Uhh, küll on olnud kiired ja närvilised ajad, ja nüüd on palavik mind jalust niitnud, no nagu ikka mõned päevad enne koolivaheaega. Hakake õpetajaks, räägivad nad, see on nii-iiii tore amet, räägivad nad ... Detsembris küll ei ole. Mais-juunis ka mitte.
Igatahes, suurest nördimusest, et midagi muud ei jaksa teha, kolasin internetis, ja nagu sageli juhtub, komistasin kogemata FB grupis Golden Age of Travel 1830-1955 ühe pilkupüüdva vana foto peale, millele oli saateks kirjutatud järgmist: "Estonian engineer Uno Pohrti and his hydrocopter - Viljandi Estonia 1912". Foto ise oli selline, tegin sealtsamast grupist screenshoti:
Vaat kus! No mõistagi läksid mu silmad suureks, palavik ununes hoobilt (ei maksa muretseda, see murdis mu ca tunni pärast uuesti maha) ja uudishimu kerkis kohinal. Eestiaegne insener? Taas üks tegelane, kes pole varem kunagi mu silma alla sattunud. Hakkasin infot otsima.
Üsna napilt seda oli, aga midagi siiski leidsin. Vikist silmatud esialgsed napid read andsid teada, et sellenimeline mees, insener ja leiutaja sündis Kuramaal 1873 ja suri 1927 Viljandis halvatuse tagajärjel. Õppis poisikesena Miitavis (Jelgava, Läti) reaalkoolis, seejärel töötas Kõpus (Viljandi mk-s) LUISENHÜTTE masinavabrikus õpilase-praktikandina, seejärel suundus edasi õppima Charlottenburgi tehnikainstituuti (tänapäevane Berliini Tehnikaülikool) ja lõpetas selle insenerikutse ja -diplomiga, täpset lõpetamise aastat pole kahjuks antud. Edasi töötas Pohrt tänase Ukraina aladel erinevates tehastes insenerina, suundudes seejärel aastal 1900 tagasi Luisenhüttesse, kus oli juhataja kuni aastani 1903. Siis hakanud Pohrt Viljandi külje alla Kantrekülla omaenda masinavabrikut ehitama, mis hakkas tööle väidetavalt 1904. 1910 konstrueerinud ta mootorsaani, mis olnud tollal esimene omalaadne ja toonud seega Pohrtile omajagu kuulsust. Tervis aga vedas alt, 1919 tabanud Pohrti halvatus (rabandus? insult?). Sellest esimesest ehmatusest/rabandusest Pohrt siiski paranenud ja juhtinud vabrikut kuni järgmise rabanduseni 1927, mis ka mehe manalasse viis. Viki artikli viitena on mainitud artiklit Sakalas 22.03.2011 (sealt selgub ka, et ülaltoodud fancy foto lennukipropelleriga pärinevat tegelikult Viljandi muuseumi fotoarhiivist ja et Pohrti jälgi minevikus ajanud Viljandi Muuseumi ajaloolane Ain Vislapuu) ning 1927. aastal avaldatud Sakala surmakuulutusi ja pärijate teadaannet 02.06.1927:
Sakala järelehüüdes 1927 (terve artikkel on üles laetud näiteks Haudisse, aga lihtsam vast Digarist välja otsida) on mainitud, et Pohrt olnud visa ja suure energiaga, ehitanud kogu oma elu ja karjääri ise üles ("ise omal jõul on edasi saanud"); Berliinis õppinud ta masinaehitust ja Ukrainasse läinud ta tööle "ameeriklaste wabrikutesse insenerina". 1904. aastal omaenda vabrikut avades olnud tal "kõigest 4 rubla taskus, kuid wisa tööga ja suure energiaga jõudis kadunu edasi ning kuni rewolutsioonini töötas wabrik hästi." Vaatamata keerulistele aegadele tehas tegevust ei katkestanud. Artiklis mainitakse ära, et esimene rabandus juhtus 1919, "millest ta pikkamisi paranes, kuid sai uue halwatuse, mis lõpetas ta elu." Ilmselt tegu insuldiga.
Pohrt olnud tuntud mitte ainult Viljandis või Viljandimaal, "waid kogu Eestis ja kaugel wäljaspool Eestit ning isegi end. Wenemaa piirisid, sest ta töö ei piirdunud mitte üksi oma wabriku juhtimisega, waid kadunu oli tuntud kui mitmesuguste leiduste tegija masinaehituse alal. 1910. aastal konstrueeris Uno Pohrt ühejalasega propelleriga mootorsaani, mille proowimist ta Wiljandi järwel toimetas ja mis tol ajal suurt sensatsiooni sünnitas. Hiljemini wõttis ta weel patendid oma leidustele: topelt rauduks ja eriline raamatukapp. Ka täiendas ta puutööstuse masinaid, mis ta wabrik walmistanud suurel hulgal. Pääle masinaehituse töötas kadunu wabrik põllutööriistade paranduse alal."
Maschinenfabrik Uno Pohrt
Vikist saab teada, et vabrik tegutses 1904 kuni 1937; et see jäi pärast Uno Pohrti surma 1927 pärijatele, kes siiski vist polnud sama osavad ärijuhid, või olid ajad liiga keerulised. Siit saame teada, et ülalpool mainitud Suure-Kõpu Luisenhütte(ni) tehas põlenud maha 1903 [nähtavasti oli see siis ka põhjus, miks Pohrt hakkas omaenda tehast rajama]. Osa vabriku algsest sisustusest pärinenudki Luisenhüttest.
Pärijate käes sattunud Pohrti tehas niisiis raskustesse, pankrotistunud 1934 ja saanud likvideeritud 1937. Küllap oli allakäigu põhjuseks ikkagi ka kolmekümnendate alguse majanduskrahh, lainetused jõudsid Eestisse mõnevõrra hiljem. Vabrik tootnud peaasjalikult põllumajandustehnikat, saeveskite sisustust, rehepeksumasinaid ja lokomobiile. Sealsamas ehitatud ka Pohrti kuulus mootorsaan.
Viljandi Teataja 5.09.1910 avaldab esilehel Pohrti masinatehase kuulutuse, tundub suht laia profiiliga olnud, rehepeksumasinatest kuni "surnuristide" valamiseni; eks see mitmekülgne tootmisvõimekus võib-olla vabrikul ka keerulisematel aegadel pinnal aitas püsida:
Sakalast (17.06.2008; Mis elu elas Viljandi aastatel 1910-1920, Ain Vislapuu) saab lugeda, et 1911. aasta suur teetähis linna moodsas ajaloos oli lisaks elektrile juba varem nüüd ka ühisveevärgi sisseseadmine. Sakala: "See lisas Viljandi siluetti pudrunuiataolise torni, kuhu seati üles Uno Pohrti tehases valmistatud veereservuaar." Väga tegus noormees, mis seal salata :)
Ajapaigast leidsin veel ühe foto Pohrti masinatehasest aastast 1925, see on ilmselt pärit Viljandi Muuseumist, Ajapaiga lingi ja sealse pildi alt saab ka viite kätte. Ka on seal märgitud vabriku aadress, Vabriku tn 17 Viljandis. Esiplaanil on soorullid [mida paganat tehti vanasti soorulliga??]. Vasakult teine mees olla Uno Pohrt ise. Veel oli paar aastakest jäänud elada.
Luisenhütte tehase kohta pole peaaegu midagi leida, välja arvatud see, et mul tekkisid mõned teooriad: see oli a) ilmselt saanud nime mõne Saksa kohanime järgi, b) on arhiivi andmetel eraldatud Suure-Kõpu mõisa maadest nähtavasti kellelegi Uno naise Selma perekonnast, ja c) see koht oli seega ilmselt seotud kuidagi ka naise vanematega, sest kui Genist vaadata, selgub, et näiteks Selma poolvend Harald oli sündinud Luisenhüttenis ja isa Carl Friedrich surnud Luisenhüttenis. Kui see nüüd oligi nii, selgitaks see omakorda mõneti, miks Pohrt just sinna tagasi läks - laulatus 1899, jmt.
Pildi allkiri oli arhiivis (16.12.2023) "Grupp mehi koeraga, foto tellija Porht". Vasakul istub vanem poeg Jürgen Werner Uno, keskel on koos koeraga noorem poeg Gert Uno Pohrt ja paremal pool tugitoolis on insener Uno Pohrt ise. Foto on dateeritud juunisse 1923 (100 aastat vana ülesvõte!) ja tehtud on see foto piltnik Jaan Rieti stuudios Viljandis. Ülesvõte on seega tehtud pärast esimest rabandust.
Edasi kiikasingi tegelikult küll suurema lootuseta Genisse, saksapäraste nimede puhul see mõnikord lõppeb tulemuseta, kuid oma üllatuseks leidsin sealtki üht-teist, keegi on seal Pohrti perekonna kohta hoolikalt andmeid sisestanud.
Genist selgubki, et Unol oli veel teinegi eesnimi, nimelt Eduard, ja et Uno Eduard Pohrt maeti omal ajal Viljandi vanale kalmistule. Muuseas, kui erinevaid põlvkondi hoolikalt silmitseda, siis enamasti on poegadele antud üheks paljudest eesnimedest ka isanimi ja tütardele vastavalt ema nimi, läbi erinevate generatsioonide. Matmispaik on Haudist leitav.
Pere kohta selgub veel Genist, et Uno Eduardi vanemad olid 1842 Peterburis sündinud isa Johann Eduard Pohrt (kirikuõpetaja, suri 1904) ja 1843 sündinud ema Elisabeth Alexandra Amalie Pohrt (neiuna Stoll, suri 1899).
Unol oli vähemasti Geni andmetel terve rida vendi-õdesid: Ernst (1871-?), Otto Eduard (pedagoog ja kirikuloolane, 1876-1945 Saksamaal), Arthur Eduard (1877-?), õde Gertrud (1878-?), Hedwig (abiell. Kade, tema tütardest keegi abiellus nähtavasti Maydelliga, tiitliga; 1879-1928 Riias), Bertha Elsbeth (1880-?), ja vend Hermann (?-?)
Uno pastorist isa andis aga pojale siiski üsna tõhusalt edasi omaenda isa vabrikandigeenid, nimelt oli Uno Eduardi isapoolne vanaisa Uno Wilhelm Pohrt (1813-1876) Riias Rosenkranz & Co vabriku kaasomanik (Baltisches Biografisches Lexicon digital).
Uno Eduard Pohrt laulatati/abiellus aastal 1899 Selma Alma Emilie Lemmerhardtiga (sündis 1867 Fellinis/Viljandis, suri 1928):
Arhiiviallikas: Meetrikaraamat; EAA.1290.1.341; 1899
ja neil oli vähemalt neli last: poeg Jürgen Werner Uno Pohrt (snd 1901-?), poeg Gert Uno Pohrt (snd 1903-?), tütar Lore Dagmar Pohrt (1905-1930) ja veel üks tütar Ursula Karin Pohrt (snd 1907-?). Lore on maetud ema-isa lähedale, poiste ja teise tüdruku kohta peab veel otsima, mis neist edasi sai.
Pohrt on olnud üsna aktiivne tegelane Viljandis, näiteks kirjutab Oma Maa 15.02.1934, kuidas 20 aastat varem olnud Uno Pohrt seotud Viljandi vabatahtlike tuletõrje ühinguga, olnud selle abiesimees ja aidanud muretseda ühingule esimese suurema mootorpritsi, tõuke selleks andnud Kondori puutööstuse põleng.
Kiikasin huvi pärast ka Fotisesse, sisestades otsingusse kindluse mõttes ainult perekonnanime Pohrt. Huvitaval kombel tuli välja terve rida fotosid, kuid paljud neist sel otsinguhetkel (16.12.2023) näisid olevat tuvastamata. Hakkasin lähemalt uurima, mõned fotodel olijad said Geni abiga isegi tuvastatud. Saatsin tähelepanekud arhiivi ka, eks nad siis kontrollivad vast üle.
Igatahes on fotole EFA.215.4.17559 selgelt jäänud insenerihärra Uno Eduard Pohrt koos oma kahe pojaga:
Veel üks foto Fotises perekonnast väärib näitamist ja see on EFA.215.4.16551, dateeritud 21.12.1919, fotoallkiri "Pohrt lastega" (16.12.2023), millel on selgelt äratuntav Uno Pohrti noorem poeg Gert Uno Pohrt (vasakult esimene, snd 1903), edasi vasakult paremale liikudes on fotol Uno noorem tütar Ursula Karin (snd 1907), edasi laste ema ja Uno abikaasa Selma Alma Emilie Pohrt (snd Lemmenhardt, 1867-1928) ja viimane on Uno vanem tütar Lore Dagmar Pohrt (1905-1930). Foto taas kord Jaan Riet, Viljandi.
Fotises on perekonnapilte veel, kel huvi, võib minna sinna uurima. Veel üks kena foto on allpool EFA.215.3.25270, kus naeratav masinavabrikant Uno Eduard Pohrt on taas fotograaf Jaan Rieti stuudios Viljandis koos oma noorema poja Gert Uno Pohrtiga (snd 1903). Foto on dateeritud 10.03.1924:
Fotises on ka terve rida fotosid masinavabriku toodangust ja päris mitmed fotod Pohrtide perekonna linnukoertest, kas oli Uno Pohrt kirglik loomasõber või pigem jahimees? Või olid seda poisid? Fotode viited nende allservas, ei hakka neid siia eraldi välja kirjutama, kes on teemast huvitet, otsib nagunii originaalid Fotisest välja.
Paar vanaprouat tuli ka Pohrti fotode hulgast välja, aga neid ei osanud ma küll kellekski täpsemalt klapitada, võivad olla kellegi emad-õed, vmt.
***
Proovisin jälgi ajada vabrikandi laste edasise käekäigu kohta. Pehmelt öeldes keeruline.
Kõige lihtsam oli Lore Dagmariga, kes suri 1930 ja on maetud kalmistul isa-ema lähedale.
Jürgen Wernerist (snd 1901) on viimased dateeritud jäljed, mis leidsin, 1923. aastal tehtud foto isa ja vennaga (vt ülalpool) ja Jürgeni nimi isa surmakuulutusel juunis 1927.
1922 on Uno Pohrt koos abikaasa Selma Alma Emilie, poja Gert Uno ning tütarde Lore Dagmari ja Ursula Karinaga taotlenud Eesti kodakondsust ja selle ka saanud, Jürgenit siin näha pole (väljavõte Riigi Teatajast nr 34, 20. märts 1922):
Jürgen oli sündinud 1901, ehk aastaks 1922 oli ta 21 aastat vana ja pidi ilmselt huvi korral ise kodakondsust taotlema? Kui kogu ülejäänud perekond seda tegi, miks mitte tema? Kas ta suri noorelt? Ei leia ei abielu ega lapsi, aga Pohrti nime internetist siiski leiab, võimalik, et tal siiski oli järeltulijaid?
Kui Jürgen oleks surnud õde Lorest varem, oleks ta ju ka maetud samale kalmistule? Või ta läks pärast isa surma kohe Saksamaale, juba varem, paljud pereliikmed käisid välispassi avalduste põhjal korduvalt välismaal?
Ühe Pohrt, Werneri (kahjuks pole sünniaastat kirjas) leidsin Kracker Database'ist ja selle kohaselt olnud too kodanik piloot, rank "Uffz" ja lennuk jäänud kaduma 10.10.1943 õhulahingus Nove Zaporizhzhyas (nähtavasti Ukraina?). No võta sa nüüd kinni, kas on sama mees?
***
Sakala 13. juunil 1925 annab teada, et Saksa Gümnaasiumi on lõpetanud teiste seas ka Ursula Pohrt.
Sakala 23. okt 1939 ("Kes Viljandi sakslastest lahkusid?") mainib Viljandimaalt ja Eestist lahkuvate sakslaste nimekirjas Ursula Pohrti. Õde Lore on selleks ajaks juba aastaid surnud, isa-ema juba enne seda, mehele ta pole nähtavasti läinud, 1938. aastal on passiavalduses kirjas "vallaline" ja "pangaametnik". Kus on vennad?
Muuseas, mäletate paari aasta tagust (2021 ilmunud) raamatut "Preili Berta Itaalia-reis"? Vaat see Viljandi pangapreili Berta Teder, kes raha kogus ja 1935 Itaaliasse reisis, oli Ursula Pohrti sõbranna, kes kuuldavasti pidas päevikut. Vaja nüüd raamatukogusse minna ja seda raamatut väheke sirvida, võimalik, et sealt leiab Ursula kohta veel midagi.
***
Gert Uno Pohrt on 1923 lõpetanud Viljandi Saksa (era-ühisreal)gümnaasiumi läbivalt heade hinnetega, ka eesti keel on hinnatud heaks; ta on oma sõnul proovinud eelnevalt saada Müncheni Ülikooli, kuid see ei pole õnnestunud põhjustel, mida pole mainitud. Seepeale kirjutab Gert septembris 1923 Tartu Ülikoolile palvekirja, et pääseda sõjaväkke minekust 1924 kevadel, ja ta võetakse vastu füüsika-matemaatika teaduskonda (matemaatika-loodusteaduskonda tollal).
Mõnevõrra segane kiri paari nädala pärast Tartu Ülikoolile näitab aga, et Gert loobub ise üliõpilasstaatusest, põhjust pole kahjuks täpsustatud. (Ülaltoodud materjalide allikas: Gert Uno Pohrti matriklikaust EAA.2100.1.11774).
1935. aasta Revalsche Zeitungis (27.05.1935) on Gert Pohrti nime ees tiitel "Ing."= insener. Ilmselt siis on ta kuskil siiski midagi vahepeal tudeerinud.
Gert Uno Pohrt on olnud abielus kaks korda, prouad kirjas on Roswitha Ilse Ingeborg Pohrt (neiuna von Bong, snd 1909, kellega "insener" Gert oli ametlikult abielus alates 1931 ja kellega tal oli tütar Gisella-Tordis Pohrt, snd septembris 1933. 1937. aastal näiteks on naine ja 4-aastane laps olnud teel kahekesi Saksamaa poole, naise sõnul "teenistust otsima", seisab välispassi avalduses. Seal on kirjas ka, et naine elab alaliselt välismaal.
Gert Uno Geni-kontol on kirjas teinegi proua, "eks-abikaasa" nimega Emma Silbernagel, snd 1900, seega Gert Unost mõnevõrra vanem tütarlaps. Selle abielu kohta ei leidnud silpigi, kuigi AISist nähtub, et Emma perekonnanimi mingil perioodil oli samuti Pohrt, seega ilmselt olid nad ka ikkagi ametlikult abielus. See abielu leidis suure tõenäosusega aset ja sai läbi enne 1931. aastat, mil Gert abiellus Roswithaga; lapsi nad kas ei saanud või surid need väga noorelt.
Olgu, natuke kaevasin siiski veel. 1939. aastast on säilinud dokumendid, mis näitavad, et Gert Pohrt on taotlenud välispassi augusti alguses 1939, ta on "abielus" ja "ametnik" ning rahvus on "saksa" ja passi on taotletud 6 kuuks Saksamaale ja teistesse riikidesse "õppe otstarbeks". Tuleb välja, et Gert on 1939 Tallinnas, elab Paldiski maantee 23a-10 ja on tööl Vega Tehases Tallinnas, Lutri tn 48a. Õppima plaanib ta minna selleks, et ennast täiendada kutse alal, "nimelt gaasigeneraatorite alal, ventilatsiooni ja kliimaseadmete alal, soojaõhu kütte seadmete alal".
Paberitele on hiljem kirjutatud, et Gert Pohrt on "elama asunud Saksamaale ümberasustamise korras 21. okt 1939."
Abielu lahutati Saksamaal 1942, lahutus jõustus jaanuaris 1943 ja Roswitha jättis endale perekonnanimeks Pohrt ka pärast lahutust. Tundub, et Roswitha Pohrtil sündis pärast ca mais 1945 veel üks laps, poeg Wolfgang Pohrt, kes võis olla, kuid suure tõenäosusega siiski ei olnud Gert Uno Pohrti laps.
Netis rippuvas Bittermani Pohrti elulooraamatus (Wolfgangi siis) on kirjutet, et arvatavasti sai Gert Uno Pohrt surma sõjas, sõja viimastel aastatel pärast lahutust - põhjendusega, et muidu oleks Roswitha ju dokumentides leseks tituleeritud (lk 27, viimane lõik). Kergelt kahtlane statement, ei mingit tõestust kuskil. Võib samas paraku ka tõsi olla, sest ei leia pärast sõda temast enam midagi.
***
Selline lugu. Ei olnud see baltisakslaste elu ka kerge midagi ja sageli hämmastab mind neid lugusid lugedes, kui lõdva randmega visati Eesti elust välja Eestis sündinud ja koolis käinud, kuid kodus saksa keelt kõnelevad inimesed, kelle pered olid samuti mitmeid generatsioone Eestis elanud ja kohalikku elu edendanud - mõisnikud, vabrikuomanikud, ettevõtjad, kirjanikud, teadlased, linnakodanikud jt, paljud neist kõrgharitud, ohtralt reisinud ja palju lugenud. Oleks võinud kokku hoida ja koos punastele vastu hakata, aga ei. Tulemuseks see, mis peaks olema kõigile teada - laialipillutud perekonnad, kaotatud ajupotentsiaal, lagunevad mõisad jmt.
