Monday, April 22, 2013

Järelmõtteid Hvostovi artiklile - insuldist ja muust


 

Andrei Hvostovi kirjutisi loen alati, kui miskit silma jääb. Tal on tundlik sotsiaalne närv, terav sulg ja stiil, mis mulle meeldib. Seekordne  Hvostovi lugu elust elukaaslase voodihaige ema Annleenaga näitab taas selgesti üht tahku Eesti elust, mis on teenimatult ja üldsüsteemi majanduslikku efektiivsust taga ajades endiselt suuresti tähelepanuta. „Ütle mulle, kuidas ühiskond hoolitseb oma väetite eest, ja ma ütlen sulle, milline see ühiskond on ...“ Ma ei väida siinkohal, et üldse ei hoolitseta, pigem tahan välja tuua tähelepanekuid, mille varal annaks olukorda veelgi paremaks muuta.

Lihtsad asjad on head ja ilusad ning tavaliselt toimivad hästi. Vanasti oli asi lihtne – kõige aluseks oli perekond. Tavapäraselt elas koos mitu põlvkonda ja väetid olid hoitud – tööealised tegid tööd, vanad valvasid lapsi ja lapsed omakorda hoidsid vanadel silma peal. Alaealised õppisid vanema generatsiooniga arvestama ning vanad said rahus ja väärikalt oma teed minna, kui aeg kätte jõudis. Kuid mis põhiline – kõigil oli asjade sellises korralduses oma koht ja võimalus tunda, et oled vajalik. Kui inimesel mingil põhjusel perekonda polnud, hoolitses tema eest kohalik kogukond. Nagu võis lugeda Kampmanni 1908. aasta Kooli Lugemiseraamatust: „Kui hulk perekondasid üleüldise kasu ja korrapidamise pärast ühendatakse, siis sünnib  w a l d  ehk     k o g u k o n d. Walda walitseb  w a l l a w a n e m. Wargad, rööwlid ja hulgused paneb wallawanem kinni ja annab nad kohtu kätte. Asutused, mis wald üleüldiseks kasuks ülewal peab, on wallakohus, wallakool ja waestemaja.“ (lk 64).  Linnas olid mõistagi omad reeglid. Asi oli paigas ja läbi mõeldud, kas polnud? Ja ei mingit tsentraliseerimist ...

Praegune elu on loetuga võrreldes loomulikult kõvasti muutunud. Traditsiooniline maa- ja taluelu on eurotuultes praktiliselt hävitatud (jah, ma julgen kasutada just seda sõna – ’hävitatud’, eurodirektiive peale surudes pole arvestatud Eestile iseloomuliku hajaasustusega, südamaal või lõunapiirkondades elamisväärseks eluks peab olema vist isegi jõukam kui linnas, sest nii liikumine kui ka toitumine ning neist kahest tingitult ka näiteks laste koolitamine või huvitegevus on paraku laias laastus siiski märkimisväärselt kallim kui linnas, samas kui hakkamasaamist võimaldavate erinevate „maaproduktide“ müük, olgu selleks siis piim, kanad-munad, söödavad juurikad või käsitöötooted, on muudetud võimalikult keeruliseks); perekond ise on küsimärgi all aegadel, mil majanduspagulus ongi juba erinevatel põhjustel traditsioonilise paarielu lõhkunud või siis lihtsalt väärastanud – kaugsuhe pole tegelikult mingi suhe, ei elukaaslasi ega ammugi mitte lapsi silmas pidades. Iga põlvkond üritab muutunud oludes ise hakkama saada nii hästi või halvasti kui parasjagu õnnestub. Aga silmatorkavalt paljudel (erivajadustega lapsed ja täiskasvanud, üksikvanemad, paljulapselised pered, töötud, pöördumatult haiged) hakkamasaamine enam ei õnnestu ja seepärast on mu meelest aeg küps muutusteks.

Hvostovi artiklit lugedes tuli mulle meelde ridamisi näiteid, mida sel teemal viimastel aastatel ise kogenud või sõpruskonnalt kuulnud olen. Igast näitest on loodetavasti midagi õppida, seepärast panen need siia kirja.

Esimene näide. Üheksakümnendate esimesel poolel oli mul võimalus elada, töötada ja keelt õppida Rootsis. Juhuslikult tekkis muu hulgas tutvusi ka rootsieestlaste hulgas. Kord kutsuti mind ühe toreda perekonna sünnipäevapeole. Sünnipäevalaps oli minu hämmastuseks minu tuttava proua viiekümnendates vend, kes aastaid tagasi autoõnnetuse tõttu oli jäänud liikumisvõimetuna ratastooli ja hooldekodusse. Seljaajuvigastuse tõttu oli mees tegelikult nii liikumisvõimetu kui ka suhteliselt kontaktivõimetu. Mulle, nõukaajal kasvanule, oli see harjumatu vaatepilt. Kuid mis ma sellest sünnipäevast õppisin, jäi mulle eluks ajaks meelde – ta oli pereliige, ta oli väärt suurt sünnipäevapidu ilusas talveaias ja endisi sõpru, ta oli keegi, isegi kui ta oli ratastooli aheldatud hooldekodu elanik, kelle oleks võinud lamatiste kätte surema jätta. Kuid seda ei tehtud – temast hooliti ja ta tundus sellest rõõmu tundvat – nii hästi-halvasti, kui ma seda oma varastes kahekümnendates hinnata mõistsin. (Võrdlusmoment – lugesin Ekspressist mõni aeg tagasi ajakirjaniku eksperimenti sulanduda hooldushaiglasse, kus vanuritest patsientidel ei vaevutud meeles pidama nimesidki, vaid neid kutsuti palatinumbrite järgi, n „16.1“ või konditsiooni järgi, n „Sond“ ... Selliseid asju lugeda on pehmelt öeldes õudne ja ebainimlik.)

Teine näide. Mul on tuttav, kel olnud traditsioonilisuse mõttes igati toetav suguvõsa ja toimiv perekond. Peale isa surma jäi mõne aja möödudes ka nende kaheksakümnendates ema hädiseks ja hakkas oma kolme lapse vahet käima, kes töö kõrvalt kohusetundlikult seni täiesti normaalse vanainimese heas toitumuses ja tema elu korralikes rööbastes hoidsid. Nähtavasti oli tegu siiski mingit laadi progresseeruva dementsusega, mida tavainimesel oli raske tuvastada, sest enamasti oli jutt küll üldjoontes mõistlik, kuid üha sagedamini hakkas juhtuma, et memm ähvardas teha üht-koma-teist, äsas vahelduseks karguga, lubas kodakondsed öösel vagaseks teha või ise tänaval auto alla hüpata, tagatipuks leiti taskust kahe teraga nuga, jumal-teab-kust pärit. Memm tukkus päeval ja nö „aktiveerus“ öisel ajal, mis tegi teistele töölkäimise ikka väga keeruliseks. Lapsed võitlesid kordamööda kangelaslikult dementsusega ja asi „lahenes“ lõpuks sellega, et memm keeldus äkitselt kategooriliselt söömast, mispeale paigutati ta haiglasse, kus ta oma elupäevad ka lõpetas – lihtsalt ei söönud enam ja kõik. Näite moraal – inimesed ja eriti vanainimesed võivad olla vägagi erinevad. Isegi kui sa arvad, et ta on su pereliige ja sa tunned teda läbi ja lõhki, võib vanuigi mõni haigus täiesti ootamatuid tagajärgi tuua, millega sa pole osanud uneski arvestada.  

Kolmas näide pärineb ühe teise tuttava koduseinte vahelt ja peegeldab samuti olukorda, kus inimene muutub vananedes täiesti abituks. Kahe üle keskeas õe dementset kaheksakümnendates ema hooldas ühe õe abikaasa, kes oli ise insuldi läbi teinud ja seepärast töövõimetu ning kodune (üks käsi ja üks jalg ei taha hästi sõna kuulata, muidu saab hakkama). Hooldekodu eest maksta see pere ei jõudnud,  rahateenijaid oli ju vaid üks. Oma ema võõrastele hooldada jätta nad ei tahtnud. Ka nende vaevad ja mähkmevahetamised on nüüdseks läbi, aeg sai ümber, koorem sai kantud, elu läheb edasi, küsimus on, millise hinnaga?

Järgmine näide on samuti eluline, kuid pigem juriidilist laadi probleemipundar. Ma olen aastast 2005 siin maal korteriühistut vedanud. Meil elas kortermajas täiesti kõbus üksik naisterahvas, ütleme vast kuuekümnendates või sinnakanti, ühetoalises korteris koos oma väikese koeraga. Arved olid tal korralikult makstud ja ega sa ju iga päev ega isegi mitte iga kuu inimesel ukse taga ei käi – ka siin maal mitte, kus inimesed suhtlevad ikka väheke rohkem kui linnamajades. Ühel päeval tulin autoga tagasi oma ca viis kilomeetrit eemal asuvalt krundilt, kui äkki näen – inimene kõnnib keset teed. Pidurdasin hoo maha, lõpuks vaatan – meie kortermaja mutike. Pidasin kinni ja küsima, et kuhu sa siin nüüd niiviisi lähed külmaga, keset teed ja palituhõlmad laiali? Tädike oli kuidagi liiga hajevil. Napsutaja ta polnud, nii et asi tundus kahtlane. Aitasin ta auto peale, üks jalg ei tahtnud hästi liikuda. Tõin ta siis maja ette – teel tuli välja, ta ei teadnudki, kus ta on või kes mina olen. Läksin siis teda tuppa aitama, oma maja inimene ikkagi, ja pilt, mis esikust avanes, näitas, et asi polnud juba jupp aega normaalne olnud. Köögilaua all oli prügimägi, koer polnud nähtavasti mõnda aega regulaarselt õue saanud jne. Helistasin sotstöötaja välja, tädike viidi joonelt haiglasse, olnud mingi kergemat sorti insult ja infarktieelne seisund. Rohkem ta koju ei jõudnudki, haiglast viidi edasi hooldekodusse, kus ta umbes poole aasta pärast suri. Mille juurest ma jõuan nüüd - mitte kui majanaaber, vaid kui korteriühistu juhataja - eespool nimetatud juriidilise probleemi juurde. Tädikesel perekonda ja lapsi polnud, sugulasi ka mitte. Et ta polnud enam pädev ühelegi paberile ega volitusele alla kirjutama, jäi korter ripakile ajani, mil ta suri, ja reaalselt jääb veel mingiks ajaks omanikuta. Seaduse järgi läheb sellise inimese vara pärijate puudumisel riigile ehk siis antud juhtumi puhul vallale, kuid tema arved on senikaua maksmata, kuni vald korteri koos võlgadega pärib. Ehk siis, kuidas korteriühistu seisukohast majandada 18 korteriga lokaalküttel maja, mille niigi kasinatesse laekumistesse rebib pikaks ajaks korraliku augu korter, mille omanik on päevapealt (ehk siis insuldijärgselt) muutunud otsustusvõimetuks, igasugune tegevus, ka eestkostja määramine, võtab kõik tohutult aega, pärimismenetlusest ma ei räägigi – millega katta miinus, millega osta kütet, millega maksta maja arved? Ometi laekus tema pangaarvele pension, mida sotstöötaja ei tohtinud arvete maksmiseks kasutada. Miks poleks võinud korterit müüki panna, et katta kasvõi hooldekodu arved, kui oli täiesti selge, et kodus pole temast enam omapead toimetajat? Moraal – õnnetus (eriti insult) ei hüüa tulles, täiesti üksikutel sugulasteta inimestel ja miks mitte ka sotstöötajatel tuleks vastavad korraldused palju varem läbi mõtelda, oleks jama palju vähem. Lahenduseks on kasvõi omakäeliselt kirjutatud lihtviisiline testament, mis kehtib allkirjastamise kuupäevast kuus kuud, siis tuleb peeglisahtlisse uus paber kirjutada. Või siis tehke notariaalne testament ning jätke oma dokumentide hulka või kohalikule sotstöötajale (või kellelegi teisele) info, millised korraldused on tehtud. Aga meie inimesed elaks justkui igavesti ...

Insuldist veel. Tõlkijana olen eriti viimasel ajal puhtjuhuslikult kokku puutunud insulditeemaliste meditsiinitekstidega, hooldusravis on sellele haigusele hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama. Sealt olen lugenud, et näiteks inimese insuldijärgne hakkamasaamine sõltub paljuski sellest, millises ajupiirkonnas haiguskolle asub. Teatud piirkondade puhul on võimalik taastumine sel määral, et inimene suudab oma eluga ise edasi minna. Teatud piirkondade vigastuste korral  tuleb õppida elama näiteks põie- või soolestikuprobleemidega ja/või omaste toetusega. Kuid kõik need piiritagused uurimistööd rõhutavad, et hooldusõde peaks aitama patsiendil taastada usku iseendasse, õpetada haiget kasutama vahendeid ja võtteid, mis aitaks uuesti saavutada teatud rahulolu pakkuva elukvaliteedi taseme. Omaenda kogemusele tuginedes võin öelda, et ega inimesed tegelikult ei tea, mis see insult täpselt on, kuidas seda ära tunda, mida sel puhul teha, millised võivad olla selle tagajärjed ja kuidas viimastega üldse toime tulla ...

Perekond ja sõbrad on selliste juhtumite korral kindlasti suureks abiks. Siiski on meil ka kogukonna ja riigina veel paljutki õppida. Kas meil on ikkagi lõpuni läbi mõeldud, kuidas kulgeb edasi inimese elu, kes pärast insulti või rasket autoõnnetust enam enesega hakkama ei saa ja kellel pole mingil põhjusel perekonna toetust? Või kellel on mõni geneetiline progresseeruv haigus, mis määrab inimese aeglaselt hääbuma? Miks peaks üksiku inimese vara minema riigile, kui tema varaga saaks ju rahastada tema enda väärikat elulõppu hooldekodus või hooldushaiglas? Kuidas mõjutab kodakondsete elu voodihaige eest hoolitsemine, mis võib kesta mitte paar kuud, vaid pikki aastaid? Teatud lootusetutel juhtudel peaks siiski olema võimalik kasutada kasvõi mingit ajutist tugiteenust, et hooldajate elu ei kaotaks mõtet? Miks üldse koheldakse hooldajaid nagu rämpsu, nad ohverdavad teise inimese aeglase suremise eest, mis on niigi piin, veel lisaks omaenda elu? Kas meie inimesed on vajalikud üksnes maksumaksjana või on meil inimlikus mõõtmes võetuna siiski ka muid väärtusi veel käibel?

Sunday, April 14, 2013

Järva-Peetri kihelkonnast korjatud heegelpitsid (Viivi Paimetsa kogu)


Mõni aeg tagasi oli mul võimalus pildistada Viivi Paimetsa ontlikult perfokaartidele talletatud, läbi elu korjatud heegeldatud äärepitside kogu. Pitsinäidised on Viivi sõnul pärit Järva-Peetri kihelkonna aladelt. Viivi ise on ka Järva-Peetri tüdruk, Köisis sündinud, nüüd 80 täis ja ülegi, aga ikka silm särab rõõmsalt peas ja sõrmed liiguvad nobedalt igasugu erinevaid asju teha. See on ikka väärt pärand, mis emade põlleservas ja rätiku- või tanuääres tänapäeva nobenäppudeni on jõudnud. Nüüd on teema natuke laagerdunud ja pildid sorteeritud, valik sai osalt tehtud ka selle järgi, et oleks võimalik muster üles kribada ja järele heegeldada. Loodetavasti leidub entusiaste, kes fotodelt mõistavad vanadele pitsidele jälle uue elu sisse puhuda. Vanades pitsides on mu meelest samasugust väge ja maagiat nagu rahvariieteski, need on isegi kuidagi udupeenemad ja tabamatumad kui muud sorti käsitöö ...
 
Fotode kasutamisel ja/või jagamisel palun kindlasti ära mainida, et pitsinäidised on pärit Viivi Paimetsa kogust.
 







































 
 
 
 

Friday, April 12, 2013

Herman Hesse, Stepihunt

 
Lugesin uuesti Hesse Stepihunti. Eelmine kord võis olla kusagil kahekümnendates eluaastates, mil asi tundus ikka väga pessimistlik ega jätnud õieti midagi hinge.
 
 
 
Aga elu ning arvamused ja arusaamad muutuvad ajas ning sai võetud plaani vanu asju uuesti üle lugeda. Väike kokkuvõte niisiis.
 
Herman Hesse (1877-1962) sündis Saksamaal, kuid kõigile järvakatele on loomulikult hästi tuntud fakt, et tema isa oli Paidest pärit baltisaksa arst. Hesse õppis erinevates kloostrikoolides ja teoloogilises seminaris ning töötas raamatupoodides. Kirjutamisele pühendus täielikult alates 1904. Nobeli kirjanduspreemia sai Hesse 1946.
 
Stepihunt ilmus Saksamaal esimest korda 1927 ja tõlgiti inglise keelde 1929, tõlkijaks Basil Creighton. Raamat on autobiograafiliste ja psühhoanalüütiliste elementidega, peegeldades Hesse nurjunud abielust (lauljanna Ruth Wengeliga) tekkinud frustratsiooni ja isoleeritustunnet ning enesetapukavatsust - selline eellugu siis.
 
Põhilisi tegelasi on neli: Harry Haller, üle keskea meesterahvas, kellele tundub, et ta ei sobi igapäevaellu, et talle ei istu teiste inimeste "väikekodanlikud" meelelahutused, teda närib tema üksindus, kõik tundub mõttetu ja labane. Teine tegelane on Hermine, keda Haller kohtab enesetapumõtete eest kõrtsi pagedes, naine tunneb ära tema meeleheite, naerab tema kitsarinnalisuse üle ja õpetab talle pikalt ignoreeritud elu sensuaalset poolt - tantsima, narkootikume tarbima, lõbutsema, Maria seltsis lõõgastuma, ning Haller teeb seda kõike kergendusega, tõdedes, et kõik see, mida ta on varem põlastavalt "väikekodanlikuks meelelahutuseks" pidanud, teeb talle tegelikult rõõmu ja vabastab meeleheitest. Hermine on tegelikult osa Harryst - kui raamatu lõpus mees Herminet pussitab, kahaneb Hermine väikeseks figuuriks, mille Pablo endale taskusse pistab. Kuigi lõpuks jääb õhku küsimus, kas Harry ikkagi mõrvas Hermine või ainult kujutas seda ette, on siiski aimatav, et Hermine peegeldas suures osas Harryt ennast, kildu tema olemusest. Hermine õpetab Harryt nägema elu neid tahke, mille osas Harry on teadlikult silmad kinni hoidnud, ja mida paremini õpib Harry iseennast tundma, seda ilmsem on, et Hermine peab lõpuks kaduma.
 
Ülejäänud kaks märkimisväärset tegelaskuju ongi juba mainitud Maria ja saksofonimängija Pablo.  Maria õpetab Harryt nautima seksuaalsust ja armatsemist, mida mees on seni pidanud häbiväärseks ja tühiseks. Mariaga suhtlemine annab Harryle uut lootust ja elujõudu - tema blond sinisilmne armuke, kes kaob, kui aeg on küps seista silmitsi Herminega.
 
Pablo olulisus seevastu on selge esimesest silmapilgust, mil teda mainitakse. Ta on Harry meelest muretu nagu laps ja seepärast Harry täielik vastand. Seal, kus Harry väärtustab intellekti, on Pablol oluline nauding. Hermine (ehk osa Harryst) imetleb Pablot ja kiidab, et mees oskab mängida maailma kõiki pille ja rääkida maailma kõiki keeli. Pablo olulisus on seotud muusikalähedusega - ta juhatab ansamblit, ja seega määrab just tema muusikavalik selle, kuidas ümberkaudsed inimesed reageerivad - tantsivad kiiresti või aeglaselt, tunnevad rõõmu või kurbust jne. Vastupidiselt Harryle ei pärine pealtnäha lihtsakoelise Pablo elutarkus mitte õpingutest ega raamatuteooriatest, millele Harry on pühendanud pool oma elu, vaid elukogemusest ja teadmisest, et maailm on just selline, nagu sa oma hingepõhjas seda tunnetad. Nagu Pablo seda Harryle selgitab - oluline on mängida muusikat ja teha seda hästi, mitte rääkida sellest või teoretiseerida selle ümber.
 
Lugu kirjeldades ei saa jätta mainimata muusikat ja Mozartit. Klassikalisele muusikale ja Mozartile vastandab Harry raadiot ja grammofoni, mis mehe meelest pisendab muusika väärtust. Muusika on tema meelest kunstidest ülim, sest see ei ürita kehastada midagi muud kui vaid iseennast, vastupidiselt visuaalsele või draamakunstile. Kõrvuti muusikaga on teine oluline motiiv tantsimine: samal ajal kui muusika esindab igavikulisust ja spirituaalsust, annab tants maapealsele elule jumaliku, ennast (ja muid muresid) unustama paneva mõõtme. Kui Hermine õpetab Harryt tantsima, siis õpetab ta tegelikult samal ajal meest kombineerima füüsilist ja spirituaalset elu.
 
Üks teemadest on Halleri kahevahelolek. Ühest küljest tahaks ta olla haritud ja lugupeetud ning elada lihtsat ja mugavat elu, teisest küljest tõmbavad teda aga lõbusus, tants, muusika ja naised, mis ähvardab olla tühine ja labane pool elust, kuid ometi rõõmus. Seega on Hesse kirjutanud peamiselt iseenda ja oma erinevate tahkude avastamisest ja nendega leppimisest.
 
Teine oluline teema on igavikulisus - Mozart on igavikuline, muusika on igavikuline, kuid samas on see kõik väljaspool puuteulatust, väljaspool aega, milles me elame. Naer aitab küll eluga hakkama saada, kuid eluga hakkamasaamine võetakse ette just igavikulisuse nimel.
 
Lõpuks võiks ära mainida ka sümbolid - araukaaria päris teose alguses, hiljem peeglid ja loomulikult Harry suhte raadioga. Viimse leheni puhtaks küüritud araukaaria sümboliseerib Harry jaoks puhta ja mugava väikekodanliku elu rutiine, mida mees küll igatseb, kuid kuhu ta oma eluga oma meelest kunagi ei jõua. Puhas araukaariataim on niisiis ühest küljest justkui Harry jaoks kadunud maailm ja teisest küljest jällegi kitsarinnalise ja jätkusuutmatu väikekodanluse võrdkuju, mida Harry jälestab.
 
Peeglite teema algab Herminest, kes oma olemuse ja hoiakuga peegeldab (ja ongi jutustuse olulisim "peegel") mingit seni peidetud (või peidus hoitud) osa Harryst. Maagiline teater kujutab samuti suuresti iseenda uurimist (kõver)peeglis. Isegi Traktaat Stepihundist on omamoodi sõnadest kokkulükitud peegeldus. Hermine näitab Harryle tundmusi, mille olemasolu endas taipab Harry alles Hermine õpetusi järgides.
 
Raadio on "omaette ooper" :).  Raadio on moodsa elu kehastus ja seega Harryle algul äärmiselt ebausaldusväärne, vastik ja madal. Harry negatiivsed tundmused ja hoiakud ei lase tal mõista raadio positiivset poolt, mis omamoodi sümboliseerib kogu ta elu - kõike seda, millesse ta suhtub eelarvamusega, ei oska ega suuda ta kõrvalise abita nautida või omaks võtta.  
 
Üle ega ümber ei saa Mozartist, kes on raamatus ühtaegu nii sümbol kui ka tegelaskuju. Mozart on helilooja, keda Haller on austanud maast-madalast, kes sümboliseerib kõrgemat kunsti, surematust, igavikulisust. Maagilises teatris kohatud Mozart on aga ekstsentrik, inimlike vigadega, teistmoodi, naljatlev ja rõõmsameelne mees minevikust, kellena Haller pole Mozartit kunagi suutnud ette kujutada. Jällegi vihje sellele, et elul on rohkem tahke kui üks.
 
Hesse piirid reaalsuse ja fantaasia vahel on üsna hägused, hea näide sellest on Hermine tapmine. Kas Haller kujutas seda ette? Või äsas ta armukadedushoos tõesti noaga? Või oli see lihtsalt soov "reetmise" eest kätte maksta? Või hoopis taipamine, et sisemised ootused ja ettekujutused on midagi muud kui tegelikkus?
 
Hesse on öelnud, et Stepihunti on tema raamatutest kõige enam üsna valesti mõistetud. Peamiselt kritiseeriti Hesset (teiste hulgas ka näiteks Jack Kerouac - On the Road, remember?) kõige rohkem just selle eest, et ta nii avalikult kirjeldas tolleaegseid tabuteemasid nagu seksuaalsuse ja narkootikumide kasutamise naudinguid, seda peeti täiesti moraalilagedaks. Hesse ise on rõhutanud, et peamine mõte oli looga näidata, et ka pärast kõige suurema meeleheite kogemist on võimalik elule leida uus mõte, lootus uutele sihtidele, uus taipamine ja tahtmine edasi elada.
 
Eesti keelde on Stepihundi tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Piret Klaus, kirjastus Tänapäev 2012. Tekst oli ladus, nauditav ja vigadeta, aga jah, tõesti, kohati olemuselt ikka ja endiselt hirmus pessimistlik ja raskesti tabatav. Ei saa lubada, et seda veel kord loen, aga mine tea. Never say never.
 
 

Thursday, April 4, 2013

Muistsed eestlased (Kampmann, Kooli Lugemiseraamat, 1908)



Kampmann, Kooli Lugemiseraamat, Tallinn, 1908, lk 281-284

Muistsed eestlased
Dr. J. Hurt'i ja J. Bergmann'i järele

I.

Eesti rahwas on wanal ajal Aasiast Europasse tulnud ja enam kui tuhande aasta eest Läänemere randa asunud, kus ta weel praegu elab. Seda maad nimetasiwad õhtupoolsed rahwad E e s t i m a a k s, wenelased T s h u u d i m a a k s, meie esiwanemad ise  m e i e  o m a k s  m a a k s. Sel ajal ei olnud siin weel seesuguseid linnasid nagu praegu, ei ka kirikuid, koolisid, mõisasid ega kruusaga sillutatud maanteesid. Aga suured, uhked metsad kaswasiwad sel ajal igalpool, need oliwad täis karusid, põtru, jäneseid, metsiseid ja mitmetsugu linda.
 
Wanad eestlased oliwad waba rahwas, ise oma peremehed, käsuandjad ja walitsejad. Nad elasiwad külades ja üksikutes taludes. Muistsete eestlaste esimeseks eluhooneks tuleb  k o d a  pidada, mis nüüdgi weel mõnes nurgas suwel toidukeetmiseks ja pesupesemiseks hirtest ning roigastest õue ehk koplisse üles laotakse. Kui eestlased juba põldu harima hakkasiwad, siis sai neile  r e h i  elumajaks. Sel hoonel oli palkidest neli seina, ahi nurgas, katus peal. Maa kaitsemiseks ehitati  l i n n a d  soosaarte ehk järskude mägede peale, piirati mullast ja kiwist tehtud wallidega ümber ja wallide peale tehti weel püsti pandud palkidest tugewad ja kõrged aiad. Keset linna seisis sügaw kaew, ja walli warjus seisiwad majad, kus sõja ajal elati. Niisugused linnad oliwad Tartu, Otepää, Wiljandi, Lehola, Soontagana, Warbola ja palju teisi.
 
Lihtsad majariistad walmistati suuremal osal puust, ehk küll ka rauda, waske ja hõbedat tunti. Kallid ehteasjad osteti wõeralt maalt, niisama ka sool, mis enamasti Wisbi linnast Gootlandisaarelt toodi. Riided walmistati kodu. Nende mood oli maakohtade järele mitmesugune, nagu seda mõnes kohas nüüdgi veel näha wõib. Pealmised riided oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanti lambanahka kasukaid.
 
 
Pildi allkiri: Eestlased saja aasta eest (ehk siis ca 1800ndate alguses). Pilt pärit: M.Kampmanni Kooli Lugemiseraamat, Esimene jagu, 1908, lk 282
 
 
Peatööks wõtsiwad wanad eestlased põlluharimise ja karjakaswatamise. Ka peeti mesilasi, püüti kalu ja kütiti metselajaid. Rannarahwas ja saarlased oliwad agarad laewamehed ja kardetawad mererööwlid. Endistest põllutööriistadest on wanad adrad, äkked, wardad, koodid, wankrid ja reed isaisadelt meile päranduseks jäänud. Karja peeti palju, mis sellest selgesti ära tunneme, et eestlased nahkadega ja raswaga agarasti kauplesiwad ja et sakslased, nagu Läti Hindrek omas ajaraamatus ütleb, sõja ajal tuhandete kaupa lojuseid ühest ainsast maakonnast sõjasaagiks ära ajasiwad. Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkesti. Nii saiwad lätlased aastal 1214 Eestimaalt ühe sõjakäigi peal kolm leesikat hõbedat, riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.
 
 Seisusi eestlased ei tundnud: kõik rahwa liikmed oliwad õiguse poolest ühewäärilised. Üksi wõeraid sõjawangisid tarwitati orjadeks. Terwe rahwa üle walitsejat kuningat ei olnud. Maa jagati maakondadesse ja kihelkondadesse, sest et üksikud külad kihla ehk kihlamise, see on wabatahtliku kokkuheitmise läbi endid üksteisele abiks ja toeks ühendasiwad. Iga kihelkonna ja maakonna üle walitses oma w a n e m. Tema kohus oli korda kihelkonnas ehk maakonnas alal hoida ja seda waenlaste eest kaitseda.
 
Ähwardas waenlane radasid ehk taheti waenlasele endist wõlga kätte tasuda, siis käis käskjalg kihelkonnast kihelkonda, külast külasse ja kutsus rahwa  m a j a s s e, nagu nõuukogu nimetati, nõuupidamisele kokku. Nõuupidamiste otsuste heakskiitmise täheks raputas igaüks oma oda. Niipea kui otsus tehtud, et sõtta mindakse, läks  m a l e w a  wanema ehk pealiku juhatusel sedamaid teele, kus juures enne jumalatele ohwerdati. Sõjariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõjanuiad, tapperid ehk kirwed, ambud ja nooled. Ihu warjuks ja kaitseks kanti kilpi. Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõjawäge neile wastu ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jaosse. Üks jagu tungis ühele, teine teisele poole wastase elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamasti surma, naised ja lapsed wõeti wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ning karielajad aeti omale maale ja majad pisteti põlema. Kui aga kogutud waenlase wastu mindi, siis jäädi ühtekokku ja alustati tapelust suure wiha ja wuhinaga, kus juures kõwasti kilpide peale paugutati ja ka muidu suurt kärinat tehti. Waenlased tunnistasiwad, et eestlased julgelt ja wahwalt wõitlesiwad.
 
Waenlase linna piirates jooksti tema peale tormi, püüti linna tulelontidega põlema panna ehk hakati linnamüürisid alt õõneks kaewama, et need maha langeksiwad. Kaewamise juures warjasiwad töötegijad endid witsadest ja oksadest punutud katustega. Oliwad piirajad linna sisse peasenud, siis möllasiwad mõõgad seal weel oma jao, kuni waenlane täiesti oli wõidetud ehk rahu tehtud. Rahu tegemist kinnitati odade wahetamisega. Kui rahu lõppes, saadeti odad, mis rahu märgiks ja pandiks oliwad wastu wõetud, tagasi, ja waenuaeg algas jälle.
 
 
II.
 
 
Muistsed eestlased oliwad waimu poolest ärksad ja jõudsad edenemises. Aga mis nad kord heaks oliwad arwanud ja wastu wõtnud, sellest pidasiwad nad wisalt kinni. Elukommetes walitses puhtus. Wargust ei sallitud, lukku ei tuntudgi, ei olnud ka taba tarwis, sest eestlased oliwad auusameelelised ja töökad inimesed. Peale wahwuse, kindluse, ühenduse ja mehise meele kaunistas neid weel tuline isamaa armastus. Sellepärast ütleb ka laulik Kalewipoja sissejuhatuses:
 
Isamaa ilu hoieldes,
Waenlase wastu wõideldes,
Warisesid waprad wallad,
Kolletasid kihelkonnad,
Muistse põlwe mulla alla.
Nende piina pigistused,
Nende waewa wäsimused,
Muistsed kallid mälestused
Kostku meile kustumata.
 
Siisgi leitakse eestlaste elukommetest paganausu ajal mitmeti ka toorust ja karedust. Waenlaste wastu oliwad nad waljud ja armutud, püüdsiwad kättesaadud waenlastele halastamata südamega piina teha ja neid walusasti surmata. Rahulise wõera wastu näitasiwad eestlased lahkust ja heldust üles. Et meie esiwanemad rahu ajal ka leplikult ja auusasti elada mõistsiwad, seda tunnistawad kauplemine naabritega, korralik põlluharimine ja ilusad perekad külad kui rahu ja rikkuse tähed. Seadustest wõime niipalju ütelda, et perepoegadest kõige noorem isamaja päris ja et igalühel õigus oli kurjategijale ise kätte maksta.
 
Wanade eestlaste terawast waimust, mõtterikkusest ja õrnadest tundmustest annab meile rohke ja sisukas rahwaluule head tunnistust. Hulk wanasõnu sisaldawad kullast elutarkust. Meie rahwalaulud näitawad selgesti, kuidas wanemad oma lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda ja kõik oma isamaad hellasti armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli õnnis õhtukene ja walgustas põlew piirg toa seinas pikka ja pimedat talwe-ööd, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõjajuhtumistest ja kaugel maal käimistest.
 
Usu poolest oliwad endised eestlased paganad, kes ebajumalaid auustasiwad. Kõige ülem jumal oli neil  T a a r a. Teda peeti taewa ja maa loojaks, jumalate ja inimeste isaks. Tema käes arwati kõige suurem wägi ja wõimus olewat. Sellepärast hüüti teda ka Ukuks, see on peremeheks, Wanaisaks, Jumalaks. Temale ohwerdati pühades hiites mõnesuguseid ohwrid, tema auuks süüdati suwisel pööripäewal mägede harjal ja kinkude peal suured tuled põlema; temalt otsiti igas hädas ja ahastuses abi. Taara käsu all seisiwad kanged Kalewid. Neist on laulu- ja mängujumal Wanemuine kõige wanem, kes Wanataadile ja ka inimeselastele oma laululõbuga peab kosutust tooma. Wanemuise noorem wend on Lämmeküne, täis naljatuju ja üleannetust. Peale nende teati weel metsa- ja weejumalatest, haldijatest, näkkidest, murueitedest ja nende tütardest paljugi rääkida. Ka usuti elu pärast surma, aga missugune see elu oli, sellest ei teatud midagi. Surnukehad põletati sõjariistadega ja tööriistadega ühtlasi ära, tuhk korjati sawikruusidesse ja maeti kalmu. Waesemad inimesed maeti põletamata kalmetisse. Lahkunute mälestuseks peeti talwisel pööripäewal hingedepüha.
 
 

Wednesday, April 3, 2013

Järwamaa. Pildid kodumaa pinnalt ja wõersilt, 1900ndate algus


Nope vanast "B.X. Pildid kodumaa pinnalt ja wõersilt" lk 165-167 "201. Järwamaa"

1. Järwamaa on ainukene maakond Tallinna kubermangus, mille piirid mereni ei ulata. Sest kolmenurgeline Paide kreis seisab nagu kiil Harju-, Wiru- ja Wiljandimaa wahel. Kihelkondasid on Järwamaal seitse, nimelt Ambla, Järwa-Jaani, Madise, Koeru, Peetri, Paide ja Türi.
 
Järwamaa oli muiste järwekesi täis, neist sai ta ka oma nime. Nüüd on kaugelt suurem osa järwi kuiwaks jäänud, heinamaadeks ja luhtadeks, soodeks ja rabadeks muutunud. Selle nähtuse põhjuseks on küll kõrgemate kinkude ja jõgede puudus, mis kaudu seisew wesi oleks wõinud maha jooksta. Suuremaks weesooneks on P a i d e j õ g i, mis Paide linna alt läbi jookseb ja pärast Wändra-, Tori- ja Pärnujõe nime kannab.
 
Rammus põllupind kaswatab rohkesti wilja, sellepärast asub siin rahwast õige tihedasti, iseäranis hommikupoolses osas. (Ida-Järvamaa?) Mõisasid leidub Ambla kihelkonnas juba üksinda peale paari tosina. Wana Saksa laulusalm kiidab Järwamaad kõige paremaks nurgaks Tallinnamaal (mõeldud ilmselt Tallinna kubermangu). Sest Wirus kaswawat head odrad, Harjus suured weiste karjad, Läänes wõiwat rikkaks saada, aga Järwas olewat armas alati elada ja surra. Hulk perekaid külasid ja nägusaid talusid tõendawad, et ka talurahwal siin käsi hästi käib. Metsadest ja heinamaadest pole puudus, sellepärast kaswatatakse Järwas suurel arwul kariloomi ja noori hobuseid, kelle eest laatadel head raha maksetakse. Karinu kiwimurrust Järwa-Jaani kihelkonnas saab walget, marmori taolist rõngaspaasi, millest trepiastmeid tahutakse.
 
Paide keskväljak enne II maailmasõda. Kellegi FBs levitatud autorita vana foto.
 
 
2. Järwamaa pealinn on Paide. Selle nime on linn wist walgest paekiwist saanud, millest 1263. a. ümber kindel loss Paidejõe ja kolme mädajärwe wahele ehitati. Ehitusematerjal toodi Mündi paemurrust. Paekiwi puutub sulle nüüdgi weel Paides igal sammul silma. Et lossist kaugele üle lageda wõiks näha ja waenlaste lähenemist aegsasti ära silmata, ehitati lossile suur kaheksakandiline waatetorn, mis 16 sülda kõrge sai. See seisab nüüdgi weel, on pealegi ära parandatud, kuna lossist enesest rusud järele jäiwad. Paide lossi warju asus Paide linn, mis priskesti kosus, sest ümberkaudne maa oli rikas. Hulk aega oli Paide linn Mäo mõisa omanikkude päralt, ja kodanikud pidiwad mõisat orjama. Kord ei tahtnud linna emandad Mäo mõisa prouale enam kedrust kedrata ja põletasiwad lõngad turu peal ära. Selle üle wihastas mõisnik nii, et ta laskis linna turuplatsi üles künda ja sinna kartulid maha panna. Nüüd pidiwad kodanikud järele andma ja endist wiisi tegu tegema. Alles 1783. aastal kinkis keiserinna Katarina II Paidele linna õigused tagasi ja tõstis ta maakonna linnaks. Sest ajast peale hakkas Paide linn kosuma. Aastal 1800 elas seal ainult 400 inimest, nüüd (arvatavalt 1900ndate alguses) enam kui 2500 hinge.
 
Järwamaalt käib kolm raudteed läbi, nimelt Tallinnast Peterburisse, Tapalt Tartusse ja Wiljandist Tallinnasse, kuna üks raudtee haru ka Paidesse läheb. Türisse ehitati raudtee ääre uus paberiwabrik. Järwamaal on weel kaks alewit, üks Ambla kiriku all, teine Tapa raudteejaama juures. Wiimne kaswab iseäranis jõudsasti.