Oeh. Koolimaja-vaba ja valimiste-eelne nädal, akude laadimise aeg. Uudiseid ei kannata eriti lugeda, poliitiline poriloopimine ajab mul südame pahaks, seega proovisin millegi muuga aega täita. Vaatasin läbi hiljutised märkmed, palju parem lugemine kui ümberringi märatsev poliitmöll. :)
Nimelt komistasin mõni aeg tagasi kuskil sotsiaalmeedia lõimes nimele Harald Cornelius Pitsahl, kes nn esimese Eesti ajal paar ajalooülevaadet oli kirjutanud, kaasa arvatud Poola aja kohta Eestis 17. sajandi algul (täpsemalt 1600-1629), ja seega nimetet lõimes elavat arutelu üleval hoidis. Vaatasin natuke ringi ja lugesin läbi tema Poola-ülevaate ning tegin mõned märkmed, mis tahavad nüüd ülestähendamist, enne kui lugu meelest läheb.
Pitsahli enese kohta oli lõimes suht vähe teada, seega kiikasin huvi pärast paari allikasse ja lõpuks AISi ning leidsin säilikust ERA.28.2.12682 peotäie digiteeritud pabereid, mis andsid Pitsahli kohta lühidalt teada järgmist: Harald Cornelius Pitsahl sündis Narvas 15. novembril 1892, lõpetas kaheaastase ministeeriumikooli ning õppis lisaks trükiasjandust. Oli Narvas Fransdorfi trükikojas ametis, kuni palgad kukkusid ja suundus seepeale 1913 Peterburi, kus oli kuus-seitse aastat riigitrükikojas tööl ning elas Puškarskaja uulitsal. Isa Jaan (Madise poeg, jaanuar 1850 - mai 1920) oli Kreenholmi "waabrikus" üle 30 aasta "aus ja osaw" tisler; perel oli väike maja Narvas "Paemurru külas", aadressil Paemurru tn 43.
Geni järgi oli Haraldil kaks õde, 1887 sündinud Alma ja 1899 sündinud Helmi Vilhelmine, mõlemad on kirikupaberitest leitavad, allikad on Genis olemas. Ema Ellina (snd Pajomann 1864 Hermamäel Vaivara khk-s) ja üks õdedest elasid kohaliku kordniku märkmetele (ERA.28.2.12682) tuginedes Narvas Paemurru tänaval veel ka aastal 1920, mil Haraldi isa Jaan maikuus suri. 27-aastane poissmehest Harald, perekonna ainus poeg, tegi seepeale optandina avalduse saada Eesti kodakondsus, plaaniga tulla Eestisse tagasi.
Kirmuses on kirjas, et juba 1906-1908 avaldas Pitsahl ajalehtedes jutulisasid. Esimese Eesti ajal on ajakirjanduses märkmeid leida nii selle kohta, et ta toimetas ajalehte Tapa Sõna ja miskit huumoriajakirja kui ka selle kohta, et ta andis Tallinnas 1930ndatel kirjastuses Nauding mõned raamatud välja (Nt Pühajõe mäss ja Tarwastu lossi viimsed päevad; Poola aeg Eestis ja Poola-Rootsi sõda (1600-1629)..., Narwa wallutamine: wene okupatsioon Alutaguses 1558-1581, jmt). Tundus selline tegus ja terane tegelane, vähemasti kirjutas normaalselt.
Harald elas II maailmasõja üle (kuidas, pole mulle täpselt teada) ja suri Tallinnas alles 1978. Harald Cornelius Pitsahl (Andmebaasis esineb nimekuju muutus: Harald-Kornelius Pitsal) on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule 8. veebruaril 1978. Samale platsile on kalmistud.ee andmetel maetud veel ilmselt Haraldi ema Ellina Pitsahl (andmebaasis kirjapilt Elena Pitsal), matmisaeg 20.10.1948, ja ilmselt vanem õde Alma Pitsal, matmisaeg 10.02.1971.
Noorema õe Helmi Vilhelmine leidsin Ao kalmistult Aavere hooldekodu matmisplatsilt, surmaajaks on märgitud 9. jaanuar 1989. Helmi on ise olnud Narva linna II vanadekodu juhataja (ERA.R-241.2.167, 1941).
Tundub, et mitte kellelgi pere kolmest lapsest polnud järeltulijaid.
***
Et aimu saada, kuidas Pitsahl kirjutas, võtsin Digarist esimese ettejuhtuva teose, mis sattus olema Poola aeg Eestis ja Poola-Rootsi sõda (1600-1629)..., aastast 1930, 92 lk, kõik kenasti digis leitav. Mis seal pattu salata, see Poola aeg on minust alati kuidagi mööda libisenud, ikka on huviorbiidis olnud kas rootslased, sakslased, taanlased või venelased. Tegelikult tuleks nüüd terviklikuma pildi saamiseks lugeda mõnd tänapäevast käsitlust ka lähiajal. Lühidalt oli vist asi rohkem selles, et poolakad toetasid katoliiklust, rootslased olid aga luterlased, seega protestandid; P-Eesti oli rootslaste, L-Eesti aga poolakate kontrolli all, kusjuures Rootsi kuningakoda ja Poola kuningas olid omavahel suht lähedalt suguluses, Sigismund III oli tegelikult Rootsi kuninga Johan III poeg, jne.
Olgu poolakatega kuidas on, see teema tahab mul veel lugemist, küll aga leidsin Pitsahli kirjatükist üsna huvitava ülestähenduse Eestis sündinud Rootsi printsi kohta, mis pani natuke kulmu kergitama ja asja üle kontrollima. Ja tõesti-tõesti, Pitsahli mainitud prints, kuningas Gustav Adolphi noorem vend Karl Filip (1601-1622) on tõepoolest seotud Eestiga rohkem kui mäletasin. Kontrollisin üle ka mõned rootsikeelsed allikad (nt Livrustkammarens Vänner, sissekanne 27.10.2019, by Boson Gidner; pluss rootsikeelne Viki jne) ja lühidalt on printsi küllalt lühike (suri ca 21-aastaselt), aga see-eest värvikas elulugu üldjoontes järgmine.
Karl IX, kes küll juba täitis kuninga ülesandeid, aga ametlikult kuningatiitlit tal veel polnud, klohmis Eestis poolakaid 1601, lähim pere kenasti kaasas, nagu tollane komme sageli ju oli. Saanud siis hertsogihärra kesk sagimist aprillis 1601 teate, et Revali lossis (praeguses Tallinnas) sündinud talle poeg; seega jätnud ta poolakate tagaajamise katki ja kihutanud ristsetele. Poisinaaskel saanud nimeks Karl Filip, ja olgugi, et järgmiseks kuningaks kasvatati tema vanemat venda Gustav Adolfit, kelelst pärast isa surma kuningas Gustav II Adolf ka sai, ema-isa lemmik olnud ikkagi Karl Filip. Juhtub.
Juba väikesest peale saatnud poissi igasugu sekeldused. Poiss olnud vaid seitsmekuune, kui kuningas otsustanud pere Eestist tagasi Rootsi viia, kuid Soome laht jäätunud ootamatult ära (?? poiss oli 7-kuune novembris??), üksnes mõned laevad suutnud kuidagimoodi tuldud teed tagasi tulla, et talvekorterisse jääda ja üldiselt arvati, et kuninga laevuke on ilmselt hukkunud. See vend polnud aga tainast tehtud ja suunas laevanina maa poole kuskil Soome lõunarannikul, sattus lõpuks lausa Turu kanti ja sõitis seejärel mõne aja pärast ümber Botnia lahe edasi Rootsi suunal. Pisike prints oli vintske vennike, alla aastase beebina korralikus pakases puulaevukeses ellu jääda oli mõnisada aastat tagasi ikka saavutus.
Igatahes, edasi oli elu tal umbes sama värvikas. Ca 11-12 aastaselt oleks temast peaaegu saanud Venemaa tsaar. Pärast seda, kui poolakad olid tsaariks pakkunud Sigismundi poega Vladislavi ja rootslased selle peale peaaegu südari saanud, tegi De la Gardie ettepaneku esitada vastukandidaadiks Rootsi kuninga Karl IX poeg Karl Filip. Uudis jõudis 1611/1612 aastavahetuse paiku ka kuningapere kõrvu, kuid plaanile tõmbas mõneks ajaks täiesti kategooriliselt vee peale kuninganna, kel polnud vähimatki tahtmist oma 11-aastast lemmiklapsukest kuhugi kaugele Venemaale saata, olgu troonile või mitte.
Paari aasta pärast kuninganna siiski leebus ja mingid läbirääkimised kuskil ka toimusid, kuhu prints end moe pärast kohale vedas, kuid venelased olid ise selle aja peale varrukast välja võlunud Mihhail Romanovi, kelle järeltulijad muuseas istusid tsaaritroonil mitusada aastat, kuni 1917, mil Lenin terve tsaariperekonna elajalikult hukata laskis. Eelpuberteet Karl Filip tundnud aga Romanovi võidu üle väidetavalt siirast heameelt.
Kui Gustav II Adolfi eluloost on hästi teada mademoiselle Ebba Brahe lugu, kellega tal ei lastudki lõpuks abielluda, siis Karl Filip oli selles osas tunduvalt põikpäisem, tõeline Vasa temperament (Gustav I Vasa oli Karl IX isa ja seega Karl Filipi vanaisa. Eks ta ole. Gustav Vasa õde Margareta Eriksdotter, muuseas, suri Revalis/Tallinnas detsembris 1536 ja on Tallinna Toomkirikusse maetud).
Karl Filip niisiis abiellus 19-aastaselt salaja endast ca viis aastat vanema õuedaami Elisabet Ribbinguga, kes oli sel ajal 24. Ametlikult poleks ilmselt ealeski seda abielu toimuda lastud.
Järgmise aasta suvel (1621) reisis Karl Filip koos oma vanema vennaga (kes siis oli juba uus kuningas Gustav II Adolf) sõjakäigule Eestisse ja Liivimaale, kus näitas sügisel üles noore mehe kohta suurt vaprust Riia ründamisel. Paraku oli proviant ilmselt nigelavõitu, prints haigestus tagasiteel kõhutõppe ning toimetati Narva puhkama ja kosuma (Narvas oli Rootsi garnison, kui ma õigesti mäletan, seega hea turvaline koht kosumiseks). Algul tahtnud kuningas Gustav II Adolf jääda Narva noorema venna paranemist ootama, kuid Karl Filip keelitas kuningat siiski edasi liikuma. Jaanuaris 1622 aga, nädalapäevad pärast vanema venna lahkumist, prints suri Narvas.
Huvitaval kombel seega nii algas kui ka lõppes kõnealuse Rootsi printsi elunatuke just Eestimaa pinnal.
Gustav II Adolf kurvastanud venna surma üle väga, säilinud on kiri õele, kus see kõik on kirjas.
Maeti prints siiski mitte Eestisse, vaid Rootsi Södermanlandi, millise piirkonna ta oli isalt päranduseks saanud koos tiitliga. Prints on maetud Strängnäsi toomkirikusse, seal puhkavad ka tema kuningannast ema ja kuningast isa. Samasse kirikusse on maetud muidki huvitavaid ajaloolise taustaga tegelasi. Vend, kuningas Gustav II Adolf, maeti aastaid hiljem Riddarholmskyrkasse Stockholmis, kuhu ta oli ise endale platsi valmis vaadanud enne sõttaminekut.
Aga printsi lool polnud sellega veel siiski joon all. Nimelt tõi printsi salajane abikaasa Elisabet Ribbing varsti pärast printsi surma tütre ilmale. Et abiellumist hoiti ikka veel saladuses, siis õuedaam loomulikult kihutati pärast sellist "väikest vahejuhtumit" õukonnast minema, kuni tema õde, kes oli abiellumise juures olnud tunnistajaks ja kellel sai saladustest lõplikult kõrini, pressis ennast viisakalt, aga järjekindlalt kuninganna jutule ja rääkis loo ära. Kuninganna võttis Ribbingu koos lapselapsega tagasi õukonda ja printsi tütar kasvaski õukonnas vanaema hoole all üles. Ametlikku tiitlit talle vaatamata printsi abielu avalikuks tulekule ikkagi ei antud, kuid kõik vajalik oli tal elu lõpuni olemas. Piiga sai nimeks Elisabeth Karlsdotter Gyllenhielm (see oli perekonnanimi, mis anti valitsejate väljaspool abielu sündinud lastele) ja näitsik oli kolme järjestikuse kuninganna õuedaamiks, kuni suri aastal 1682. Tema ainus poeg oli selleks ajaks juba samuti surnud (1664), lastetult. Mõlemad on maetud Strängnäsi toomkirikusse. Nii lõppes Karl Filipi "liin".
Karl Filipi lesk Elisabet Ribbing aga abiellus hiljem uuesti Knut Lilliehöökiga ning sai poja. Printsi kunagine abikaasa Elisabet Ribbing suri aastal 1662, tema poja Nils Lilliehööki eluaastad olid 1630-1692.
Loota fotot 1600ndatel elanud inimestest on tiba paljuvõitu, kuid Internet on imedemaa. Nimelt andis digimaailm teada, et kusagil Poolamaal vanas lossis on hoiul maal Rootsi prints Karl Filipist, kes näeb maalil välja nagu keskealine, kuigi oli vaid väheke üle 20. Aga maal on maal ja kunst on kunst, vähemalt on meil nüüd tänu sellele mingigi ettekujutus.
