Ohjah. Telefonimälu on vaja tühjemaks teha, sestap tuleb see lugu nüüd ka kiiresti kirja panna, et arhiivist leitud ja üles pildistatud materjalid siia talletada, enne kui kogemata kaotsi lähevad.
Koigi viinavabrikut (Järva-Peetri khk) kahjuks enam pole, vaid hunnik kive on järel. Siiski oli see hoone minu lapsepõlve oluline verstapost, sest väiksena tundus mulle ikka, et sel majal oli nägu peas (aknad olid keskel otsekui silmad) ning see mõtlik nägu saatis mind nii siis, kui üle välja mõisa poole kõmpisin või üle õla pilgu tagasi mõisa poole viskasin. Heal lapsel oli mitu nime ka: Koigi viinavabrik / tärklisevabrik / piiritusetehas / piiritusetööstus.
Seitsmekümnendatel oli hoone selline, see nüüd Ranniku tehtud pilt (1970, raamatust "Järvamaa mõisad" lk 193) ja mõisa poolt, pildil hoone tagakülg jäi jõe poole. Tagakülge ei pane siia, see on lihtsalt tänapäevane foto kivivarest, mis on järel. Aga seal tagaküljel oli suht samasugune akendest moodustuv "nägu" keskel. Lapse asi.
Eks alustada tuleks ülevaatlikuma pildi saamiseks ikka kaugemast ajaloost. Ühtki dokumenti pole ma veel jõudnud välja otsida, aga olen kuskilt lugenud, et viina aetud Koigi mõisas juba 1790ndatel, kui mitte varem, arhiivis olla alles arveraamatuid, mina seda kontrollida jõudnud pole, aga võib-olla peaks.
Millal täpselt Koigi mõisa vanem ja varasem viinaköök ehitati, pole vist siiski päris täpselt teada, või pole keegi seda infot otsinudki, aga asunud oli see igatahes viinavabrikust natuke mõisapargi müüri ja lõuna pool ning pärast tulekahju 1895, kui Neevagi oli leekides (see kuulus kohalik lugu), põlenud vana viinaköök maani maha ja vundamendile tehtud seejärel hoopiski pesuköök. Vana viinaköök olnud väike ehitis telliskividest põrandaga. Väidetavalt 1888. aastast säilinud joonis näitab vana viinakööki sellisena (EAA.33.3.1771.2):
Vana viinaköök, nagu öeldud, põles maha, ja lugu sellega seoses ringles selline: viinaajamine monopoliseeriti ja viina ülejääke polnud vist kuskil ladustada, nii et mõisnik Grünewaldt käskinud teatud arvu piiritusevaate viinakeldri asemel hoopis kuuri alla tõsta, arvatavasti ajutiselt. Moonamehed aga läinud ja puurinud seal vaati augu, et liikusid teha. Eks siis miskit tilkunud maha ja keegi olnud seejärel tulega hooletu, igatahes põlenud mitu kõrvalhoonet maha, piiritus jooksnud Neevasse (nii kutsuti kohalikku jõeriba mõisapargi taga), kogu jõgi põlenud kuni Laimetsa sillani välja, ainult mõisahäärber jäänud tulest puutumata, see on majandushoonetest natuke kaugemal.
Kindlustuse rahadest ehitanud mõisnik siis 1890ndate II poolel uue viinavabriku, nagu seda fotol näha võib; mõisavalitsejaks olnud tollal veel vana Woldemar Freiberg, kolonel Freiberg/Raidna isa, kes pärast vana mõisniku surma 1901 pere Vääna viis ja seal mõisavalitsejaks hakkas, nii et kolonel koos oma nooremate vendadega Väänas üles kasvas ja Tallinnas kooli läks.
"Uus" viinavabriku hoone oli täitsa korralik veel 1980ndate keskpaigas, mil korsten miskipärast maha tõmmati. Nõukaaegne automajand laamendas seal omasoodu, ühte viinavabriku otsa löödi mingi jube puulobudik püsti vist veoautodele, millalgi olnud pargipoolses otsas vist isegi kolhoosi saun vmt ja jõepoolsel küljel pesti automajandi masinaid ja vist ka kolhoosi traktoreid. Nii palju siis loodushoiust.
Pargipoolne ots ja automajandi poolne hoone külg. Siin on korsten veel kenasti püsti. Kust see pilt pärit on, enam ei mäleta, algusaegadel vanu fotosid koguma hakates ei taibanud veel alati viiteid külge pookida. Aga ju see on kuskil mul siiski kirjas. (Edit: Allikas: Järvamaa Muuseum PM F 2780:102; Koigi mõisa viina- ja tärklisevabrik, mõisapoolne ots.)
Uue hoone keskosas olid teise korruse ruumid ja hoone ühes otsas viinameistri eluruumid, allkorrusel oli olnud sügav puhta joogiveega kaev. Uus hoone oli paekivist ja krohvitud seintega. Algne katusekalle oli madalam, hiljem ehitati seda puidu abil veidi püstisemaks; fotolt on hästi näha, mil määral. Hoone keskel oli kõrge neljatahuline korsten, ülevalt hammaslõikelise karniisiga.
***
2020. aasta kevadsuvel käisin Madara tänava arhiivist tegelikult muid asju otsimas ja avastasin ühest 1938. aasta kaustast juhuslikult Koigi viinavabriku siseruumide joonised, kust on ilusasti näha, kuidas ruumid paiknesid nii ülal kui ka all korrusel. Mingil kummalisel põhjusel pole välisfassaadist jooniseid, kuid selle lünga saab kuidagimoodi täita fotodega. Võimalik ka, et need ootavad alles kuskilt teisest kaustast kogemata avastamist.
Kaust, mida niisiis üht hoopis teist nime taga otsides sirvisin, sisaldas muu hulgas ka kirjeldust, mis seisus hoone sel ajahetkel ehk 1938. aastal oli. Üht-teist pildistasin ka üles, kõigest allpool.
Kausta (ERA.969.4.1849) kirjavahetus algab kirjaga, mis annab tollase majandusministeeriumi tööstusosakonnale teada, et vastavalt kehtivale piiritusmonopoli seadusele on Koigi Kartuliühingu nimel dokumendid ja ehitusjoonised ministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud, alla on kirjutanud Kartuliühingu juhatuse nimel herr J. Roosi, nimed ja näod tahavad veel tuvastamist, pole jõudnud. Vastuvõtjana seisab paberil herr W. Lenderi nimi kuupäevaga 30. juuni 1939, kes tollal niisiis oli ilmselgelt veel elus (suri septembris 1939) ja tegeles ehitusjärelevalvega. Üsna tõenäoliselt on tegu insener Voldemar Lenderiga, kes sündis ehitusettevõtjate peres ja oli 1906-1913 Tallinna linnapea. Huvitav. Kiri ise saadetud augustis 1938.
Edasi tulid mõned bürokraatlikku asjaajamist sisaldavad suht ebahuvitavad kirjad ja seejärel võis kaustast leida tehase seadeldise kirjelduse, mis oli juba natuke huvitavam leid, panin kirja siia muutmata kujul, nii et siin siis nüüd törts 1930ndate II poole meeste eesti keelt:
"Koigi-Peetri piiritustehas asub Järvamaal, Koigi asunduses ja kuulub kohapealse Koigi kartuli ühisusele. Tehase hooned on püstitatud raud-, tellis- ja paekivist 40-50 aastat tagasi. Esialgul on töötanud piirituse tehase juures ka veski, millised ruumid seisavad nüüd kasutamata.
Ehitiste seisukord on kõigiti hea. Vundamendi vajumist ega seinte pragunemist kusagil märgata ei ole, sedasama peab ütlema tehase korstnast, mis ehitatud kesk tehast kivist ja on igatpidi täiesti terve. Jõuallikana on kasutusel Pauks'i süsteemi katel, ehitatud 1932.a. Katla küttepind on 45,85 mtr.2, annab 6 atm. survet. Kütteks tarvitatakse puid, hagu ja kände. Aurumasin on ühesilindriline, lamav, ja on võimas andma 18 H.J.
Kaks hentset [?] on mõlemad silindrilised, ehitatud 1936.a. ja töötavad 3,5 atm. survega. Üks neist mahutab 1930 liitert ja teine 2800 liitert.
Destilleerimisaparaat annab tunni jooksul ümarguselt 10 dekaliitert piiritust. Üldtööstuse ruumi lagi võlvitud; võlvid on terved; pole kusagil märgata pragusi.
Käärimise ruumi seinad tõrvatud, põrand tsemendist, müüri paksus 1 mtr., käärimistõrsi kolm, mis mahutavad a 5330 ltr. ja on ehitatud puust. Käärimise ruumi lagi puust, mille puitmaterjal täiesti terve, kuidas osutus järelvaatamisel.
Linnasekeldri põrand telliskivist, lagi võlvitud ja on täiesti terve. Linnasteks tarvitatakse otre.
Kartuli pesemine mehaaniline.
Tarvisminev vesi saadakse tööstusruumis olevast kaevust. Tehase roiskveed juhitakse settimiskaevu läbi tehaselt mööda jooksva Koigi ojasse.
Koigi asunduses on tuletõrje organisatsioon käsipritsiga ja vastava arvu voolikute ja teiste abinõudega, mis hädakorral tarvitada on; tehases eneses on vahukustutaja ja voolikud, mis ühendakse tarviduse korral katlamaja pumbaga ise seadeldise abil.
Tehas tarvitab tööajal 4 tööjõudu peale viinameistri."
Viis meest tööl niisiis. Alla kirjutanud Koigi Kartuliühingu juhatus, kolm nime, vist Kattai, Wärk ja keegi kolmas veel, ei loe praegu nime välja, vaja veel uurida.
Edasi tulid hoone joonised, mis ajaloo talletamise mõttes proovin ka siia üles laadida, ehk kedagi huvitab, muidu mu teadmised jäävadki ainult minu märkmetesse. Igavesti tore oleks, kui keegi võtaks kord selle hoone vaevaks taastada.
Edasi selgub kirjavahetusest, et ministeerium jäi ilmsesti nähtuga rahule ja piiritusetehasel lubati kirjaga 11. juulist 1939 "esitatud projekti ja kirjelduse kohaselt eelnimetatud piiritusetööstuse korraldamine ja sisseseadmine".
Edasi tuleb veel üks kiri, kus on ära toodud kolme katla (Krulli oma ja kaks Hentset) andmed, ei viitsi neid tehnilisi andmeid siia ritta kribada, keda huvitab, klõpsab pildil:
Protestile on küll vastuskiri 11. jaanuarist 1940, kuid sellest nähtub, et luba jääb ikkagi seni kõrvaldamata jäänud vigade taha. Oh neid ametnikke ... Tähtaega pikendati 1. aprillini 1940.
Kas mehed oma tegevusloa siis said või mitte, kaustast enam ei selgunud. Viimase kirjaga oli kaasas koopia maa-arhitekti aktist (seesama, mis ülalpool näha oli) ja see oli ühtlasi ka kausta viimane leht. Kui arvestada, et ajad olid juba väga keerulised, siis karta võib, et plaan taastada Koigis piiritusetööstus jäi kahjuks katki.
Vaat selline võib olla mõne vana, nüüdseks lammutatud hoone lugu. Kuidagi hea meel on, et sain selle kasvõi mõne killu võrra terviklikumaks kohendada. Kuni mäletatakse midagigi, seni pole lõplikult unustusehõlma vajunud.
