Laste unehäiretest

Mida peaks õpetaja teadma lapse unehäiretest?

Tänane teema kirjutamiseks on laste unehäired (sleep disturbances, sleep disorders). Mul on kogemustepagasis üks põhikooli õpilane, kelle individuaalõppe vajadus baseerus unetsükli häiretel - pärast miskit operatsiooni läks totaalselt paigast ära tema ööpäevane une-ärkveloleku aeg ja seega juhtus sageli, et ta ei suutnud oma uneperioode kontrollida ja jäi tavaklassis tundides lihtsalt magama, mis mõistagi põhjustas üsna ebamugavaid ja piinlikke hetki. Kooli juhtkond võimaldas lapsel individuaaltunde võtta. Laps ise on mitmel alal vägagi andekas, lahtise käega joonistaja ja väga tubli inglise keele oskaja, aga mida pikemalt temaga töötasin, seda enam tekkis veendumus, et tegu oli ka ilmselt mingit sorti diagnoosimata ADH-äärealaga. Et erivajadustega seoses unehäireid väga sageli just ei mainita, tavaliselt räägitakse ikka ADHst, autismist, düsleksiast-düsgraafiast jne, otsustasin suvepuhkuse ajal seda teemat iseseisvalt veidi uurida ja tähendan oma leiud siia ka üles koos allikatega, ehk on kellelgi veel kunagi samalaadseid teadmisi vaja.

Photo credit: http://www.abovetopsecret.com/forum/thread948596/pg1

Kõigepealt vaatasin, mida eesti keeles leida võib. Esmane guugeldamine otsinguga “erivajadus unehäire” andis tulemuseks umbes kolm lehekülge pahna, millest noppisin välja ühe saidi, mis pakub korraliku ülevaate unehäiretest, kliinikum.ee - seal on lahti räägitud rahvusvaheline psüühika- ja käitumishäirete klassifikaator RHK-10/V, kus on vasakul leheserval eraldi alajaotus F51 Mitteorgaanilised unehäired, mille all on lähemalt selgitatud insomnia, hüpersomnia, une-ärkveloleku rütmihäire, somnambulismi, unepaanika, uneärevuse jmt olemust ja tunnuseid. Lisaks on antud iga juhtumi puhul diagnostilised juhised ja diferentsiaaldiagnoosid.

Õpetajad võivad koolis kõige tõenäolisemalt kokku puutuda hüpersomniaga F51.1 (mis EI OLE ebapiisava une (nt öine arvutisolek) tagajärg!!!): pikemal perioodil (vähemalt kuu aega) vältav ülemäärane päevane unisus, mis on lisaks seotud mingit laadi psühhopatoloogia tunnustega; tunduvalt pikenenud virgumisperiood (sleep drunkenness).

Samuti on tõenäoline koolis kokku puutuda une-ärkveloleku rütmi F51.2 häiretega, mis võivad oma olemuselt olla kas psühhogeensed või orgaanilised. Viimasega kaasnevad sageli isiksusehäired ja meeleoluhäired, sest inimese sisemine bioloogiline kell (= tsirkadiaanostsillaator, jälle sõna võrra rikkam :D ) on paigast ära. Enamasti on selle häire all kannatajad lisaks emotsionaalses madalseisus, nende une-ärkveloleku rütm pole ühiskonnas tavapärasena mõistetava rütmiga sünkroonne ja tekitab pingeid nii emotsionaalses ja sotsiaalses võtmes kui ka õpilase puhul õpitulemustes. Igati kasulik lugemine.

(Allikas: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm)

Selle otsingu alt midagi muud asjalikku ei leidnudki. Edasi vaatasin, mida inglise keeles leiab näiteks une-ärkveloleku rütmi häirete kohta (circadian rhytm sleep disorder, CRSD). Wikipediast saab teada, et selliste häiretega inimesed on küll võimelised organismile vajaliku une täis magama, kui neile võimaldatakse teha seda omaenda keha bioloogilise kella järgi, kuid see rütm võib oluliselt erineda ühiskondlike normide kohaselt normaalseks peetavast ajakavast ja seega tekitada suurt stressi häire käes vaevlejale. Wikis on tsiteeritud uneuurijat Yaron Daganit, kes väidab, et “sedalaadi häired võivad põhjustada psühholoogilisi ja funktsionaalseid vaevusi, neid diagnoositakse ja ravitakse sageli valesti põhjusel, et arstid isegi ei tea, et selline häire võib olemas olla”. Või umbes nii. Mis siis veel õpetajatest rääkida, kellel on niigi muresid üle pea.

Unerütmihäired võivad olla tingitud välistest teguritest (extrinsic type), nt öistest vahetustest tööl või minu näite puhul kirurgilisest sekkumisest; ja kaasasündinud teguritest (intrinsic type), mille all tuuakse eraldi välja järgmised:

*ASPD ehk advanced sleep phase disorder, mille puhul inimesel on raskusi õhtul ärkvel püsida ja hommikul “normaalse” kellaajani välja magada.

*DSPD ehk delayed sleep phase disorder, mille puhul inimene jääb magama ja ka ärkab palju hiljem kui normaalseks peetakse, vahel kaasnevad ka öösel täielikult ärkvel veedetud perioodid.

*Ebareeglipärane une-ärkveloleku rütm (irregular sleep-wake disorder), mille puhul inimene magab täiesti ebareeglipärastel aegadel, sageli rohkem kui kaks korda ööpäevas, öösel tihti ärgates ja päeval mitmeid kordi tukastades, kuid ealiselt vajaliku arvu tunde uneaega siiski täis magades.

*Mitte-ööpäevase-tsükli unehäire (tõlge on kohmakas, inglise keeles non-24-hour sleep-wake disorder; non-24=hypernychtheremal syndrome), mille puhul inimese ööpäevane unerütm ja ärkvelpüsimise aeg on juba mitmete päevade raames täiesti paigast ära.

Häirete põhjuseks arvatakse olevat organismi võimetus reguleerida une-ärkveloleku aega vastavalt ümbritsevast keskkonnast saadavatele vihjetele-signaalidele ühiskondlike normide poolt aktsepteeritavatel aegadel, magatakse näiteks kella 4st varahommikul kuni hilislõunani vmt. Mõni unetsüklihäirega inimene küll reageerib looduse poolt paika pandud 24-tunnisele ööpäevale, kuid enamasti on nende organismi uneajatsükkel siiski kas palju pikem või oluliselt lühem ega kohandu n-ö normiks peetava ööpäevaga ja inimene ise ei saa seda eriti kontrollida.

Photo credit: https://www.recoveryranch.com/articles/trauma-and-ptsd-articles/ptsd-related-sleep-problems-far-different-from-insomnia/

Wikipedia sedastab, et unetsükli häired (näiteks insomnia) käivat sageli (aga mitte ilmtingimata) kaasas nt ADH-diagnoosiga, viidates geneetilisele polümorfismile (vt genetic polymorphism), kuid möönab samas, et põhjalikke uuringuid selles vallas läbi viidud pole.

Teraapilistest võtetest mainitakse Wikipedias käitumissoovitusi (vältida tukastamist, kofeiini, ergutavaid aineid; heita voodisse vaid uneajaks jne), samuti pimendamist (valguse blokeerimist õhtul, et mõjutada melatoniinikoguse tootmist; melatoniin on käbinäärmes sünteesitav hormoon, mis reguleeribki organismide ööpäevast tsüklit: melatoniini sünteesi hulka reguleerivad ajust hüpotalamusest algavad närviteed, mille aktiivsus sõltub reetina fotoretseptorite aktiveerumisest ehk lihtsamalt, silmadeni jõudva valguse hulgast. On kindlaks tehtud, et melatoniini tootmine hakkab suurenema õhtul pärast pimeduse saabumist.) Ravimitest kasutataksegi melatoniini, mis EUs on retseptiravim, USAs ja veel paljudes maades saadaval käsimüügis. Melatoniini kasutatakse ka ADH-ravis, sest ADH puhul välja kirjutatavad muud ravimid põhjustavad sageli unetust. Ravimitest mainitakse veel modafiniili (Provigil), kasuks tulevad ka teised unerohud. USAs kasutatakse non-24-hour tsüklihäire puhul Tasimelteoni, teise nimega Hetlioz. Lisaks üritatakse rakendada kronoteraapiat, mis sisuliselt pole muud kui katse kohandada voodissemineku ja ärkamise aega üldlevinud ühiskondlikele normidele vastavaks.

(Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Circadian_rhythm_sleep_disorder)

Mõnevõrra targem ikka ;)

Ma pole kursis ja kuskilt ei tule hetkel välja ka, kui palju on Eestis uuritud, kui suur osa lastest unehäirete all võivad kannatada. Inglise keeles on teemat rohkem arutatud ja kui guugeldada, leiab materjali küll. Näiteks on saidil schoolbehavior.com keegi kodanik Leslie E. Packer (PhD, Kennedy Krieger Institute) väitnud, et kuni kolmandik lastest põhikooli osas vaevlevad unehäirete käes ja teismeliste hulgas on vastav protsent 10. Seda on ju palju! Packer juhib tähelepanu, et unehäired kaasnevad terve rea muude diagnoosidega (ADH, autismispektrihäired, Tourette’i sündroom (motoorikaga seotud krooniliste tikide (kontrollimatud sundliigutused) ja vähemalt ühe vokaalse kontrollimatu tiki (nt köhatus, mõne hääliku venitamine vmt) esinemine); rahutute jalgade sündroom, obsessiiv-kompulsiivne ehk sundhäire, bipolaarsuse häire (varasem maniakaal-depressiivne psühhoos), depressioon jpm) ja seetõttu tuleks unehäiretele  oluliselt rohkem tähelepanu pöörata, sest need põhjustavad hälbeid nii käitumises kui ka õpitulemustes. Packeri meelest peaksid koolid tegema koostööd vanematega, et unega seotud hälbed avastada ja diagnoosida ning nendega tõsiselt tegeleda.

Packeri sõnul on laste tavapärane uneaeg eri arenguetappidel järgmine:

3-6 aastastel 10-12 tundi ööpäevas,

7-12 aastastel 10-11, mõnedel andmetel 9-11 tundi ööpäevas,

12-18 aastastel noortel vähemalt 8-10 tundi ööpäevas.

Vanematele soovitab Packer tähele panna järgmisi ohumärke kodus, mis kestma jäädes võivad viidata unehälvetele: norskamine, sagedased või kroonilised probleemid magamajäämise või ärkamisega, uneskõndimine, öised õudusunenäod, muud silmatorkavad tegevused ajal, mil laps peaks rahulikult magama; samuti lapse nõudmine, et vanemad peaksid olema juures, kuni ta uinub jne. Samuti tuleks jälgida ravimite kõrvalmõju, eriti kui ravimit mingi muu konditsiooni puhul vahetatakse. Ka õpetaja peaks ravimite kõrvalmõju märgates teavitama lapsevanemat, et vastav info jõuaks sedakaudu ka raviarstini. Uneteadlikkuse teemat tuleks arutada lastevanemate koosolekutel ja õpetajate töökoosolekutel praegusest palju enam. Packeri üks soovitus on koolidele uneprobleemidega lastele võimaldada kas individuaaltunde, hilisemat päeva alustamise võimalust või siis päeva alguses tunde, mis ei nõua kohe varahommikul täiel määral tähelepanu teritamist.

(Allikas: http://www.schoolbehavior.com/disorders/sleep-disorders/sleep-problems-overview/)

No vaat nii. Kui järgmisel korral laps tunnis tukub, siis on (peale arvuti ja laiskuse) veel, millele mõelda ;) 

Käitumisraskused emotsionaalse trauma tõttu

Kuidas õpetajana aidata lapsi, kes on läbi teinud emotsionaalse trauma?

(Allikas: edutopia.org, Lori Desautels, aprill 2017)

Kogemustega haridustöötaja Lori Desautels (Butler University) pakub Edutopia artiklis aprillis 2017 välja neli töövõtet, kuidas toetada õpilasi, kes on hetkel või siis minevikus läbi teinud emotsionaalselt raske olukorra. Maandamata sisemised pinged ja ärevus väljenduvad laste puhul sageli käitumisraskustena.

Väljend “emotsionaalne häiritus” tähendab lapsele käitumise ja vaimse tervise mõttes suurt väljakutset. Emotsionaalselt häiritud laste arenguloost võib tavaliselt leida intsidendi, kus side lapse emotsionaalselt toetava hooldaja/kasvatajaga on mingil põhjusel katkenud või on varasemas lapsepõlves toimunud mingi olulise tähtsusega traumeeriv sündmus (lahutus, surm, kolimine, kodused vägivaldsed riiud, alkoholism, hoolimatus, vmt), mille järelmõjud on ulatuslikud ning millega seotud emotsioone ei oska laps üksipäini ei analüüsida ega mõista. Sellised lapsed kannatavad pidevalt ärevushäirete ja liigse murelikkuse pärast, mis omakorda üsna sageli väljenduvad käitumishälvetes, mis segavad õppimisprotsessi.

Desautelsi sõnul on hea uudis see, et ümbritsev turvaline ja toetav keskkond aitab lastel lõpuks sisemise stabiilsustunde taastada. Täiskasvanu roll on aidata lapsel mõista, kuidas negatiivsed emotsioonid seavad ohtu õppimise protsessi üldisemalt ja õpitulemused konkreetsemalt. Sageli võivadki käitumisraskuste taga olla just emotsionaalsed üleelamised, mida laps sageli ei oska analüüsida ega viha või hirmu adekvaatselt kontrollida ega suunata.

Desautels pakub artiklis välja neli töövõtet, mida ta on õpilastega tunnis tulemuslikult kasutanud:

1. Aita lapsel aru saada, kuidas aju ja emotsioonid tema elu mõjutavad

Desautelsi klass on jaotatud eri aju-piirkondadeks. Näiteks võivad lapsed tema tunnis minna rahunemisnurka, kus negatiivsest emotsioonist omas tempos vabaneda. Nurgale on nimeks pandud “Amügdala esmaabi” ning eelnevalt on lastele selgitatud, et just amügdala on ajus see piirkond, mis tekitab emotsioonile reaktsiooni ja annab kehale käskluse stiilis võitle/põgene/tardu paigale. Ärevushäire all kannatav laps peab saama võimaluse vaikselt tööd teha, sellise vajadusega lastele on klassis mõeldud hipokampuse-nurk, mille nimi viitab aju sellele piirkonnale, mis tegeleb mälu, informatsiooni salvestamise ja oskusega seostada uusi asju juba varem õpituga. Lisaks on Desautelsi klassis kasutusel ka nn otsmikusagara piirkond, probleemidele lahenduse otsimise nurk. Seal saavad õpilased probleeme omavahel arutada, dokumentaale vaadata või koostööd teha.

Kui lastele selgitada (esialgu muidugi lihtsas võtmes), kuidas aju funktsioneerib ning kuidas emotsioonid ja reaktsioonid nende käitumist mõjutavad, mõistavad nad iseennast ja kognitiivseid protsesse paremini ning mõistmine aitab neil rahuneda ja tõhusamalt oma käitumist kontrollida. Seega on turvaline ja toetav keskkond ülioluline, et laps õpiks pingeid maandama, õppima ja sotsialiseeruma.

2. Märkmepaberi süsteem ehk individuaalne tagasiside

Desautels rõhutab, et enne igasugust tulemuslikku õppimisprotsessi on ülioluline saada käitumine kontrolli alla. Mõnikord laseb ta lastel märkmepaberile üles tähendada, kuidas nad end parajasti tunnevad (töötab hästi laste puhul, kel on raskusi suulise eneseväljendusega) ja mida nad peaks tegema, et rahuneda ja õppimiseni jõuda. Kui laps seab ise endale eesmärgi, on seda lihtsam järgida kui siis, mil käsklus tuleb täiskasvanult. Ka tagasiside käitumisele ja eesmärgi täitmisele annab õpetaja väiksel märkmepaberil, nii saab laps tagasiside, aga seda ei tehta teiste ees ja avalikult, vaid individuaalselt, ainult talle. Eesmärgi täitmise eest tuleb last kiita (nt tubli, suutsid rahuneda vmt). Kui eesmärk jääb täitmata, tuleb lapsega koos analüüsida, mis läks untsu ja mida järgmisel korral annaks paremini teha. 

3. Wlodkowski strateegia / struktureeritud emotsionaalne toetus

Desautels kirjeldab, kuidas ta kasutab psühholoog Raymond Wlodkowski "2x10 strateegiat", mis seisneb selles, et õpetaja pühendab käitumishäirega lapsele vähemalt kümme päeva järjest igapäevaselt vähemalt kaks minutit, mil laps võib temaga rääkida kõigest, mis teda huvitab, kuni see on eakohane ja sobilik. Wlodkowski sõnul parandab selline järjepidev tähelepanu (ärakuulamine) probleemse lapse käitumist kuni 85 protsenti. Lisatähelepanekuna toob Desautels välja, et selline tähelepanu võimaldamine paariks minutiks parandab lisaks ka kogu klassi käitumist. 

Lapsed tahavad sageli oma emotsioone jagada, et näha teiste inimeste reaktsiooni ja võrrelda seda enda emotsioonide ja reaktsioonidega, et näha, kas nad on ikka n-ö “õigel teel”.

4. Lukustatud päevik turvaliseks eneseväljenduseks.

Desautels viitab, et kui me oma mõtted ja tunded kirja paneme, analüüsime alateadlikult olukorda, maandame negatiivsust ning teeme aju otsmikusagaras ruumi uutele positiivsetele emotsioonidele ja suuremale teadlikkusele enesest ja oma reaktsioonidest. Lukustamisvõimalusega märkmik või päevik annab lapsele võimaluse ärevus n-ö maha laadida ja samal ajal analüüsida ja mõista, mis teda segab ja vaevab, laskmata kellelgi teisel oma privaatsust häirida. Ka joonistamine või millegi meisterdamine maandab sageli pingeid. Kui lapsel on raskusi suulise eneseväljendamisega, on selline salapäevik hea võimalus talle õpetada, kuidas niisugune märkmik võib olla usaldusväärne sõber, kui inimesed ümberringi pole võib-olla nii usaldusväärsed. Negatiivsed emotsioonid on vaja õpitulemusteni jõudmiseks kõigepealt maha laadida ja iga lapse puhul on vaja selgeks teha, missugune vorm selleks just temale kõige paremini sobib - usalduslik jutuajamine, tunnete paberile kirjutamine või emotsioonide pildiks vormistamine.

Desautels rõhutab, et täiskasvanul on ülioluline leida viis, kuidas oma töövõtet tunnis rakendada. Lapsele, kes on emotsionaalselt lukustunud ja kelleni suuline jutt ei jõua, võib sõnum kohale jõuda just individuaalse kirjakesena, visuaalselt. Hea näide on värvilistest paberitest valgusfoor, kus punane värv keelab kogu klassile rääkimise ära ja räägib ainult õpetaja, kollane lubab probleemi pinginaabriga vaikselt arutada ja roheline lubab rühmas valjuhäälsemat diskussiooni jne. Mõne asja saab selgeks õpetada hoopis mängides. 

Täiskasvanuna ei tohi me unustada, et ka käitumine on kommunikatsioonivorm. Laps ei oska sageli tundeid ja ärevust sõnades väljendada nagu täiskasvanud seda teevad, seega õpetaja üks ülesandeid klassiruumis on üritada laste käitumisest välja lugeda nende võimalikud sisemised mured, mida väline käitumine võib peegeldada. Samuti on täiskasvanu ülesanne parimate õpitulemuste saavutamiseks tagada kontroll käitumise üle enne, kui õppimise juurde asutakse. 

Originaalartikkel: https://www.edutopia.org/article/reaching-students-emotional-disturbances-lori-desautels?utm_source=facebook&utm_medium=socialflow

Photo credit: https://mind42.com/mindmap/fe2cab3e-1c77-4298-b757-a2949aebe301?rel=gallery 

Düsleksiast lühidalt

Mis on düsleksia? 

Vikipeedia sedastab: "Düsleksia ehk vaeglugemine on lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus /.../ on oluliselt nõrgem kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. /.../ Viimase aja aju-uuringud on näidanud aju olulist rolli häires. /.../ Eesti pedagoogide arvates on 15-25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düslektikute osakaal nende hulgas pole teada."

Portaal logopeed.ee lisab: "Düsleksia puhul võivad olla häiritud sõna kokkulugemise, loetud sõnade tähenduse ja loetu mõttest arusaamise võime. Võib ilmneda lugemisel ühelt realt teisele hüppamist ja lugemist paremalt vasakule; rasketel juhtudel pole laps võimeline kokku lugema isegi kahe- ja kolmetähelisi sõnu." Muuseas, portaali tekst kattub Vikipeedia tekstiga, võimalik, et üks on teiselt maha kirjutatud.

Ingliskeelse Wikipedia sissekanne algab lausega: "Dyslexia, also known as reading disorder, is characterized by trouble with reading despite normal intelligence (lugemisraskused vaatamata normaalsele intelligentsitasemele). /.../ The difficulties are involuntary (tahtele allumatud) and people with this disorder have a normal desire to learn."

Niisiis, alustuseks võib öelda, et düslektik on normaalse intelligentsitasemega inimene, kelle aju töötab informatsiooni läbi tavapärasest teisiti (mitte ilmtingimata valesti, eks), ehk et silmadega vaadeldav või kõrvadega kuuldav tekst kas raskematel juhtudel ei jõua ajju või jõuab sinna mingi nihkega. Enamasti tekib raskusi loetud info töötlemisega ajus, ehk siis düsleksia POLE TRADITSIOONILINE NÄGEMISHÄIRE EGA KA TRADITSIOONILINE KUULMISHÄIRE. Düsleksia pole laiskus ega madal intelligentsus.

Foto: https://www.theodysseyonline.com/cant-hear-you-could-you-repeat-that


Kuidas düsleksiat ära tunda?

Sageli tulevad probleemid lugemisel ilmsiks algklassides. Erinevatel inimestel võib düsleksia ilmneda erineval kujul ja raskusastmel. Võib olla lapsi, kes ei suuda kuuldud sõnu vihikusse kirjutada, sest aju ei suuda kuuldut tähtedeks "tõlkida"; võib olla neid, kes ei suuda kiiresti lugeda või kirjutatud täheühendeid valjusti välja hääldada; on neid, kel tähed ees "hüppavad", on neid, kes ei tee vahet tugevatel ja nõrkadel häälikutel, on neid, kelle pilk ei suuda samal real püsida jne.

Düsleksia esinemise põhjusteks peetakse nii geneetilist baasi kui ka ümbritsevat keskkonda. Sageli esineb düsleksia koos ATH-diagnoosiga, düsgraafiaga, tähelepanuhäiretega, auditoorse info ümbertöötlemishäiretega või koordinatsiooniprobleemidega.

Füüsilisteks võimalikeks tunnusteks ingliskeelsetel saitidel on loetletud varases eas hilist rääkimaõppimist, suutmatust eraldada paremat poolt vasakust, suutmatust esemeid õigete nimedega nimetada, raskust liikumise suuna määramise ja muutmisega, võimetust häälikuid ära tunda ja nende tugevust määrata, aga ka seda, kui lapse tähelepanu taustahelide tõttu liiga kergesti hajub. Loomulikult tasub alati asja arutada spetsialistiga, nimetet tunnused võivad sageli ka midagi hoopis muud tähendada, lapsed on ju erinevad. Enamasti siiski on düslektikutel alati raskusi õigekirjaga, sest nad kas ei kuule või ei tunne häälikuid ära.

Koolieas võib düslektikutel olla raskusi riimide moodustamise või äratundmisega ning ka näiteks sõnade silpideks jaotamisega. Tihti ei suuda sellised lapsed määrata täis- või kaashäälikuid, seega näiteks lause "Silp algab tavaliselt kaashäälikuga" ei ütle neile midagi.

Täiskasvanutel võib olla raskusi lugude jutustamisega, mäluga, valjusti lugemisega ja võõrkeelte õppimisega. Täiskasvanud düslektikud saavad üldiselt tekstist paremini aru kui düslektikutest lapsed, kuid ka täiskasvanud loevad siiski palju aeglasemalt kui teised inimesed.

Levinud müüt on, et kui laps kirjutab tähti kas tagurpidi või peegelpildis, siis on tegemist düsleksiaga. On tõestatud, et nimetatud nähtused kuuluvad laste loomuliku arengu juurde kirjutamaõppimisel ka hälvet tähendamata.


Mida õpetajana pole mõtet düsleksiaga lapsele öelda? (understood.org minu lisandustega)

1. Kui teed rohkem tööd, siis hakkad paremini lugema. 
Düslektikutest lapsed näevad niigi juba lugemisega rohkem vaeva kui nende eakaaslased. Düsleksia ei ole tahtele allutatav, see on kaasasündinud neuroloogiline eripära, kuidas aju tõlgendab nähtud või kuuldud informatsiooni. Parem ütle: "Ma tean, et sulle on lugemine raske. Mis sa arvad, kuidas me võiksime seda sulle natuke kergemaks muuta?" Düslektiku motivatsioon sõltub paljuski meelestatusest. Positiivne lähenemine aitab alati paremini. Ja laps ise teab tavaliselt kõige paremini, kuidas talle asjad meelde jäävad - ta võib eelistada filmi, pilte, mängu vmt. Oluline on, et laps omandaks teadmised, mitte see, kuidas ta selleni jõuab.

2. Teistele pole vaja sellest rääkida. 
Düsleksia on enamasti kaasasündinud, sellest ei kasvata välja, seda ei saa välja ravida, seega on see üks osa lapse identiteedist, ta peab õppima selle konditsiooniga elama, see ei kao kuhugi. Kui soovitada lapsele seda teiste eest varjama, võtab ta seda kui midagi häbiväärset. Pigem tuleb just julgustada ja selgitada kaaslastele, et nad mõistaksid tema olukorda ja pingutusi paremini. Mida ei mõisteta, seda narritakse. Selgita, selgita, selgita!

3. Võib-olla peaksid mõtlema teise kooli minekule. Seal ehk ei ole lugemine nii oluline.
Uhh, ma loodan, et selliseid ütlejaid enam pole. Väga sageli tehakse düslektikute ja düsgraafide puhul see viga, et langetatakse latti. Kuid düslektikud on sageli sama intelligentsed või lausa palju intelligentsemad kui eakaaslased ning tavaliselt meeldib neile õppimine, lihtsalt nad kasutavad teadmiste omandamiseks teisi töövõtteid. Neid tuleb lihtsalt toetada ja abistada ning läheneda asjadele läbi nende tugevate külgede.

4. Kui sa ei õpi korralikult lugema, ei saa sinust kunagi inimest. 
Appi, veel kord, düslektikud on tavalise või tavalisest kõrgema intelligentsitasemega. Nad peavad lihtsalt õppima ja katsetama, kuidas nende aju infot vastu võtab ja töötleb. Kui lugemisest asja ei saa, tuleb katsetada muid võimalusi - ettelugemist, audiomaterjale, filme, pildimaterjale, mänge. Nad ei ole rumalad ja neist saab absoluutselt asja, kuid nad jõuavad tulemuseni teisi radu mööda kui nende eakaaslased.

5. Sa ei tohi spellerit kasutada. 

Misasja? Speller on enamasti düslektikule (ja düsgraafile) hädavajalik tööriist. See on ka teistele inimestele hädavajalik tööriist tobedate kirjavigade parandamiseks. Spelleri kasutamist teksti kirjutamisel tuleks pigem soovitada ning düslektikutele ja düsgraafidele on sellest tavaliselt suur abi. (Kuidas? Aga nii: isegi kui nad ei suuda lugeda või kirjutada, on neil enamasti väga hea detailimälu. Talle jääb klaviatuuril tippides meelde, et katus kirjutatakse tugeva t-ga, kui speller selle pidevalt punaseks parandab!)

Sina õpetajana pead välja mõtlema, kuidas tulemuseni jõuda: kas läbi visuaalse materjali või hoopis läbi mängu. Katseta!


Kuidas düsleksiaga last aidata?

Kõige olulisem on jõuda selleni, et lapsevanem saaks aru, kui oluline on lasta laps diagnoosida. Teraapia, õpiabi ja erinevate kompensatsioonistrateegiatega on võimalik düslektikut lugema ja kirjutama õpetada. Mõnikord aitab juba stressimaandamisest, et muuta lapse suhtumist õppimisse. Last tuleb aidata arusaamiseni, et kirjutatud tähe ja hääliku ehk kindla heli vahel on seos. On leitud, et paralleelselt nii lugemise kui ka kirjutamise õpetamine samaaegselt annab paremaid tulemusi kui ainult suuline harjutamine või ainult kirjalike harjutuste tegemine. Mida varem konditsioon diagnoositakse ja last aidatakse, seda paremaid tulemusi on saavutatud pikemat perspektiivi silmas pidades. On uuritud, kuidas näiteks erinevate kirjafontide kasutamine lugemisoskust mõjutab, ning erinevaid tulemusi on andnud nii tähekuju muutmine kui ka tähtede kõrgus ja suurem tähevahe sõnas ja suurem sõnavahe lauses, samuti ka teksti liigendamine suurema vahega lõikudeks, pidades silmas nii lugemise kvaliteeti kui ka lugemiseks kuluvat aega.

Düsleksiaga lapsed vajavad võimalikult varakult abi sõnade analüüsi ja õigekirjaga. Neid on vaja õpetada kuulma häälikuid ja nende tugevust ning häälikute seost tähtedega. Mida varem saab laps abi, seda paremad on tulemused. Seega jällegi - võimalikult vara avastatud õpiraskus ning varajane sekkumine ning abi võivad muuta lapse elukvaliteeti pikemas perspektiivis väga olulisel määral.



Allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/Düsleksia
http://www.logopeed.ee/et/lugemis-ja-kirjutamisraskused
https://en.wikipedia.org/wiki/Dyslexia
www.understood.org

Õpiraskused - mis need on ja mis need pole?

Õpiraskused - mis need on? 

Õpiraskustega on tegu siis, kui laps ei suuda teiste samavanuste laste tempos kas lugeda, kirjutada, hääldada, arvutada, ruumiliselt mõtelda või abstraktseid mõisteid (nt sõprus, kurbus, vendlus) mõista, selgitada või kirjeldada. Kehv käekiri, puudulik arvutamisoskus, vastumeelsus puslede ja (pilt)mõistatuste vastu, tähelepanu-, mälu- ja keskendumisraskused liigituvad kõik õpiraskuste tunnuste alla.

Selliseid raskusi kogevad lapsed pole muudes valdkondades sugugi rumalad. Nende üldine intelligentsitase on sageli samasugune või mõnikord kõrgemgi kui eakaaslastel. Mõni neist on väga andekas kunstis, muusikas, spordis. Sestap taipavad nad tihtipeale, et on teistest omavanustest erinevad ja kui laps jääb diagnoosimata, kui ta ei saa võimalikult varakult abi ja toetust, võivad eelpool toodud õpiraskustega kaasneda kas apaatsus või vastupidi, hoopis käitumisraskused.




Foto internetist


Õpiraskused - mis need pole? 

Väga oluline õpiraskuste mõistmisel on vanematel ja õpetajatel teha endale selgeks, et need

A) EI TULENE laiskusest, lollusest, kodusest taustast või saamatust emast / õpetajast, vaid on konkreetse lapse ja hiljem täiskasvanu NEUROLOOGILINE ISEÄRASUS, millest johtub, et ta ei suuda teiste samavanustega samaväärselt kas lugeda (düsleksia), kirjutada (düsgraafia), arvutada (düskalkuulia) või oma liigutusi koordineerida (düspraksia, nt kolmnurga haarade kokkusobitamine või käekirjas tähtede ühendamine on sellisele lapsele keeruline). Õpiraskuste alla liigitatakse ka tähelepanu- ja keskendumisraskused. Väga sageli on õpiraskused kombineeritud, nt suutmatus lugeda võib olla seotud keskendumisraskustega, suutmatus kirjutada võib tekitada kas apaatsust või käitumisprobleeme jne.

B) EI TULENE madalast intelligentsitasemest. Väga sageli on kirjutamisraskustega laps andekas end suuliselt väljendama, võib olla väga tugeva loogilise mõtlemisega, võib mäletada visuaalseid materjale vähimate detailideni, võib olla tubli käelises tegevuses, spordis jne.

C) EI KAO AASTATEGA. Õpiraskuste mõju lapsele on võimalik leevendada, last on võimalik toetada ja erinevate meetmetega abistada (nt kirjutamisraskustega lapsele on sageli arvutiklaviatuur abiks, lugemisraskustega lapsi aitavad õppimisel visuaalsed ja audiomaterjalid jne), kuid laps ei kasva sellest konditsioonist välja ning peab õppima sellega elama. Mis on abi ja toetuse korral täiesti võimalik!


Kust leida abi?

Enamasti on märke tulevastest õpiraskustest võimalik ära tunda juba enne kooli, vanuses 0 kuni 5. Kui vanemal on tähelepanekuid või kahtlusi, tasuks kindlasti asja arutada lapse õpetajaga. Järjest rohkem koolitusi on pedagoogidele saadaval õpiraskuste äratundmiseks ja nendega tegelemiseks. Järjest rohkem materjale on saadaval internetis ja raamatukaante vahel.

Kindlasti tasuks konsulteerida spetsialistidega RAJALEIDJA keskustes, need peaks olema kõigis maakonnakeskustes. Igasugused kõhklused ja kahtlused ning võimalik valehäbi tuleks kõrvale jätta ning otsida abi, sest mida varasemas staadiumis laps abi saab, seda parem talle pikemas perspektiivis. Minu klassi tuli kord poiss, kellel olid suured käitumisprobleemid; kui temaga süvitsi tegelema hakkasime, selgus, et poiss oli diagnoosimata düslektik ja düsgraaf, Aspergeri joonte ning keskendumisraskustega. Pärast seda, kui ema nõustus poisiga spetsialistide juurde minema ja talle määrati diagnoos, selgitati põhjuseid, miks lugemine ja kirjutamine talle teistest eakaaslastest raskem on ning määrati teatud ainetes diferentseeritud õpe ja hindamine, toimus käitumises märgatav paranemine. Laps mõistis oma konditsiooni palju paremini ega tundnud end enam teistega võrreldes väärtusetuna. Ja see on oluline!

Kindlasti tuleks omal käel lugeda ja uurida, milliseid võimalusi veel lapse aitamiseks on. Hulgaliselt on terapeute ja erispetsialiste, kes oskavad ja teavad, kuidas õpiraskustega last aidata (vt nt sensus.ee või kes loeb inglise keeles, understood.org). Ka seadus lubab määrata lapse näiteks diferentseeritud hindamisele või abiõppele ja see pole mingi häbiasi, vaid aitab parandada lapse enesetunnet ja tuua koolirõõmu tagasi. Katse-eksitusmeetodil kodus ja koolis tuleb välja sõeluda, millised õpivõtted aitavad lapsel teadmiste sisuni jõuda - kui ta ei suuda keskendumisraskuste tõttu ajalooõpikust tervet peatükki järjest lugeda või lühiajalise mälu tõttu daatumeid peast ette vuristada või inglise keele sõnu pähe tuupida, võib-olla on hoopis rohkem kasu visuaalsest materjalist - piltidest, filmidest, lahingu läbimängimisest, võõrkeeleõppes mängudest? Kui laps ei suuda kirjutada, ehk on mõistlikum lubada tal tunnis kasutada sülearvutit ja hinnata pigem tema suulisi teadmisi kui kirjavigu?

Õpetamise eesmärk on anda lapsele eluks vajalik teadmiste pagas ning täiskasvanud peaksid suutma lapsele õppimisprotsessi hõlbustamiseks pakkuda erinevaid võtteid tuumani jõudmiseks. Väga sageli aga nõutakse kirjutamisraskustega lapselt endiselt töövihiku harjutuste tegemist teistega võrdsel tasemel ning selge see, et kehv tulemus tõmbab motivatsiooni ja õppimisrõõmu nulli. Me oleme kõik erinevad ja pigem tuleks õpetamisel toetuda positiivsele, lapse tugevatele külgedele, ning selles võtmes leida võimalusi alternatiivideks. Kindlasti on õpetajaid, kes seda ka teevad ning tulemuslikult, tuleks osata seda hinnata ning nendega kindlasti kogemusi vahetada.

Rootslaste uus uurimus ATH kohta

Otsustasin sel suvel süvendada teadmisi erinevate õpiraskuste kohta. Üks hea võimalus selleks on lugeda Rootsi väljaandeid. Alljärgnevalt üks artikkel, mille leidsin ja tõlkisin hommikul kurera.se-st Koondan edaspidi siia blogisse eelkõige iseenda jaoks ka kõik, mille leian üldlevinud õpiraskuste kohta, nt düsleksia, düsgraafia, düskalkuulia, düspraksia jmt. Kellel huvi, jälgib mängu.

Uus uurimus: soolebakterite tegevuse mõju ATH ja autismispektri häirele

(Allikas: kurera.se; Ny forskning: Tarmbakteriernas inverkan på ADHD och autism, 29. jaanuar 2016, tõlgitud 28. juunil 2016)

 (Image: http://www.sinasaidimd.com/blog/psychiatrist-for-adhd-management/)

Selle kohta, et kasulikel bakteritel (nagu piimhappebakterid ehk probiootikumid) on tervise säilitamise seisukohalt suur tähtsus, avaldatakse pidevalt uusi uurimistulemusi. Hetkel on Rootsis käimas suur uurimustöö, mis peaks heitma valgust meie aja suurimale müsteeriumile, neuropsühhiaatrilistele funktsioonihälvetele nagu näiteks ATH.

Käimasolev uurimus täiendab juba olemasolevaid ATH-käsitlusi. Uurimistulemused võivad anda uut lootust suurele osale inimestest üle kogu maailma ning uurimistulemus võib mõjutada probiootiliste bakterite kasutuselevõttu menüüs lisaks juba olemasolevatele ATH-toetusmeetmetele.

Karolinska Instituudi uurijad jälgivad, kas soolestiku mikrofloora parandamine leevendab ATH-sümptomeid. Karolinska Instituudi meditsiinigeneetika dotsent Catharina Lavebratt juhib alates 2015. aasta sügisest ulatuslikku uurimust soolebakterite tegevuse mõjudest ATH-sümptomitele. Catharina Lavebratt on kogemustega uurija, kelle pagasis on ligi 80 avaldatud uurimust. Projektis osaleb ka Karolinska Instituudi üks kogenumaid uurijaid, Rootsi Psühhiaatriafondi juht professor Martin Schalling, kes on seni avaldanud ligi 300 erinevat uurimust.

Uurimistööl on kolm peamist eesmärki, selgitas Lavebratt. Ühest küljest uuritakse, kas antibiootikumide kasutamine esimesel paaril aastal pärast sündi, mil lapse soolestik alles areneb ja on n-ö välismõjudele tundlikum, võib mõjutada psüühiliste kõrvalekallete tekkimist hilisematel eluperioodidel. Teisalt uuritakse, kuidas põletikulise soolestiku bakterite tegevuse mõju avaldub ATH-diagnoosiga lastel ja noortel. Ning kolmandaks uuritakse, kas diagnoositud ATH-laste seisukord leeveneb, kui nende soolestiku seisukord paraneb ning kas nimetatud bakterid mõjutavad kuidagi ka laste immuuntundlikkust.

Üks uurimistöö põhiteese on, et ATH-diagnoosiga inimestel on veres soolestiku tegevuse tulemusena rohkem põletikutekitajaid. On juba uurimusi, mis näitavadki, et ATH-diagnoosiga lastel on veres põletikutekitajaid rohkem kui diagnoosita lastel, kinnitab Lavebratt. Ta räägib ka sellest, et ATH- või autismispektrihäire ehk nn ASH-diagnoosiga lastel ja noortel esinevad sageli mao- ja soolestikuprobleemid. “Mao- ja soolestikuprobleemid halvendavad sageli psüühilise tervise olukorda. Soolestiku mikroorganismide tegevus, nn mikrobioota, on soolestiku tasakaalustatud toimimise aluseks ning soolestik, kus mikroorganismide tasakaal on paigast ära, võib anda tõuke põletikutekitajate levimiseks kogu organismis,” selgitas Lavebratt.

Üha rohkem on tõendeid seoste kohta soolestiku ja aju funktsioneerimise vahel. Terve rida eelnenud uurimusi on juba näidanud, et soolestiku mikroorganismid võivad mõjutada psüühilist tervist, kuid sellised uurimused pole seni saanud vajalikku tähelepanu. Uusi tähelepanekuid mao- ja soolestiku mikroorganismide tegevuse mõjust meie üldisele tervisele tehakse pidevalt. “Viimasel viiel aastal on teadmisi soolestiku- ja ajutegevuse vastastikustest mõjudest ohtralt juurde saadud ning on avaldatud ka vähesel määral uurimistöid, mis on jälginud soolestiku tegevuse mõju psüühilisele tervisele.”

Emeriitprofessor Stig Bengmark, kes varem töötas Lundi Ülikoolis, on sageli naasnud tõendite juurde, mis näitavad, kuidas terve soolestik mõjutab organismi immuunsüsteemi toimimist. Mees on probiootikumide uurimisele pühendanud ligemale 30 aastat. Viimased 15 aastat on ta püüdnud välja töötada probiootikumi, millel oleks väga head põletikuvastased omadused. “Tegu on tuntust kogunud sünbiootikumiga (kombinatsioon probiootikumist ja prebiootikumist, minu märkus), mida uurimuses kasutatakse soolestiku mikroorganismide tasakaalu parandamiseks,” selgitab Lavebratt.

On tekkinud teooriaid, et probiootiliste bakterite viimine soolestikku võib leevendada ka teisi neuropsühhiaatrilisi seisundeid. “Näiteks on juba avaldatud terve rida uurimusi, mis väidavad, et “heade bakterite” kasutamine parandab autismispektrihäire sümptomeid,” räägib Lavebratt.

Teada-tuntud on fakt, et antibiootikumid võivad soolestiku mikrofloora tasakaalust välja lüüa. Siiski pole veel päris kindel, kas antibiootikumide kasutamine varases eas võib suurendada riski psüühiliste hälvete esinemiseks hilisemas eas. ATH esinemispõhjuseid on väga erinevaid ja need varieeruvad olenevalt inimesest. Uus uurimus Soomest väidab näiteks, et beebidel, kelle menüüs esimesel kuuel elukuul kasutati probiootikume, esines vähem riske ATH-sümptomite tekkeks kuni 13 eluaastani. “Võib isegi olla, et soolestiku mikroorganismide toime võib leevendust pakkuda ka kaasasündinud ATH puhul. ATH-diagnoosiga inimeste puhul võivad soolestikuprobleemid psüühilist tervist halvendada. Oleks väga tore, kui probiootikume saaks kasutada ka teiste terviseprobleemide leevendamiseks.”