Jungi isik ja tegevus on mind ammu huvitanud, nüüd siis lõpuks otsustasin ta elule uuesti pilgu heita ning aastate jooksul kogunenud märkmed üheks kirjutiseks vormistada, paar vaba päeva on veel kasutada, enne kui koolimöll taas peale hakkab.
Jungini jõudsin mõned head aastad tagasi, mil uurisin Kesk-Eestis ühe teatud piirkonna külade ajalugu ja mulle sattus silma alla tema "Järwa maa ja Paide lossi ajaloust" ("Kodumaalt" nr 9, 1879, Digar). Jaan Jung oli sündinud Liivimaal, Pilistvere kihelkonna põhjaosas, üsna lähedal piirkonnale, mida uurisin. Kui suure jälje entusiastlik Jung tegelikult tsaariajal haridusse ja kohaliku ajaloo uurimisse jättis, ongi vast käesolevate märkmete põhieesmärk kirja saada.
Jaan Jung, [Põdra] Jüri Jungi poeg, sündis novembris 1835 Pilistvere kihelkonnas Imavere mõisale kuulunud Tammekülas, kuhu tema isa oli koolmeistriks saadetud (kool oli seal niisiis juba enne Jungi sündi). Suguvõsas on teisigi, kes on koolmeistri ametit pidanud, nt Jaani vennapoeg Arthur Jung.
Perekonna kohta võis Genist lugeda järgmist: isa Jüri, snd Sürgaveres detsembris 1811-1893 (vanemad Mihkel Ado poeg Jung ca 1778-1826 ja Mai) ja ema Eva, snd Mill, 1808-1877 (vanemad Juhan Mill ja Anno). Jaani isapoolset suguvõsajoont võib Genis jälgida kuni ca 1770ndateni, emapoolsest suguvõsast on vähem teada. Jaanil isal Jüril on seal kirjas veel vend Ado (snd 1818), vend Märt (snd ca 1821-1844) ja vend Johann (snd 1823 Sürgaveres), Jaani onud seega.
Neist viimatinimetatu, Jaan Jungi isapoolne onu Johann, on olnud abielus ja tal on olnud vähemalt üks poeg, Peter Jung, snd 1860, kellel omakorda oli abikaasa Liina (snd mais 1861) ja vähemasti viis last: Aleksander (snd 1884 Venemaal, abielus Elisavetaga, vähemalt 1 laps), Elena (snd 1886 Venemaal-?), Nikolai (snd 1889 Venemaal - 1971 aprill Tallinnas, abikaasa Ella Israel 1898 Karksi - 1959 Tallinn, lapsed Valentine 1922-1924 ja Georg Alfons 1926-1997), Emilie (snd sept 1891 Venemaal) ja Viktor (snd jaan 1896 Venemaal). Neist Nikolai koos abikaasa Ella ja tütre Valentinega on maetud Tallinna Siselinna kalmistule, teiste kohta ei leidnud eriti midagi hetkel. Sugulasi seega on, ka elusolevaid.
Jaan Jung oli kirikupaberite järgi Jüri ja Eva Jungi esiklaps (1835-1900), leeritatud 1852, lisaks oli peres vähemasti 6 last veel:
*õde Anu 1837-1920, leeris 1855, abielludes Burg, abikaasa Tõnis Burg Koddasemalt Järva-Peetrist, vähemalt 2 poega, Otto (snd 1866) ja Georg (1877).
*õde Mari 1840-1917, leeris 1858, abielludes Kokus, abikaasa Mart Kokus, peres oli vähemalt 7 last. Mari on huvitaval kombel surnud samal päeval oma vanima tütre Leena Jostiga, 17. jaanuaril 1917. Hmmm? Revolutsioonini oli justkui veel aega? Tulekahju? Mõrv? Õnnetus? Miskit muud?
*vend Hans 1841-1878, leeris 1858, suri ca 37-aastaselt, abiellus Gustawi ja Marie Riis'i tütre Charlotte Elisabethiga ja neil oli vähemalt viis last, kellest kaks tüdrukut surid beebina. Hansu lastest on vast tuntuim tema poeg Arthur Jung 1877-1959 USA (maetud Kanadasse), kes oli Eesti ajal Viljandis vandeadvokaat. Arthurit huvitas samuti ajalugu ja kollektsioneerimine.
*õde Ann 1844-1904, leeris 1862, abielludes Reinberg, abikaasa Jaan Reinberg 1844-? Anni saatus oli küllalt traagiline, kõik lapsed (vähemalt 8 neist) peale ühe tütre surid lapsena. Ann on maetud Pilistvere kalmistule.
*vend Jüri Jung, snd 1847 novembris, leeris 1864, ?
*vend Juhan Jung, 1850-1899 okt; I abielu Katarina/Kadri Kuldkepp Jüri tr, 1857-1935, sellest abielust näen 4 last ajavahemikust 1874-1888; II abielu Marie'ga ?, sellest abielust tütar Hilda, kes hiljem abiellus Jaan Masoniga. Juhan on maetud Pilistvere kalmistule.
***
Jaan Jung oli abielus Märjamaal sündinud Helena Elisabeth Wacker'iga (1836-1903, nii sünni- kui ka surmakuupäev on proual 6. juuli), lapsi ei leidnud. Proua isa Hinrik oli Kullamaalt pärit, ja peres oli lapsi veel - Geni andmetel oli Helenal vähemalt kolm õde ja kolm venda. Proua ema oli neiupõlvenimega Riis, enne kui temast Wacker sai. Jaan Jungi venna Hansu naine oli ka sündides Riis, kui ma õigesti mäletan. Need Märjamaa Wackerid on mulle varem ka silma jäänud, peaks neid ükskord lähemalt uurima ...
Igatahes, Enn Tuuling on oma 1960. aasta artiklis (Kiir, 28.07.1960 ja järg 30.07.1960) kasutanud Jungi proua kohta Kitzbergi kirjeldust viimase "oma mälestustest": "/.../ Jungi truu ja töökas abikaasa. See avas Kaidil õmmeluse töökoja ja tegi kõigile Abja ümberkaudsete mõisnikkude prouadele-preilidele moodiriideid - kadakasakste ja rikaste Abja perenaiste ja peretütarde töö veel arvamata. Varsti oli sääl tööd ka hulga õpilaste jaoks ja abjakad viisid oma tütred proua Jungi juurde mitte üksnes õmblust ja näputööd, vaid ka puhtust, majapidamist ja väga igatsetud asja - saksa keelt õppima. Ja proua Jung ei teinud midagi odavasti, konkurentsi ei olnud. Sel ajal ilmusid õmblusmasinad, Jung oli esimene, kes sinna maanurka õmblusmasina tõi. Masinat käidi kui imeasja vaatamas, ja esiotsa võristas Jung temaga ise, riista ei usaldatud veel naiste kätte. Pärast hakkas Jung ka oma raamatute ja kirjatöödega natuke raha teenima." Helena Jung suri kolm aastat pärast Jaan Jungi. Mõlemad on maetud Pilistvere kalmistule.
***
Tuuling nimetab oma artiklis (Kiir, 28.07.1960 ja järg 30.07.1960) Soo-otsa taluks seda kohta, kuhu Jung Tammekülas maakoha ostnud, uue elumaja ehitanud ja kuhu elu lõpus Abjast lahkudes tagasi kolinud. Tuuling ise oli kuni 1937 hoopis Meinhard Aleksa, õpetaja, koolijuhataja ja kirjanik (lib.werro.ee).
Üllataval kombel leidsin Keelest ja Kirjandusest (2-1986) foto Jungi sünnitalust (tahvel VI), kahjuks ei leidnud, kes või millal selle foto tegi.
***
Omal ajal 400 marka maksnud "Eesti biograafiline leksikon" (1929, II osa, lk 179-180) toob Jaan Jungi kohta välja kolm veergu infot kahel leheküljel (teksti koostanud Moora H., mag.), kokkuvõtlikult järgmist, tekst muutmata kujul:
"JUNG, Jaan, Eesti ärkamisaja tegelane ja muinas-aja uurija, sünd. 6 XI 1835 Pilistvere klk. Tammeküla õpetaja pojana. Lugema õppis J. piibli ja kalendrisabade najal. Rohkem haridust ei saanud ta omandada vanemate kehvuse pärast ja klk.-kooli puudumisel Pilistveres. Alles leeriskäimise järel 1854. a. astus J. uuesti-asutatud klk.-kooli, kus käis kolm talve, õppides ise kõrvalt saksa keelt, nii et võis 1856. a. teha valla-koolmeistri eksami. 1857. a. läks J. Abja vallakooli õpetajaks, kuhu ta jäi peaaegu elu lõpuni. Siin õppis J. suure usinusega edasi, lugedes saksakeelseid usulisi, loodusloolisi, ajaloolisi, pedagoogilisi ja muid raamatuid, niipalju kui neid kustki kätte sai; hiljemini õppis ta veel vene keele ja omandas teadmisi ka soome, ladina ja prantsuse keeles. 1869. a. tegi selle järel klk.-koolmeistri eksami, jäi aga endisele kohale edasi. Koolitöö ja edasiõppimise kõrval võttis J. elavalt osa seltskonna tööst. Ta oli liikmeks mitmes seltsis: Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis üheks asutajaks, mõnel a. ka selle abi-esimeheks, E. Kirjam. S.-is, Põltsamaa E. Põllumeeste Seltsis, Karksi karskusseltsis "Iivakivis", Halliste Põllumeeste Seltsi asutajaks liikmeks ning 1898. a.-ni kirjatoimetajakski. Peaaegu kõigile oma-aja eesti ajalehtedele tegi ta kaastööd. Ärkamisaja tegelaste hulgas kuulus ta tagasihoidlikkude hulka ja sai seepärast nii mõnigi kord vastaspoolelt kuulda kibedusi. Kuid võimukandjategi poolt kahtlustati teda nagu peaaegu kõiki eesti mehi tol ajal. Ka salakaebuste all sai J. kannatada. Esimest korda kaevati ta peale 1894. a. mõne lause pärast ühes "Iivakivis" peetud kõnes, kuid J.-il läks korda enda süütust tõendada. Teist korda kaevati ta peale kaks a. hiljemini allkirjade kogumise pärast ühele balti aadlile saadetavale tänukirjale rahvahariduse edendamise eest, milles vene valitsuse samme ses asjas halba valgusse seati. Olgugi süütu, ei saanud J. seda ajapuudusel õigel ajal tõendada ja tagandati oma kohalt. Ta jäi esialgu edasi Halliste kiriku orelimängijaks, kuna aga see amet üksi ei toitnud, siis asus ta 1899. a. elama enda sünnikihelkonda, Pilistverre ostetud tallu. Neil viimaseil aa., millal õpetajaametist tagandamise aegu ja järgi oli küll palju meelehärmi ja aineliseltki suuri raskusi, viiski ta läbi kinnismuististe inventeerimise peaaegu üle kogu eestlaste ala. J. oli nimelt juba vara hakanud tundma huvi oma kodumaa muinasaja vastu. Selleks oli ta saanud äratust m.s. Õp. E. S.-i ikka enam hoogu võtvalt muinasaja-uurimiselt ja siis iseäranis isiklikest kokkupuutumisist krahv C. Sieversiga (vt.) ja veel enam 1880. a. Eestis reisivate soome uurijate J. R. Aspelini (vt.) ning Hj. Appelgreniga. Viimastega jäi ta hiljeminigi ühendusse, saades neilt nõu ja abi oma tööks ning iseäranis ka kirjandust, mille ostmiseks tal puudus raha. Ta hakkas koguma teateid muinasmälestus-märkidest, esiti lähemas ümbruses, ja saatis neid Tartu Õp. E. S.-ile. Viimane, samuti ka Soome Muinasaja-uurimise Selts valisid ta oma kirjavahetajaks liikmeks (1879. ja 1885. a.). Teadetekogumise töö laienes aegamööda ja J. kaevas ka mõndi kalmeid ning linnamägesid. Kuna J.-il raha oma töödeks polnud, ei saanud ta abilisi palgata, vaid pidi teadetekogumise kui ka kaevamised toimetama üksinda, sõites hobusega maal ringi. 1896. a. Riias peetud X ülevenemaalise arheoloogiakongressi eel oli küll Õp. E. S. avaldanud soovi, et ta registreeriks Viljandi- ja Pärnumaa muistised; sama oli soovinud Eestimaa kubermangu kohta Moskva keiserlik arheoloogiaselts, kuid mingit abi ega toetust ta neilt ei saanud. Siin tuli talle aga appi rahva armastus oma mineviku vastu. J. oli Hurti eeskujul ajalehtedes hakanud avaldama üleskutseid, et talle saadetaks teateid muinasjäänuste, nagu kalmete, ohvripaikade, linnamägede kohta. Ja neid saadeti talle rohkesti üle kogu maa, isegi Venemaalt sinna läinud eestlased saatsid teateid oma kodukohtadest. Nii sai J. rohke muinasteadusliku ainestiku kokku, mida ta ise võimalust mööda kohtadel kontrollis ja siis trükis tahtis avaldada. Et ta kirjastaja puudusel pidi ise trükikulud kandma, suutis ta suure vaevaga 1898. a. välja anda osa oma tööviljast, nimelt teated Pärnu- ja Viljandimaa muististest raamatus "Muinasaja teadus Eestlaste maalt" II. Sama raamatu I osa, milles ta oli püüdnud anda üldise kokkuvõtte muinasajast, sai väliste takistuste pärast ilmuda alles järgmisel, 1899. a. - seegi J.-i enda kirjastusel. Nende raamatutega seotud suurte väljaminekute pärast läks ta aineline seisukord väga kitsikuks, nii et ta kartis isegi talu haamri alla minemist. Kuigi ta aineliselt suuremaist raskusist üle sai, olid kogu eluaja kestnud vahetpidamata töö pingutused ja loomulikult viimakskirjeldatud muredki ta tervise hävitanud ja viisid ta 13. VI 1900 mulda, enne kui ta oma suure registreerimistöö oleks jõudnud lõpetada. Siiski oli ta jõudnud enne surma veel end. Eestimaa kubermangu ja suurelt osalt ka Tartumaa kohta käivad teated trükivalmis seada. Põhja-Eestisse puutuva materjali avaldas 1910. a. V. Reiman ta töö "Muinasajateadus eestlaste maalt" III osana. Muud teated läksid käsikirjadena üle Eesti Kirj. Seltsile, kus neid püüti täiendada, kuigi palju lisa enam ei saadud. - J.-i muististe registreerimisel on suur ja püsiv väärtus. Sel on muidugi, kui ainult asjaarmastaja tehtud tööl, meie aja nõuete seisukohalt suuri puudusi, kuid kahtlemata oleks praegu olnud väga raske veel seda ainestikku kokku saada, kui mitte J. mõned aastakümned varemini seda poleks koguma hakanud, millal seda veel palju enam oli kui nüüd. J.-i materjal, niihästi trükitud kui trükkimata, oli selleks põhjaks, millest algas uueaegne Eesti ülikooli poolt toimetatud teaduslik kinnismuististe uurimine ja niisugusena oli sel jäädav tähendus kodumaa muinasaja valgustamisele.
Peale mainitud muinasteaduslikkude tööde avaldas J. trükis veel terve rea muidki raamatuid ajaloo alalt. Eriti võiks mainida 9 annet mitmesuguseid ajaloolisi teateid, muinasusu kirjeldusi jne., avaldatud pealkirja all "Kodumaalt" (Tartus, 1874-79), kompileeritud saksakeelsest ajaloolisest kirjandusest, osalt rahvalt korjatud muinasjuttudest jne. 1883. a. ilmus J.-ilt Tartus "Õntsa Dr. Martin Luteruse elu lugu". 1881.-83. a. ilmus Tartus 4-as andes tema Läti Henriku kroonika tõlge, milleks ta ladina keele oli ära õppinud. Praegu tuleb seda tõlget juba vananenuks pidada. - Õpetajana kirjutas J. ka mõne õppe- ja lauluraamatu koolidele.
Muinasaja teadus eestlaste maalt III (1910, V. Reimani art.) H. M-a."
Minu vanaisa-aegne eesti keel ja naljakad lühendid. Kokkuvõtte koostanud kadunud Harri Moora, muuseas, olla Jürgen Ligi vanaisa.
Otsisin leksikonist üles ka nupukeses ennist viidatud krahv Sieversi kohta, temast kokkuvõtte on kah kirjutanud Harri Moora. Sieversi kohta on leksikoni IV osas lk 472 kirjas, et Carl Georg krahv (von) Sievers sündis 31. augustil 1814 mõisaomaniku pojana, sai hariduse kodus ja Tartus gümnaasiumis, astus vene sõjaväeteenistusse, aga lahkus sealt peagi ja asus hoopis vanematelt päranduseks saadud Ostrominsky, hiljem Bauenhofi mõisa pidama (mõlemad praeguse P-Läti aladel). Vanemas eas elanud krahvihärra oma villas Võnnu lähedal, kus ka 1879 suvel suri. Sievers olnud teadusest väga huvitatud, esialgu loodusteadustest, vanemas eas aga Läti Henriku aegsest ja varasemastki ajaloost. Moora sõnul olnud Sieversi peamine teene see, et vaatamata vajaliku hariduse puudumisele võimaldas varanduslik seis tal reisida ja väljakaevamisi korraldada ning muuseumisse toimetada hulga kivi- ja rauaaegseid materjale peamiselt P-Lätis; Eestis kaevanud ta nt Nõo khk-s (Unipihas) ja Saaremaal. Sievers aretanud Moora sõnul välja teooria, et "meie varema raua-aja kivikalme peeti normannide kivilaevadeks". Aruannetega oma töödest-tegemistest esinenud Sievers Tartus Õpetatud Eesti Seltsis ja Loodusuurijate Seltsis, Riias Ajaloo ja Muinsuste Seltsis ning Berliinis antropoloogide seltsis. Sihuke tegus tegelane. Üllataval kombel leidsin arhiivist temast fotogi:
Appelgreni kohta polnud leksikonis miskit, vaatasin siis netis ringi. Appelgreni all peetakse ilmselt silmas Hjalmar Appelgren-Kivalot, 1853-1937, PhD; Appelgreni nime kandis ta aastast 1906. Pärast Aspelini surma 1915 sai Appelgrenist järgmine Soome riigiarheoloog, aastast 1922 oli ta ka professor. Siit ei selgu, kas Appelgren käis samuti 1880 Eestis või oli ta Eesti kaevamistega kursis tänu Aspelini töödele. Ka jääb selgusetuks seegi, kas Jung kohtus Appelgreniga isiklikult või oli temaga kirjavahetuses tänu kohtumisele Aspeliniga.
Saidilt estofilia.finland.ee võib aga lugeda, et Aspelin käis Eestis juba 1869 Tartu esimese laulupeo ajal, mil kohtus ka Jannseni ja Koidulaga. Kaasas olnud tal tookord keegi herr Swan. Edasi võib lugeda, et Tallinna esimese laulupeo ajal 1880 oli Aspelin taas Eestis koos arheoloog Hjalmar Appelgren-Kivaloga ja mõlemad osalesid pärast laulupidu väljakaevamistel Karksis ja Hallistes. Jahah. Ka Sammaste kivikalmete (Halliste vald) puhul mainitakse 1880 kaevamisi ning Aspelini, Appelgreni ja Jungi. Nu ju siis oli ikka Appelgren ka Eestis, kuigi andmeid selle kohta on napilt. Miks Aspelin pandi leksikoni, aga Appelgren eraldi mitte, beats me, mõlemad näikse pigem olema üsna võrdse kaliibri, haarde ja mõjuga tegelased.
***
