Õieti ei plaaninud ma Pariisi üldse minna. Pole kunagi tundnud Pariisi vastu sellist kirge või tõmmet nagu Londoni puhul. Aga et Lissaboni lennates tuli kuskil paratamatult vahemaandumine teha, sai nõustutudki seni veel nägemata Pariisiga.
Startisime Tallinnast hommikul kell viis, ärgata tuli kell kolm öösel. Enne kaheksat maandusime sombuses Pariisis.
Loomulikult tuleb alustuseks veidi moe pärast iriseda CDG ehk Charles de Gaulle'i nimelise Pariisi lennujaama kallal. Olen ju võrdlemisi palju lennanud, aga CDG pole just lihtsaimate killast, pärast seda kogemust üritan edaspidi CDG-d võimalusel ilmselt üldse vältida. Kodutöö põhirõhk sai enne reisi loomulikult suunatud Portugalile ja Lissabonile, sest seal pidime viibima põhiosa reisist, ning Pariisi kohta puudulikuks jäänud kodune uurimistöö andis kohe hommikul tunda.
CDG on hiigelsuur, rahvusvahelise lennunduse üks Euroopas asuvaid sõlmpunkte, jäädes lennuliikluse tiheduselt küll väidetavalt alla Londoni Heathrow'le. Nime on lennujaam saanud Charles de Gaulle'i järgi, kes oli kuuldavasti üks tegus vana ja muu hulgas kümme aastat (1959-69) Prantsusmaa president. Pariisist kirdesse jääv lennujaam asuvat ca 32 ruutkilomeetri suurusel maa-alal ja ainuüksi juba Terminal 1 on vaatamisväärsus - põhihoone on kümnekordse maja kõrgune ümar ja aukartust äratav ehitis, mille ümber on veel kuus-seitse n.ö satelliithoonet, millel igaühel omakorda viis-kuus väravat. Paras pusle - ja see on ainult üks terminal! Terminali peahoone erinevate korruste vahel sõidavad eri suundades eskalaatorid ja õieti tabab sind seda arheoloogilist mõistatust esimest korda nähes paras nõutus - tahaks sellest kihavast sipelgapesast välja ja kohe!
Hiigelsuuri terminale on loomulikult mitu ja nende vahel sõidavad eri värvi liinideks jaotatud shuttle-bussid. Nõutuid ja ekslevaid inimesi-reisijaid on hulgi, siiski on klienditeenindus laitmatu ning lennujaama multi-kulti personal abivalmis ja operatiivne, ja ei saa jätta lisamata - väga viisakas. Kedagi kuhugi nõutu näoga seisma ei jäeta.
Aeg Pariisis oli suhteliselt piiratud, meil oli küll terve päev, maksimaalselt kaheksa tundi aega seal ringi vaadata, kuid niivõrd hiigelsuure linna puhul ei jõua selle ajaga reaalselt tegelikult eriti midagi ära teha, olime sunnitud liikuma kiiresti ja tegema vaatamisväärsustest mingi valiku. Et Elis, mu vanem tütar, oli Euroopas esimest korda pikemalt, otsustasime eelkõige läbi käia Pariisi strateegiliseimad punktid, põhjalikuma huvi tekkides saab ju alati tagasi tulla. Elis tahtis kindlasti näha Eiffelit ja Louvre'i ümbrust ja Jumalaema, ning mina lisaks neile ka Triumfikaart ja Ladina kvartalit. Et Pariisis valitses neil päevil liikluses paras kaos, sest parasjagu oli käimas rahvusvaheline lennundusmess, otsustasime rongiterminali otsimisele aja kulutamise asemel esimesest ettejuhtuvast taksopeatusest otsekohe takso võtta ja väärtuslikku aega kaotamata Jumalaema kiriku juurde sõita. Kohvrid saatsime öösel otse Lissaboni, nii et võisime linnaga tutvuda, kaks kätt taskus, pagasi pärast muretsemata.
Pariisi liiklus oli hull! Oma roll nähtu puhul oli ilmselt juba mainitud lennundusmessil, nagu taksojuht porises, aga isegi seda arvesse võttes oli hull! Triumfikaare ümber sai seda kaost lausa filmitud, seitse-kaheksa rida autosid, mille vahel sebivad rollerid ja mootorrattad - jättis ikka kustumatu mulje küll.
Jumalaema kiriku juures oli rahvast juba murdu. Katoliku katedraal Notre-Dame de Paris on Pariisi üks olulisemaid vaatamisväärsusi, asub neljandas arrondissement'is Seine'i jõe saarekesel (Pariis on jaotatud eraldi nummerdatud piirkondadeks (arrondissement), numeratsioon kulgeb kõrvuti ja samas ringikujuliselt). Katedraali peetakse Prantsuse gooti arhitektuuri parimaks näiteks ja ilus on see tõepoolest - ka siis, kui ilm on sombune.
Edasi rühkisime mööda Seine'i jõe kallast Louvre'i poole. Endiselt on sildu ja kaldapiirdeid, millele on kinnitatud hulgaliselt vastabiellunute tabalukke, kuigi liiguvad kuuldused, et need korjatakse peagi ära.
Nagu öeldud, järgmine sihtpunkt oli Louvre'i muuseum. Algselt ehitati sinna 12. sajandi lõpupoole kindlus, ehitajaks mäletamist mööda Philip II, edasi oli kasutusel paleena, mida on ehitatud aegade jooksul üsna mitmes järgus. Võimsa auraga paik. Ja ilus loomulikult. Palee asub linna esimeses arrondissement'is ja Seine'i jõe paremal kaldal.
Muuseum on üüratult suur, seal on eksponaate 12. kuni 21. sajandini. Louvre on üldse maailma üks suurimaid muuseume külastatavuselt. Minu tassikogu suurenes muuseumipoest muretsetud tasside tõttu ikka üsna mitme kaunitari võrra, ühel neist loomulikult Mona Lisa.
Ka Louvre'i klaaspüramiidid on nüüd nähtud. Need olevat siseõuel kaheksakümnendate lõpust ja neid on suurele lisaks ka mitu väiksemat (mida ma ei teadnud); pluss purskkaevud.
Siseõuel oli kaunikesti tuuline ja sel hetkel hakkas ka lubatud vihma sadama. Varjusime mõneks ajaks rahvast täis muuseumipoodi ja suundusime seejärel edasi, Eiffeli poole.
See on ikka mõõtudelt üle mõistuse rauakolakas. Ehitatud 1889. aasta maailmanäituse tarvis, seisab see praktilise väärtuseta asjandus endiselt vankumatult püsti ja on liialdamata hiigelsuur, kui seal kaarte all seista. Seisad seal ja oled tibatilluke. Tuul oli selleks ajaks paisunud juba tüütult tugevaks ja võib-olla on viga mu elavas kujutlusvõimes, kuid mulle päriselt ka tundus, et torn kõikus tuules ja seda oli varvastes tunda. Nime on see kolakas saanud sillaehitajast inseneri Gustave Eiffeli järgi, kelle sünnijärgne nimi olnud muuseas sootuks Bönickhausen. Torn on loomulikult maailmakuulus, Millau' viadukti järel Prantsusmaa kõrguselt teine ehitis, ja rahvast lähedal pargis liialdamata murdu.
Pärast Eiffeli lähedal lonkimist lõid jalad juba sõna otseses mõttes sädemeid, otsustasime vahepeal puhata ja keha kinnitada. Maandusime kuskil Seine'i-äärses tänavakohvikus, sõime itaallaste pasta bologneset ja jõime värsket apelsinimahla.
Ilmselt seoses lennundusmessiga oli linna peal hulgaliselt politseinikke, nii agressiivselt relvastatult (püssitorud bussiaknast väljas) kui ka niisama tänaval rahumeelse moega patrullivaid tegelasi. Huilgavaid sireene oli kuulda iga natukese aja pärast. Kõik see ja suur tohuvabohu liikluses jättis linnast tegelikult suhteliselt närvilise mulje.
Eiffeli juurest suundusime üle torni vastas asuva kujudega silla Seine'i teisele kaldale Palais de Chaillot' juurde ja pärast väikest jäätist võtsime kangelaslikult suuna Triumfikaare poole. Tänavaterägastikus ja inimestemurrus kadus õige suund käest ja ühelt parasjagu teed ületavalt papilt teed küsides suutis ta meid hämmastada sellega, et oskamata sõnagi inglise keelt, viibutas ta sõrme ja näitas, et järgneksime talle. Teekond kujunes nii pikaks, et hinge puges juba kahtluseuss, et kuhu kurjam me siis õigupoolest teel oleme, kui ta umbes kilomeetripikkuse tänava lõppedes lõpuks seisma jäi, meile uue suuna kätte näitas ja seejärel tuldud teed tagasi kõndis. Sõbralikud ja lahked on need prantslased tõesti. Ja seal see siis seisis, Triumfikaar Avenue des Champs-Élysées'l.
Edasi jalutasime mööda avenüüd tagasi Concorde'i väljaku ja Jardin du Carrouseli poole, hüpates aeg-ajalt sisse mõnda maailmakuulsa ostlemistänava kauplusesse ja möödudes teel ka Suurest ja Väikesest paleest ning Churchilli avenüüst. Kui nimetatud ehitiste vahelt mööda Churchilli avenüüd tagasi jõe poole jalutada, jõuab välja Alexandre III sillani, mis on omaette vaatamisväärsus.
Väga palju jäi ju nägemata, üksainus päev on siiski liialt vähe nii suure ja võimsa linna jaoks. Ladina kvartalist möödusime vaid riivamisi, katakombidesse ei jõudnud üldse, Sorbonne'i ülikooli ei näinudki - mis teha. Päev möödus lennates ja juba oligi aeg hakata liikuma tagasi lennujaama, et startida Lissaboni, meie seekordse reisi peasihtpunkti poole. Au revoir, Paris - until we see again.
