Kaitseliidu Järva maleva juhatus 1936

Postimehe fotoarhiivist leidsin mõned päevad tagasi sellise foto aastast 1936, pilt tehtud vahetult enne maleva 10. aastapäeva pidustusi. Tore komme jäädvustada sündmus ka pilti. Tänapäeval kaob kõik kuhugi digisse, kust see võib vabalt ka lihtsalt haihtuda.

Igatahes, foto oli selline, viide foto allservas, pildil klikates peaks olema võimaliks seda ka veidi suuremalt näha:

Vasakult paremale: 1. seltsitegelane ja kaitseliitlane Jaan Eilart; 2. arst ja kaitseliitlane, Järva tuletõrjebrigaadi pealik, türilane Hans Kullerkann, 3. kolonelleitnant Karl Eduard Preisberg/Prees,  4. Villem Vessart ja 5. juba eelmisest sissekandest tuttav Paide kaupmees Leonhard Richard Rästas.

Päris huvitav seltskond.

Jaan Eilart sündis augustis 1890 lasterikkas perekonnas Vahastus (praegune Rapla maakond), vanematest Kaarel Eilart sündis 1855 Türi kihelkonnas Kolus ja suri vana-aastaõhtul 1934 Vahastus; ema Mai Eilart (Jaani Marki tütar) sündis 1860 Türi kihelkonnas Oisus. Peresse sündis Jaaniga kokku vähemalt 10 last, kuid mitte kõik ei saanud täiskasvanuks. Ka paistab, et pere vahetas asukohta, esimesed lapsed on sündinud Järvamaal, hilisemate Jaani õdede-vendade sünnipaigaks on märgitud Kose kihelkond.
Jaan Eilartist sai seltskonnategelane ja kaitseliitlane Järvamaal, ka oli ta pangajuhataja ametis, Järvamaa Ühispanga direktor; sellest kõigest piisas, et ta arreteeriti ja küüditati Venemaale juunis 1941 koos perega aadressilt Suur-Aia 7; lisaks talle endale arreteeriti ka kooliõpetajast abikaasa Linda, snd 06.05.1899 (Allmann) Raikkülast, ja kõik nende kolm last, Heikki snd 27.11.1922, Kulla 14.02.1925 ja Lehti 28.09.1929.

Järva Teajata 12.09.1941, siit on näha, et ära viidi ka Eilartite perekond. 

Jaan Eilart oli Kaitseliidu liige ja Isamaaliidu liige ning Kotkaristi kavaler, sellest piisas, et ta mõisteti Nõukogude võimu poolt mahalaskmisele ja hukati Venemaal Sosva vangilaagris aprillis 1942. Abikaasa saadeti asumisele Tomski oblastisse Sbornojesse; vabanes asumiselt 1958, suri 1985, maeti Vahastusse. Lastest Lehti sai sealt koos teiste lastega tagasi 1947, ülejäänud alles 1950ndate lõpus. Jube.

***

Teine mees vasakult oli arhiivi andmeil arst ja Järva Teataja järgi Türi paberivabriku omanik Hans Kullerkann. Üldiselt on tema kohta üsna vähe materjali leida ja seegi on segasevõitu. Tal oli ilmselt üks eesnimi veel, aga eri allikates on see erinev, osas paberitest Leonhard, teises osas paberitest Leopold, võta siis nüüd kinni. Isa Tomas Kullerkann oli sündinud 1858 Harjumaal Keila kihelkonnas Kunma mõisas, ema Mari(a) oli pärit Sutlemast. Hans näikse olevat sündinud 1893 Keila vallas ja osalenud noore mehena I maailmasõjas kutsealusena.

Hans Leonhard/Leopold Kullerkann abiellus Liivimaal praeguse Läti aladel juunis 1898. aastal sündinud Bertha Elisabethiga (isa Karl Schwank) ja paaril oli vähemalt kolm last, kellest üks poeg Harald Günther sündis 1921 ja suri 1933, teiste laste saatusest ei tea hetkel rohkem kui et neid oli veel kaks ja need olid kõigi märkide järgi tütred, kes võisid (aga ei pruukinud) abielluda väljaspool Eestit.
Säilinud on aadressbüroo sissekanne, kus veebruari algul aastal 1929 on sama Bertha Kullerkann  suundunud aadressilt Lembitu 10 (Tallinnas?) Türile:

Kullerkann oli vähemasti 1937 Türil vabatahtliku tuletõrjeühingu esimees ja andis oma nõusoleku hakata Järvamaa tuletõrjebrigaadi pealikuks. Vastav nupuke avaldati Järva Teatajas 15.01.1937:

Nii. Veel pajatab Postimees Kullerkanni kohta 07.03.1939, et pühapäeval 5. märtsil on Türil kogunenud tuletõrje Järvamaa brigaadistaabi-, divisjoni- ja kompaniipealikud, nende seas ka Järvamaa brigaadipealik Kullerkann, kes koosoleku avas ja tublimaid tunnustas.

Aga edasi teavitab uudisnupuke Postimees 20.12.1939, et Kullerkann on Türilt lahkunud Tallinna, olles pidanud Türil paberivabriku direktori kohta 12 aastat, ehk siis aastast 1927. Kuskil pole silpigi sellest, et ta oleks arst olnud? Kas arhiivis on ehk segadust tekitanud lühend Dir. versus Dr.?

Üsna napp nupuke, kust ei selgu, mis sorti teenistuskohale Kullerkann lahkus ja miks pidi ta sellepärast Türilt ära kolima. Igatahes selgub siit, et Kullerkann on olnud "agar seltskonnategelane, kes innukalt osa võttis paljude organisatsioonide tööst juhtiva tegelasena".

Kullerkanni edasisest saatusest ei leidnud hetkel midagi, abikaasa suri 1998. aastal.

***

Keskel istuv mees on kolonelleitnant Karl Eduard Preisberg/Prees, kes alates 1928 oli Kaitseliidu Järva maleva pealik. Preisberg/Prees sündis jaanuaris 1893 Paldiskis (teistel andmetel Hageris???) ja oli I maailmasõja alates juba tsaari-Vene armees lipniku auastmes. I maailmasõjast võttis Preisberg osa 7. kütipolgu koosseisus ja 1917 tuli Eestisse, et astuda rahvusväeossa. Võttis osa Vabadussõjast. 1919. aasta jaanuaris oli ta 2. jalaväepolgus staabikapten, juunis samal aastal sai kapteni auastme. Vabadussõjas osalemise eest sai normaaltalu mõõdus maad, edasi teenis mõnda aega Tallinna Vahipataljonis, seejärel al juulist 1922 10. jalaväepolgus kaptenina. 1924 leiame Preisbergi 10. Jalaväerügemeni kaptenina ja alates maist 1928 Kaitseliidu Järva maleva pealikuna kateni auastmes. 1930. aasta veebruaris saab Preisberg majori ja veebruaris 1935 kolonelleitnanti auastme. Sama aasta juulis muudab Preisberg nime, see saab edaspidi olema eestipärane Karl Eduard Prees. 1940. aastal segaste aegade kulgedes kamandati Prees Sõjaministri käsutusse ja edasi Sõjaministeeriumisse, ja sinna ta jääb kuni punaste tulekuni. Prees suri Washingtonis augustis 1969.

 Prees oli abielus märtsis 1900 sündinud Elsa Gisela Vannag-Preesiga, ametilt ökonoom, kes ilmselt põgenes 1944 Saksamaale (viibis seal nt 1946) ja edasi USAsse 1949 (ERA.4942.4.13), suri USAs augustis 1986. Paaril oli vähemalt poeg ja tütar, poeg Voldemar Leonid Prees oli sündinud 1920 ja tütar Ivi Gitta Prees oli sündinud 1935 ja ilmselt suundus koos emaga USAsse, vähemasti oli ta ema paberites mainitud. Mis Preesi pojast sai, hetkel ei tea. Vähemsti augustis 1939 oli ta veel Järvamaal ja osales edukalt noorlaskurite võistlustel (Postimees 07. aug 1939)

Nii et Prees oli üks väheseid esimese Eesti ohvitsere, kes punaste tulekul eluga pääses. Küsimus on, millise hingelise hinnaga.

***

Villem Vessart (1886-1944) oli sündinud oktoobris 1886. Isa Jakob oli Läänemaalt Soonistest, aga tundub, et Villem ise sündis Kuusalu vallas Põhja-Eestis. 1920ndatel sai Vessart talu omanikuks Peetri kihelkonnas Vodja mõisa maadel, üsna tõenäoliselt Vabadussõjas osalemise eest. Muidu oli Vessartil kooliõpetaja haridus ja vähemalt 1920ndatel ta kooliõpetajana ka töötas. Vessarti abikaasa Leeni oli pärit Viru-Nigula kandist. Paaril oli vähemalt üks laps, suure tõenäosusega tütar.

Hiljem 1930ndatel oli Vessart Järva maavalitsuse esimees. Veel 1936. aasta septembris tervitas Vessart maavalitsuse esimehena Paidesse saabunud haridusminister, kolonel Jaaksoni ja osales lõikuspeo paraadil; Vessart oli Kaitseliidu Järva maleva juhatuses, samuti mais 1936 loodud Põllumeeste konvendi liikmeks Paides. Konventi kuulusid Koigi, Paide ja Kareda valla põllumehed.

Sealt edasi aga sõitis Vessarti karjäärivanker kolinal kraavi. Nimelt mõisteti 16. mail 1938 endistele maavalitsuse esimeestele poliitik Jakob Sõnajalg'ile ja Villem Vessartile Rakvere ringkonnakohtu poolt 8 aastat sunnitööd ametiõiguste kuritarvitamise eest ja küsimus oli loomulikult rahas, karistuse said veel üsna mitu endist maavalitsuse töötajat (Maa Hääl, 16. mai 1938):

Sõnajalg oli olnud maavanem 1919-1935. Mehi süüdistati ca 62 000 krooni kõrvaldamises. Protsess algas mai alguses ja seda kirjeldati loomulikult ajakirjanduses kui suurprotsessi. Protsessil oli 56 tunnistajat. Küsitlemisel selgus, et Vessart ja veel üks mees olid juba varasemal ajal karistust kandnud (Postimees 05.05.1938):

Põhiliselt jagati raha välja avansiallkirjade trikiga, nagu ma aru sain, ja trikitamine ulatus tagasi juba 1930ndate algusesse. Mai alguses 1938 langetatud kohtuotsus kaevati edasi ja sunnitööd vähendati 8 aastalt 6-le, aga igal juhul sattus Vessart suure tõenäosusega ebasoosingusse ja trellide taha, siis aga tulid juba venelased, see seletab ka ilmselt, miks temast edaspidi enam midagi ei leida pole. Mis Vessartist edasi sai? Võib-olla leidub midagi arhiivis, mis selgitab Vessarti edasist saatust.

***

Viimane mees fotol on Leonhard Rästas. Temast kirjutasin eelmises sissekandes. Ehk siis: Rästas sündis aprillis 1888 Võrumaal Vastse-Anstla (Uue-Antsla) vallas Hansihindrike talus, lõpetas Viru (Võru ikka?) linnakooli ja Dalumi põllutöökooli Taanis. Enne I maailmasõda töötas Pärnumaal Saardes põllutööinstruktori ja ärijuhina. Pärast Vabadussõda valiti Rästas Paide Kaubatarvitajate Ühisuse "Iva" ärijuhiks, kus töötas  kuni 1928, mil avas omaenda kaubamaja Paides. Aktiivne seltskonnategelane, osales kaitseliidus, tuletõrjes, jne.

Nii aktiivne mees sai Nõukogude võimule loomulikult pinnuks silma. 53-aastane maja- ja kaubamajaomanik arreteeriti Paides Parkali tn 20 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle Venemaale Tomskisse, kus suri 1959. Rästase 38-aastane abikaasa Margarete Adele Rästas (snd Lugus, 1902-1967, maetud Urvastesse) oli Naiskodukaitse Paide jaoskonna esinaine, arreteeriti ja vabanes asumiselt 1959; asumisest ei pääsenud ka nende lapsed, 14-aastane Ülo Rästas (1927-1992) pääses tagasi alles 1958, 10-aastane Hillar Rästas (1931-2008) vabanes 1947, mis tähendab, et ta ei näinud oma ema palju aastaid ja oma isa enam mitte kunagi.

Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhatus 1939

Vana Postimehe fotoarhiivi hulga nimetute digiteeritud fotode seast leidsin hiljuti grupifoto, mis kandis märget "Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhatus", aeg dateeritud 18.08.1939.

Järvamaa tegusad mehed, aga mitte üht nime polnud arhiivis kirjas. Pealegi tundus keskmine seisev mees kahtlaselt tuttava näoga. Andsin kuradile sõrme ja hakkasin nimesid välja otsima. Ei võtnudki palju, ca ööpäeva seekord.

Selliseid juhatuse grupifotosid tehti tavaliselt mingi suurema juubeli või muu olulisema sündmuse puhul, mil tollal avaldati sündmuse kohta ajalehes artikkel, väga sageli koos fotoga ja kui väga hästi läks, siis jõuti nimed ka juurde kirjutada. Selle lootusega hakkasin öösel Digarist vanu Postimehi lappama.

Loogika töötas. Ca tund aega otsimist ja ekslemist 1926 aasta artiklite seas ja äkitselt oligi olemas! Huvitaval kombel oli Postimehe arhiivist leitud foto avaldanud hoopis ajaleht Uus Eesti 19. augustil 1939:

Bingo! Isegi meeste järjestus kirjas!

Vasakult istuvad: Joh. Kapp (laekur), Rein Viita (abiesimees), Hans Leemann (esimees), A. Meipalu (rakenduskonna juht, mida iganes see ka tähendab), Johannes Sakkol (abivarahoidja).

Ja II reas vasakult seisavad: H. Puidet (raamatupidaja), L. Rästas (varahoidja), dr. Peeter Naaris (abisekretär, no ma teadsin, et olen teda varem näinud, legendaarne linna- ja maakonnaarst ning aktiivne seltskonna tegelane), Rudolf Irodion Timusk (abiesimees) ja F. Tamberg (sekretär). Saatsin märkmed ja allikaviite arhiivi.

***

Edasi hakkas mind loomulikult huvitama, et mis puhul siis foto tehti ja mis meestega tegu oli.

Juubeliartikkel annab teada, et vabatahtlik tuletõrjeühing tähistas 1939. aasta augustis 60. aastapäeva juubelit, sel puhul siis pildistamine ja keskväljakul paraad, mille võttis vastu tuletõrje Järva brigaadi pealik Hans Kullerkann, kelle leiame (kah Postimehe arhiivist) 1936. aasta fotolt, Kullerkann on vasakult teine mees. Fotol on Kaitseliidu Järva maleva juhatus enne maleva 10. aastapäeva aastal 1936, vasakult: Jaan Eilart, Hans Kullerkann, kolonelleitnant Karl Eduard Preisberg/Prees, V. Vessart ja Paide kaupmees Leonard Rästas. See pilt nõuab tegelikult omaette sissekannet edaspidi.

Hans Kullerkann aastal 1936, suurendus eelmiselt fotolt, viide grupifoto allservas. 

Tagasi ülemise foto ja artikli juurde. Niisiis, tuletõrje juubeliparaad augustis 1939, seal kavatseti ka teenistus- ja hoolsusmärke jagada ning pidulikule osale pidi järgnema pidu rahvamajas.

Artiklist saame teada, et vabatahtlik tuletõrjeühing on üks vanemaid seltsinguid, välja kasvanud omaaegsest tuletõrjekorraldusest, mille algusaeg, kui mu mälu mind ei peta, jäi aastasse 1866. Tuletõrjeühingu ametlikuks alguseks on siin märgitud 1879, mil peetud siis maha ühingu esimene peakoosolek.
Artikkel annab ülevaate ühingu hetkeseisust 1939. aastal: 350 liiget, 2 mootorpritsi, 4 käsipritsi, paakauto, mehaaniline redel. Suurt rõhku on pandud meeste väljaõppele ja tulevikunägemuses oli muretseda autoprits ja gaasivarustus.

***

Nii. Mehed vaatasin ka üle. Alustasin vasakult istujate reast.

Laekur Johannes (Johan?) Kapp'i kohta ei leidnud hetkel eriti midagi. Võimalik, et seotud Suure-Jaani Kappidega, aga pole jõudnud uurida. Kes teab midagigi?

Järgmine mees on seltsi abiesimees Rein Joosepi p Viita (1898-1980). Genist leiab pildi ja veidi infot: sündis Eiveres septembris 1898, suri Paides 1980, üsna kõrges vanuses seega, maetud Reopalu kalmistule. Oli abielus Lokutal sündinud Juhan Sengbuschi tütre Amandaga (1905-1970), neil oli vähemalt 2 last, nagu fotolt näha, tütred. Foto pärit Genist. Viita oli ka seltsi esimees mingil perioodil.

Nii. Grupifotol kolmas istuv mees vasakult on tuletõrjeühingu tollane esimees Hans Leemann (1901-1997). Leemannist sai järgmisel ehk 1940. aastal Paide linnapea, mispeale ta astus tuletõrjeühingu juhatusest tagasi.

Leemann sündis 1901 Tartumaal Saadjärvel, osales Vabadussõjas, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1929, õppimise kõrvalt töötas 1927-1930 Paides kohtuniku sekretärina, seejärel 1930-31 vandeadvokaat Rosenbergi ja 1931-34 Waldemar Bocki abina, 1937-1939 oli Paides vandeadvokaat, 1940-41 oli Paide linnapea; põgenes 1944 Saksamaale ja sealt edasi USAsse, suri 1997 San Carloses California osariigis. Kuidas ta Paide sattus, tahab veel uurimist. Hansu isa Johannes Lehman (snd 1872-?) oli sündinud Pajusi vallas Põltsamaa külje all ning oli kooliõpetaja, kirjasaatja ja aastal 1922 ka umbes kuu aega I Riigikogu liige. Nende meeste jälgi on suhteliselt keeruline ajada, sest mõlema nimekuju on kirjutatud eri allikates sajal erineval moel, a la Ants/Hans, Johan/Juhan/Johannes/Juhannes, Lemann/Leemann/Leeman/Lehman, jne. Hans oli abielus Eestis sündinud Emilie Rosalie Leemaniga (snd 1904 Eestis, neiupõlvenime ei leidnud, suri 2004 Colorados), neil oli vähemalt 2 last, üks neist oli 1931. aastal tõenäoliselt Eestis sündinud tütar Heljo (pärast abiellumist Bender, suri 1997; abikaasa oli 1924. aastal Tartus sündinud Arnold Bender, suri 2002 USAs Californias).

Paide vandeadvokaat ja linnapea Hans Leemann. Suurendus grupipildist, 

viide grupifoto alumisel serval. 

Natuke noorem Hans Leemann. Foto geni.com

Leemanni kõrval neljas uhkes mundris mees on Aleksander August Muskat/Meipalu, sündinud veebruaris 1898.

Aleksander Meipalu. Suurendus grupifotolt, viide grupifoto allservas. 

Eriti palju infot ei leidnud, isa Johannes Muskat näikse olevat sündinud 1870 Järvamaal Seinapalus ja ema Mina Muskat 1873 Türi kihelkonnas Kirilas. Aleksander Augustil oli vend Rudolf, ja Aleksander oli abielus 1905. aastal sündinud Alma Epmaniga, kelle ema oli Särevere Hirtentreude järeltulija. 1942. aastal osales Meipalu Järva Teataja järgi (20.08.1942) 16. augustil 1942 Järva-Jaanis tuletõrjepäeval Järvamaa tuletõrjebrigaadi pealikuna, siis juba pidid olema sakslased võimul? Artikli toon annab aimu, et usutakse rasked ajad olevat selja taga. Oijah.

Tundub, et Meipalu oli samuti sunnitud põgenema ja tema maine teekond lõppes Austraalias, Vaba Sõna 23.06.1994 ilmus alljärgnev kuulutus:

Vasakult viimane mees esireas istujatest on ühingu abivarahoidja Johan/Johannes Sakkol/Sakkool, seda nime on ka mitmeti kirjutatud. Sakkool oli sündinud 1871 Udeval ja töötas vähemalt 25 aastat Eesti Panga Paide osakonnas. Sakkooli kohta kirjutas Järva Teataja 1936. aastal mehe 25. aasta tööjuubeli puhul tema iseloomustamiseks järgnevad read: "... äärmiselt kohusetruu, kuid meeldivalt sõbralik ja vastutulelik ametnik // on Paides olles võitnud kõikide sõpruse ja lugupidamise ning poolehoiu// tunnustuse pälvinud seltskonnas, Isamaaliidus, tuletõrjes". Ei leidnud praegu midagi abielu või laste kohta.

Johannes Sakkool, suurendus grupifotolt. 

Seisjad vasakult: esimene mees on ühingu raamatupidaja Heino Puidet. Puidet oli sündinud Särevere vallas veebruaris 1910 (isa Jaan Puidet, snd 1884 Kaubi) ja õppinud sõjakoolis (I aspirantide kompanii), Puidetil oli lipniku auaste alates 1930. Ta oli kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige. 1936. aastast kuulus Kaitseliidu Järva malevasse .

Sellise kirjelduse peale võib juba arvata, kuidas Puideti edasine saatus kulges. Ta arreteeriti 14.06.1941 ja hukati aprillis 1942 GULAGI süsteemi Sevurallagis. Puidet oli siis vaid 32. Tema naine, 27-aastane Ilse Puidet (snd novembris 1914) arreteeriti ja saadeti asumisele ning vabanes sealt alles 1955. aastal. Neliteist elu parimat aastat. Tuksikeeratud elu.

***

Nii. Puideti kõrval seisab natuke vanem mees, varahoidja Leonhard Richard Rästas. 1936. aasta fotol on Rästas ka olemas, ja keegi on selgituseks arhiivis kirjutanud "Paide kaupmees". Tema üks äridest oli mäletamist mööda Paides Tallinna tänaval. Rästas oli Järvamaa Kaupmeeste Ühingu üks asutajatest, see asus kolmekümnendate lõpus aadressil Lai 22.

Kaupmees Leonhard Richard Rästas 1936. Suurendus Kaitseliidu grupifotolt ülal, viide grupifoto alumisel serval.  

Natuke otsimist ja 1938. aasta 7. mai Päevalehest koorus välja juubelinupuke, kust saame Leonhard Richard Rästase kohta teada järgmist:

Ehk siis: Rästas sündis aprillis 1888 Võrumaal Vastse-Anstla (Uue-Antsla) vallas Hansihindrike talus, lõpetas Viru (Võru ikka?) linnakooli ja Dalumi põllutöökooli Taanis. Enne I maailmasõda töötas Pärnumaal Saardes põllutööinstruktori ja ärijuhina. Pärast Vabadussõda valiti Rästas Paide Kaubatarvitajate Ühisuse "Iva" ärijuhiks, kus töötas  kuni 1928, mil avas omaenda kaubamaja Paides. Aktiivne seltskonnategelane, osales kaitseliidus, tuletõrjes, jne.

Nii aktiivne mees sai Nõukogude võimule loomulikult pinnuks silma. 53-aastane maja- ja kaubamajaomanik arreteeriti Paides Parkali 20 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle Venemaale Tomskisse, kus suri 1959. Rästase 38-aastane abikaasa Margarete Adele Rästas (snd Lugus, 1902-1967, maetud Urvastesse) oli Naiskodukaitse Paide jaoskonna esinaine, arreteeriti ja vabanes asumiselt 1959; asumisest ei pääsenud ka nende lapsed, 14-aastane Ülo Rästas (1927-1992) pääses tagasi alles 1958, 10-aastane Hillar Rästas (1931-2008) vabanes 1947, mis tähendab, et ta ei näinud oma ema palju aastaid ja oma isa enam mitte kunagi.

***

Järgmine mees taga keskel on legendaarne linna- ja maakonnaarst doktor Peeter Naaris (1885 Pärnumaa Laatre vald, Lagesoo talu - okt 1947, maetud Reopalu kalmistule). Naaris lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1912. 1920ndate keskpaiku oli Naaris maakonnavalitsuses tervishoiuosakonna juhataja.

Peeter Naaris 1930ndatel. 

Naarise 50. juubeli puhuks 1935. aastal ilmus 27. veebruari Järwa Teatajas nupuke, kust saab lugeda alljärgnevat infot: Naaris sündis Pärnumaal Laatre vallas (isa Hendrik Naaris/Naris), õppis Vanamõisa vallakoolis, Halliste kihelkonnakoolis ja Treffneri gümnaasiumis, kuid gümnaasiumi lõpueksami sooritas Aleksandri gümnaasiumi juures eksternina 1906. Kuus aastat hiljem lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, praktiseeris eraarstina Tapal ja valiti Paide linnaarstiks ja linnahaigla juhatajaks 1913. Saksa okupatsiooni ajal loobuse eestimeelse mehena võimudega koostööst ja töötas eraarstina. Vabariigi algaastail valitud ta maakonnaarstiks ja linnaarsti KTks tagasi. Vabadussõjast võttis osa 7. jalaväerügemendi vanemarstina, kust siirdus uuesti Paide. Kaitseliidu loomisel valitud ta kohaliku maleva arstiks. Lisaks oli ta Paide vangimaja arst ja Ühisgümnaasiumi arst, Järva Arstide Seltsi esimees, Tiiskuse vastu võitlemise Järva Seltsi esimees, Paide seltskondliku klubi esimees, Treffneri gümnaasiumi vilistlaskogu Järvamaa osakonna esimees, Paide Rahvamaja komitee abiesimees, Paide vabatahtliku tuletõrjeühingu juhatuse liige; "aus, heasüdamlik ja igavesti rõõmsas tujus "tohter Peeter" on lahutamata osa Paide seltskonnast".

Naarise siit ilmast lahkumisel 1947 ei leidnud hetkel ainsat järelehüüet ja arvestades ajaperioodi, siis ilmselt ei julgenud teda keegi enam tagantjärelegi kiita. Arvestades, et Naaris on maetud Reopalu kalmistule, teda ilmselt ei küüditatud, aga eestimeelse mehena (juba esimese saksa okupatsiooni ajal, rääkimata Wabariigi-perioodist) see tema elulõpp väga roosiline vist polnud. Naaris oli surres 62, ei tohiks ju olla väga kõrge vanus. Vähemasti sai ta ikka kodumulda.

***

Naarise kõrval seisab veel üks traagilise saatusega terav pliiats, Rudolf Irodion Timusk/Timmusk (1901-1942).

Rudolf Timusk. Pilt pärit Eesti Üliõpilaste Seltsi arhiivist. 

Rudolf Timusk oli aastast 1922 telegrafist 2. diviisi staabis Tartus, lõpetas Tartu Õhtu-Ühisgümnaasiumi 1927, õppis Tartu Ülikoolis viis aastat õigusteadust 1927-1932, 1934-1936 oli Rakvere vangla direktori abi, 1936-1940 Paide vangla direktor, kaitseliitlane.

Järva Teataja 01. aprillil 1940 andis teada, et seoses Hans Leemanni Paide linnapeaks valimisega astub Leemann tuletõrjeühingu juhatusest tagasi ja uueks ühingu esimeheks on valitud Rudolf Timusk.

Arreteeriti Paides Rüütli 10, juuniküüditamise ajal 1941, mõisteti surma, hukati Sevurallagis aprillis 1942. Küüditati ka abikaasa Henriette Lidia/Liidia/Lydia Timusk (snd mais 1909, Danberg/Tamberg, vanemad Hans Theodor Alfred Danberg/Tamberg ja Maria Katarina Bull) ja nende üheaastane poeg Rein Timusk (snd juunis 1940). Naine pääses asumiselt 1957. Punase terrori ohvrite nimekirju avaldati Saksa okupatsiooni ajal, sakslastel oli isegi organisatsioon, mis aitas otsida 1940.-41. aastatel kadumajäänud eestlasi. Üks näide sellistest nimekirjadest on leitav Järva Teatajast 12. septembril 1941, kus on juba välja uuritud, et ka Timuski pere küüditati ja viidi Venemaale.

***

Viimane mees vasakult tagareas seisjatest on ühingu sekretär F. Tamberg, kelle kohta ei leidnud praegu eriti midagi. Üks Felix Tamberg lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi reaalharu aastal 1926, sünniaasta peaks siis jääma kuhugi 1907-1908 kanti, ea poolest isegi sobiks?
Kellel on lisainfot, siis mu meiliaadress on ülal paremal.


Vaat sellised mehed ja sellised saatused sellel fotol. Igasugune lisainfo on alati teretulnud.

***

Ühest tänapäevasemast ajalehest, võimalik et 2000ndatest, olen kahjuks unustanud oma märkmetesse lisada allika, leidsin läbi aastate ühingut juhtinud Paide vabatahtliku tuletõrjeühingu esimehed koos aastatega, mil nad esimehed olid, mõned lüngad siin küll ilmselgelt on, aga tähendan selle põhilise ka siia üles nendele, kel seda tarvis võiks minna, et teemat edasi uurida:

Richard Hoffmann 1889-1894
Aleksander Stamm 1894-1920
Jaan Margus 1920-1932
Carl Thomson 1933-1936
Felix Viidalepp 1936-1937
Rein Viita 1937-1939
Hans Leemann 1939-1940 (sellest ajast ka foto ülal)
Rudolf Timusk 1940-1941
Adolf Tõnisson 1941
Nikolai Sihvart 1941-1946
Johannes Kukk 1945-1950
L. Bäärt 1950-1952
A. Kesa 1952-1956
Ernst Marmei 1956-1957
Peeter Nurk 1957-1959
Helmut Vahtla 1960-1963
Valdek Altküla 1963-1970
Harivald Reim 1970-1999 (seda meest ma isegi mäletan varasemast ajast)
Margo Tammepõld 2001 - ?

Kaptenmajor Tiido Kraus/Tiidu Kore, miiniristlejate "Vambola" ja "Lennuki" komandör

Lugu sellest mehest jõudis minuni sellist rada pidi.

Ühel õhtul sain FBs sõbrakutse ühelt natuke eakamalt ilmakodanikult A. H., kes oli kuskilt juhtunud nägema mu kirjutist kindral Nikolai Reek'ist. Ennast tutvustades jagas mu uus sõber muu hulgas ka lugu, kuidas ta kunagi Eesti Kongressi ajal saanud Estonia kontserdisaalis jutuotsale tõlkija Ain Kaalepiga ja kuidagimoodi tulnud juttu viimse sõja ajal kaduma jäänud A. H. hõimkondlasest, kaptenmajor Tiido Krausist (hilisema nimega Tiido Kore). Too olnud esimese Eesti aegu mereväes ja sõbralikes suhetes admiral Johan Pitkaga. Jutustaja elanud tollal oma emaga Tapal. Pitka jälle käinud sageli Väike-Maarjas, olnud teisel kuulu järgi seal vist isegi suvekodu olnud. Igatahes tulnud kord kaptenmajor sugulaste poole kohvile, admiral Pitka ühes.

Seepeale rääkinud Kaalep loo, kuidas tema viibinud koos kaptenmajor Korega Tartu vanglas. Kui NKVD mehed Koret pinnima hakanud, tahtnud nad teada Pitka asukohta, Kore aga polevat seda tegelikult teadnud. Igatahes alustatud piinamist, Kore olnud aga suur ja tugev mees, raputanud pisikesed NKVD-putukad endalt maha ja tormanud uksest välja vangla siseõuele, kus ta jälle kätte saadud ja kus NKVD-lased ta püssivarrastega siis juba kambakesi veriseks peksid. Viimane pilt, mida Kaalep näinud, olnud see, kuidas veriseks pekstud ja oigav Kore paigutatud kuhugi teisele korrusele viiva trepi alla kongi ja Kaalepi arvates ta sinna ka suri.

No ma loomulikult hakkasin otsima, et mis mees see kaptenmajor Kore siis oli. Alljärgnev ongi see, mis ma üldjoontes tema kohta leidsin.
Et jutustaja mainis kaptenmajori auastet, kiikasin kõigepealt ohvitseride andmebaasi. Jah, selline mees seal tõesti oli. Kirjas oli järgmine info:

Tiido Johani poeg Kraus sündis Virumaal Jõhvi vallas Sompa mõisas 26. novembril 1887. 1915 sai Kraus tsaariarmees praportšikuks (lipnik). 4. jaanuaril 1919 nimetati mees mereväes miiniristlejal "Lennuk" vanemohvitseriks leitnanti auastmes. 26. jaanuaril 1919 nimetati Kraus juba ülemohvitseriks ja "Lennuki" komandöriks. 31.10.1919 on Kraus miiniristlejal "Vambola" leitnanti auastmes ja 15.01.1919 nimetatud "Vambola" komandöriks. 21.02.1920 on Krausi autasustatud VR II/3 ja 01.09.1920 VR II/2. 17. detsembril 1920 autasustati Krausi normaalmõõdus taluga. 22. veebruaril 1923 ülendati Kraus Läänemere laevastiku divisjonis kaptenmajoriks. 1923. aasta märtsist arvati Kraus taas "Lennuki" komandöri kohalt reservi. 1925. aastal anti talle luba kanda Karutapjat (III järk). 1936. aasta veebruaris on teda autasustatud Kaitseliidu Harju maleva rinnamärgiga. 08. juunil 1936 otsustas ta muuta nime, uus nimi oli Tiido Kore. 1938. aasta veebruaris sai Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.
Arreteeriti Nõukogude võimu vastasena 23.03.1945 ja suri paar kuud hiljem, mais 1945 Tallinna vanglas, ilmselt NKVD käsualuste käe läbi.

Seega ohvitseride andmekogu info kohaselt suri kaptenmajor Kore Tallinnas, mitte Tartus? Kas Kaalepi lugu vastab ikka tõele?

Tiido Kraus/Kore 1930ndate lõpus. 

 Edasi vaatasin loomulikult vanadesse ajalehtedesse ja leidsin sealtki infot.

Postimees 25.11.1927 avaldas Krausist enne tema 40-aasta juubelit terve artiklikese, kujutisel klikates peaks olema lihtsam lugeda:

Siit saame teada, et Kraus läinud Kroonlinnast merele juba 16-aastasena, sõites aastaid erinevate lippude all. 22-aastaselt astus noormees Narva merekooli ja tegi kaugsõidu kapteni eksami Magnushofis (Saaremaal? Vormsis?) ning teenis kuni I maailmasõja puhkemiseni mitmel tsaari-Vene kaubalaeval. Sõda viis Krausi esiti navigatsiooniohvitseriks, seejärel vanemohvitseriks miinitraaleril. 1915 sai sõjaliste teenete eest lipniku auastme ja nimetati sama miinitraaleri komandöriks. Tsaari-Vene valitsuse poolt anti Krausile Anna ja Stanislause ristid mõõkade ja lindiga.

Vabadussõja puhkedes astus Kraus Eesti sõjaväkke ja määrati mereväe operatiivosakonna juhatajaks, hiljem juba kogu Läänemere laevastiku divisjoni juhatajaks (nt Peipsil oli oma laevastik), ning ta võttis osa kõigist Vabadussõja-aegsetest mereoperatsioonidest ja "Luuga lahe dessantidest" (15. mai 1919).

Samast selgub ka, et tegevteenistusest lahkus Kraus omal soovil aastal 1923 (teistel andmetel 1924) kaptenmajori auastmes ja vormikandmise õigusega. Mõlemad Vabaduse Ristid on ta pälvinud vapruse eest ja lisaks on ta saanud normaalmõõdus talu ning rahalise autasu summas 225 000 marka. (Näiteks võikilo maksis 1926. aastal ca 305-325 marka, lihtsalt võrdluseks).

Poola valitsus andis talle Vahvuse risti/lahingristi ning Läti valitsus Karutapja ordeni ja Läti sõja mälestusmärgi. Inglise valitsus tänanud teda töö eest rahvusvahelises miinide koristamise komitees Londonis. Ajalehe sõnul olla sünnipäevalaps 1927. aastal tegev "Laewanduses", Eesti Laewajuhatajate Seltsis ja AS Tallinna Laewaühisuses.

Kraus/Kore miiniristleja pardal. Viide foto allservas, aasta peaks olema 1919.  

Samalaadne juubelinupuke ilmus 10 aastat hiljem Krausi (siis tegelikult juba Kore) 50. juubeliks, näiteks Postimehes 25.11.1937:

Siit nüüd väga palju lisainfot ei leia, vast ainult nii palju, et Kore on merd sõitnud mitte üksnes tsaari-Vene, vaid ka Inglise, Saksa ja Skandinaavia riikide lippude all. Ka selgub siit eelnevale lisaks, et Kore on aktiivne seltskonnategelane ja võtab osa mitmete organisatsioonide tööst, tegutsedes näiteks Tallinna linnavolikogus ja Kaitseliidus. Viimane võis vabalt olla ka üheks põhjuseks, miks NKVD Koret kimbutama hakkas.

Veel üks artikkel ilmus Kore 50. juubeliks ajalehes Uus Eesti 25.11.1937 ja siit leiab juba midagi ka eelnevale lisaks:

Seega õppis Kraus/Kore noore poisina Repniku vallakoolis ja Jõhvi ministeeriumikoolis. Narva merekooli on siin nimetatud Peeter I nimeliseks. Kaugsõidukapteni eksami sooritas 1913. Punaste sissetungimisel Eestisse oli üks neist, kes hakkasid mereväge organiseerima.

Lisaks saame rohkem teavet ka Kore seotuse kohta Kaitseliiduga: Kore oli kuni 1928 Tallinna malevkonna pealikuks (1937 kutsuti seda Ida malevkonnaks), hiljem Harju maleva meremalevkonna pealikuks.

Artikli kohaselt aastal 1937 ehk eelmisest juubelist kümme aastat hiljem oli Kore endiselt AS Tallinna Laewaühisuse teenistuses, Laewajuhatajate Seltsi juhatuses, Vabadussõja Lahingvendade Klubis, Eesti stewidoride (ingl k stevedore, see on ilmselt miski sadamakorraldusega seotud tegelane?) ühingus, mereväe tagavaraohvitseride sektsioonis (ehk siis reservis?), Tallinna linnavolikogus ja Tallinna linna haridusnõukogus.

Selline tegus tegelane.

Ja sama kurb lõpp, nagu paljudele Eesti ohvitseridele 1940ndatel osaks sai. Kõigest kaheksa aastat hiljem suri Kore Tallinna vanglas ilmselt NKVD ebainimlike julmuste tõttu.

Perest ka. Geni järgi abiellus Kore Järvamaalt Koeru kihelkonnast Liigvallast pärit Lydia Vilmanseniga (snd 1893, vanemad Gustav ja Mathilde/Madli Vilmansen), paaril oli vähemalt 1 poeg ja 1 tütar.

Ohvitseride andmekogus on napp sissekanne Kore poja Härm Kore kohta. Hermes Kraus/Härm Kore oli sündinud veebruaris 1915 Järvamaal, Koeru kihelkonnas Liigvallas Kellamäe külas Kubja talus. Edasi saame teada, et 1937. aasta augustis ülendati Härm portupee aspirant nooremallohvitserist lipnikuks ja 1939. aasta novembris sai temast õhukaitse suurtükiväegrupis nooremleitnant kutseohvitseri õigustega. 25. veebruaril 1995 on teda andmekogu järgi mainitud teenistuses ja 1998. aasta septembris on Härm surnud Torontos.

Genis on natuke lisainfot: Hermes Kraus/Härm Kore õppis 1923-1934 Jakob Westholmi gümnaasiumis (16. lend aastal 1934), lõpetas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste koosseisus oleva sõjakooli, kaitseväes alates 1934. 1941 mobiliseeriti Saksa okupatsiooni Eesti Omakaitsesse, teenis 1942-44 20. eestlaste SS-diviisi 30. politseipataljonis, oli selle väljaõppekooli ülem, osales 1944 Narva lahingus. 1945. aasta kevadest oli Inglise Uklei sõjavangilaagris, vabanes septembris, töötas 1945-48 USA vahi- ja töökompaniides juhtivatel kohtadel. 1948 suundus Kanadasse, õppis Ryersoni Polütehnilises Instituudis, lõpetas joonestamise ja tööriistade disaini kursuse, töötas 26 aastat ettevõttes Massey Ferguson, algul joonestaja, hiljem vaneminsenerina. Tegus oli ta ka: Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas juhatuse liige ja abiesimees, Toronto Eesti Võitlejate Ühingu esimees, Westholmlaste Koondis (Kanadas) liige, Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas liige ja selle esimees 1961-1969. Härm oli abielus Tallinnas 1915 sündinud Erika Sommer/Suvi'ga, neil oli vähemalt üks laps.

Tiido Kore tütar Aino Kraus/Kore-Lampinen oli sündinud 1916 Lääne-Virumaal, tema kohta ei ole väga palju infot leida ja eraldi kaevata polnud mul aega, tal oli vähemalt kaks last, Aino abikaasa Toimi Lampinen oli sündinud 1914 Soomes ja suri 1993 Stockholmis. Võimalik, et Aino elas oma elu samuti Stockholmis, sest ka Tiido Kore abikaasa, Härmi ja Aino ema Lydia Kraus/Kore (snd 1893 Vilmansen) suri Stockholmis Bandhagenis 1978.

Taas üks mööda ilma laiali pillutatud purustatud perekond. Vähim, mida meie nüüd teha saame, on otsida üles vähimgi Nõukogude okupatsiooni ajal kustutatud mälestuskild, et saada kokku tervikpilt esimese Eesti ajudest ja potentsiaalist, mis läksid kahjuks igaveseks kaotsi.