Gustav I Vasa õde Tallinnas

Selle loo peale sattusin nõnda, et otsisin miskit Tallinna ajaloo kohta ja leidsin netti üles laetud raamatukese "Tallinna juht" aastast 1910. Vanas kirjas ja puha. No vaat, ja seal seisis Tallinna Toomkiriku kohta mustvalgel kirjas, et sinna olla maetud Rootsi kuninga Gustav I Vasa õde Margareta av Hoya, aga haud ise olla kaotsi läinud.
Ei mina olnud sellest miskit kuulnud. Uudishimu tõusis nagu palavik. Hakkasin siis asja uurima, et mis, miks ja millal kuulsa kuninga õde Tallinna sattus. Tuulasin veidi internetis ringi ja uurisin rootsikeelseid materjale ka. Alljärgnevad märkmed tähendan siia eelkõige enda jaoks, et oleks kerge järgmisel korral üles leida, kui vaja mälu värskendada.

Margareta Eriksdotter Vasa sünniaasta pole vähemasti rootsikeelses Wikis teada, küll on tema ema Cecilia sissekande all antud Margareta sünniaastaks 1497.

Lars-Olof Larssoni sõnul (2002) võib Vasa suguvõsa puhul olla tegu baltisaksa juurtega suguvõsaga. Nad ei kutsunud sel ajal end Vasadeks, selline nimi anti suguvõsale alles tagantjärele, kuningakoja nimena tuntakse seda alates Gustav I Vasast. Suguvõsa dokumentaalselt jälgitav ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse. Suguvõsa meesliin suri välja Poola kuninga Johan II Kasimirsi surmaga 1672 ja naisliin kuninganna Kristina surmaga 1689. Suguvõsa liikmed olid Rootsi troonil 1523-1654 ja Poola troonil 1584-1672.

Margareta (ja Gustavi) isa oli Erik Johansson Vasa, sündinud kas 1465 või ka 1470 Örbyhusi lossis. Isa hukati Stockholmi Stortorgetil (Suurturul) 08. novembril 1520, sest ta oli toetanud Sture perekonna poliitilisi ambitsioone. Eriku ema Birgitta Gustavsdotter oli sünni poolest Sture,  kunagise kuningas Sverker Noorema (1164-1210) järeltulija Gustav Anundson Sture (ca 1410 - ca1444) ja Birgitta Stensdotter Bielke tütar, nii et perekonnad olid omavahel tihedalt seotud, tollasele kuningale (Kristian II või ka Christian II, Norra, Taani ja Rootsi kuningas) aga asi ei meeldinud.
Eriku isa Johan (ca 1426-1477) oli samuti olnud Rootsi riiginõunik ja rüütel, riiginõuniku Krister Nilsson Vasa (1365-1442) ja Margareta Eriksdotter Krummedige poeg.
Eriku ema Birgitta Gustavsdotter Sture (srn 1472) oli riiginõuniku Gustav Anundson Sture (ca 1410 - ca1444) ja Birgitta Stensdotter Bielke tütar ja Sten Sture Noorema (ca 1440-1503) õde. Kõik suurnike peredest. Sten Sture Noorem, Rootsi asevalitseja 1470-1497, oli seega Eriku emapoolne onu ning Gustavi ja Margareta vanaonu, vanaema vend. Erik oli onu surma järel pärija.

Margareta ja Gustavi ema, Erik Vasa abikaasa, oli Cecilia Månsdotter Eka. Cecilia sündis pärast 1475 ja suri katku Taanis Kopenhageni lossi Sinises tornis 1522 koos vähemalt kahe tütrega. Cecilia isa oli riiginõunik Måns Karlsson Eka suguvõsast, kes oli abiellunud aadlidaami Sigrid Eskilsdotter Banériga, kelle isa oli riiginõunik Eskil Isaksson Banér. Sigrid abiellus hiljem uuesti ja sellest abielust sündinud tütar Kristina Gyllenstierna'st sai hiljem Sten Sture Noorema abikaasa. Puhta suurnikud kõik. Riiginõustamine ja valitsemine näikse neil kodanikel olema igatahes geneetiline osa DNAst.

Margareta lapsepõlvest pole eriti midagi teada. Cecilial ja Erik Vasal oli teadaolevalt vähemalt kaheksa last:

1 Gustav I Vasa mai 1496 - sept 1560, Rootsi kuningas alates 1523;
abiellus:
(1) Katarina av Sachsen-Lauenburgiga ,
poeg Erik XIV (1533-1577, kuningas 1560-68, tõenäoliselt vaimuhaige);
(2) Margareta Eriksdotter Leijonhufvud,
poeg Johan III (1537-1592, kuningas 1562-92)
tütar Katarina (1539-1610)
tütar Cecilia (1540-1627)
poeg Magnus (1542-1595)
poeg Karl (1544, suri samal aastal)
tütar Anna (1545-1610)
poeg Sten (1546-1547)
tütar Sofia (1547-1611)
tütar Elisabet (1549-1597)
poeg Karl IX (1550-1611, kuningas 1604-1611)

2 Margareta 1497-1536,
abiellus
(1) märts 1516 riiginõunik Joakim Brahe (hukatud novembris 1520)
lapsed:
poeg Pe(de)r Brahe Vanem, 1520-1590, riiginõunik kolme järjestikuse kuninga valitsemisajal
tütar Brita Joakimsdotter Brahe, abiellus 1533 riiginõunik Birger Nilsson Grip'iga
tütar Öllegård Joakimsdotter Brahe (suri 1527)
poeg Mauritz Brahe 1517, suri noorelt ?
(2) jaanuaris 1525, organiseeritud Gustav Vasa poolt poliitilistel põhjustel, Johan av Hoya (srn 1535)
poeg Jost av Hoya 1525, Hans Gillingstami andmeil (1952:729) 1544 oli elus?
poeg Johan av Hoya 1530-1574, Osnabrücki, Münsteri ja Padenborni piiskop.

3 Johan 1499, suri noores eas
4 Magnus 1501-1529
5 Anna 1503-1545, Vadstena kloostri nunn
6 Birgitta 1505, suri noores eas
7 Märta 1507-1522, suri katku vangistuses Taanis
8 Emerentia 1507-1522, suri katku vangistuses Taanis

Niisiis ajal, mil Gustav kuningaks sai, olid ema-isa mõlemad surnud ja suur osa teistest õdedest-vendadest samuti.

Ajaks, mil Margareta 1536 suri, olid seega surnud mõlemad tema vanemad, mõlemad abikaasadki, ja lastest olid elus kindlasti Per Brahe, võib-olla ka Brita Brahe, aga ka mõlemad Hoya-poisid. Teistega on lugu ähmasem. Kindlasti oli surnud tütar Öllegård Brahe. Mauritz Brahe võis, aga ei pruukinud siis enam elus olla.

Kindlasti on teada, et Margareta oskas lugeda ja kirjutada, säilinud on kirjad piiskop Hans Braskile, nad kõnelenud kirjandusest ja vahetanud raamatuid (see oli tol ajal kallis lõbu);  lisaks rootsi keelele suutis Margareta veel vähemalt saksa keeles suhelda. On ka teada, et tütred esimesest abielust olid saanud õpetust Skoklostri kloostrikoolis. Ta võis ka ise kloostrikoolis õpetada, väidetavalt olnud selline asi tolleaegse aadli hulgas laialt levinud. Sko kloster oli tsistertslaste nunnaklooster ning pärast reformatsiooni tegutses see nii tütarlastekooli kui ka aadlidaamide hooldekoduna.

Margareta abiellus märtsis 1516 Joakim Brahega, pulmad korraldas Margareta onu, Rootsi asevalitseja Sten Sture Noorem.

Paraku sattus 1520 Rootsi sisse marssima Kristian II, kes laskis end üksiti ka Rootsi kuningaks kroonida ja otsustas miski peapiiskopi Trolle kaebuse peale karistada aadlikke ja vaimulikke, kes toetasid Sture Nooremat, kui too Mälareni järve ääres laskis maha kiskuda Almarestäketi kindluse, mille eest piiskop hakkas kahjutasu nõudma ja tembeldas selle taga seisnud mehed ketseriteks. 7.-9. novembrini 1520 hukati asjaga seotud olnud sadakond meest Stockholmi Suurturul (Stortorget), Margareta kaotas korraga nii isa kui ka abikaasa. Sellega lugu veel ei lõppenud. Meeste abikaasad/perekonnad vangistati ja saadeti Kopenhageni kuningalossi Sinisesse torni. Margareta sattus sinna koos oma ema, kahe õe, vanaema, tädi ja omaenda lastega. Suurem osa naisi suri nälga ja janusse, ka tabas vange kohalik katkupuhang. Pääsesid vaid üksikud naised, sedagi tänu Austria Elisabethi (1501-1526, Kristian II abikaasa, Norra, Taani ja Rootsi kuninganna) abile. Kristian sai pärast seda kõike hüüdnime "Türann".

Margareta ema Cecilia ja kaks õde surid niisiis vangistuses 1522. Vend Gustav oli vahepeal saanud Rootsi kuningaks, Margareta pöördus 1524 tagasi Rootsi. Seal kihlus ta Gustavi nõudmisel diplomaat Johan av Hoyaga ja abiellus temaga jaanuaris 1525. Johan oli pärit Lübeckist. Kevadel 1525 saatis Gustav Johani ja Margareta Viiburisse. Margareta kartis seal olla, peljates venelaste rünnakuid. Kuid Gustav ei lubanud neil naasta. Gustav hakkas tasahaaval riidu kiskuma, ei nõustunud Margareta poega esimesest abielust, Per Brahet, õukonda võtma ja ka isa pärandi osas oli erimeelsusi. Lõpuks 1534 põgenes perekond üle Liivi- ja Preisimaa koos lastega Saksamaale, kus Johan sai teenistusse Mecklenburgi hertsogi Albrechti juures.

Johan av Hoya sai surma Krahvisõja kokkupõrkes juunis 1535. Margareta oli taas kord lesk. Ta tegi järelepärimise Gustavile, tahtes selgust küsimuses, kas vend kavatseb ta uuesti mehele panna, kui Margareta peaks Rootsi tagasi pöörduma. Et Gustavi vastus olnud kõike muud kui selge jutt, siis otsustanud Margareta välismaale jääda. Keeruline olukord Rootsi ja Saksamaa vahel röövis noorematelt poistelt aadlitiitli. Kas ka Margaretalt? Kas Gustav võttis neilt tiitli? Miks?

Kuidas Margareta Saksamaalt Tallinnasse sattus ja kas ta oli siin koos nooremate lastega või mitte, hetkel selge küll ei ole. Võimalik, et kuningapere liikmena peatus ta Toompea lossis, aga võimalik ka, et hoopis mujal. On selgusetu, millega tegeles Margareta juunist 1535 kuni oma surmani 31. detsembril 1536, ja sama selgusetu on, kuidas või miks otsustas ta peatuda Tallinnas. Et olla lähemal oma pojale esimesest abielust - Per Brahele?

Igal juhul suri ta detsembris 1536 Revalis ja maeti ühtede andmete järgi Tallinna Toomkirikusse tollase peaaltari ette, mis hävinud 1684. aasta tulekahjus koos muu sisustusega. Aga teistel andmetel väidab Lars Bägerfeldt (2008:10), et Margareta küll põgenes koos Johaniga Viiburist, kuid jäi Tallinnasse, kus ta suri 31. detsember 1536 ja maeti 8. jaanuaril 1537 Oleviste kiriku peaaltari ette (begravdes i S:t Olofs kyrka inför högaltaret)! Bägerfeldt ei täpsusta, kust tema andmed pärit on, ütleb vaid, et Tallinna dokumentides on koopia kirjast, mis on saadetud tema mehevendadele Erik ja Jost av Hoyale, kus teatatakse, et ta on surnud 31. detsembril ja maetud 8. jaanuaril 1537.(?, rts k-s "i Revals missivbok finns en kopia av det brev som skickades till hennes svågrar Erik och Jost av Hoya där det meddelades att hon hadde gått bort den 31 dec och begravts 8 jan 1537"). Missivbok, nagu ütles Mart Kuldkepp tõlkijate grupis 17.11.2019, on missiivide ehk läkitatud kirjade raamat.

See tekitab küsimusi. Kumb kirik siis kõne all on? Kas Margareta võiski olla maetud hoopis Oleviste kirikusse ja seetõttu kirjutati 1910 "Tallinna juhis", et haud on "kaotsis"? Või on hoopiski Bägerfeldt eksinud? Samas olen lugenud, et rootslaste kirik Tallinnas oli ikka Toomkirik juba vanadest aegadest peale. Püüan seda asja lähiajal veel teadjamatelt uurida.

Veel väidab Bägerfeldt (2008:11), et Johan av Hoya võetud vangi 11. juunil 1535 vangi ja torgatud surnuks, selle tembu eest vastutanud Holsteini aadlimees nimega Detlev Rathlou. Johan maetud St Knudi kirikusse Odenses.


Kasutatud allikad:

Lars Bägerfeldt, Jost Höijers Förfäder, Göteborg 2008.
https://www.geni.com/people/Margareta-Eriksdotter-Vasa/6000000001306620995
http://historiska-personer.nu/min-s/p3504c468.html
https://en.wikipedia.org/wiki/Margareta_Eriksdotter_Vasa

Saksa printsess Ella, kelle Lenin hukkas 1918

Teadlikumad ajalooarmastajad tähistasid 17. juulil 2019 Romanovite tsaariperekonna hukkamise 101. aastapäeva. Küllap lugu sellest, kuidas Venemaa viimane tsaar Nikolai II koos naise ja lastega oma kurva lõpu leidis, on tuttav kõigile, kes ajaloost miskit arvavad või vähegi raamatuid loevad.

Vähemtuntud on aga fakt, et Lenini verejanu ei piirdunud Romanovite suguvõsa väljajuurimisel sugugi ainult konkreetselt tsaari ja tema otsese perekonna tapmisega; järgmisel päeval hukkas tšekaa veel trobikonna inimesi, kes peaaegu kõik kuulusid Romanovite perekonda.

Nimelt hukati järgmisel päeval (18.07.1918) suurvürstinna Jelizaveta Romanova ehk Saksa printsess Elisabeth (of Hesse and Rhine), keisrinna Alexandra õde, kes oli abielus olnud Aleksander II poja suurvürst Sergeiga, keisri vennaga.
Õed olid Inglise kuninganna Victoria lapselapsed, tüdrukute ema Alice (1843-1878) oli kuninganna Victoria tütar. Alice abiellus Saksa suurvürsti Ludwig IV-ga (of Hesse and Rhine), peres oli kuus last, neli tüdrukut ja kaks poissi. Elisabeth oli kahest õest vanem, snd 1864 ja Alix elik keisrinna Alexandra oli sündinud 1872.

Allikas: Wikimedia

Elisabethi kutsuti pereringis Ellaks. Ella oli tuntud oma ilu, leebuse ja armsuse poolest ja tal oli mitmeid peigmehekandidaate, kaasa arvatud suurvürst Konstantin ja hilisem Preisi kuningas Wilhelm II, kes oli samuti kuninganna Victoria lapselaps. Ella siiski Wilhelmiga ei abiellunud, põhjustades mehele sellega kuuldavasti suurt meelehärmi, vaid abiellus Vene suurvürst Sergeiga, tsaar Aleksander II ja tsaarinna Maria pojaga. Keisrinna oli Hesses väidetavalt sage külaline ja tihti olid temaga kaasas ka ta kaks poega, Sergei ja Paul.

Sergei oli väga tõsise olemisega, sügavalt usklik, ega meedinud alguses Ellale üldse. Kuid pärast Sergei vanemate surma ja tänu ühistele huvidele kasvasid nad lähedasemaks ja abiellusid juunis 1884. Nende pulmas kohtusid ka tulevane tsaar, tollal 16-aastane Nikolai ja Ella noorem õde Alexandra. Pulmad toimusid Talvepalees Peterburis. Elisabeth pöördus Vene õigeusku, isegi kui temalt seda ei oodatud ja oli tsaariperekonnas oodatud ja armastatud külaline.

Ella abikaasa, suurvürst Sergei (1857-1905), tsaar Aleksander II pojapoeg, tsaar Aleksander III vend

Elisabeth abikaasa Sergeiga. 

Suurvürstinna Elisabeth abikaasaga 1892. aastal. 

Paaril lapsi polnud, kuid hiljem kasvatasid nad Sergei venna Paveli lapsi Dimitrit ja Mariat. Kui Sergei vend tsaar Aleksander III määras Sergei Moskva kindralkuberneriks, koliti Moskvasse Kremli paleesse.

Suurvürst Sergei kasulastega. 

Sergei mõrvati Kremlis veebruaris 1905 sotsialistist revolutsionääri Ivan Kaljajevi poolt, kes vaatamata Ella vastuseisule hiljem siiski hukati. Ella võtnud teate Sergei tapmisest vastu vaikse ja kahvatuna, pidades seda kõrvalseisjate mälestuste järgi Jumala karistuseks selle eest, et mees käskis 20 000 juuti ettehoiatamata Moskvast välja ajada. Elisabeth hakanud nutma alles õhtul, kuid kogunud end peagi, siiski meenutasid mitmed inimesed tema hingepõhjani tungivat kurbust pärast juhtumit. Ta veetnud kõik päevad kuni matusteni lakkamatult palvetades.

Sergei kaarik pärast pommitabamust 1905. 

Kaljajev poodi üles mais 1905, mees ei kahetsenud midagi.

Pärast Sergei surma kandis Ella leinariideid ja loobus liha söömisest. Neli aastat hiljem müüs ta kõik oma väärtasjad, kaasa arvatud laulatussõrmuse, asutas pühakute Marta ja Maarja nimel kloostri ning hakkas seal nunnaks. Ta seadis sisse haigla ja kabeli, aitas aastaid vaeseid ja vanemliku hooleta lapsi Moskvas.

Fotod: Wikimedia

Kloostril oli muljetavaldav kunstikogu. 1920. aastal käskis Nõukogude valitsus kogu kloostri vara üles märkida ja 1922 kloostri varad järk-järgult natsionaliseeriti (riik võttis varad endale). 1926 kirikud suleti ja 1928 aastaks olid need lõplikult rüüstatud. Nõukogude riik võõpas kuulsa Nesterovi freskod värviga üle ja avas hoones kino. Napakad. Järjekordne hea näide sellest, kuidas lollid võimul suudavad hävingut külvata.

1916 kohtus Elisabeth väidetavalt viimast korda Tsarskoje Selos oma õe Alexandraga ja tsaarilaste koduõpetaja mälestuste kohaselt väljendas vestluses muret Rasputini mõju üle õele.

Ella elu lõppes aga nii. 1918. aastal käskis massimõrtsukas Lenin tšekaal Elisabeth arreteerida ja naine saadeti asumisele kõigepealt Permi, seejärel Jekaterinburgi Sverdlovski oblastis. Ella oli 54-aastane. Jekaterinburgis hoiti teda paar päeva üksi, seejärel pandi kokku teistega, kellega koos ta ka hukati: seal olid nunn Varvara Ella konvendist, suurvürst Sergei (Mihhail Romanovi poeg, tsaar Nikolai I pojapoeg), vürstid Joann/Ivan, Konstantin ja Igor (kõik kolm suurvürst Konstantin Romanovi pojad, tsaar Nikolai I pojapojad), ja suurvürst Pavel Romanovi poeg Vladimir Paley (tsaar Aleksander II pojapoeg), lisaks veel Sergei sekretär Fjodor Remez; kokku seitse meest ja kaks naist.

Suurvürst Sergei Romanov, tsaar Nikolai I pojapoeg

Kolm venda, suurvürst Konstantini pojad: 

Vürst Joann/Ivan, tsaar Nikolai I pojapoeg

Vürst Konstantin, tsaar Nikolai I pojapoeg 

Vürst Igor, tsaar Nikolai I pojapoeg

Vennad perepildil aastal 1905.

Vürst Vladimir Paley, tsaar Nikolai II vennapoeg (sünnipäraselt von Pistohlkors, ema Olga oli ametlikult ikka veel abielus Erich Gerhard von Pistohlkorsiga, kuid poisi isa oli tsaar Aleksander II noorim poeg Paul/Pavel, seega tekitas Nikolai II Olgale 1915 tiitli vürstinna Paley, mille Vladimir päris. Enne seda kandis Vladimir tiitlit von Hohenfelsen. Vladimir kasvas Pariisis.) 

Kogu seltskond viidi 20. mail 1918 Alapajevskisse. Vangid majutati Napolnaja kooli äärelinnas.

17. juuli pärastlõunal tulid kooli tšekaa ohvitserid, kes korjasid kokku vangide väärtesemed ja järelejäänud raha ning punaarmeelastest valvuritel kästi lahkuda, öeldes, et vangid viiakse mujale. Vangid aeti vankritele ja viidi linnast 18 km kaugusele Sinjatšika külla, kus asus 20 meetrit sügav rauakaevanduse šaht. Vangid peksti läbi ja visati šahti, Ella oli neist esimene. Seejärel visati auku mõned granaadid, kuid plahvatuste tagajärjel suri ainult üks neist, Sergei sekretär Fjodor.

Elisabeth ja teised vangid jäid kukkudes ellu, kuid said tõsiseid vigastusi. Lõpuks aeti auku hunnik oksaräga ja süüdati see põlema. Šahti suudme juurde seati valvur ja tapjad lahkusid.

Avalikkusele öeldi, et kooli ründas tundmatu jõuk. Lenin kommenteerinud Elisabethi tapmist nii: "Kroon moraalijüngrite peas on maailmarevolutsioonile suurem oht kui sada türannist tsaari."

Surnukehad avastati alles oktoobris 1918, kui valged kohale jõudsid. Olgugi et möödunud oli kolm kuud, olid surnukehad olnud suhteliselt heas seisukorras ja tuvastatavad. Arvati, et nad surid pigem aeglaselt ja piinarikkalt haavadesse kui põlemapandud oksaräga tõttu.

Elisabethi surma põhjustasid kukkumisest saadud vigastused, kuid enne seda oli tal jätkunud jõudu siduda vürst Joanni/Ivani peahaav oma nunnarüüst käristatud ribadega. Et Punaarmee tungis peale, võeti säilmed kaasa ja maeti Vene õigeusu kalmistule Pekingis Hiinas, praegu pidi sel kohal olema parkimisplats (kalmistu hävitati 1957). Elisabethi säilmed viidi Jeruusalemma.

Elisabeth kuulutati väljaspool Venemaad pühakuks 1981 ja Venemaal 1992. Tema ja nunn Varvara säilmed on endiselt Jeruusalemmas Maarja Magdalena kloostris. Teda on ühena kümnest 20. sajandi märtrist kujutatud Londonis Westminster Abbey läänesissekäigu kohal. Moskvasse tema rajatud kloostri õuele püstitati Elisabethi kuju.

Ametlikult rehabiliteeriti Elizaveta Fjodorovna Romanova 2009. aastal koos ülejäänud Romanovitega. Selle perekonna surm on (nagu paljud teisedki) Lenini hinge peal.

Allikas: ingliskeelse Wikipedia artiklid käesolevas kirjutises mainitud Romanovite kohta. Fotod pärinevad sealtsamast.

Materjale erivajadustega laste õpetamisest ja erivajadustest

Alljärgnev "kirjatükk", kui see satub juhuslikult kellegi teise silma alla, sisaldab eelkõige minu enda jaoks huvitavaid materjale ja lugemisvara erivajadustega laste õpetamise kohta, mille koondan ühte sissekandesse kokku, et oleks võimalik vajadusel kohe ja kiiresti ning interntis surfamata mind huvitanud detailid üles leida. Kui see pakub kellelegi veel huvi, be my guest.

Ma ise huvitun võõrkeeleõpetajana peaasjalikult düsleksiast ja düsgraafiast ning käekirjast kui peenmotoorika arengunäitajast, kuid et neil on palju erivorme ja probleemistik on enamasti kompleksselt seotud veel mingi muu konditsiooniga, siis hoian silmaringi mõttes ka muil teemat puudutavatel materjalidel jõudumööda silma peal.

Lugemisraskused e düsleksia:

Wikipedia (English, link)
Vikipeedia (eesti keeles, ülevaade)
Õpetajate Leht, 2014 (artikkel, Mari Klein)
Logopeediakliinik (koduleht)
Socrates 2014 (düsleksiast, koostööst vanematega, link)
Medical News Today (düsleksiast, link)
*blogi glossus.eu (link)
The Independent, 2017 (artikkel)
Info düsleksiaga laste vanematele (link)


Bakalaureusetööd:

2013 Tartu Ülikool, Stina Pentjärv, füsioteraapia õppekava
"Aspergeri sündroom lapseeas: olemus ja füsioterapeutilised aspektid" (Link)
Märksõnad: Aspergeri sündroom, pervasiivsed arenguhäired, motoorikahäired, kognitiivsushäired, sensoorsed häired, prosopagnoosia, füsioteraapia, lapse tugevused, Tartu Herbert Masingu Kool, individuaalteraapia, TEACCH, sensoorse integratsiooni teraapia, jpm.  


Magistritööd:

2010 Tartu Ülikool, eripedagoogika õppekava
Karin Kobolt "PEP-3 test 3-8 aastaste autismiga laste arengu hindamisel" (juh Pille Häidkind, link)


2014 Tartu Ülikool,  eripedagoogika õppekava
Eva Kõrgmaa"Kõne erivajadustega kooliuusikute lugemisoskus" (link)
Märksõnad: lugemisoskus, kõnehälbed, kõne erivajadused, mõistmisraskused.

2015 Tartu Ülikool, eripedagoogika õppekava
Helen Luik"Hooldusklassis kasutatavad õppemeetodid" (link)
Märksõnad: autismispektri häired, hooldusõpe, intellektipuue, õppemeetodid intellektipuude korral, liitpuue, hooldusklassi õppemeetodid Soomes ja Eestis, õpetajate täiendõppe vajadus, Neare 2009, Kontu ja Pirttimaa 2010, AAIDD, PGS 2010, tserebraalparalüüs, basaalne stimulatsioon, struktureeritud ja käitumisanalüütilised meetodid, Knill meetod, jpm,
Olulist:
"Peenmotoorika kahjustus raskendab ka kõnemotoorika kujunemist, mille puudulikkuse tõttu tuleb kõnesse vähe ja halvasti häälikuid (Mednick, 2007; Neare, 2009)."




Raamatud ja publikatsioonid:

*Swanson, Harris, Graham; Handbook of Learning Disabilities, 2nd Edition, The Guilford Press, 2013
*Holland, J. Train the Brain to Hear, Universal Publishers, USA 2014
*Flink, D. Thinking Differently, William Morrow/HarperCollins, 2014
*Selznick, R. What to Do about Dyslexia? Sentient Publications, 2019
*Dotterer, Handwriting Brain-Body Disconnect, Author Academy 2018
*Bayat, M. Teaching Exceptional Children, New York, 2012
*Brimer, W. Students with Severe Disabilities, Mayfield, 1990.
*Krull, E. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat, Tartu, 2000.
*Lovaas, O.I. Arenguhälbega laste õpetamine: raamat minule, Tartu, 1998.
*Mednick, M. Supporting Children with Multiple Disabilities, Continuum, 2007.
*Myeroff, Metlich, Gross. Comparative Effectiveness of Holding Therapy with Agressive Children. Child Psychiatry and Human Development, vol 29, issue 4, pp 303-313.
*Hamill, Everington. Teaching Children with Moderate to Severe Disabilities, Merill Prentice Hall, 2002.
*Kõrgesaar. Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse, Tartu, 2002.

Temaatilised netiartiklid või kodulehed:

*understood.org (harduslikud erivajadused, sh düsleksia, düsgraafia, düspraksia, düskalkuulia jpm koduleht)
*Sherborne Developmental Movement (koordinatsioon, motoorika, arendavad liikumisprogrammid, link)
*Knilli meetod (ülevaade)
*TEACCH (autism, link)
*Lovaas Institute (koduleht)
*SNOEZELEN (multisensoorne integratsioon, link)
*AAIDD (koduleht)

*Brader-Willi sündroom (link)
*Angelmani sündroom (Eng link, Est link)
*Düsartria (Eng link, Est link)
*Sanfilippo sündroom (Eng link)
*DiGeorge'i sündroom (Eng link)


*Tartu Ülikool, Haridusteaduste Instituut
Eripedagoogika osakonna lõputööd 1973-1998 (ülevaade, link)
Eripedagoogika osakonna lõputööd 1998-2019 (ülevaade, link)
*Tallinna Ülikool (eripedagoogilise täiendõppe kursus)
*Muusikateraapia keskus (koduleht)
*Käo Tugikeskus (koduleht)
*MTÜ HENK (koduleht)
*Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit (koduleht)

Uurijaid: 

*Sarnoff A. Mednick (Wikipedia link, publikatsioonid, skisofreenia)
*Lilli Nielsen (Wikipedia ülevaade)
*Britt-Marie Adolfson, (muusikateraapia, Rootsi, väljaanded)

Käsitsi konspekteerimise olulisus

-->

Sattus taas mu silma alla artikkel, mida olin kunagi varem juba lugenud, otsustasin nüüd teha kokkuvõtte eesti keelde ka, peaks hakkama sellist materjali kuidagi koondama, seda on nüüd juba kogunenud ühel ja teisel kujul. Et ma olen põhikooliosas keeleõpetajana kullipilgul juba aastaid jälginud seda, kui oluline on algklassides kirjutamine (lugemisest rääkimata, algklassides tegemata jäänud töö jõuab moel või teisel minuni siis, kui ma neile põhikooliosas 5. klassis inglise keelt hakkan õpetama) ja käekiri ning millisel kujul esinevad ning kuidas last mõjutavad erinevad kirjutamisraskused, siis ju seegi kokkuvõte on osa suuremast teemast.

Pam A. Mueller (Princeton University) ja Daniel M. Oppenheimer (University of California, Los Angeles) uurisid, kuidas mõjub õpitulemusele see, kas märkmeid tehakse käsitsi või trükkides. Trükkimiskiirus on tänapäeva noortel suurem, kuid käsitsikirjutamisel ilmnesid siiski olulised eelised. Läbi viidi kolm erinevat katset, kus üliõpilased jagati kahte rühma, ühed konspekteerisid laptopis, teised käsitsi. Töö avaldati ajakirjas Psychological Science aprillis 2014, link leitav allpool.

Esiteks tõestas uurimus taas kord, et digivahenditel on tendents viia mõtted uitama, hajutada tähelepanu; väga lihtne on hetkel, mil pole midagi olulist üles kirjutada, klõpsata hoopis mõnda sotsiaalmeedia ikooni. Uurimus näitas ka seda, et isegi kui märkmete käsitsi kirjutamine ON aeglasem, toob see pikemas perspektiivis siiski õppijale sisu suhtes parema ja põhjalikuma õpitulemuse.

Kui inimesed trükivad märkmeid nt laptopis, on neil kombeks automaatselt üritada kirja saada maksimaalselt kõik, mida loengus räägitakse. Inimesed aga, kes tegid käsitsi kirjutades märkmeid, olid sunnitud pidevalt mõttes tegema valikuid, sest käsitsi kirjutamise kiirus on palju väiksem kui trükkimiskiirus. Katsete käigus ilmnes, et selline lisaanalüüs (mida võtta, mida jätta) oli pikemas perspektiivis neile kasulikum. 

Mueller ja Oppenheimer jagavad märkmete tegemise protsessi kaheks. Generatiivne ehk loov kirjutamisprotsess hõlmab samaaegset analüüsi (ehk otsust, mis on loengus kirjapanekuks oluline, mis mitte), kokkuvõtete tegemist, ümbersõnastamist, loengu sisu mõtte kaardistamist. Konspekti automaatne transkribeerimisprotsess tähendab peaaaegu alati vaid sõna-sõnalist kuuldu kopeerimist ja mitte kuuldu sisu analüüsimist.

Uurijatel oli kaks hüpoteesi, miks märkmete käsitsi kirjutamine on üldjoontes ajule ja õppimisele kasulikum. Esimene neist on nn lahtimõtestamishüpotees, mis ütleb, et märkmete käsitsi tegemisega samaaegselt leiab ajus aset pidev sisuline analüüs, mis parandab õpiprotsessi kulgu üldiselt ja ka konkreetse materjali tõhusamat kinnistumist. Teine (nn mälu tõhustamise) hüpotees sedastab, et õpiprotsess leiab aset ja materjal kinnistub lisaks ka siis, kui juba kirjapandud märkmeid (kas enda või ka teiste poolt) uuesti üle lugeda.

Lähtudes faktist, et noored üldiselt trükivad tänapäeval kiiremini kui nad käsitsi kirjutavad, üritades kirja saada maksimaalselt kõike, mida nad kuulevad, püstitus Muelleri ja Oppenheimeri ees lisaks ka küsimus, kas on hiljem kasulikum lugeda uuesti üle trükitud konspekti, mis on sõnarohkem ja selles mõttes terviklikum, kuid sisusse süvenemata ja seda analüüsimata digivahendisse lihtsalt transkribeeritud-kopeeritud, või siis käsitsi kirjutatud konspekti, mis on küll tagantjärele vaadates lühem ja lünklikum, kuid ajus juba kirjutamise ajal sisuliselt läbi analüüsitud.

Esimese katse käigus näidati üliõpilastele TED-talk-tüüpi kõnesid erinevatel teemadel. Hiljem märkmeid võrreldes selgus kõigepealt, et trükitud konspektides oli sõnu rohkem kui käsitsi kirjutatud märkmetes. Edasi kontrolliti seda, kui palju konspekteeritud materjalist oli üliõpilastele meelde jäänud. Kui kontrolliti näiteks, mil määral olid meelde jäänud kõnedes esinenud konkreetsed faktid, olid tulemused mõlemas grupis pea võrdsed. Kuid sisulistele küsimustele (nt “Kuidas erineb Jaapani ja Rootsi ühiskonnas suhtumine inimeste võrdsesse kohtlemisse?”) vastasid konspekti automaatselt digivahenditesse trükkinud üliõpilased tunduvalt kehvemate sisuliste tulemustega.

Samasugune erinevus ilmnes siis, kui digivahendeid kasutavatel üliõpilastel paluti konspekt transkribeerida mitte sõna-sõnalt, vaid kuuldust lühikokkuvõtet tehes. Tulemusi uurides ilmnes, et sõna-sõnalt konspekteerimise kiusatusest oli raske üle olla ning hiljem oli taas märgata, et mida täpsemalt oli sõnade hulk digivahendis transkribeeritud-kopeeritud, seda halvemad tulemused olid sisulisi teadmisi kontrollides.

Kolmanda katsena lubati üliõpilastel enne kontrolltesti oma märkmed loengu ja testi vahel üle lugeda. Asja mõte oli saada ülevaade, kas ohtrasõnalisemalt transkribeeritud-kopeeritud digimärkmetel on eelis käsitsi kirjutatud kokkuvõtlikumate konspektide ees, kui on vaja loengu käigus omandatud teadmisi taasesitada. Ilmnes, et käsitsi märkmeid teinud üliõpilaste tulemused olid paremad.

Katsete tulemused süvendasid Muelleri ja Oppenheimeri veendumust, et käsitsi märkmete tegemisel paralleelselt ajus toimuv sisu analüüs ja hilisem märkmete ülelugemine aitavad oluliselt parandada õpitulemust.

Samas mõistsid mõlemad uurijad, et 21. sajandil on keeruline, kui mitte võimatu suunata õpilasi tagasi ainult pliiatsi ja paberi kasutamise juurde. Uurijad avaldasid siiski lootust, et uuringu tulemused jõuavad tehnoloogiavaldkonna inimesteni ning aitavad vastavate programmide loomisel ja arendamisel, mis arvestaksid edaspidi ülalkirjeldatud uuringus ilmnenud tulemusi ja käsitsi kirjutatud konspektide kasutegurit ja aitaksid kaasa õpiprotsessi arengule ja õpitulemuste parandamisele ka siis, kui märkmeid tehakse digivahendis.

***

Allikas: James Doubeki artikkel saidilt National Public Radio, npr.org, avaldatud 17. aprill, 2016: link https://www.npr.org/2016/04/17/474525392/attention-students-put-your-laptops-away?fbclid=IwAR3LKVRq1i8zj4fS5tylS3HkOatYa2fEBvau48c5HBe5k-HCjd9-Dh9zlh4&t=1557325985931

viimati loetud 12. mai 2019)

***

Algne uurimus:

The Pen is Mightier Than the Keyboard: Advantages of Longhand Over Laptop Note Taking

Pam A. Mueller, Daniel M. Oppenheimer

Psychological Science, vol. 25, 6: pp. 1159-1168. First published April 23, 2014.

Link 12. Mail 2019: https://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/0956797614524581

Abstract

Taking notes on laptops rather than in longhand is increasingly common. Many researches have suggested that laptop note taking is less effective than longhand note taking for learning. Prior studies have primarily focused on students’ capacity for multitasking and distraction when using laptops. The present research suggests that even when laptops are used solely to take notes, they must still be impairing learning because their use results in shallower processing. In three studies, we found that students who took notes on laptops performed worse on conceptual questions than students who took notes longhand. We show that whereas taking more notes can be beneficial, laptop note takers’ tendency to transcribe lectures verbatim rather than processing information and reframing it in their own words is detrimental to learning.

Kaitseliidu Tallinna Maleva hoone 1929

No sai käidud jälle raamatukogus vanades asjades sorimas, sirvisin sellist raamatut seekord, "Kaitseliidu Tallinna malev", välja antud Kaitseliidu Tallinna maleva staabi poolt 1934: 

Iseenesest läksin sinna eesmärgiga saada rohkem teada Tallinna Maleva maja kohta, mille asemel tänapäeval uhkeldab klaasist okupatsioonide muuseum Vabamu, aga raamatust saavad huvilised lugeda muudki, näiteks omakaitse ajaloo ja kaitseliidu ajaloo kohta, Mustamäe lasketiiru kohta jne, ülevaatlikuma pildi raamatu ülejäänud sisust annab ehk sisukord (kui piltidel kõpsata, siis vähemasti idee järgi peaks neid suuremalt nägema): 

Aga mina hüppasin kohemaid leheküljele 56, kus saab näha Tallinna Maleva maja, mis õnnistati sisse 1929: 

Tänapäeval on alles tagapool paistev hoone. III peatükk pajatab majasaamisloo järgmiselt: "Kuni oma maja saamiseni 1929. a. ei omanudki Tallinna Malev omaette ruume. Staabi ruumid asusid 1924. ja 1925. a. alul linna komandatuuris Tallinna-Harju rahvaväe ülema juures ja isegi kirjavahetus käis koos Rahvaväe ülema asjaajamisega. 

Selline olukord ei võinud enam kesta. Uuestiorganiseeritud malev vajas hädapäraselt ka oma tööruume. Kui Kaitseliidu peastaap 1925. a. märtsis ostis endale Kaarli tn. nr. 8 majad ühes ruumika krundiga, siis kolis maleva asjaajamine komandatuurist ka peastaabi paari väiksesse tuppa. 

Kuidagi saadi toime maleva staabi jooksva tööga. Seda raskem oli asjaajamine üksustega, kel õieti ühelgi polnud veel oma kodu. Koosolekuiks, siseõpetusiks, kursusiks, jne tuli alati kohta otsida väljast. Peastaabi ruumidest piisas selleks vähe. Suuremaid õppusi peeti kasarmuis, pritsimajas, j.m.

Malevlasil ja pealikuil puudusid võimalused ühiste sihtide arutamiseks ja kaitseliidus kaasvõitlejaliku vaimu süvendamiseks koos käia. Klubiruumide muretsemine on olnud mitu korda päevakorral. Kord kavatseti selleks üürida Jegorovi majas restoraani ja einelaua ruumid. Nende eest nõuti aga liig kõrget üüri, ka ei olnud see küllalt sobiv koht koduseiks koosviibimisiks. 

Järgmise maleva koduloomise võimalusena tõmbas Harjuväravamäe paviljon tähelepanu endale. Astuti linnavalitsusega läbirääkimistesse kokkuleppe saavutamiseks. Linnavalitsus nõudis kogu mäe hoonestiku kordaseadmist, suveti maksuta muusikat rahvale, jne. Selle eest maleva oleks saanud viieks aastaks rendita kogu mäe. Siin oleks leidnud küll malev endale klubiruumid ja ka orkester kutsealalise rakenduse, aga vanade hoonete ümberehitamine  oleks toonud malevale kaks ja pool miljonit kulusid. Oma sobivat maja tal poleks olnud ikkagi. Maleva juhatus tegi hästi, et ta loobus Harjuväravamäe kasutamise mõttest. 

Siis pakkus kaitseministeerium malevale üht oma vana maja, mis vajas ka põhjalikku remonti. /.../ Ka seda pakkumist ei võimaldunud vastu võtta. Niisama langesid ära Vana-Estonia ja Lai tn 1 ruumide hankimiskavad. 

1926. a. alul muutub oma maja küsimus maleva juhatuses õige akuutseks. Juhatusele pannakse südamele asuda energiliselt küsimuse lahendamisele. Otsustati asuda kodu leidmisele või kapitali soetamisele, et kodu ehitada. 

Peastaabi juure uue amaja ehitamine osutus kõigiti võimalikuks. Vastav maa-ala selleks oli olemas, aga puudus raha. 1928. a. kaitseliidu eelarves olid ette nähtud summad Tallinna ja Harju malevaile ruumide soetamiseks kr. 60 000 ja peastaabile autogaraažide ehitamiseks kr. 30 000. Peastaap otsustas need summad ühendada ja ära kasutada uue hoone ehitamiseks. 

Esialgu taheti uue hoone juure tuua ka politsei ratsareserv. Maleva juhatusele see kava ei sobinud. Ka linnavalitsus ei lubanud linna haljasvöö suurema jalutuskoha lähedusse ehitada hobusetalli. Ratsareservist tuli siiski loobuda. 

Tekkis muidki raskusi. Riigikontroll manitses peastaapi ettevaatusele, et Petseri maleva kodu ehitamine on tõusnud kaugelt üle eelarve. Sama võis korduda siingi. 

Puuehitust, mis kivihoonest palju odavam, ei lubanud linnavalitsus Kaarli tänavale ehitada. Viimase püstitamiseks ei jatkunud raha. Lootes lisatuludele ja toetustele, asub peastaap siiski maja ehitamisele. 19. juulil 1928. a. võtavad ehitusettevõtjad Reinhold Treubeck ja Villem Hanstein maleva maja ehitamise vastu kr. 105 000 eest. Ehitus toimus insener Perna plaani järgi. uude kahekordsesse majja mõeldi mahutada maleva klubi, võimla ühes riietumis- ja duširuumidega, õppetoad, õppesaal, maleva ja malevkondade staabid, naiskodukaitse ringkond, noorkotkad, arsti, instruktorite ja paar külalistubagi. Keldrikorrale ehitati ka 50 m pikkune siselasketiir, ladu ja veeremänguruum. Juba ehituse alul nähti, et ehitatav maja, olles oma mõõtudelt liiga kärbitud, ei suuda endasse mahutada suure maleva mitmekülgseid organeid. Maleva juhatuse nõudmisel ja vastutusel planeeriti kohe juure kolmanda - mansartkorra ehitamine. 

Krediitide hankimisega oli suuri raskusi. Selleks ettenähtud kr. 60 000 kaugeltki ei jatkunud. Peastaap lisas oma vaba krediidist kr. 30 000 juure, kuid järelevalve asutuste nõudmiste rahuldamiseks pidi maleva juhatus selle summa võtma peastaabilt laenuna ja kindlustama tema õigeaegse tagasimaksmise. Nii läks juhatus malevale maja soetamisega isikliku riisikoni. Järgmisel aastal sai peastaap siiski malevat toetada mainitud summaga, vabastades juhatuse liikmed võlakohustustest. 

1. augustil 1929. a. võeti maja ehitajailt vastu. 31. augustil toimub maja pidulik õnnistamine. Sel puhul oli võimlemissaalis korraldatud aktus, millest võtsid osa mitmed ministrid, kõrgemad isikud, Soome kaitseliidu ülem kindral Malmberg ja Läti kaitseliidu esindaja." Pole aimugi, kes siin fotol esiplaanil on, taga vasakult paistab igatahes Jonsoni peanupp. 

1934. aastal ehk raamatu järgnevatel lehekülgedel tõdetakse, et ka uued ruumid hakkavad tasapisi väikseks jääma, naiskodukaitse ja noorkotkad ikkagi ei mahtunud hoonesse, sport on jõudnud massidesse ja võimla on pidevalt välja renditud koolidele ja tung on ventileeritud ruumidesse suur. 

Sääne foto on leitav raamatust lk 58, annab natuke aimu võimla sisemusest. Ronimisredelid, need olid veel meie lapsepõlveski seintel ;) 

Fotises on võimla interjöör natuke paremini näha:

Isade ja poegade õhtu 5. märtsil 1939: 

Tallinna Maleva õppetuba: 

Peatüki viimases lõigus on 1934 kirjas nii: "Kaitseliidu vapp kujutab põhjakotkast, kes hoiab oma küüntes eesti riigivappi ja selle kaitseks mõõka. Sama sümboolselt on kümne aasta jooksul kaitseliidu peastaap ühes Tallinna malevaga asunud võimsa valvajana Toompeale viiva tee ääres." Vaat nii. Põhjakotkas on seal tänini, allesjäänud hoone seinal, ja kaitseliit on sajand vana. Aeg lendab. 

Raamatus oli värvilise vahelehena näha ka Tallinna maleva lipp: 

Oskar Alexander Bruhns 1881-1945

Sai natuke sobratud vanades arhiivipaberites ja leitud kogemata ülalnimetet vennikese allkiri ühelt 1912. aasta aprillis Järva-Peetri koguduses väljastatud tõendilt, millist ma pildistasin seoses ühe teise looga. Hakkasin siis õhtul uurima, millise Järva-Peetri kirikuõpetajaga täpselt tegu ja leidsin Bruhnsist kogunisti paar piltigi. Riputan kogunenud märkmed siia üles, ehk läheb kellelgi kunagi tarvis. 

Oskar Alexander Bruhnsi isa Emil Johann Heinrich Bruhns oli igal juhul Eestiga seotud, Nissi Maarja koguduse õpetaja, sündinud 1843 Narvas ja surnud 1928 Riisiperes. Kahtlustada võib, et kodanike kodune keel oli arvatavalt saksa keel. Kui ainuüksi nende kahe mehe eluteed jälgida, siis oli perekond läbivalt üsna liikuva eluviisiga. Ei saa jätta ka mainimata, et vaimulikke oli Bruhnsi (eriti Oskari emapoolses) suguvõsas kõvasti rohkem kui üks.

Oskari isa Emil Bruhns sündis 1843 Narvas, kuid gümnaasiumis õppis 1854-61 hoopis Kuressaares, edasi leiame mehe 1862-1865 Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. 1866 oli ta endiselt Tartus, kus sooritas usuõpetuse ülemõpetaja eksami, misjärel leiame ta kuni aastani 1868 hoopistükkis Moskvas õpetamas Kreimanni eragümnaasiumis. 1869 on mees tagasi Revalis/Tallinnas (Figaro siin, Figaro seal), kus ta ordineeriti õpetajaks. Alles pärast seda jäi mees veidi paiksemaks, 1869-1870 oli Emil Bruhns Eestimaa vikaarõpetaja ja 1871-1916 ehk siis ajaperioodil, mil ka Oskar Bruhns sündis, oli ta Nissi Maarja koguduse õpetaja. Oskari isa Emil suri 1928 Riisiperes. 

Oskari ema oli Helene Friederike Amalie Hasselblatt (1856-1934), kelle suguvõsas oli nii palju vaimulikke, et Püha Neitsi ise ka ei suudaks neid vist kokku rehkendada. Ma küll üritasin näpuga järge vedada, aga peagi oli asi sassis. Ehk siis, Oskari ema Helene isa Friedrich Wilhelm Anton Hasselblatt (1815-1870) oli Karuse Margareeta koguduse õpetaja, vanaisa Gustav Hasselblatt (1787-1863) Viru-Nigula koguduse õpetaja, vanavanaisa Peter Anton Hasselblatt (1751-1791) Hageri koguduse vaimulik ja vanavanavanaisa Gustav Ernst Hasselblatt (1705-1766) Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja. (Ega's sellega asi veel lõppenud - ka viimase isa Christian Hasselblatt (1653-1718) ja vanaisa Isaac Svenonis Hasselblatt (1608-1682) olid Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetajad, vend Isaac Hasselblatt (1680-1742) Tallinna Toomkoguduse rootsi õpetaja, vend Carl Friedrich Hasselblatt (1701-1730) Noarootsi koguduse õpetaja ja Gustav Ernsti äi oli tagatipuks Anton thor Helle (1683-1748, 'thor' ei ole kirjaviga, see olla partikkel, mitte nimi), kes teadupärast tõlkis piibli eesti keelde ja oli Jüri koguduse õpetaja. Sa mu issameie, päriselt ... Ma rohkem ei viitsinud Oskari emaliini edasi ajada, ega see paremaks poleks läinud, vaimulikke hargnes kahte lehte nagu piksenoolel harusid ...  :) 

Oskari isaliinis oli selles suhtes palju "maisem" olukord, Oskari isapoolne vanaisa Alexander Theodor Bruhns (1805-1856) oli olnud Narvas hoopiski kullassepp, kes sündis Revalis/Tallinnas, kuid suri Saaremaal Kuressaares. Isapoolse vanaema Louise Eleonore neiupõlvenimi olnud Hoppmann, sündinud 1810 Muhus. 

Oskaril oli päris palju õdesid-vendi, ma lugesin koos Oskariga lapsi peres kokku üheksa: Immanuel Eduard Conrad (1876-1880), Erna Louise (1877-1950), Axel Johannes (1879-1880), siis Oskar Alexander ise (1881-1945), Elisabeth (1883-1902), prof. Ph.D. phil Leopold Bruhns (1884-1957),  Friedrich Carl Nicolai (1886-1976 Hamburg, abiellus Jelgavas 1898 sündinud 'Milly' Marie-Celine von Grot'iga, nende tütar oli Barbara Elisabeth Bruhns/Bayer 1920-2016 Hamburg, õpetaja, Tartu Ülikooli matrikli nr 17184), Ernst (1889-1902) ja Margarete 1895-...?. Kas peres oli veel lapsi, kelle eluiga oli lühem, ei jõua praegu kontrollida, Ernsti ja viimase tüdruku vahel näikse küll pikem vahe olevat. 

Rahvusarhiivis on täiesti olemas Oskari noorema venna Leopold Paul Bruhnsi pilt aastast 1903/1904 (EAA.1843.1.222.491, foto Carl Schulz). Oskari vend oli ju ka täiesti huvitav kuju, kui saksakeelses Wikis sõrmega järge ajada. Leopold lõpetas nagu Oskargi Peterburis Püha Anna kooli (St Annenschule), tudeeris seejärel kõigepealt filoloogiat (klassikalised keeled) ja seejärel kunstiajalugu Tartu, Bonni, Freiburg/Br, Baseli ja Würzburgi ülikoolides, lõpetades viimase 1913 kraadiga Ph.D. phil. kunstiajaloos (Wilhelm Pinderi (1878-1947) käe all, lõputöö käsitles Saksa renessansiperioodi, täpsemalt Würzburgi hauaskulptuure perioodil 1480-1540; Die Grabplastik des ehemaligen Bistums Würzburg während der Jahre 1480-1540. Ein Beitrag zur Geschichte der deutschen Renaissance). Hiljem, 1920, järgnes sellele uurimus Johann Goethe ülikoolis (Maini-äärne Frankfurt), kus luubi all olid Würzburgi skulptorid  renessansiperioodil ja järgnenud barokiperioodil 1540-1650 (Würzburger bildhauer der Renaissance und des werdenden Barock 1540-1650). Aastail 1920-1924 oli Leopold Maini-äärse Frankfurti ülikoolis kunstiajaloo eradotsent, seejärel 1924-1927 kunstiajaloo professor Rostocki ülikoolis, ja 1927-1934 kunstiajaloo professor Leipzigi ülikoolis; üks tema kuulsamaid õpilasi saksakeelses kultuuriruumis olla kunstiajaloolane ja konservaator Otto Müller (1911-1999). Aastail 1934-1953 oli Leopold Roomas Hertziana raamatukogu direktor (Keiser Wilhelmi ehk Max Plancki kunstiajaloo instituudi juures Roomas) ning ta suri 1957 detsembri lõpupäevil samuti Roomas. Leopold oli Saksimaa Teaduste Akadeemia liige, Roomas Societa Storia Patria liige, oli 1926 kirjavahetuses Eesti Kirjanduse Seltsiga ning Evangeelse Luterliku kiriku eesistuja/president Itaalias (mul pole õrna aimugi, kuidas seal see õige ametinimetus selles süsteemis täpselt kõlab, saksa keeles on Präses). Kõige krooniks sai Leopold Saksa riigilt ka miskise teenetemärgi (das Grosse Verdienstkreuz mit Stern des Verdienstordens des Bundesrepublik Deutschland, ma isegi ei proovi seda eesti keelde tõlkida, igasugu aumärkide nimetused käivad kauge kaarega üle mu teadmiste). Nagu tema õpetaja Pindergi, vandus ka Leopold Bruhns 1933 (nagu teisedki ülikoolide õppejõud, palju valikuid seal ilmselt polnud) truudust Hitlerile ja tema natsionaalsotsialistlikule riigile.
Leopold oli päris mitme saksakeelse teose autor. Miks Leopold Bruhns õigupoolest Rooma suundus, pole kuskil märgitud. Võib-olla talle siiski ei meeldinud Hitleri Saksamaa? Olgu sellega kuidas oli, Rooma ta elama jäi ja sinna ta ka 1957 maeti (luteri surnuaiale Cestiuse püramiidi lähistel).
Vaat sellised tegusad pojad olid niisiis Nissi kirikuõpetajal Emil Bruhnsil. 

Nojah, nüüd aga lõpuks siis Oskar Bruhnsi enese juurde.
Oskar Alexander Bruhnsi kohta leidsin järgmist: Oskar sündis Nissis 1881 ja õppis Peterburis Püha Anna koolis (St Annenschule), mis kool see siis iganes ka polnud, ning riigiarhiivis on sellest perioodist foto (pildistanud väidetavalt Hermann Steinberg) täiesti olemas, viide pildi allservas: 

Edasi (või õieti tagasi ju) leiame Oskari taas Eestist, sedapuhku Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast 1900-1905, ka Tartu perioodist on säilinud foto (fotograaf Carl Schulz, viide pildi allservas): 

1907 ordineeriti Oskar Bruhns õpetajaks, 1907-1909 oli ta Tallinna Jaani koguduse adjunktõpetaja. Kuidas Oskar Järvamaale täpselt sattus, ei tea, aga 1909-1915 on Oskar Bruhns igatahes kokku kuus aastat Järva-Peetri kirikus Püha Peetruse koguduse õpetaja; arvata võib, et ta lihtsalt määrati sellele kohale eelmise kirikuõpetaja Konrad von zur Mühleni (1868-1945) asemele, kes suundus 1909 Niguliste kogudusse õpetajaks.
Foto von zur Mühlenist allpool on aastaarvuga 1896, seega umbes aasta hiljem, kui baltisakslasest mõisniku poeg Konrad Johann Gottwald von zur Mühlen Järva-Peetri koguduses õpetajana teenistust alustas (viide foto allservas):

Järva-Peetri kirik aastal 1920 nägi välja justament nii nagu alt näha; pilt peaks olema võetud sellelt teelt, mis suundus kirikust edasi Esna poole, väidetavalt on tegu Heinrich Öömanni ülesvõttega: 

Sellest perioodist on ka Oskar Bruhnsi allkiri ühe minu teise uuritava loo dokumendilt aastast 1912 (dokument ise oli ärakiri sünni- ja ristimistunnistuselt riigiarhiivi säilikust EAA.2100.1.2000): 

Miks või kuidas, pole hetkel võimalik järele uurida, aga Oskar Bruhnsi edasine elutee viis miskipärast Siberisse (mida sellel perioodil mõnikord ikka juhtus), kus ta 1915-1918 veetis (vaevalt, et lõbusalt, aga mine isahane tea) aega kuskil Minussinskis, kus oli alates 1917 umbes aastakese Kooperatiivide Liidu direktor, mida iganes see ka tähendas; seejärel oli aga äkitselt 1919-1920 Jekaterinburgis poeglaste gümnaasiumi inspektor. Huvitavad saatuse keerdkäigud, peaks mainima.

Jällegi ei tea, kas Bruhns lubati koju või tuli ise sealt ära, aga 1921 oli Oskar Bruhns tagasi Eestis. Miskipärast ta siia aga kuigi kauaks pidama ei jäänud ja 1922 lahkus Bruhns Eestist Saksamaale. Teada on, et 1922-1934 oli ta Leipzigis Reudnitzi linnaosa Markuse koguduse õpetaja, 1932 sai temast Leipzigi ülikooli audoktor, 1934-1945 oli mees Leipzigi Nikolai kiriku ülemõpetaja ja samal ajal millagi ka Leipzigimaa superintendent. Lisaks oli Oskar Bruhns alates 1936 Saksi Maakiriku nõukogu eesistuja ja alates 1937 Gustav Adolfi Ühingu asepresident. 

Väidetavalt oli Oskar Alexander Bruhns abielus kellegi Anna Sachsendahl/Bruhnsiga, tema ega laste kohta pole hetkel küll kuskilt infot leidnud. 

Oskar Bruhns suri 1945. aasta detsembri viimastel päevadel Leipzigis.