Elementaarsest viisakusest

Suuremale osale täiskasvanutest meeldivad viisakad ja hästi käituvad lapsed, kuid vähesed taipavad, et need ei kasva iseenesest ega mingi tabamatu ime läbi nagu seenekübarad pärast augustivihma, vaid sellise tulemuseni jõudmine eeldab kodust kasvatust, esitades lapsele selge visiooni ja kindlad reeglid selle kohta, mida temalt oodatakse. Oma roll on kahtlemata ka koolil ning loomulikult, väiksemates koolides on käitumis- ja viisakusprobleemide märkamine ja nendega tegelemine kindlasti lihtsam, sest klassides on lapsi on vähem. Kuid lõviosa elementaarse viisakuse alustaladest peaks siiski välja kujunema kodus. 

Jah, elu on pöörane ja pahatihti hektiline. Meil kõigil on vähe aega. Kuid käitumise õpetamiseks oma lastele tuleb aega võtta. Muidu on laias laastus tulemuseks nn Tartu kaagid, kes väikse lapse silme all ta isa läbi peksavad või väikelinna baaris pereisale nuga annavad. Lihtsalt selle eest, et keegi julges märkuse teha mitteaktsepteeritava käitumise kohta. Lihtsalt sellepärast, et kellelgi polnud aega või tahtmist neil kaakidel lapsena nööbist kinni võtta ja selgitada, et normaalsed inimesed nii ei tee.

Viimastel aastatel tundub üha enam, et lastele elementaarse viisakuse õpetamine on meie n-ö to-do-listis langenud kuhugi üsna nimekirja lõppu. Pole aega, on vanemate tavaline vabandus, käime mõlemad vahetustega tööl. Küll ta koolis õpib, on sageli järgmine väide. Kool annab (või vähemasti peaks andma) hariduse ja silmaringi, esmane kasvatus tuleb (või jällegi, vähemasti peaks tulema) siiski kodust.

Pilt on pärit internetiavarustest ;) 

Kõik saab alguse lihtsatest sõnadest “Tänan!” ja “Palun!” juba ammu enne kooliaega. See on elementaarse igapäevase viisakuse ja üldiselt aktsepteeritava käitumise vundament. Ka oskus teist inimest vahele rääkimata kuulata käib elementaarse viisakuse õpetamise juurde. Lauakombed on viisaka käitumise ülioluline osa, kuid suur osa lapsi istub koolisööklas endiselt, kuidas juhtub, nuga ja kahvel peos nagu lahingurelvad; räägitakse suu täis, valatakse piima lauale ega tehta seepeale teist nägugi, kasutatakse telefoni, röhitsetakse, urgitsetakse sõrmeküünega hammaste vahele kinnijäänud toidutükikest, pühitakse mahlavõruga suu varrukasse, jne. Käte pesemise olulisus enne söögikorda peaks 21. sajandil elu loomulik osa olema, arvestades, kui palju me hügieenist ja pisikutest nüüdseks teame, kuid kui paljud lapsed seda koolis teevad? Kuidas elu siis edasi läheb, kui neist kord täiskasvanud saavad? Olen lugenud tööandjast, kes viib potentsiaalse töölesoovija töövestluse käigus justkui muuseas lõunale ja laseb teenindajal tellitust hoopiski erineva kraami lauale tuua, et näha töölesoovija reaktsiooni, käitumist ja enesevalitsemisoskust. Kui suur tõenäosus oleks meie lastel ükskord selline katse võidukalt läbi teha? Kui nad ei õpi praegu lastena selliseid reegleid, siis kuidas nad oskavad kasvatada kord omaenda lapsi? Kuhu me teel oleme ja mis meid ees ootab, kui see kõik samamoodi jätkub?

Kas olete märganud mõnikord nädalavahetusel ostukeskuses jalutades, kui palju lapsi üldse taipavad oma vanemaid ostetud asja eest tänada? Enamasti napsatakse mänguasi või maius lihtsalt ema või isa näpu vahelt endale ning kahjuks ei tuleta ka täiskasvanud lapsele meelde sõnu, mida oleks vaja sellisel puhul öelda. Miks me siis nuriseme, et noored ei oska käituda? Seda on vaja neile õpetada! Ja me ise vanemate ja õpetajatena peame olema neile esimeseks ja suurimaks eeskujuks. Kas peetakse last sedavõrd armsaks ja toredaks, et viisakuse õpetamine pole justkui oluline? Miks ei teki meil hirmu, et kord maksab see valusalt kätte meile endale ja mis veelgi hullem, ka lapsele? Samas ollakse varmas kritiseerima võõrast last, kes inetult käitub. Kust jookseb piir viisakuse ja kasvatamatuse vahel? Kas ja kelle asi on sekkuda ning millal?

Võib-olla on viga minus, kuid olen lootusetult maha maganud hetke, mil muutus vastuvõetavaks käitumisreegel, et ruumist, hoonest, liftist või ühistranspordist väljujaid ei lasta enam esimesena välja, vaid trügitakse ise küünarnukkide abil ja üle võõraste varvaste uksest sisse? Millal otsustati, et laps võibki söögilauas matsutada ja röhitseda või telefonis istuda, või et pole vaja süüa suud tühjaks enne seda, kui on vajadus midagi öelda? Või millal muutus aktsepteeritavaks see, et laps ei oota oma jutujärge, vaid segab korduvalt ja piinlikkust tundmata võõraste täiskasvanute jutu vahele? Ei ole ju keeruline õpetada lapsele kannatlikkust või siis sõna “Vabandust!”, kui on tõesti pakiline vajadus millelegi just sel hetkel tähelepanu juhtida? Kas oleks meil tõesti tarvidust kõigi nende igakevadiste koristustalgute järele, kui inimene teaks juba maast-madalast, et omaenda kommipaber pannakse kas taskusse või prügikasti ja et igaüks koristab tekitatud segaduse enda järelt ise? Meile ei meeldi täiskasvanud, kes inetult käituvad, miks on lastele siis kõik lubatud? 

Head kombed on valik nagu iga teinegi, mida elus teeme. Valikud, kuidas erinevates olukordades käituda, määratlevad meid ennast ja annavad teistele kuvandi sellest, millised me inimestena oleme. Head kombed teevad meist viisakad, tsiviliseeritud ja kaasinimesi austavad väärikad kodanikud. Kõik eelnev kokku määrab keskkonna ja õhkkonna, kus ja kuidas me oma elu elame. Lastele on seda kõike vaja õpetada, iseenesest ei juhtu midagi. Kui me vanemate ja õpetajatena seda ei tee, kannatab pikemas perspektiivis kogu üldine elukeskkond, kuid eelkõige seesama laps. Kui ta pole põhikooli lõpuks suutnud elementaarseid viisakusreegleid ja sotsiaalse läbikäimise põhilisi aluseid omandada, saavad kannatada ta esimesed katsed tiibu sirutada ja ise suhteid luua, sest ebaviisakaid ja jämedalt käituvaid rüblikuid ei taha oma sõpruskonda mitte keegi, kes endast vähegi lugu peab. Seltskonnast irdumisel ootavad aga ees juba uued ja tavaliselt hullemad probleemid.

Lihvitud kombed ja elementaarne viisakus pole mingi iganenud ideoloogia ammustest aegadest. See peaks olema loomulik osa igapäevaelust ja üldisest ellusuhtumisest juba võimalikult varakult. Sel on oluline osakaal läbikäimises kaaslastega närviliseks muutunud elus erinevates ja sageli pingelistes olukordades. Teistesse inimestesse peaks olema normaalne suhtuda viisakuse ja austusega, siis oleks paljud probleemid olemata ja puuduks vajadus näiteks kiusuvaba kooli programmide järele. Kuldreegel kogu elu jooksul on ju endiselt see, et ei maksa teha teistele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle. Ma ei tea kedagi, kellele meeldiksid ebaviisakalt või tahumatult käituvad kaasinimesed. Kuid see saab alguse lihtsate reeglite selgitamisest rüblikutele, kellest omakorda kasvavad kord täiskasvanud, kes õpetavad neidsamu reegleid omaenda lastele edasi. Kommete õpetamine annab märku, et kogu maailm ei keerle sugugi ainult lapse enda ümber ja et arvestada tuleb ka teiste inimestega, kes meie ümber elavad ja töötavad. Järjepidev reeglite meenutamine aitab lastel varakult taibata, kuidas nende käitumine mõjutab ülejäänud inimesi ning ka vastupidi. Sel juhul võib loota, et nad oskavad ükskord ka omaenda lapsi meeldivateks inimesteks kasvatada. Meeldivate ja viisakate inimestega on palju toredam koos eksisteerida, olgu olukord milline iganes. Vabanda, kui oled kedagi seganud või kellelegi kogemata ebameeldivusi põhjustanud. Tereta, palu ja täna ning hoia oma keha ja selle erinevad helid isikliku sfääri piires endale. Ja maailm ongi juba natuke helgem paik.

Ei väidagi, et minu lapsed on ideaalsed. Pidevalt suure koormusega töötava emana on mul sageli nende jaoks liiga vähe aega olnud. Kuid olen endale aru andnud, et just nende lapsepõlv on olnud õppimise aeg ja nad on kõigele vaatamata üles kasvanud õhtuse unejutu ja koduste arutluste ning elementaarsete viisakusreeglitega. Muutus algab meist enesest. Kui soovime, et mujal Euroopas kaoks üsna sageli ettejuhtuv stereotüüp eestlastest kui ebaviisakatest inimestest (viimast näidet kuulsin paar nädalat tagasi stiilis “Ta on töökas ja abivalmis, kuid ebaviisakas, sageli ei vasta kaaslastele ega selgita, et põhjuseks on puudulik keeleoskus; temaga väljas söömas käia on tihti piinlik” - lause, mida inglise keelt õpetades olen eestlaste kohta kuulnud kahjuks oi-kui-palju-kordi ...); kui tahame, et me rahvana oleksime tuntud kui kultuursed ja viisakad inimesed, alustagem lihtsatest asjadest, ehk pole veel lõplikult hilja. Õpetagem kõigepealt oma lastele (olgu need siis lihased lapsed või koolis õpetajana meie hoole alla usaldatud võõrad lapsed), kuidas käituda. Ja olgem eeskujuks. Vanemad ja õpetajad on alati esimesed ja ümbritsevas kiires elus pahatihti ainsad, keda lapsed jälgivad ja jäljendavad ning kellest saab alguse nende esmane suhtumine ümbritsevasse maailma. Pidage mind pealegi vanamoeliseks, kui soovite, kuid olen endiselt veendunud, et heade kommete omandamine juba lapseeas annab eeldused kogu ülejäänud eluga paremini hakkama saada ja hoiab ära inetud vahejuhtumid, mida meil tänavapildis ja meediaüllitistes järjest rohkem näha on.