Eestiaegsete ohvitseride saatust uurides saatusin ühel fotol sellise tegelase peale. Eesti keeles peaaegu polegi temast midagi, internetis ringi kolades üht-teist siiski leidsin, tähendan selle siia üles, võib-olla huvitab kedagi veel.
Foto väidetavalt aastast 1938, täpsem viide foto allservas. Selleks ajaks elas Stunde juba aastaid Brasiilias ja oli esimese eestlasena läbinud üle miljoni õhumiili.
Harald-poiss, kes kangesti taevasse kippus, sündis 1899, mõningatel andmetel Narvas, teistel andmetel Tallinnas. Haraldi isa olnud Vormsilt pärit vedurijuht, Jakob ja Leena Stunde poeg Karl Johann Stunde (1870-1943, riigiarhiivi kirje EAA.2111.1.11778.1 kohaselt oli just tema juhtinud Vene keisri rongi/ronge) ja ema, Jaan ja Tiiu Karre tütar Hermine Henriette Stunde, 1876-1964, maetud Tallinnasse. Haraldil oli 1900. aastal sündinud õde Agnes Erika, kes suri noorelt 1922, ja kaks venda: 1897 sündinud vanem vend, Eesti Kaitseväe ohvitser, õhukaitse suurtükiväe major Heinrich Stunde, kes 1935-1941 kandis nime Henn Sarmiste, kelle Nõukogude julgeolekuorganid nabisid kinni Berliinis ja hukkasid 1947 Minski lähedal ning 1903 sündinud noorem vend Paul Stunde (al 1936 Suude), kes oli Kaitseliidu Tartu Malevas leitnant ja suri 1944 Riias võideldes haavade kätte.
Lendur Harald Stunde sündis 1899. aasta alguses ja oli Sõjamuuseumi andmetel auastmelt veltveebel. Saksakeelses Wikipedias on kirjas, et Harald käinud juba päris noore mehena Jaapanis ära, selline rahutu hing ja veerev kivi seega juba üsna varakult. Pärast Jaapanist naasmist osalenud Harald Stunde vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu 4. jalaväepolgus (Maa Hääl nr 102, 1938). Ta oli väidetavalt septembris 1919 Eesti lennuväe juurde loodud õppejaoskonna I lennu lõpetaja, ametilt kinnitati sõjaväelenduriks. Eesti Vikipeedia sedastab, et oktoobris 1920 saanud temast lausa Ühendkuningriigi kuningliku lennuklubi lendur, tunnistusega ja puha. Mis ei tähenda, et ta oleks oma jala ilmtingimata pidanud kuningliku saare pinnale tõstma, Eesti õhuväes olid tollal teenistuses brittidest lendur-instruktorid, näiteks oli selline mees Briti lennuväelane Claude Scudamore Emery - keda huvitab, otsib ise tema kohta materjali.
1921 igatahes muudeti kohalikus süsteemis ametinimetust ja sestpeale oli Harald lendur. 1922. aasta novembris kinnitati Haraldile õigus kanda sõjaväelenduri kutsemärki. Ühesõnaga, aastast 1919 kuni 1925 oli Harald Stunde Eesti õhuväes lendur. Lisaks tegi Harald ka kõvasti sporti ning vähemasti aastatel 1921, 1922 ja 1923 osales ta Tallinna Sport'i meeskonnas jääpalli meistrivõistlustel.
Niiviisi. Aga päris pilvitu ei ole elu ju kunagi. 1925 sattus Harald mingi valemiga tsiviillennundusse ja see asi lõppes natuke nadilt. Esmaspäevane Postimees 25. jaanuarist 1926 kirjutas nimesid nimetamata, et Tallinna kohal lõbulendu sooritanud Aeronauti lennuk kukkus paraku kolksti alla, kaasasolnud viiest inimesest kaks sai raskemalt ja kolm kergemalt vigastada, lennuk "läks puruks":
Järgmise päeva Sakala on kodutöö korralikumalt ära teinud:
Haraldi juhitud lennuk Junkers F13 maandus niisiis Tallinna, veelgi täpsemalt otsejoones Sadama tänaval asunud Eesti Tarwitajate Keskseltsi lao ülesannet täitnud kuurilobudikku. Juba on ajalehele teada, kes istusid lennukis ja mis sorti haavu keegi sai: lendur Harald Stunde parema jala pahkluu olla "lõhestatud" (mida iganes see ka tähendas), Aeronaudi direktori kalli kaasa Klaara Holsti käeluu murtud, Välisministeeriumi passiosakonna endine töötaja, Aeronaudi asutaja ja direktor Jakob Tillo saanud elukardetavalt viga "pääst ja selgroost", ametnikul Kurt Wenzeril kerge peahaav ja põrutus ning Nikolai Kalsil, kes iganes tema ka polnud, "käesooned katki ja kulmul haav". Võiks ju peaaaegu öelda, et kõige hullem polnudki?
Tillo paraku suri saadud vigastustesse nädalapäevad hiljem, ülejäänud tegelinskid jäid ellu. Et verivärskelt, väidetavalt paar päeva enne õnnetust seitsme ja poole miljoni marga eest ostetud lennumasin läks ilmsesti mahakandmisele, sattunud Aeronaut saksakeelse Wiki andmetel üsna pea rahalistesse raskustesse ja aasta hiljem likvideeritud, olgugi et Sakala kirjutab ometi, nagu oleks lennuk olnud veidi rohkem kui viie ja poole miljoni marga peale kindlustatud. Nii et selline päris korralik põnts, oli seal siis tegu tehniliste riketega, nagu kirjutas Postimees, või millegi muuga, kes seda enam tagantjärele teab. Küllo Arjakas kirjutas 01.09.2007 vigadest kubisevas nüüdisaegse Postimehe artiklis, et lennuk sõitnud tänava kohal traatidesse. Kust selline info pärineb, pole täpsustatud.
Eesti on teadagi pisike ja kui see kuulujuttudest kihama lööb, pole just lihtne oma elu siin edasi elada. Kas juhtunu pärast või siis mõnel muul põhjusel olla Stunde pärast paranemist emigreerunud kevadel 1927 Saksamaale, pole aga tööd leidnud ning rännanud edasi Lõuna-Ameerikasse, Argentiinasse - nagu Arjakas kirjutab, "34 dollarit taskus ja oskamata sõnagi hispaania keelt". Argentiinaski luhtunud lootused töö leida ja lõpuks sattunud Stunde tööotsinguil Boliiviasse. Sealsed töötingimused olnud keerulised, kuid tööd ta sai ja elu läks tagasi rööbastesse. Lennud tollal olla kulgenud muuhulgas läbi Tšiili ja Peruu Los Angeles'i ja sealt edasi Chicagosse. Ka autoga olla Stunde vähemasti kord New Yorki põrutanud.
Arjakase sõnul käinud Stunde 1930 kuu aega Eestis puhkamas ja kõnelenud siis teiste väljarännanud eestlaste raskest elust Brasiilias.
Saksakeelne Wiki pajatab edasi, et 1930 kuni 1932 elutsenud Stunde taas Argentiinas (Maa Hääle andmeil Buenos Aireses). 1932 suundunud mees aga Brasiiliasse ja saanud tööd piloodina, hiljem vanempiloodina kohalikus lennuagentuuris VARIG. 1934 kohtunud Stunde president Vargasega ja suutnud luua nii usaldusliku vahekorra, et Stundest saanud Vargase isiklik vanempiloot. 1935. aasta rahutuste ajal sõidutanud Stunde Brasiilia kindraltaabi ohvitsere. Porto Alegre üleujutuste ajal 1937 aidanud just Stunde humanitaarabi kohale toimetada. Vaat selline toimekas mees.
Teenete eest või mitte, aga Stunde sai lõpuks Brasiilia kodakondsuse. Tema kodu Porte Alegres olnud Brasiilias elutsevate emigrantidest eestlaste kogunemiskohaks.
Ridali lennuklubil on erakogust pärit foto Stundest Brasiilias, aastat pole täpsustatud, ilmselt 1930ndate II pool.
Stunde sooritas 1938. aastaks rekordi, lennates esimese eestlasena just Junkers F13-ga täis miljon õhumiili. Sellest, et Stundel Brasiilias miljon õhumiili täis sai, kirjutati ka kodumaistes ajalehtedes, nt ajalehes Maa Hääl nr 102, 31.08.38:
Üksiti sedastatakse ehteestlaslikult, kuidas Stunde kuulub jõukaimate eestlaste hulka Brasiilias ja kuidas tema majanduslik olukord välja paistab: "... ta teenib kuus kaugelt üle 1000 kr. Boliivias teenis ta 1500 krooni ja väheusutav, et ta siingi vähem teenib. Ta on üürinud seal suure villa, samuti on tal oma auto."
Lisaks saame teada, et "Stunde on seepoolest omapärane lendur, et ta kunagi, olgu mis tahes, lennust ära ei ütle. On tarvis lennata, on ta kohe stardivalmis. // Stunde oli ja on olnud väliseestlaste suhtes alati vastutulelik ja heatahtlik, kuid senikaua, kui nad talle mitte "tüütavaks" ei muutunud. // Aga korrektsete eestlaste suhtes astus ta ka mehe eest välja." Veel nurisetakse, miks Stunde koduste sõpradega ühendust ei võta ja vend üritab neid lohutada, andes teada, et ka tema vennana vaid ühe kirja aastas saab. Vanemad saavat mõne kirja aastas rohkem, kuid neile kirjutavat Haraldi abikaasa.
Ka naisevõtuloosse saame samast artiklist selgust: nimelt käinud Stunde 1930 kuu aega Eestis puhkamas ja abiellunud siin, abikaasa jäänud esialgu Eestisse, kuid sõitnud varsti mehele järele.
Allikas: geni.com
Loomulikult kirjutatakse ka sellest, kuidas Stunde Brasiiliasse sattus ja mis juhtus 1926. aastal Eestis (vaat siin tõesti kirjeldatakse, et lennuk sattus traatidesse ja kukkus alla.) Kirjutatakse Saksamaa perioodist, mil ta astunud Junkersi teenistusse ja lennanud marsruudil Klaipeda-Kaunas-Königsberg.
Stunde mitte just pikk elu sai 1942 lõpu Guaiba jõe orus mõni kilomeeter Porte Alegrost eemal ja nagu arvata võiski, lennuõnnetuses. Kahekümnest Junker-tüüpi lennuki pardal olnud inimesest kuus said surma, kaasa arvatud Stunde ise.
Haraldist jäid maha abikaasa, 1904 Tallinnas sündinud piltilus Alice Pauline Petersen ja poeg Tarmo. Hiljem kolis Porte Alegrosse elama (ja suri seal ca 1988) ka Alice'i õde Erna Elfriede.
Porto Alegres kandvat üks tänavatest selle venna auks nime Avenida Comandante Harald.
Sihuke lugu.
Kasutatud allikad:
https://et.wikipedia.org/wiki/Harald_Stunde
https://de.wikipedia.org/wiki/Harald_Stunde
https://www.geni.com/people/Harald-Stunde/6000000025015714441
http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=579018&_xr=5c0bcc15de2b5
http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1
https://www.postimees.ee/1698063/eestlased-brasiilia-paikese-all-luhtunud-lootused-ja-peadpooritav-edu
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=maahaal19380831.2.35
