Herman Hesse, Stepihunt

 

Lugesin uuesti Hesse Stepihunti. Eelmine kord võis olla kusagil kahekümnendates eluaastates, mil asi tundus ikka väga pessimistlik ega jätnud õieti midagi hinge.

 

 

 

Aga elu ning arvamused ja arusaamad muutuvad ajas ning sai võetud plaani vanu asju uuesti üle lugeda. Väike kokkuvõte niisiis.

 

Herman Hesse (1877-1962) sündis Saksamaal, kuid kõigile järvakatele on loomulikult hästi tuntud fakt, et tema isa oli Paidest pärit baltisaksa arst. Hesse õppis erinevates kloostrikoolides ja teoloogilises seminaris ning töötas raamatupoodides. Kirjutamisele pühendus täielikult alates 1904. Nobeli kirjanduspreemia sai Hesse 1946.

 

Stepihunt ilmus Saksamaal esimest korda 1927 ja tõlgiti inglise keelde 1929, tõlkijaks Basil Creighton. Raamat on autobiograafiliste ja psühhoanalüütiliste elementidega, peegeldades Hesse nurjunud abielust (lauljanna Ruth Wengeliga) tekkinud frustratsiooni ja isoleeritustunnet ning enesetapukavatsust - selline eellugu siis.

 

Põhilisi tegelasi on neli: Harry Haller, üle keskea meesterahvas, kellele tundub, et ta ei sobi igapäevaellu, et talle ei istu teiste inimeste "väikekodanlikud" meelelahutused, teda närib tema üksindus, kõik tundub mõttetu ja labane. Teine tegelane on Hermine, keda Haller kohtab enesetapumõtete eest kõrtsi pagedes, naine tunneb ära tema meeleheite, naerab tema kitsarinnalisuse üle ja õpetab talle pikalt ignoreeritud elu sensuaalset poolt - tantsima, narkootikume tarbima, lõbutsema, Maria seltsis lõõgastuma, ning Haller teeb seda kõike kergendusega, tõdedes, et kõik see, mida ta on varem põlastavalt "väikekodanlikuks meelelahutuseks" pidanud, teeb talle tegelikult rõõmu ja vabastab meeleheitest. Hermine on tegelikult osa Harryst - kui raamatu lõpus mees Herminet pussitab, kahaneb Hermine väikeseks figuuriks, mille Pablo endale taskusse pistab. Kuigi lõpuks jääb õhku küsimus, kas Harry ikkagi mõrvas Hermine või ainult kujutas seda ette, on siiski aimatav, et Hermine peegeldas suures osas Harryt ennast, kildu tema olemusest. Hermine õpetab Harryt nägema elu neid tahke, mille osas Harry on teadlikult silmad kinni hoidnud, ja mida paremini õpib Harry iseennast tundma, seda ilmsem on, et Hermine peab lõpuks kaduma.

 

Ülejäänud kaks märkimisväärset tegelaskuju ongi juba mainitud Maria ja saksofonimängija Pablo.  Maria õpetab Harryt nautima seksuaalsust ja armatsemist, mida mees on seni pidanud häbiväärseks ja tühiseks. Mariaga suhtlemine annab Harryle uut lootust ja elujõudu - tema blond sinisilmne armuke, kes kaob, kui aeg on küps seista silmitsi Herminega.

 

Pablo olulisus seevastu on selge esimesest silmapilgust, mil teda mainitakse. Ta on Harry meelest muretu nagu laps ja seepärast Harry täielik vastand. Seal, kus Harry väärtustab intellekti, on Pablol oluline nauding. Hermine (ehk osa Harryst) imetleb Pablot ja kiidab, et mees oskab mängida maailma kõiki pille ja rääkida maailma kõiki keeli. Pablo olulisus on seotud muusikalähedusega - ta juhatab ansamblit, ja seega määrab just tema muusikavalik selle, kuidas ümberkaudsed inimesed reageerivad - tantsivad kiiresti või aeglaselt, tunnevad rõõmu või kurbust jne. Vastupidiselt Harryle ei pärine pealtnäha lihtsakoelise Pablo elutarkus mitte õpingutest ega raamatuteooriatest, millele Harry on pühendanud pool oma elu, vaid elukogemusest ja teadmisest, et maailm on just selline, nagu sa oma hingepõhjas seda tunnetad. Nagu Pablo seda Harryle selgitab - oluline on mängida muusikat ja teha seda hästi, mitte rääkida sellest või teoretiseerida selle ümber.

 

Lugu kirjeldades ei saa jätta mainimata muusikat ja Mozartit. Klassikalisele muusikale ja Mozartile vastandab Harry raadiot ja grammofoni, mis mehe meelest pisendab muusika väärtust. Muusika on tema meelest kunstidest ülim, sest see ei ürita kehastada midagi muud kui vaid iseennast, vastupidiselt visuaalsele või draamakunstile. Kõrvuti muusikaga on teine oluline motiiv tantsimine: samal ajal kui muusika esindab igavikulisust ja spirituaalsust, annab tants maapealsele elule jumaliku, ennast (ja muid muresid) unustama paneva mõõtme. Kui Hermine õpetab Harryt tantsima, siis õpetab ta tegelikult samal ajal meest kombineerima füüsilist ja spirituaalset elu.

 

Üks teemadest on Halleri kahevahelolek. Ühest küljest tahaks ta olla haritud ja lugupeetud ning elada lihtsat ja mugavat elu, teisest küljest tõmbavad teda aga lõbusus, tants, muusika ja naised, mis ähvardab olla tühine ja labane pool elust, kuid ometi rõõmus. Seega on Hesse kirjutanud peamiselt iseenda ja oma erinevate tahkude avastamisest ja nendega leppimisest.

 

Teine oluline teema on igavikulisus - Mozart on igavikuline, muusika on igavikuline, kuid samas on see kõik väljaspool puuteulatust, väljaspool aega, milles me elame. Naer aitab küll eluga hakkama saada, kuid eluga hakkamasaamine võetakse ette just igavikulisuse nimel.

 

Lõpuks võiks ära mainida ka sümbolid - araukaaria päris teose alguses, hiljem peeglid ja loomulikult Harry suhte raadioga. Viimse leheni puhtaks küüritud araukaaria sümboliseerib Harry jaoks puhta ja mugava väikekodanliku elu rutiine, mida mees küll igatseb, kuid kuhu ta oma eluga oma meelest kunagi ei jõua. Puhas araukaariataim on niisiis ühest küljest justkui Harry jaoks kadunud maailm ja teisest küljest jällegi kitsarinnalise ja jätkusuutmatu väikekodanluse võrdkuju, mida Harry jälestab.

 

Peeglite teema algab Herminest, kes oma olemuse ja hoiakuga peegeldab (ja ongi jutustuse olulisim "peegel") mingit seni peidetud (või peidus hoitud) osa Harryst. Maagiline teater kujutab samuti suuresti iseenda uurimist (kõver)peeglis. Isegi Traktaat Stepihundist on omamoodi sõnadest kokkulükitud peegeldus. Hermine näitab Harryle tundmusi, mille olemasolu endas taipab Harry alles Hermine õpetusi järgides.

 

Raadio on "omaette ooper" :).  Raadio on moodsa elu kehastus ja seega Harryle algul äärmiselt ebausaldusväärne, vastik ja madal. Harry negatiivsed tundmused ja hoiakud ei lase tal mõista raadio positiivset poolt, mis omamoodi sümboliseerib kogu ta elu - kõike seda, millesse ta suhtub eelarvamusega, ei oska ega suuda ta kõrvalise abita nautida või omaks võtta.  

 

Üle ega ümber ei saa Mozartist, kes on raamatus ühtaegu nii sümbol kui ka tegelaskuju. Mozart on helilooja, keda Haller on austanud maast-madalast, kes sümboliseerib kõrgemat kunsti, surematust, igavikulisust. Maagilises teatris kohatud Mozart on aga ekstsentrik, inimlike vigadega, teistmoodi, naljatlev ja rõõmsameelne mees minevikust, kellena Haller pole Mozartit kunagi suutnud ette kujutada. Jällegi vihje sellele, et elul on rohkem tahke kui üks.

 

Hesse piirid reaalsuse ja fantaasia vahel on üsna hägused, hea näide sellest on Hermine tapmine. Kas Haller kujutas seda ette? Või äsas ta armukadedushoos tõesti noaga? Või oli see lihtsalt soov "reetmise" eest kätte maksta? Või hoopis taipamine, et sisemised ootused ja ettekujutused on midagi muud kui tegelikkus?

 

Hesse on öelnud, et Stepihunti on tema raamatutest kõige enam üsna valesti mõistetud. Peamiselt kritiseeriti Hesset (teiste hulgas ka näiteks Jack Kerouac - On the Road, remember?) kõige rohkem just selle eest, et ta nii avalikult kirjeldas tolleaegseid tabuteemasid nagu seksuaalsuse ja narkootikumide kasutamise naudinguid, seda peeti täiesti moraalilagedaks. Hesse ise on rõhutanud, et peamine mõte oli looga näidata, et ka pärast kõige suurema meeleheite kogemist on võimalik elule leida uus mõte, lootus uutele sihtidele, uus taipamine ja tahtmine edasi elada.

 

Eesti keelde on Stepihundi tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Piret Klaus, kirjastus Tänapäev 2012. Tekst oli ladus, nauditav ja vigadeta, aga jah, tõesti, kohati olemuselt ikka ja endiselt hirmus pessimistlik ja raskesti tabatav. Ei saa lubada, et seda veel kord loen, aga mine tea. Never say never.

 

 

Mikk Sarv SÕNA JÕUD

Mikk Sarv SÕNA JÕUD, kirjastus Pilgrim 2012, toimetaja Jaakko Hallas.

Raamatuarvustus. Ülevaade ilmus veidi muudetud kujul ajalehes „Sakala“ 23.01.2013

 

Mikk Sarv on telepildist tuntud koolitaja, rahvapärimuse uurija ja teadmamees, kes oskab suhestuda ja suhelda loodusega, peab lugu juurtest ja esivanemate mõtteilmast, austab eestlust, vanu kombeid ja traditsioone ning oskab, tahab ja suudab inimestes kõige eelmainitu vastu huvi ja vaimustust tekitada.

Sarv on raamatumaailmas tuntud suurus. Kõik tema kirjanduslikud saavutused on iseloomulikult seotud teemadega, mis talle endale huvi pakuvad. Ta on kirjutanud „Rahvakalendri tähtpäevad“ (Eesti Raamat 1988) ja „Ilmasilmaja“ (Maalehe Raamat 2005); eestindanud Oweni teose „Avatud Ruumi meetod“ (Eesti Ekspressi Kirjastus 2005), Dahlgreni ja Szczepanski „Õuesõppe pedagoogika“ (Ilo 2006) ning Brügge, Glantzi ja Sandelli raamatu „Õuesõpe“ (Ilo 2008); olnud kaasautoriks teostele nagu „Põhjala maad ja rahvad“ (Vanalinna päevad 1991), isikulooline filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ (Estinfilm 2009) ja „Suur koolilaste mälumäng“ (Cum Laude 2012).

Raamatu „Sõna jõud“ esimeses osas on kirjeldatud maakeele olemust, keele vajalikkust „maailmas toimuva kirjeldamise vahendina“ (lk 10) ning võõrkeelsetele väljenditele „maakeelsete vastete“ leidmise olulisust (lk 29). Tähelepanuta pole jäetud ka eestlusest lugupidamist ja kogetu talletamist (Sarv rõhutab raamatus korduvalt regilaulude kui teabeallika tähtsust), sest nagu autor sedastab: „Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnevate põlvkondadega.“ (lk 24). Sarv soovitab maakeelt koolis suisa eraldi õppeainena õpetada, sest see aitaks meil „osa saada meie rahva mõtterikkusest ja loovusest läbi aegade.“ (lk 31). Siiski ei kaota autor sidet reaalsusega: „Samas aitab arusaamine keelevõimaluste paljususest õppida ja mõista ka võõrkeeli. Väikerahvaste arengueeliseks ongi paljude keelte oskamine.“ (lk 32).

Raamatu teises osas on mikksarvlikus võtmes lahti seletatud tähestikulises järjekorras valik sõnu, näidates seoseid ning tuues mõnusaid ja lihtsaid näiteid nii minevikust kui ka tänapäevast. Nii on sõna „lepe“ seletuse all viidatud õpetussõnadele vanast regilaulust valitsejate ja valitsetavate suhete kohta: „ ... valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad oma soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist, ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.“ (lk 116).

Austades esivanemate mõtteilma, ei unusta Sarv sõrme pulsil hoida ka tänapäevaste murede suhtes. Ta juhib tähelepanu linnaelu liigsele tõtlikkusele, kogukondliku arengu toetuse vähesusele, maaelu halvustamisele ja hävitamisele, metsade lagedaks raiumisele, vaimustuse ja vaimukuse puudumisele, ühtehoidmise oskuse minetamisele. Kuid kõigele vaatamata lõpetab autor teose ikka positiivse noodiga: „Maailm on mõnus, kui ümber on palju hea meelega inimesi. Sellepärast tulebki pidevalt teha nii palju head meelt kui vähegi võimalik.“ (lk 227). Ka selles suhtes on Mikk Sarv võrratuks eeskujuks: oma sümpaatse raamatuga teeb ta head meelt paljudele lugejatele, kellele eesti keel ja meel korda lähevad.

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Raamatuarvustus

Jonas Jonasson „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“

(Maaris Aas, 15.01.2013)

Läksin hiljuti Ülemiste Apollosse Italo Calvino viimast eesti keelde tõlgitud raamatut („Kui rändaja talvisel ööl“) nõutama ja nagu paadunud raamatukoidega ikka juhtub, ei saanud sugugi sellega piirdutud. Pihku jäi veel kaks raamatut: baltisakslase Jakob von Uexkülli „Omailmad“, mille võtsin pikema jututa kaenlasse, ja juba mitmeid kordi kaupluses näpu vahel olnud, aga „olulisemate“ üllitiste arvelt ikka letile tagasi pandud Jonas Jonassoni „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Otsustasin selle lõpuks ära osta ega kahetse.

Viimati mainitud raamat on rõõmsa välimusega oranž kõvakaaneline teos, originaalis ilmunud rootsi keeles kirjastuses Piratförlaget aastal 2009. Raamatu eesti keeles väljaandmist 2012. aastal on toetanud Eesti Kultuurkapital, eesti keelde on lõbusa laipadega forrestgumpiliku jandi rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp ja välja andnud kirjastus Varrak.

Jonasson on sündinud 1961. aastal Lõuna-Rootsis ning töötanud ajakirjaniku, meediakonsultandi ja teleprodutsendina. Tema kodulehelt www.jonasjonasson.com võis lugeda, et ühel hetkel otsustas ta põhjalikult muuta oma elu, kirjutas käsikirja, müüs kogu maise vara Rootsis maha ja kolis Šveitsi väikelinna Itaalia piiri äärde. Praegu elab kirjanik taas Rootsis ning töötab kuuldavasti oma uue raamatu kallal. Eespool nimetatud käsikiri sai lõpuks kaante vahele ja oli 2010. aastal müüduim romaan Rootsis, kui samale allikale toetuda. Teos sattus silma alla Hispaania filmi- ja kirjastusagentuuri Pontas töötajatele ning tänaseks päevaks on Jonassoni lõbus jant tõlgitud väidetavalt 35 keelde ning raamatut on müüdud üle 3,5 miljoni eksemplari maailmas. Ka filmiõigused on müüdud.

Kui minu arvamust küsida, siis on eestikeelse teose pealkiri veidi ebatäpne. Millist saja-aastast tegelast te ikka kujutleks aknast välja „hüppamas“, niiviisi hooga? Rootsi keeles on pealkirjas tegusõna „klev ut“ ja inglise keeles „climbed out“, mis teadupärast mõlemad tähendavad eesti keeles siiski „ronis välja“? Ja ka tekst ise sedastab: „Niisiis jõudis mõte vana mehe peas vaevalt idanema hakata, kui ta juba avaski Sörmlandi maakonna Malmköpingi alevi vanadekodus oma esimese korruse toa akna ja ronis välja lillepeenrasse.“ (lk 4). Aga see on minu arvamus ning lisaks paarile kirjaveale ka ainus, mille kallal vinguda; küllap oli kirjastusel sellise pealkirja valikul siis oma põhjendus ning ülejäänud raamat kutsub siiski esile ohtralt naeruturtsatusi.

Teose olemuse võtab suhteliselt hästi kokku Jonassoni pühenduses „tare seina ääres pingil lugusid vestev, kergelt kössis ja kepile toetuv“ vanaisa, kes vastab laste küsimusele „On see kõik tõsi?“ olukorda ilustamata: „Seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi“. Oma järeldused teeb pärast raamatu lugemist igaüks ise.

Säravaim tegelane on muidugi saja-aastane Allan Karlsson, kes vahetult enne oma sajanda sünnipäeva tähistamist otsustab pidustuste eest vanadekodust pageda, ronib oma „pissisussides“ („susse nimetatakse nii, kuna üliküpses eas mehed suudavad harva jalatsitest kaugemale pissida“, lk 5) aknast välja, suundub läbi kalmistu bussijaama ja paneb seal bussi peale rutates ühe ebameeldiva kaagi käest pooleldi meelega pihta kohvri teadmata, et selles on väga suur hulk sularaha. Praktiliselt null-ajaga suudab vanake väikese asula rahuliku elu pea peale pöörata, aga kes raamatut edasi loeb, näeb, et tal on selles ka pea sada aastat kogemusi, sest lõhkeainespetsialistist Allani (kes ühel hetkel ka kogemata kombel tuumapommi leiutab) elufilosoofia on elada üks päev korraga: „on nagu on, ja tuleb, mis tuleb“ (lk 29).

Saja-aastast, kohvrit ja viimast ihaldavaid kummalistel asjaoludel üha kadumakippuvaid kaake hakkab lisaks pressile jälitama kriminaalkomissar Aronsson. Kohvri ja Allani seltsilisteks satub põgenemisteel veel terve rida tegelinskeid, alustades pisisulist Julius Jonssonist ja lõpetades tsirkusest jalga lasknud elevant Sonjaga. Paralleelselt pärast vanadekodust põgenemist juhtuvate sündmustega heidab autor valgust Allani pikale eluteele, kus figureerivad näiteks nii Stalin, rida Ameerika presidente kui ka Mao Tse Tung.

Autori ergas huumorisoon ei jäta tögamata ühtki aspekti, mida vähegi kannatab heatahtlikult tögada. („Allan jäi töö käigus veidi vinti, aga valvur, kelle ta laua alla pidi jooma, oli sobiva laua puudumise tõttu uinunud otse tekil. „Nõndamoodi,“ ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.““, lk 109)

On üsna iseloomulik, et kogu seltskond, kellega on vahepeal liitunud ka Aronsson, maandub lõpuks koos elevandiga Bali saarel (muu hulgas on nauditav ja naljakas, kuidas Allan Bali lennujaamalt pikemate ettevalmistusteta maandumisluba taotleb, lk 299–300). Raamatu sõnum ongi ju suuresti see, et tuleb julgeda olla sina ise, teha seda, mida sa tahad elus teha, säilitada oskust enda üle nalja visata, võtta elu üks päev korraga, kasutada võimaluste piires oma halle ajurakke ja uskuda endasse, mitte karta muudatusi ja seiklusi, teha vahet heal ja kurjal ning mitte olla liiga tõsine selle suhtes, mis mingite (või kellegi) normide järgi on hea või halb, mis normaalne või mis ebanormaalne. Normaalsus on müüt.

Aga mainitud raamat on loetav, soovitan soojalt. Selle kaante vahele süvenedes tundub, et olete korraga kohtunud Pipi Pikksuka, Sancho Panza, vahva sõduri Švejki ja Kosmosemuttidega. :)

Lugev laps – aruka ühiskonna nurgakivi

Ilmus 19.11.2012 ajalehes Õpetajate Leht

http://opleht.ee/626-lugev-laps-on-aruka-uhiskonna-nurgakivi/

 

Üldine seisukoht on, et arvuti ja teleri kõrvalt loevad tänapäeva lapsed vähe, kui üldse. Kuuldavasti ei osata loetut analüüsida, selle üle arutleda ega kirjandeid kirjutada. Kindlasti ei kehti see kõigi kohta, ma loodan. Ise olen olnud lapsest saati paadunud raamatukoi ja üritanud lugemispisikut süstida ka oma kahele tütrele. Mingil määral võib ehk tõesti väita, et lugemus algab kodusest raamaturiiulist, kuid mitte ainult. Ülioluline roll on siinkohal ikkagi ka keele ja kirjanduse õpetajal, raamatukogutöötajal ning ühiskonnal üldiselt.

Kui kurdame pidevalt selle üle, et tänapäeva lapsed istuvad pigem arvuti või teleri ees, kas suudame samas endale ka aru anda, et suures osas just meist – lapsevanematest, kasvatajatest, õpetajatest, raamatukogutöötajatest –, meie suhtumisest ja eeskujust saab alguse lapse lugemishuvi ja analüüsioskus? Kui ühiskond ei suuda hinnata arste, õpetajaid ja teisi haritud inimesi inimkonnale olulistel ametikohtadel, miks peaks laps tahtma koolis käia ja ühel hetkel arstiks või õpetajaks hakata? Kas suudame endale aru anda, et laps, kes loeb, teab ka paremini olukordi analüüsida, arutelu edendada, oma seisukohti väljendada ja pikemas perspektiivis aruka täiskasvanuna ühiskonda kujundada?  

Lugemise soov saab alguse uudishimust ja huvist. Daniel Pennac alustab oma raamatut „Nagu romaan“ (mida soojalt soovitan lugeda kõigil, kellest sõltub väikeste inimeste raamatumaailm) tõeteraga: „Tegusõna „lugema“ ei kannata käskivat kõneviisi. Leidub teisigi tegusõnu, millega ta seda vastumeelsust jagab: „armastama“, ... „unistama“ ...“ Seega oleks naiivne arvata, et last saab lugema sundida. Ei saa, ei kohustusliku lektüüri ega käreda sõnaga. Küll aga saab huvi tekitada ja targalt suunata, milleks omakorda ja paraku on hädavajalik täiskasvanu enese lugemus ja silmaring.

Minu laste lugemishuvi näiteks algas õhtusest unejutu ettelugemisest. Lihtne. Silmad-kõrvad-hambad puhtaks, pidžaama selga, teki alla ja emps raamatuga voodiservale. Pärast arutasime veel tükk aega, et miks Karlsson ikka nii isekas oli ja alati kõik nahka pistis, või miks vanaema just täpselt õunapuu otsa ronis, või et laps kasvab tegelikult ilma emata, kui too on taevas ingel. Mõnikord jäi lugu põneva koha peal pooleli, aga uudishimu oli suur ja nii nad ise edasi pusisid. Ei keelanud, kuigi vahel oli kell palju. Ja pole kunagi sundinud ka.

Miks siis ikkagi lapsed üldiselt nii vähe loevad? Väike kalkuleerimine näitas, et minu vanema tütre klassis on lugejaid lapsi 30% ja noorema tütre klassis 29%. Ehk laias laastus kolmandik. Tõdedes, et kõik väiksemad raamatupoed on uksed sulgenud, võiks ehk väita, et probleem algab tegelikult täiskasvanutest? Kas meie võidukad demokraatlikud diktaatorid ja padumaterjalistidest hariduse reformijad on ehk pannud õpetajale sedavõrd palju bürokraatiast kantud tööd õlgadele ja kõike rahale taandades sisendanud nii palju lootusetust, et motiveerimiseks pole enam mahti ega tahtmist? Kas õpetaja muu maailma mõistes „näljapajuk“ üldse motiveerib motiveerima? Kas hariduse reformijad ise on ikka Mats Traadi „Pommeri aeda“ lugenud? Kuidas nad mõistaksid ridu: „Ta on õnnelik inimene, teinud eluaeg südamelähedast tööd. Koolis on tema elu ja surm. Ta tunneb, et on sündinud õpetama.“?

Traat on oma realistliku proosa ainesena kasutanud elu ennast aegu tagasi. Mis meil nüüdseks muutunud on? Ikka ei leita koolimajade remondiks raha, ikka ei maksta õpetajatele väärilist palka; ikka raha, raha ja raha taga on väidetavalt asi. Kuid elu väärtus ei seisne ju üksnes rahas? Õpetaja väärtust ei kannata ju üksnes numbriteks taandada? Tagatipuks hellitatakse mõtet tõsta raamatute käibemaksu, mida üks keskmist palka teeniv inimene nagunii enam nähtavasti ammu osta ei jaksa. Niisiis, mis motiveeriks õpetajat või raamatukogutöötajat (viimane pole ka just teab kui kõrgelt tasustatud-hinnatud) viima last raamatute ja lugemiseni, õpetama eraldama tera sõkaldest, suunama arutelu ja analüüsioskust, et temast kasvaks ükskord silmaringiga arukas täiskasvanu, kes ei laseks end pimestada rahast ja võimust, vaid hindaks muid, olulisemaid väärtusi?

Ikka ja jälle jahmatab mind reformijate ja riigivalitsejate lühinägelikkus ja nn silmaklappidega hobuste moodi traavimise tendents. Meil on väike rahvas ning maailma mastaabis tilluke keel ja kultuur, mida tuleks hoida ja edendada – muu hulgas ka läbi üleüldise lugemuse ja silmaringi. Kui ikka ja jälle räägitakse suure suu ja laiade žestidega sellest, et see või too reform „toetab hariduse traditsioone“, siis julgen ma linnast tagasi maale kolinud kodanikuna piuksatada, et Eesti hariduse traditsioon oli igas külas oma kool ja oma koolmeistrid, kes kasvatasid üles mitu põlvkonda ja teadsid piltlikult öeldes nii vanaisa kui ka tolle lapselast. Meie pisike mõisakool Järvamaal tähistas hiljuti kohaliku hariduselu 255. aastapäeva. Siin on õppinud minu isapoolne vanaema, minu isa, ma ise ja nüüd ka minu tütred. Seda nimetan ma traditsiooniks ja selline kool suudab minu meelest luua õigeid väärtusi. Praegu käimasolev tsentraliseerimine ei paku mu meelest küll mingeid võimalusi traditsioone toetada. Meil on unustatud, et õpetaja on maa sool, väärtuste edasikandja ja ühiskonna kujundamise alustala ning et kool on traditsioonilise küla või asunduse selgroog. Selle asemel võib siin Kesk-Eestiski näha, kuidas üleüldine vaimupime tsentraliseerimine, linnastumise soodustamine ja eurodirektiivid on välja suretanud traditsioonilise Eesti külaelu ja -majanduse. Eluolu külades kujutab tüüpiline linlane siiamaani ette kuivkäimla, hööveldamata laudadest kokku löödud koikude ja loomadega elutoas – mis on loomulikult suuresti jama jutt, me oleme siin maal samuti juhuslikult 21. sajandisse jõudnud.  

1925. aasta 23. jaanuari ajalehe „Järwamaa“ lk 1 on kirjas järgnev lõik: „/.../ Rahwasteliidu esitajad [st esindajad – M.A.] lahkusid Eestist 19 s.k.p. Lahkumisel teatasid nad, et siit kaasa wiiwad muljeid kõigeparemaid. Kõige tugewama mulje on wõõrastele jätnud see sitkus, tõsidus ja korraarmastus, mis juhiwad Eesti rahwast tema organiseerimistööl. Külaliste arwates peab põllumajandus Eestile esimeseks ja kõige tähtsamaks alaks teiste majandusliste tegewusharude kõrwal jääma, sest põllumajanduse kõige harude arendamises ja kasutamises peitub Eesti sotsiaalne stabiilsus ja ühtlasi tema tähtsam waranduse allikas. /.../“

Ajad on muutunud. Praegu on olukord selline, et kõiksugu fondid toetavad vaid suurettevõtteid, väiketalunikud peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad, eurodirektiivid on lämmatanud suurema osa traditsioonilistest väikeettevõtetest ja kauplustest-söögikohtadest; külad surevad välja ja külakoolidest pole mõtet rääkidagi. Vähegi ärksamaid tegelasi meenutatakse moodsa sõnaga „majanduspagulane“ ja viimased on piiri taha parema (loe: inimlikuma) elu juurde viinud terve oma perekonna ja sõbrad-tuttavad takkapihta.

Kui palju meid nii alles jääb – meid, eestlasi? Kas saame endale kunagi veel lubada elamisväärset elu – ka maapiirkondades, ilma et peaks end sendituks maksma kütte, toidu ja liikumiseks hädavajaliku kütuse eest? Kas selleni võiksid meid juhtida ükskord meie haritud suure lugemuse ja silmaringiga lapsed? Kas me jõuame läbi oma laste harituse selleni, et väärtustame õpetaja ja arsti elukutset ega kärbi nende palku mingi ulmelise maailmavõlgnike toetamise kava arvelt? Kas jõuame läbi oma laste harituse selleni, et valime endale riigivalitsejad, kes seisaks riigi KÕIGI kodanike õiguste eest, või selleni, et IGA inimene on riigile väärtuslik, ja seda mitte üksnes kui maksumaksja, vaid kui nõutud arst või armastatud õpetaja, andekas kunstnik või sõnaosav kirjanik, lennuka fantaasiaga lavastaja või suure silmaringiga raamatukoguhoidja, maailmakirjandust kojutoov tõlkija või missioonitundega raamatukaupmees? Hetkeoludes tundub see ulme, kuid lootus sureb viimasena.

Targad mehed on öelnud, et tuleb olla ise see muutus, mida maailmas näha tahetakse. Mu vanem tütar hakkab peagi koolilektüüri korras lugema „Kärbeste jumalat“, autoriks William Golding. Ootan huviga piiga muljeid. Kas ta oskab sellest tõsielulise vägivallaga vürtsitatud ja üsna otsekohesest ilustamata loost välja lugeda põhilise? Kas õpetaja jõuab nappidesse raamidesse surutud ajakavale vaatamata neile rääkida, et selles loos on palju sümboleid ning et näiteks Põssa prillid sümboliseerivad teaduse ja intelligentsi jõudu ühiskonnas, mida pahalased võivad oma huvides kurjasti ära kasutada? Kas mu laps mõistab, et inimeses on peidus kaks poolt: üks, mis ihkab teiste üle võimu, saates kõik reeglid põrgusse ja kiites isiklike huvide nimel heaks valed ja isegi vägivalla, ning teine, mis tsiviliseeritult ihkab kinni pidada üldsuse huvides kehtestatud reeglitest, olla seaduskuulekas ning käituda inimesena nii, et süda ei valutaks?