Reedel kell 15.43 saab Sinust täiskasvanu. Ma olen 18
aastat ja 9 kuud olnud Sinu ema ja maailmas pole ühtki teist saavutust, mille
üle ma oleksin NII uhke. Aga just päeval, mil ma tahaksin olla Sinu juures, olen
ma mitmendat päeva Tartus koolitusel ja Sina Tallinnas koolis ning nii ma siis kirjutangi Sulle täna õhtul siia. Sest kõiki neid asju, mida ma tahaksin, et Sa teaksid, ei saagi alati
silmast silma ja suu sisse öelda.
Halvad ajad on olnud need, mil mul pole olnud Sinu jaoks küllalt
aega. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen tulnud töölt, väsinud ja
närviline, kurnatud võõrastest muredest, jõudmata Sinu omadeni. Halvad ajad on
olnud need, mil meid on lahutanud töö või kooli tõttu sadu kilomeetreid ja
mitmeid pikki päevi. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen mõistnud, et ma
pole jaksanud ega osanud kõike seda, mida oleks vaja olnud jaksata ja osata, et
olla superema. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen ehmatusega taibanud, et kuitahes
tubli olles ei ole emana võimalik ette näha päris kõike siin elus, mõni asi
lihtsalt juhtub ja siis peab olema tarkust ja sitkust, et ikkagi edasi minna,
kõigele vaatamata. Eks halbu aegu peab elus ka olema, nendest on alati võimalik
midagi õppida. Halbu aegu ehk lausa peabki vähesel määral olema, siis oskad
helgeid aegu paremini hinnata ...
Aga - me oleme kõigele vaatamata hästi hakkama saanud ja meil
on rohkem siiski olnud toredaid aegu! Kas mäletad, kuidas lugesime õhtuti
unejuttu, kui te väiksed olite? Ja mäletad, kuidas Sa esimest korda
šokolaadikooki küpsetasid? Haapsalu salli kudusid? J Kas
mäletad, kuidas te Dexteriga esimest korda jalutama läksite? Või tuvilugu? J Kas
mäletad, kuidas me kööki remontisime? Kas mäletad, kui ilus Sa olid, kui kooli
lõpetasid? Kas mäletad, kuidas me mööda Eestit ja kaugemalgi ringi oleme
konnanud? Kas mäletad, milline on taevas pealpool pilvi? See on pehme ja kuldne ... Kas mäletad, kuidas ma
tirisin teid mõlemaid pargi alla langevaid tähti vaatama? Ma olen võimatu, ma
tean ... J
Me oleme riielnud ja leppinud. Me oleme vaikinud ja
rääkinud. Me oleme koos kurvastanud ja koos rõõmustanud. Me oleme koos kuuske
ehtinud ja kelgutamas käinud. Me oleme koos kokku ja lahku kasvanud ning
targemaks ja tugevamaks muutunud. Me oleme erinevad, kuid ometigi sarnased. Me
oleme ema ja tütar ning see ei muutu mitte kunagi, toogu elu meile mida iganes.
Meid Sinuga seob see salajane ja maagiline side, mida ei saa ka kogu maailma
kurjus ja rumalus mitte kunagi lõhkuda, seesama maagiline side, mis laseb meil
teineteise mõtteid ja tundeid aimata, ilma et kumbki sõnakestki lausuks ...
Aastad on läinud lennates ja sa oled märkamatult kasvanud
suureks. Palju-palju kiiremini, kui see mulle oleks meeldinud! Aga ma tean, et
sa oled nii halbadest kui ka headest aegadest õppinud ja need õppetunnid on nüüd
alati Sinuga. Ma tean, et Sinust on kasvanud tubli ja iseseisev tüdruk, kes
saab alati kõigega hakkama ega kaota ka keerulisematel aegadel sihti silme
eest.
Soovin Sulle kõike head Su täiskasvanuelus, palju
toredaid inimesi, kes oleksid Sulle toeks nii rõõmsatel kui ka rasketel
aegadel, palju meeldejäävaid sündmusi, millest jääks Sulle südamesse ja hinge
kimbuke helgeid mälestusi, mida ei saa Sinult keegi võtta. Soovin Sulle edu ja
õnnestumisi, kaastundlikku hinge ja tervet mõistust, ausat südant ja otsekohest
meelt, töökust ja tarkust, et saaksid elus alati ja kõigega hakkama. Ja veel - ära lase
igapäevarutiinil tappa endas tahet alati õppida - surmani õppida, sest elu on
nii säravilus ja nii-nii huvitav, kuid me tunneme sellest vaid kübeväikest osakest.
