Huuksi viimase mõisniku suguvõsaliin Rausch von Traubenberg

Selles kirjutises pole veel mitte tervet teadaolevat Rausch von Traubenbergide suguvõsakirjeldust, mis mul on alles pooleli, vaid hetkel üksnes need perekonnad, mis olid veresuguluses Huuksi viimase mõisniku Karl Thure Rausch von Traubenbergiga (srn 1924). Kõigepealt on loetletud üles tema ajaliselt kaugemad eelkäijad, ehk siis perekonnad on loodetavalt kronoloogilises järjekorras. Hetkel veel on lisamata ka Karl Thure vendade abielud ja lapsed ning hilisemad teadaolevad järeltulijad, loodan lähiajal seda teha. :)

Edasised andmed pärinevad enamasti Wrangelli koostatud ülevaatest von Traubenbergide suguvõsa kohta („Traubenberg, von, und Rausch von Traubenberg, Barone“; by G Wrangell, veebruar 1926, Tartu)

Rausch von Traubenbergid

Allikas: aadlivapid Ajalooarhiivis, f. 1674 n. 2 s. 199.

Perekonna väitel ulatuvat aadliperekonna vereliinid Austriasse Steiermarki piirkonda, ning Viinist pärit üleskirjutus andvat teada, et juba aastal 633 kinnitanud Rooma keiser omakäeliselt Rausch von Traubenbergide aadliperekonna õigusi. Edasi siirdunud perekonna eelkäijad 17. sajandi algul Taani ja sealt sajakonna aasta pärast edasi Eestimaale.

Esimene dokumenteeritud tõend aadliseisuse kinnitamisest pärineb 15. juunist 1462, kus keiser Friedrich III lubab saavutuste eest piirikindluse Belgradi  (vana-ungari Nándorfehérvár) kaitsmisel juulis 1456 Ottomani türklaste vastu ca 1440 sündinud, kapteni auastmes Lucas Rauschile aadlitiitli, mida ta tohib edasi pärandada oma pojale Jakob I von Rauschile. Viimase aadliõigusi kinnitas keiser Maximilian aastal 1516. Jakob I poeg Jakob II von Rausch sai 22. detsembril 1539 keisrilt Karl V õiguse kasutada nimelisandit von Traubenberg. Jakob II poja Jakob III Rausch von Traubenbergi kohta on teada, et ta oli 22 aastat vangis türklaste käes (vabastati 1627). Jakob III on olnud kaks poega: Christophorus, kelle kohta keiser Leopold I on 19. septembril 1668 andnud välja „Freibriefe“, ja Andreas, kelle kohta on väidetud, et ta „läinud abiellumata sõtta“. Siiski peab Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse kantud perekond Andreaseks nimetatud isikut allpool toodud Joachim Christian (ka Joachim Heinrich) Rausch von Traubenbergi esivanemaks. Seda olevat Wrangelli sõnul tõendanud dokument, mille keegi kindralleitnant Alexander von Traubenberg ostnud 1874. aastal Viinist kellegi vabahärra Rausch von Traubenbergi lese Cäcilie Rausch von Traubenbergi käest 500 Rtl (mis iganes käibel olnud raha) eest.  

Perekond 1

Kindel suguvõsapäises olija on seega N1 Joachim Christian Rausch von Traubenberg (perekond 1), kelle kohta on teada, et aastail 1656 kuni 1680 teenis mees Taani maaväes ja tal oli majori auaste. Ta on abiellunud preili Rigemanniga (nähtavasti Liivimaalt) ja neile sündis 1672 poeg N2 Michael Heinrich (perekond 2). Huuksi viimase mõisniku Karl Thure isapoolne vaarisa (vanavanavanavanaisa).

Perekond 2

N2 Michael Heinrich Rausch von Traubenbergi (21.11.1672-07.06.1746) sünd on registreeritud Pilistvere kirikus, seega oli perekond juba Liivimaa ja Eestiga seotud, isegi kui isa Joachim Christian oli veel teenistuses Taani maaväes. Perekonna andmetel saadeti poiss oma ema vanematekoju Liivimaale; info selle kohta pärineb Rootsi kuningale saadetud dateerimata palvekirjast perekonna dokumentide hulgast. Michael Heinrichil oli aprillist 1701 Rootsi armee kapteni auaste, ta oli abi-distsiplinaarkohtunik ja distsiplinaarkohtunik Riia kreisis ning rentnik kroonile kuulunud Arusaare (Arrosaar) riigimõisas Pilistvere kihelkonnas. Huuksi viimase mõisniku Karl Thure isapoolne vanavanavanaisa.

1. abielu: Elisabeth Canifor

2. abielu: Margaretha Elisabeth von Pistohlkors, snd 1680; isa Rootsi kapten Magnus Gabriel von Pistohlkors (Ruttikvere ja Kawa omanik), vanaisa Soomest tulnud Rootsi ooberst Erik 1628-1700 Pärnumaa, vend Erich Fabian 1690-1741 Rutikvere.

Michaeli ja Margaretha lapsed (andmed pärinevat Russwurmi Collectaneen Bettreffend die Familie von Traubenberg, ise pole kontrollinud)

1 N3 Heinrich Magnus, maetud aprillis 1764 Pärnusse; 1750 leitnant, kapten; abiellus prl von Albedyll, maetud jaanuaris 1777, „ca 60 aastat vana“. (Suure-Jaani kirik). Abielu oli lastetu.

2 a Anna Elisabeth, abiellus veebr 1741 Pilistveres Georg Heinrich von der Howeniga, snd 1716 (auf Aimel (Aimla, S-Jaani) und Parjenthal). Lesena pantis Aimeli-Aimla mõisa kindralleitnant krahv Heinrich von Fersenile Olustverest 1792. 

3 b Christina Helena, abiellus veebr 1746 Pilistveres Johann Christopher von Wigandiga, vene suurvürsti kürassiiride rügemendi kornetiga; 2 abielu Gotthard Ludwig von Schillingiga Kuramaalt.

4 N4 Karl Friedrich, srn 1769, kapten 1750, ooberst dragunite rügemendis. Abiellus prl von Burckholtziga, kes teist korda oli abielus parun Christoph von Pilauga.

5 N5 Michael Johann, 1719 – 1772, perekond 3. Huuksi viimase mõisniku Karl Thure isapoolne vanavanaisa.

6 c Ewa Charlotta, snd märtsis 1728, ei abiellunud.

7 N6 Ewold Erich, srn augustis 1758, hukkus lahingus Zorndorfi (nüüd Sarbinowo, Poola) lahingus Vene-Preisi/Seitsmeaastases sõjas, ei abiellunud.

8 N7 Georg Gabriel, srn 1773, perek 6.

Perekond 3

N5 Michael Johann (Michael Heinrichi poeg, perekond 2. Huuksi viimase mõisniku Karl Thure isapoolne vanavanaisa)

(Michael Johann, allikas geni.com)

Snd 1719, srn 9. jaan 1772, tapetud Jaiki (Uralski) linnas Pugatšovi kasakate ülestõusu ajal. Leitnant Tveri dragunite rügemendis 1746, kapteni auaste 1749, ooberst 1764, kindralmajor ja Orenburgi linna komandant, Georgi risti kavaler.

1 abielu: novembris 1746 Anna Gerdruta von Delwig, snd dets 1723 (Suure-Jaani kirik), maetud okt 1749 (Suure-Jaani kirik), kapten Hans Heinrich von Delwigi ja Ursula Beata von Bredtholtzi tütar. 

Lapsed:

1 a Natalie Beata snd nov 1747 Revalis (Toomkirik)

2 b Anna Elisabeth snd jaan 1749 Revalis (Oleviste), srn apr 1804, sealsamas, abiellus mais 1764 Revalis Fromhold Gustav von Baumgarteniga, 1741-1785, leitnant.

2 abielu: märtsis 1750 (Jüri kirik? Kb Jürgens) lesk Johanna von Taube von der Issen, snd 1729, srn okt 1799 Kuimetsa (Juuru) rüütelkonnamõisas (Rev. Wöch. Nachr. 1799, N4B), maetud veebr 1800? (Juuru kirik). Esimest korda oli abielus von Wrangelliga (Jüri kirik). Oli oma mehe kohutava surma tunnistajaks ja see murdis ta vaimu.

Lapsed:

3 c Christina Johanna, snd veebr 1751 Revalis (Toomkirik), abiellus hr Jungeriga, kapten, kes hukkus 1772 kasakate ülestõusul pugatšoviste taga ajades. 2 abielu hr Treubludt, kapten Vene armees.

4 d Margaretha Elisabeth, snd veebr 1752 Revalis (Toomkirik), srn märtsis 1829 (Oleviste?), abiellus juunis 1778 (Nissi kirik) Karl Friedrich von Rosenthal Sipast, snd mais 1754 (Märjamaa kirik), srn detsembris 1795 Revalis (Märjamaa kirik). Leitnant.

5 N8 Johann Heinrich snd 1753, srn 1795, perekond 4.

6 e Helene Auguste , snd aug 1754 (Jüri kihelkond), abiellus ooberst von Keysleriga.

7 N9 = N1C Jakob Jürgen (Georg), snd 1755, srn 1814. Suguvõsaliin III: Haus Hukas und Tecknal (Huuksi mõis Järva-Peetri kihelkonnas ja Lokuta mõis). Perekond 1c. Viimase Huuksi mõisniku Karl Thure isaisa.

8 f Charlotte Dorothea, snd okt 1757 Revalis (Toomkirik), srn apr 1816 Revalis (Rev. Wöch. Nachr. 1816, N18), abiellus dets 1802 (Juuru kirik) Daniel von Greeniga, Rootsi Kuningliku Mereväe leitnant.

9 N10 Berend Wilhelm, snd dets 1758 (Jüri khk), kapten tsaariarmee Preobraženski jäägrirügemendis, kanti 10. veebr 1780 koos vendade Jakob Jürgeni (Georg) ja Johann Heinrichiga Eestimaa aadlimatriklisse.

10 g Elisabeth snd dets 1763, srn sept 1764 (Jüri khk)

11 N11 Friedrich Zacharias snd nov 1764 (Jüri), tõenäoliselt maeti jaan 1765 (Suure-Jaani khk)

Perekond 1c

N1C (=9) Jakob Jürgen (Georg) von Traubenberg (viimase Huuksi mõisniku Karl Thure isaisa, Michael Johanni poeg, perekond 3)

Snd august 1755, srn apr 1814 Revalis (Jüri kirik)

Pajaka mõisa pärishärra (Pajack, Nissi khk, varaseimad teated 1452), Kuimetsa mõisa (Kuimetz, esmamainitud 1345) rentnik 1805. I Jäger-Bataillonis major; Eestimaa aadlimatriklisse kanti koos vendade Johann Heinrichi (N8) ja Berend Wilhelmiga (N10)  10. veebruaril 1780.

1 abielu: jaan 1803 (Kose), Ewa von Brevern, snd sept 1780, srn apr 1806 (Rev.Wöch.Nachr. 1806, N21.); Landrat Hermann Christoph von Breverni ja Sophie Dorothea von Kurselli tütar.

Lapsed:

1a Sophia Johanna, snd veebr 1805 (Kose), srn nov 1847 Revalis (Oleviste). 1 abielu: jaan 1822 Revalis Gustav Eduard von Voigt (Garde-Ulanen-Rittmeister); 2 abielu: keegi von Bodelschwing

2 abielu: dets 1806 Revalis Auguste Louise von Rehbinder, snd 1787 (Toomkirik), srn sept 1808 (suri poja sünnitamisel, Rev.Wöch.Nachr.1808, N37. (Staatsrat, Rats beim estl.kameralhof Peter Woldemar von Rehbinderi ja Marie Elisabeth Suthofi tütar.)

Lapsed:

2 N2C August Georg (viimase Huuksi mõisniku Karl Thure isa), 1808-1860, perekond 2c.

3 abielu: okt 1809 (Harju-Madise) Louise Ottilie Marie von Mohrenschildt, snd aug 1789 (Haljala), srn jaan 1862 Revalis (Oleviste); kapten Gideon Johann von Mohrenschildti  (Kurisoo mõisast) ja Marie Helene Louise von Mohrenschildti tütar. Naine abiellus uuesti juunis 1816 Theodor Magnus Adolf von Bremeniga Ruilast, snd sept 1784, srn dets 1849 (Landrat), mehe II abielu.

Lapsed:

3b Pauline Helene, snd aug 1810 (Oleviste), srn jaan 1900 (Rev....?1900 N8, Beilage). Abiellus mais 1828 (Hageri) parun Peter Ludwig von Stackelbergiga, Pajaka ja Adila mõisahärra, snd okt 1802 (Nissi), srn märts 1885, ratsaväe kapten.

Perekond 2c

N2C August Georg (Jakob Jürgeni poeg, perekond 1c; Huuksi mõisa esimene Traubenbergidest valdaja ja viimase Huuksi mõisniku Karl Thure isa)

Snd sept 1808 Revalis (Toomkirik), srn nov 1860 Revalis (Toomkirik?)

Lokuta ja Huuksi (ostis Huuksi mõisa 1852) pärishärra, meeskohtunik (Mannrichter)

Huuksi mõisa peahoone enne 1935. aastat. Thumbnail pärit www.herder-institut.de

Abiellus jaan 1842 Marie von Römlingeniga, snd mais 1810, srn mai 1880 Huuksis. Kolleg.Rat Karl von Römlingeni ja Charlotte von Rehbinderi tütar. Tsaaririigi senati ukaasiga nr 3356 (09.okt 1875) anti lesk Marie von Traubenbergile ja tema järglastele parunitiitel - "Allerhöchst gestattet den Baronstitel zu führen und sich, unter Beibehaltung des den Geschlecht von Traubenberg von dem röm. Kaiser Carl V verliehenen Wappens, Rausch von Traubenberg zu nennen.

Lapsed:

1 N3C parun Emmanuel Rausch von Traubenberg, 1843-1909, perekond 3c.

2 N4C parun Georg Otto Adolf Rausch von Traubenberg, 1845-1927, päris Lokuta mõisa, perekond 4c.

Karl Thure vanem vend Georg Otto nooremana; pärast isa surma Lokuta mõisa omanik.

Veel üks noorema põlve pilt Thure vennast Georg Ottost, Lokuta omanikust. 

(Karl Thure vend Georg Otto vanemana, Lokuta mõisa omanik)

3 N5C parun Karl Thure Rausch von Traubenberg, Huuksi ja Väike-Kareda viimane mõisnik, snd 28 apr 1847 Lokutal, srn 25 juuni 1924 Revalis (Rev.Bote 1924 N142). Huuksi mõisnik al 1876 ja V-Kareda mõisnik al mõisa ostust 1889. Õppis Revalis Rüütli- ja Toomkoolis 1857-66 (Alb. der Domschule II, N104), seejärel Tartu ülikoolis 1867 ("stud. dipl. und occ. pol.), seejärel Berliinis; 1868-71 taas Tartus (Alb.Academ. N8278); Estonus (korp Estonia liige) al 21 märts 1869; Cand. occ. pol. 1879; Eestimaa maanõunik; haagikohtunik, Järvamaa kreisisaadik 1902-12; elas kuni 1924 Huuksi mõisasüdames.

Karl Thure korporatsiooni "Estonia" liikmena Tartus, 1860ndate lõpp, 1870ndate algus.

Kui üldiselt arvatakse, et Huuksi viimane mõisnik suri vanapoisina ja lastetult, siis kohalikud vanainimesed on mulle rääkinud, et tal oli oktoobris 1876. aastal poeg saladusliku teenijannaga Maria (Altow v Altof?), poja nimeks sai Thuure Altof, kes on koos oma abikaasa Mariaga (snd Stein) maetud Järva-Peetri kalmistule kirikaeda. Väidetav poeg suri 1938. aastal. Seni pole ma suutnud välja nuhkida, kes oli Thure ema, poiss kanti mitte Järva-Peetri kirikusse, nagu siitkandi lapsed harilikult, vaid Türi kirikupaberitesse (EAA.1237.1.400, sünnimeetrika 1872-1883; Karl Thure oli ise seal hingekirjas, vanem vend Georg oli Lokutal mõisnik, lisaks Türil oli äsja vahetunud kirikuõpetaja - Kurrikoff, seega suht head tingimused natuke vassida, et tüdruku ja miks mitte ka mõisahärra mainet päästa?), kusjuures vaderiteks Karl Thure Rausch von Traubenberg (sel hetkel 29 a vana), Jüri Altof (Maria vend?) ja lihtsalt Maria, ilma ühegi muu selgitava nime või märketa. Poisijussi vanemateks on märgitud Hans Altow, sündinud Lokutal (Tecknal) 1850.06.06, leeris käinud 1876.01.11, naine Mai, nee Kandelin Kirnast. Küsimus on, kas poiss lapsendati, kes oli Hans Mariale – vend? Ja vader Jüri – kah vend? Thuure Altof on maetud Järva-Peetri kiriku juurde kiviaeda, tema kõrval kivil on Maria Altof, srn 20.07.1959, kes oli Thuure naine ja nelja lapse ema, snd 1874, Steini Jaani tütar. Thuure Altofi hauakivi on suht suur ja heast kivist, ehk et arvatavalt oli tegu heal järjel talupojaga :) Küll aga tekitab see versioon rohkelt küsimusi - kas Thure oli ikka Karl Thure poeg või lihtsalt ristilaps? Juhul, kui ta oli poeg, kas ta (st poeg) seda ise teadis? Jutud liiguvad, aga ikkagi? Kui Thuure oli Mai ja Hansu poeg, miks siis ei registreeritud poissi Peetrisse, vaid sõideti novembris pisikese titega Türile?

Loo Karl Thure pojast rääkis mulle minu eks-ämm, nende perekonnamatmispaigad on Peetris kõrvuti. Karl Thure oli oma pojale ja poja emale taganud korraliku talukoha Huuksi mõisa Tamsi külla.

1938. aastal surnud Thuurel ja tema naisel Marial oli neli last: 1904 aug sündinud Meeri Altof, 1908 märts Arnold Altof (al 1935 Arnold Allmaa), 1911 juulis Leonhard Altof (al 1940 Altpere) ja 1917 Leida Altof. Arnold suri minu teada 1970ndatel, Leonhardi kohta leidsin okupatsioon.ee-s märke: Altpere Leonhard, Tuur, s 1911 Järvamaa Koigi, arreteeritud 22.06.50 Tartu Ujula 92, tribunal 24.11.50 §58-1a, 58-11, 82 lg 1, 25+5, vabanes 04.02.58 [ük 3185]. 1959 suri nende ema Maria. Tüdrukute edasise saatuse kohta pole ma hetkel veel midagi leidnud. Igasugune tagasiside vägagi oodatud.

Traubenbergide aadlisuguvõsa kätte läks Huuksi mõis seega 1852. aastal, mil selle ostis haagikohtunik August Rausch von Traubenberg, Huuksi viimase mõisniku Karl Thure isa, (kes oli juba 1840 avalikul müügil Lokutale mõisa ostnud). Pärast tema surma 25.11.1860 pärandus mõis lesele Mariele (snd von Römlingen) ja poegadele Emmanuelile, Karl Thurele ja Georg Otto Adolfile, kuid pärijate kokkuleppel kirjutati Huuksi mõis 24.11.1876 Karl Thure nimele ja Lokuta mõis 16.12.1877 Georg Otto Adolfile. Emmanuelist põllumeest polnud. 

Karl Thure Rausch von Traubenberg oli Huuksi mõisa viimane omanik kuni 25.10.1919, mil mõis võõrandati Eesti Wabariigile. Karl Thure suri 25. juunil 1924 väidetavalt Revalis, maeti Telliskoplisse (vt allpool). Rausch von Traubenbergide matusekabel on varemeis, asub Lokutalt 8 km Kõltsis, Kõltsi külast lõunas praeguse karjääri idaserval.

Update detsembris 2017: 

üle mitme-setme aja oli aega taas raamatukogusse vanadesse ajalehtedesse tuhnima minna. Otsustasin seega kontrollida sisetunnet, et Wrangelli üllitisse („Traubenberg, von, und Rausch von Traubenberg, Barone“; by G Wrangell, veebruar 1926, Tartu) kirja pandud lühend "(Rev.Bote 1924 N142)" tähendab täiesti konkreetset Tallinna tolleaegset ajalehte. Nii see oligi, Revaler Bote, 26. juuni 1924, nr 142. 

Rahvusraamatukogu 5. korruse lahke konsultant tuli hoidlast 15 minuti pärast tagasi, paks kaante vahele kokkuköidetud vanade ajalehtede patakas kahe käe vahel. Lootus oli, et leian sealt lapates kui mitte midagi muud huvitavat, siis vähemasti vihje, kust kirikust ta ära saadeti ja kuhu maeti. Tulemus oli peagi käes, ühtaegu nii rõõmustav kui ka kurvastav. 

Kõigepealt leidsingi nr-st 142 (26.06.1924) tõenäoliselt venna pere pandud surmakuulutuse. (Emanuel oli surnud juba 1909, Georg Otto suri kolm aastat pärast Thuret ehk 1927, seega see oli tõenäoliselt keegi just Georg Otto perest, kes kuulutused lehte laskis panna.)

Huvitav on see, et kui Toomkooli paberites ja mujal sissekannetes on 'Thure' olnud h-ga, siis siin on lihtsalt 'Ture'. Hmm. Igatahes ei saa siit just palju teada. Kuulutuses on surmakuupäev 25. juuni (1924) ning et ta "suikus igavesele unele 25. juunil pärast pikka ja rasket haigust" (am 25. Juni entschlief sanft nach langem schweren Leiden). Ja sünnikuupäev 28. aprill 1847. Mitte just kuigi palju sellist infot, mida poleks juba teadnud. Välja arvatud vast haigus, aga arvestades viimaste aastate vintsutusi, mõisamaade riigistamist ja punaste möllamist pole seegi teab mis ime, et tervis üles ütles, aastaid oli ka ju juba omajagu. 

Igaks juhuks lappasin lehepatakat kaugemale ja lõpuks leidsingi järgmisest lehenumbrist siiski veel midagi. Tegu siis Revaler Bote nr 143, reedene leht 27.06.1924. 

Niisiis, siit sain teada Thure matmispaiga, nagu olin tegelikult lootnudki. Tekst ütleb umbkaudu (saksa keel pole just minu tassike teed, aga miskit ma natuke ikka mõikan), et "Härra Ture parun Rausch von Traubenbergi (Huuksist) muldasängitamine leiab aset esmaspäeval 30. juunil [1924] kell 1 päeval ärasaatmisega Niguliste kirikust Telliskopli kalmistule." 

Seda ma olin kartnudki. Telliskopli kalmistu lõhkusid venelased (nii umbes 1940ndatel) omal ajal nagu Mõigu kalmistugi maatasa, sest sinna olid enamasti sakslased maetud; hauakivid purustati ja veeti mälu järgi vist Russalka juurde teetäiteks, seega ei õnnestu mul tema reaalset matmispaika ilmselt enam mitte kunagi tuvastada. Aga vähemasti ei näri enam küsimus, kuhu ja millal Karl Thure maeti. Huuksi võimsa ja ilusa mõisa viimane mõisnik Karl Thure parun Rausch von Traubenberg on maetud Telliskopli kalmistule, mis on tänaseks unustuse hõlma vajunud  nagu Thure isegi. Võib-olla on nii paremgi. Ta jõudis vanajumala juurde enne kui päris hull aeg pärale jõudis ja õnneks ka ammu enne, kui mõlemad talle kuulunud mõisad tänu inimeste ahnusele ja lollusele lõplikult lagunesid. 

Lisaks otsisin üles ja pildistasin Toomkooli albumi sissekanded, mis käisid kõigi kolme venna Rausch von Traubenbergi kohta. 

Lk 25, sissekanne nr 65, Emanuel: 

Lk 28, sissekanne nr 87, Georg Otto: 

Ja lõpuks lk 30, sissekanne nr 104, Karl Thure: 

Nu vaat nii, kõik Lokuta mõisas sündinud kolm venda Traubenbergi olid õppinud poisid. Toomkooli teemat tahaks iseenda jaoks ükskord veidi rohkem uurida, just sealseid inimesi, alustades näiteks tolleaegsetest õpetajatest, aga huvitav oleks ka teada, kellega vennad Traubenbergid koos koolis käisid ja kas sealt kasvas välja ka mõni püsivam sõprussuhe. Thure käis Toomkoolis 1857-66, hiljem õppis Tartus ja Berliinis. Väidetavalt peeti sel ajal, kas viiekümnendate lõpus või kuuekümnendate alguses, igal juhul sel perioodil, mil Thure veel kindlasti Toomkoolis õppis, kooli miskit sajandat sünnipäeva. Mitteametlikult tähistatud samal perioodil ka kooli 500-aastast tähtpäeva. Vajab lähemat uurimist. 

Koigi piirkonna käpalised

 

Kaunis kuldking (Foto: bio.edu.ee)

 

Eestis kasvab looduslikult 36 liiki käpalisi. Koigi vallas kasvab ohtralt käpalisi, esindatud on vähemalt 10 liiki. 2006. aastal kirjutasid Koigi Põhikooli õpilased Indrek Salumäe, Annes Järve ja Kristjan Piho õpetaja Anne-Mai Jüriso juhendamisel uurimistöö „Koigi vallas kasvavad käpalised”. Uurimuse kohaselt võib Prandi küla lähistelt kasvamas leida kaunist kuldkinga, oja-haneputke ja harilikku käoraamatut, Koigi piirkonnast laialehelist neiuvaipa ja kahkjaspunast sõrmkäppa, Huuksist kahelehelist käokeelt, Ülejõe ja Rutikvere lähistelt harilikku käoraamatut, suurt käopõlle ja kuradi sõrmkäppa, Sõrandust vööthuul-sõrmkäppa ja pruunikat pesajuurt. Kõige rikkalikum valik käpalisi on leitud Vaali lähedalt: seal kasvavad kaunis kuldking, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, kuradi sõrmkäpp, laialehine neiuvaip ja pruunikas pesajuur.

Kahkjaspunane sõrmkäpp. Foto: www.looduskalender.ee, Mahtra raba artikkel

 

 

Koigi valla loodus-, turismi- ja kultuuriväärtused

 

(Allikas: Koigi valla matkarajad. Marie Reimanni, Jaanika Metsa, Annely Tanki uurimistöö, 2006)

Põltsamaa jõgi on Pedja jõe suurim lisajõgi, kutsutud ka Paala jõeks, Mustjõeks, Vakkjõeks. Jõeosade kohalikud nimed allavoolu: Vao, Vorsti, Ao, Piibe, Nava, Uusjõgi (Räägu kanal), Jõeküla, Rutikvere jõgi. Vanad nimed: Mõhu, Mõhkküla jõgi. Mellini kaardil 1796 on Põltsamaa jõel märgitud vesiveskid järgmistes kohtades (allavoolu): Vao (2 veskit), Kiltsi, Vorsti, Kambi, Padaküla, Ao, Piibe, Võllinge, Rutikvere, Pajusi, Adavere, Mällikvere, Põltsamaa (5 veskit), Kamari (2 veskit), Külmoja, Rõika. 1920. aasta paiku töötas jõel 5 vesiveskit: Kirikkülas (Päinurmest 3 km allavoolu), Põltsamaa linnas, Kamaris (2 veskit) ja Rõikal.

Päinurme jõgi on Põltsamaa jõe parempoolne 15 km pikkune madal, kitsas ja kiire vooluga lisajõgi. Ülemjooksul ühineb Maeru, Marguse ja Lubjassaare peakraavid, allpool Suursoost algava Kokametsa kraaviga.

Riiussaar ja Tamme talu. Lehtpuudega kaetud moreenist küngas Põltsamaa jõe ääres tähistab siit läbi läinud Eesti- ja Liivimaa piiri, mida tähistab vasatava tekstiga tulp. Piiritulba lähedal on Margus Läätse rajatud laagri- ja puhkeplats (25–50 inimesele) püstkoja, grilli- ja lõkkekohaga. Talviti on seal valla lastele korraldatud päkapikumaad. Külastajaid on käinud näiteks Austraaliast, Norrast, Saksamaalt ja Ameerikast. Võimalik on korraldada sünnipäevi ja kokkutulekuid. Kontakt +372 5345 9241.

Rutikvere küla, mõis ja park. Kroonikates on Rutikvere küla esmakordselt mainitud aastal 1514. Küla on looduse poolest väga kaunis. Siit jookseb läbi Põltsamaa jõgi, kus on ka väike kosk. Ajalooliselt oli küla uhkuseks Viljandimaa kauneim Rutikvere mõis, mis hävines 1954. aasta tulekahjus. Säilinud on mõisa varemed, mõisa kõrvalhooned, vana apteek ja iidse vesiveski varemed Põltsamaa jõe kaldal. Punasest tellisest peahoone, oma sise- ja välisarhitektuurilt ümbruskonna kaunimaid, seisab 1954. aastast varemeis. Pisut ümber ehitatud kujul on säilinud 1616. aastal ehitatud kivist veskihoone. Säilinud on ka mõisa jääkelder ja lubjaahi. Mõisa 1770. aastal rajatud klaasikoda asus Rutikvere-Päinurme vahelisel Pudelimäel. Mõisa hoonetekompleksi ümbritseb 18. sajandil rajatud vabaplaneeringuline keskmise liigirikkusega 5,7 ha park, peamiseks puuliigiks harilik tamm. Siinsetest mõisnikest on tähelepanuväärseim Otto Friedrich von Pistohlkors, kes avaldas 1781.–1791. aastal August Wilhelm Hupeli almanahhis „Neue Nordische Miscellaneen” neljakeelse botaanilise oskussõnastiku, esimese omataolise Baltikumis. Aastal 2006 oli külas 14 elamuhoonet, millest üks oli tühi ja üks suvila. Suviti, hiliskevadel ja varasügisel toimuvad jõel kanuumatkad ning parvesõidud. Rutikveres tegutseva kalakasvatuse juures pakutakse võimalust telkida.

Rutikvere vesiveski ehitati 1616. aastal Rootsi kuninga sõjaväe tarbeks. Veski kuulub Eesti vanimate ehitiste hulka, see on korduvalt põlenud ja taas üles ehitatud. Aja jooksul on hoone ehitust muudetud. Veski on läbi aegade olnud kohalikule rahvale nii jahvatuspaigaks kui ka omamoodi suhtlemiskeskuseks. Veskil on olnud palju omanikke. 1930ndatel tegi omanik Karl Gutmann veski nii korda, et seal olid isegi püülivaltsid ja viljapuhastusmasinad, samuti töötas saeveski. Paraku toimus Gutmanni ajal kaks põlengut ja viimane 1941. aasta sõjasuvel hävitas kogu varanduse. Pärast tulekahju tegutses veski veel 1973. aastani.

Rutikvere kalakasvatus (OÜ Vikerkala). Lõkkeplats, forelli püüdmine, grillahi, suitsuahi. Kokkuleppeliselt võimalik korraldada üritusi. Tegevushooaeg aprillist oktoobrini. Kontakt +372 525 1726, +372 776 4700.

Kütimäe kalmistu asub tänapäeval Pajusi valla territooriumil, kuid on ajalooliselt kuulunud Rutikvere mõisa juurde. Rutikvere mõisnik von Pistohlkors rajas kalmistu 1872. aastal oma suguvõsa jaoks, sest Põltsamaa kalmistu oli kaugel ja seal polnud enam ruumi. Seetõttu laskis mõisnik ehitada Kütimäele kalmistu koos suure gooti stiilis kabeliga. Kalmistu on tänapäevani hästi säilinud ja hooldatud.

Pärnassaare kalmistu. Rutikverest kolme kilomeetri kaugusel asub Pärnassaare kalmistu, mis on asutatud Pärnassaare talu peremehe poolt juba 19. sajandil. Hiljem on see muutunud väikeseks külakalmistuks. Pärnassaare oli Rutikvere mõisnikult ostetud talukoht. Kalmistu rajas taluperemees Hendrik Limberg põhjusel, et kauge vahemaa tõttu osutus keeruliseks omakseid Põltsamaa kalmistule matta. Eeskujuks sai Pistohlkorside kalmistu Kütimäel. Limbergide suguvõsas olnud üldse kange vaimuga mehed, kes tahtnud elada mõisnike moodi. Peremees istutanud kalmistule pärnapuid, sest need kasvasid ka kodutalu juures. Ümber kalmistu istutati kuusehekk, hiljem rajati madal põllukividest aed ja uhke värav. Esimesena maeti kalmistule 1888. aastal surnud talu vanaperemees Hendrik Limberg. Algselt oli kalmistu Limbergide suguvõsa nelja perekonna surnuaed, hiljem müünud kalmistu peremees hauaplatse väikese tasu eest ka kaugematele sugulastele. Nõukogude võimu ajal riigistati eraomandused, kaasa arvatud Pärnasaare kalmistu, ja siis võisid surnuid kalmistule matta kõik külainimesed. Pärnassaare talu perekond küüditati pealekaebamise tulemusel (neil oli kadedust tekitanud tuulerootor ja ainus raadio külas) Siberisse. 1988. aastal rajati kalmistule kaev ja veidi hiljem ehitati kabel, mis õnnistati sisse 1990. aastal.

Jäägi kodumajutustalu. Jäägi talu kuulus pikka aega Rutikvere mõisnikule, kes sellele ka nime andis. Mõisnik ise seal ei elanud, küll aga vahel tema tuttavad või sugulased. Talu kuulus von Pistohlkorsidele, kuni baltisakslased Saksamaale kutsuti. Talu läks uuele omanikule. 2009. aastal kuulus talu Jaan Kremplile, kes selle turismitaluks kujundas. Talu paikneb Põltsamaa jõe kaldal ja sobib hästi perepuhkuseks, laste suvelaagriks või sõpruskonna väljasõiduks (kuni 50 inimest). Suures tagaõues asuvad saunad ja grillmaja ning uue lisana ka jalgpalli-, võrkpalli- ja korvpalliväljak. Võimalus rentida autot, kanuud või kummipaati. http://www.jaagitalu.ee

Päinurme park. Päinurme vabakujuline 7,2 ha park asub Päinurme-Koigi ja Koeru maantee ristumiskohas. Peamised puuliigid on vaher, pärn ja arukask. Pargis kasvab 21,8 meetri kõrgune ja 5,17 meetrise ümbermõõduga ajahambast räsitud põlistamm, kohalik sümbol. Tamme vanuseks on pakutud umbkaudu 700 aastat – endise mõisa kroonika andmetel olevat tamm istutatud 1376, tolleaegse mõisniku pulmapäeval. Teine lugu räägib, et puu istutanud Mahtra sõjast osa võtnud Päinurme kandi mehed, aasta pidi siis olema 1858. Kuid on ka kolmas lugu, mis räägib, et puu istutanud kolm inimpõlve tagasi Küti taluperemees Otto Joost suurest rõõmust, et tal õnnestus talu mõisa käest päriseks osta.  

Parki rajati 3 tiiki, neist suurima juures asus viinavabrik. Mõisast suundus jalutusrada tammikuni, teine suurem promenaad läks viinavabriku juurest jõeni. Pargi eest hoolitses palgatud kärner. Suuremad ehitised pargi serval pärinevad von Wahlide valitsemisajast 1840–1920. Hiljem rajati häärberisse kool, mis hakkas ka pargi eest hoolitsema. Rajati võrkpalli- ja mänguplats ning suur õunaaed. Päinurme kaitseliitlased tegid kooliõpetaja Kõvaski juhendamisel 1930ndatel pargi serva kividega täidetud spordiplatsi, kus korraldati ratsavõistlusi. Pargi servas asus torniga pritsikuur. Suurematel pidupäevadel enne sõda mängis seal inimestele kohalik puhkpilliorkester, korraldati Vabariigi aastapäeva, jaanipäeva tähistamist ja tuletõrjevõistlusi. 1941. aastal toimusid pargis suured lahingud, häärber koos kõrvalhoonetega hävines. Surnud maeti käsu korras parki ja lähedalasuvasse metsa, hiljem Nõukogude ajal ümber ühishauda. Pärast sõda hakati parki taas korrastama alles 1960ndatel kooliõpetajate eestvedamisel. Tänasel päeval asub pargi keskel Päinurme kool kõrvalhoonetega, korraldatakse erineviad üritusi, nagu jaanipäev, volbripäev, külapäev. Park on riikliku kaitse all.

Päinurme tammik on kaitsealune puistu pindalaga 3 ha. See asub Koigi vallas Päinurme külas Päinurme-Rutikvere teest 70 m edelas põldude vahel. Tammiku põhiosa paikneb umbes 1,2 ha suurusel maa-alal, selle vanus on 75 aastat, keskmine kõrgus on 19 m ja puistu tagavara umbes 210 tm/ha. (Järvamaa 1, lk 211)

Päinurme mõis ja küla. Päinurme mõis on asutatud juba orduajal. Vanimad andmed Päinurme ehk Assiku mõisa kohta pärinevad aastast 1484. Mõisa valdused 19 mõisniku ajal olid suured. Päinurmes on olnud võitööstus, postimaja, tõllakuur, pritsimaja, ratsahobuste tallid, valitsejamaja, piiritusevabrik, kaks saekaatrit, konstaabel, kärnerimaja jt. Mõisa häärber ja teisi ehitisi hävis 1941. aasta sõjatules.

Päinurme piirkonnas on mitu küla: Päinurme, Palasi, Lähevere, Lilleküla ja Kaiaru.

Päinurmes tegutsevad AS Veskimäe, Päinurme kool, raamatukogu, päevakeskus, internetipunkt, velskripunkt, sidejaoskond, saekaater, viljakuivati, töökoda, kauplus, jahimeeste punkt, Päinurme külaselts ja rahvamaja, saab näha kino ja turismipüstkoda ning laenutada kanuud. Varem oli Päinurmes ka lasteaed ja algkool. Nüüd käivad lapsed Koigi Põhikoolis. Päinurmes on üle 65 talumaja, 5 kortermaja ja 19 eramaja. Veel on palju abi- ja tootmishooneid. 2006. aastal elas Päinurmes üle 150 inimese.

Päinurme Koduloomuuseum asub küla keskuses ja tegutseb rahvamaja teisel korrusel. Muuseumi asutas 2005. aastal tollal Koigi Põhikooli õpilane Ründo Mülts. Muuseum annab hea ülevaate piirkonna minevikust, muinasajast tänapäevani. Ekspositsioon on üles seatud 11 ruumis, lisaks fotonäitus küla- ja hariduselust. 2008. aastal külastas muuseumi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Eesti noorima eramuuseumi omanikuna sai Ründo Mülts 2008 aastal ka muuseumi rajamise ja külaelu edendamise eest tiitli „Hea eeskuju 2008”. Foto nt Järvamaa 2 lk 454, presidendiga.

Sinso jahimaja asub Päinurme lähistel Ülejõe külas. Jahimaja pakub majutust ja toitlustust, konverentside pidamiseks on saal. Jahindus ja jahindustrofeed. Kontakt +372 505 3215.

Vaali küla asub Vao-Põltsamaa tee ääres ning oli omal ajal 1905. aasta revolutsioonilise liikumise keskus Koeru kihelkonnas. Vaalis tehti neil ärevatel aegadel maareform, moodustati ja asuti miilitsaväge välja õpetama ning kuulutati välja Vaali vabariik. Karistussalk laskis liikumise juhid jõuluõhtul Koerus maha. Sündmusi meenutavad mälestusmärgid Koerus ja Palsu talu õuel. Palsu talus on Eesti Wabariigi poliitiku ja mitmekordse ministri August Jürima memoriaaltuba.

Võlingi oja hoiuala asub Koeru valla Jõeküla ning Koigi valla Vaali küla piirides, selle pikkus on 3 km. Hoiuala on asutatud loodusliku oja ja seal elavate Euroopas ohustatud liikide elupaikade kaitseks. Ala kuulub Võlingi oja loodusalana Natura 2000 võrgustikku.

Palsu talu Vaali külas on Järvamaa silmapaistvamaid taluhäärbereid. Hoone on valminud 1920ndatel. Suure esindusliku traditsionalistlikus stiilis puumaja laskis arvatavasti ehitada Asutava Kogu ja mitme Riigikogu koosseisu liige ning mitmekordne Eesti Vabariigi minister August Jürima (1887–1942), kes sealt pärines. (Järvamaa 2, lk 235)

Keri karstiväli ja allikad. Karstiväli paikneb Keri küla ümbruses, valdavalt põllul. Väikesel maa-alal on 9 sulglohku, millest kaheksas on kas karstilehter või tõenäoline kurisoo koht. Karstialadel on pinnavee neeldumist, ajutisi järvi ja maa-aluseid jõgesid. Karstumine muudab maapinda ja takistab maa kasutamist; sellega tuleb arvestada ehituste planeerimisel. Karstialad on kõige ohtlikumad saastumisalad, sest lõhede ja koobaste kaudu võivad reostusained sattuda otse põhjavette. (Sirli Randmäe, Muistendite jälgedes, kodu-uurimistöö 2008).

Silmsi mõis. 17. sajandil rajatud mõis on varemetes. Varemete juures võib näha huvitavat materjalivalikut ning kuivati juures köidab tähelepanu viljapeadega paeplaat kirjaga „K Well 1894”.

Kareda looduskaitseala (361 ha) asub Kareda, Koigi jaPaide valla piirialal. Kaitseala on asutatud 2005. aastal ning kuulub Peetri-Kareda loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Kaitseala eesmärk on vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-lehtmetsade ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitsmine. (Järvamaa 1, 2007, lk 209)

Väike-Kareda mõis ja park. Väike-Kareda mõis asub Koigi-Kahala maantee ääres. Mõisas on palju kõrvalhooneid, mille ehitamisel on kasutatud paekivi. Külarahvas hooldab jõudumööda 7,1 ha kaitsealust endist mõisaparki, kus valitsevateks puuliikideks on tamm, vaher ja saar. Pargis kasvab kaitsealuse puuna 30 m kõrgune euroopa lehis. Park on vabakujuline, seal paiknevad ümarad puuderühmad, mille vahele jäävad väikesed väljakud.

Huuksi mõis ja park asuvad Koigi-Päinurme maantee ääres, erakätes mõis on varemeis. Hilisklassitsistlik peahoone ehitati tugevast Koigi paemurru dolomiidist 18. sajandi kolmandal veerandil, seinte ladu on serviti ja lapiti murdpae tükkidest. Tähelepanuväärne on külgrisaliidi frontoonil säilinud vapp. Hooneid ümbritseb 7,1 ha suurune segastiilis endine mõisapark. Mõisaaia kivipostid on harvaesineva kujuga. Huuksi pargi vaatamisväärsus on kaksikpärn, mille mõlemad harud on ligi 30 m kõrged. Huuksi vaba planeeringuga park on kaitse all, see rajati 19. sajandi kolmandal veerandil, pargi idaosas asus piirdemüüriga puuviljaaed. Huuksi pargi eripäraks on vabakujulised tammerühmad.

Koigi mõis ja park asuvad Tallinna-Tartu maantee lähedal, peahoone on ehitatud 1771, tiivad aastatel 1806–1812. Koigi mõis oli üks esimesi Järvamaa mõisahooneid, mille kujunduses oli tunda varaklassitsismi mõjusid. Säilinud on hobusetalli, meierei, aida ja valitsejamaja hooned ning sepikoja varemed. Park rajati 18. sajandi lõpul, säilinud on pargialleed ja tiigid. Mõisas asub Koigi Põhikool. Mõisa peahoone renoveerimist 2009 rahastati Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismist (EEA GRANTS) ja Koigi valla eelarvest. 

Koigi mõisakool. Esimesed dokumentaalselt tõestatud teated Koigi hariduselu kohta pärinevad 1758, mil mõisa kõikides külades asutati koolid. Et õpetajatest jäi vajaka, asutati Koigi mõisaomanike Grünewaldtide eestvedamisel Peetri kihelkonda Ataste seminar, kust said õpetajapaberi üle 70 õpetaja. Mõisakool (Koigi Põhikooli otsene eelkäija) asutati arhiividokumentide andmetel 1856. aastal. Mõisakoolis on õppinud hilisem Peterburi Kunstide Akadeemia skulptuuriprofessor, eesti kujurite August Weizenbergi ja Amandus Adamsoni õpetaja Aleksander Friedrich Bock. Siin on õppinud pedagoog ja karskustegelane Helmi Põld, maalikunstnik prof Johannes Greenberg, skulptor Johannes Hirv ja Tartu ülikooli õppejõud Jüri Haldre.

Koigi dolokivi kohtab kohaliku mõisa ehitustes, kuid kõige esinduslikum on neogooti stiilis Koigi meierei hoone. Nurmsi-Koigi piirkonna dolokivi on Järvamaa parimaid raidpaeliike. Sarnast, kuid ilmselt mujalt murtud Koigi tüüpi peenpoorset dolokivi on kasutatud ka Huuksi, Silmsi, Köisi, Müüsleri ja Prandi mõisa hoonete ehitamisel. (Järvamaa 3, lk 358)

Koigi meiereihoone. Meierei oli 20. sajandi Eesti külas tähtis hoone. Koigi oli piimakarjanduses üks edukaid piirkondi, ja Koigis oli üks Järvamaal 1931 aastal töötanud 28 meiereist ja 40 koorejaamast. Mõisaansambli kõrvalhoonetest väärib eraldi märkimist endine meierei, mille otsasein on kujundatud astmikfrontoonina. Meierei oli väravakaare abil ühendatud kõrval asunud lambalaudaga.

Maagiallikad asuvad Tallinna-Tartu maanteest, Koigi ja Imavere valla piirilt 2,5 km idas kõrges kuusikus. Veesängi kaldad on ookerpunased ja allika ümbruses kasvavad kuused on kummaliste väänduvate tüvede ja justkui sõlmes latvadega, nagu kiusaks neid kurat ise. Rahvasuu räägibki, et vanakuri olevat endale siia eluaseme loonud. Allika vesi on roostekarva ja rauamaitseline. Läheduses asuvad kaks kivimürakat teatakse olevat Kalevipoja lingukivid, märgitud pärandkultuuri objektideks.

Neeva kanalit on nimetatud ka Neeva jõeks. Kraav saab alguse Müüsleri küla ja Põlendraba vaheliselt alalt. Kraav läbib Köisi, Silmsi, Sigapusma, Huuksi, Koigi ja Prandi küla. Kuidas kraav sellise suursuguse nime sai? Räägitakse, et ku­na­gi 19. sajandil lask­nud Koigi mõis­nik märgade põldude kuivendamiseks ja liig­vee ära­juh­ti­mi­seks kae­va­ta magistraalkraavi. Me­hed kae­va­sid ja kae­va­sid, aga töö­ga val­mis ei jõudnud. See­pea­le mär­ki­nud Imavere mõis­nik Koigi oma­le: sa kae­vad just­kui Neevat.

Prandi küla ja allikad. Prandi küla mainiti esimest korda 1564, mil see kandis veel Kardina nime. 17. sajandi algul rajati külla samanimeline mõis. 1760. aastast hakati küla uute mõisnike järgi Prandiks kutsuma. Koigist 2,5 km loode suunas asuvad suurallikas ja allikajärv. Järvistikus on mitu tõusuallika lehtrit. Siit saab alguse Pärnu jõe lisajõgi Prandi ehk Veskiaru jõgi. 2007. aastal rajati Prandi allikate alale loodusrada ja allika kaldale küla kooskäimiskoht.

Prandi jõgi on Pärnu jõe keskjooksu piirkonna vasakpoolne lisajõgi Järvamaal. See saab alguse Prandi allikjärve lõunaosast ja suubub Särevere aleviku lähistel Pärnu jõkke. Jõe lähistelt Näsuvere küla alalt leiti 1969. aastal Rikassaare leid, mis sisaldas arheoloogide arvates 5. –6. sajandil jõkke ohverdatud 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga.

Prandi looduskaitseala (871 ha) asub Koigi ja Paide vallas. Territoorium on olnud osaliselt kaitse all alates 1991. aastast, kui asutati Prandi veesäilitusala. Praegused piirid ja kaitsekord kehtivad aastast 2006. Ala kuulub Prandi loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Kaitseala eesmärk on allikate, allikajärve, looduslike metsade, mitmesuguste sootüüpide, poollooduslike koosluste ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitsmine (Järvamaa I, lk 209)

Käpalised. Eestis kasvab looduslikult 36 liiki käpalisi. Koigi vallas kasvab ohtralt käpalisi, esindatud on vähemalt 10 liiki. 2006. aastal kirjutasid Koigi Põhikooli õpilased Indrek Salumäe, Annes Järve ja Kristjan Piho õpetaja Anne-Mai Jüriso juhendamisel uurimistöö „Koigi vallas kasvavad käpalised”. Uurimuse kohaselt võib Prandi küla lähistelt kasvamas leida kaunist kuldkinga, oja-haneputke ja harilikku käoraamatut, Koigi piirkonnast laialehelist neiuvaipa ja kahkjaspunast sõrmkäppa, Huuksist kahelehelist käokeelt, Ülejõe ja Rutikvere lähistelt harilikku käoraamatut, suurt käopõlle ja kuradi sõrmkäppa, Sõrandust vööthuul-sõrmkäppa ja pruunikat pesajuurt. Kõige rikkalikum valik käpalisi on leitud Vaali lähedalt: seal kasvavad kaunis kuldking, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, kuradi sõrmkäpp, laialehine neiuvaip ja pruunikas pesajuur.

Seltsielust Koigi piirkonnas

 

Seltsielust läbi aegade

„Meil puudub võimalus saada suureks jõult ja arvult, siis peame suureks saama vaimult ja kultuurilt. Kui midagi üle võtta meie rahva kunagisest ärkamisajast, siis eelkõige seltsiliikumine.“ (Mart Laar, Noorte Hääl, 18.06.1988)

Hajakülas elav inimene tunneb suurt rõõmu ka lihtsastest ühistegemistest, külaliikumine ja kodukoha elukorralduses kaasarääkimine on inimestele vajalik. Meie piirkonnas on külade kooskäimiskohad Sõrandus, Väike-Karedal, Silmsis, Prandis ja Koigis.

 

Endisaegsest seltsielust

Eesti-saksa suhete kogu vastuolulisele vaatamata ei saa ükski hea tahtega ajaloohindaja eitada rohkeid tõsiasju ja arengusuundi, mis kinnitavad saksa kultuuri suurt mõju eestlaste ja lätlaste vaimse elu arengule, olgu tegemist teaduse, kunsti, kirjanduse koolihariduse või muuga. Märkimisväärne oli baltisakslastest estofiilide roll eesti kultuuri edendamisel. (Feliks Kinkar. Lehekülg Eestimaa kultuuriloost. Baltisaksa haridusseltsid Eestis 1905–1914. Olion, 2000, lk 8) Tõdegem veel kord, et seltsitegevuse „maaletoojaks“, selle kui kodanikualgatuse uue vormi esmarakendajateks meie regioonis olid baltisakslased. (samas, lk 9)

1920ndatel tärkab kohapeal [Koigis] seltsitegevus õpetajate algatusel. Koolijuhataja Jaan Laanel õnnestus kokku kutsuda 40-liikmeline segakoor, kellega käidi ka üldlaulupidudel. Lisaks töötas näitering ja tantsuring. Korraldati kooli heaks rahvarohkeid pidusid, mis võitsid seltskonna poolehoiu, olles ühtlasi ka tuluallikaks, millega teeniti koolile õppevahendite ostmise raha. 1928 asutati Eesti Maanaiste Keskselts, 1936-39 tegutses siinkandis Koigi-Prandi Maanaiste Selts. Koigis tegutses Koigi valla I Masinatarvitajate Ühistu, asutajaid ja juhataja Johannes Bachmann (snd 04.09.1880 Koigi vallas Kiltre talus, praegu Sõrandus H. Linke majapidamine).

20. sajandi algaastatel elavnes ja hoogustus igati mitmete rahvalike seltside, raamatukoguseltside ja lugemisringide asutamine. Haridusseltsid ja raamatukoguseltsid elavdasid kohalikku kultuurielu. Meie piirkonnast on teada, et juba 1907. aastal asutati Sigapusmas „Edu” selts, kus käisid koos edumeelsed talupidajad. „Edu” seltsi juhatusse kuulusid Johannes Bachmann (Alusalu, esimees), Aleksander Bachmann (Endoja), Voldemar Sardis, Johannes Grünthal (Haldre) ja Gustav Veeber. Kooskäimise kohaks oli Koigi 4-kl algkool (Sõrandu koolimaja) ning Kiltre talu (Bachmanni sünnikodu, praegune Linke elamu) ja küün. Küünis peeti seltsi pidusid ja koosolekuid. Raamatukogu asus koolimaja kapis. Raamatute soetamiseks kasutati aastamaksu (25 senti), seltsi keelpilliorkestri esinemistest ja piduõhtute tuludest kogunenud raha. Ka haridusministeerium kinkis igal aastal raamatuid, tavaliselt kevadel või jõulude ajal. Kiltre talus oli klaver, mida pidude ajal kasutati, pidudel etendati näidendeid, esinesid laulukoorid ja mängis keelpilliorkester. Korraldati põllunduse, aianduse, mesinduse ja kodunduse õppepäevi. (Koigi raamatukogu kroonika 2007)

Ka Tamsis asutati 1921. aastal rahvaraamatukoguselts. Seltsil oli Ilmar Siibi mälestuse kohaselt 2000 köitest koosnev raamatukogu, näitering, laulukoor ja mandoliiniorkester. Tamsi rahvaraamatukoguseltsi kasutada oli tol ajal heas korras ja suurte saalidega Huuksi härrastemaja. Raamatuhoidla asus Ilmar Siibi isakodus Nigula talus ja raamatuid laenutas tema ema Madli Siib. Seltsi likvideerimise järel viidi kogu seltsi vara Tamsis asunud Koigi vallamajja, mis hävis 1941. aastal sõjatules. (Siib 2000).

Kinod olid lähinaabruses Väike-Karedal, Silmsis, Koigis, Sõrandus, Päinurmes, Käsukonnas.

Paide Teatri ringreiside toimikust nähtub, et aastatel 1947–50 andis teater Järvamaal etendusi 34 rahvamajas ja vabatahtliku tuletõrjeühingu ruumides, muuhulgas Silmsis, Laimetsas, Koigis, Päinurmes.

Evald Alusalu meenutas: „Kolm kõige tugevamat seltsi olid vanasti rahvaraamatukogu selts Edu, ühistegelik kindlustuskassa Abi ja poliitiline partei Põllumeeste Kogu. Edu seltsi võisid kuuluda kõik inimesed, olenemata seisusest või rikkusest, aastamaks oli 25 senti. Selts korraldas pidusid, mis andis samuti sissetulekut. Peo eeskava moodustasid enamasti segakoori esinemine ja näidend, millele järgnes tants. Vald ei toetanud poliitikuid ega parteisid ja võttis põllumeeste kogu pidude sissetulekutelt 50% lõbustusmaksuks. Rahvaraamatukogu seltsi pidudelt lõbustusmaksu ei võetud, sellepärast tegid ka põllumehed oma peod sageli raamatukoguseltsi nime all. 1918. aastal oli Edu kassahoidjaks Evald Alusalu isa Johannes Bachmann (1880-1953; aastal 1936 eestindati Alusaluks). Raamatukoguseltsil oli oma keelpilliorkester, mille asutas Sõrandus tegutsev kooliõpetaja Roosileht ja jätkas koolijuhataja Lande. Nemad juhatasid orkestrit ja mängisid viiulit, Voldemar Värk häälestas pille ja mängis tšellot, veel tegid kaasa Ernst Saame, Ferdinand Agabusch jt.

Liikmemaksust, pidudest ja esinemistest saadud rahast osteti raamatukogule raamatuid. Raamatukogu asus koolimajas ja oli lahti pühapäeviti, siis oli inimestel aega raamatuid lugeda ja laenata. Raamatukoguhoidjat polnud, seda tööd tegid seltsi juhatuse liikmed. Pühapäeviti käis rahvas Edu seltsi raadiot kuulamas. Evald Alusalu mäletamist mööda maksis see 24 000 krooni, oli toruga ja käis aku pealt. Kooliõpetaja Veerendel? oli raadiomeheks ja mehaanikuks.

Ühistegelik kindlustuskassa Abi kasvas välja ühiskondlikust tulekassa seltsist, mis kutsuti 1917. aastal ellu tulekahjude jmt õnnetuste ohvrite abistamiseks. Aja jooksul sai selts maksude, annetuste ja kindlustusmaksete toel väga rikkaks. Selts ostis oma raha eest tuletõrjujatele isegi kaks pritsi.

Põllumeeste kogusse kuulusid vaid rikkad talunikud. See oli poliitiline ühendus. Riigikogu valimiste ajal oli põllumeeste kogu Järvamaa kandidaatide esinumber alati August Jürima. Koigi vallast kogusid nimekirja lõpus talle hääli ka vennad Johannes ja Aleksander Bachmann.“ (Allikas: Lii Sammleri artikkel „70 aasta eest käis Koigi vallas kõva seltsielu”, Koigi Vallaleht nr 10 (54), 31.10.1999)

 

Tänapäev ja seltsitegevus

Koigis on kultuuritegevus toimunud mitmes selleks kohandatud hoones, kõige kauem on kasutatud mõisa häärberit; eraldi kultuurimaja pole meil kunagi olnud.

Koigis on läbi aegade lugu peetud pilli- ja näitemängust, laulmisest ja rahvatantsust. 1940ndatel oli pidude põhitegija pillimees Arthur Merila, kes oli lausa rahvamaja palgal ja pääses seetõttu riigipoolse puunormi tegemisest.  Tema repertuaaris oli lihtsate rahvapillilugude kõrval ka operetikatkendeid, mida ta laulis end lõõtspillil saates.

1950ndatest on kohalikku kultuurilukku jäänud pillimehed Aksel Puhmaste ja Juhan Kattai, kes võitsid tollal populaarseid isetegevusülevaatuseid ja said isegi Eesti Raadios kannelt mängides üles astuda. 1950ndatel moodustati tantsuorkester, kes mängis põhiliselt selle aja moelugusid; pillimehed olid Koigi mehed Jakob Lilleberg, Aksel Puhmaste, Karl Kranich, Bernhard Markus, Eduard Kanger ja Aksel Ergma. Hästi mäletatakse Jüri Tõnnet, kes pärast kinoseanssi lõõtsa tõmbas.

Koigi rahvamajas on töötanud Heino Soll, Valve Roster, Paul Rannamees, Asta Randrüüt, Irja Linnas, Helme Lilleberg, Malju Lees, Pilvi Haab, Ellen Metssalu (lavastaja ja näitejuht), Aire Johanson (Koop), Ingrid Johanson (Kallau), Liivi Orusalu, Sirli Mändma ja aastast 1973 kuni tänaseni Ene Puhmaste.

1960ndatel töötas Koigis rahvatantsuõpetajana Agnes Sieb. Kui 1970ndatel tuli Koigi põhikooli õpetajaks Tiina Ruubel, moodustati laste-, nais- ja segarahvatantsurühmad. 1977 sai alguse Koigi laste ja noorte lauluklubi Karukell Ene Puhmaste juhendamisel. Kolhoosiaegadel aitasid ja toetasid kultuuritööd Laine Magus ja Lucie Veikolainen, kes on tegevad veel praegugi, Laine sponsori ja Lucie kostüümimeistrina.

1973. aastal alustas tegevust tantsubänd Merve, mille asutajaliikmed on Maidu Puhmaste, Ene Puhmaste, Rein Laanemets, Voldemar Mälk ja Enno Fels. Praeguseks on koosseis kahanenud kolmele inimesele, pilli mängib Hugo Kink. Eri aegadel on Merves solistina kaasa löönud Eve Peterson, Juta Simson (Ploompuu), Aire Johanson (Koop), Ingrid Johanson (Kallau), Tõnu Aav, Riina Grauberg, Heino Seljamaa, Ülo Mikone (ka trummar); trummarina Jüri Merila (vokaal), Jüri Värk, Jaanus Orb, Mati Mehik, Vello Kadaste, Tõnu Lessok, Kalev Õigus, Aksel Lättemäe, Peep Pajuri, Tõnu Peetsalu, Mart Saldre; kitarristina on kaasa löönud Arne Kasemaa, Erkki Hiibus, Aleksander Mošin ja Aare Johanson. Laulusõnu kirjutasid Ene Puhmaste, Hugo Kink, Ingrid Johanson, Aire Johanson, Harry Eichenbaum, Maidu Puhmaste; viisid pärinesid Ene Puhmastelt, Ingrid Johansonilt ja Aire Johansonilt. Helitehnika eest kandsid hoolt Maidu Puhmaste ja hiljem Hugo Kink.

1993. aastal alustas Koigis tööd Sirli Mändma tantsustuudio, mis nüüd tegutseb S-Stuudio nime all Viljandimaa Noortekeskuses.

Koigi kultuurimajas on läbi aegade lavastatud palju teatritükke, repertuaaris on olnud näiteks Ene Puhmaste lavastatud Koidula „Kosjakased”. Mängitud on ka Vildet, Raudseppa ja Strindbergi. Tegutsevad laste näiteringid Koigi Põhikoolis, mida juhendavad Tiina Ruubel ja Salme Rubis.

1990ndatel toimusid Koigi kultuurimaja ja ansambli Merve eestvedamisel ansamblite öö- ja diskomaratonid, mida aitasid korraldada diskorid Kalev Lillepalu, Kätlin Puhmaste ja Kaido Lemendik. 2000. aastal keelas tolleaegne vallavanem Jüri Randmäe öömaratonide läbiviimise, Koigi vallavalitsus koondas allasutusena tegutsenud Koigi kultuurimaja töötajad ning sulges kultuurimajaks kohandatud kunagise mõisa abihoone. (2005. aastal lagunes lõplikult Koigi laululava.) Kuid juba 2000. aasta lõpus moodustati Koigi Kultuuriselts, mille juhatajaks valiti Sirli Mändma. Jätkus taidlusrühmade tegevus. Noortele korraldasid diskosid Kaido Kasearu ja hiljem Siim Opivalov. Taidlejate ühiste jõududega remonditi mõisa vana meiereihoone ja endised saunaruumid. Pärast Mändma Viljandisse asumist jäi seltsi tegevus Ene Puhmaste vedada. Üle kümne aasta on tegutsenud estraaditrupp Tamsi Tüdrukud ning lauluansamblid Prill ja Jaanilill. Tööd jätkavad ka näitering, ansambel Merve ja lasteansambel Karukell. Töötab Helle Opivalovi töötuba, kus rahvakalendrit järgides toimub aastaringselt midagi huvitavat. Traditsiooniline üritus on valla laste ja noorte lauluvõistlus. Igal aastal emadepäeva paiku on kollektiividel hooaja lõpetamise kontsert. Igal aastal käiakse Paunvere laadal esinemas ja toimub 3-päevane ekskursioon Eestimaa kaunitesse paikadesse. Traditsiooniks on saanud ka advendikontserdid nii Koigis kui ka Järva-Peetri kirikus. (Andmed: Ene Puhmaste, 2009)

Päinurme külas tegutses 1950. aastal mitu ansamblit, orkestrit ja tantsurühma ning näitering. Koos käidi vanas mõisa tõllakuuris. Küla ärksamate inimeste eestvedamisel otsustati, et sellest peab saama rahvamaja. Aktiivsemad eestvedajad olid raamatukogu juhataja Ottilie Kadak ja külanõukogu kultuurikomisjoni esimees Johannes Siimsoo. Suur osa oli ka külanõukogu esimehel Oskar Martinsil ning staažikatel isetegevuslastel August Roosil ja Karl Mõttusel. Et rahvamaja ehitust üheski tolleaegses plaanis polnud, otsustas külarahvas ise ehitama hakata. Talvel kogunes majaehituseks vajalikke palke tegema sadakond vabatahtlikku, mehed tegid metsas puid ja naised valmistasid süüa. Kolhoosist saadi abiks hoburakendid ja traktorid. Maja ehitustöid tegi Eduard Villemsi brigaad, kes päeval ehitas kolhoos Kiire karjalauta ning õhtuti rahvamaja. Palju muret tegi vajaliku materjali hankimine, kuid alati saadi abi. Aitasid kolhoos ja Põltsamaa ehituskontor, ning isegi minister, kui rahvamaja mööbli ostmiseks raha oli vaja.

Rahvamaja esimene juhataja oli Ottilie Kadak (aastast 1958). Juhatajana on töötanud veel Virve Laur, Endla Jürgens, Anne Rosenberg, Ene Puhmaste, Malle Lääts, Juta Mikussaar, Monika Aavik, Külli Libba, Ellen Kübar, Uno Toos, Valve Pruunsild, Vilma Pobbol, Matis Rego, Allan Laur, Ülle Mülts, Aire Koks ja Laivi Kõrm, kes juhtis rahvamaja kõige kauem, 12 aastat. Päinurme rahvamajas on tegutsenud rahvatantsurühmad, näitering ja Päinurme kapell. Kõige pikema elueaga on olnud lauluansambel ja naiste käsitööring ehk padjaklubi.

Kultuurimajas tegutseb 2000. aastal moodustatud Päinurme Külaselts, mille eesmärk on küla kultuuri- ja spordielu edendamine. Koigi vallavolikogu otsusega on kultuurimaja antud seltsile tasuta rendile. (Järvamaa 2, lk 429-430)

 

1988. aastal 22. aprillil asutasid Keri külast pärit perekond Renter, Endel Hirvesoo ja A Rootamm külaklubi Kirre, mille esinaiseks oli Vaike Kotkas. Kirre tegutses muinsuskaitseklubina Eesti Muinsuskaitseseltsi põhikirja alusel. Juulis 1988 korraldati Keri kodukülapäevad. Vaike Kotkase eestvedamisel korraldati Järvamaa põliskülade ajalooliste materjalide kogumist ja uurimist. Andmed süstematiseeriti ja koondati koguteosesse „Järvamaa aastal 1939 ja nüüd …”. 2005. aastal avaldati Vaike Kotkase koostatud raamat „Peetri muinaskihelkond”, millest on materjale kasutatud ka käesoleva raamatu koostamisel. (Allikas: Järvamaa 3, lk 109-110)

Silmsi küla rahvas lõi oma külaseltsi 2004. aasta märtsi lõpul Raul Riivese algatusel; külavanema eestvedamisel on Silmsi küla pargis korraldatud külarahva kokkusaamist ja pidusid. Kordategemist ootab viiekümneks aastaks tasuta kasutamiseks antud vana mõisa kuivati. Külaelanikud ise arvavad, et Silmsi külal on tulevikku, külarahvas on aktiivne ja tahab koos käia ning on veendunud, et kunagi tuleb Silmsisse kena külakeskus. (Allikas: Koigi Vallaleht nr 4(102), aprill 2004.)

Ka Sõrandu külas tegutseb külaselts.