No sai käidud jälle raamatukogus vanades asjades sorimas, sirvisin sellist raamatut seekord, "Kaitseliidu Tallinna malev", välja antud Kaitseliidu Tallinna maleva staabi poolt 1934:
Iseenesest läksin sinna eesmärgiga saada rohkem teada Tallinna Maleva maja kohta, mille asemel tänapäeval uhkeldab klaasist okupatsioonide muuseum Vabamu, aga raamatust saavad huvilised lugeda muudki, näiteks omakaitse ajaloo ja kaitseliidu ajaloo kohta, Mustamäe lasketiiru kohta jne, ülevaatlikuma pildi raamatu ülejäänud sisust annab ehk sisukord (kui piltidel kõpsata, siis vähemasti idee järgi peaks neid suuremalt nägema):
Aga mina hüppasin kohemaid leheküljele 56, kus saab näha Tallinna Maleva maja, mis õnnistati sisse 1929:
Tänapäeval on alles tagapool paistev hoone. III peatükk pajatab majasaamisloo järgmiselt: "Kuni oma maja saamiseni 1929. a. ei omanudki Tallinna Malev omaette ruume. Staabi ruumid asusid 1924. ja 1925. a. alul linna komandatuuris Tallinna-Harju rahvaväe ülema juures ja isegi kirjavahetus käis koos Rahvaväe ülema asjaajamisega.
Selline olukord ei võinud enam kesta. Uuestiorganiseeritud malev vajas hädapäraselt ka oma tööruume. Kui Kaitseliidu peastaap 1925. a. märtsis ostis endale Kaarli tn. nr. 8 majad ühes ruumika krundiga, siis kolis maleva asjaajamine komandatuurist ka peastaabi paari väiksesse tuppa.
Kuidagi saadi toime maleva staabi jooksva tööga. Seda raskem oli asjaajamine üksustega, kel õieti ühelgi polnud veel oma kodu. Koosolekuiks, siseõpetusiks, kursusiks, jne tuli alati kohta otsida väljast. Peastaabi ruumidest piisas selleks vähe. Suuremaid õppusi peeti kasarmuis, pritsimajas, j.m.
Malevlasil ja pealikuil puudusid võimalused ühiste sihtide arutamiseks ja kaitseliidus kaasvõitlejaliku vaimu süvendamiseks koos käia. Klubiruumide muretsemine on olnud mitu korda päevakorral. Kord kavatseti selleks üürida Jegorovi majas restoraani ja einelaua ruumid. Nende eest nõuti aga liig kõrget üüri, ka ei olnud see küllalt sobiv koht koduseiks koosviibimisiks.
Järgmise maleva koduloomise võimalusena tõmbas Harjuväravamäe paviljon tähelepanu endale. Astuti linnavalitsusega läbirääkimistesse kokkuleppe saavutamiseks. Linnavalitsus nõudis kogu mäe hoonestiku kordaseadmist, suveti maksuta muusikat rahvale, jne. Selle eest maleva oleks saanud viieks aastaks rendita kogu mäe. Siin oleks leidnud küll malev endale klubiruumid ja ka orkester kutsealalise rakenduse, aga vanade hoonete ümberehitamine oleks toonud malevale kaks ja pool miljonit kulusid. Oma sobivat maja tal poleks olnud ikkagi. Maleva juhatus tegi hästi, et ta loobus Harjuväravamäe kasutamise mõttest.
Siis pakkus kaitseministeerium malevale üht oma vana maja, mis vajas ka põhjalikku remonti. /.../ Ka seda pakkumist ei võimaldunud vastu võtta. Niisama langesid ära Vana-Estonia ja Lai tn 1 ruumide hankimiskavad.
1926. a. alul muutub oma maja küsimus maleva juhatuses õige akuutseks. Juhatusele pannakse südamele asuda energiliselt küsimuse lahendamisele. Otsustati asuda kodu leidmisele või kapitali soetamisele, et kodu ehitada.
Peastaabi juure uue amaja ehitamine osutus kõigiti võimalikuks. Vastav maa-ala selleks oli olemas, aga puudus raha. 1928. a. kaitseliidu eelarves olid ette nähtud summad Tallinna ja Harju malevaile ruumide soetamiseks kr. 60 000 ja peastaabile autogaraažide ehitamiseks kr. 30 000. Peastaap otsustas need summad ühendada ja ära kasutada uue hoone ehitamiseks.
Esialgu taheti uue hoone juure tuua ka politsei ratsareserv. Maleva juhatusele see kava ei sobinud. Ka linnavalitsus ei lubanud linna haljasvöö suurema jalutuskoha lähedusse ehitada hobusetalli. Ratsareservist tuli siiski loobuda.
Tekkis muidki raskusi. Riigikontroll manitses peastaapi ettevaatusele, et Petseri maleva kodu ehitamine on tõusnud kaugelt üle eelarve. Sama võis korduda siingi.
Puuehitust, mis kivihoonest palju odavam, ei lubanud linnavalitsus Kaarli tänavale ehitada. Viimase püstitamiseks ei jatkunud raha. Lootes lisatuludele ja toetustele, asub peastaap siiski maja ehitamisele. 19. juulil 1928. a. võtavad ehitusettevõtjad Reinhold Treubeck ja Villem Hanstein maleva maja ehitamise vastu kr. 105 000 eest. Ehitus toimus insener Perna plaani järgi. uude kahekordsesse majja mõeldi mahutada maleva klubi, võimla ühes riietumis- ja duširuumidega, õppetoad, õppesaal, maleva ja malevkondade staabid, naiskodukaitse ringkond, noorkotkad, arsti, instruktorite ja paar külalistubagi. Keldrikorrale ehitati ka 50 m pikkune siselasketiir, ladu ja veeremänguruum. Juba ehituse alul nähti, et ehitatav maja, olles oma mõõtudelt liiga kärbitud, ei suuda endasse mahutada suure maleva mitmekülgseid organeid. Maleva juhatuse nõudmisel ja vastutusel planeeriti kohe juure kolmanda - mansartkorra ehitamine.
Krediitide hankimisega oli suuri raskusi. Selleks ettenähtud kr. 60 000 kaugeltki ei jatkunud. Peastaap lisas oma vaba krediidist kr. 30 000 juure, kuid järelevalve asutuste nõudmiste rahuldamiseks pidi maleva juhatus selle summa võtma peastaabilt laenuna ja kindlustama tema õigeaegse tagasimaksmise. Nii läks juhatus malevale maja soetamisega isikliku riisikoni. Järgmisel aastal sai peastaap siiski malevat toetada mainitud summaga, vabastades juhatuse liikmed võlakohustustest.
1. augustil 1929. a. võeti maja ehitajailt vastu. 31. augustil toimub maja pidulik õnnistamine. Sel puhul oli võimlemissaalis korraldatud aktus, millest võtsid osa mitmed ministrid, kõrgemad isikud, Soome kaitseliidu ülem kindral Malmberg ja Läti kaitseliidu esindaja." Pole aimugi, kes siin fotol esiplaanil on, taga vasakult paistab igatahes Jonsoni peanupp.
1934. aastal ehk raamatu järgnevatel lehekülgedel tõdetakse, et ka uued ruumid hakkavad tasapisi väikseks jääma, naiskodukaitse ja noorkotkad ikkagi ei mahtunud hoonesse, sport on jõudnud massidesse ja võimla on pidevalt välja renditud koolidele ja tung on ventileeritud ruumidesse suur.
Sääne foto on leitav raamatust lk 58, annab natuke aimu võimla sisemusest. Ronimisredelid, need olid veel meie lapsepõlveski seintel ;)
Fotises on võimla interjöör natuke paremini näha:
Isade ja poegade õhtu 5. märtsil 1939:
Tallinna Maleva õppetuba:
Peatüki viimases lõigus on 1934 kirjas nii: "Kaitseliidu vapp kujutab põhjakotkast, kes hoiab oma küüntes eesti riigivappi ja selle kaitseks mõõka. Sama sümboolselt on kümne aasta jooksul kaitseliidu peastaap ühes Tallinna malevaga asunud võimsa valvajana Toompeale viiva tee ääres." Vaat nii. Põhjakotkas on seal tänini, allesjäänud hoone seinal, ja kaitseliit on sajand vana. Aeg lendab.
Raamatus oli värvilise vahelehena näha ka Tallinna maleva lipp:
