This post is written in Estonian, about Charles Leroux, the American balloonist and parachutist. He died on his alledgedly 239th jump after water landing in the Bay of Reval (Tallinn), Estonia. Monument to Charles Leroux is located nearby Pirita Road, Marienberg (Maarjamäe), Tallinn. He was born in America, as Joseph Johnson October 31, 1856 and died September 12, 1889, being only 32 years old. Here below I have selected some old Estonian and Russian newspaper clippings from 1889 reflecting the fatal accident.
Tänane päev kulus vanade ajalehtede lappamisele - nüüd tuleb kohustuslik kümme lehekülge tõlget valusalt mõnel öösel ära teha, aga olgu, vähemasti oli huvitav :)
Nimelt sattusin hommikul FB-tuttava seinale postitatud vana fotot nägema, ja sellel oli Kopli kalmistule maetud Charles Leroux' hauamonument, mida oli väidetavalt pildistatud millalgi 1900ndate algul. Kopli (vanades ajalehtedes ka Telliskopli) kalmistu rajati teadjamate jutu järgi 1774 ja hävitati nõukogude perioodil aastal 1951, mil võimude käsul lükati hauad maatasa ja marmorsammastest tehti väidetavalt teekatte parandamiseks vajalikku killustikku, aga see on juba hoopis teine lugu.
Niisiis, Leroux' lugu hakkas minu jaoks hargnema sellest fotost:
Kuskohast inimene tänapäeval infot ammutab? Eks kõigepealt ikka guugeldasin. Sõna "guugeldamine", muide, on nüüd kirjakeele norm - vt ÕS 2013 ;)
Wikipedia annab esimese
info: Charles Leroux (sünnijärgne nimi oli Joseph Johnson) sündis 31. oktoobril 1856 Waterbury's Connecticutis USAs, oli niisiis Ameerika õhupallisõitja ja langevarjur. Internetis on üleval üksainumas portree, see on tundmatu autori tehtud ja pärit Goldman/Künnapuu
raamatust "Charles Leroux' viimane hüpe" (mida ma kahetsusväärselt ei ole sattunud lugema, tuleks see viga ära parandada).
Arvestades, et Leroux oli surma hetkel 32-aastane, ei ole pilt ilmselt eriti usaldusväärne? Kolmekümnesed õhulennupioneerid ei näinud isegi vanasti välja nagu viiekümnesed postiljonid ju ... :D
Selle sissekande kohaselt tuli mees Euroopasse 1889, väidetavalt turneele, ja olla demonstratsioonesinemisi teinud vähemasti Saksamaal (Berliinis demonstreeris ta hüpet 16.04.1889 Sks kindralstaabi ohvitseridele, selle kohta on mingi vihje
siin; ja Bremenis. Sakslased olnud vaimustuses - mõelda vaid, kuidas selline võte militaarvaldkonda üle viiduna suudaks alles vaenlast üllatada! Siitsamast võib ka lugeda, et Leroux ehitanud langevarju koos oma sõbra Joe Loyal'iga. Siit võib samuti välja lugeda, et see oli esimene kokkupandav langevari, sel oli mingit sorti tüür või pidur, ja see käis Leroux'le rihmadega ümber rindkere ja õlgade) ning Venemaal, Moskvas. Ta pidi oma "turnee" lõpetama septembris 1889 demonstratsioonesinemistega Tallinnas (Tartu kohta pole Wikipedias midagi, aga vanades ajalehtedes on, tulen selle juurde allpool tagasi). Paraku kukkus ta Tallinna hüppe ajal Tallinna lahte ja uppus; surnukeha leiti paar päeva hiljem Maarjamäe lähedalt ning sängitati Tallinna Kopli kalmistule 21. septembril 1889.
Mis me siit lingi alt veel teada saame? Esiteks, et ilm oli sant, algselt oli Tallinna hüpe määratud 10. kuupäevale, kuid lükati edasi 12. septembrile. Saame teada, et tal oli lahkhelisid oma mänedžeriga ja sedagi, et ta oli kangust täis ja läks heitlikule ilmale vaatamata ikkagi hüppele. Ja maksis jonni eest oma eluga. Võis muidugi ka olla, et ta oli südametunnistusega mees ega tahtnud piletiraha maksnud inimestele pettumust valmistada (missugune viperus oli juhtunud nädalapäevad varem Tartus, nagu selgub allpool).
Ballooniga õhkutõus toimus Harjumäelt, ta tõusis gaasi täis lastud õhupalliga üles ja hüppas seejärel pallilt langevarjuga alla. Paraku hakkas tuul langevarju rebima ja tugevasti kõigutama ning mees prantsatas umbes versta kaugusel kaldast (verst oli vana vene pikkusühik, mis võrdus umbes 500 süllaga, ehk tänapäeval umbes kilomeeter ja 60-70 meetrit peale) vastu veepinda ja vajus vee alla. Isegi kui paadid jõudsid kohale kümne minutiga, olid vee alla kadunud juba nii mees kui ka langevari. Eri artiklites pealtvaatajate tunnistused lahknevad: osa neist ütlesid, et ta olnud väga hea ujuja, nad nägid meest veel paaril korral veepinnale tõusmas ja alles siis lõplikult kadumas, ja teised, et ta põrkas nii tugeva matsuga vastu veepinda, et see lõi ta oimetuks ja vesi pritsinud löögist mitme sülla kõrgusele, ning et mees ei teinud katsetki end langevarjust vabastada ja vajus lihtsalt otsekohe vee alla.
Surnukeha ilmus uuesti välja alles 14. septembri hommikul Maarjamäe lähedalt. Ka tema leidmise kohta on lahknevusi: siin näiteks öeldakse, et kohalikud leidsid surnukeha, aga ajalehtedes kirjutati, et ta toodi teatud sügavuselt teatud meeste poolt välja, kirjeldati asendit vee all jmt. Veel saame siit teada surma põhjuse: uppumine. Teda mäletatakse kui leiutajat ja lennunduse pioneeri.
Siin on ära toodud ka mu meelest ekslik väide, nagu oleks Leroux olnud suguluses Ameerika presidendi Abraham Lincolniga, mis on samas ka ümber lükatud. Selle asja kohta on mul oma arvamus, vt lõppu :)
No nii, ja enam-vähem kõik. Aga see tekitas küsimusi. Esiteks, kuidas see sell üldse Tallinnasse sattus? Keegi kutsus? Kes? Teiseks, kui ta oli ameeriklane, miks ta siis Koplisse maeti? Miks kirstu koju ei saadetud, seda ju aeg-ajalt ikka tuli ette? Kolmandaks, miks ja millal ta nime vahetas? Millal sai Joseph Johnsonist Charles Leroux - ja miks? Kas see oli mingi artistinimi? Kui nii, siis miks ei pandud hauakivile ta pärisnime?
Ülejäänud vasted otsingule ei andnud peaaegu mitte midagi juurde. Eestikeelse Vikipeedia sissekanne on põhimõtteliselt veel napisõnalisem ja seal on mingi jama kuupäevadega. Vikipeedias on ka link Oleviste kiriku surmameetrikale, kus on ilmselt miski sissekanne, kuid link ei tule passwordita lahti ja ma ei viitsi praegu oma paberites lapata, et passwordi leida :)
Niisiis otsustasin lapata selle asemel hoopis digitaliseeritud vanu ajalehti septembrist 1889. Kõigepealt leidsin natuke nördinud alatooniga artikli 13. septembri Eesti Postimehest, mida sel aastal mu meelest tehti veel Tartus. Artikkel on kolmel eri jpg-l, ma ei suutnud seda kuidagi ühele ära mahutada, aga ma pole ka eriline tehnikataibu.
Jalg on võrdne umbes kolmandiku meetriga, kui kõrgele see pall siis pidi tõusma? Ca 1500 m? Ilm oli seekord ilus, aga "päratu hulk rahvast" jäi pika ninaga, sest pall ei tõusnudki õhku - väidetavalt oli gaas kehv. Sündmus ise toimus 6. septembril, kolmapäeval, ca nädal enne Leroux' surma. Teine katse toimus "reedi" ehk reedel, 8. septembril. (Tartu gaasivabrikust nii palju, et see alustas tööd 1880 aadressil Aleksandri 42 ja töötas Vikipeedia andmetel 1976. aastani. See olnud sama tehnoloogia ja tootlikkusega kui Tallinna 1865. aastal asutatud gaasivabrik, miski 0,8 miljonit kuupmeetrit gaasi aastas, selle kohta võib andmeid leida nt Eesti Gaasi
kodulehel. Tartu gaasivabrik oli kõige esimene Tartu linna hallatav ettevõte, mis toonud linnakassasse korralikku lisa. Gaasi toodeti kivisöest ja gaasivabrik võimaldas tänavavalgustuse gaasitoitele ümber ehitada. Kahjuks ei selgu siit, kes oli gaasivabriku direktor, kes "selle eest olla vastutada lubanud /.../ et see gaas ka õhukuuli jaksaks üles viia". Arvestades, et asi antud kohtusse, küll "kuulu järele", aga siiski, peaks olema võimalik see nimi ka kuskilt arhiivist välja kaevata.)
Küll saame teada Leroux' mänedžeri nime - hr Paradies. Lisaks selgub, et järgmine etteaste pidi olema Tallinnas 10. kuupäeval. Seda tõestab ka
internetiavarustest leitud flaier:
Tartu sündmusi kahel erineval päeval võib kokkuvõtlikult Leroux' jaoks niisiis üsna nutuseks pidada, piletiraha tuli tagasi maksta ja lisaks terendas taamal ilmselgelt tüütu kohtuasi.
Veel varem, augustis, oli välja kuulutatud hüpe Riias 23.08.1889 (vn k "Vermanski sad", see on arvatavalt miski park?), kuid väidetavalt ei tehtud ka seal ühtki hüpet:
Ülaltoodud väljalõige pärineb
siit, ja siin on ka vihje veel mingile üllitisele, Gennadi Tšernenko "Poslednii paljot plemjannika Linkolna" koos
lingiga, mille sisu on küll paras jama, arvestades, et "maladoi tšelovek" oli Lincolni tapmise ajal kõigest üheksa aastat vana ega saanud suure tõenäosusega Lincolniga samas teatrisaalis istumisest eriti unistadagi, aga noh, mine tea :) Viimase allika kohaselt sooritas Leroux oma esimese hüppe 1887 Philadelphias, 1889 kevadel suundus Euroopasse ja oli edukas nii Inglismaal, Austrias kui ka Saksamaal. Inglismaa või Austria hüpete kohta pole ma veel midagi leidnud. Peterburi hüpe leidnud aset 11. juunil 1889. Siin on muu hulgas ka kirjas, et Leroux kohtunud Berliinis kellegi herr Georg Paradiisiga (hmm, mänedžer/direktor Paradies/Buradies eesti lehtedes?), kellele kuulunud Moskvas miski teater, ja tema kutsunudki imemehe Venemaale. Siin on kirjas ka midagi Charles Leroux' kohta: et ta olnud lühikest kasvu ja kõhnake (mees kaalunud 65 kg, lugesin ma kuskilt, see on ju paras kilu!), ning et ta kandis Peterburi hüppe ajal kollast tsirkusekostüümi ja miskit sorti palitut õlgadel, mille ta enne hüpet maha võtnud. Peterburis kukkunud ta samuti vette, Neevasse, kuid paadid olnud kärmelt kohalt ja mehike korjatud paati. Küll aga kirjutanud järgmise päeva ajalehed "imelikke väiteid", nagu tulnuks Leroux'l "kõrist, ninast ja kõrvadest verd" ja ta "kaotavat hüppe ajal teadvuse" (pigem siis ikka maandumise ajal?) ning käivat jutud, et tal tuleks hüpped üldse ära keelata. Leroux ise olnud ütelnud, et ta tundvat end hüppe ajal suurepäraselt, hirm olevat talle tundmatu, karta polevat seal midagi, vaja minevat üksnes tahtejõudu ja tugevaid närve. Aga karta võib, et kuna langevari oli arvatavalt üsna algeline, polnud maandumine just kõige tervislikum ...
Peterburis teinud Leroux üheainsa hüppe ja sõitnud sealt edasi Moskvasse, külastades oma turneel veel vähemalt Odessat, Varssavit ja Riiat (Riia hüpe oli välja kuulutatud 23. augustiks), ja igal pool olnud esinemine edukas. Seejärel saabus mees Eestisse Revalisse ehk siis Tallinna (ja enne seda ilmselt 5.-6. septembri paiku Tartusse - sest et tuli Riiast? Miks siis mitte hoopis Pärnu?)
Sündmuste edasist kulgu Tallinnas pärast Tartu hüpete nurjumist saame lugeda järgmisest artiklist (Eesti Postimees 20.09.1889), kokku neljal jpg-l:
Kirjapildist "Leroux" on miskipärast saanud "Leruu". Siit artiklist saame teada, et Tallinna esimene katse pidi olema pühapäeval, 10. septembril, kuid ka see jäi halva ilma tõttu ära, seega oli Leroux'd tabanud kolm järjestikust ebaõnnestumist, ilmselgelt lõi see kuulsal mehel tuju nulli ja närvi mustaks? Nüüd jäeti vahele terve päev ja järgmine katse määrati teisipäevale, 12. septembrile, ilmselt lootuses, et ilm paraneb. Õnnetuse toimumise päeval juhtus artikli järgi kõik suhteliselt kiiresti, Leroux tõusis "Harju värava kõrgustikult" väidetavalt tuhandete pealtvaatajate silme all õhku, "kahe ja poole minutiga" oli õhupall üleval ja Leroux hüppas langevarjuga alla. "Kadrintal" peaks nähtavasti olema Jekaterinenthal ehk Kadriorg. Langevari läks korralikult lahti ja Leroux "langes pikkamisi alla", nii et esialgu oli ilmselt kõik korras. Midagi pidi juhtuma alles maapinna lähedal, kui tuul hakkas varju kõigutama nii palju, et Leroux ei suutnud seda enam juhtida. Põhimõtteliselt vist prantsatas ta hirmsa hooga vastu vett, kaotas meelemärkuse ja uppus. Keegi on öelnud, et vastu vett kukkuda on sama valus kui vastu asfalti, nii et ei imestaks. Selles artiklis on öeldud, et "ta on kohe põhja vajunud, niisama ka tema kukkumise sirm" ehk siis langevari. Kas ei oleks vari pidanud vee peale jääma? Kuidas paadid varju vees hõljumas ei näinud, ega's see kohe põhja pikali vajunud? Või otsisid paadid valest kohast? Umbes verst/kilomeeter kaldast - kui sügav seal võib olla? Viis meetrit? Kümme? Rohkem? Vähem?
See on ka hetkel leitud artiklitest ainus, kus on kirjas midagi Leroux' enda kohta: et ta oli osav ujuja, kes oleks tunde vees vastu pidanud, et ta oli sündinud New Yorgis ja oli peenema rahva laps (Mida see tähendab? Rikkad? Või haritud? Või hoopis mingid tõusikud?), et ta oli laevakapteniks õppinud, et ta isa ja õde olid õnnetuse ajal elus ja Ameerikas (Kus oli ema? Surnud?), ja et tal oli sugulasi Pariisis (kas sealt ka nimi Leroux?), abikaasat polnud (aga südamedaami?), et ta oli 32 aastat vana. Paraku pole antud ühtegi allikat, kust või kellelt sellised andmed pärinesid.
Üsna palju detaile on siin ka surnukeha leidmise kohta: et see leiti neljapäeval, et see leiti suhkruvabriku ja sadama vahelt (suhkruvabrik suleti tegelikult majanduslike raskuste tõttu 1837, kuid hoone oli ilmselt endiselt alles ja asus
Strietbergil ehk siis Marienbergil/Maarjamäel), et surnukeha oli selili mere põhja peal, et küünte all oli peenikest liiva, mis justkui tähendaks, nagu ta oleks end liigutanud (seda varianti ega ka selili olekut ei tule teistes artiklites eriti ette).
Surnukeha viidi lahkamisele ja surma põhjuseks öeldi olevat uppumine, edasi viidi Leroux Oleviste kirikusse. Järgnevatest lausetest selgub, et asjaga tegeles konsul, varad pandi "pitsari alla" ja "nimetatud konsul on tema sugulaste järele kuulanud". Kas nad leiti? Kes otsustas, et Tallinna matta? Kas sugulased käisid Tallinnas?
Langevarju olevat Leroux ise välja mõtelnud, ja kokku on mees selle artikli põhjal 279 korda hüpanud (ka see number varieerub).
Kronoloogiliselt järgmine artikkel pärineb Eestimaa Kubermangu Teatajast 14.09.1889 nr 35, kus on vene keeles napp artikkel ca kümne reaga, mis annab teada, et kuulsa Ch Leroux' (kirjapilt on vn k Šarls Leru) 12. septembri õhulend lõppes katastroofiga, üksikasjad on selgitamisel, aga on teada, et Leroux kukkus langevarjuga merre ja vajus põhja, ning et surnukeha leiti 14. septembri (ehk siis lehe ilmumise päeva) hommikul Marienbergi (Maarjamäe) lähedalt (kuskil mujal oli kirjas k 12 päeval).
Eestimaa Kubermangu Teatajas 21.09.1889 (nr 36) ilmunud artikkel on juba pikem ja üksikasjalikum, eriti mis puudutab kohtumeditsiinilisi detaile, kokku jälle mitmel failil:
Siin on antud sügavuseks kaks ja pool sülda. Vene süld oli 3 arssinat ehk 7 jalga, mis on ca 2 m kopikatega, seega pidi lihtsa rehkenduse järgi surnukeha lebama ca 5 m sügavuses? Kuidas nad ta leidsid? Viie meetri sügavuses ju kohalikud septembris väga ei jaluta? Siin on samuti mainitud surnukeha asendit ja langevarju kaugust surnukehast. Meditsiinilisest jutust ei saa ma suurt midagi aru, aga tundub, et vasakust kõrvast oli verd voolanud, seega võis tegu olla ikkagi korraliku põrutusega, kolmekümneaastane täies elujõus noor mees ei tohiks niisama kergest matsust vastu vett veel minestada? Vette kukkudes olnud ta veel elus, millest iganes nad seda järeldasid, teise lõigu lõpu pean laskma kellelgi üle vaadata, kes vene keelt paremini oskab.
Matusepäevaks on määratud 21.09.1889, matusetseremoonia algus kell üks päeval. Viimasest failist saan ma aru, et asja määrati uurima mingi keiserlik insener-polkovnik, mis loom see ka poleks, ja et õhupall ja langevari on antud kuhugi ekspertiisi.
18. septembril ilmus pikem eestikeelne artikkel ka Olevikus:
ja sama 18.09.1889 Oleviku mingil tagumisel leheküljel oli veel toodud eraldi nupuke:
Oleviku artiklist saab aimu, et Harjumäele pilet osta oli kallim lõbu kui kaugemalt vaadata, ja et etendus algas kolmveerand viis, kusjuures kell neli oli juba rahvast murdu. (Piletihinnad erinesid veel kuskil, kas Peterburis, või siis Riias, peab järele vaatama.) Õhulendurit kutsutakse austavalt "kunstnikuks" ja alt vaadates paistab ta "tubli pardi suurune". Mänedžerist on saanud direktor Buradies vmt. Harjumäelt tõusis pall üles ja Siimeoni kiriku kohal hüppas mees õhupallilt alla; Siimeoni pidi olema see puust õigeusu kirik sadama lähedal. Ka siin on toonitatud, et mees virutati vastu vett, aga kohe järgmises lauses on öeldud, et ta tõusis veel vee peale, kuigi teised artiklid väidavad, et ta ei liigutanud ja vajus kohe vee alla. On vihjatud, et paadid ei otsinud õige koha pealt, ja kui sügavust oli 5 m, siis pidi vees heljuvat varju ju järelikult näha olema? Kuidas nad teda siis ei leidnud, kui paate oli ometi mitu? Väliselt polnud mehel mingeid vigastusi näha olnud, kuid vasakust kõrvast oli veri väljas? Kuidas see võimalik oli, kui ta kukkus vette? Kas vesi ei pese verd maha, seda enam, et ta oli vees kaks päeva?
25. septembril 1889 ilmus Olevikus veel üks artikkel, mis kajastas matusepäeva:
Kopli kalmistut on siin nimetatud Telliskopliks. Matuseliste rivi olnud kolm versta pikk, ulatudes kirikust kuni Telliskopli surnuaiani välja. Viimases failis on mainitud veel kaht kuulsust, kes olid maetud praeguseks kadunud Kopli kalmistule: sakslannast sopran Gertrud Elisabeth
Mara, kes tuli Revalisse muusikaõpetajaks ja suri siin, ning tsirkuseartist Schurowsky, kellest hetkel pole midagi muud leidnud, kui et ta leidis oma otsa tulekahjus.
Internetiavarustes liigub ka vanu fotosid Leroux' matusepäevast Tallinnas 1889, näiteks selline:
Matustejärgselt avaldab artikli ka Eesti Postimees 27.09.1889:
Foto, millest just juttu oli, on ka netis üleval, leitav
siit.
Veel oktoobri alguseski on Leroux jututeemaks, 04.10.1889 ilmub Eesti Postimehes alljärgnev nupuke:
Sugulusega on asi ilmselgelt kahtlane. Lincolniga ta vaevalt sugulane oli, see võis muidugi olla ka väljamõeldud trikk, et end paremini müüa. Küll aga tekitab kiusatust selles mõttes hoopis Andrew Johnsoni (1808-1875) isik, kes oli Ameerika president pärast Lincolni surma ja Leroux' eluajal. Leroux' sünnijärgne nimi oli Joseph Johnson, kas polnud? :) Andrew Johnson oli 48, kui Joseph Johnson sündis ... :D Kõlbab eduliselt muidugi ka vanaisaks, aga aastaarvud ei sobi selles mõttes, et Leroux' isa pidi Tallinnas viibimise ajal elus olema, ema ilmselt mitte, seega ei anna poissi Andrew lapselapseks vist klapitada, eriti põhjalikult ei viitsinud praegu süveneda ega rehkendada. Järgmine variant on, et Leroux oligi Andrew Johnsoni sugulane (pärit peenest perekonnast, remember?), ja võib-olla ta selgitaski kellelegi Eestis, et Johnson oli president pärast Lincolni, ja midagi läks kuskil kõrvust mööda või see lihtsalt tõlgiti valesti või miskit. Johnson oli president 1865 kuni 1869, pärast Lincolni tapmist, ja sel ajal, kui Leroux Eestis viibis, oli parasjagu Hayes pukis, ja vahepeal oli veel keegi olnud. Kui hästi need eestlased peale Lincolni seal ikka kedagi tundsid? Ja põhiliselt räägiti siinmail ju ikkagi saksa ja vene keelt, kui palju siin oli tollal neid, kes inglise keelt vabalt valdasid? Kuulsid ehk Leroux' jutus Lincolni nime ja sõna "sugulane" ja arvasid automaatselt, et ta on Lincolni sugulane. Nojah, kui väga tahta, siis ilmselt midagi saaks ju aretada, aga ka president Johnsoni suguvõsa oli suur ja lai ... :) Kuid Lincolni versiooni
ekspluateeritakse endiselt usinalt, olgugi et Lincolni õde suri väidetavalt 1828, aga Leroux sündis alles 1856 ...
Maarjamäel on Leroux'le mälestusmärk püstitatud. Igatahes, kui oleks rohkem aega, leiaks kindlasti midagi huvitavat veel. Mälestusmärgi püstitamise ajast on üles tähendatud suht naljakas seik
siin: "
Kuna selgus, et skulptuuri transpordikõrgus on kuus meetrit, oli keeruline välja mõelda, kuidas seda kohale vedada,” meenutab Karmin. “Lõpuks ütles Jarovoi, et kuidas ei saa, saab küll, ja ajas kusagilt välja sõjaväe helikopteri. Kuuldavasti olid selle piloodid Afganistanist tulnud mehed. Ei tea, mida need mehed tarvitanud olid, aga silmad olid neil krillis ja pärast maandumist läksid nad kopteri ratta najale urineerima." :D
Photo is copied from http://www.panoramio.com/photo/87862851
Täiendus 03.01.2017: ajaleht Republican-American avaldas 31.12.2016 Leroux'st artikli, kus on mainitud ka Eestit ja mind, artikli kirjutas Scott Griffin, kellega eelnevalt vahetasin ülaltoodud teemal mõned e-kirjad. Scott oli piisavalt lahke ja varustas mind ilmunud loo PDF-failidega, proovin need siia üles laadida. Mõnikord võib lihtsalt vanades ajalehtedes tuhnides Ameerikas ajalehte sattuda! :)
