Sünnipäevakiri Elisele

Reedel kell 15.43 saab Sinust täiskasvanu. Ma olen 18 aastat ja 9 kuud olnud Sinu ema ja maailmas pole ühtki teist saavutust, mille üle ma oleksin NII uhke. Aga just päeval, mil ma tahaksin olla Sinu juures, olen ma mitmendat päeva Tartus koolitusel ja Sina Tallinnas koolis ning nii ma siis kirjutangi  Sulle täna õhtul siia. Sest kõiki neid asju, mida ma tahaksin, et Sa teaksid, ei saagi alati silmast silma ja suu sisse öelda. 

Meil on nende aastate jooksul olnud nii häid kui ka halbu aegu, nagu kõigi teistegi inimeste elus.

Halvad ajad on olnud need, mil mul pole olnud Sinu jaoks küllalt aega. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen tulnud töölt, väsinud ja närviline, kurnatud võõrastest muredest, jõudmata Sinu omadeni. Halvad ajad on olnud need, mil meid on lahutanud töö või kooli tõttu sadu kilomeetreid ja mitmeid pikki päevi. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen mõistnud, et ma pole jaksanud ega osanud kõike seda, mida oleks vaja olnud jaksata ja osata, et olla superema. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen ehmatusega taibanud, et kuitahes tubli olles ei ole emana võimalik ette näha päris kõike siin elus, mõni asi lihtsalt juhtub ja siis peab olema tarkust ja sitkust, et ikkagi edasi minna, kõigele vaatamata. Eks halbu aegu peab elus ka olema, nendest on alati võimalik midagi õppida. Halbu aegu ehk lausa peabki vähesel määral olema, siis oskad helgeid aegu paremini hinnata ...

Aga - me oleme kõigele vaatamata hästi hakkama saanud ja meil on rohkem siiski olnud toredaid aegu! Kas mäletad, kuidas lugesime õhtuti unejuttu, kui te väiksed olite? Ja mäletad, kuidas Sa esimest korda šokolaadikooki küpsetasid? Haapsalu salli kudusid? J Kas mäletad, kuidas te Dexteriga esimest korda jalutama läksite? Või tuvilugu? J Kas mäletad, kuidas me kööki remontisime? Kas mäletad, kui ilus Sa olid, kui kooli lõpetasid? Kas mäletad, kuidas me mööda Eestit ja kaugemalgi ringi oleme konnanud? Kas mäletad, milline on taevas pealpool pilvi? See on pehme ja kuldne ... Kas mäletad, kuidas ma tirisin teid mõlemaid pargi alla langevaid tähti vaatama? Ma olen võimatu, ma tean ... J

Me oleme riielnud ja leppinud. Me oleme vaikinud ja rääkinud. Me oleme koos kurvastanud ja koos rõõmustanud. Me oleme koos kuuske ehtinud ja kelgutamas käinud. Me oleme koos kokku ja lahku kasvanud ning targemaks ja tugevamaks muutunud. Me oleme erinevad, kuid ometigi sarnased. Me oleme ema ja tütar ning see ei muutu mitte kunagi, toogu elu meile mida iganes. Meid Sinuga seob see salajane ja maagiline side, mida ei saa ka kogu maailma kurjus ja rumalus mitte kunagi lõhkuda, seesama maagiline side, mis laseb meil teineteise mõtteid ja tundeid aimata, ilma et kumbki sõnakestki lausuks ...

Aastad on läinud lennates ja sa oled märkamatult kasvanud suureks. Palju-palju kiiremini, kui see mulle oleks meeldinud! Aga ma tean, et sa oled nii halbadest kui ka headest aegadest õppinud ja need õppetunnid on nüüd alati Sinuga. Ma tean, et Sinust on kasvanud tubli ja iseseisev tüdruk, kes saab alati kõigega hakkama ega kaota ka keerulisematel aegadel sihti silme eest.

Soovin Sulle kõike head Su täiskasvanuelus, palju toredaid inimesi, kes oleksid Sulle toeks nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel, palju meeldejäävaid sündmusi, millest jääks Sulle südamesse ja hinge kimbuke helgeid mälestusi, mida ei saa Sinult keegi võtta. Soovin Sulle edu ja õnnestumisi, kaastundlikku hinge ja tervet mõistust, ausat südant ja otsekohest meelt, töökust ja tarkust, et saaksid elus alati ja kõigega hakkama. Ja veel - ära lase igapäevarutiinil tappa endas tahet alati õppida - surmani õppida, sest elu on nii säravilus ja nii-nii huvitav, kuid me tunneme sellest vaid kübeväikest osakest. 

Ma olen õnnelik, et Sa valisid just minu oma emaks ja olid mu toredaks külaliseks kõik need linnutiivul läinud aastad. Palju õnne, armas Elis, jääd mulle alati väga kalliks! 

Ikka parimat soovides ja kallistades, 

emps.

Järvamaa 13. saj; Jerwia, The Baltic Crusades

Found an excerpt from erenow.com about Järva County, Latin Jerwia:

"Jerwia (Est. Järva) was a province of medieval Livonia, conquered during the early 13th century in the course of the Baltic Crusades. It was surrounded by marshes, bordering Vironia to the east and Harria to the west, and inhabited by Estonians.

In 1217, the chieftains of Jerwia made peace with the German crusaders at Riga and accepted baptism. Nevertheless, they fought alongside other Estonian tribes against the crusaders in the battle of Fellin the same year. In 1219 the Order of the Sword Brethren subjected the land again, but the territory remained in dispute between the Danes and Riga until its status was settled by the Treaty of Stensby (1238). The king of Denmark gave Jerwia to the Teutonic Order on condition that the order would aid the king in the future and would not build fortifications there without the king’s permission. Jer- wia was the first district in Livonia that the order had not received from the bishops of Riga. The castle of Weissenstein (mod. Paide, Estonia), built in the 1260s, remained the northernmost stronghold of the order until the purchase of Harria and Vironia in 1346, and the bailiff of Jerwia who resided in Weissenstein rose into the circle of the most important officials of the order. By the end of the thirteenth century a town had grown up in Weissenstein, which was given the right to use the law code of the town of Riga in 1291.

The manorial system in Jerwia was complex. The Sword Brethren enfeoffed some land to vassals from the island of Gotland, while the Cistercian monastery of Roma on Gotland owned some villages; Gotlandic influences can be seen in the early church architecture in Jerwia. In the later centuries, however, the greater part of the land was retained by the order and not enfeoffed. A large number of free peasants and relatively better-off peasant households were characteristic of medieval Jerwia."

Then, there is also some information about the period to be found in Anti Selart's book Livonia, Rus' and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century, like about the Treaty of Stensby of 1238; the terms provided for the returns of Revala (Rävala), Jerwia (Järva), Harria (Harju) and Vironia (Viru) to the Danish king (who at the time was Valdemar II of Denmark). Jerwia was then transferred by the king  to the Teutonic Order on certain conditions.

Päev Pariisis, juuni 2015

Õieti ei plaaninud ma Pariisi üldse minna. Pole kunagi tundnud Pariisi vastu sellist kirge või tõmmet nagu Londoni puhul. Aga et Lissaboni lennates tuli kuskil paratamatult vahemaandumine teha, sai nõustutudki seni veel nägemata Pariisiga. 

Startisime Tallinnast hommikul kell viis, ärgata tuli kell kolm öösel. Enne kaheksat maandusime sombuses Pariisis. 

Loomulikult tuleb alustuseks veidi moe pärast iriseda CDG ehk Charles de Gaulle'i nimelise Pariisi lennujaama kallal. Olen ju võrdlemisi palju lennanud, aga CDG pole just lihtsaimate killast, pärast seda kogemust üritan edaspidi CDG-d võimalusel ilmselt üldse vältida. Kodutöö põhirõhk sai enne reisi loomulikult suunatud Portugalile ja Lissabonile, sest seal pidime viibima põhiosa reisist, ning Pariisi kohta puudulikuks jäänud kodune uurimistöö andis kohe hommikul tunda. 

CDG on hiigelsuur, rahvusvahelise lennunduse üks Euroopas asuvaid sõlmpunkte, jäädes lennuliikluse tiheduselt küll väidetavalt alla Londoni Heathrow'le. Nime on lennujaam saanud Charles de Gaulle'i järgi, kes oli kuuldavasti üks tegus vana ja muu hulgas kümme aastat (1959-69) Prantsusmaa president. Pariisist kirdesse jääv lennujaam asuvat ca 32 ruutkilomeetri suurusel maa-alal ja ainuüksi juba Terminal 1 on vaatamisväärsus - põhihoone on kümnekordse maja kõrgune ümar ja aukartust äratav ehitis, mille ümber on veel kuus-seitse n.ö satelliithoonet, millel igaühel omakorda viis-kuus väravat. Paras pusle - ja see on ainult üks terminal! Terminali peahoone erinevate korruste vahel sõidavad eri suundades eskalaatorid ja õieti tabab sind seda arheoloogilist mõistatust esimest korda nähes paras nõutus - tahaks sellest kihavast sipelgapesast välja ja kohe! 

Hiigelsuuri terminale on loomulikult mitu ja nende vahel sõidavad eri värvi liinideks jaotatud shuttle-bussid. Nõutuid ja ekslevaid inimesi-reisijaid on hulgi, siiski on klienditeenindus laitmatu ning lennujaama multi-kulti personal abivalmis ja operatiivne, ja ei saa jätta lisamata - väga viisakas. Kedagi kuhugi nõutu näoga seisma ei jäeta. 

Aeg Pariisis oli suhteliselt piiratud, meil oli küll terve päev, maksimaalselt kaheksa tundi aega seal ringi vaadata, kuid niivõrd hiigelsuure linna puhul ei jõua selle ajaga reaalselt tegelikult eriti midagi ära teha, olime sunnitud liikuma kiiresti ja tegema vaatamisväärsustest mingi valiku. Et Elis, mu vanem tütar, oli Euroopas esimest korda pikemalt, otsustasime eelkõige läbi käia Pariisi strateegiliseimad punktid, põhjalikuma huvi tekkides saab ju alati tagasi tulla. Elis tahtis kindlasti näha Eiffelit ja Louvre'i ümbrust ja Jumalaema, ning mina lisaks neile ka Triumfikaart ja Ladina kvartalit. Et Pariisis valitses neil päevil liikluses paras kaos, sest parasjagu oli käimas rahvusvaheline lennundusmess, otsustasime rongiterminali otsimisele aja kulutamise asemel esimesest ettejuhtuvast taksopeatusest otsekohe takso võtta ja väärtuslikku aega kaotamata Jumalaema kiriku juurde sõita. Kohvrid saatsime öösel otse Lissaboni, nii et võisime linnaga tutvuda, kaks kätt taskus, pagasi pärast muretsemata. 

Pariisi liiklus oli hull! Oma roll nähtu puhul oli ilmselt juba mainitud lennundusmessil, nagu taksojuht porises, aga isegi seda arvesse võttes oli hull! Triumfikaare ümber sai seda kaost lausa filmitud, seitse-kaheksa rida autosid, mille vahel sebivad rollerid ja mootorrattad - jättis ikka kustumatu mulje küll. 

Jumalaema kiriku juures oli rahvast juba murdu. Katoliku katedraal Notre-Dame de Paris on Pariisi üks olulisemaid vaatamisväärsusi, asub neljandas arrondissement'is Seine'i jõe saarekesel (Pariis on jaotatud eraldi nummerdatud piirkondadeks (arrondissement), numeratsioon kulgeb kõrvuti ja samas ringikujuliselt). Katedraali peetakse Prantsuse gooti arhitektuuri parimaks näiteks ja ilus on see tõepoolest - ka siis, kui ilm on sombune. 

Edasi rühkisime mööda Seine'i jõe kallast Louvre'i poole. Endiselt on sildu ja kaldapiirdeid, millele on kinnitatud hulgaliselt vastabiellunute tabalukke, kuigi liiguvad kuuldused, et need korjatakse peagi ära. 

Nagu öeldud, järgmine sihtpunkt oli Louvre'i muuseum. Algselt ehitati sinna 12. sajandi lõpupoole kindlus, ehitajaks mäletamist mööda Philip II, edasi oli kasutusel paleena, mida on ehitatud aegade jooksul üsna mitmes järgus. Võimsa auraga paik. Ja ilus loomulikult. Palee asub linna esimeses arrondissement'is ja Seine'i jõe paremal kaldal. 

Muuseum on üüratult suur, seal on eksponaate 12. kuni 21. sajandini. Louvre on üldse maailma üks suurimaid muuseume külastatavuselt. Minu tassikogu suurenes muuseumipoest muretsetud tasside  tõttu ikka üsna mitme kaunitari võrra, ühel neist loomulikult Mona Lisa. 

Ka Louvre'i klaaspüramiidid on nüüd nähtud. Need olevat siseõuel kaheksakümnendate lõpust ja neid on suurele lisaks ka mitu väiksemat (mida ma ei teadnud); pluss purskkaevud. 

Siseõuel oli kaunikesti tuuline ja sel hetkel hakkas ka lubatud vihma sadama. Varjusime mõneks ajaks rahvast täis muuseumipoodi ja suundusime seejärel edasi, Eiffeli poole. 

See on ikka mõõtudelt üle mõistuse rauakolakas. Ehitatud 1889. aasta maailmanäituse tarvis, seisab see praktilise väärtuseta asjandus endiselt vankumatult püsti ja on liialdamata hiigelsuur, kui seal kaarte all seista. Seisad seal ja oled tibatilluke. Tuul oli selleks ajaks paisunud juba tüütult tugevaks ja võib-olla on viga mu elavas kujutlusvõimes, kuid mulle päriselt ka tundus, et torn kõikus tuules ja seda oli varvastes tunda. Nime on see kolakas saanud sillaehitajast inseneri Gustave Eiffeli järgi, kelle sünnijärgne nimi olnud muuseas sootuks Bönickhausen. Torn on loomulikult maailmakuulus, Millau' viadukti järel Prantsusmaa kõrguselt teine ehitis, ja rahvast lähedal pargis liialdamata murdu. 

Pärast Eiffeli lähedal lonkimist lõid jalad juba sõna otseses mõttes sädemeid, otsustasime vahepeal puhata ja keha kinnitada. Maandusime kuskil Seine'i-äärses tänavakohvikus, sõime itaallaste pasta bologneset ja jõime värsket apelsinimahla. 

Ilmselt seoses lennundusmessiga oli linna peal hulgaliselt politseinikke, nii agressiivselt relvastatult (püssitorud bussiaknast väljas) kui ka niisama tänaval rahumeelse moega patrullivaid tegelasi. Huilgavaid sireene oli kuulda iga natukese aja pärast. Kõik see ja suur tohuvabohu liikluses jättis linnast tegelikult suhteliselt närvilise mulje. 

Eiffeli juurest suundusime üle torni vastas asuva kujudega silla Seine'i teisele kaldale Palais de Chaillot' juurde ja pärast väikest jäätist võtsime kangelaslikult suuna Triumfikaare poole. Tänavaterägastikus ja inimestemurrus kadus õige suund käest ja ühelt parasjagu teed ületavalt papilt teed küsides suutis ta meid hämmastada sellega, et oskamata sõnagi inglise keelt, viibutas ta sõrme ja näitas, et järgneksime talle. Teekond kujunes nii pikaks, et hinge puges juba kahtluseuss, et kuhu kurjam me siis õigupoolest teel oleme, kui ta umbes kilomeetripikkuse tänava lõppedes lõpuks seisma jäi, meile uue suuna kätte näitas ja seejärel tuldud teed tagasi kõndis. Sõbralikud ja lahked on need prantslased tõesti. Ja seal see siis seisis, Triumfikaar Avenue des Champs-Élysées'l. 

Edasi jalutasime mööda avenüüd tagasi Concorde'i väljaku ja Jardin du Carrouseli poole, hüpates aeg-ajalt sisse mõnda maailmakuulsa ostlemistänava kauplusesse ja möödudes teel ka Suurest ja Väikesest paleest ning Churchilli avenüüst. Kui nimetatud ehitiste vahelt mööda Churchilli avenüüd tagasi jõe poole jalutada, jõuab välja Alexandre III sillani, mis on omaette vaatamisväärsus.  

Väga palju jäi ju nägemata, üksainus päev on siiski liialt vähe nii suure ja võimsa linna jaoks. Ladina kvartalist möödusime vaid riivamisi, katakombidesse ei jõudnud üldse, Sorbonne'i ülikooli ei näinudki - mis teha. Päev möödus lennates ja juba oligi aeg hakata liikuma tagasi lennujaama, et startida Lissaboni, meie seekordse reisi peasihtpunkti poole. Au revoir, Paris - until we see again. 

Evald Blumfeldti leitud Rootsi arhiivi ärakiri Järvamaa sõjalistest kohustustest 1288-1403

Valdo Praust postitas 12.02.2015 FB-sse järgmist (teksti põhiosa muutmata, kirjavead parandasin ära):

"Kui Harjumaa ja Virumaa 13. sajandi asustuse (külade) kohta on 1241 puhtalt ümber kirjutatud Taani Hindamisraamatu näol olemas väga detailsed külade nimekirjad, siis lõunapoolsete alade kohta selliseid nimekirju pole. 
Küll aga on mingi sarnane dokument veidi hilisemast ajast olemas Järvamaa kohta. Jutt käib nimelt Evald Blumfeldti poolt Rootsi arhiividest avastatud ärakirjast Järvamaa külade sõjalisest kohustusest, mille algallikas on koostatud ajavahemikul 1288-1403. Pole täpselt teada, kas seal on toodud nimekiri küladest, vakustest või mingist nende läbisegi-asjadest, st lihtsalt ordu vaates piirkondadest. Igatahes on ilmselge, et kõiki Järvamaa külasid see 32 ühikust koosnev nimekiri ei kata, aga hea on, et seegi olemas on. Kuna see nimekiri ei ole väga levinud (Blumfeldti publikatsioonid pole digis saadaval), esitaksin ma selle nimekirja siin - ajaloo- ja kodu-uurijatele oleks see suureks abiks."

See fail on siis Valdo Prausti FB lehelt; 16. sajandi ärakiri 1288-1403 koostatud dokumendist, mida säilitatakse väidetavalt Rootsi Kammerarhiivis. 

Siin on täiesti äratuntavad nimetused Silmsi - Silmus, Sigapusma (Sõrandu) - Syckadenpuske, Prandi ehk Cardenaye vakus (Kardina küla nimetus paralleelselt Prandiga oli olnud kasutuses veel kuni 1760. aastateni) ja Väike-Kareda ehk Cardewaye, mis on kõik praeguse Järva-Koigi piirkonnaga seotud. See ei tähenda midagi muud kui seda, mida ma olen juba ammu rääkinud, et siinse kandi külad on kaugelt vanemad kui ca 500 aastat, mu sõbrad ;) 

Equi expeditiales = sõjaratsu, equos ductorum = voorihobune; ära mainitud ka, mitu kergeratsanikku miski vakus pidi välja panema (ehk siis see keskmine väiksem number). 

Silmsi selgelt äratuntava kohanimena on seega pärit vähemalt 13. sajandist. Arvestades, et muinaseestlased alistati 1227, on suure tõenäosusega suur osa neist kohanimedest pärit ikkagi vabade eestlaste ajast enne ristiusu Eesti aladele jõudmist.