Arheoloogiahuvilisest koolmeister Jaan Jung, 1835-1900

 Jungi isik ja tegevus on mind ammu huvitanud, nüüd siis lõpuks otsustasin ta elule uuesti pilgu heita ning aastate jooksul kogunenud märkmed üheks kirjutiseks vormistada, paar vaba päeva on veel kasutada, enne kui koolimöll taas peale hakkab. 

Jungini jõudsin mõned head aastad tagasi, mil uurisin Kesk-Eestis ühe teatud piirkonna külade ajalugu ja mulle sattus silma alla tema "Järwa maa ja Paide lossi ajaloust" ("Kodumaalt" nr 9, 1879, Digar). Jaan Jung oli sündinud Liivimaal, Pilistvere kihelkonna põhjaosas, üsna lähedal piirkonnale, mida uurisin. Kui suure jälje entusiastlik Jung tegelikult tsaariajal haridusse ja kohaliku ajaloo uurimisse jättis, ongi vast käesolevate märkmete põhieesmärk kirja saada. 

Jaan Jung aastal 1888; foto viide Rahvusarhiivis EFA.272.0.49188. 

Jaan Jung, [Põdra] Jüri Jungi poeg, sündis novembris 1835 Pilistvere kihelkonnas Imavere mõisale kuulunud Tammekülas, kuhu tema isa oli koolmeistriks saadetud (kool oli seal niisiis juba enne Jungi sündi). Suguvõsas on teisigi, kes on koolmeistri ametit pidanud, nt Jaani vennapoeg Arthur Jung. 

Perekonna kohta võis Genist lugeda järgmist: isa Jüri, snd Sürgaveres detsembris 1811-1893 (vanemad Mihkel Ado poeg Jung ca 1778-1826 ja Mai) ja ema Eva, snd Mill, 1808-1877 (vanemad Juhan Mill ja Anno). Jaani isapoolset suguvõsajoont võib Genis jälgida kuni ca 1770ndateni, emapoolsest suguvõsast on vähem teada. Jaanil isal Jüril on seal kirjas veel vend Ado (snd 1818), vend Märt (snd ca 1821-1844) ja vend Johann (snd 1823 Sürgaveres), Jaani onud seega. 

Neist viimatinimetatu, Jaan Jungi isapoolne onu Johann, on olnud abielus ja tal on olnud vähemalt üks poeg, Peter Jung, snd 1860, kellel omakorda oli abikaasa Liina (snd mais 1861) ja vähemasti viis last: Aleksander (snd 1884 Venemaal, abielus Elisavetaga, vähemalt 1 laps), Elena (snd 1886 Venemaal-?), Nikolai (snd 1889 Venemaal - 1971 aprill Tallinnas, abikaasa Ella Israel 1898 Karksi - 1959 Tallinn, lapsed Valentine 1922-1924 ja Georg Alfons 1926-1997), Emilie (snd sept 1891 Venemaal) ja Viktor (snd jaan 1896 Venemaal). Neist Nikolai koos abikaasa Ella ja tütre Valentinega on maetud Tallinna Siselinna kalmistule, teiste kohta ei leidnud eriti midagi hetkel. Sugulasi seega on, ka elusolevaid. 

Jaan Jung oli kirikupaberite järgi Jüri ja Eva Jungi esiklaps (1835-1900), leeritatud 1852, lisaks oli peres vähemasti 6 last veel: 

*õde Anu 1837-1920, leeris 1855, abielludes Burg, abikaasa Tõnis Burg Koddasemalt Järva-Peetrist, vähemalt 2 poega, Otto (snd 1866) ja Georg (1877). 

*õde Mari 1840-1917, leeris 1858, abielludes Kokus, abikaasa Mart Kokus, peres oli vähemalt 7 last. Mari on huvitaval kombel surnud samal päeval oma vanima tütre Leena Jostiga, 17. jaanuaril 1917. Hmmm? Revolutsioonini oli justkui veel aega? Tulekahju? Mõrv? Õnnetus? Miskit muud? 

*vend Hans 1841-1878, leeris 1858, suri ca 37-aastaselt, abiellus Gustawi ja Marie Riis'i tütre Charlotte Elisabethiga ja neil oli vähemalt viis last, kellest kaks tüdrukut surid beebina. Hansu lastest on vast tuntuim tema poeg Arthur Jung 1877-1959 USA (maetud Kanadasse), kes oli Eesti ajal Viljandis vandeadvokaat. Arthurit huvitas samuti ajalugu ja kollektsioneerimine. 

Jaan Jungi venna Hansu poeg aastal 1934, vandeadvokaat Arthur Jung 1877-1959, viide rahvusarhiivis EFA.201.A.102.37. 

*õde Ann 1844-1904, leeris 1862, abielludes Reinberg, abikaasa Jaan Reinberg 1844-? Anni saatus oli küllalt traagiline, kõik lapsed (vähemalt 8 neist) peale ühe tütre surid lapsena. Ann on maetud Pilistvere kalmistule.

*vend Jüri Jung, snd 1847 novembris, leeris 1864, ?

*vend Juhan Jung, 1850-1899 okt; I abielu Katarina/Kadri Kuldkepp Jüri tr, 1857-1935, sellest abielust näen 4 last ajavahemikust 1874-1888; II abielu Marie'ga ?, sellest abielust tütar Hilda, kes hiljem abiellus Jaan Masoniga. Juhan on maetud Pilistvere kalmistule. 

Jaan Jungi vend Juhan Jung 1850-1899, allikas Geni

***

Jaan Jung oli abielus Märjamaal sündinud Helena Elisabeth Wacker'iga (1836-1903, nii sünni- kui ka surmakuupäev on proual 6. juuli), lapsi ei leidnud. Proua isa Hinrik oli Kullamaalt pärit, ja peres oli lapsi veel - Geni andmetel oli Helenal vähemalt kolm õde ja kolm venda. Proua ema oli neiupõlvenimega Riis, enne kui temast Wacker sai. Jaan Jungi venna Hansu naine oli ka sündides Riis, kui ma õigesti mäletan. Need Märjamaa Wackerid on mulle varem ka silma jäänud, peaks neid ükskord lähemalt uurima ... 

Igatahes, Enn Tuuling on oma 1960. aasta artiklis (Kiir, 28.07.1960 ja järg 30.07.1960) kasutanud Jungi proua kohta Kitzbergi kirjeldust viimase "oma mälestustest": "/.../ Jungi truu ja töökas abikaasa. See avas Kaidil õmmeluse töökoja ja tegi kõigile Abja ümberkaudsete mõisnikkude prouadele-preilidele moodiriideid - kadakasakste ja rikaste Abja perenaiste ja peretütarde töö veel arvamata. Varsti oli sääl tööd ka hulga õpilaste jaoks ja abjakad viisid oma tütred proua Jungi juurde mitte üksnes õmblust ja näputööd, vaid ka puhtust, majapidamist ja väga igatsetud asja - saksa keelt õppima. Ja proua Jung ei teinud midagi odavasti, konkurentsi ei olnud. Sel ajal ilmusid õmblusmasinad, Jung oli esimene, kes sinna maanurka õmblusmasina tõi. Masinat käidi kui imeasja vaatamas, ja esiotsa võristas Jung temaga ise, riista ei usaldatud veel naiste kätte. Pärast hakkas Jung ka oma raamatute ja kirjatöödega natuke raha teenima." Helena Jung suri kolm aastat pärast Jaan Jungi. Mõlemad on maetud Pilistvere kalmistule. 

***

Tuuling nimetab oma artiklis (Kiir, 28.07.1960 ja järg 30.07.1960) Soo-otsa taluks seda kohta, kuhu Jung Tammekülas maakoha ostnud, uue elumaja ehitanud ja kuhu elu lõpus Abjast lahkudes tagasi kolinud. Tuuling ise oli kuni 1937 hoopis Meinhard Aleksa, õpetaja, koolijuhataja ja kirjanik (lib.werro.ee). 

Üllataval kombel leidsin Keelest ja Kirjandusest (2-1986) foto Jungi sünnitalust (tahvel VI), kahjuks ei leidnud, kes või millal selle foto tegi. 

***

Omal ajal 400 marka maksnud "Eesti biograafiline leksikon" (1929, II osa, lk 179-180) toob Jaan Jungi kohta välja kolm veergu infot kahel leheküljel (teksti koostanud Moora H., mag.), kokkuvõtlikult järgmist, tekst muutmata kujul:

 "JUNG, Jaan, Eesti ärkamisaja tegelane ja muinas-aja uurija, sünd. 6 XI 1835 Pilistvere klk. Tammeküla õpetaja pojana. Lugema õppis J. piibli ja kalendrisabade najal. Rohkem haridust ei saanud ta omandada vanemate kehvuse pärast ja klk.-kooli puudumisel Pilistveres. Alles leeriskäimise järel 1854. a. astus J. uuesti-asutatud klk.-kooli, kus käis kolm talve, õppides ise kõrvalt saksa keelt, nii et võis 1856. a. teha valla-koolmeistri eksami. 1857. a. läks J. Abja vallakooli õpetajaks, kuhu ta jäi peaaegu elu lõpuni. Siin õppis J. suure usinusega edasi, lugedes saksakeelseid usulisi, loodusloolisi, ajaloolisi, pedagoogilisi ja muid raamatuid, niipalju kui neid kustki kätte sai; hiljemini õppis ta veel vene keele ja omandas teadmisi ka soome, ladina ja prantsuse keeles. 1869. a. tegi selle järel klk.-koolmeistri eksami, jäi aga endisele kohale edasi. Koolitöö ja edasiõppimise kõrval võttis J. elavalt osa seltskonna tööst. Ta oli liikmeks mitmes seltsis: Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis üheks asutajaks, mõnel a. ka selle abi-esimeheks, E. Kirjam. S.-is, Põltsamaa E. Põllumeeste Seltsis, Karksi karskusseltsis "Iivakivis", Halliste Põllumeeste Seltsi asutajaks liikmeks ning 1898. a.-ni kirjatoimetajakski. Peaaegu kõigile oma-aja eesti ajalehtedele tegi ta kaastööd. Ärkamisaja tegelaste hulgas kuulus ta tagasihoidlikkude hulka ja sai seepärast nii mõnigi kord vastaspoolelt kuulda kibedusi. Kuid võimukandjategi poolt kahtlustati teda nagu peaaegu kõiki eesti mehi tol ajal. Ka salakaebuste all sai J. kannatada. Esimest korda kaevati ta peale 1894. a. mõne lause pärast ühes "Iivakivis" peetud kõnes, kuid J.-il läks korda enda süütust tõendada. Teist korda kaevati ta peale kaks a. hiljemini allkirjade kogumise pärast ühele balti aadlile saadetavale tänukirjale rahvahariduse edendamise eest, milles vene valitsuse samme ses asjas halba valgusse seati. Olgugi süütu, ei saanud J. seda ajapuudusel õigel ajal tõendada ja tagandati oma kohalt. Ta jäi esialgu edasi Halliste kiriku orelimängijaks, kuna aga see amet üksi ei toitnud, siis asus ta 1899. a. elama enda sünnikihelkonda, Pilistverre ostetud tallu. Neil viimaseil aa., millal õpetajaametist tagandamise aegu ja järgi oli küll palju meelehärmi ja aineliseltki suuri raskusi, viiski ta läbi kinnismuististe inventeerimise peaaegu üle kogu eestlaste ala. J. oli nimelt juba vara hakanud tundma huvi oma kodumaa muinasaja vastu. Selleks oli ta saanud äratust m.s. Õp. E. S.-i ikka enam hoogu võtvalt muinasaja-uurimiselt ja siis iseäranis isiklikest kokkupuutumisist krahv C. Sieversiga (vt.) ja veel enam 1880. a. Eestis reisivate soome uurijate J. R. Aspelini (vt.) ning Hj. Appelgreniga. Viimastega jäi ta hiljeminigi ühendusse, saades neilt nõu ja abi oma tööks ning iseäranis ka kirjandust, mille ostmiseks tal puudus raha. Ta hakkas koguma teateid muinasmälestus-märkidest, esiti lähemas ümbruses, ja saatis neid Tartu Õp. E. S.-ile. Viimane, samuti ka Soome Muinasaja-uurimise Selts valisid ta oma kirjavahetajaks liikmeks (1879. ja 1885. a.). Teadetekogumise töö laienes aegamööda ja J. kaevas ka mõndi kalmeid ning linnamägesid. Kuna J.-il raha oma töödeks polnud, ei saanud ta abilisi palgata, vaid pidi teadetekogumise kui ka kaevamised toimetama üksinda, sõites hobusega maal ringi. 1896. a. Riias peetud X ülevenemaalise arheoloogiakongressi eel oli küll Õp. E. S. avaldanud soovi, et ta registreeriks Viljandi- ja Pärnumaa muistised; sama oli soovinud Eestimaa kubermangu kohta Moskva keiserlik arheoloogiaselts, kuid mingit abi ega toetust ta neilt ei saanud. Siin tuli talle aga appi rahva armastus oma mineviku vastu. J. oli Hurti eeskujul ajalehtedes hakanud avaldama üleskutseid, et talle saadetaks teateid muinasjäänuste, nagu kalmete, ohvripaikade, linnamägede kohta. Ja neid saadeti talle rohkesti üle kogu maa, isegi Venemaalt sinna läinud eestlased saatsid teateid oma kodukohtadest. Nii sai J. rohke muinasteadusliku ainestiku kokku, mida ta ise võimalust mööda kohtadel kontrollis ja siis trükis tahtis avaldada. Et ta kirjastaja puudusel pidi ise trükikulud kandma, suutis ta suure vaevaga 1898. a. välja anda osa oma tööviljast, nimelt teated Pärnu- ja Viljandimaa muististest raamatus "Muinasaja teadus Eestlaste maalt" II. Sama raamatu I osa, milles ta oli püüdnud anda üldise kokkuvõtte muinasajast, sai väliste takistuste pärast ilmuda alles järgmisel, 1899. a. - seegi J.-i enda kirjastusel. Nende raamatutega seotud suurte väljaminekute pärast läks ta aineline seisukord väga kitsikuks, nii et ta kartis isegi talu haamri alla minemist. Kuigi ta aineliselt suuremaist raskusist üle sai, olid kogu eluaja kestnud vahetpidamata töö pingutused ja loomulikult viimakskirjeldatud muredki ta tervise hävitanud ja viisid ta 13. VI 1900 mulda, enne kui ta oma suure registreerimistöö oleks jõudnud lõpetada. Siiski oli ta jõudnud enne surma veel end. Eestimaa kubermangu ja suurelt osalt ka Tartumaa kohta käivad teated trükivalmis seada. Põhja-Eestisse puutuva materjali avaldas 1910. a. V. Reiman ta töö "Muinasajateadus eestlaste maalt" III osana. Muud teated läksid käsikirjadena üle Eesti Kirj. Seltsile, kus neid püüti täiendada, kuigi palju lisa enam ei saadud. - J.-i muististe registreerimisel on suur ja püsiv väärtus. Sel on muidugi, kui ainult asjaarmastaja tehtud tööl, meie aja nõuete seisukohalt suuri puudusi, kuid kahtlemata oleks praegu olnud väga raske veel seda ainestikku kokku saada, kui mitte J. mõned aastakümned varemini seda poleks koguma hakanud, millal seda veel palju enam oli kui nüüd. J.-i materjal, niihästi trükitud kui trükkimata, oli selleks põhjaks, millest algas uueaegne Eesti ülikooli poolt toimetatud teaduslik kinnismuististe uurimine ja niisugusena oli sel jäädav tähendus kodumaa muinasaja valgustamisele. 

Peale mainitud muinasteaduslikkude tööde avaldas J. trükis veel terve rea muidki raamatuid ajaloo alalt. Eriti võiks mainida 9 annet mitmesuguseid ajaloolisi teateid, muinasusu kirjeldusi jne., avaldatud pealkirja all "Kodumaalt" (Tartus, 1874-79), kompileeritud saksakeelsest ajaloolisest kirjandusest, osalt rahvalt korjatud muinasjuttudest jne. 1883. a. ilmus J.-ilt Tartus "Õntsa Dr. Martin Luteruse elu lugu". 1881.-83. a. ilmus Tartus 4-as andes tema Läti Henriku kroonika tõlge, milleks ta ladina keele oli ära õppinud. Praegu tuleb seda tõlget juba vananenuks pidada. - Õpetajana kirjutas J. ka mõne õppe- ja lauluraamatu koolidele. 

Muinasaja teadus eestlaste maalt III (1910, V. Reimani art.) H. M-a."

Minu vanaisa-aegne eesti keel ja naljakad lühendid. Kokkuvõtte koostanud kadunud Harri Moora, muuseas, olla Jürgen Ligi vanaisa. 

Otsisin leksikonist üles ka nupukeses ennist viidatud krahv Sieversi kohta, temast kokkuvõtte on kah kirjutanud Harri Moora. Sieversi kohta on leksikoni IV osas lk 472  kirjas, et Carl Georg krahv (von) Sievers sündis 31. augustil 1814 mõisaomaniku pojana, sai hariduse kodus ja Tartus gümnaasiumis, astus vene sõjaväeteenistusse, aga lahkus sealt peagi ja asus hoopis vanematelt päranduseks saadud Ostrominsky, hiljem Bauenhofi mõisa pidama (mõlemad praeguse P-Läti aladel). Vanemas eas elanud krahvihärra oma villas Võnnu lähedal, kus ka 1879 suvel suri. Sievers olnud teadusest väga huvitatud, esialgu loodusteadustest, vanemas eas aga Läti Henriku aegsest ja varasemastki ajaloost. Moora sõnul olnud Sieversi peamine teene see, et vaatamata vajaliku hariduse puudumisele võimaldas varanduslik seis tal reisida ja väljakaevamisi korraldada ning muuseumisse toimetada hulga kivi- ja rauaaegseid materjale peamiselt P-Lätis; Eestis kaevanud ta nt Nõo khk-s (Unipihas) ja Saaremaal. Sievers aretanud Moora sõnul välja teooria, et "meie varema raua-aja kivikalme peeti normannide kivilaevadeks". Aruannetega oma töödest-tegemistest esinenud Sievers Tartus Õpetatud Eesti Seltsis ja Loodusuurijate Seltsis, Riias Ajaloo ja Muinsuste Seltsis ning Berliinis antropoloogide seltsis. Sihuke tegus tegelane. Üllataval kombel leidsin arhiivist temast fotogi: 

Krahv Sievers, foto viide AIF.2.3.11158, dateering puudub, arvatavalt millalgi pärast 1860ndaid. Temaga siis oli Jaan Jung kirjavahetuses. 

Mainitud soome uurijad vaatasin ka üle. Johann Reinhold Aspelin sündis augustis 1842 Soomes Messukylas, õppis 1862-66 Helsingi ülikoolis, kaitses 1877 PhD; põhjamaade arheoloogia professor, 1885 Soome riigiarheoloog. Moora kirjutab, et peaasjalikult Aspelini mõjul asutati 1870 Soome Muinasmälestiste Selts. 1880 käis Aspelin Eestis ning kaevas Karksis ja Hallistes; Moora sõnul kohtus Jung temaga just siis. Aspelin suri mais 1915. 

Aspelin Helsinkis 1871, repro, viide ERA.5150.1.811.49.1 

Appelgreni kohta polnud leksikonis miskit, vaatasin siis netis ringi. Appelgreni all peetakse ilmselt silmas Hjalmar Appelgren-Kivalot, 1853-1937, PhD; Appelgreni nime kandis ta aastast 1906. Pärast Aspelini surma 1915 sai Appelgrenist järgmine Soome riigiarheoloog, aastast 1922 oli ta ka professor. Siit ei selgu, kas Appelgren käis samuti 1880 Eestis või oli ta Eesti kaevamistega kursis tänu Aspelini töödele. Ka jääb selgusetuks seegi, kas Jung kohtus Appelgreniga isiklikult või oli temaga kirjavahetuses tänu kohtumisele Aspeliniga. 

Saidilt estofilia.finland.ee võib aga lugeda, et Aspelin käis Eestis juba 1869 Tartu esimese laulupeo ajal, mil kohtus ka Jannseni ja Koidulaga. Kaasas olnud tal tookord keegi herr Swan. Edasi võib lugeda, et Tallinna esimese laulupeo ajal 1880 oli Aspelin taas Eestis koos arheoloog Hjalmar Appelgren-Kivaloga ja mõlemad osalesid pärast laulupidu väljakaevamistel Karksis ja Hallistes. Jahah. Ka Sammaste kivikalmete (Halliste vald) puhul mainitakse 1880 kaevamisi ning Aspelini, Appelgreni ja Jungi. Nu ju siis oli ikka Appelgren ka Eestis, kuigi andmeid selle kohta on napilt. Miks Aspelin pandi leksikoni, aga Appelgren eraldi mitte, beats me, mõlemad näikse pigem olema üsna võrdse kaliibri, haarde ja mõjuga tegelased. 

***

Insener ja leiutaja Uno Eduard Pohrt, 1873-1927

 

Uhh, küll on olnud kiired ja närvilised ajad, ja nüüd on palavik mind jalust niitnud, no nagu ikka mõned päevad enne koolivaheaega. Hakake õpetajaks, räägivad nad, see on nii-iiii tore amet, räägivad nad ... Detsembris küll ei ole. Mais-juunis ka mitte.  

Igatahes, suurest nördimusest, et midagi muud ei jaksa teha, kolasin internetis, ja nagu sageli juhtub, komistasin kogemata FB grupis Golden Age of Travel 1830-1955 ühe pilkupüüdva vana foto peale, millele oli saateks kirjutatud järgmist: "Estonian engineer Uno Pohrti and his hydrocopter - Viljandi Estonia 1912". Foto ise oli selline, tegin sealtsamast grupist screenshoti: 

Vaat kus! No mõistagi läksid mu silmad suureks, palavik ununes hoobilt (ei maksa muretseda, see murdis mu ca tunni pärast uuesti maha) ja uudishimu kerkis kohinal. Eestiaegne insener? Taas üks tegelane, kes pole varem kunagi mu silma alla sattunud. Hakkasin infot otsima. 

Üsna napilt seda oli, aga midagi siiski leidsin. Vikist silmatud esialgsed napid read andsid teada, et sellenimeline mees, insener ja leiutaja sündis Kuramaal 1873 ja suri 1927 Viljandis halvatuse tagajärjel. Õppis poisikesena Miitavis (Jelgava, Läti) reaalkoolis, seejärel töötas Kõpus (Viljandi mk-s) LUISENHÜTTE masinavabrikus õpilase-praktikandina, seejärel suundus edasi õppima Charlottenburgi tehnikainstituuti (tänapäevane Berliini Tehnikaülikool) ja lõpetas selle insenerikutse ja -diplomiga, täpset lõpetamise aastat pole kahjuks antud. Edasi töötas Pohrt tänase Ukraina aladel erinevates tehastes insenerina, suundudes seejärel aastal 1900 tagasi Luisenhüttesse, kus oli juhataja kuni aastani 1903. Siis hakanud Pohrt Viljandi külje alla Kantrekülla omaenda masinavabrikut ehitama, mis hakkas tööle väidetavalt 1904. 1910 konstrueerinud ta mootorsaani, mis olnud tollal esimene omalaadne ja toonud seega Pohrtile omajagu kuulsust. Tervis aga vedas alt, 1919 tabanud Pohrti halvatus (rabandus? insult?). Sellest esimesest ehmatusest/rabandusest Pohrt siiski paranenud ja juhtinud vabrikut kuni järgmise rabanduseni 1927, mis ka mehe manalasse viis. Viki artikli viitena on mainitud artiklit Sakalas 22.03.2011 (sealt selgub ka, et ülaltoodud fancy foto lennukipropelleriga pärinevat tegelikult Viljandi muuseumi fotoarhiivist ja et Pohrti jälgi minevikus ajanud Viljandi Muuseumi ajaloolane Ain Vislapuu) ning 1927. aastal avaldatud Sakala surmakuulutusi ja pärijate teadaannet 02.06.1927:

Sakala järelehüüdes 1927 (terve artikkel on üles laetud näiteks Haudisse, aga lihtsam vast Digarist välja otsida) on mainitud, et Pohrt olnud visa ja suure energiaga, ehitanud kogu oma elu ja karjääri ise üles ("ise omal jõul on edasi saanud"); Berliinis õppinud ta masinaehitust ja Ukrainasse läinud ta tööle "ameeriklaste wabrikutesse insenerina". 1904. aastal omaenda vabrikut avades olnud tal "kõigest 4 rubla taskus, kuid wisa tööga ja suure energiaga jõudis kadunu edasi ning kuni rewolutsioonini töötas wabrik hästi." Vaatamata keerulistele aegadele tehas tegevust ei katkestanud. Artiklis mainitakse ära, et esimene rabandus juhtus 1919, "millest ta pikkamisi paranes, kuid sai uue halwatuse, mis lõpetas ta elu." Ilmselt tegu insuldiga. 

Pohrt olnud tuntud mitte ainult Viljandis või Viljandimaal, "waid kogu Eestis ja kaugel wäljaspool Eestit ning isegi end. Wenemaa piirisid, sest ta töö ei piirdunud mitte üksi oma wabriku juhtimisega, waid kadunu oli tuntud kui mitmesuguste leiduste tegija masinaehituse alal. 1910. aastal konstrueeris Uno Pohrt ühejalasega propelleriga mootorsaani, mille proowimist ta Wiljandi järwel toimetas ja mis tol ajal suurt sensatsiooni sünnitas. Hiljemini wõttis ta weel patendid oma leidustele: topelt rauduks ja eriline raamatukapp. Ka täiendas ta puutööstuse masinaid, mis ta wabrik walmistanud suurel hulgal. Pääle masinaehituse töötas kadunu wabrik põllutööriistade paranduse alal."

Vikis on kah eraldi sissekanne Pohrti masinavabriku kohta. Digaris on Uno Pohrti masinavabrikust (kahjuks dateerimata) piltpostkaart:

Maschinenfabrik Uno Pohrt

Vikist saab teada, et vabrik tegutses 1904 kuni 1937; et see jäi pärast Uno Pohrti surma 1927 pärijatele, kes siiski vist polnud sama osavad ärijuhid, või olid ajad liiga keerulised. Siit saame teada, et ülalpool mainitud Suure-Kõpu Luisenhütte(ni) tehas põlenud maha 1903 [nähtavasti oli see siis ka põhjus, miks Pohrt hakkas omaenda tehast rajama]. Osa vabriku algsest sisustusest pärinenudki Luisenhüttest. 

Pärijate käes sattunud Pohrti tehas niisiis raskustesse, pankrotistunud 1934 ja saanud likvideeritud 1937. Küllap oli allakäigu põhjuseks ikkagi ka kolmekümnendate alguse majanduskrahh, lainetused jõudsid Eestisse mõnevõrra hiljem. Vabrik tootnud peaasjalikult põllumajandustehnikat, saeveskite sisustust, rehepeksumasinaid ja lokomobiile. Sealsamas ehitatud ka Pohrti kuulus mootorsaan.  

Viljandi Teataja 5.09.1910 avaldab esilehel Pohrti masinatehase kuulutuse, tundub suht laia profiiliga olnud, rehepeksumasinatest kuni "surnuristide" valamiseni; eks see mitmekülgne tootmisvõimekus võib-olla vabrikul ka keerulisematel aegadel pinnal aitas püsida: 

Sakalast (17.06.2008; Mis elu elas Viljandi aastatel 1910-1920, Ain Vislapuu) saab lugeda, et 1911. aasta suur teetähis linna moodsas ajaloos oli lisaks elektrile juba varem nüüd ka ühisveevärgi sisseseadmine. Sakala: "See lisas Viljandi siluetti pudrunuiataolise torni, kuhu seati üles Uno Pohrti tehases valmistatud veereservuaar." Väga tegus noormees, mis seal salata :) 

Ajapaigast leidsin veel ühe foto Pohrti masinatehasest aastast 1925, see on ilmselt pärit Viljandi Muuseumist, Ajapaiga lingi ja sealse pildi alt saab ka viite kätte. Ka on seal märgitud vabriku aadress, Vabriku tn 17 Viljandis. Esiplaanil on soorullid [mida paganat tehti vanasti soorulliga??]. Vasakult teine mees olla Uno Pohrt ise. Veel oli paar aastakest jäänud elada. 

Luisenhütte tehase kohta pole peaaegu midagi leida, välja arvatud see, et mul tekkisid mõned teooriad: see oli a) ilmselt saanud nime mõne Saksa kohanime järgi, b) on arhiivi andmetel eraldatud Suure-Kõpu mõisa maadest nähtavasti kellelegi Uno naise Selma perekonnast, ja c) see koht oli seega ilmselt seotud kuidagi ka naise vanematega, sest kui Genist vaadata, selgub, et näiteks Selma poolvend Harald oli sündinud Luisenhüttenis ja isa Carl Friedrich surnud Luisenhüttenis. Kui see nüüd oligi nii, selgitaks see omakorda mõneti, miks Pohrt just sinna tagasi läks - laulatus 1899, jmt. 

Edasi kiikasingi tegelikult küll suurema lootuseta Genisse, saksapäraste nimede puhul see mõnikord lõppeb tulemuseta, kuid oma üllatuseks leidsin sealtki üht-teist, keegi on seal Pohrti perekonna kohta hoolikalt andmeid sisestanud.

  Genist selgubki, et Unol oli veel teinegi eesnimi, nimelt Eduard, ja et Uno Eduard Pohrt maeti omal ajal Viljandi vanale kalmistule. Muuseas, kui erinevaid põlvkondi hoolikalt silmitseda, siis enamasti on poegadele antud üheks paljudest eesnimedest ka isanimi ja tütardele vastavalt ema nimi, läbi erinevate generatsioonide. Matmispaik on Haudist leitav. 

Pere kohta selgub veel Genist, et Uno Eduardi vanemad olid 1842 Peterburis sündinud isa Johann Eduard Pohrt (kirikuõpetaja, suri 1904) ja 1843 sündinud ema Elisabeth Alexandra Amalie Pohrt (neiuna Stoll, suri 1899). 

Unol oli vähemasti Geni andmetel terve rida vendi-õdesid: Ernst (1871-?), Otto Eduard (pedagoog ja kirikuloolane, 1876-1945 Saksamaal), Arthur Eduard (1877-?), õde Gertrud (1878-?), Hedwig (abiell. Kade, tema tütardest keegi abiellus nähtavasti Maydelliga, tiitliga; 1879-1928 Riias), Bertha Elsbeth (1880-?), ja vend Hermann (?-?) 

Uno pastorist isa andis aga pojale siiski üsna tõhusalt edasi omaenda isa vabrikandigeenid, nimelt oli Uno Eduardi isapoolne vanaisa Uno Wilhelm Pohrt (1813-1876) Riias Rosenkranz & Co vabriku kaasomanik (Baltisches Biografisches Lexicon digital).

Uno Eduard Pohrt laulatati/abiellus aastal 1899 Selma Alma Emilie Lemmerhardtiga (sündis 1867 Fellinis/Viljandis, suri 1928): 

Arhiiviallikas: Meetrikaraamat; EAA.1290.1.341; 1899

ja neil oli vähemalt neli last: poeg Jürgen Werner Uno Pohrt (snd 1901-?), poeg Gert Uno Pohrt (snd 1903-?), tütar Lore Dagmar Pohrt (1905-1930) ja veel üks tütar Ursula Karin Pohrt (snd 1907-?). Lore on maetud ema-isa lähedale, poiste ja teise tüdruku kohta peab veel otsima, mis neist edasi sai. 

Pohrt on olnud üsna aktiivne tegelane Viljandis, näiteks kirjutab Oma Maa 15.02.1934, kuidas 20 aastat varem olnud Uno Pohrt seotud Viljandi vabatahtlike tuletõrje ühinguga, olnud selle abiesimees ja aidanud muretseda ühingule esimese suurema mootorpritsi, tõuke selleks andnud Kondori puutööstuse põleng. 

Kiikasin huvi pärast ka Fotisesse, sisestades otsingusse kindluse mõttes ainult perekonnanime Pohrt. Huvitaval kombel tuli välja terve rida fotosid, kuid paljud neist sel otsinguhetkel (16.12.2023) näisid olevat tuvastamata. Hakkasin lähemalt uurima, mõned fotodel olijad said Geni abiga isegi tuvastatud. Saatsin tähelepanekud arhiivi ka, eks nad siis kontrollivad vast üle.

 Igatahes on fotole EFA.215.4.17559 selgelt jäänud insenerihärra Uno Eduard Pohrt koos oma kahe pojaga:

Pildi allkiri oli arhiivis (16.12.2023) "Grupp mehi koeraga, foto tellija Porht". Vasakul istub vanem poeg Jürgen Werner Uno, keskel on koos koeraga noorem poeg Gert Uno Pohrt ja paremal pool tugitoolis on insener Uno Pohrt ise. Foto on dateeritud juunisse 1923 (100 aastat vana ülesvõte!) ja tehtud on see foto piltnik Jaan Rieti stuudios Viljandis. Ülesvõte on seega tehtud pärast esimest rabandust. 

Veel üks foto Fotises perekonnast väärib näitamist ja see on EFA.215.4.16551, dateeritud 21.12.1919, fotoallkiri "Pohrt lastega" (16.12.2023), millel on selgelt äratuntav Uno Pohrti noorem poeg Gert Uno Pohrt (vasakult esimene, snd 1903), edasi vasakult paremale liikudes on fotol Uno noorem tütar  Ursula Karin (snd 1907), edasi laste ema ja Uno abikaasa Selma Alma Emilie Pohrt (snd Lemmenhardt, 1867-1928) ja viimane on Uno vanem tütar Lore Dagmar Pohrt (1905-1930). Foto taas kord Jaan Riet, Viljandi. 

Fotises on perekonnapilte veel, kel huvi, võib minna sinna uurima. Veel üks kena foto on allpool  EFA.215.3.25270, kus naeratav masinavabrikant Uno Eduard Pohrt on taas fotograaf Jaan Rieti stuudios Viljandis koos oma noorema poja Gert Uno Pohrtiga (snd 1903). Foto on dateeritud 10.03.1924: 

Fotises on ka terve rida fotosid masinavabriku toodangust ja päris mitmed fotod Pohrtide perekonna linnukoertest, kas oli Uno Pohrt kirglik loomasõber või pigem jahimees? Või olid seda poisid? Fotode viited nende allservas, ei hakka neid siia eraldi välja kirjutama, kes on teemast huvitet, otsib nagunii originaalid Fotisest välja. 

Paar vanaprouat tuli ka Pohrti fotode hulgast välja, aga neid ei osanud ma küll kellekski täpsemalt klapitada, võivad olla kellegi emad-õed, vmt. 

***

Proovisin jälgi ajada vabrikandi laste edasise käekäigu kohta. Pehmelt öeldes keeruline. 

Kõige lihtsam oli Lore Dagmariga, kes suri 1930 ja on maetud kalmistul isa-ema lähedale. 

Jürgen Wernerist (snd 1901) on viimased dateeritud jäljed, mis leidsin, 1923. aastal tehtud foto isa ja vennaga (vt ülalpool) ja Jürgeni nimi isa surmakuulutusel juunis 1927.

1922 on Uno Pohrt koos abikaasa Selma Alma Emilie, poja Gert Uno ning tütarde Lore Dagmari ja Ursula Karinaga taotlenud Eesti kodakondsust ja selle ka saanud, Jürgenit siin näha pole (väljavõte Riigi Teatajast nr 34, 20. märts 1922): 

Jürgen oli sündinud 1901, ehk aastaks 1922 oli ta 21 aastat vana ja pidi ilmselt huvi korral ise kodakondsust taotlema? Kui kogu ülejäänud perekond seda tegi, miks mitte tema? Kas ta suri noorelt? Ei leia ei abielu ega lapsi, aga Pohrti nime internetist siiski leiab, võimalik, et tal siiski oli järeltulijaid?

Kui Jürgen oleks surnud õde Lorest varem, oleks ta ju ka maetud samale kalmistule? Või ta läks pärast isa surma kohe Saksamaale, juba varem, paljud pereliikmed käisid välispassi avalduste põhjal korduvalt välismaal? 

Ühe Pohrt, Werneri (kahjuks pole sünniaastat kirjas) leidsin Kracker Database'ist ja selle kohaselt olnud too kodanik piloot, rank "Uffz" ja lennuk jäänud kaduma 10.10.1943 õhulahingus Nove Zaporizhzhyas (nähtavasti Ukraina?). No võta sa nüüd kinni, kas on sama mees? 

***

Sakala 13. juunil 1925 annab teada, et Saksa Gümnaasiumi on lõpetanud teiste seas ka Ursula Pohrt. 

Sakala 23. okt 1939 ("Kes Viljandi sakslastest lahkusid?") mainib Viljandimaalt ja Eestist lahkuvate sakslaste nimekirjas Ursula Pohrti. Õde Lore on selleks ajaks juba aastaid surnud, isa-ema juba enne seda, mehele ta pole nähtavasti läinud, 1938. aastal on passiavalduses kirjas "vallaline" ja "pangaametnik". Kus on vennad? 

Muuseas, mäletate paari aasta tagust (2021 ilmunud) raamatut "Preili Berta Itaalia-reis"? Vaat see Viljandi pangapreili Berta Teder, kes raha kogus ja 1935 Itaaliasse reisis, oli Ursula Pohrti sõbranna, kes kuuldavasti pidas päevikut. Vaja nüüd raamatukogusse minna ja seda raamatut väheke sirvida, võimalik, et sealt leiab Ursula kohta veel midagi.

***

Gert Uno Pohrt on 1923 lõpetanud Viljandi Saksa (era-ühisreal)gümnaasiumi läbivalt heade hinnetega, ka eesti keel on hinnatud heaks; ta on oma sõnul proovinud eelnevalt saada Müncheni Ülikooli, kuid see ei pole õnnestunud põhjustel, mida pole mainitud. Seepeale kirjutab Gert septembris 1923 Tartu Ülikoolile palvekirja, et pääseda sõjaväkke minekust 1924 kevadel, ja ta võetakse vastu füüsika-matemaatika teaduskonda (matemaatika-loodusteaduskonda tollal). 

Mõnevõrra segane kiri paari nädala pärast Tartu Ülikoolile näitab aga, et Gert loobub ise üliõpilasstaatusest, põhjust pole kahjuks täpsustatud. (Ülaltoodud materjalide allikas: Gert Uno Pohrti matriklikaust EAA.2100.1.11774). 

1935. aasta Revalsche Zeitungis (27.05.1935) on Gert Pohrti nime ees tiitel "Ing."= insener. Ilmselt siis on ta kuskil siiski midagi vahepeal tudeerinud. 

Gert Uno Pohrt on olnud abielus kaks korda, prouad kirjas on Roswitha Ilse Ingeborg Pohrt (neiuna von Bong, snd 1909, kellega "insener" Gert oli ametlikult abielus alates 1931 ja kellega tal oli tütar Gisella-Tordis Pohrt, snd septembris 1933. 1937. aastal näiteks on naine ja 4-aastane laps olnud teel kahekesi Saksamaa poole, naise sõnul "teenistust otsima", seisab välispassi avalduses. Seal on kirjas ka, et naine elab alaliselt välismaal. 

Gert Uno Geni-kontol on kirjas teinegi proua, "eks-abikaasa" nimega Emma Silbernagel, snd 1900, seega  Gert Unost mõnevõrra vanem tütarlaps. Selle abielu kohta ei leidnud silpigi, kuigi AISist nähtub, et Emma perekonnanimi mingil perioodil oli samuti Pohrt, seega ilmselt olid nad ka ikkagi ametlikult abielus. See abielu leidis suure tõenäosusega aset ja sai läbi enne 1931. aastat, mil Gert abiellus Roswithaga; lapsi nad kas ei saanud või surid need väga noorelt.  

Olgu, natuke kaevasin siiski veel. 1939. aastast on säilinud dokumendid, mis näitavad, et Gert Pohrt on taotlenud välispassi augusti alguses 1939, ta on "abielus" ja "ametnik" ning rahvus on "saksa" ja passi on taotletud 6 kuuks Saksamaale ja teistesse riikidesse "õppe otstarbeks". Tuleb välja, et Gert on 1939 Tallinnas, elab Paldiski maantee 23a-10 ja on tööl Vega Tehases Tallinnas, Lutri tn 48a. Õppima plaanib ta minna selleks, et ennast täiendada kutse alal, "nimelt gaasigeneraatorite alal, ventilatsiooni ja kliimaseadmete alal, soojaõhu kütte seadmete alal". 

Paberitele on hiljem kirjutatud, et Gert Pohrt on "elama asunud Saksamaale ümberasustamise korras 21. okt 1939." 

Abielu lahutati Saksamaal 1942, lahutus jõustus jaanuaris 1943 ja Roswitha jättis endale perekonnanimeks Pohrt ka pärast lahutust. Tundub, et Roswitha Pohrtil sündis pärast ca mais 1945 veel üks laps, poeg Wolfgang Pohrt, kes võis olla, kuid suure tõenäosusega siiski ei olnud Gert Uno Pohrti laps. 

Netis rippuvas Bittermani Pohrti elulooraamatus (Wolfgangi siis) on kirjutet, et arvatavasti sai Gert Uno Pohrt surma sõjas, sõja viimastel aastatel pärast lahutust - põhjendusega, et muidu oleks Roswitha ju dokumentides leseks tituleeritud (lk 27, viimane lõik). Kergelt kahtlane statement, ei mingit tõestust kuskil. Võib samas paraku ka tõsi olla, sest ei leia pärast sõda temast enam midagi. 

***

Selline lugu. Ei olnud see baltisakslaste elu ka kerge midagi ja sageli hämmastab mind neid lugusid lugedes, kui lõdva randmega visati Eesti elust välja Eestis sündinud ja koolis käinud, kuid kodus saksa keelt kõnelevad inimesed, kelle pered olid samuti mitmeid generatsioone Eestis elanud ja kohalikku elu edendanud - mõisnikud, vabrikuomanikud, ettevõtjad, kirjanikud, teadlased, linnakodanikud jt, paljud neist kõrgharitud, ohtralt reisinud ja palju lugenud. Oleks võinud kokku hoida ja koos punastele vastu hakata, aga ei. Tulemuseks see, mis peaks olema kõigile teada - laialipillutud perekonnad, kaotatud ajupotentsiaal, lagunevad mõisad jmt. 

Paide Poeglaste Reaalgümnaasiumi kokkutulek 1937

 

Sattus kevadel 2023 silma alla EW-aegne foto arhiivis (ERAF.9613.1.98.1), kus alla kirjutet "30.V 1937" ja arhiivis pildiallkiri "Paide Poeglaste Reaalgümnaasiumi kokkutulek." Et nimekirjas oli ära mainitud ka insener Lugus, kelle tundsin ära seetõttu, et tean ta nime kunagi Pariisis õppinud eestlaste hulgast, siis tekkis huvi vaadata, kuidas ülejäänud ontlikes ülikondades vennikeste elulood pärast kokkutulekut edasi kerisid. Keerulise perioodini oli aega jäänud veel mõned aastad. Mitte kõik ei elanud sõjaaega üle ning mitte keegi neist ei näinud uut vabadust. 

I reas vasakult paremale: 1. Jüri Ots; 2. Karl Kärdi; 3. Elmar Vau; 4. Hans/Ants Nurklik; 5. Villem Vetre/Wetter; 6. Voldemar Üprus; 7. Johannes Hirv/Hirsch; 8. Oskar Aksel; 9. Jüri Haldre/Grünthal; 10. Richard Indreko; 11. Jaan (Heinrich?) Kloren; 12. Martin Ots. 

II reas vasakult paremale: 1. ??? ; 2. Johannes Josia; 3. Voldemar Silm; 4. Artur Vask; 5. Konrad Theodor Liivrand/Liidlein; 6. Ilmar Ant; 7. August Valvet/Valkenklau; 8. Albert Mölter; 9. Rein Tõniste/Alexander Wunder; 10. Artur Mägi; 11. Johannes Tagobert; 12. Bernhard Sihv.

III reas vasakult paremale: 1. Ervin Järvisto/Rinderberg; 2. Alfred Eslas; 3. Arnold Kikk; 4. Peeter Koll; 5. Peeter Käär; 6. Rein Liiv/Reinhold Wilhelm Liiv; 7. Arnold Leopold Riikpere/Rikberg; 8. Otto Igalaan/Indermitte; 9. Kristjan Meikop; 10. Martin Saks; 11. Hugo Vihalem; 12. Paul Rõõmussaar; 13. Oskar Pihlak; 14. Kaarel Epmann; 15. Johannes Lugus. 

Foto on sattunud arhiivi väidetavalt endisaegse õigusteadlase Artur Mägi isiklikust kogust ja meeste nimede taha on seetõttu enamasti kirjutatud "Artur Mägi klassikaaslane". Ma natuke julgen kahelda, kas kõik vilistlased ikka just ühessamas klassis käisid, sest sünniaastate vahemik on 1895-1905, seega on ehk siiski tegu mitme eri lennuga, kes koos kogunesid?

Minu kunagine klassivend Rainer Eidemiller on Paide Gümnaasiumi ajaloo kohta uurinud välja, et Paide Poeglaste Reaalgümnaasiumiks sai 1918. aastal hoone praeguse aadressiga Paide, Tallinna tn 60 (enne tules hävinemist kunagine KEA keskus Paides), kus siis kuni 1918 asunud tsaariajale kohaselt venekeelne Paide 4-klassiline kõrgem algkool, mis veelgi varem, kuni 1912, olnud kaheklassiline linnakool poeglastele. Nii et see ei olnud teps mitte see uhke koolihoone Posti tänaval, nagu paljud ekslikult võivad arvata. Raineri kirjutis on leitav digist saidilt visitjarva.ee.

Selgub, et register.muinas.ee annab veelgi täpsemat infot konkreetse hoone kohta: 

"Väikelinna koolihoone, kus on paiknenud mitmed piirkonna ajaloos tähtsust omavad õppeasutused. Endisest koolihoonest on säilinud ainult kivist sokliosa, hoone ülejäänud maht on tulekahjus hävinud (2018). 

Ajalugu: Hoone seinal oleva raidkivi dateeringu põhjal on hoone ehitatud 1869. aastal. Maja kuulus Paide kaupmehele Peter Wilhelm Hoffmannile. Tema lesk müüs hoone 1902. aastal Paide linnavalitsusele, misjärel hakati hoonet kasutama koolimajana. Endises Hoffmanni villas alustas 1902. aastal tegevust Paide tütarlastekool, millest 7 aastat hiljem [s.o. 1909] kasvas välja Järvamaa esimene gümnaasium. 1. septembril 1909. aastal muudeti senine tütarlastekool Paide Tütarlaste Gümnaasiumiks, mis 1910. aastal kolis vastvalminud koolihoonesse Posti tänaval. Endine Hoffmanni villa anti poeglaste linnakooli kasutusse, millest edaspidi arenes Poeglaste Reaalgümnaasium. 1. novembril 1924. a asutati Järva maakonna ja Paide linna Puu- ja Rauatöökool, mis alustas tegevust Tallinna tänaval endise poeglaste gümnaasiumi hoones. Tallinna 60 hoone soklikorrusel olid sisse seatud metalliosakonna õpperuumid ning tööstuskoolil oli ka oma jõujaam, mis andis koolile elektrienergiat. Teisel korrusel paiknesid klassiruumid ja puutöökoda. Saaliks kasutati teise korruse keskel olevat suuremat ruumi. 1927. aastal sai kooli uueks nimeks Paide Tööstuskool." 

Samas veidi altpoolt võib lugeda, et 1904-1924 asus hoones lisaks koolile ka muuseum. Kohalikele on hästi teada, et 1904 asutati kohalike asjaarmastajate maamõisnike toetusel ja ärksamate linnakodanike poolt Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Selts, mis hiljem kasvas välja Järvamaa Muuseumiks, mis nüüdsel ajal on ilmselt juba millekski muuks ümber organiseeritud, ei viitsi praegu kontrollida, mis nime see täpsemalt kannab nüüdisajal. Magistrer Brasche kuulus apteek oli miski, millega kõik paidelased olid tuttavad. Nimelt annetanud Brasche tollelesamale koolimuuseumile vana apteegi sisustuse, mis toimetatud kõnealuse koolihoone soklikorrusel asunud võlvitud ruumidesse. 1924 koliti muuseum uutesse ruumidesse koolimaja I korrusele Tallinna tn 18, ilmselt oli siis ruume vaja puu- ja rauatöökooli jaoks. 

Hoffmanni villa tagakülg 1884, foto olla pärit kellegi Aldo Tamme erakogust. Pilt siin screenshot'ina mõistagi pärit register.muinas.ee saidilt. Seal on fotosid rohkem, ka hoone sellisest kujust, nagu mina seda veel mäletan. 

(Mind ausalt öeldes endiselt vihastab see vanade fotode kogumine "erakogudesse", vesimärgistamine ja muu taoline eneseupitamine. Kõik rahaks! Ma saan aru, kui tegu oleks fotograafiga, kes on ise pildi teinud. Aga selline mõnevõrra upsakas kemplemine, mis tänapäeval nende vanade fotode ümber käib, ei ole väärikas, no andke andeks, tõesti, pfff ...)

Arhiivist võib muuseas leida Brasche apteegist Jaan Eelnurme foto aastast 1912, eelpool nimetet villas asunud muuseumitoast (foto viide EFA.208.6.844): 

Seega tänaseks päevaks, kui ma siit nüüd kõigest õigesti aru sain, on endisest poeglaste reaalgümnaasiumihoonest järel vaid vundament, põleng oli vist 2016, millest mul on vaid hägus mälestus, sest olin siis juba tagasi Tallinnas. 

***

Tagasi fotol jäädvustatud meeste juurde. Uurisin ajapuudusel kaunis põgusalt, mis lugupeetud vilistlastest edasi sai, keda kõnetab, saab alati edasi uurida. Mõne mehe kohta oli materjali suht kiiresti leida, osa meestest tuli kauem aega paika klapitada. Ei välista ka vigu, nendest võib mulle alati teada anda meilitsi, aadress on avalehel ülal paremas nurgas. 

I rea mehed vasakult paremale:

1. Jüri Ots (1900-1993) võiks olla rea teises otsas istuva Martin Otsa noorem vend? Kui nii, siis õppis Jüri Tartu Ülikoolis tsiviilõigust ja kirjas on seegi, et ta oli 1960ndatel aeroionisatsiooni vaneminsener. Maetud on ta Suure-Jaani kalmistule, aga ülejäänud elu kohta kuigi palju leida just pole. Naist, tundub, (Geni järgi otsustades), et polnud, lapsi ka mitte. Samas võimalik, et pole lihtsalt kirjas, või said sõja ajal surma.

2. Karl Kärdi (1905-1970) elas sõja üle ja suri novembris 1970 Tartus, operatsioonil narkoosist mitte enam ärgates. Karl oli abielus Elsaga (1927-2020, Tartumaalt Mäksa vallast) ja tal oli vähemasti kaks last. Kärdi on maetud Geni järgi Tartu Ropka-Tamme kalmistule. Selle kohta, millega ta elu jooksul tegeles, ei leidnud eriti midagi. Õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, säilinud foto EAA.1767.1.925.2: 

3. Elmar Vau (1903-1968), Tartu Ülikooli veterinaariaprofessor, Loomaarstide Koja liige, 1956-61 EPA veterinaariateaduskonna dekaan. Foto: 495.7.6539.1.1.

4. Hans/Hants/Ants Nurklik (1904-1990 Toronto), pärit Võhmutalt, abikaasa Olga, diplomeeritud geofüüsik, meteoroloog-sünoptik. Matriklikaustast EAA.2100.1.10280: lõpetas gümnaasiumi 1924, lõputunnistusel saksa keel, joonestamine, laulmine, võimlemine rahuldavad, ülejäänud tulemused "head"; astus Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, matrikli nr 5675. Lõpetas ülikooli diplomiga geofüüsika alal 14.02.1930. 1931 esitas Nurklik ülikoolile magistritöö "Udu Läänemerel", kaustas säilinud arvustus 20.05.31. Nurklik uuris veeauru küllastumisprotsesse õhkkonnas Läänemere piirkonnas (kasutades Läti, Saksa, Soome, Rootsi ja Vene vaatlusjaamade andmeid.) Arvustaja K. Frisch on üldjoontes rahul ja peab esitatud magistritöö alusel Nurklikku mag. geophys. kraadi vääriliseks. 21. mail 1931 on Ants Nurklikule väljastatud tõend mag. geophys. kraadi kohta. 

Säilinud on ka koopia ajutisest tunnistusest magistrikraadi kohta: 

Foto EAA.2100.1.10280: 

5. Villem Vetre/Wetter (1900-1942,) lasti maha Sosva vangilaagris; nimemuutus 1939 (ERA.5201.2.122459). Väätsa valla abisekretär, Kaitseliidu kohaliku kompanii pealik ja kohaliku tuletõrjeüksuse pealik. Naine Maria küüditati, kaks last kolmest surid asumisel. (Geni) Muid fotosid praegu ei leidnud kui see hägus kujutis, mis kokkutuleku fotol. 

6. Voldemar Üprus (1902-1956), Jaagu poeg, sündinud Vana-Suislepa vallas, arst ja neuroloog; uuris lastehalvatustõbe. Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laude 1933, cand med 1947. 

Oli abielus, abikaasa oli Londonis sündinud Eileen Üprus, paaril oli vähemalt kolm last.  Ülikooli ajal detsembris 1927 võitis esimese auhinna üliõpilastööde hulgas, uurides eksperimentaalselt "südamewahendite toimet südameglükogeenisse", esimese auhinna 1928 tööga, mis uuris "eksperimentaalselt ja koolnumaterjalil intravitaalselt sisseviidud alkoholi lammutumist kehas post mortem".  

Säilinud arstivanne 1933 veebruarist: 

Foto pärit gümnaasiumi lõputunnistuselt (kõik tulemused "head") matriklikaustast EAA.2100.1.18790: 

7. Johannes Hirv/Hirsch (1900-1953), skulptor ja kunstiõpetaja. Vanematekodu Järvamaal Koigi vallas Sõrandus, lõpetas Paide Poeglaste Reaalgümnaasiumi 1924, õppis 1924-27 Kõrgemas Kunstikoolis Vabbe juures maalimist ja Starkopfi juures skulptuuri. Lõpetas skulptuuriala 1931. Oli kunstiinstituudis õppejõud ja Kunstnikue Liidu liige. Suri haiguse tõttu. Fotol oleva skulptuuri peaks igaüks ise ära tundma, see on ka tema töö. Foto ERA.204.0.4349, fotograaf Samussenko. Teine skulptor fotol on muide Hirve/Hirschi koolivend Paide päevilt Martin Saks, kellest juttu allpool. 

8. Oskar Aksel (1904-1941), lõpetas Lennukooli sõjaväelendurina 1930 ja oli hiljem metsavend, viimane auaste kapten (Ohvitseride andmebaas); langes luureülesande ajal, proovides Erna grupi meestega ühendust saada. Maetud Sõjaväekalmistule (Geni). Foto Tartu Ülikooli matriklilt EAA.2100.1.159.6. Abielus, vähemalt kaks last.

9. Jüri Haldre/Grünthal (1896-1949), arst, dr med 1931, professor ja röntgenoloog. Vanematekodu Koigi vallas Järvamaal. Sõjaväearst-reservist al 1925. Tervishoiuministeeriumi pearöntgenoloog. Suri Tartus 1949.  Foto: EAA:2100.1.2506.12.

10. Richard Indreko (1900-1961 Stockholm). Ajaloolane ja arheoloog, mag phil 1932. Lõpetas ülikooli cum laude. Alates 1933 Tartu Ülikooli õppejõud. 1943 põgenes Soome, aasta hiljem liikus edasi Rootsi, kuhu jäigi elama. Foto matriklilt EAA.2100.1.3241.5.

11. Jaan (Heinrich?) Kloren (1902-?). Teada on, et õppis Tartu Ülikoolis, säilinud matriklifoto EAA.2100.1.5417.8 allpool, aga mida ta seal õppis või mis temast edasi sai, ei leidnudki. Genist võib lugeda, et esimene abielu oli Tallinnas 1927, naine suri juunis 1935; poeg sündis 1928. Genis on kirjas veel kaks kooselu, abielust Benitaga oli Jaanil lisaks ka tütar. Foto EAA.2100.1.5417.8 

12. ja viimane esireas Martin Ots (1895-1975 Göteborg), Eesti vaimulik. TÜ usuteaduskond 1934, Lüganusel õpetaja. Põgenes 1944 Rootsi. Maetud Lundi (Geni). Foto EAA.1767.1.1334.4. 

II rida vasakult: 

1.  See mees on seni veel arhiivis tuvastamata?

2. Johannes Josia (1902-1986). Pärit Türi-Allikult. Õppis Tartu Ülikoolis kaubandust, oli EW reservohvitser, lipnik; hiljem Omakaitses (Ohvitseride andmebaas). Abielus, kaks poega. Arreteeriti, saadeti Siberisse vangilaagrisse, vabanes 1957.  Maetud Rahumäele. 

Foto EAA.2100.1.3681.13. 

3. Voldemar Silm (1904 Türi - 1942?). Mitte midagi ei leidnud selle kodaniku kohta. Ajaliselt nagu klapiks eluaastad, aga kindel pole; maetud Nissi kalmistule. Kui see on õige kodanik, siis oli abielus, poeg sündinud märtsis 1936. Naine on surnud 1981 ja maetud samuti Nissi kalmistule, mis pojast sai, ei leia. Kas Silm lasti samuti maha? Midagi tublit pidi ta siis ju olema saavutanud? Peab veel ringi vaatama. Arhiivis on Tartus ERAF.130SM.1.3200, kust saaks natuke ehk aimu, mis temaga täpselt juhtus ja miks, aga sellele ma ligi ei pääse paraku. 

4. Artur Vask/Wask (1903-1977), Türi-Allikult, loomakasvatusteadlane, põllumajanduskandidaat, veterinaariainstituudi teadusdirektor 1956-65. Abielus, vähemalt kaks last. Õppis Tartu Ülikoolis agronoomiat ja metsandust, lõpetas agronoomia 1931; cand agr 1949 (Geni). Foto EFA.263.0.38818 aastast 1964, foto Kaljo Raud.

5. Konrad Theodor Liidlein/Kondrat Liivrand (1902-1942), Esnast, viimane(?) foto näikse olema aprillist 1941, Arnold Ehapalu fotoateljeest Tartus; foto all on surmadaatumiks antud 19.08.1942. Foto on pärit Sõjavägede Staabi arhiivist, seega vaatasin ohvitseride andmebaasi ka. Sealt selgus, et härra oli EW suurtükiväe ohvitser lipniku auastmes alates 1926, nimemuutus Konrad Theodor Liidlein > Kondrat Liivrand jaanuaris 1935, arreteeriti 14.06.1941, surm Sevurallagis 19.08.1942. 

Et laps Milvi (snd 1932) on Geni järgi surnud 9-aastaselt 1942 (aprillis), võiks aimata pere küüditamist ja Siberit? Üks tütar oli peres veel. Naine Erna (Friedrichsen?) on vintsutused üle elanud, aastal 1965 on ta olnud 60 aastat vana Esnas, Peetris. Küüditati pere ilmselt Rutikvere vallast. Foto ERA.495.7.2767.1.1. 

6. Ilmar Ant (1901-1964 Järvamaal), sündinud Paides, 1927. aastast EW suurtükiväe ohvitser lipniku auastmes, arreteeriti 28.10.1944, suri Paides mais 1964 (Ohvitseride andmebaas). Maetud Reopalu kalmistule. Vend Evald Ant oli ratsaväelane, vabadusrist II/3; tema suri 1975, maetud samuti Reopalu kalmistule. Ilmaril perekonda ei leidnud, või siis pole kirjas. Lõpetas gümnaasiumi 1923, õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1923-25, matrikli nr 4010. Matriklidokumendis märge: Ametnik. II MS ajal Omakaitses. 1944 arreteeriti Paides, mõisteti 15 aastaks vangi + 5 aastaks asumisele (Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944). Foto: EAA.2100.1.480.7:

7. August Walkenklau/Valvet (al 1935, 1900-1947?, suri vangistuses). Pärit Säreverest, majanduskõrgharidus, tehnikaülikooli esimene majandusdirektor alates 1936, arreteeriti märtsis 1945 Tallinnas Pääskülas, üritas paadiga Soome pääseda, kuid tabati, 10 aastat vangistust pluss 5 aastat asumist, suri vangistuses. Genis surma-aastat pole antud, Estopeedias on surmadaatumiks antud 1947? Foto: Genist

8. Albert Mölter (1899-1981 New Jersey, USA). Põhiosa infost Genist: USAs nimekuju Moelter. Võttis osa Vabadussõjast, gümnaasiumi lõpetas 1922. Eestis oli Kärdlas algkooli õpetaja 1922-24, notariaadi ametnik ja hiljem selle juht 1924-29, sealt edasi oli Võru-Petseri kinnistusjaoskonna sekretär. Jalgpalliklubi "Ilmarine" üks asutajaid. Tartu Ülikoolis õppis meditsiini 22-23, seejärel juurat 23-29, ei lõpetanud ning lõpuks juurat 34-37, viimasel korral lõpetas diplomiga. Perekond USA-s alates 1950, peres oli kaks poega Ain ja Ivo, need on nüüdseks samuti surnud, maetud USA-s. Foto matriklilt: EAA.2100.1.9808.3

 

9. Aleksander Vunder/Rein Tõniste al 1935, (1899-1959). Müüslerist, isa Jüri Wunder (snd Müüsleris 1855). Kah üks neist, kelle elukäigu kohta suurt midagi ei leidnud praegu. Gümnaasiumi lõpetas 1922, füüsika-keemia-maateadus-võimlemine: hinded head, ülejäänud rahuldavad, suundus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda (matriklidokumendid EAA.2100.1.18625). Tundub, et õpingud said otsa 1924 rahapuudusel, ja siis uuesti 1927 kevadel ning ülikool jäi lõpetamata, 1928 on Vunder elanud Tallinnas Jõe 32-1. Mis temast edasi sai? 1937 on ta igatahes kokkutulekul Paides. Õde Katharina Weber suri 1997 Hamburgis. Haudi järgi maetud Metsakalmistule aprillis 1959, samasse on 1990 maetud ka tema elukaaslane Erna Alton, lapsi ei paista. Foto matriklilt EAA.2100.1.18625, teise foto kaustast tõstsin koos viitega Genisse. 

10. Artur Mägi (1904-1981 Uppsala, Rootsi), õigusteadlane. Pärit Rammast Väinjärve vallast, isa koolmeister. Lõpetas gümnaasiumi 1923, õppis TÜ-s 1923-29, lõpetas cum laude, juuramagister, TÜ õppejõud, ajakirja "Õigus" tegevtoimetaja, Rahvuskogu peasekretär. Mobiliseeriti Punaarmeesse, pääses "Eestirannalt" Pranglile ja sealt tagasi koju, 1944 põgenes abikaasaga Rootsi. (Geni) Fotol koos Pätsiga; väidetavalt riiginõukogu liikme ametivannet andmas, EAA.2111.1.13222.12

11. Johannes Tagobert (1902-1999), maetud Viljandi Metsakalmistule. Lõpetas gümnaasiumi 1924, EW suurtükiväeohvitser lipniku auastmes al 1927, 1928 oli Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli jalaväekursuse aspirant. 1930 viibis 5. suurtükiväegrupis õppustel (Ohvitseride andmebaas). Pärit oli Säreverest, väidetavalt pidas talu, riigirentnik. Genis kirjas ka, et oli Paides politseinik? Foto: EFA.73.A.336.290

12. Bernhard Sihv (Sihw) (1900-1957), pärit Pilistvere khk Kõo vallast. Maetud Viljandi vanale kalmistule. Abikaasa Olga Marie oli käsitööline, lapsi ei näe. Lõpetas gümnaasiumi juunis 1924, tunnistus säilinud EAA.2100.1.14533, hinded kõik rahuldavad, v. a. laulmine hea :) Astus Tartu Ülikooli juba 1924 (matrikkel 5596, EAA.2100.1.14533), kuid lõpetas alles 1933 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna (Postimees 05.04.1933). Abiellus 40-aastasena, ning siis oli Bernhardi elukutseks märgitud riigiteenija (Sakala 17.08.1940). Riigi Teatajast võis lugeda (26.10.1937), et alates 29. septembrist 1937 oli Sihv nimetatud Viljandi 1. jaoskonnakohtuniku sekretäriks, kandideeris kohtuametisse. Foto TÜ matriklikaustast EAA.2100.1.14533: 

III rida vasakult: 

1. Ervin Järvisto (enne 1926 Erwin Rinderberg) (1901-1989), sündinud Karinul, maetud Koeru. Alates 1926 Järvisto, nimemuutus koos õe Hertaga (snd 1905) juba kümmekond aastat enne seda, kui nimesid massiliselt muudeti? Huvitav. Lõpetas gümnaasiumi 1924, hinded enamasti rahuldavad, v.a. inglise keel, vene keel ja laulmine, mis olid tunnistusel "head". Õppis TÜ filosoofiateaduskonnas 1924-28 (suundus kaitseväkke, kas lõpetas?), ülikooli matrikkel nr 5860, foto pärit EAA.2100.1.3910.9:

2. Alfred Eslas (1904-1972 USA) Pärit Laupalt, lõpetas gümnaasiumi juunis 1924, lõputunnistusel joonistamine/joonestamine ja võimlemine rahuldavad, ülejäänud tulemused "head"; suundus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonna majandusteaduse osakonda, matrikli nr 5217 (EAA.2100.1.1839.11), lõpetas ülikooli 1930. Abielus. Ameerikasse 1950. 

Foto EAA.2100.1.1839.11

3. Arnold Kikk (märts 1903 - juuni 1985 Inglismaa?) Pärit Kareda vallast, tegi sporti, Eesti Spordileht 12.04.1930 mainib Kikk Arnoldi II kohta algajate tõstmisel poolraskekaalus kuni 82.5 kilo; töötas Paide Tarvitajate Ühisuses "Iva", lõpetas töö kõrvalt kutsetunnistusega ärijuhtide kursuse 1939 (Ühistegelised Uudised nr 7, 17.02.1939). Huvitaval kombel annab Järva Teataja nr 23, 24.02.1942 hukkunute nimekirjas nii Evald Kikki kui ka Arnold Kikki nime. Samas on mul märkmetes kirjas, et Kikk suri Inglismaal Corbys juunis 1985 (allikas Estniska Dagbladet 10.07.1985). Segane värk. Pilti ei leidnud, Genis ei ole, perekonnast ei tea midagi. 

4. Peeter Koll. (1902-?) Veel üks kodanik, kelle kohta on minimaalselt infot leida. Matriklikaustast leidsin, et oli pärit Mäo valla elanikkude nimekirjast, Koll Tõnise poeg. Aga dokumentides on sünnikohaks antud hoopis Imavere vald Pilistvere khk. Gümnaasiumi lõputunnistus on kodanikul miskipärast ärakiri 2. septembrist 1924, erinevalt teistest, kes lõpetasid juunis. Väidetavalt oli originaalil tempel puudu ja kool pidi selle Tartusse järele saatma. Hmmm...? Järeleksamid vmt? Igatahes on ta proovinud Tartu Ülikooli saada, matrikkel 5578, õigusteaduskond. Õige gümnaasiumi lõputunnistus on siiski ka kausta vahel. (EAA.2100.1.5536) Vene keel ja laulmine on hea, ülejäänud hinded rahuldavad. Septembris 1927 on aga Koll palunud dekaani end õigusteaduskonnast viia üle põllumajandusteaduskonda. 1927. aastast on kaustas kiri, kus Koll tahaks tagasi õigusteaduskonda, kust ta "äärmistel rasketel majanduslistel põhjustel" 1926 oli sunnitud välja astuma. Mis seal iganes ka toimus, Kolli ladina keele eksamilehele 23. mail 1927 ilmus siiski napp märge "mitteilmunud". 1930 on Koll ise "ajutiseks" eksmati-avalduse kirjutanud, põhjuseks taas majanduslikud raskused. 1932 tahab ta jälle tagasi, kuid "põllumajandusteaduskonda" ja kirjutab lõppu: "Õppimise olin sunnitud katkestama vanemate surma, raske majanduslise seisukorra ja haiguse tõttu." 1934 palub ta end taas eksmatrikuleerida, ja sellega kaust lõppeski. Oijah, no pole kerge see eluke. Fotot kaustas kahjuks polnud, mujalt ka ei leidnud. Vähemasti 1939 oli mees endiselt elus ja kokkutulekul.  

5. Peeter Käär (?) Selle vennaga on ka kaunis keeruline, samanimelisi on kahjuks palju. Üks Peeter Käär on maetud 1968 Reopalu kalmistule, aga sünniaega pole kirjas, seega ei saa 100% kindel olla. Keegi Peeter Käär on olnud 1943 õppejõuks Vodja Tööjuhatajate- ja aianduskoolis (Järva Teataja 18.11.1943), kas see oli just kokkutulekul käinud Käär, on kaunis raske arvata. 

6. Reinhold Wilhelm Liiv / Rein Liiv (1902-1982) Pärit Türi-Allikult, oli 1926 Sõjakooli aspirant, EW aegne ohvitser lipniku auastmes alates 1926, nimemuutus jaanuaris 1939 (Ohvitseride andmebaas). Geni järgi oli tal kaksikõde Salme Marie ning lisaks veel kaks venda. Reinu esimene naine Helmi (snd 1904 Pukspuu) suri 1936, seega mõni aasta enne kokkutulekut, paaril oli vähemalt üks laps; ja hiljem Liiv abiellus teist korda, see proua (Linda) suri aastal 2005. Mõlemad prouad ja Rein ise on Rahumäele maetud. Millega Rein pärast Sõjakooli edasi tegeles? Teadmistes selle põlvkonna kohta on ilmselgelt suured tühimikud. Foto EFA.73.A.341.46

7. Arnold Leopold Riikpere, sündides Rikberg (nimevahetus koos abikaasaga 1935, ERA.5201.2.10656; 1902-1990). Rikberg sündis Paides ja on maetud Liiva kalmistule Tallinnas, isa Juhan oli pärit Geni järgi Tarbjalt ning ema Kirna kandist. Peres kasvas neli poissi, kellest Karl Johannes suri 1938 Austraalias, Voldemar Oskar juba 1894 lapsena Paides, ka vend Aleksandri kohta pole palju leida. 

Arnold igatahes lõpetas gümnaasiumi Paides juunis 1923 ja siirdus edasi Tartu Ülikooli õigusteaduskonda majandusosakonda (EAA.2100.1.13293), Eslas mäletatavasti suundus samasse osakonda aasta hiljem. Gümnaasiumitunnistusel on ühiskonnaõpetuses, loogikas, inglise, vene ja ladina keeles, laulmises ja võimlemises tulemused "head", ülejäänud ained rahuldavad.  Ülikooli lõpetas aastal 1933. Dokumendid saadetud Tallinna, Soo 27. 1946. aastal on Riikpere pöördunud ülikooli poole ja palunud väljastada kooli lõpetamise kohta tunnistuse, mis "sõjaajal on kaduma läinud". Juulis 1946 on Riikpere teenimas "Punaarmees ohvitserina" ja paber olla vajalik demobiliseerimisel. Vastuseks saab Arnold ärakirja ajutisest tunnistusest ja teadmise, et "diplomite väljaandmist veel ei teostata". Kas ta oma diplomi kätte sai, kaustast ei selgu. 

Ohvitseride andmebaasist selgub, et Rikberg oli suurtükiväe ohvitser lipniku auastmes, 1928 Sõjakooli patareikursuse aspirant (EFA.73.A.336.239), õppustel tegevteenistuses 1930. Riikpere suri 1990 Tallinnas. Riikpere proua Valve oli sündinud 1913, suri 2008 ja on samuti maetud Rahumäele. Foto matriklidokumentidest EAA.2100.1.13293. 

8. Otto Igalaan (Indermitte, 1901- aprill 1990), Gustavi poeg, pärit Takksaarelt (Türi), matriklidokumentides on küll kirjas, et sündis "Seinapallos"; abikaasa Erika (Denissen, Backmann), vähemalt kaks last. Matriklidokumentide mapis (EAA.2100.1.3240) leiab järgmist: Otto lõpetas gümnaasiumi 1922 ning tegi avalduse Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda metsandusosakonda. Avalduse pöördel on mitmeid eksmati-immati templeid, in and out kuni 1935, ja järgmisel lehel on avaldus ka õigusteaduskonda kaubandusosakonda astumiseks, samal aastal, 1922. Hiljem selgus, et ta palus end siiski õigusteaduskonnast metsandusse üle viia., siis sedapidi Gümnaasiumis õppis 1918-22 ja lõpetas selle heade tulemustega, mitte ühtegi rahuldavat. Hea peaga poiss seega. 1929. aastast on avaldus, millest avaldub, et ta õppis ülikoolis 1922-28, kuid pidi siis majanduslikel põhjustel pooleli jätma, 1929 palub end tagasi võtta, matrikli nr 3551. Sarnane avaldus on 1930./31. aastast, 1933. aastast, 1935. aastast. Ajad olid mõistagi keerulised, selge see. Veel 1935 on ta palunud võimaldada õppemaksu kuu aega hiljem maksta, kuid et avaldus ise on esitatud hilinemisega, on ülikool otsustanud jätta selle rahuldamata; see on üksiti ka kausta viimane lehekülg, tundub, et ülikool jäi siiski lõpetamata, kahjuks. Võimalik, et prioriteedid olid teised, elu on ju igaühel erinev. Edasise saatuse suhtes puudub ka selgus, tuleks sügavamalt kaevata, praegu pole selleks aega. Nimevahetuse kohta on säilinud dokumendid 1936. aasta sügisest (ERA.5201.2.93149), seal on mainitud tütar Maimut; perekonna tekkimine võis olla üks majanduslike raskuste põhjuseid. Maimu on hiljem kandnud nime Kramarenko ja tal on olnud vend Eerik Igalaan, kes, kui ma õigesti mäletan, õppis miskises spordikoolis korvpalli u. 1950ndatel. Igatahes oli Otto Igalaan/Indermitte kokkutulekul 1937, mis temast edasi sai, on veidi hämar. Haudi ei anna midagi, kas põgenes välismaale? Või saadeti Siberisse? Siis kuhu? Ja kuhu maetud? Foto EAA.2100.1.3240: 

9. Kristjan Meikop (1901-1987 Stockholm), Indreku/Hindriku poeg, pärit Pätsaverest Koigi vallast Järvamaal. Lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna cum laude 1932; oli Taavet/David Bergmanni asutatud fondi/sihtasutuse stipendiaat (EAA.2105.1.562); fond oli mõeldud nende eesti soost õpilaste toetamiseks, kes pärast gümnaasiumi edasi õppisid, aegade jooksul toetati fondist ca 800 õpilast (Vikipeedia, vt Bergmanni abiraha). Meikopi nimi tuleb välja veel kahest säilikust, ERA.1108.10.988 (Haridusministeerium) ja EAA.2100.5.489 (Meikop, Kristjan, "Aruanne pedagoogilisest tegevusest", 1935), millest võiks järeldada, et Meikop jätkas õpetajana. TLÜAR (väliseesti isikud, isik.tlulib.ee) kinnitab kahtlusi, tõesti on erialaks antud Meikopile "õpetaja, haridustegelane, keeletoimetaja, toimetaja"; rootsis on ta tegev olnud kirjastuses "Orto", Stockholmi Eesti Gümnaasiumis, Gimo Rahvaülikoolis, Stockholmi Ülikoolis. Eestist on põgenenud 1944 ja suundunud Rootsi. Geni järgi oli abielus, kaks poega. Foto Fotisest, EFA.100.A.8.25 aastast 1925: 

10. Martin Saks (1902-1962 Tallinn), skulptor ja maalikunstnik, skulptuurikateedri juhataja, sündinud Imaveres, isa Mart Eistverest. Saks on maetud Metsakalmistule; oli abielus, vähemalt kaks last, üks neist klaasikunstnik Vilja Volens. Pärast gümnaasiumi lõpetas Kõrgema Kunstikooli Pallas 1934. Tema kohta on internetis suhteliselt palju materjali leida. Foto: Genist

11. Hugo Vihalem (1903-1970), Johannese poeg, tema isa oli lõpetanud Kuuda õpetajate seminari, töötas õpetaja, vallakirjutaja ja notarina, sealhulgas notar Paides kuni 1930 (s.t. surmani), isa maetud Paide Reopalu kalmistule (Geni).  1922 elas Paide Tallinna tn 20. Isa oli kaks korda abielus, Hugo ema Adele Wilhelmine suri 1914. Hugo lõpetas gümnaasiumi 1922, hinded olid head, v.a. joonistamine, ilukiri, võimlemine rahuldavad, ja õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1922-26, märge lõpetamise kohta diplomiga cum laude 1926, matrikli nr 3437. Juriskonsult, arreteeriti 1953 ja anti 25 aastat "koostöö eest Saksa salateenistusega" ja "keelatud kirjanduse hoidmise eest". Vabanes 1956. Suri 1970, maetud Pärnamäe kalmistule (Geni). Abielus, vähemalt kolm last, poeg Andres Vihalem oli teleajakirjanik ETVs. Foto Fotisest EAA.2100.1.18241.32, arvatavalt aastast 1922.

12. Paul Rõõmussaar (1902-1944), Mardi poeg, pärit Kärust, arreteeriti Tartus 1941, suri aprillis 1944 Venemaal Sosva vangilaagris. Muuseas on ka andmeid, nagu oleks ta juba 1942 Venemaal maha lastud (memoriaal.ee)? Segane värk. Lõpetas gümnaasiumi 1922, hinded eesti keeles, matemaatikas, loogikas, füüsikas/keemias, maateaduses, inglise keeles, tööõpetuses, võimlemises head, ülejäänud ainetes rahuldavad. Paides elas Pikk tn 23. Õppis Tartu Ülikoolis meditsiini 1922-23, ülemineku avaldus õigusteaduskonda 31.01.1923, õigust õppis 1923-28, lõpetamise kohta märget ei leidnud, memoriaal.ee-s on märgitud "keskharidusega raudteelane"? Ju siis ei lõpetanud ülikooli. Arstidiplom oleks mehe ehk vähemasti osaliselt edasistest vintsutustest säästnud. Abielus, poeg Raido (1937-2017). Perekond küüditati Tomski oblastisse, naine Erika vabanes alles 1958 veebruaris, suri 2003. Foto matriklilt: EAA.2100.1.13759.3

13. Oskar Pihlak (1901-1968 Tallinn, vähk), arst. Isa Toomas, pärit Lõõlast. Gümnaasiumi lõpetas 1922, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1928, matrikli nr 3418. Huvitav on matriklidokumentides näiteks see, et ta on palunud end õppemaksust vabastada, ja ühes dokumentidest on üles loetletud tollased kulud õppimisele: 2500 marka + praktiliste tööde maksud semestris, korter ca 6000 marka semestris, söök ca 8000 marka semestris, pluss lisakulud (riietus? raamatud?) 2000 marka semestris, on võtnud laenu 10 000 marka, millest ei jätku selgelt. Rahatrall jätkub ka järgmistel aastatel, kord toetust antakse, siis jälle mitte, samal ajal sooritab Pihlak järjepanu visalt eksameid. No ei olnud odav lõbu see õppimine tollal ka mitte, praegusest ajast rääkimata. 1928 märtsis lõpuks tunnistati Pihlak arstidiplomi vääriliseks. Foto gümnaasiumi lõputunnistuselt EAA.2100.1.11549

Säilinud on matriklikaustas EAA.2100.1.11549 ka Pihlaku arstitõotus/vanne märtsist 1928, mis on ju ka vaatamisväärsus omaette, kirsiks tordil Pihlaku allkiri: 

Samal aastal, s.o. 1928 noppis kaitsevägi Pihlaku teenistusse, mees on kirjutanud ülikoolile ajutise arstitunnistuse kättesaamiseks "Pioneer-bataljonist II komp." aprilli alguses. Ohvitseride andmebaasi järgi arvati 1929 jaanuaris reservi reamehena ja 1930 novembris võeti reservi arstina. Oli Türi linnavanem 1939-40. Ohvitseride andmebaasis kirjas ka, et arreteeriti detsembris 1945 ja viibis vangistuses kuni september 1952. Milline ressursi raiskamine ... Pärast vangistust oli Sauel maa-ambulatooriumi juhataja kuni 1967. Suri maovähki 1968, pole võimatu, et vangistuse mõjud? 

Pihlaku abikaasa Johanna Pihlak (1903-1980) kandis kirjanikunime Irma Truupõld. 

14. Kaarel/Karel/Karl Epmann (13.03.1902-1988), Johannese (snd 26.okt 1860) poeg, pärit Türi-Allikult, ristitud Oisul, samanimeline mees on maetud Paide Reopalu kalmistule. Ema Eeva, snd 03.02.1870 Pilistveres, neiupõlves Kuulmata?. Eri dokumentides on eesnime kuju erinev, ristimistunnistusel Karel, politseipaberites Karl, gümnaasiumitunnistusel ja matriklis Kaarel. Matriklikaust EAA.2100.1.1704 on võrreldes teistega kaunis kopsakas, 83 digiteeritud lehekülge: gümnaasiumi lõpetas 1922, tunnistusel eesti keel, ajalugu, saksa keel, ladina keel, joonistamine rahuldavad, ülejäänud tulemused head, reaalainetes tugev. 1922 võeti Epmann vastu Tartu Ülikooli õigustaduskonda kaubandusosakonda. Kaubandusosakonnast, "mille lõpetasin", palub Epmann end septembris 1926 üle viia õigusteaduskonda. Järgmine paber tõendab, et Epmann on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna (mis näikse olema endine kaubandusosakond) cum laude 1926 ja et talle selline diplom tuleb väljastada, kuid et ta samal ajal jääb edasi õigusteaduskonna üliõpilaseks. 

Samas tuleb välja, et juba alates II semestrist 1927 on Epmann omal soovil üliõpilaste nimekirjast välja arvatud. Edasi on kohemaid kohal sundaja teenistus kaitseväes kuni novembrini 1932, 2. suurtükiväe grupis patareis nr 5, auaste kapral, suurtükiväeohvitser. Üllataval kombel ohvitseride andmekogus teda pole kirjas üldse. 9. jaanuaril palub Epmann end tagasi ülikooli võtta. 

Mais 1933 ta paberite järgi abielus veel pole, elukoht Tartus Lepiku tänav 9-4. 

1935 teenib Epmann Tartu-Valga Kinnistusjaoskonnasekretäri juures ja palub dekaanilt võimalust ära teha rahvusvahelise õiguse eksam prof. Piip juures tavaeksamitest erineval ajal. Pärast seda on kaustas paber, mis kajastab õigusteaduskonnakogu otsust väljastada Karl Epmannile diplom õigusteaduskonna lõpetamise kohta oktoobris 1935. Vaat siis, kaks diplomit! Ka selle diplomi ärakiri on kaustas olemas: 

Foto: EAA.2100.1.1704

Üllataval kombel midagi muud on tema kohta raske leida. Kus töötas? 1933. aasta avaldusel on kirjas, et dokumenti on vaja Kohtuministeeriumile. See juba ise võiks olla põhjuseks 1940ndatel repressioonide alla sattuda. Kas ta küüditati? Vangistati? Vend oleks nagu ära kustutatud; peale matriklikausta ja Haudi sissekande, et keegi Kaarel Epmann on Reopallu maetud. Asi vajaks lähemat uurimist. Kas on ehk järeltulijaid? Samale platsile on maetud keegi Hilda Holm, kes on Kaarelist veidi vanem ja on surnud ka veidi varem. Õde? Sugulane? Naine? Ei tea. Nii jääb praegu. 

15. Viimane mees III reas on Johannes Lugus (1905-1943). Matriklikaustast EAA.2100.1.8149 leiab sellise info: sündinud Mõisakülas Abja vallas, pärit Sürgaverest, elukoht 1923 Paide raudteejaam (meh?), isa Jaak Lugus, (Halliste?) raudteejaama ülem ja ema Rosalie; gümnaasiumi lõpetas 1923, tunnistusel eesti keel, ajalugu, joonistamine, laulmine, võimlemine rahuldavad, ülejäänud hinded head; avaldus Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda aastast 1923. Septembrist üliõpilaste nimekirjas ja samal ajal nähtavasti tööl raudteevalitsuse all. Sooritatud ainete hulgas on nimetusi, mille peale iga keskmine humanitaar kukuks lihtsalt pikali, nagu diferentsiaal- ja integraalarvutus, kõrgem algebra, kujutav geomeetria, termodünaamika, taevamehaanika, astrofüüsika jmt huvitavused :) Astrofüüsikaga kõige paremini ei läinud, sest Lugus palub 1927 dekaanilt luba "non sufficit" eksam uuesti teha,  "silmas pidades, et see uute õppekavade järele lubatud." Konkreetne vend, milleks pikka juttu :) Perlitz sellise võimaluse stud. math. Lugusele detsembris 1927 ka andis. 

Jaanuari lõpus 1928 (pärast astrofüüsika sooritamist) otsustatakse Lugusele lõpudiplom välja anda. Lugus on sealtpeale paberitega matemaatik ja loodusteadlane. Kausta lõpus on Luguse avaldus, kus ta palub end ülikooli nimekirjadest mitte välja arvata, sest on otsustanud "omada keskkooli õpetaja kutset". Tõenäoliselt rahvaväe komisjoni mõjutusel siiski tunnistatakse Lugus ülikoolist lahkunuks. Vend Konstantin õppis Tartus arstiteaduskonnas, kuid tundub, et ei lõpetanud. 

Taavet Bergmanni abiraha sihtasutuse kaustas on mainitud Johannes Lugust, kes õppis Pariisis 1930-1932 elektrotehnika ülikoolis (Ecole Superieure d'Electricite, loodi 1864; sellest seigast kirjutavad oma raamatus ka Raimo Pullat ja Tõnis Liibek (Auf der Suche nach der eigenen Alma Mater. Ingenieure und Architekten aus ..., lk 383) ja naasis pärast kolme aastat õpinguid sealt Eestisse elektriinseneri diplomiga. 1935 oli Lugusest saanud Narva elektrivõrgu ja veevärgi juhataja ning ta sõitis selles ametis koos linnaarhitekt Ottinguga 1937 Saksamaale, et Düsseldorfis, Essenis ja mujalgi moodsate veefiltreerimissüsteemidega tutvuda. 

Kahjuks sai geniaalne Lugus 1943. aasta jaanuaris venelaste pommirünnakus surma. Sellest kirjutas omal ajal "Põhja Kodu" nr 10, 28.01.1943, lisades, et meest jäi leinama abikaasa kahe väikse lapsega: 

Kõik. Tegelikult oli lõpetajaid kindlasti veelgi, ega siis kõik ei jõua alati kokkutulekule. Aga sellel konkreetsel fotol olid just sellised mehed ja nende lood. Arvestades, kui mitu meest fotol olid ülikooli lõpetanud cum laude ja kui mitu meest olid lihtsalt ülikooli lõpetanud, ning kui mitme mehe lugusid me lihtsalt enam ei tea, ei saa me ka kunagi enam teada, kui suur potentsiaal 1940ndate segaduses lõplikult kaduma läks. 

***

Tegelikult siiski käisin pärast ülaltoodud foto uurimist ka arhiivis, et kooli ajaloo ja ka õpetajate kohta lisainfot leida. Uurisin läbi neli kausta: ERA.2424.1.120 (Järva Maakonnavalitsus; õpetajate palgalehed); ERA.1108.4.240 (kirjavahetus 1920-21); ERA.2424.1.76 (Järva mk haridusosakonna kirjavahetuskaust 1921 jaan - dets), ERA.2424.2.16 (Järva mk haridusosakonna kirjavahetuskaust 1924 jaan - dets). 

Kaustast ERA.1108.4.240 leidsingi kooli ajaloo kohta väikseformaadilise lehekese, mille oli käsitsi kokku kirjutanud tollane koolijuhataja Johann Kana. Lühidalt oli seal kirjas, et Paide linnas oli aastakümneid asunud kreiskool, mis 1872. aasta seaduse järgi Vene linnakooliks muudeti, mis siis omakorda reorganiseeriti kõrgemaks algkooliks, ilmselt venekeelseks. 1917. aasta sügisel evakueeriti kool Venemaale. 1917./18. õppeaasta I poolel õnnestus "kohalikel seltskonnategelastel" eestikeelne kõrgem algkool käima panna. 1918./19. üritas Saksa okupatsioonivalitsus samades ruumides Tallinna tänaval Saksa "Mittelschulet" avada, kuid nende lahkumisel Järva maakonnavalitsus avas Paide Reaalgümnaasiumi, millena see "ka praegu töötab", s.o. aastal 1920. 1918./19. õppeaastal oli koolis viis klassikomplekti (I-V keskkooli klassid), 1919./20. õppeaastal olid olemas klassid II-VI, sest ruuminappusel I klassi vastu ei võetud, vaid olemasolev V läks edasi VI klassi. 

Hoone kohta oli kaustas samuti infot aastast 1920: puidust hoone, 5 klassituba, 1 saal, garderoob, õpetajate tuba, 4 väiksemat ruumi õppevahendite ja raamatukogu jaoks ning keldrikorruse ruumid kasutamiseks. Hoones oli elekrtivalgus ja ahjuküte; koolimajas (või kõrvalhoones) elas lisaks ka kooliteenija, hiljem oli neid kaks. Õpetajate raamatukogus oli näiteks 14 eestikeelset, 73 venekeelset (ilmselt tsaariaegset), 16 saksakeelset teost; õpilaste raamatukogus on mainitud 499 eestikelset ja 742 venekeelset teost, saksakeelseid raamatuid õpilaste raamatukogus polnud. Väidetavalt oli eraldatud 6000 marka õppevahenditeks ja 4000 marka raamatukogule. Raamatukoguhoidjaks oli keegi õpetajatest, kellele maksti lisatasu. Õppekeeleks oli eesti keel ja õpilased eranditult eestlased, tundus nimekirjadest. Ära oli mainitud õppemaksu suurus poolaastas: II klassis - 120 marka, III ja IV klassis 140 marka, V ja VI klassis 150 marka. Koolipidajatena on kirja pandud Järva maakond, Paide linn ja eraasutused, viimaseks oli peamiselt kohalik kaubatarvitajate ühisus "Iva", kes oma kasumist teatud protsendi (ca 10 000 marka aastas või midagi sellist) kooli pidamiseks annetas. Linn toetas kooli 5000 margaga igal aastal, riik/maakond maksis õpetajate palgad suurusjärgus ca 130 000 marka, õppemaksu laekus poolaastas ca 14 500 - 17 150 marka. Aasta sissetulekuks on märgitud selles kaustas suurusjärk ca 243 000 marka, kulud (õpetajate palgad, korterid, muude ametimeeste palgad, nt kooliarst jmt; üürid, küte, valgustus, kantseleikaubad, remondikulud, erakorralised väljaminekud, kooliteenija palk jmt) on umbes sama suurusjärk, eks neil oli eelarveline asutus nagu kool on tänapäevalgi. Asukohana on mainitud kaks hoonet, üks Tallinna tänav 38, teine Tallinna tänav 34 (seda on nimetatud H. Vinbergi majaks?) Asutamise aeg on dokumentidel 29. november 1918, kool oli registreeritud avaliku koolina. Tänapäevases mõistes õpilaskodu koolil esialgu polnud, hilisemates märkmetes teistes kaustades on siiski aimu sellest, et osa õpilasi kaugemalt said mingites ruumides siiski ööbida. 

Professionaalsest kretinismist aetuna uurisin kooli õpetajate kohta ka andmeid. 1920./21. õppeaastal on koolijuhatajana kirjas Johann Kana, kelle kohta on Fotises paar fotot säilinud ja kelle kohta leiab kaustast ERA.1108.4.240 (Järva mk haridusosakonna kirjavahetus 1920-21) järgmise info: sündinud 22. märtsil 1882, eestlane, EW kodanik. Õppis Eesti Aleksandrikoolis 2 klassi, Valga Õpetajate Seminaris 2 klassi; 1905 tegi Riias eksamikomisjoni ees kreiskooliõpetaja eksami matemaatikas; õppis internina Peterburi Löshafti kõrgematel kursustel 1906-1907; tegi 1910 Peterburi kooliõpetajate instituudis linnakooliõpetaja eksami. Oma aja kohta küllalt kõrgesti haritud härra seega. Enne Paidet oli ta õpetanud Valgas T. Grünbergi eraprogümnaasiumis 1906, Peterburi Jaani koguduse koolis 1906-1907, Peterburi Keiserliku Inimesearmastuse Seltsi kaubanduskoolis 1907-1909; Peterburis Jannsoni kaubanduskoolis 1909-1918; Vana-Vändra alevikoolis 1918-1919; Paide Naisgümnaasiumis ja Paide Poeglaste Reaalgümnaasiumis alustas veebruaris 1919, koolijuhataja alates 1920. Õpetas ainetest eesti keelt, matemaatikat ja füüsikat, oli võimaline õpetama eesti, vene ja saksa keeles. Pere oli tal ka ära mainitud: abikaasa Maria, snd 17. novembril 1880, poeg Edgar (snd 1. juunil 1912, represseeriti, suri Venemaal 1945). Tütar Maria sündis 22. aprillil 1916, pärast abiellumist kandis perekonnanime Hange. Lisaks elas Kana peres ka tema ema Mai, snd 6. augustil 1855. Kana oli koolijuhataja kuni maikuuni 1921, kuni ta suundus Riigikogusse. 

Kana oli I ja II Riigikogu liige, teist korda vist siiski asendusliikmena. Ka oli Kana hiljem Tallinnas linnanõunik. Johann Kana suri 1934 ja maeti Metsakalmistule. Foto arhiivist: EAA.2100.1.4322.8

Kui Kana 1934. aastal suri, avaldas nt Järva Teataja 11.01.1934 sellise artiklikese: 

Pärast Kana lahkumist Riigikogusse valiti uueks koolijuhatajaks Andres Erikson. Andres Erikson Jakobi poeg tuli Eestisse tagasi Venemaalt Kalugast, kuid oli väidetavalt sündinud Pärnumaal Tõstamaa kihelkonnas Seli külas 27. novembril 1860. Aastal 1920 oli tal abikaasa Lidia (Tõnise tütar, Välbe), 47 aastat vana ja tütar Lydia, 19 aastat vana. (ERA.36.2.2015; Erikson Andres, Jakobi poeg). Tütar oli sündinud Varssavis 1901. Elukutselt oli Erikson gümnaasiumiõpetaja, seda tööd tegi ta ka Kalugas enne Eestisse naasmist. Selist lahkus ta 1888, 1900-1915 elas Varssavis ja seat "evakueeriti" 1915 Venemaale Kalugasse. Eriksonil oli kõrgem haridus, nagu ta ise dokumendile kirjutas, oli ta "candidatus philologiae". Tallinnas tundis ta minister Birki ja koolijuhataja Bauerit. 

Tundub, et pärast Paidet oli Erikson koolijuhataja 1920ndate keskpaiku veel ka Väike-Maarjas (1925-27?). Ka on teada, et Eriksoni hilisem perekonnanimi oli Eriste. Erikson/Eriste suri pika ja raske haiguse tõttu märtsis 1940 ja maeti Elva kalmistule. Siis olid leinakuulutuse järgi (Päevaleht 21.03.1940) naine ja tütar veel mõlemad elus, mis neist edasi sai, ei loe praegu välja. Tütar Lydia/Liidia Eriste õppis Tartu Ülikoolis, säilinud on matriklifoto ca 1930ndatest, vanast Eriksonist endast pilti ei leidnud. 

Teistest reaalgümnaasiumi õpetajatest on algusaastail veel mainitud Anna Lemoniust. Lemonius oli sakslanna, Vene riigi kodanik, sündinud 11./23. mail 1866, laululehe järgi surnud aprillis 1921. Lemonius oli õppinud Peterburis St Anna gümnaasiumis ja omandanud kodukooliõpetaja kutse. Ta õpetas saksa ja inglise keelt igas klassis 4 tundi nädalas ning ta oli võimeline õpetama saksa, vene, prantsuse ja inglise keeles. Lemonius oli Peterburis olnud ca 15 aastat kodukooliõpetaja, Paide Poeglaste Reaalgümnaasiumis õpetas ta alates detsembrist 1918. Kahjuks pole prouast (tegelikult tundub, et Fräulein Lemonius polnud siiski abielus) ühtegi fotot säilinud, ka matmispaika ei leidnud. Küll on Osta-s keegi kunagi paari euriku eest maha müünud Lemoniuse matusteks välja antud laululehe: 

Veel üks õpetajatest oli õigeusu vaimulik Mihail / Mihkel Uusna, temast on arhiivis ka mõni pilt säilinud. Uusna oli sündinud 15. septembril 1882, oli eestlane ja EW kodanik. Uusna oli lõpetanud Riia Vaimuliku Seminari "I järgus, Stud. Theol." 1904; sooritas eksamid algkooli õpetaja kutse omandamiseks kevadel 1916, lisaks õppis Tartu Ülikooli õigusteaduse osakonnas, kuid lahkus sealt 1918. Varem oli Uusna õpetanud Jõhvi tütarlaste algkoolis 1904-1906, Kangro kihelkonnakoolis 1907-1917, Järva-Jaani kõrgemas algkoolis 1917-1918 ning alates 1918 oli õpetaja nii Paide Naisgümnaasiumis kui ka Paide Poeglaste Realgümnaasiumis. Tal oli perekond, dokumentides mainitud olid abikaasa Maria, snd 7. mail 1883, poeg Sergei (snd 27.09.1905), tütar Raissa (snd 24.03.1907) ja poeg Mihail (snd 27.03.1909). Uusna õpetas reaalgümnaasiumis vene ja ladina keelt ning ajalugu, oli võimeline õpetama nii eesti kui ka vene keeles. 

Arhiivis on foto kirjelduses mainitud, et Uusna oli sündinud Laimjalas ning suri 1943 Tallinnas. Foto: EAA.5410.1.72.36: 

Väga põgusalt on antud infot noore õpetaja Marta Hint'i kohta, sündinud oli ta 6. mail 1899 Suure-Jaanis, eestlane, EW kodanik. Lõpetas Paide Naisgümnaasiumi 7. klassi (= keskharidus) aastal 1918, edasi osales Tartu Õpetajate Seminaris kursustel 1919, samuti Tartu Ülikooli suvekursustel 1919 ja 1920. Õpetas eesti ja vene keeles, ainetest õpetas eesti keelt, maateadust ja ajalugu, lisaks Poeglaste Reaalgümnaasiumile andis tunde ka Paide tütarlaste reaalgümnaasiumis, 8 tundi nädalas. Genist kah pilti ei leidnud kahjuks, küll leidus seal infot abikaasa ja poegade kohta, laulatus 1922 Võrus, seega liikus Marta ilmselt millalgi edasi Lõuna-Eestisse. Genist selgus ka, et Marta Hint/Sermat on maetud Suure-Jaani kalmistule koos õe ja pojaga. 

Jaanuaris 1921 määrati Kanale juhataja abiks Juhan Paal, snd 5. märtsil 1886; tunde andis ta ka, sest Paal oli hariduse saanud Tartu Õpetajate Seminaris. Paal osales I maailmasõjas ja oli Vabadussõjas kirtsarööpmelisel soomusrongil nr 5, auastmelt alamkapten (ohvitseride andmebaas); arreteeriti 1941 ning suri 55-aastasena Vjatlagis veebruaris 1942. Juhanil oli abikaasa Rosalia (snd veebruaris1889) ja tütar Endla (snd mais 1912). Foto: EAA.2292.1.583.1:

Lisaks eeltoodud nimedele olid õpetajate palgalehtedel 1921 mainitud veel sellised nimed nagu Hugo Schwalm, Andrei Tomberg, Anna Mangelson, August Roosileht, Elsa Tamberg, Algus Raag (Raak?), Andres Rõuk, Johannes Timson, Hans Mikas ja Arthur Arro. Kuratooriumi liikmetena on mainitud nimesid Tobro, Söödor, Venda, Paal, Uusna, Lugus. Lisaks on palgal olnud kooliarstina Dr Peeter Naaris, kooliteenijad Nansing v Namsing (Mihkel ja Miina), Martin Ots, M. Rents. Sügisel 1921 on palgalehel lisaks ka Woldemar Sild. 

1924. aastal on palgalehel (ERA.2424.2.16, kirjavahetus) pea kõik samad nimed, Lemonius on surnud, Kana on arvatavalt Tallinnas; ja juurde on tulnud Margareta Valdmann, Oskar Paas, Joosep Saar, Jaan Lapp, Dr Konstantin Sööt (anatoomia ja tervishoid), Elisabeth Leihberg (inglise keel), Ljubov Elmanovits (vene keel), Edgar Schwartz (kodanikuteadus), Margot Seidelberg, Helene Born, Arnold Anier, Gottfried Vieckmann ja Helene Hanson. 1924. aastal on püsivalt palgal 15 õpetajat, kokku 5 õppeaastat ja 10 klassikomplekti paralleele. Ülejäänud õpetajaid uurin lähiajal. 

1924. aastal läks kool reorganiseerimisele (ühisgümnaasiumiks).

***

Kasutatud allikad:

AIS, Fotis (rahvusarhiiv)

visitjarva.ee; Rainer Eidemilleri kirjutis Paide Gümnaasiumi ajaloost

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=15068 

Geni.com

Vanad ajalehed Digaris