Kõik on kõige peegeldus ...

Siit võib lugeda mu märkmeid arhiivisügavustest ja internetiavarustest leitud unustatud lugude, inimeste, hoonete ja lihtsalt põnevate faktide kohta, millele olen lugedes sattunud. Ise olen lõpetanud Tartu Ülikooli bakalaureusekraadi ja Tallinna Ülikooli magistrikraadiga; olen tõlkija ja võõrkeeleõpetaja Tallinnas, kellele arhiivis tuhnimine ja leitust kirjutamine on võimalus tänapäevase hektilise elu eest aeg-ajalt minevikku põgeneda, et mõtiskleda ja akusid laadida.

Showing posts with label Koigi piirkonna minevikust. Show all posts

Monday, April 13, 2020

Koigi Perenaiste Selts 1929-1939

Huvi selle seltsi vastu tekkis tegelikult ammu, vast 2010 või nii, kui avastasin muid asju otsides arhiivist kaks fotot, EFA.208.3.7594 ja EFA.208.3.7593. Siiski pole seni aega olnud põhjalikumalt uurida, et mis ja kes või miks. Täidame selle lünga siis 2020. aastal kodus isolatsioonis istudes, ümberringi möllamas kopsuviirus COVID-19. Ajalooline ja enneolematu hetk, aga eks sellest mõnes edaspidises tagasivaates.

Kõigepealt tuulasin väheke ringi vanades Järwa Teatajates. Arhiiv on hetkel suletud, nii et konkreetselt vanades paberites sobramisega tuleb veidi oodata, kuni tapjaviiruse puhang möödas. Kindlasti ei ole allapoole kogunenud materjal lõplik, ilmselt täiendan seda edaspidi veel. Materjali näib olevat rohkem kui Google praegu Digarist üles leiab, vanade tekstide digisse skännimisel tekib palju kirjavigu, eriti vanema kirjaviisi puhul, ja siis ei tule osa tekste otsingus välja.

*

Algul arvasin, et Koigi Perenaiste Selts sai ametlikult alguse maikuus 1929. aastal, sest Järwa Teataja 15.05.1939 kirjutas, et selts plaanib 21. mail 1939 tähistada 10 aasta möödumist seltsi tegevuse algusest. Selline pidu Koigi mõisakooli õuel tõesti toimus ja ka fotod on sellest kuupäevast arhiivis, fotod ja artikkel allpool. Üritan seltsi tegevusest mingisugustki kronoloogilist järjekorda tekitada. Siis selgus veidi hiljem, lugedes 1931. aasta Järwa Teatajat 18. augustist, et selts asutati siiski 10. veebruaril 1929.

Siin (Järwa Teataja 18.08.1931, artikli viimane lõik, artikkel ise allpool) kirjas: "Koigi perenaiste selts on wanemaid ja suuremaid maanaiste organisatsioone Järwamaal. Temale rajati alus 10. weebr. 1929. a. Seltsi esinaiseks on prl. Jürgen."

1929. aasta 12. novembri Järwa Teataja kirjutab muuhulgas: "Hiljuti lõppes Koigi perenaiste seltsis keedukursus". Nii et välitööd olid lõppenud ja seltsitegevus käis. Kahjuks ei nimetata siin rohkem ühtki nime. Mainitud on veel Koordi, Väätsa ja Kirna perenaiste seltside tegevust. Kursusi juhatanud keskseltsi kodumajanduse instruktor, keegi neiu M. Rahman. Keskseltsi all on siis ilmselt silmas peetud Järva Maanaiste Liitu (ERA.14.9.187), aga 100% kindel pole, eks arhiivis selgub.

Järwa Teataja 18.08.1931

Järwa Teataja 6. märtsist 1930 annab teada, et seltsil on plaanis käsitöökursus ja keedukursus:

Käsitöökursuse instruktorina on mainitud prl E. Birk'i, kes juhatanud Einmanni naiskodukaitse poolt korraldatud käsitöökursusi.

Järwa Teataja 20.03.1930 annab teada, et käsitöö- ja keedukursus tõesti on toimunud ja lõpusirgel ning plaanitakse lõpupidugi, kuhu teps mitte igaüks ei pääse. Nimesid pole nimetatud:

Järwa Teataja 18.08.1931 kirjutab alljärgmist:

"Agarad naised Koigis. Möödunud laupäewal korraldas Koigi Perenaiste selts Sigapusma "Kubjal" perekonnaõhtu. Kuna perenaiste kooskäimised kohapeal on üldiselt tuntud ja lugupeetud nendel walitsewa eeskujuliku korra ja üksmeele poolest, on nendest osawõtt alati wäga elaw. Nii oli ka seekord seltsi piduruume talu awaras ja rohelisega rikkalikult kaunistatud küünis rahwaga tihedalt täis kogunenud. Koos oli 150 inimese ümber. Seltsi wirkade tegelaste poolt kaetud laudade taga wõtsid kooswiibijad aset. Ühiselt kõlasid rahwalaulud ja wahetati mõtteid perenaiste päewamuredest. Seltsi arenemiskäigust ja maanaiste kutseala küsimustest kõneles D. Wiirsoo. Kohapealset naistegelaste peret lasti kestwalt elada. Koigi perenaiste selts on wanemaid ja suuremaid maanaiste organisatsioone Järwamaal. Temale rajati alus 10. weebr. 1929. a. Seltsi esinaiseks on prl Jürgen."

Kõik, mis vaja öelda, on juba öeldad, kommentaarid on liigsed.
"Prl Jürgeni" isik vajaks kindlasti tuvastamist. Muuseas, see võib vabalt olla ka kirjaviga ja tegelik nimi hoopis "prl Jürjen". Ma ise kahtlustan, et sel juhul on tegu Martha Liliumiga, kelle neiupõlvenimi oli Jürjen ja kes ka veel nt 1939 oli seltsis tegev (vt täpsemalt allpool).

Järwa Teataja 17.03.1932 on nimedega lahkem, nimelt antakse teada, et Koigi perenaiste seltsi peakoosolekul valiti uude juhatusse esinaiseks prl. Agathe Naber, laekahoidjaks pr. Elisabeth Grünthal "Kubjalt"(see on nähtavasti talu nimi) ja varahoidjaks prl Elli Grünthal ja pr H. Ertel.

Agathe Naber on juhatuses täiesti olemas veel ka 1939. aastal, temast allpool. Elisabeth Grünthal'eid on Genis mitu, seega need daamid jäävad hetkel tuvastamata, võib-olla kunagi edaspidi. (EDIT: Aleksander Bachmann/Endoja õde oli Vilhelmine Elisabeth Grünthal/Antsar (sündinud 1883) kel oli tütar Elly v Ellie Aurelie Grünthal (sündinud 1909) abiellus Alma Bachmanni venna Johannes-Ferdinand Sardis'ega. Need Grünthalid võiks klappida? Kas keegi kinnitaks või lükkaks ümber?)

Erteli nimekuju oli Koigi vallas Sõrandus täitsa olemas. 1939. aasta 11.02 Päewalehes soovis üks Hans Ertel Koigist Sõrandust osta International veoautot; kas tal ka prouat/õde/tütart oli, ei teagi nüüd veel. Peab edasi kaevama. Ertel'eidki on veel, aga need näikse olevat olnud Pöögles Viljandimaal.

Järwa Teataja 15.09.1932 annab teada, et Koigi naised on osalenud Sargveres kuue seltsi ühisel kodukultuuri päeval, päeva juhatajaks on valitud Koigi perenaiste seltsi "tegelane" M. Lilium (vt allpool).

Järwa Teataja 07.09.1933 kuulutab tulemas suuremat pidu Huuksi mõisa pargis, kus 10. septembril kavatseti maha pidada seltsi lipuõnnistamise pidustused. Lipu annetajaks oli Koigi põllumeeste kogu, kellele perenaiste selts 1929 omakorda rohelise lipu annetanud. Küll ikka armastatakse sarnast sümboolikat. Plaanitud oli jumalateenistus mõisa pargis ja hiljem mõisa ruumides seltsi poolt korraldatud koosviibimine. Mõisahoone oli veel terve ja pakkus peavarju, nagu näha. Taas toonitatakse, et Koigi perenaiste selts on vanimaid maanaiste enesekorraldusüritusi maakonnas. Taas on nimetatud seltsi asutamiskoosolekut 10. veebruaril 1929 "Kiltri talu katuse all wähema rühmituse agarate naiste eestvõttel. (See peaks olema ikka Kiltre, praegune Linkede kodu?) Aastate vältel olla aga seltsi liikmeskond ja tegevus kasvanud ja tänu seltsile olla hulk kohalikke naisi "kogunud palju teadmisi ja oskust praktilistes taluperenaise kutseala küsimustes".

Järwa Teataja 14.09.1933 kirjutab kordaläinud lipuõnnistamise peost nii:

"Lipp Koigi perenaistele. Pidupäev Huuksi asunduses. Pühapäewal elas Koigi ümbruskond perenaiste seltsi lipuõnnistamise pidustuste tähe all. Lipp anti pidulikult Koigi põllumeeste kogu poolt perenaiste seltsile üle Huuksi asunduse pargis suure rahwahulga osawõtul, mis kokku woolas kaasa elama naiste pidupäewale. Haruldaselt ilus ilm soodustas pealegi inimeste kokkutulekut. Sündmuspaigaks oli Huuksi härrastemaja pargipoolne avar terrass, mis ilustatud elawate lilledega. Samas lehwis lipu annetaja - Koigi põllumeestekogu - roheline lipp. Pidustus algas wabaõhu jumalateenistusega pasunakoori saatel. Tuumaka ja haarawa jutluse naiste tööst ja püüetest pidas Koeru koguduse õp. A. Pähn?, kes ühtlasi õnnistas lippu. Südamlike sõnade saatel andis selle perenaiste seltsi juhatusele üle Koigi põllumeestekogu nimel esimees J. Bachmann, kuna wastu wõttis perenaiste seltsi esinaine prl. J. Naber. Järgnewas peokõnes kõneles D. Wiirsoo maanaiste liikumise sihtjoontest ja Järwa maanaiste seltside tegewusest. Soowis raugemata jõudu Koigi naistele wõitluseks oma paleuse eest uue lipu all Järwamaa põllumeeste esituse poolt. Edasi andis pr. Kuulberg terwitusi lipu saajale seltsile Koigi-Prandi maanaiste seltsi poolt, prl. Pariis - Nurmsi maanaiste seltsi poolt ja H. Lilium - Koigi rahwaraamatukogu seltsi nimel. Meeleolurikas aktus lahtise taewa all lõppes ühise ja wõimsa isamaa hümniga. Pargist siirduti härrastemajasse, kus wõeti 4 awarasse saali ülesseatud kaetud laudade taga aset. Rahwast oli niiwõrd tihedalt, et mitusada kohta lauas ei suutnud ära mahutada kõiki osawõtta soowijaid. Hoogsate lauakõnede ja rahwalaulude saatel kujunes kooswiibimine armsaks ja ülewaks. Kõikjal walitses köitew üksmeel. Selle sümbolina olid kooswiibimise peasaali seinal sõbralikult ristamisi põllumeeste kogu roheline ja perenaiste seltsi õrn walge-roheline lipp. Kord pidustustel oli eeskujulik."

No siin oli ju nüüd huvitavat infot: esiteks ei olnud perenaiste selts selgelt sama mis Koigi-Prandi Maanaiste Selts, Koigis oli siis oma rahvaraamatukogu selts päris kindlasti juba olemas, ja põllumeeste kogu toimetas, ning Huuksi häärber oli veel sedavõrd korras, et seal võis suuremat sorti peo korraldada tervelt neljas suures saalis, hoone on praeguseks hävinenud. Lisaks info lippude kohta. Kuhu need said? Konfiskeeriti? Peideti?

Teataja 09.06.1934 annab Järvamaa uudiste all aimu, et nädalapäevad varem ehk ca juuni algul 1934 sai Huuksis maha peetud Koigi Perenaiste Seltsi 5. aastapäeva pidu:

Järwa Teataja 18.07.1934 on talletanud fakti, et ka Koigi Perenaiste Selts annetas Müüsleri lahingu mälestussamba avamise jaoks raha. Summa on 3 krooni, aga see on enam-vähem sama summa, mis teised ümberkaudsed seltsid üle kandsid, ja tollal ilmselt ka mitte väga tilluke summa.

Teataja 19.10.1934 mainib napis nupus Järvamaa uudiste all ära Koigi perenaiste seltsi Huuksis korraldatava traditsioonilise lõikuspeo, kus pidi esinema ka endine minister Jürman:

Samasisulise napi nupukese trükkis Järvamaa uudiste all ära ka Kaja 19.10.1934 ja Järwa Teataja 19.10.1934.

Järwa Teatajas 12.12.1934 mainitakse perenaiste seltsi riivamisi, seoses juubilar Aleksander Bachmanni (50, Vainu talust, hiljem Endoja) abikaasa Almaga, kes olnud tol ajahetkel perenaiste seltsi laekahoidja:

Alma Endojast/Bachmannist (sünd Sardis) tuleb allpool juttu, ta oli veel 1939. aastal tegev perenaiste seltsi töös. Nõukogude võim lammutas selle tööka pere pilbasteks. Nagu ka seltsid.

Järwa Teataja 20.02.1935 mainib Koigi perenaiste seltsi liikmeid seoses õnnitlustega Silmsi maanaiste seltsile, kel täitunud aasta tegutsemist:

Nimedest mainitud Martha Liliumi, temast täpsemalt allpool. Kohalikele kõlab ilmselt tuttavalt ka nimi Armilde Vunder.

Järwa Teataja 04.12.1935 mainib üritust, mille organiseerimise juures oli päris kindlasti Koigi perenaiste seltsi käsi mängus, nimelt korraldati Koigi nn rahvuspäev:

Vahepealseil aastail toimus kindlasti üritusi veel; kui need silma hakkavad, riputan ka siia üles.

Nüüd seltsi 10. aastapäeva juubelist.

Sissejuhatuseks ilmus Järwa Teatajas 15.05.1939 väike "hoiatav" nupuke, et tulekul on tähtis sündmus 21. mail 1939, samas on näha ka juhatuse liikmete nimed:

Järwa Teataja 22.05.1939 annab ülevaate toimunud aastapäevapeost:

Samalt peolt on pärit ka kaks fotot, mis mu tähelepanu otsingute alguses pälvisid, et üldse hakata uurima, mis rakuke see selline oli, mis Koigis tegutses - ja ilmselgelt oli osa perenaisi ka mitte üksnes Koigist, vaid ümbruskonna küladest, põhituumik arvatavasti üldse Sõrandust/Sigapusmast, kui nimesid ja talude nimesid lähemalt uurida.

Esimesel fotol on näha seltsi 1939. aasta juhatust (EFA.208.3.7594):

Nüüd, kui meenutada Järwa Teataja 15.05.1939 uudisnuppu, oli seal loetletud juhatuse nimed: Salme Kalvik, Alma Endoja, Hilda Liivlaid, Martha Lilium ja Agathe Naber. Arhiivis pole nimesid välja toodud, pole neid üldse kirjaski, rääkimata järjekorrast, kui aga panna kokku Järva Teataja tollane artiklike, siis hakkab asi selginema.

Mis ma inimeste kohta leidsin? Just leidsin, ma pole ajapuudusel eriliselt pingutanud, et nende jälgi ajada, panen vaid kirja selle, mille esmapilgul leidsin, et oleks lihtsam neil, kel tõsimeeli infot otsivad.

Keskel istub suure tõenäosusega Alma Elisabeth Bachmann/Endoja, sündinud Sardis, Aleksander Bachmann/Endoja abikaasa. Fotol peaks Alma (aastal 1939) olema 46, seega ei saa see ilmselt olla keegi teine kui tema, teiste naiste sünniaastad on hilisemad.

Alma Elisabeth sündis geni.com kohaselt 17.06.1893 ja surmaajaks on seal märgitud veebruar 1979 - Novosibirsk. Järeldused teeb igaüks ise. Alma oli Hans ja Maria Sardise tütar, tema abikaasa Aleksander Bachmann/Endoja oli sündinud 1884, arreteeriti 14.06.1941, küüditati ja suri 1941 GULAGI Sevurallagis Venemaal. Mehe vanemad olid Hans ja Ann Bachmann (snd Krassmann), paar pidas Vainu talu, mis nagu eelnev juubeliartikkel ütleb, oli kuulunud põlvkondi Bachmannitele; Aleksander oli kaitseliitlane ja Isamaaliidu Koigi osakonna juhatuse liige. Küllap see neile saatuslikuks saigi. Paaril oli viis last: Kaarel Karl Heinrich Bachmann/Endoja (arst, 1914-1941 Tomski), Enn/Ernst Eduard Bachmann/Endoja (1916-1986 Novosibirsk, mobiliseeriti pärast vabanemist 1958 kui "sotsiaalselt ohtlik element", mis tõlkes tähendas ilmselt "liiga tark"), Alfred Bachmann 1918-1920, Laine Bachmann (1921-1927), Harald Bachmann/Endoja (1928-1944 Tomski). Väga traagiline saatus ühele töökale ja kokkuhoidvale perele.

Peremehest ja perenaisest on Genis ka väheke nooremast east pilt:

See naisterahvas perenaiste seltsi juhatuse fotol oli olemasolevaid fakte kõrvutades ja internetis ringi vaadates kõige lihtsam määrata. Edasine on palju keerulisem. Küsida pole kelleltki. Seega saan toetuda ainult oma järeldamisvõimele. Igasugused parandused on ainult tervitatavad, mu meiliaadress on lehe paremas ülemises servas.

Istuvatest naistest peaks vasakult esimene olema Salme Auguste Kleiman/Kalvik, 1939. aastal seltsi esinaine. Salme oli Johannes Bachmann/Alusalu tütar ja Johannes v Juhan Gleimon/Kleiman/Kalviku abikaasa.

Selle peale meenus Koigi raamatukogu kroonikast (2007) pärit internetist loetud lõik:
"juba 1907. aastal asutati Sigapusmas „Edu” selts, kus käisid koos edumeelsed talupidajad. „Edu” seltsi juhatusse kuulusid Johannes Bachmann (Alusalu, esimees), Aleksander Bachmann (Endoja), Voldemar Sardis, Johannes Grünthal (Haldre) ja Gustav Veeber. Kooskäimise kohaks oli Koigi 4-kl algkool (Sõrandu koolimaja) ning Kiltre talu (Bachmanni sünnikodu, hilisem Linke elamu) ja küün. Küünis peeti seltsi pidusid ja koosolekuid. Raamatukogu asus koolimaja kapis. Raamatute soetamiseks kasutati aastamaksu (25 senti), seltsi keelpilliorkestri esinemistest ja piduõhtute tuludest kogunenud raha. Ka haridusministeerium kinkis igal aastal raamatuid, tavaliselt kevadel või jõulude ajal. Kiltre talus oli klaver, mida pidude ajal kasutati, pidudel etendati näidendeid, esinesid laulukoorid ja mängis keelpilliorkester. Korraldati põllunduse, aianduse, mesinduse ja kodunduse õppepäevi."

See seletab nii mõndagi?

Salme noorpõlvest on arhiivis selline foto Tartu Ülikooli matriklilt, sama foto on Genis (EAA.2100.1.826.10):

Salme oli sündinud 1911 ja seega pildil umbes 27-28 aastat vana. Salme suri 1975 ja maeti Reopalu kalmistule. Salme mees Johannes Kleiman/Juhan Kalvik, snd 1902, suri samuti 1975. Kiltre talu oli Bachmannide sünnitalu, Salme isa Johannes Bachmann/Alusalu oli üle mitme küla tuntud mees ja mitmete ettevõtmiste eestvedaja. Salmel oli õde Emilie Bachmann (1909-1985), kes abiellus Heinrich Adratiga (1908-1970), vend Hugo Voldemar Bachmann (1914-1921); ja vend Evald Johannes Bachmann/Alusalu (1918-2016), kes oli abielus Liidia Eiseniga (1916-2006). Salme ema Elisabeth Bachmann/Alusalu oli Juhan Saltsmanni tütar Päinurmest Põllu talust, emapoolne perekond olid Hermetid Assikust/Päinurmest.

Ülejäänud kolme naisega on keerulisem. Kui vanust arvesse võtta, siis tõenäoliselt seisab taga vasakult teine Hilda Liivlaid (1912-1981). Hilda oli Karel August Karelli ja Alide Marie Saame/Kitsingi tütar (Vabadiku talu Sigapusma külas). Hilda lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi VII lennu 1930/31. Abiellus Edgar Santpank/Sandpankiga (1911-1985), alates 1935 Liivlaid, mees oli sündinud Tallinnas (isa Elias Santpank/Sandpank, ema Vilhelmine-Katariine Leist) ja oli ametilt autojuht, mulle teadaolevalt oli neil 1 laps. Mees oli 1944 Soomes, kuid tuli Eestisse tagasi. (EDIT 29.05.2020: ühe sõbra abiga kohalik vanem daam tuvastas fotol Hilda, nii et see on nüüd ka kindel!)

Jäänud on kaks naist. Üks neist peab olema Martha Lilium (1899-1993), sündinud Jürjen. Martha isa oli August Eduard David Jürjen (1874-?) ja ema Amalie Volter (1873-1938). Marthal oli kaksikvend Eduard Jürjen, kes suri 1941. Martha abiellus Hindrek v Hindrei Liliumiga (1895-1952), kelle vanemad olid Tõnu Lilium (1862-1928) ja Anna Horn (1866-?). Marthal ja Hindreil oli vähemalt 3 last, Rein (1927), Olev (1936-1990) ja (Evi/Eevi?).

Järele jääb Agathe Elisabeth Naber (Naaber, snd augustis 1901-?). Agathe oli Jüri Naberi ja Leena Partei tütar (emapoolne vanaema oli Ann Sardis/Partei). Ei näe kuskilt, et Agathe oleks olnud abielus, või et tal oleks olnud lapsi? Tal oli vend Otto Albert Naber (1890-1914 Lublin, Poola), õde Hilda Elfriede Naber (1892-?), vend Johannes Naber (1899-?), õde Johanna Naber (1904-2002), kes abiellus Hugo Meikop'iga (1898-1948), õe lapsed Alvi Jaaniste (1935-2001), Vaima Meikop (1938-1998) ja Veiko Meikop (1940-2004) on samuti kõik tänaseks surnud; veel oli Agathel vend Elmar Naber (1911-?), õde Nelli Naber (1910-1910, 5 nädalat seda elukest jätkuski) ja õde Klara Helene Wärk/Võrk (1896-1976 Põltsamaa).

Veel üks foto on arhiivis Koigi perenaiste seltsi liikmetest ja siin on juba palju rohkem inimesi, kellest ei tunne kedagi, välja arvatud ennist juhatuse fotol nähtud naised. Kas keegi tunneb siit kedagi? Sel juhul võib mulle kirjutada. Või otse arhiivi. Foto viide EFA.208.3.7593, autor ilmselt Eelnurme Jaan, mai 1939. Kõik oli siis veel hästi. Mitte keegi ei suutnud veel ette ennustada jubedusi, mis paari aasta pärast juhtuma hakkasid.

***

Läbi töötamist tahaksid ka ümberkaudsed naisseltside säilinud materjalid, et saada parem ülevaade kõigi nende tegevusest ja omavahelistest suhetest või kontaktisikutest, näiteks alljärgnevad arhivaalid:

Järva Maanaiste Liit, ERA.14.9.187
Kareda Maanaiste Selts, ERA.14.9.205
Keri-Silmsi Maanaiste Selts, ERA.14.9.219
Koigi-Prandi Maanaiste Selts, ERA.14.9.235
Käsukonna Perenaiste Selts, ERA.14.9.278
Imavere-Järavere Maanaiste Selts, ERA.14.9.174
Müüsleri-Köisi Maanaisteselts, ERA.14.9.338
Nurmsi Maanaiste Selts, ERA.14.9.343
Päinurme Maanaiste Selts, ERA.14.9.393
Rutikvere Valla Maanaisteselts, ERA.14.9.420

***

Saturday, February 22, 2020

1586. aasta adramaarevisjonist Järvamaal

Alljärgnevas kirjutises on minu isiklikud märkmed selle kohta, mida huvitavat leidsin, lugedes internetist leitud pdf-faili 1915. aastal välja antud üllitisest "Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. Ein Beitrag zur Gütergeschichte Estlands von Paul Frhr. von Ungern Sternberg. Reval 1915, Franz Kluge." (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Herausgeben von der Estl. Literärischen Gesellschaft in Reval. Band VIII, Heft 1 u. 2.)

Olgu üksiti kohe alguses hoiatatud - et ma ise olen erialalt hoopiski TÜ lõpetanud anglist ja seetõttu saksa keelt kahjuks suhteliselt pealiskaudselt õppinud eesmärgiga olla võimeline seda vajadusel lugema, ei pretendeeri mu märkmed siin mitte mingiks ülalnimetet üllitise ametlikuks ega ammugi mitte põhjalikuks tõlkeks, vaid ma teen tekstist kokkuvõtteid ja väljanoppeid vastavalt mind huvitavatele detailidele Järvamaa ühe teatud piirkonna kohta (Järva-Peetri khk, endise Koigi valla ümbruse külad ja mõisad, mille kohta siitsamast blogist leiab huvi korral ka rohkem materjali, olen siia aastaid oma märkmeid talletanud). Lisaks on erinevad andmed kõigepealt mu enda jaoks, et võiksin vajadusel need kiiresti ja ühest kohast üles leida. Kui mu alljärgnevate märkmete sisu aga peaks tekitama tahtmise neid mujal kasutada, siis palun viidata algallikale ehk ülaltoodud saksakeelsele kogumikule.

***

Vihikuke on tegelikult suhteliselt mahukas, üle 200 lehekülje.
Sisukord annab teada, et üllitis algab Ungern Sternbergi eessõnaga (lk 1), edasi leiab sealt ülevaate kasutatud käsikirjadest (lk 5), kasutatud lühendid (lk 10), seejärel on kirjas 1586. aasta Eestimaa suure adramaarevisjoni protokoll (Das Protokoll der Ao 1586 gehaltenen Grossen Revision in Estland, lk 11), siis rüütelkonnas läbi viidud 1589. aasta küsitlus või uurimus, ülekuulamiseks ei tihkaks seda tõlkida vist (Das Verhör der Ritterschaft Im J. 1589, lk 133), kuningas Johann III otsus (lk 157), edasi tuleb Lisa: ülevaade vist kuberneridest Eestis (lk 160), register (eessõna/Vorwort) lk 164, edasi isikuregister lk 188, kohanimeregister lk 226, ja päris lõpus on ära toodud sisse lipsanud trükivead ja parandused.

***

Eessõna/Vorwort lk 1

Ungern Sternberg avaldab imestust, et üldiselt väga põhjalikult revideeritud Liivimaa alade kõrval pole Eestimaal teadaolevalt säilinud kirjalikke teateid sarnasest suurest adramaarevisjonist enne 1586. aastat. Üksiti pakub ta eessõnas ka välja, et selline otsus (s.t kuninga otsus revideerida maavaldusi) ühendas ilmselt esimest korda Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa ühtsetel alustel mõistetavaks Eestimaaks. Ordu ajal seega ei olevat saanudki rääkida mingist ühtsest Eestist.
Säärane ühinemine tulenenud Rootsi kuningas Johann III (Gustav I Vasa poeg, 1537-1592, oli Rootsi kuningas 1569-1592, abielus Katariina Jagellonicaga ja verinoore preili Bielkega, kui mälu ei peta) privileegidest, allikat ei näinud, küll oli kuupäev vist siis Johanni privileegide tekkimise algusest 25. august 1584. (Pole selle kohta kusagil mujal näinud silpigi lugeda. Võimalik, et tegu oli 25-aastase Rootsi-Vene sõja aegsete kokkulepetega? Või siis võttis Johann III need privileegid üle oma vennalt kuningas Erikult, kellelt ta Rootsi krooni ja trooni pehmelt öeldes pihta pani. Mis on peaaegu mõistetav, sest Erikul oli kuuldavasti katus vähemalt aeg-ajalt korralikult sõitnud - hoogudeni, mis lõppesid nt suursaadik Nils Sture tapmise või muu taolisega. Mäletatavasti hakkas vaherahu 1585, mida pikendati, ju siis leidis Johann olevat paraja aja oma valdused üle lugeda).

Igatahes olid ajad segased, Rootsi kroon oli vägagi huvitatud, et aadel tagaks militaarvõimekuse ja vähe sellest, ju oli kuningas ka selle aja jooksul, mil Eesti maakonnad tema vennale, Rootsi kuningas Erikule kuulusid, taibanud, et need valdused toodavad päris toredasti tulu. Kahtlemata oli oma osa ka Pontius de la Gardie ponnistustel Virumaa ja Eestimaa ning seejärel Läänemaa Rootsi kroonile tagasivõitmisel, seega oli küsimus ilmselt mitte üksnes ahnuses, vaid vajaduses piirkonda de facto valitseda.

Revisjoni läbi viima palgatud kuninglikud "komissarid", kelle nimed pole Ungern Sternbergi sõnul kahjuks säilinud, alustasid tema teada tööd 25. jaanuaril 1586 kõigepealt Virumaalt. Ametnikud kontrollinud eelkõige õigust maaomandile ja tõendite olemasolul ka kinnitanud selle kohe. Keerulisemate juhtumitega tegelenud kuningas isiklikult. Juhtus vist ka, et arvatavalt puudulike tõendite korral võidi maaomand või küla käest võtta või aadliseisus kahtluse alla panna.

Lisaküsitlus või uuring maaomanike seas viidi läbi 1589, mille käigus, nagu ma aru sain, otsis kuningas Johann III vastust eelneva 1586. aasta revisjoni käigus lahenduseta jäänud probleemidele ja viis seega adramaarevisjoni lõpuni hiljemalt 1590. Kuninglikest arhiividest olla võimalik leida ka uusi registreeritud adramaid, kõiksugu ümberarvamisi ja muud mudru, mida sellise revideerimistegevuse käigus sõjast laastatud maal ilmselgelt ikka ette tulla võib.

Raamatus esitatud adramaarevisjoni protokoll ei ole Ungern Sternbergi (US) sõnul sugugi üks ja ainus originaal, vaid on erinevate koopiate (täpsemalt 9 koopia) põhjal proovitud taastada. Lisaks on US kasutanud andmeid hilisematest ka Tallinna lossi kuninglike sekretäride märkmetest aastaist 1595-1600, Landrollet aastast 1694 (see Landrolle on ilmselt mingi tollane "riiklik" register või maanimistu), piirivaidlustülide protokolle ja kokkuleppeid 17. sajandist. Kahes käsikirjas olnud märgitud ka kas aadliseisuse või siis maaomanduse vaidlustamised, mille kohta Johann III teinud otsuse 12. augustil 1590. aastal pärast lisaküsitluse üleviimist. Nii et nagu Eestile omane, segadust kui palju.
Üldiselt tundub võhikule, et Ungern Sternberg on vähemalt üritanud ettevõetud kirjatööd täpselt ja põhjalikult teha, kuigi ta mainib ka ära, et I maailmasõda on alanud ja ajad on muutunud segaseks ja ettearvamatuks. Eessõna lõppu on kirjutatud november 1914. Trükist on asi ilmunud järgmisel ehk 1915. aastal.

***

Ungern Sternbergi töö aluseks olnud käsikirjad (lk 5):

I Käsikirjad, mis sisaldavad vaid materjale 1586. aasta adramaarevisjoni kohta.

Käsikiri R: Käsikirjaline kaust Livonica nr 520b - Riigiarhiivis Stockholmis. 184 pärgamentlehega?, õmmeldud kaust pealkirjaga "Anteckningar af 1584 och 1586 om Estländska Gods och deras Egare" (rts k-s Märkmed 1584. ja 1586. aastatest Eesti mõisate ja nende omanike kohta). Algselt kaks erinevat käekirja, mõlemad kirjutatud 16. sajandi lõpus. Käekiri I: info Harjumaa kohta, suurem osa infot Virumaa ja Ambla kihelkonna kohta. Käekiri II algab lehelt 151, antud ülejäänud andmed, aga väga segaselt. Iga omaniku nagu ka iga mõisa kohta hakkavad andmed uuelt lehelt; eriti teises osas jääb mulje, et tegu pole mitte ühtsetel alustel protokollimise, vaid iga eraldioleva juhtumi protokollimisega. Lisaks on lahtisi lehti, mis ei puutu asjasse, koopiaid keeldumiskirjadest? jmt.

Käsikiri RA: Käsikiri Livonica nr 809b - Riigiarhiivis Stockholmis. Toodud Kuninglikust Kammerarhiivist (Königl. Kammerarchiv.) Viis kokkuõmmeldud vihikut: I Virumaa, II Läänemaa ja Ambla khk Järvamaal, III ja IV Harjumaa. Käekiri 16. sajandi lõpp, 17. sajandi algus. II vihikus hoolikam vanem käekiri, kuid sisu poolest sarnane. Ainult Harjumaa kohta on andmed enam-vähem täielikud. Muidu on sisu poolest nagu A ja B.

Käsikiri RJ: Käsikiri Livonica nr 809a - Riigiarhiivis Stockholmis. Pehmete pappkaantega kaust, pealkirjaga "Lieffl. Revisionsakta K. Johannis etc. Anno 1586." Hea käekiri aastatest 1590-1600, äratuntav mitmetelt sama perioodi (denial)-sertifikaatidelt. Võimalik, et see käsikiri oli eeskujuks hilisematele omaniku-informatsiooni sisaldavatele käsikirjadele C, D ja E, sest see sisaldab kõiki märkmeid, eriti nagu see on teada käsikirjast E (Codex Tideböhl), ka neid märkmeid, mis on lisatud pärast revisjoni toimumist, nagu omaniku muutus vmt.

II Käsikirjad, mis on seotud revisjoniga, kuid sisaldavad ka muud materjali.

Käsikiri KJ: Käsikiri Livonica nr 520 - Riigiarhiivis Stockholmis. Tugevalt kannatada saanud kaantega kaust, esimesel lehel pealkiri "Revision, so weiland König Johannes zu Schweden etc. durch dero Commissarien im Fürstentum Ehsten in Lieffland halten lassen etc." Kaustal on register/nimestik, mis lubab arvata, et vaatamata kausta kehvale väljanägemisele on sisu lehed tervenisti säilinud. Kirjutatud mitme erineva käekirjaga 17. sajandi algul. Umbes sama sisu nagu käsikirjal R. Kõige olulisemad osad: 1) Ülevaade aadlimõisatest Virumaal. 2) Eesti rüütelkonna liikmete ülekuulamised ja küsitlemised Paides 1589. 3) Eesti rüütelkonna liikmete vanded? 1595. 4) Väljavõtted kuningate Johann III, Sigismundi ja Karl IX nimestikest mõisate kohta tehtud otsustest. 5) Koopiad erinevatest privileegikirjadest alates kuningas Erik IVst kuni Gustav Adolphini (kuni 1617) Eesti rüütelkonnale ja linnadele Eestis. Käsikiri sisaldab XXX + 344 lehte ja on ilmselt olnud eeskujuks käsikirjale A.

Käsikiri A: Käsikiri nr 152 Tartu Ülikooli raamatukogus. Nahast selja ja kergete pappkaantega kogumik. Kaanele on kleebitud tükk pärgamenti kirjaga "Revisionbuch und privilegia 1586 bis 1589". Kokku 64 lehte on kadunud. Eraldiseisvate osade järjekorda on muudetud. Näiteks tervikuna on alles 1586 revisjoni ja 1589 küsitlust ning Virumaa mõisu puudutavad materjalid, kuid rüütelkonna vandeandmise protokollid aastast 1595 on kõik kadunud.

Käsikiri B: Käsikiri nr 4 Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. Suur kaust 647 lehega, esimesed 410 sisaldavad mitmesuguseid juriidilisi kirjutisi ja on revisjoni mõttes väärtusetud, 411. lehel algavad revisjonimaterjalid, käsikiri on peaaegu identne käekirjaga käsikirjas KJ.

Käsikiri C: Käsikiri 4 astmes 0 in weissem Pergamenteinband (ohne Titel). — U. St. A. in Reval. Ungern Sternbergi arhiiv Tallinnas, pealkirjata. Esimeses pooles nummerdamata lehtedel erinevad dokumendid, enamasti orduajast, sellele järgneb register, koopia Vana-Stettini rahulepingust 1570. II pooles koopia 1586. aasta revisjonist, nummerdatud lehed 1-182. Sama täielik nagu käsikiri RJ, kuid juhuslikus järjekorras, kõigepealt No 111 Harjumaa, Jüri kihelkond (St Jürgens), Jõelähtme (Jegelecht), Sayentacken? und Kusal (Sayentacken peaks vist olema Seyentacken, mis oli Harju-Jaani, ja Kusal oli Kuusalu). Pärast seda No 1111 Kose kihelkond (Kosch), Juuru (Jörden) ja Rapla (Rappel), siis samuti No 1111 Hageri (Haggers) ja Keila khk (Kegel). Hiljem numbriteta Järvamaa, Järva-Jaani khk (Keiting/Keytis/Küttise), Koeru khk (KoikerKoyker/Marien Magdalenen/Loppengunde), Peetri khk (Emmern/Embere/Ämbra), Türi (Turgel), Ambla (Ampel) ja Järva-Madise (Goldenberg/St Mätthai). Seejärel tulid No 1 Virumaa (Wierland) ja No 11 Läänemaa (Wieck).

Käsikiri D: nn Codex Pabst Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. 4 astmes 0 (huvitav, kas see tähistab midagi? Formaati? Suurust? Köidet?) Pappkaante ja pruuni nahkseljaga kogumik. 18. sajandist, umbes sama ülesehitus nagu käsikirjal C, kuid C usaldusväärsus olevat suurem.

Käsikiri E: nn Codex Tideböhl Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. Erinevad dokumendid, tunnistused, privileegikirjad; Jõelähtme pastori Heinrich Wrede kirjutatud. Sisaldab esimest 68 lehte 1586. aasta revisjonist. Need märkmed algavad sõnadega "Das Kerspel Jeggelecht. Jackewall. Anno 1586." (Jõelähtme kihk. Jägala) Järgnevad andmed Jüri khk kohta.

***

Lk 10 lühendid

***

lk 11: algab ülevaade adramaarevisjonist aastal 1586, millest ma noppisin välja vaid mind huvitavad paigad ja isikud.
Ülejäänud piirkonnad ja isikud on kirjas vaid mainimise järjekorras, et edaspidi vajadusel asja põhjalikumalt edasi uurida.

I Das Protokoll der Anno 1586 gehaltenen Grossen Revision * In Estland*

Järvamaad puudutav teave algab lk 74 (In Jerwen oder Wittensteinischem Gebiete), kihelkondadest kõigepealt Keitinge (Järva-Jaani) lk 74:

üles on loetletud 11 maaomanikku: 176 Robert Fircks Hoff Aggers, 177 Wolter Schaffhaupts, 178 Johann Fircks der Jüngere, 179 Gerhard Stalbieter, 180 Hans Bilefeldt, sama numbri alla eraldi, kuid nummerdamata Laurentz von Cöllens/Wittiben, 181 Sehl. Laurentz Kahlen (Cöllens?) Hausfrauen, kirjeldus sisaldab Peetri kihelkonda puudutavat märkust "Ihr hat H. Pontus wiederumb eine andere Möhle Cardinay mit l Haken Landes im Kirchspiele zu Emmern eingeräumbt", kõne all on 1 veski ja 1 adramaa maad mu meelest Prandis, selle vana nimi oli Kardina? Peab seda asja veel uurima. Edasi 182 Jürgen Boye, 183 Caspar Tiesenhausen (Sitzi/Preedi mõis, 10 küla, 4 veskit, 96 adramaad), 184 Hans Wardtmann, 185 Hans von Lübeck.

Edasi tuleb Im Kirchspiel Koycker, mis on vanem nimetus Koerule:

186 Jürgen Tuven, 187 Henrich Ruthen gehörig, 188 Johann Mettstaken (kes huvitab mind ka, sest Mayaver on praegune Vaali ja Merja kant), edasi 189 Berend von Zweiffel, 190 Hans Straszburg.

Kõik, mis puudutab Järva-Peetri kihelkonda, algab lk 78 pealkirjaga Im Kirschspiel Eimern, mis peaks siis tähendama piirkonna vanemat nimetust Ämbra/Embera.

Maaomanike nimistus on ära toodud 191 Jürgen Drolshagen (Assiku/Päinurme mõis ja maad + Huuksi, Tamsi, Pätsavere, Ohuvere, Killenarfe/Källomäe jmt):

Edasi on ära mainitud 192 Johann Soigen Hof Eyefer/Eivere mõisast koos muude kohanimedega, millest ma hoobilt ei tea ühtegi, v.a Otiku:

Järgmine mees on 193 Barteldt Gohren, milline nimi ei ütle mulle midagi ja tahab seega lähemat uurimist, Hof Kirrisahr (peaks Koordi olema):

Ja viimane mainitud maaomanik Järva-Peetri kihelkonnas on 194 Hinrich Stahl:

Nii vähe neid Järva-Peetri maaomanikke oligi. Asi tahab veel uurimist.

Siis läheb Järvamaa nimistu edasi lk 80 Türi kihelkonnaga (Turgel), kus on ära toodud kaks maaomanikku, juba tuttav (siin 195) Johann Mettztaken ja 196 Herman Brakel (Tecknal ehk Lokuta rüütlimõis).

Edasine Järvamaad puudutav on (18.02.1586) üles märgitud justkui hoopis teist süsteemi kasutades, ehk et Ampell/Ambla kihelkond ja Goldenberge/Järva-Madise kihelkond on üles loetletud kohanimede kaupa ja siis muu hulgas ka omanike nimesid mainitud (s.t kui on hästi läinud).

Järvamaa nimistu lõpeb lk 84, edasi läheb sealt Harjumaa nimistu.

Kus on näiteks Mäo mõis??? See ei saanud ju Liivimaa alla kuuluda? Kus on Silmsi? Väga segane värk. Rutikvere ilmselt just käis Liivimaa arvestusse ja pole seetõttu siin mainitud.

***

1589. aasta märtsis on Järva-Peetri khk-s (lk 155) uuesti arutatud/küsitletud järgmiste meeste omandit: Jürgen Drolshagen Assiku mõisast ("kelle käitumine on selline nagu alati"? :) ), Marcus Schlippenbeck Egeferist (ka Eggefer, mis koht see on? Shouldn't it be Eyefer?) ja kodanik Gohren/Gohri lesk, kelle puhul on esindaja puudumisel kahtlustatud suurt vaesust. Hmm.

Sellised lood siis pärast Liivi sõda Järva-Peetri kihelkonnas aastatel 1586-1590.

***

Abiks kohanimede dešifreerimisel (neid kirjutati tõesti mitmel erineval moel, sõltuvalt kirjutaja taustast ja haridustasemest) on nüüdseks ka internetis pdf-failina rippuv Linda Kongo koostatud "Saksa-eesti kohanimed", Abiks Loodusvaatlejale nr 100, Tartu 2016.

***

Tuesday, February 26, 2019

Oskar Alexander Bruhns 1881-1945

Sai natuke sobratud vanades arhiivipaberites ja leitud kogemata ülalnimetet vennikese allkiri ühelt 1912. aasta aprillis Järva-Peetri koguduses väljastatud tõendilt, millist ma pildistasin seoses ühe teise looga. Hakkasin siis õhtul uurima, millise Järva-Peetri kirikuõpetajaga täpselt tegu ja leidsin Bruhnsist kogunisti paar piltigi. Riputan kogunenud märkmed siia üles, ehk läheb kellelgi kunagi tarvis.

Oskar Alexander Bruhnsi isa Emil Johann Heinrich Bruhns oli igal juhul Eestiga seotud, Nissi Maarja koguduse õpetaja, sündinud 1843 Narvas ja surnud 1928 Riisiperes. Kahtlustada võib, et kodanike kodune keel oli arvatavalt saksa keel. Kui ainuüksi nende kahe mehe eluteed jälgida, siis oli perekond läbivalt üsna liikuva eluviisiga. Ei saa jätta ka mainimata, et vaimulikke oli Bruhnsi (eriti Oskari emapoolses) suguvõsas kõvasti rohkem kui üks.

Oskari isa Emil Bruhns sündis 1843 Narvas, kuid gümnaasiumis õppis 1854-61 hoopis Kuressaares, edasi leiame mehe 1862-1865 Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. 1866 oli ta endiselt Tartus, kus sooritas usuõpetuse ülemõpetaja eksami, misjärel leiame ta kuni aastani 1868 hoopistükkis Moskvas õpetamas Kreimanni eragümnaasiumis. 1869 on mees tagasi Revalis/Tallinnas (Figaro siin, Figaro seal), kus ta ordineeriti õpetajaks. Alles pärast seda jäi mees veidi paiksemaks, 1869-1870 oli Emil Bruhns Eestimaa vikaarõpetaja ja 1871-1916 ehk siis ajaperioodil, mil ka Oskar Bruhns sündis, oli ta Nissi Maarja koguduse õpetaja. Oskari isa Emil suri 1928 Riisiperes.

Oskari ema oli Helene Friederike Amalie Hasselblatt (1856-1934), kelle suguvõsas oli nii palju vaimulikke, et Püha Neitsi ise ka ei suudaks neid vist kokku rehkendada. Ma küll üritasin näpuga järge vedada, aga peagi oli asi sassis. Ehk siis, Oskari ema Helene isa Friedrich Wilhelm Anton Hasselblatt (1815-1870) oli Karuse Margareeta koguduse õpetaja, vanaisa Gustav Hasselblatt (1787-1863) Viru-Nigula koguduse õpetaja, vanavanaisa Peter Anton Hasselblatt (1751-1791) Hageri koguduse vaimulik ja vanavanavanaisa Gustav Ernst Hasselblatt (1705-1766) Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja. (Ega's sellega asi veel lõppenud - ka viimase isa Christian Hasselblatt (1653-1718) ja vanaisa Isaac Svenonis Hasselblatt (1608-1682) olid Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetajad, vend Isaac Hasselblatt (1680-1742) Tallinna Toomkoguduse rootsi õpetaja, vend Carl Friedrich Hasselblatt (1701-1730) Noarootsi koguduse õpetaja ja Gustav Ernsti äi oli tagatipuks Anton thor Helle (1683-1748, 'thor' ei ole kirjaviga, see olla partikkel, mitte nimi), kes teadupärast tõlkis piibli eesti keelde ja oli Jüri koguduse õpetaja. Sa mu issameie, päriselt ... Ma rohkem ei viitsinud Oskari emaliini edasi ajada, ega see paremaks poleks läinud, vaimulikke hargnes kahte lehte nagu piksenoolel harusid ... :)

Oskari isaliinis oli selles suhtes palju "maisem" olukord, Oskari isapoolne vanaisa Alexander Theodor Bruhns (1805-1856) oli olnud Narvas hoopiski kullassepp, kes sündis Revalis/Tallinnas, kuid suri Saaremaal Kuressaares. Isapoolse vanaema Louise Eleonore neiupõlvenimi olnud Hoppmann, sündinud 1810 Muhus.

Oskaril oli päris palju õdesid-vendi, ma lugesin koos Oskariga lapsi peres kokku üheksa: Immanuel Eduard Conrad (1876-1880), Erna Louise (1877-1950), Axel Johannes (1879-1880), siis Oskar Alexander ise (1881-1945), Elisabeth (1883-1902), prof. Ph.D. phil Leopold Bruhns (1884-1957), Friedrich Carl Nicolai (1886-1976 Hamburg, abiellus Jelgavas 1898 sündinud 'Milly' Marie-Celine von Grot'iga, nende tütar oli Barbara Elisabeth Bruhns/Bayer 1920-2016 Hamburg, õpetaja, Tartu Ülikooli matrikli nr 17184), Ernst (1889-1902) ja Margarete 1895-...?. Kas peres oli veel lapsi, kelle eluiga oli lühem, ei jõua praegu kontrollida, Ernsti ja viimase tüdruku vahel näikse küll pikem vahe olevat.

Rahvusarhiivis on täiesti olemas Oskari noorema venna Leopold Paul Bruhnsi pilt aastast 1903/1904 (EAA.1843.1.222.491, foto Carl Schulz). Oskari vend oli ju ka täiesti huvitav kuju, kui saksakeelses Wikis sõrmega järge ajada. Leopold lõpetas nagu Oskargi Peterburis Püha Anna kooli (St Annenschule), tudeeris seejärel kõigepealt filoloogiat (klassikalised keeled) ja seejärel kunstiajalugu Tartu, Bonni, Freiburg/Br, Baseli ja Würzburgi ülikoolides, lõpetades viimase 1913 kraadiga Ph.D. phil. kunstiajaloos (Wilhelm Pinderi (1878-1947) käe all, lõputöö käsitles Saksa renessansiperioodi, täpsemalt Würzburgi hauaskulptuure perioodil 1480-1540; Die Grabplastik des ehemaligen Bistums Würzburg während der Jahre 1480-1540. Ein Beitrag zur Geschichte der deutschen Renaissance). Hiljem, 1920, järgnes sellele uurimus Johann Goethe ülikoolis (Maini-äärne Frankfurt), kus luubi all olid Würzburgi skulptorid renessansiperioodil ja järgnenud barokiperioodil 1540-1650 (Würzburger bildhauer der Renaissance und des werdenden Barock 1540-1650). Aastail 1920-1924 oli Leopold Maini-äärse Frankfurti ülikoolis kunstiajaloo eradotsent, seejärel 1924-1927 kunstiajaloo professor Rostocki ülikoolis, ja 1927-1934 kunstiajaloo professor Leipzigi ülikoolis; üks tema kuulsamaid õpilasi saksakeelses kultuuriruumis olla kunstiajaloolane ja konservaator Otto Müller (1911-1999). Aastail 1934-1953 oli Leopold Roomas Hertziana raamatukogu direktor (Keiser Wilhelmi ehk Max Plancki kunstiajaloo instituudi juures Roomas) ning ta suri 1957 detsembri lõpupäevil samuti Roomas. Leopold oli Saksimaa Teaduste Akadeemia liige, Roomas Societa Storia Patria liige, oli 1926 kirjavahetuses Eesti Kirjanduse Seltsiga ning Evangeelse Luterliku kiriku eesistuja/president Itaalias (mul pole õrna aimugi, kuidas seal see õige ametinimetus selles süsteemis täpselt kõlab, saksa keeles on Präses). Kõige krooniks sai Leopold Saksa riigilt ka miskise teenetemärgi (das Grosse Verdienstkreuz mit Stern des Verdienstordens des Bundesrepublik Deutschland, ma isegi ei proovi seda eesti keelde tõlkida, igasugu aumärkide nimetused käivad kauge kaarega üle mu teadmiste). Nagu tema õpetaja Pindergi, vandus ka Leopold Bruhns 1933 (nagu teisedki ülikoolide õppejõud, palju valikuid seal ilmselt polnud) truudust Hitlerile ja tema natsionaalsotsialistlikule riigile.
Leopold oli päris mitme saksakeelse teose autor. Miks Leopold Bruhns õigupoolest Rooma suundus, pole kuskil märgitud. Võib-olla talle siiski ei meeldinud Hitleri Saksamaa? Olgu sellega kuidas oli, Rooma ta elama jäi ja sinna ta ka 1957 maeti (luteri surnuaiale Cestiuse püramiidi lähistel).
Vaat sellised tegusad pojad olid niisiis Nissi kirikuõpetajal Emil Bruhnsil.

Nojah, nüüd aga lõpuks siis Oskar Bruhnsi enese juurde.
Oskar Alexander Bruhnsi kohta leidsin järgmist: Oskar sündis Nissis 1881 ja õppis Peterburis Püha Anna koolis (St Annenschule), mis kool see siis iganes ka polnud, ning riigiarhiivis on sellest perioodist foto (pildistanud väidetavalt Hermann Steinberg) täiesti olemas, viide pildi allservas:

Edasi (või õieti tagasi ju) leiame Oskari taas Eestist, sedapuhku Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast 1900-1905, ka Tartu perioodist on säilinud foto (fotograaf Carl Schulz, viide pildi allservas):

1907 ordineeriti Oskar Bruhns õpetajaks, 1907-1909 oli ta Tallinna Jaani koguduse adjunktõpetaja. Kuidas Oskar Järvamaale täpselt sattus, ei tea, aga 1909-1915 on Oskar Bruhns igatahes kokku kuus aastat Järva-Peetri kirikus Püha Peetruse koguduse õpetaja; arvata võib, et ta lihtsalt määrati sellele kohale eelmise kirikuõpetaja Konrad von zur Mühleni (1868-1945) asemele, kes suundus 1909 Niguliste kogudusse õpetajaks.
Foto von zur Mühlenist allpool on aastaarvuga 1896, seega umbes aasta hiljem, kui baltisakslasest mõisniku poeg Konrad Johann Gottwald von zur Mühlen Järva-Peetri koguduses õpetajana teenistust alustas (viide foto allservas):

Järva-Peetri kirik aastal 1920 nägi välja justament nii nagu alt näha; pilt peaks olema võetud sellelt teelt, mis suundus kirikust edasi Esna poole, väidetavalt on tegu Heinrich Öömanni ülesvõttega:

Sellest perioodist on ka Oskar Bruhnsi allkiri ühe minu teise uuritava loo dokumendilt aastast 1912 (dokument ise oli ärakiri sünni- ja ristimistunnistuselt riigiarhiivi säilikust EAA.2100.1.2000):

Miks või kuidas, pole hetkel võimalik järele uurida, aga Oskar Bruhnsi edasine elutee viis miskipärast Siberisse (mida sellel perioodil mõnikord ikka juhtus), kus ta 1915-1918 veetis (vaevalt, et lõbusalt, aga mine isahane tea) aega kuskil Minussinskis, kus oli alates 1917 umbes aastakese Kooperatiivide Liidu direktor, mida iganes see ka tähendas; seejärel oli aga äkitselt 1919-1920 Jekaterinburgis poeglaste gümnaasiumi inspektor. Huvitavad saatuse keerdkäigud, peaks mainima.

Jällegi ei tea, kas Bruhns lubati koju või tuli ise sealt ära, aga 1921 oli Oskar Bruhns tagasi Eestis. Miskipärast ta siia aga kuigi kauaks pidama ei jäänud ja 1922 lahkus Bruhns Eestist Saksamaale. Teada on, et 1922-1934 oli ta Leipzigis Reudnitzi linnaosa Markuse koguduse õpetaja, 1932 sai temast Leipzigi ülikooli audoktor, 1934-1945 oli mees Leipzigi Nikolai kiriku ülemõpetaja ja samal ajal millagi ka Leipzigimaa superintendent. Lisaks oli Oskar Bruhns alates 1936 Saksi Maakiriku nõukogu eesistuja ja alates 1937 Gustav Adolfi Ühingu asepresident.

Väidetavalt oli Oskar Alexander Bruhns abielus kellegi Anna Sachsendahl/Bruhnsiga, tema ega laste kohta pole hetkel küll kuskilt infot leidnud.

Oskar Bruhns suri 1945. aasta detsembri viimastel päevadel Leipzigis.

Monday, March 11, 2013

Kesk-Järvamaa külade esmamainimise ajad

Alltoodud andmed (välja arvatud Silmsi ja Vaali, mis pärinevad Karl Kranichi märkmetest ja mujalt) selle kohta, millal mingit kohalikku asundust on esmakordselt ja sellele järgnevalt ajaloos kirjalikult mainitud, on välja kirjutatud üllitisest

Baltisches Historisches Ortslexicon 1: Estland (einschliesslich Nordlivland) by Feldmann, Westermann (1985), Böhlau Verlag; Köln (ISBN 3-412-07183-8)
1586. aasta adramaarevisjoni andmed on üle täpsustatud 1915. aastal ilmunud Paul von Ungern Sternbergi kogumikust "[Beiträge zur Kunde ESt-, Liv- und Kurlands. Band VIII, heft 1 u. 2.] Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. Reval 1915. Franz Kluge."

Väike-Kareda (sks Essenberg)
1398 Dorf Cardewaye bei Weissenstein (UB VI, 2944) (Cardewaye küla Paide lossi all)

1626 Dorf Cardewall, kuningas Gustav Adolf määrab küla Alexander von Essenile, mõisa hakatakse kutsuma mõisnike järgi Essenbergiks

1919 viimane omanik enne mõisa riigistamist parun Thure Rausch von Traubenberg, valitseja Richard Johanson.
Viimasel ajal on mitmeid seisukohti, et Väike-Kareda on palju vanem küla kui Suur-Kareda ehk Esna; Väike-Kareda leiud on rauaaegsed (7.-13. sajand), Suur-Esna kujunenud oluliseks alles tänu teedevõrgule keskaja algul (Lätti 2004, Tõnisson 1999, Vassar 1972).

Päinurme (sks k Assik, Aszeka jmt)
Kõige varasemad teadaolevad omanikud enne Drolshageneid olid ilmselt von Rosenid, vast ca 1450-1460ndad, eeldatavasti Anna von Roseni isa/vend/surnud abikaasa vmt, kes abiellus Brun Drolshageniga (isa Hans Drolshagen arvatavalt Haapsalu Kirimäelt). Tahab veel uurimist see von Rosenite teema.

1484 kuulub küla Brun Drolshagenile (Schilling Rg s 102), abielus Anna von Roseniga "a. Assik".
Bruni isa oli Hans Drolshagen "a. Kirrimeggi", mis võis olla kas Kirimäe mõis Haapsalu külje all (mis on tõenäolisem, sest tema isa omakorda, nime poolest samuti Hans Drolshagen "a. Sandel/Öesel", oli Saaremaalt Sandla mõisast), kuid Kirrimeggi/Kirimäe oli mõis ka Kose-Uuemõisas. Brun oli abielus Anna Drolshageniga (neiuna von Rosen). Arvata võib, et mõnikümmend aastat enne seda võis Assiku mõis kuuluda von Rosenitele ja Brun tuli Kirimäe mõisast von Rosenitele koduväiks. Brun oli hilisema Assiku omaniku Brun "der Alte/Vanem" Drolshageni isa.

1555 on mainitud Hof Assickut (mõis, Bfl I, s. 1478), omanik sel ajal (1555) võis juba olla Brun Drolshageni ja Anna von Roseni poeg Brun "der Alte/Vanem" Drolshagen "a. Assik", kes oli abielus Hedwig von Tiesenhauseniga.

1586. aasta adramaarevisjoni ajal (selle korraldas Rootsi kuningas Johann III) kuulus Assiku mõis Jürgen von Drolshagenile, kes oli Brun "der Alte/Vanem" Drolshageni üks poegadest ja abielus Gertrud Ebba/Edde von Wettbergiga, kelle isa Brun IV von Wettberg sai surma 1558 merereisil Copenhagenist Revalisse ning kelle vend Brun V von Wettberg oli Vaeküla ja Angerja (Waykull und Angern) mõisate omanik aastail 1568 ja 1586, ning 1589 küsitluse ajaks surnud.

Allikas: Paul von Ungern Sternberg, "Die Revision vom J. 1586 und ...", 1915

Jürgenil ja Gertrudil oli kaks tütart, Margaretha (suri 1645 Revalis) ja Hedwig (suri 1663). Hedwig abiellus kaks korda, esmalt Herman von Ferseniga (suri 1603, neil oli tütar Hedwig von Fersen, kes pärast abiellus Röttgerdt von Lodega) ja hiljem veel miskise Daniel Wagneriga, kes väidetavalt viskas lusika nurka enne 1632, lapsi neil teadaolevalt polnud. See rida meid siinkohal väga ei huvita ka. Aga teine tütar, Margaretha von Drolshagen abiellus (ja see on ilmselgelt vägagi konkreetne põhjus, miks edaspidi kuulusid Päinurme ja Huuksi 1595-1744 von Uexküllidele) meeskohtunik Wolter II "d. Ältere" von Uexkülliga, kes suri 1662. Neil oli trobikond lapsi; kes täpselt mõisa ja külad päris, tahab veel uurimist.
1595-1744 Haus v Uexküll

1686 eraldas väidetavalt Berend Johann von Uexküll (1630-1701, isa Georg Johann von Uexküll, ema Magdalene von Bremen, mis ei klapi mu meelest üldse Wolter II liiniga, peab veel uurima) Assiku mõisa maadest Huuksi mõisa rajamiseks maad, seega on Assiku mõis endiselt von Uexküllide käes.

1840 eraldatakse Assikust Vaali (Wahlhof abgetrennt)

1919 viimane omanik enne riigistamist Ernest von Wahl

1919-39 Restparzelle mit Brennerei, Helene v Wahl (Schilling, Rg s 103)

Assiku e Päinurme mõisa alla käisid Huuksi, Källomäe, Pätsavere, Lähevere, Palasi/Pallase ja Päinurme külad. Pärast Huuksi eraldamist eraldi mõisaks 1686 jäi Huuksi küla koos Tamsi ja Keri külaga Huuksi mõisa alla, kuid Källomäe, Pätsavere, Lähevere, Ofer/Aavere(Koeru), Palasi/Pallase jt endiselt Assiku/Päinurme alla.

Kuigi Huuksi küla kuulus Assiku alla, tehti sellega ilmselt mingeid peresiseseid tehinguid. Näiteks on 1586. adrarevisjonis kirjas, et Dorf Hukas kuulunud enne adrarevisjoni Tönnis von Asserienile a. Tolckesz/Kohalast, kelle naine oli Jürgen Drolshageni (Assiku/Päinurme omanik 1586 adrarevisjoni ajal) venna Detloffi tütar Hedwig ja saanud ilmselt Huuksi küla endale kas kaasavaraks või oma isa pärandina, kuidas muudmoodi see Tönnise kätte sai, kuid küla otsustati müüa Tönnise ja Hedwigi tütre abiellumisel Hinrich von Bremeniga Lehtse mõisast. Kukruse mõisa (seda seost ma pole veel uurinud) paberite hulgas näiteks on säilinud paber aastast 1602, mis kinnitab samuti sellist tehingut Huuksi külaga (EAA.2069.2.1035: Regest 1035. Töennisz Asserien zu Tolckesz (Kohala mõisast, Landrat) hat seine Tochter dem Hindrich Bremen von Lechtesz verheiratet und ihm den Hof und Gut Harm (Vana-Harmi/Ojasoo mõis) belegen und das Dorf Hukas verkauft, den 13. März 1602). Samuti on 1586. aasta adrarevisjonide käsikirjadest pärit lause, mis ütleb, et varem kuulus Huuksi küla Tönnis von Asserienile ja tema naisele (Paul von Ungern Sternberg, Die Revision ..., 1915.)

Allikas: Annales Societatis Litterarum Estoniacae in Svecia, nr 6, jaanuar 1975

Lähevere (sks Lehhewer)

1586 mainitud maamõisa, mis kuulus Assiku alla ("Bauernhof Lähever, zu Assik gehörig", Schilling Rg s 102)

1796 mainitud küla, Dorf Lehhewer (Mellin)

Lähevere vana veskikoht on näha Kaiaru kurvis kõrgendikul, Koigi-Päinurme tee ääres

Rutikvere (sks Ruttigfer)

1514 mainitud mõisa Wilh. von Zwifelni omanduses ("wird Hof Ruttigkeveren dem Wilh. von Zwifeln verliehen", LGU II, 169)

1589 mainitud mõisa Zwifelni omanduses ("Moyza Czweiwel", Poln Akt. IV, s 55)

1624 mainitud mõisa, "Wilhelm v Zweifels Gutt" (Rev. 1624, s 46)

1638 mainitud läänimõisa, "Lehngut Ruttifer"(Rev. 1638, nr 103)

1662 aastast kuulub mõis von Pistohlkorsidele, "Seit 1662 Fam v Pistohlkors" (Hupel III, 304)

1798-1811 on mainitud klaasikoda (arbeitete hier eine Glashütte)

1919 viimane omanik enne riigistamist Richard von Pistohlkors (Ritterschaften s 201)

Kalana (Rg Pajus, 9 km nö Oberpahlen); jääb kaugemale, Pajusi valda, kuid saab ära mainitud, sest väidetavalt asus muinasajal seal siinse kandi suurimaid linnuseid; jääb Rutikverest otse edasi mitte Põltsamaa poole sõita, vaid vasakule hoida.
1514 mainitud Kallelinde (LGU II, 169)

1583 mainitud küla, Dorf Kalalina (Poln Akt IV s 19)

1638 küla, Dorf Kallalin

Vaali, endine Majavere ja Metstaguse küla (sks Wahlhof, Mayafer, Metztacke)

1474 kandis Gert Goesza ette Berthold Riszbiterile, et tühjad ja hõivamata on järgmised mõisakohad: Rodenas (küla Mayaferi juures, nimetatud veel 1585, aga hiljem enam ei esine), Mayafer (Vaali küla endine nimetus), Teisefer ligiasuva veskikohaga (Tori küla lähedal), samuti Mery (Merja) küla ja Ellefer (Udeva). Seega on Vaalis asundus olnud juba varem kui 1474.

1585 on nimetatud külad Johan Metztackeni käes, Vaali küla on vanades paberites nimetet ka Metztacke külaks

1634 ostab Majavere küla Arend Hans Husen/Hausen (Koos Kerevere, Kahala ja Müüsleriga)

1694 kuulub Majavere/Metztackeni mõis juba Assiku/Päinurme mõisale

1696 kuulub küla samuti Assiku mõisale

1840 eraldatakse Assiku mõisast Wahl Hoflage

1858 revisjonis on juba märgitud Wahlhofi mõis, valdaja Alexander von Wahl

1876 on nimetatud Vaali rüütlimõisa

1919 viimane omanik Georg von Wahl, enne teda Ernest von Wahl

Huuksi (sks Ukas, Hukas, Huckas, eesti Uukse mõis)

1586 adramaarevisjonis mainitud iidset küla, Dorf Ukas

1686 Dorf Hukas (külamaad mõisa rajamiseks eraldatud Uexkülli poolt Assiku/Päinurme mõisast veidi enne 1687 ("Kurz vor 1687"); "Dorf Hukas von Assik abgetrennt, hier ein Hof angelegt"; Schilling Rg s 106)

Huuksi mõisa alla kuulusid "Kerri, Tamse, Koyke" külad (viimane pole mitte Koigi, vaid Koik/Koyke Huuksi ja Innu vahel, mõisastati ja kadus külade nimekirjast ca 1840)

1765 mainitud mõis Huckas (Landrolle)

1796 mainitud Hukas e eesti k-s Uukse-M[ois] (Mellin)

1919 viimane omanik Karl Thure Rausch von Traubenberg (suri 1924)

Mõisamaade suuruseks märgitud 1696,6 ha; 28 mõisale kuulunud talukoha all kokku 1189,7 ha maad (Ortslexicon, Böhlau 1985, lk 123).

Kuigi Huuksi küla kuulus Assiku (omanikud von Rosenid/von Drolshagenid/von Uexküllid) alla, tehti sellega ilmselt mingeid (peresiseseid?) tehinguid. Näiteks on 1586. adrarevisjonis kirjas, et Dorf Hukas kuulunud enne adrarevisjoni Tönnis von Asserienile a. Tolckesz/Kohalast, kelle naine oli Jürgen Drolshageni (Assiku/Päinurme omanik 1586 adrarevisjoni ajal) venna Detloffi tütar Hedwig ja oli saanud ilmselt Huuksi küla endale kas kaasavaraks või oma isa pärandina, kuidas muudmoodi see Tönnise kätte sai, kuid küla otsustati müüa Tönnise ja Hedwigi tütre abiellumisel Hinrich von Bremeniga Lehtse mõisast. Kukruse mõisa paberite hulgas näiteks on säilinud paber aastast 1602, mis kinnitab sellist tehingut Huuksi külaga (EAA.2069.2.1035: Regest 1035. Töennisz Asserien zu Tolckesz (Kohala mõisast, Landrat) hat seine Tochter dem Hindrich Bremen von Lechtesz verheiratet und ihm den Hof und Gut Harm (Vana-Harmi/Ojasoo mõis) belegen und das Dorf Hukas verkauft, den 13. März 1602). Samuti on 1586. aasta adrarevisjonide käsikirjadest pärit lause, mis ütleb, et varem kuulus Huuksi küla Tönnis von Asserienile ja tema naisele (Paul von Ungern Sternberg, Die Revision vom J. 1586..., 1915 Reval):

Källomäe (sks Kellenarfe, Kellena, Kellama, Kellamäe)

1586 mainitud küla Assiku mõisa all ("Dorf zu Assik gehörig zum Hofld eingezogen", Schilling Rg s 102).
Küla asus piirkonnas, mis jääb Huuksi ja Pätsavere vahele, vanadel kaartidel on märgitud Källomäe/Kellamäe/Kellama/Kelluma/Keljuma praegusaegse Källomäe hobitalu lähistel (2019).

Tamsi (sks Tammis)

1586 mainitud külana, Dorf Tammis oder Tormis.

Alates 1686 Huuksi mõisa all, omanik Bered Uexkyll (Schilling Rg s 102, 106)

Tamsi külas asunud hiiemägi/mets, praeguseks hävinud. Samuti on küla aladel olnud mitu vana matmispaika. Üks neist on veel tuvastatav.
Tvauri ajalookäsitluse järgi (2012) olid Tamsis rahvasterännuaegsed ja eelviikingiaegsed (450-1050) matmispaigad, mis võivad tähendada, et nii Tamsi kui ka lähedal asunud Ubakalu, Koigi ja Huuksi on rauaaegsed (6.-13. saj) külad.

Koigi (sks Koick, Koik)

1564 mainitud Paide lossi omandusse Kardenay-vakusesse kuuluvat Koigi küla ("Dorf Koyke in der Kardenay-Wacke im Schlossgebiet"), küla neli talukohta asunud enam-vähem sellel kohal, kus praegu mõisa sepikoja varemed asula võimlahoone lähistel.

1750 mainitud Koigit Mäo kõrvalmõisana ("Beigut von Mexhof")

1757 mainitud Koigit iseseisva rüütlimõisana ("selbständiges Rg"), millele kuulusid Sigapusma, Sõrrando ja Arro külad. Sellest ajast oli mõis von Grünewaldtide valduses.

1919 viimane mõisnik enne riigistamist Werner v Grünewaldt

Ubakalu (sks Ubbakall, Ubbokall)

1686 mainitud Ubakalu küla ("Dorf Ubbakall, in beiden Fällen unter Mexhof verzeichnet, wie das gegenwärtige R[itter]Gut, damalige Dorf Koik selbst.")
Ubakalu küla kuulus varem Mäo mõisa alla, pärast 1757 anti Koigi mõisa alla (Koigi mõis eraldati Mäo mõisa maadest Mäo mõisapreili kaasavaraks), Ubakalu küla maad mõisastati 1840 ja võeti Koigi mõisale, elanikud sundkoliti suuremalt jaolt Prandi, Sõrandu ja Sigapusma küladesse, mis kõik kuulusid Koigi mõisale.

Ubakalu küla oli kõvasti suurem kui Koigi küla (väidetavalt algul 4 talukohta) ja otseselt Koigi mõisaga seotud oli see seega ca 18. sajandi keskpaigast (1757). Endise Ubakalu ja Tamsi vahele jäävad vanad (tõenäoliselt 6.-13. saj) matmispaigad, nii et tegu on ilmselt palju vanema kui keskaegse külaga. Tamsis oli olnud hiiemägi/hiiemets.
Ubakalu küla kahe talliga maanteekõrts endise Reval-Fellini (Tallinn-Viljandi) maantee ääres oli omal ajal üldtuntud, hetkel hoonest alles tuvastatavad varemed nn "kaalumaja" piirkonnas, laguneb kiiresti.

Sigapusma

1796 mainitud külana Dorf Sigapusma (Mellin, K.t.m s 174).

Kuulus Koigi rüütlimõisa alla koos Sõrandu külaga, mille kohta täpsem info puudub, on vaid mainitud, et ka Sõrandu (Sõrrando, Sernitz) oli Koigi mõisa alla kuuluv küla.

Sõrandu (sks Sernitz, Sörrando)

1564 mainitud küla vakuandmete registris. Küla kuulus aarvatavasti algselt kas Mäo või Silmsi mõisa alla, hiljem (al 1757) kindlasti Koigi mõisa alla.

Prandi (sks Brandten)

1564 nimetatud Kardenay küla, mis koos samanimelise vakusega kuulus Mäo ordumõisa alla ("Dorf Kardenay gehörte mit der Gleichnamigen Wacke zum Ordensgut Mäcks Hoff")

1613 nimetatud Kardina küla koos Veskiaru veskiga ("wurden Df Kardenay u die Ennefer-Mühle verlehnt") kuuluvat Hinrich Brandtenile.

1639 loodi sinna mõis "wird ein Hof Kardena erwähnt", omanik Hinrich Brandteni järgi hilisem nimetus Brandtenhof, küla Prandi.

1686 vakuraamatus nimetatud mõis Brandtenhof oder Kardina (vana nimetus veel ära mainitud)

1834 läks mõis koos maadega ostu teel von Grünewaldtidele, küla maad mõisastati.

1919 viimane omanik enne riigistamist Werner von Grünewaldt.

Silmsi (sks Silms)

1591 on mainitud Silmsi küla, kuhu sõjakahjude hüvitamiseks on Christopher von Dürenile antud 2,5 adramaad ja üks popsikoht.

1615 on Silmsi külas märgitud 15,5 adramaad ja 4 sissetoodud talunikku

1615 okt läänistas Rootsi kuningas Silmsi küla Johann Buddenbrockile.

1623 kuulus küla koos Viisu külaga pärilikult Jacob Williamsonile, kes pättuste eest varsti maast ilma jäi

1627 anti Silmsi koos nelja taluga ja Ämbra, Seliküla, Võdruka ja Viisuga Thomas Karrile.

1666 on märgitud Silmsi külana

17 saj keskpaiku müüs Thomas Karr Silmsi koos Korba veskikohaga Bogislaus von Rosenile

1686 kuulus küla Hindrik von Rosenile, kes rajas külla mõisa; tema järel omanikuks lapselaps Hans Heinrich von Rosen.

1726 kuni 1810 mõis ja küla Berend Jürgen von Lantinghauseni ja tema järglaste käes

1810 ostis mõisa Peter August von Stahl

1880 päris mõisa Ewald von Stahl, viimane Stahlide suguvõsast

1914 ostis mõisa ja oli viimane omanik Öötla mõisnik Alexander Georg Gustav von Stackelberg.

Jalametsa (sks Jallametz)

1583 Jalomiecz mainitud poolakate aktis (Poln. Akt IV s 15). Käis Laimetsa mõisa alla, mis oli Koigi mõisa kõrvalmõis.

1638 mainitud küla ja kõrvalmõisa (Dorf u "Guetlein" Jallametz)

Laimetsa (sks Laimetz)

1583 mainitud külana Ligimiesz (Poln Akt IV s 16)

1624 mainitud külana Dorf Leymetz (Rev 1627, s 44), "bald darauf entstand der Hof."

1638 mainitud mõisana Hof Layemetz (Rev 1638, s 158)

Alates 1804 koos Jalametsaga ühe omaniku valduses (Stryk I, s 400)

Alates 1820 Koigi Grünewaldtide valduses (Stryk a.a.O)

1919 viimane omanik enne riigistamist Werner von Grünewaldt

Hermani (Vana-Käsukonna, sks Hermannshof)

Adavere mõisamaadena nimetatud juba 17. sajandil

1798 märgitud külana Addavere mõisa all ("zu Addafer gehörig")

1827 iseseisev mõis ("selbständiges Gut", Stryk I, s 395 ja 401)

1890 osteti perekond Michelsoni valdusesse (BAL)

1909 oli omanikuks mitteaadlikust Mart Michelson (BAL), "In Ritterschaften nicht genannt"

Käsukonnas asus Pilistvere kõrvalkirik Marienruh, hävinenud.
Hermani ja Koigi külade vahelt jooksis Eesti- ja Liivimaa piir.

Imavere (sks Immafer), Pilistvere (Pillistfer) kihelkond

1454 küla (Dorf Immover)

1583 märgitud külana, kirjapilt Dorf Imawier

Kahala (sks Kahal, Kahhal (14 km onö Weissenstein) Rg Seinigal - käis Müüsleri mõisa alla)

1623 märgitud külana, kirjapilt Dorf Kahal

1634 märgitud külana, kirjapilt Dorf Kahall, selle ostab koos Vaali/Majavere ja Müüsleriga Arend Hans Husen/Hausen.

Köisi (sks Keis, 18 km von Weissenstein)

1564 mainitud küla, kirjapilt Dorf Koysze (poolakad? Või lihtsalt kirjaoskamatus?)

1688 mainitud mõisa, Hof Koitz oder Keuss

1696 redutseeritud ("reduziert")

1726 eramõis ("Privatbesitz")

1919 viimane omanik enne riigistamist Egmont von Brevern

Kareda e Suur-Kareda/Esna (sks Karidal)

1212 mainitud küla, Dorf Carethen

1300 mainitud küla Karidal

Viimasel ajal on siiski seisukohti, et 1212 mainitud Kareda küla võib olla hoopiski Väike-Kareda, mis leidude poolest kuulub vähemalt rauaaega, kui mitte viikingiaega (6.-13. sajand). Suur-Kareda ehk Esna ümbrus muutus olulisemaks alles keskaja alguses (Tvauri 2012, Lätti 2004, Tõnisson 1999, Vassar 1972).

Kardenay vakus = Kardina = Brandten = Prandi

Kardeway vakus = Essenberg = Väike-Kareda

***

Et mu ema juured on Märjamaa alt Vana-Kasti mõisa aladelt pärit, siis olen poole silmaga ka sealseid asju jälginud.

Haimre (sks Heimar)

1426 mainitud mõisana, Hof Heymer (UB VII, 452)

Kasti (sks Kasty, Alt u Neu)

1469 mainitud Kasti veskit (kas Kohha või Moodra veski eelkäija, 100 prossa kindel pole)

1478 mainitud mõisa ordulossi all (die VBg als Schloss zu Kasti)