Sunday, October 28, 2018

Eesti Kaitseväe Värska laagritest 1941 küüditatud ohvitseride nimekiri väeosade kaupa


Alltoodud (väidetavalt Vello Salo koostatud) nimekiri ohvitseridest ja sõjaväega seotud isikutest, kes viidi Eesti Kaitseväe Värska laagritest 13.-14. juunil 1941 kõigepealt Petserisse, arreteeriti seal ja küüditati Nõukogude Venemaa GULAGI vangilaagritesse, kus suur osa neist hukkus või hukati, pärineb 1993. aasta 10. juuni lehest Vaba Eesti Sõna, see on seni ainus list, mida mina näinud olen, kus Värskast kadunuks jäänud Eesti kaitseväe ohvitserid on üles loetletud Nõukogude armee väeosade kaupa, kuhu nad Nõukogude okupatsiooni alates sunniviisiliselt lülitati.

[NB! Mina ise olen jõudumööda nimekirjas tumedaks märkinud ohvitseride nimed, kes Nõukogude võimu vastases vandenõus süüdistatuna Värskast küüditati ja Norillagis pärast kohtuotsust maha lasti. Vandenõulased kavatsesid hetkel, mil Saksamaa ründab NSVL (ja neil olid luureandmed, mis kinnitasid, et Saksamaa selleks valmistus), korraldada riigipöörde ja taastada sakslaste ja soomlaste abiga Eesti Vabariik, hoides nii palju kui võimalik neutraalsust sõja suhtes. Nii palju saadi siiski aru, et Saksamaa ei lase Eestil arvatavalt enam päris iseseisva riigina toimetada, seega oli üks plaan saada osaks Suur-Soomest koos Karjalaga ja teine plaan oli olla osa Suur-Saksamaast. Kuna luure andmetel Suur-Soomest ei saanud enam asja, siis orienteeruti lõpuks ainult Saksa abile, et Eesti vabastada. See selgitab, miks pärast verist perioodi 1939-1941 tervitati sakslasi kui vabastajaid ja mindi massiliselt vabatahtlikult Saksa armeesse üle, kuni taibati, et Saksamaa ei kavatsenud mingit vabadust meile anda, vaid tuli samuti okupeerima.  Eraldi konkreetseid ülesandeid polnud vandenõus meeste sõnul jagatud, kuid oma väeosades hakati sõdureid tasahaaval selleks võimaluseks (õigel hetkel sakslaste poole üle minna) moraalselt ja ideoloogiliselt ette valmistama. Eri meeste ja allikate ülekuulamistel selgus, et vandenõust olid piiri taga teadlikud veel Selter, kellest pidi saama uue valitsuse juht ja kellega Raidna käis koos Reaalkoolis (Raidna lõpetas 1915, Selter 1916), Raidna head sõbrad Saksamaale suundunud/jäänud endine sõjaväeatašee Ludvig Jakobsen, kellega koos Raidna teenis juba Vabadussõja päevil ja aitas kaasa näiteks Wabariigi Sõjakooli formeerimisele 1919; Johannes Soodla, keda Raidna nimetas oma heaks sõbraks; lisaks Saksa saadik Eestis Frohwein, Eesti esindaja Berliinis Möllerson (kes mõisteti punaste poolt tagaselja surma ja 1941 sügisel Berliinis küllatki hämaratel ja vastuolulistel asjaoludel ka suri mõni kuu pärast saatkonna ametlikku sulgemist), jt. Üsna kindlasti oli ka Soomes neid, kes asjast teadsid, pluss kõik luurega seotud tegelased. Plaan riigipöördeks sakslaste rünnaku ajal NSVL-le hakkas kuju võtma pärast seda, kui Eesti kaitsevägi lülitati Punaarmee koosseisu sügisel 1940 ja 22. Territoriaallaskekorpuse staap koliti novembris 1940 endise Sõjaministeeriumi ruumidesse, kus mehed said asja puhkehetkedel enamasti Raidna kabinetis arutada. Vandenõusse pühendati ka Punaarmeega koostööst keeldunud, venelaste võimupöördega laialisaadetud Kaitseliidu erruläinud peastaabi ülem, kes pidi kaasama endised usaldusväärsed Eesti-meelsed kaitseliitlased, kel kodus veel relvi, mida punaste eest varjati. Nimetet ülem hukati Moskvas 1945. Kogu lugu on kirjas fondis ERAF.129SM. Hiljem lugesin kuskilt, ei mäleta enam allikat, aga arvatavalt kas Võsaste Mere eluloost või Jürjo pagulaste raamatust, et riigipöördejärgse uue valitsuse sõjaministriks oli mõeldud Ain Mere (kuni 1936 Ervin Martson), kes oli Kõrgemat Sõjakooli lõpetades kursuse parim. 

On olnud arvamusi, et Mere oli see, kes vanemad ohvitserid vahele rääkis ja selle info eest 200-500 rubla taskusse pistis ning et tema ettekanded jõudnud otsejoones Beriani, aga Võsaste kirjutet Mere elulugu lugedes ma sellest versioonist siiski loobusin, eriti kui arvestada, et Mere käitus edasi täpselt nii, nagu vandenõulaste plaan ette nägi - läks sakslaste poole üle ja viis kaasa kõik dokumendid, tänu millele põhjustati NSVL lennuväele vähemalt üks kord väga korralik häving. Teine kahtlusalune pealekaebaja, keda Jürjo on üsnagi äratuntavalt kirjeldanud, on minu jaoks hetkel tõesem variant, sest tema tunnistus käis läbi ka ülalmärgitud kirjalikus allikas, mis oli ka põhjus, miks ma Jürjot lugedes selle mehe otsekohe ära tundsin. Nimetet kodanik pakkus end Jürjo sõnul ise novembris 1940 eriosakonda agendiks, "esitades salakaebuse Eesti ohvitseride nõukogudevastaste vestluste kohta". Mõlemad tema ettekannetes märgitud ohvitserid teenisid 140. laskurpolgus ja olid Võrumaal sündinud, ta ise ka (artikli põhjal vanas ajalehes lõpetas Võrus gümnaasiumi reaalharu 1938);  Jürjo nimetet Voldemar Leppik küüditati 14.06.1941 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle, kuid pääses imekombel tagasi koju, ilmselt tänu noorusele ja võimalik ka, et ta ei teadnud vandenõust midagi, sest osalisi valiti kolonel Raidna sõnul hoolikalt (juba üle aasta valitses usaldamatuse ja nuhimise õhkkond) ja enamasti oli tegu vanemate Raidna jaoks usaldusväärsete tuttavate ja sõpradega, Nõukogude võimu vastaselt meelestatud inimestega. Teine ohvitser, kelle kohta agent "Kadak" ettekande tegi, on mainitud ülalnimetet Norilski toimikus ülekuulamise kuupäevaga 16.11.1940, ettekanne oli August Tederi kohta, kes küüditati 14.06.1941 ja lasti koos teiste vandenõulastega maha Norilskis 29.06.1942. Agent "Kadak" (snd 1918) värvati pärast andmete kontrolli Jürjo sõnul agendiks detsembris 1940 ehk kuu aega pärast ettekande tegemist, jäi küüditamata, põgenes Rootsi 1944, jättes Eestisse maha naise ja kaks poega, hakkas Rootsis koos elama rootslannaga ja sai temaga neli last, ning oli ühe piirkondliku eestlaste seltsi juhatuses ja mõnda aega ka juhataja, nimetades end ise rõõmsasti eesti ohvitseriks, suri Rootsis aprillis 2002. Kes teemas orienteerub ja vähegi viitsib Jürjo antud vihjeid kontrollida, leiab kodaniku kasvõi Sõjamuuseumi andmebaasist suhteliselt kiiresti üles. Noor ja loll ta ju oli sellel ajal, 20 kopikatega, aga ikkagi, suure tõenäosusega oli lõpptulemus ka just tänu talle selline nagu oli. 

Mis ei välista, et koputajaid polnud rohkem, ülalnimetet kirjalikus allikas on näiteks tunnistuse andnud ka 09. juunil 1941 keegi konkreetse nimega naisterahvas, kes oli kapten Sillaste majapidajanna ja mainis oma ettekandes nii Johannes Sillastet kui ka major Robert Aleksander Kaldi (mõlemad hukati Norilskis), ja veel teisigi Sillastet külastanud ohvitsere, kes kõik olid olnud Nõukogude-vaenulikult meelestatud. Nii et KGB eriosakondi looderdamises ei saanud süüdistada, nagu ütleb ka Jürjo, juuni alguseks olid koostatud täpsed nimekirjad, keda küüditada ja miks, ning KGB jälgimistoimiku nr 700 üle otsustades oli juba sügisest 1940 jälgitud kõiki 41 vandenõuga seotud ohvitseri (Helmut Andreas Piisa (kuni 1935 Pisa) suri kopsutuberkuloosi enne kohtuotsuse täideviimist novembris 1941, ülejäänud hukati), seega polnud enam mingit tähtsust, mida mehed Norilskis rääkisid või kellega neid vastandati, selleks ajaks oli tegelikult kõik teada ja osa mehi oli arreteeritud juba varem, nt Kurvits Tartust aprillis (Grabbi mälestused), Triik, Jalak. Vandenõu olemasolu selgitab ka, miks Raidna, nagu mitmest allikast kuulnud ja lugenud olen, ülekuulajate poolt vaeseomaks peksti. Kui Raidna oleks olnud lihtsalt "nõrk" või "murduja" (mida ta ei olnud, lugege ta elulugu), nagu serveerib eelkõige Grabbi, (kes 1990ndate alguses, arvestades, et 1989 oli kõik veel salastatud, sai suure tõenõosusega lugeda vaid omaenda isa kohta käivaid dokumente, kogu 40 mehe toimik on aga kümme paksu kausta enamasti jubeda käekirjaga ja vene keeles, millest ma hästi ei usu, et Ameerikas elanud Grabbi end läbi suutis närida, mul võttis see volitusega ca pool aastat), siis oleks Raidna käsi arvatavalt paremini käinud. Aga ta peksti venelaste poolt vaeseomaks just sellepärast, et ta oli vandenõu organiseerija ja venelased reageerivad sellele vaid ühte võimalikku moodi. Lisaks, ammu enne seda, kui järg jõudis septembri keskpaigas Raidna jt ülekuulamiseni Norilskis, oli neid kõiki jälgitud ligi aasta, mõningatel andmetel juba alates 1939, ja olid ka selleks ajaks üle kuulatud juba varem kevadel 1941 arreteeritud mehed, nende hulgas Jalak, Kurvits ja Moskvas (enne küüditamist koolitusele saadetud ja pärast küüditamiskuupäeva) kinni võetud Brede, keda kuulati üle juba kindlasti 24. augustil 1941 ja 29. augustil 1941, ülekuulamistel mainis vandenõud ja nimetas mitmeid nimesid, kaasa arvatud vandenõu juhina Raidnat; Leets kuulati üle 19., 21. ja 22. augustil 1941, jne. 
Seega oli eriosakonnale kõik teada juba ammu enne, kui keegi neist meestest Norilskisse jõudis ja suu lahti tegi. Arvata, et Moskvas augustis ülekuulamisel selgunud info ei jõudnud Norilskisse septembriks (Grabbi väidab, et ülekuulajad ei teadnud midagi ja tegid oma tööd lohakalt), mil mehi hakati Norillagis üle kuulama, on lihtsalt naiivne.]






Artikli sisu, kes pildi kvaliteedi tõttu lugeda ei näe:

Küüditamine algas 13.-14. juunil 1941
Kes viidi Värskast 1941?

1941. aasta juuli lõpus loendati ühel GULAG’i vangilodjal 1033 Balti riikide sõjaväelast. Eesti [kaitseväe] suvelaagreist äraviiduid leidus nende hulgas 303 ja õnneks oli üks loendaja - kolonel Georg Leets - ka üks vähestest eluga tagasitulnutest. Edaspidi mainivad tema trükitud mälestused (Looming 1989) aga vaevalt paarikümmet.
Äraviidute nimesid katsuti esimesel võimalusel kindlaks teha ka kodumaal, kuid kapt. Elmar Tambeki juhatusel koostatud tegevväelaste nimestik, mis valmis 1943. a. novembris, annab ainult 37 juhul äraviimisajaks 13./14. juuni.
Alles a. 1980 avaldas Ernst Luebik (Vaba Eesti Sõna veergudel) esimese täielikkust taotleva nimestiku. See sisaldas 271 nime, kusjuures koostaja arvas, et ka tema töös võib veel esineda ebatäpsusi. Nii oligi: paljud seal nimetatuist olid arreteeritud juba varem.
Kuna viimased aastad on toonud palju uusi andmeid, esitame järgnevalt uue katse Värska-nimestiku koostamiseks. Olemasolevates allikates leidub kokku 241 nime, kuid ainult 142 puhul võib andmeid lugeda piisavateks. Ülejäänud 99 nime - peaaegu poolte - puhul oleks vaja lisaandmeid (*). Aga isegi siis, kui selgus, et kõik 241 tõepoolest viidi Värskast-Petserist sel saatuslikul päeval, puudus meil ikkagi veel üle 60 nime ehk ligikaudu viiendik äraviidutest.
Siin esitatud nimestiku on koostanud Toronto arhiivides leiduva materjali põhjal Vello Salo, kes palub saata parandusi/täiendusi (aadressil 273 Elgin Drive, Brampton ONT. Canada L6Y 2V2).
Üksused on antud 22. Territoriaal-Laskurkorpuse tolleaegse ülesehituse järgi (LD=laskurdiviis.)


22. Territoriaal-Laskurkorpuse STAAP
kolonel Eduard Ahman
kolonel Jüri Hellat
kolonel Troadi Lango
kolonel Herbert Voldemar Raidna [TLK staabi operatiivosakonna ülem, Nõukogude võimu vastase vandenõu juht]
kolonel Johannes Reinola
kolonelleitnant Johannes Lippus [suri TaišetLagis 15.08.1948]
kolonelleitnant Rein Tomback
kolonelleitnant Aleksander Vernik [hukati Norillagis 06.10.1942]
major Johannes Jalak* [viga, arreteeriti juba 31.03.1941, hukati Permis 23.01.42]
major Eduard Kimm [suri Norillagis 09.05.1946]
major Theodor Kiviväli [snd 1898 Türi, suri 21.11.1945 Norilskis]
major Sergei Urba [snd 1899 Tartus, suri 31.01.1943 Norilskis]
kapten Ernst-Ferdinand Õunapuu
[Nimekirjas puudub Johannes Aleksander Raud, kes oli koos Langoga korpuse staabi operatiivosakonna ülema Raidna abi ja kes samuti hukati vandenõu ühe korraldajana 29.06.1942]

180. Laskurdiviisi staap Tallinnas
kolonel Hans Matsalo [Ants, arr. 18.06.1941, suri Norilskis 02.02.1945 ]
kolonel Johannes Eduard Martins [1889 Pajusi - 1943 Irkutsk]
kolonelleitnant August Stern* [viga, arreteeriti alles 07.10.41, hukati Norilskis 20.07.1942]
kolonelleitnant Kaarel Rudolf Tammekand* [ei ole teada, kas küüditati 14.06; kuid suri Norilskis 14.10.1942]
kolonelleitnant August-Osvald Viru [hukati Norilskis 27.07.1942]
major Karl-Herbert Laev [küüditati 14.06, suri Zajarskis 18.10.1943]
major Sergei Laks [õige nimi Sergius, arr. 24.06; suri 08.09.1942 Usollag]
major ... Rebane* [Sõjamuuseumi andmebaasis pole ühtegi major Rebast?]
major August Vares* [kaptenmajor August Vares suri Londonis 1985, küüditamise kohta infot pole]
major Aleksander Viires [lendur, peaks olema kapten?, kuni 1935 Simson; saadeti hoopis Tallinnast Venemaale 14.06.1941, teadmata kadunud]
kapten Julius-Albert Tamm [lendur, küüditati, suri Norilskis 06.04.1943]
kapten Ernst-Paul Tehver* [küüditati 14.06, srn 11.12.41 Norillagis, Salo märkus on "kontrrevolutsiooniline tegevus", seega võis olla seotud vandenõuga]

182. Laskurdiviisi staap Tartus
kolonel Herbert Grabbi [diviisi staabi ülem]
kolonel Johannes Remmel [arr. hoopis 14.04.1941, suri Norilskis 12.11.1942]
kolonel Eduard Putmaker [küüditati 14.06, suri 04.01.1943 Norilskis]
kolonelleitnant Johannes Lippus [küüditati 14.06; suri TaišetLagis 15.08.1948]
major Edgar Aleksander Sarnits* [küüditati 14.06; suri Norillagis 05.04.1942]
kapten Felix-Johann Kull
seersant ... Rehemaa*

Laskurkorpuse lennueskadrill
Major Evald R Döring

Laskurkorpuse õhutõrje divisjon
Seersant ... Ilja*

15. tankitõrje divisjon
leitnant Jaak-Ed. Kõresaar
leitnant ... Härmet*

21. laskurpolk
major Juhan Madisson
major Villem-Ernst Merelt
major Karl Männi
major Voldemar Tolbast*
kapten Robert Kald
kapten Johannes Sillaste
leitnant Alfred Alekõrs
leitnant Elmar Lehola
leitnant Arnold-Jaan Luha*
leitnant Rudolf Oja*
leitnant Arnold-Nikolai Pank
leitnant Aleksander Pürgvee
leitnant Juhan Roos
leitnant Mihkel Saarma
leitnant Otto Soomer
leitnant Eduard Tarien
leitnant Oskar Uluots
nooremleitnant Johannes Ertis
nooremleitnant ... Haling*
nooremleitnant Artur Jalakas
nooremleitnant Artur Kittus
nooremleitnant August Mõtlik*
nooremleitnant Gustav Tuisk
vanemarst Konstantin Karro*
intendant ... Hiie*
vanemseersant Paul Tarvas

42. laskurpolk
major Vilhelm Vaga
kapten August Jaakson*
kapten Artur Rahuorg
leitnant Oskar Jaakson*
leitnant Edgar Kaiv
leitnant Georg Masso*
nooremleitnant Arseni Tarde*
nooremleitnant Alfred Tiru
nooremleitnant Leonhard Vitsut
seersant ... Rehemaa*

86. laskurpolk
major Evald Pajusoo
major Hans Tiide*
kapten Alfred-E. Ruuben
leitnant Friedrich J Marley

140. laskurpolk
kolonel Voldemar Koht
major Aleksander Ilves*
major Hans Ingermaa* [Hirvelaan]
major Herman Kits
major Juhan Põldmaa
major Osvald Raudne
major Oskar Taalder*
vanemleitnant Voldemar Gruno
leitnant Juhan Koplik
leitnant Voldemar Leppik
leitnant Eduard Räästas*
leitnant August Teder*
nooremleitnant Arvo Lõhmus*
nooremleitnant Felix Saar
veebel Osvald? Rossi*

Õhukaitse div. nr. 150
leitnant Aleksander Leets
aspirant Robert? Liba*
seersant ... Roosileht*

171. laskurpolk
major Karl Pavel
major Axel-Nikolai Sild
kapten Valdur Ainso
kapten Hugo Koern
kapten Martin Kurvi*
kapten Kristjan Metsoja*
kapten Erich Normet
kapten Aarne Norralt
kapten Boris Sillar
kpt August Siller*
kapten Olavi-R. Uuspuu
leitnant Peeter Grahv
leitnant Heinrich-Jhs Kell
leitnant Hannes Niitsoo
leitnant... (Richard?) Parmaste*
leitnant Neeme-K. Rostan
leitnant Evald Räst*
nooremleitnant Valdek Nurmela*
nooremleitnant ... Sulp*
veebel ... Kull*

180. Laskurdiviisi luurepataljon
major Arvid-Johannes Kongas*
major Voldemar Simonlatser*
kapten Helmut-Evald Palm*
kapten Hans Pütsepp
kapten Eduard-Fr Stamm
leitnant Jüri Ojatalu
leitnant Heinrich Uukkivi

180. Laskurdiviisi sapööripataljon
kapten Eduard Mullart
kapten Harald-Edgar Tomp
kapten Theodor-N. Tomson
veebel Villem Sagris
seersant Rudolf? Raudsepp*

182. Laskurdiviisi luurepataljon
major Feliks Jänes
kapten Alfred Kull*
kapten Paul Raudma*
vanemleitnant August Kongas*
leitnant Arnold-K-B Kahu
leitnant Mihkel Uudelt

182. Laskurdiviisi sidepataljon
major Frederik Jakobson*
leitnant Helmut Piisa

182. Laskurdiviisi õhukaitse divisjon
ltn ... Härmet*

Sapööripataljon nr 201
major Madis Luulik
leitnant Karl-Joh Kukk

Sapööripataljon nr 203
major Rudolf Kermet
major Erich Möldre*
kapten Ludvig-K Ratasepp
leitnant Karl Lillak

232. laskurpolk
kolonel Jaan Org
major Otto Nurmberg
major Oskar Pollisinski
major Mihkel Pütt
kapten Valmar Lango
kapten Aleksander Luik
kapten Oskar Puusepp
kapten Eduard-Fr Stern*
kapten Felix Tarm
leitnant Aleksander Kaljulaid*
leitnant Raavo Kuura
leitnant Albert Lipping
leitnant Jakob Paalandi
seersant Endel? Laanemäe*

Sidepataljon nr 415
kapten Otto Joost
kapten Leonhard-O. Mardna
leitnant ... Saanus*
seersant ... Kalvik*

Suurtükiväe polk nr 614
major Roman Tarn
major Otto Treufeldt
kapten Rudolf Käo
kapten Enno (Ernst) Liiv
kapten Aleksander Luud*
kaptenmajor Arvo Taru
leitnant Nikolai Tali*
nooremleitnant August Kalme
nooremleitnant Alfred Tangre*
nooremleitnant ... Timofejev*
aspirant Ago Ugandi
aspirant ... Varand*
veebel Arved? Mars*
seersant Aleksander? Jakobson*
intendant ... Viira*

625. kergesuurtükiväe polk
major Frits Lepp
major Toomas Meritam*
major Bruno Soomuste
kapten Richard Aarma
kapten Enn Eessalu*
kapten Reinhold-V. Tepp*
leitnant Mihkel Kivirand
leitnant Aleksander Ruus*
veebel ... Kunvald*
veebel ... Reinvald*

626. haubitsapolk
kolonelleitnant Jüri Leek
major E Berg*
major Friedrich-J-L Simon
kapten Peeter Kull*
kapten August-Verner Lomp
kapten Verner Loo
kapten Peeter Saidla
kapten Albert Silmato
vanemleitnant Karl Viil
nooremleitnant Evald-Fr Ruus*
nooremleitnant ... Soosaare*
intendant ... Karin*

Suurtükiväe polk nr 627
major Aleksander Einpaul
major Harald Kõrvne
major ... Vilu*
kapten Vassili Puumann
kapten Johannes Rohtmets
leitnant Voldemar Aalberg
leitnant Viktor? Aareleid*
leitnant Jean-Martin Ernits
leitnant Harri Kibus
leitnant Johannes Kruut
leitnant Juhan Lahes
seersant Aldo Kõivumäe

629. haubitsapolk
major Ernst Miil
kapten Arvu Aruoja*
kapten Aleksander-August Kruuse
leitnant Villibald Karuse
leitnant ... Koolmeister*
leitnant ... Salu*
leitnant Ülo? Sillivask*
leitnant ... Solans*
leitnant Augustin Taidla
leitnant Enn Taul
leitnant Andres Tomp
nooremleitnant Johannes Rohtmets
Sva? (sõjaväearst?) Ants Kivimäe*

Üksus teadmata
kolonelleitnant Leander Vehik*
major Richard Luik*
major Eduard Raudsepp*
major N Teras*
kapten Johannes Jõgi*
kapten Rein Kivimägi
kapten Jaak Külmoja*
kapten Gustav Maripuu
kapten Herbert Palm* 
kapten Oskar E Randmaa
kapten Anton Soosalu
leitnant Märt Kull*
leitnant Aleksander Kübar*
leitnant Osvald Pirn
leitnant ... Pärg*
leitnant Paul Rebane*
leitnant Aleksander Ruus*
nooremleitnant Richard Aarma*
nooremleitnant Richard Kurvet*
vanemarst Paul Ruus*

Lühendeid: int. intendant, klt. kolonelleitnant; kmj. kaptenmajor; srs. seersant; vsr. vanemseersant; var. vanemarst.

Dr Vello Salo märgib, et antud nimestiku publitseerimine aitaks temal lisaandmeid saada küüditatute kohta. Tema poolt Elmar Tambeki juhendusel 1989. a. väljaantud Eestist äraviidute nimestikus leidub palju puudusi. Ta on leidnud sealt 130 topeltsissekannet ning selles on ka mitmeid evakueeritute või muul kombel Eestist lahkunute nimesid.
Eestis koostavad küüditatute nimestikke eelkõige Eesti Muinsuskaitse Selts, represseeritute ühing MEMENTO, Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon jt.

Tegelikult tundub, et nimekiri on mitmes mõttes vigane. Esiteks ei ole 40 mehest, kes küüditati Värskast ja Norilskis maha lasti, kõiki selles nimekirjas ja kes on nimekirjas, on jälle sageli hoopis muul ajal arreteeritud või on nimekujus viga. Aga vähemasti üritati. 



***

Artiklis olid auastmed ning paljud nimed ja nimetused ilmselt ruumipuudusel lühendatud, olen omavoliliselt kõik pikalt välja kirjutatud, v.a nimed, mida ma täpselt ei tea ja pole praegu aega ka üle kontrollida, nt kas F nimes oli Friedrich, Fjodor vmt. 
Ilmselgelt uuriti asja edasi ja praeguseks (2018) on ka tärniga tähistatud meeste kohta loodetavasti juba rohkem teada. 

Mina isiklikult uurisin listi hoopis seoses pikaajalise huviga kolonel Herbert Voldemar Raidna elukäigu vastu, see on üks väheseid minu silma alla sattunud artikleid, kus on näha, millega ja kus mehed enne küüditamist täpselt tegelesid.

Kolonel Raidna oli määratud 22. Territoriaal-Laskurkorpuse staabis operatiivosakonna ülemaks Punaarmee mõistes polkovniku auastmes; vabariigiaegsed ohvitserid jäid üldjuhul (üksikud vahistati, mõned vabastati jne) Eesti kaitseväest moodustatud territoriaal-laskurkorpuses juhtivatele kohtadele, lihtsalt nende kõrvale pandi punaarmeelastest komissarid/politrukid, kes pärast küüditamist ilmselt asja üle võtsid; korpuse ülemaks sai kindralmajor Jonsson ja korpuse staabiülemaks määrati kolonel Tuisk. Hellar Grabbi kirjutiste põhjal oli Tallinna diviis (seega ka Raidna, kui ma olen õigesti aru saanud) kaitseväe Lõunalaagris Petseri raudteejaama lähedal ja Tartu diviis (ühtlasi ka Raidna kauaaegne perekonnasõber Herbert Grabbi) Põhjalaagris 15 km põhja pool. Laagrite vahel oli laskeväli, lage ja soine maa-ala. 

Herbert Raidna ja tema sõber kolonel Herbert Grabbi olid üheealised, koos lõpetanud Kõrgema Sõjakooli legendaarse II lennu, mõlemad olid õppinud Pariisis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis, mõlemad olid Kõrgemas Sõjakoolis õppejõud ja mõlemad eri aegadel ka Kõrgema Sõjakooli ülemad Tondil, mõlemad olid 1930ndatel õppinud kolmanda kõrgharidusena õigusteadust ja mõlemad olid 1939 ülendatud kolonelideks; nende naised oli vähemalt mingil eluperioodil lähedased sõbrannad ja ka nende pojad olid enam-vähem samaealised). Aga kas pärast president Pätsi arreteerimist või juba ka veidi varem kiskus sõprus justkui kuidagi kiiva ja lõppes veel eriti kurvalt - väidetavalt oli NKVD neid sunnitöölaagris üksteise vastu tunnistama sundinud. Mõlemad hukati Norilskis 1942. aasta juunis (kokku hukati surmaotsusega seekord 40 kõrgemat ohvitseri). Lugematu hulk Eesti kõrgemaid ohvitsere kas surid või tapeti nii samas kui ka teistes Nõukogude Venemaa vangilaagrites. 

Ma siin mõnikord mõtisklen, mis õieti nende kahe mehega päriselt toimus 1940ndate alguses. Raidna sattus ju samuti võõrvõimu armeesse, kuid ta määrati ikkagi laskurkorpuse staapi operatiivosakonna ülemaks. Ella Grabbi mälestustes muuseas on oma muudeski tekstides inimeste kuidagi liiga innukas (mõnikord ka minu meelest meelevaldne) sildistaja Hellar Grabbi värvikalt kirjeldanud mõningaid väikseid vahejuhtumeid, mis kõik kokku pakuvad võib-olla selgituse sellele, miks Grabbi olukord vaikselt allamäge läks. 

Nimelt kirjutas Hellar Grabbi, kuidas Herbert Grabbi oma naise Ella mälestustes enne 23. veebruari 1941 Punaarmeele antavat vannet hommikul kella kuueni koos kolonel Jaan Kurvitsa (Grabbi elas Tartus Kurvitsate juures) ja Kurvitsate perekonnatuttava, ülikooli tollase rektori "juunikommunist" Hans Kruusiga rahulikult Tartus tina panid, vaatamata sellele, et kell 11 hommikul ootas ees vande andmine Punaarmeele. (Aprilli alguses 1941, umbes kuu aega pärast seda vahejuhtumit kolonel Kurvits arreteeriti ja Grabbi määrati 182. diviisi uueks staabiülemaks Kurvitsa asemel. Selline huvitav kokkusattumus.)

Ma saan aru jah, et hiljuti manalateele läinud produktiivse jutupauniku Hellar Grabbi eesmärk oli mälestustes õilistada oma isa patriootlikku meelt ja vastumeelsust Punaarmee suhtes, milles keegi ei kahtlegi, aga paraku koorub üksiti välja ka omajagu kurioosne fakt, et kolonel Herbert Grabbi läks vannet andma, silmini täis Segerlingi restoranis joodud viinast ("karahvin valget viina ja selle järel veel paar karahvini") ja Ella Grabbi Tallinnast kaasa toodud prantsuse konjakist ("Sain Herbertilt teate sõita 22.II 1941 Tartusse ja võtta vanast tagavarast kaasa pudel prantsuse konjakit."); ma hästi ei usu, et hommikul kuueni juues oleks võimalik olnud kella 11ks viinast ja konjakist kaineks saada? Ella Grabbi mälestustes on lause: "Kell 11 oli vandetõotuse andmine. Ega mehed sinna minnes veel päris kaineks polnud saanud." Ma hästi ei usu ka, et ülejäänud kõrgemad ohvitserid läksid vannet andma, viinahais üle pea - protestist Punaarmee vastu? 

Kellel tekib kiusatus arvata, et kolonel Grabbi võis hommikul kella kuueni seltskonnas kainena istuda, saab lisamõtteainet samuti Hellar Grabbi sulest pärit kirjaridadest Ella Grabbi mälestustes: "Kui Herbert [Grabbi] tuli Tartust puhkusele, küsis ta: "Kas kodus viina on?" Ta ei küsinud süüa.". 

Sealsamas Kurvitsa-intsidendi juures on märgitud laused: "Kõige pehmem oli Kurvits, kes korduvalt ütles Grabbile: "Sina lähed ennem kui mina", mõeldes arreteerimist. Kruus võttis sellest kinni, lausudes Grabbile: "Tõesti, ma imestan, seltsimees polkovnik, et te olete veel sõjaväes"." Mida Kruus sellega mõtles? Grabbi meelsust? Tinapanemist? Mingeid eelnevaid patte? Mida pidas Hellar Grabbi silmas, kui ta need laused kirja pani? 

Mispeale tuleb ju kohemaid tahtmatult meelde (ma olen Raidna kohta infot otsides neid mälestusi päris mitu korda lugenud) ka üks teine koht Ella Grabbi mälestustes, kus Hellar Grabbi kirjutas: "Enne Kadriorust lahkumist maksis Herbert [Grabbi] kinni ISIKLIKU VIINAARVE, mis ta viimastel kuudel oli allkirja vastu lossi tagavaradest saanud. Oli PÄRIS SUUR ARVE, ta oli võtnud ka mõne sõbra jaoks, paremaid jooke oli juba raske poest saada." Hmmm, jajah, eks ta ole, vaata aga vaata? Huvitav detailikene, mis pidi Hellari meelest nähtavasti tähelepanu juhtima isa Herberti kohusetundlikkusele (kõik arved makstud ja asjal joon all)? Mul pole selle vastu midagi, Eesti ohvitser peabki olema kohusetundlik ja korralik ja küllap Grabbiga nii oligi. Samas, miks Hellar selle näite üldse tõi? Võib-olla hoopis põhjustas see arve hoopis suuremat sorti pahanduse, miks see muidu veel aastate pärast meeles püsis, mingi ühe arve maksmine? Oli ju sel hetkel muidki palju suuremaid muresid, nagu kolimine ja töökoha vahetus näiteks?  

Üsna sealsamas kirjutas Hellar Grabbi ka sellest, kuidas pärast juunipööret uuritud põhjalikult Herbert Grabbi "tagapõhja, majanduslikku seisu ja rahaasju"; ja "Muu hulgas käis ta korduvalt Riigikontrollis". Ei mäleta, et ma oleksin midagi taolist lugenud teiste presidendi kantselei töötajate kohta. Millegipärast peab Hellar Grabbi vajalikuks Ella Grabbi mälestustes eraldi rõhutada, et "kaebusi ta [s.t siis Herbert Grabbi] vastu ei olnud" ja veel teiseski kirjutises, et "polnud tema vastu rahva seast kaebusi esitatud". Väga püüdlik. 

Lisaks tuli Grabbidel pärast teenistuse lõppemist Kadriorust välja kolida, kuu aega oldi Õismäel asundustalus, seejärel Herbert määrati Tartusse, pere mahutati "Raua tänavale nr 48, mereväeinsener Veeruse majja, kus saime poole major Riibergi korterist teisel korrusel". Miks sinna? Ja miks hiljem Rahumäele, nagu Hellar Grabbi oma koolimälestustes kirjutab? Miks nad ei jäänud oma asundustalusse, kas see konfiskeeriti? Vist ei läinud asjad lõpus enam kõige paremini, miks see siis jooma ei aja? Ikka ajab, see on ju ainult inimlik. Samas ma jällegi hästi ei usu, et ka kõik ülejäänud ohvitserid endale sama lubasid? Viinakuradi küüsis kolonel ei ole kõrgemale kohale armees seega just adekvaatseim vend, olgu armee või riigikord milline tahes. Kas see võis olla põhjus, miks Grabbi määrati "madalale kohale", nagu Hellar Grabbi kirjutas? Millega täpselt tegeles Herbert Grabbi enne seda kahte viimast kuud kuni küüditamiseni? Päts vahistati 30. juulil 1940, Grabbi määrati 182. diviisi staabiülemaks pärast Kurvitsa vahistamist aprillis 1941? Vahele jääb kaheksa kuud, mille kohta tavaliselt ohtra jutuga Hellar Grabbi on lihtsalt napisõnaliselt tähendanud, et Herbert Grabbi määrati "madalale kohale"? Miks? 

Hellar Grabbi on mõistetavatel põhjustel oma isast maalinud ideaalilähedase inimese, kuid tema enesegi kirja pandud mälestustes on selgeid vasturääkivusi siin ja seal, mida rohkem lugeda, seda teravamalt need silma torkavad. Sel juhul satub mu meelest ka kahtluse alla 40 ohvitseri ülekuulamistel (peaaegu ainult) Hellar Grabbi sõnutsi aset leidnud "dramaatiline" vastandamine Grabbi ja Raidna vahel (miks pärgel pidi just nende kahe vastandamist rõhutama, "vandenõus" oli ju 40 ohvitseri kohtu all ja vastandati teisigi, nt Raud ja Reinola, to start with?), kus Raidnale on kleebitud järjekordne Hellar Grabbi lennukas silt, justkui oleks Raidna oma ülestunnistustes Herbert Grabbi ja veel "paljud teised ohvitserid" millessegi "sisse vedanud". Hellar Grabbi tõlgitud "dramaatilises" protokollis, mida ma internetist lugesin, (mille kohta ta sealsamas tõlkes märgib, et originaal on kohati "segane"), ei nimetanud Raidna mitte ühtegi nime (Raidna olnud ühe pereliikme/järeltulija sõnul üleüldse pigem sõnaaher vennike), pealegi oli NKVD ülekuulajatest tsekistide üks meelistegevusi, nagu Tõnismägigi oma artiklis välja tõi, "paljastada vandenõusid", sest see õigustas nende olemasolu, tagas neile sooja töökoha siseruumides ja säästis rindele saatmisest. Hellar Grabbi on ise mitmes allikas ühest küljest öelnud, et Raidna-Grabbi vastandamise puhul (kui see nüüd ikkagi aset leidis) "üht katsuti mängida teise vastu", ülekuulamisprotokollid "lõppude-lõpuks kajastavad ülekuulaja suva", "tunnistused ei muutnud nagunii meeste saatust", "ülekuulajad olid halvasti ettevalmistunud, neil polnud vangistatute kohta mingeid dokumente" jne. Ja teiselt poolt tuleb risti vastupidist juttu, kuidas vähemalt kolm meest olid Grabbi vastu tunnistanud. Miks just Grabbi? Sest Grabbi luges ainult Grabbi kohta käivaid dokumente, mitte kogu toimikut, kust selgub palju rohkem. 

Heino Tõnismägi, kes avaldas ca 15 aastat tagasi Estniska Dagbladetis 14.08.2003 Norilskisse sattunud meeste kohta artikli (kus on ka vigu, ilmselt sellepärast, et osa infost polnud veel avaldatud), kirjutas leidudest uurimistoimikus. Jutt oli ohvitseridel kõigil enam-vähem sama, oldi omavahel teemat arutatud, aga mingit vandenõud polnud. Näiteks nimetab üks leitnant sealsamas artiklis must-valgel kolme kaaslase nime (mis on ka ära trükitud), kuid teda ei nimetata seepeale ei "nõrgaks" ega "teiste sissemässijaks". 

Tõnismägi toob ära kaks lõiku vana Grabbi enda tunnistusest (mille järgi võiks sissemässija olla sama hästi ka Grabbi, näiteks). Tõnismägi mainib "nõrkadena" Raidnat ja Rauda, kuid ei too paraku ühtegi konkreetset näidet ega viidet selle kohta, milles täpselt nende "nõrkus" siis seisnes või kustkohast sellele väitele mõne fakti toetuspinnaks võiks leida. Kas Tõnismägi luges ikka kogu toimiku läbi, kõik need neli kastitäit toimikuid? Raidna ja Raud olid ühe kausta kaks esimest meest, ja järjekorda olid nad toimikus pandud selle järgi, kui lähedalt olid nad vandenõu organiseerimisega seotud. Kõik mehed nimetasid mingisuguseid nimesid, aga ainult Raidna ja Raud tembeldati nõrkadeks? 

Grabbi ise mainib veel ühe nimena "nõrkadest" kedagi Martsooni, millist tegelast polnud üldse nimekirjas, tunnistajate seas oli Martson või Martenson. Kas Grabbi moonutas nime teadlikult või kogemata? "Võitlejas" oli kunagi mainitud Martseeni, Martsood, Martsoni? Grabbi nimetet Martsoon aga olla midagi rääkinud Grabbi kohta oma "pealekaebamistes" ja Raidna tõmmanud Grabbi sisse oma "seletustes". Üks kaebas peale ja teine seletas, on ikka justkui suur vahe, aga kummalisel kombel mainisid mõlemad just ainult Grabbit? No vabandage, tõesti. Lisaks ei maksa unustada, et ülekuulamised toimusid vene keeles, ma hästi ei usu, et keegi seal tõlki välja pakkus, vigases vene keeles öeldud lausest või umbmääraselt aru saadud küsimusest võis protokolli kõiksugu "ilusaid" asju kokku keevitada. Samamoodi andis Grabbil ikka neid venekeelseid dokumente lugeda, Ameerikas kasvanud ja elanud terve elu ... Tšekistide/ülekuulajate tööd ei kontrollinud paraku küll ka keegi, milliseid võtteid ülestunnistuse väljapressimiseks kasutati, on juba ohtralt kirjeldatud siin ja seal, ausaid võtteid polnud sealt oodata, pigem tiksusid neil kuklas Stalini ja Beria sunnitöölaagrite "majandustulemustega" seotud "viisaastakuplaanid", millest ka tšekistidel endal oli vaja eluga välja tulla. Lugege Anne Applebaumi "Gulagi", seal on hulgaliselt näiteid. 

***

Hellar Grabbi kirjeldab ühes oma internetis leitavates artiklites Värskas ja sealt edasi juhtunud sündmusi alljärgnevalt, sulgudes, rohelise värviga on minu kommentaarid/mõtisklused (mis selgelt ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid ma lihtsalt üritan aru saada, kas Grabbi versioon on ikka see ainus ja õige versioon või on veel mingeid alternatiive. Tumedaks tehtud laused on samuti minu suva, et leiaksin vajadusel olulisemad asjad taas kiiresti üles): 

"13. VI anti polkovnik Grabbi kätte nimekiri nendest ohvitseridest Põhjalaagris, keda ootamatult komandeeriti Riia sõjaväeringkonna korraldusel maastikuõppusele. Ka ta ise oli nimekirjas. Hakati tegema ettevalmistusi õppusteks. Asjaosalised kutsuti staapi pärast kell 20.45 toimunud õhtust loendust. Kuigi õhus oli juba mõned päevad tunda pinget, arvas enamus väljakutsutud ohvitseridest, et tegu on tõesti õppusega, anti ju korraldus kaasa võtta kaardid ja muu varustus ning kõigile jäi vööle püstol. Mõned, kes ei olnud nimekirjas, läksid isegi küsima, kas neil tõesti ei ole vaja kaasa minna. Veidi enne keskööd astuti veoautodele ja sõit läks lahti Petseri poole. Autod peatusid Petseris Kaitseliidu maja juures, mille ümber ja sees oli NKVD üksuste valve. Kui mõni majja sisenenutest tahtis tagasi välja minna, siis seda ei lubatud. Mehi hakati ühekaupa kutsuma tagaruumidesse. Tsiteerin 171. polgu leitnandi Richard Parmaste mälestustest: (Kuskilt ei leidnud hetkel märget, nagu oleks Richard Parmaste kuskil mingeid mälestusi avaldanud? Aga vbla on? Siis kus?)
“Kui järg minuni jõudis, siis alles nägin oma silmadega, milles asi seisis. Esimeses ruumis esitati formaalne küsimus. Sealt teise ruumi, kus löödi tääk vastu rindu, uks kinni, kaks meest teine teiselt poolt murdsid käed selja taha. Samal ajal keegi kindrali auastmes ütles, et olete degradeeritud ja arreteeritud. Mehi oli ümber kui mesilasi saaki saamas. Üks võttis rihma koos püstoliga. Siis otsiti taskud läbi ja võeti kõik, mis taskus leidus. Kellad, kuldsõrmused, raha… Ära võeti kuued, sinelid ja mütsid. Neil võeti nööbid eest, auastme tunnused lõigati maha. Seejärel jälle murti käed selja taha ning viidi saali, pandi põrandale istuma, käed põlvede peal, liigutamine ja rääkimine oli kõvasti keelatud. Lava peal oli raskekuulipilduja taga mees laskevalmis… Arreteerituid toodi järjest juurde…”.
Siiani puudub täielik selgus, kui palju eesti sõjaväelasi Petseris vangistati. Ise Põhjalaagris viibinud, aga vangistamata jäänud kol.-ltn. A. Luts kirjutab Rootsis ilmunud mälestustes, et neid oli umbes 150. Saksa okupatsiooniajal koostatud “Eesti rahva kannatuste aasta” nendib “üle 200”. Kuid see teos eksib isegi äraviimise kuupäevas ja ajab muid asju segamini. Eesti laskurkorpuse ajaloo ruurija Peeter Larin nendib talle omases sovjetlikus žargoonis: “Samal ajal kõrvaldati korpusest riigikaitselise aktsiooniga 280 nõukogudevaenulikuks peetud sõjaväelast (250 endise kodanliku armee ohvitseri ja 30 allohvitseri).” Isegi Larin ei tea täpset arvu, numbrid on ümardatud. V. Salo annab 241 nime aga möönab, et see ei ole täielik. V. Pinn märgib (nähtavasti Norilskist eluga pääsenud ltn. Oskar Uluotsa ja eesti ohvitseride saatust uurinud Ülo Uluotsa andmetel) Petseri kaudu äraviidute arvuks 263, mis võib olla tõele lähedal, kuid tegu on sekundaarse ja dokumenteerimata allikaga.
Kaitseliidu majast viidi arreteeritud Petseri raudteejaama, kust 15. VII algas pikk teekond Siberisse ja surma. Tagasi koju jõudis neist olemasolevatel andmetel vähem kui üks kümnest, 24 meest. (Mujal allikates oli see arv siiski 36? Uluots pidas kõige reaalsemalt tegelikku pilti peegeldavaks Tiru päevikut, teiste meeste mälestused olid kirjutatud palju hiljem ja muude meeste mälestusi kasutades.)
Rong sõitis üle Valga Riiga, kus võttis peale läti ohvitserid ja hiljem ka leedulased. Kokku oli vangistatud balti sõjaväelasi ligikaudu 1000. Teekond viis üle Daugavpilsi ja Smolenski, kus Babõnino jaamas baltlased maha laaditi. Marsiti 30km Juhnovis asuvasse laagrisse, kus peatuti nädalapäevad. Laagris olid enne olnud poola ohvitserid. Juhnov asub kahtlaselt lähedal Katõnile, kus paar kuud tagasi oli hukatud üle 4000 poola ohvitseri. Kas kavandati baltlastele sama ja nad pääsesid seekord ainult sõja puhkemise tõttu?
Edasisõit itta algas 30. VI. Mehed olid juba kuulnud sõja algusest. See äratas lootusi. Arvati, et sakslased purustavad Nõukogude Liidu. Nende tee viis aga vastassuunas. Kahe nädala pärast jõudis rong Krasnojarskisse, 4100 km Moskvast. Seal paigutati nad läbikäigulaagrisse, kus kohatakse neid eesti suurtükiväe ohvitsere eesotsas kindral Bredega, kes olid lahkunud Tallinnast 13. VI ja arreteeritud Venemaal. Vangidena käidi tööl raudteejaamas ja jõesadamas. Kõik Krasnojarski laagrites olevad balti ohvitserid, kelle koguarvuks kolonel Leets annab 1098 (eestlasi 318, lätlasi 511, leedulasi 269), viidi 28. VII tohutu suurele praamile ja algas sõit piki Jenissei hiidjõge pärivoolu – põhja poole.
Praami vedas jõelaev. Reis läbi südasiberi kestis 13. päeva. Suurema osa ajast olid vangid praami trümmis. Harva pääseti valve all pardale – siis avanes vaade majesteetlikule loodusele. Segametsad asendusid taigaga, taiga tundraga. Mööduti Kureikast, kus oli tsaariajal asumisel olnud Stalin. Ületati polaarjoon. Vangid laaditi maha (augusti keskpaik?) Dudinka sadamas ja saadeti sealt raudteega lahtistel platvormidel Norilskisse, mis siis oli vaid väike alev väheste tänavatega. (kohal septembris?) Siin asus suur vangilaagrite ala hallide, ridamisi ehitatud barakkidega. Norilski laagrites asus 1942. aasta veebruaris 22 500 vangi.
Vange kasutati tööjõuna metallimaakide kaevandamisel ning ehitus- ja muudel töödel. Toidunorm oli väga napp – kogu aeg oldi poolnäljas. Norilsk asub Kaug-Põhjas, loodusoludelt maailma ühe kõige ebainimlikuma piirkonna, Taimõri poolsaare, jalamil. Oktoobris algab polaaröö, päike kerkib uuesti vaatepiirile alles märtsis. Pikka aega on väga külm, möllavad lumetormid. Kliima ning töö- ja elutingimused olid vangidele rängad. Muide, ühe paiga nimi hilisemas Norilski linnas on Kaierkan, mis põliselanikest samojeedide keeles tähendab väga sobivalt “surmaorg”. Märksa kergem oli Lama järve ääres asunud suurtükiväe ohvitseridel. Sealviibinuist jäi ellu suhteliselt rohkem mehi. Nende elust on kirjutanud kolonel Leets ja major Roots. Päris Norilskis olnud Eesti sõjaväelaste elust-olust vangistuse algaastail aga üksikasjalikum kirjeldus puudub. Mõned märkused selle aja kohta siiski on.
Kolonel Leets refereerib D.G. Jegorovit, kes sõja ajal vabakodanikuna juhtis ehitustöid Norilskis ja kõneles Balti sõjameestest kui distsiplineeritud ja ausatest inimestest. Nad olid tööle läinud kolonnis sõdurisammuga ja õhtuti samamoodi tagasi. Raske töö, vilets toit, klimaatilised olud ja püüdlus täita normi 100% (et kätte saada ühekilost leivaportsjoni) mõjus tapvalt – aastail 1942-1943 oli surevus väga kõrge. Töökohal surnud ja nõrkenud kanti kanderaamiga barakki tagasi – ikka kolonnis ja sõdurisammuga. Olulist teavet on esitanud pagulasajakirjanik Jüri Remmelgas, kelle artikkel tõenäoliselt (? Saarsen muuseas oli oma mälestusraamatus Remmelgase kirjatööde suhtes väga kriitiline ja nimetas teda suisa valelikuks) rajaneb Norilskis ellu jäänud ja hiljem Rootsi pääsenud major Evald Döringu andmetele. Tsiteerin üht lõiku:
“Kõige traagilisemalt käis kolonel Putmakeri brigaadi meeste käsi. Sellesse brigaadi kuulusid peamiselt vanemad sõjaväelased – majorid, kolonel-leitnandid ja kolonelid (nende seas kolonelid E. Ahman, H. Grabbi, J. Haljaste, H. Raidna, R. Tombak, A. Vernik, major V. Andresen jt.). Olid olemas veel ka major Jänese brigaad, kapten Treufeldi brigaad jne. Putmakeri brigaad määrati tööle liivakarjääri, kus töö seisnes liiva kühveldamises ja kärutamises. Raske kehalise tööga harjumatud vanemad mehed ei suutnud norme täita. Normid pidid olema täidetud kümnepäevaku, dekaadi jooksul. Kes norme ei täitnud, selle leivaports vähendati 600 grammilt 300 grammile ja selle vähesega ei suutnud edasiselt enam keegi tööd teha. Alatoitlusele järgnes nälg, külm nõudis oma osa ja peatselt saabus paratamatult surm. See oli teadlik inimeste hävitamine. Lisaks rasketele töötingimustele detsimeeriti kolonel Putmakeri brigaadi alaliste mahalaskmistega ja ka kolonel Putmaker ise lasti maha. Mahalastud ja surnud maeti ühishaudadesse ja võrdlemisi madalale – umbes jalapaksuse mullakihi all oli maa juba külmunud ega lubanud kaevamist”.
Mahalaskmistele eelnesid siiski kohtuotsused, kuigi need olid meelevaldsed, enamikus sihilikult ettekavatsetud ning süüdistused suurelt osalt fabritseeritud (palun väga, siin ütleb Grabbi seda ju ise!) kõrgeima karistusmäära leidmiseks ja õigustamiseks. Kolonel Herbert Grabbi näiteks mõisteti süüdi osalemises suures vandenõus 1940. aasta sügisel ja 1941. aasta esimesel poolel, eesmärgiga 22. Eesti territoriaal-laskurkorpuse abil kukutada Nõukogude võim relvastatud mässu teel ning taastada Eestis kodanlik kord.
Süüdistus “suures nõukogudevastases sõjalises vandenõus” (kohtuotsuse sõnastuses) esitati 40-le Norilski laagrites viibinud 22. korpuse ohvitserile. Eriti raske asjaoluna oli süüdistusse ja kohtuotsusesse sisse võetud vandenõulaste koostöö Saksamaal asuva vandenõu Berliini keskusega, milline omakorda olevat olnud ühenduses Saksa valitsusringkondadega. Berliini keskusesse olla kuulunud kolonelid J. Soodla ja L. Jakobsen, endine Eesti saadik Saksamaal Rudolf Möllerson ja endine Eesti välisminister Karl Selter. Vandenõulased tegutsenud selleks, et sõja puhkedes 22. Eesti territoriaalkorpus oleks välja astunud Nõukogude võimu vastu Saksa vägede poolel. Nad olla organiseerinud nõukogudevastaseid gruppe korpuse staabis ja selle allüksustes, valmistanud ette kaadrit relvastatud võitluseks Nõukogude Liidu vastu ja viinud läbi nõukogudevastast agitatsioonitööd. Kohtuotsuses öeldakse veel: “Kõik kohtualused asusid Nõukogude Liidu reetmise teele”. (Pffff ... Imelik oleks olnud, kui nad seda poleks teinud. Nad olid siiski Eesti ohvitserid, kes olid 20 aastat sedasama riiki ja üksiti ka kaitseväge üles ehitanud.)
Taimõri ringkonnakohus väljasõiduistungil Norilski asulas 16.-19. XII 1941 leidis, et esitatud süüdistus VNSFV Kriminaalkoodeksi paragrahv 58-lb, 58-2 ja 58-11 kohaselt on täielikult tõestatud. Kõik 40 kohtualust tunnistati süüdi ja neile mõisteti karistuseks kõrgeim määr – mahalaskmine.
Surma mõisteti: kolonelid Eduard Ahman, Herbert Grabbi, Johan Haljaste, Jüri Hellat, Voldemar Karing, Troadi Lango, Herbert Raidna, Johannes Raud, Johannes Reinola, kolonel-leitnant Rein Tombak; majorid Voldemar Andresen, Feliks Jänes, Robert Kald, Arvid Kongas, Voldemar Simonlatser; kaptenid Rein Kivimägi, Feliks Kull, August Kõdar, Helmut Palm, Hans Pütsepp, Artur Rahuorg, Johannes Sillaste, Mihkel Uudelt, Enn Vakkur, Ernst Õunapuu; leitnandid Alfred Alekõrs, Arnold Kahu, Märt Kull, Elmar Lehola, Arnold Loit, Arnold Luha, Hans Niitsoo, Paul Oja, Aleksander Pürgvee, Mihkel Saarma, Aleksander Samel, Otto Soomer, Boris Taar, August Teder, Alfred Tiru.
Sellist suurt organiseeritud konspiratsiooni, eriti Berliinis asujate kaasosalusel, 22. territoriaalkorpuses muidugi tegelikult ei olnud. (Millest me siis räägime, Mr Grabbi? Kui vandenõud ei olnud, kuidas sai Raidna selle siis omaks võtta ja veel teisedki sisse mässida?) See olnuks antud oludes võimatu. (Pealegi näiteks K. Selter ei asunudki Berliinis, vaid Genfis. Berliiniga ühendusepidajaks olla süüdistuse kohaselt olnud major N. Riiberg.) Küll aga heade ja usaldusväärsete sõprade puhul kindlasti kõneldi sellest, kuidas nõukogude vägivallavõimust lahti saada ja küllap sellestki, et üheks niisuguseks võimaluseks on Saksa sõjakäik itta. Pole ka võimatu, et kõnelustes puudutati 22. korpuse relvastatud väljaastumist vene okupantide vastu sõja korral. Tegu oli isamaalike, rahvuslikult meelestatud ning kindlameelsete ja julgete meestega. Selliseid kõnelusi on kolonel Grabbi möönnud ülekuulamistel, (Halloooo? Kuidas Raidna seletused on rohkem "nõrkus" kui Grabbi mööndused? Kõik nad möönsid seal midagi, aga ainult Raidnast ja Rauast tehti Grabbi ja Tõnismägi sõnul "nõrgad"? Miks?), aga ta eitas organisatoorset tegevust ja väitis, et ta ei tea mitte midagi ühenduse pidamisest Saksamaaga (Jajah, alati on mingi "aga", see on mingi vabandus või?).
NKVD ja NKGB uurijad alustasid ülekuulamistega umbes kuu aega pärast ohvitseride Norilski saabumist. H. Grabbi esimene ülekuulamisprotokoll kannab kuupäeva 22. IX 1941. Nii ülekuulamised kui hilisem kohtuistung toimusid Norilski tribunalis. Üks Norilskist eluga pääsenud eesti ohvitser on rääkinud järgmist (Kes täpselt? Vaat kui oleks vaja, siis Grabbi nimesid ei maini! Selliseid ähmaseid "tegelaskujusid" on Grabbi juttudes veel - no oli üks, aga ma ei ütle, kes. Näiteks võlgnenud Ella Grabbi mälestuste kohaselt "üks noorem ohvitser" vanale Grabbile oma elu, aga millegipärast on küüditamisest pääsenu nimi jäetud mainimata. Väga õilistav vihje vana Grabbi aadressil, aga paraku fakte on sellises lauses null tükki, puhas belletristika. Mida sellest siis üldse jahuda?):
“Samal sügisel (1941) saabus baltlaste laagrisse ka NKVD kapteni ja leitnandi aukraadis olevaid ohvitsere ja hakkasid eestlasi, lätlasi ja leedulasi üle kuulama. Selgus, et neil polnud ülekuulatavate kohta mingeid dokumente ega pabereid… Ka näis ülekuulajatel olevat väga kiire. Ülekuulajad olid oma ülesandeks halvasti ettevalmistatud ja instrueeritud… (See on küll jama jutt. Kõigi küüditatud meeste kohta olid juba sellest ajast, kui nad Punaarmeesse lülitati ja atesteeriti, sisse seatud KGB toimikud, ka oli olemas üldtoimik nr 700, kus olid andmed kõigi 41 mehe kohta vandenõus, kellest 1 suri enne kohtuotsuse elluviimist kopsutuberkuloosi. Seda on tunnistanud toimikus mitu KGB kaastöölist)
… Ülekuulamised toimusid tavalise nõukogudeliku ja NKVD mustri kohaselt: ähvardustega, revolvrite laualaekaist väljavõtmisega, pealekarjumiste ja muu sellesarnase ning sõimamistega. Tavaliselt öeldi ülekuulatavate kohta “pljatskii rod” (litsi sugu). Mõni ülekuulatav sai ka lüüa. Kuid ülekuulajatel oli eestlaste suhtes siiski olemas teatud respekt. Küll aga peksti lätlasi ja leedulasi, kes olid ülekuulamistel temperamendikamad ja vastasid teravustega.”
Ülekuulamisprotokollidest, mis ju lõppude-lõpuks kajastavad ülekuulaja suva, (Oo, aitäh ära mainimast, herr Grabbi! Millegipärast see ei kehtinud Raidna kohta?) on raske välja lugeda, milliseid survemeetodeid ülekuulatava kallal rakendati. Äratab tähelepanu, et kahel ülekuulamisprotokollil on Herbert Grabbilt võetud, või välja pigistatud, eraldi allkiri igale tema poolt öeldud lausele. (See on küll huvitav tähelepanek. Oleks Grabbi näinud kõigi meeste toimikuid, oleks ta nähtavasti näinud, et sellist töövõtet kasutati sageli ja paljude meeste puhul.) Tavaliselt asub ülekuulatava allkiri ainult protokolli lõpus. Esimestel ülekuulamistel ütles H. Grabbi muuhulgas: “Olen rahvuslane ja pooldan kodanlik-demokraatlikku riiklikku valitsemisvormi… Nõukogude võimu taastamine hävitas meie maa sõltumatuse ja iseseisvuse… aktiivset vastupanu ei saanud ma osutada seepärast, et 1940. a. rahvusvahelises olukorras ei oleks see midagi muutnud, kuid tunne ja püüdlus taastada purustatud, mida olin loonud ja teeninud, ei jätnud mind maha.” Kuid mingis vandenõus osalemist ta eitas. (Grabbi oli Raidna pikaajaline perekonnasõber. Raidna usaldas Grabbit 110 protsenti. Järelikult oli Grabbi siiski väga hästi Raidna plaanidega kursis.)
Ligi kaks kuud hiljem (novembri lõpp?) vastas H. Grabbi ülekuulajaile: “Ei ole mõtet salata, et meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid, kes hiljem sattusid kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele 22. korpuse staabis, (Grabbi ei olnud korpuse staabis, vaid 182. diviisi staabis ja tunnistas varem, et sai madala ametikoha, küll oli korpuse staabis kõrgel kohal Raidna. Kas Grabbi kaebas Raidna peale?) olime väga vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu kehtestamise vastu Eestis. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ja sõltumatuse ilma igasuguse vastupanuta, oli meie jaoks häbiplekk ja koorem”. Salata omavahelisi kõnelusi, kuidas Nõukogude võimust lahti saada, polnud H. Grabbil enam mõtet, sest ta oli teadlikuks saanud (väga ebamäärane - kuidas, huvitav?) mõne teise ohvitseri kaugeleminevatest tunnistustest. Kuid ta keeldus kangekaelselt andmast uurijate poolt nõutud “tõepäraseid seletusi” mitmeis küsimusis (paraku pole täpsustatud, mis need küsimused siis täpselt olid? Lisaks ei maksa unustada, et NKVD-ga ei saanud just kaua jonni ajada?).
Küll aga said uurijad/ülekuulajad soovitud andmed kätte kahelt teiselt eesti ohvitserilt, kes mõlemad ka kolonel Grabbi sisse mässisid (üsna meelevaldne ja subjektiivne avaldus, herr Grabbi! Grabbi on oma muudeski mälestustes varmas inimesi sildistama ja lahterdama.). Üks neist  oli kol.-ltn. Oskar Martsoon (endine Martenson, kolonelleitnant al 1937), kes andis valetunnistusi kolonel Grabbi ja ka mitmete teiste ohvitseride kohta (Sooh. Nii et mitte üksnes Raidna ja Raud, vaid ka Martsoon andnud valetunnistusi ja just nimelt Grabbi kohta? Ja kuidas Grabbi teab seda? Ja kuidas ta teab, et need olid valetunnistused?). Oskar Martsooni nimi tõusis esile ka juba kol.-ltn. Lutsu memuaarides. (Luts, Heitluste keerises) Luts nendib, et ta (Kes? Luts? Martsoon? Grabbi?) oli pärast juunipööret “punaste pugeja” ja “ülejooksik”. Kuidas Oskar Martsoon Norilski sattus, pole selge, sest Petseri kaudu teda ei viidud. Võimalik, et teda kasutati algusest peale 40 ohvitseri kohtuasjas NKVD-poolse pealekaebajana (Grabbil pole pole aimugi, kuidas Martsoon sinna sai, aga arvab sellegipoolest, et Martson oli pealekaebaja? Ja esitas valekaebusi just nimelt Grabbi kohta? Hämmastav! Sõjamuuseumi andmetel Martsoon siiski küüditati 14.06.41). Sellega on vast seletatav talle määratud kergem karistus – 6 aastat ja ta äraviimine Norilskist 1942. a. sügisel. (Leo Mardna pääses ka koju, miks teda pealekaebajaks ei tembeldatud?) Kuid hukkumisest ei pääsenud temagi. Oskar Martsoon suri Taišeti vangilaagris 20. V 1945.

Teine, kes Herbert Grabbi vastu tunnistas ja lisaks tema kohta valetunnistusi  andis ning samuti palju teisi (Keda teisi? Kuidas palju? Protokollis ei nimeta Raidna ühtegi nime?) eesti kõrgemaid ohvitsere sisse mässis, oli kolonel Herbert Raidna. See on ju kurvem lugu. H. Raidna oli Eesti Vabariigi sõjaväes väga lugupeetud ja hinnatud. Pealegi oli ta üks parimaid Herbert Grabbi isiklikke sõpru. Suurelt osalt Raidna tunnistustele rajanebki kohtu poolt “tõestatud” 40 eesti ohvitsert sõjaline vandenõu (See lause on selge jama ja näitab selgesti, et Grabbi pole kogu toimikut läbi lugenud ega kõikide faktidega tutvunud), sest O. Martsoon polnud ise nn. vandenõu osaline ja ta ei saanud ka usalduslikest kõrgemate ohvitseride kõnelustest osa võtta, sest ta ei kuulunud nende lähemasse tutvusringkonda (aga ometi oskas ta Grabbi peale kaevata? Ei ole loogiline, lugupeetav). Nende seas, keda Raidna nimeliselt vandenõulastena mainib, on lisaks mitmetele eespool märgitud 40 kohtualuse hulgast ka kindralid Brede ja Kasekamp, kolonelid Kurvits ja Tuisk ning major Riiberg. Sel ajal olid Brede ja Riiberg Norilski lähedal väikeses Lama laagris, kust nad toodi Norilski ja hukati. Maha lasti ka Kurvits ja Tuisk, Kasekamp suri vangilaagris. Võimalik, et hukatuid oleks tabanud sama saatus ka ilma Raidna tunnistusteta. (Päris meelevaldne on arvata, et eelpool nimetet mehed toodi Norilskisse ja hukati Raidna selgituste peale, see on ju totaalne ulme! Kasvõi fakt, et Kurvits arreteeriti juba aprillis, Brede andis tunnistusi juba 24. augustil jmt annab tunnistust, et eriosakonnale olid asjaolud teada ammu enne seda, kui Raidnat hakati septembri keskpaigas üle kuulama.) See käib ka nende kohta 40 protsessil, keda Raidna oma kummalistes ülestunnistustes nimetas. (Grabbi retoorika on üsna subjektiivne ja vastukäiv ning mitte ainult siin. Kui need olid Raidna kohta "kummalised ülestunnistused" - mida Grabbi teisal jälle nimetab selgitusteks - siis äkitselt polnud need siiski Raidna sõnad?)
Eesti korpuses väidetavalt eksisteerinud suure vandenõu ülestunnistajaid oli rohkemgi. (No tere tore. Kõigepealt ütles Grabbi, et mingit vandenõud ei eksisteerinud. Nüüd tuleb välja, et neid kes tunnistasid suurt vandenõud, mida ei eksisteerinud, oli kohe rohkem?) Üpris üksikasjaliku ja uurijatele meelepärase ülevaate sellest andis näiteks kolonel Johannes Raud, kuid ta tegi seda märksa hiljem kui Martsoon (Grabbi pole ilmselgelt näinud toimikus asuvat ülekuulamisprotokolli Brede kohta, kust on näha, et Brede andis oma tunnistused juba 24.08.41, mainides vandenõud ja ohvitsere, seega ligi kuu aega varem kui hakati üle kuulama Raidnat ja Rauda lisaks olid juba enne küüditamisotsust kõigi meeste kohta toimikud olemas) oma pealekaebamistes ja Raidna oma seletustes. (Mujal ütleb, et Martsoon ei teadnud vandenõust midagi ja Raidna tunnistas üles. Oeh ...) Siiski, miks Raidna andis uurijatele ulatusliku tunnistuse “sõjalisest vandenõust”? (Millega Grabbi seda tõestab, et andis? Võib-olla see oli fabritseeritud? Arusaamatus? Pigem jahus vandenõust hoopis vana Grabbi, selle on mustvalgelt kirja pannud nii Hellar Grabbi kui ka Tõnismägi?) Tõenäoliselt murdus ta jõhkra ülekuulamise käigus. (Raidna elukäiku detailideni uurinuna võin öelda, et Raidna polnud mingi murduja tüüp ja oli Grabbi endagi sõnul kaitseväes lugupeetud mees, pluss oli perekonna sõnul vähese jutuga mees. Võib-olla murdus ülekuulamisel hoopis Grabbi, kes oli pikki aastaid mugavasti Kadriorus tinistanud? Kes ründab esimesena, seda usutakse rohkem?) Võib-olla anti talle mõningaid lubadusi või lootusi pääsemiseks. (Võib-olla olid sellised lootused hoopis Grabbil?) Igal juhul tema tunnistused ei muutnud tema saatust. Kolonel Raidna mõisteti süüdi samal alusel teistega ja lasti maha. (See näitab juba ise, et Raidnal polnud mingit mõtet midagi kuskil "tunnistada", aasta algusest peale oli mehi maha lastud ja mitme mehe sõnul oli selgemast selgem, mis neid ees ootas.)
Dramaatilise dokumendina (allolevat dokumenti lugedes on sõna “dramaatiline” Grabbi enda kirjanduslik liialdus) on säilinud protokoll erinevaid tunnistusi andnud Raidna ja Grabbi vastandamisest. Pidagem silmas, et Grabbi tõenäoliselt ei teadnud, mida tema kauaaegne sõber võis olla uurijatele ütelnud ja ta ilmselt katsub säästa kõige hullemast nii sõpra kui iseennast ja teisi asjaosalisi. (Väga üllas. No küll Grabbile meeldib oma isa heast küljest näidata! Huvitav, miks ta seda nii pingutatult ja silmatorkavalt teeb?) Toon täieliku teksti:


Protokoll süüdistavate Raidna Herbert Voldemari p. ja Grabbi Herbert-Feliks Ferdinandi p. vastandamise kohta, läbi viidud 17. novembril 1941. a. kell 20.

Süüdistatavad Raidna Herbert Voldemari p. ja Grabbi Herbert Ferdinandi p. vastandamisel teatasid, et tunnevad teineteist 1931. aastast (peaks olema 1921., HG), et nad on üheaegsed Eesti Kõrgema Sõjakooli kuulajad, teenisid koos Punaarmee 22. territoriaalkorpuses. Isiklikke arveid omavahel ei olnud ega ole, oleme sõbralikes suhetes, oleme tuttavad perekonniti.

Küsimus: süüdistavale Raidna
Millal esmakordselt teil algas küsimuste arutamine Eestis kodanliku korra taastamise meetoditest ja teedest?
Vastus: Küsimuse arutamine kodanliku korra taastamisest Eestis minu ja kolonel Grabbi vahel algas novembrikuus 1940.a. (s.o ca aasta varem)

Küsimus: süüdistatavale Grabbi
Millal teie ja süüdistatava Raidna vahel oli esimene vestlus kodanluse korra taastamise teedest ja meetoditest Eestis?
Vastus: Süüdistatav Raidna tunnistas õieti, esimesed meie jutuajamised Eestis kodanluse korra taastamise teedest ja meetoditest olid novembrikuus 1940.a.

Küsimus: süüdistatavale Raidna
Millal jõudsite ühisele arvamusele Nõukogude korra kukutamise meetodite ja võimalike teede kohta?
Vastus: Kolonel Grabbi jagas meie ühist seisukohta, millele me tulime novembrikuul 1940. a. Tema samuti, nagu ka teised minu poolt ülekuulamisel nimetatud, (vaatame retoorikat, Raidna kutsub Grabbi endiselt austavalt "koloneliks", Grabbi ütleb Raidna kohta "süüdistatav") luges võimalikuks kukutada nõukogude kord Eestis ja taastada kodanluse võim Eesti rahvuskorpuse, samuti vabastatud, või õigemini Punaarmeesse mitte võetud ohvitserkonna ja Kaitseliidu jõududega ja Saksamaa relvajõudude kaasabil.

Küsimus: Grabbi, kas te kinnitate Raidna tunnistusi?
Vastus: Süüdistatav tunnistab õieti. (Panite tähele? Tunnistab õigesti. Miks just “süüdistatav”? Miks mitte “Raidna” või “Herbert”? “Kolonel Raidna”? Pikaajalised sõbrad?) Taastamine kodanluse korra taastamisse Eestis (?? protokoll on segane, HG) meie arvestasime aega Saksamaa sõja perioodi Nõukogude Liidu vastu.

Küsimus: süüdistatavale Raidna
Milles väljendus Grabbi praktiline töö kui osavõtja nõukogudevastasest vandenõust?
Vastus: Grabbi, kui nõukogudevastasest vandenõust osavõtja, pidi moodustama vandenõulaste lülid ja rakukesed väeosades, täpsemini 182. laskurdiviisi väeosades ja umbes aprillikuus ta informeeris mind, et 182. laskurdiviis on valmis võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis. Ma räägin, et Grabbi pidi moodustama vandenõulaste rakukesed väeosades, kuid pean märkima, et ametlikult see temale ülesandeks tehtud ei olnud, kuna vandenõulaste ülesannete ja osade jaotust meil ei olnud.
Küsimus: Grabbi, kas te tunnistate Raidna tunnistusi?
Vastus: Seda Raidna tunnistust ma ei kinnita. Seda, et 182. diviis on ettevalmistatud võitluseks nõukogude võimu vastu ma Raidnale ei rääkinud (aga diviis oli siis valmis?) ja ei informeerinud teda meeleoludest diviisis. (Pigem hämab siin Grabbi?! Raidna oli 22. Territoriaal-laskurkorpuse staabi operatiivosakonna ülem (staabiülem Mart Tuisk), Grabbi oli kõigest 182. diviisi staabi ülem (sedagi ainult 2 kuud) ja pidi kõigest ette kandma, kui vaja oli, mitte ise mingeid valikuid tegema?)

Küsimus: Raidna. Ka teil on küsimusi Grabbile?
Vastus: Ei.
Küsimus: Grabbi. Kas teil on küsimusi Raidnale?
Vastus: Ei.
Küsimus: Raidna, kas teie eksisite oma tunnistusega Grabbi vastu?
Vastus: Ei. Grabbi nõukogudevastases tegevuses ma andsin õigeid tunnistusi.
Kirjutatud minu sõnadest õieti, minu poolt läbi loetud.
Raidna/allkiri/ Grabbi/allkiri/
NSVL NKVD uurimisgrupi ülema aset. /allkiri/ Morozov
NSVL NKVD 00 osakonna uurimisgrupi uurija /allkiri/ Bõkov”

***

Miks tõi Tõnismägi välja mõlemad lõigud hoopis Grabbi ülekuulamisprotokollist, aga Raidna ja Raua puhul piirdus lihtsalt mööndusega, et nad olid "nõrgad"? Kas see on üldse Tõnismägi kirjutatud artikkel? Miks ei maininud Tõnismägi seda müstilist kuju Martsooni, kes Grabbi sõnastuses oli üsna üheselt "pealekaebaja"? Ja nagu Tõnismägi poolt tutvustatud Ahmanile ja Samelile esitatud küsimustest järeldada võiks, küsiti kõigilt meestelt üsna trafaretseid küsimusi ja (ka Grabbi enda sõnul) nimetasid nii mõnedki ülekuulatavatest meestest erinevaid kaaslaste nimesid, miks äkitselt vastandati just Raidnat ja Grabbit ning miks sirgeselgsest ja ausast Raidnast tehti äkki mingi "nõrk"? Raidna oli kõike muud kui "nõrk", ta oli visa, oma tõekspidamistele kindel, lojaalne, sihikindel ja lugupeetud vend, seda võib öelda igaüks, kes ta elulugu on uurinud. Lisaks oli ta Vabadussõjast alates Eestile ja kaitseväele truudust vandunud, ei olnud tema moodi valskust rääkida. 

Mis siin protokollis dramaatilist on? Tavaline NKVD kokkuheegeldatud protokoll, mis pealegi on tõlgitud Grabbi poja poolt. Ja mis nendes ülestunnistusteski nii erilist on? Kurb oleks, kui nad POLEKS plaaninud Eesti Vabariiki taastada, nüüd võib vähemalt väita, et nad olid lõpuni Eestile truud. 

Seda jura siin lugedes ja aasides tundub mõnevõrra arusaadavam ka terav iroonia Ivo-Sven Raidna viimases kirjas Hellar Grabbile enne oma surma. Grabbi ise kilkas, kuidas nad polnud suhelnud juba aastakümneid. Miks? Lisaks peab ilmselt silmas pidama ka seda, et vana Raidna oli teeninud aktiivselt kaitseväes koos kõigi tuttavate meestega edasi kuni okupatsioonivõimude tulekuni, samal ajal, kui vana Grabbi oli liikunud pigem arvuliselt piiratud seltskonnas Kadriorus ja Oru lossis ja tõrjunud Ella Grabbi mälestuste kohaselt neid, kes võinuks tahta Pätsi jutule. 

Mina ei usu, et sellise ajaloo ja klassiga mehed nagu Raud ja Raidna midagi seal vassisid, ilmselt oli ohvitseride mahalaskmine otsustatud juba ammu enne, kui nad Petseris kinni võeti või Norilskis mingi "dramaatiline vastandamine" toimus (jah, need toimusid, mitte ainult Raidna ja Grabbi vahel, oli ka muid kombinatsioone, kuid need olid pigem rutiinsed, mitte dramaatilised).

Ja teisest küljest võib loetu põhjal öelda, et Hellar Grabbi oli (omaaegset klassikat meenutades) "hea meelega huvitav lind", kes on nüüdseks juba palju aastaid oma isa saatust korduvteemana ekspluateerinud. Kes saab seda talle pahaks panna, lõpuks kasvas ta saatuse sunnil ilma isata, kuid see ei anna veel õigust kedagi teist sildistada selleks, et omaenda isa paremas valguses näidata. Küll sõnaosav kirjanik, oli Hellar Grabbi Grabbi vs Raidna teemat arutama siiski mitte just väga erapooletu inimene. Inimlikult mõistetav, aga ebaaus nii vana Raidna kui ka tolle ainsa poja Ivo-Sven Raidna suhtes. 

Oli see lõpp seal vangilaagris milline iganes, ära polnud nad sellist mõttetut surma teeninud keegi ja need valikud neljakümnendate alguses olid kaugelt raskemad, kui meie siin suudame ettegi kujutada. Oma elu parimad aastad pühendasid mõlemad mehed suure pühendumusega Eesti kaitseväe ja Eesti riigi ülesehitamisele ja loetu põhjal andsid mõlemad endast seejuures parima, kumbki omal moel. Kui vandenõu eksisteeris, üritasid mehed viimase võimaluseni Eesti riiki taastada ja surid selle nimel. 

Ja see on kõige olulisem. Kuni me mäletame nende elu ja saavutusi, pole nad asjatult surnud.