Sünnipäevakiri Elisele

Reedel kell 15.43 saab Sinust täiskasvanu. Ma olen 18 aastat ja 9 kuud olnud Sinu ema ja maailmas pole ühtki teist saavutust, mille üle ma oleksin NII uhke. Aga just päeval, mil ma tahaksin olla Sinu juures, olen ma mitmendat päeva Tartus koolitusel ja Sina Tallinnas koolis ning nii ma siis kirjutangi  Sulle täna õhtul siia. Sest kõiki neid asju, mida ma tahaksin, et Sa teaksid, ei saagi alati silmast silma ja suu sisse öelda. 

Meil on nende aastate jooksul olnud nii häid kui ka halbu aegu, nagu kõigi teistegi inimeste elus.

Halvad ajad on olnud need, mil mul pole olnud Sinu jaoks küllalt aega. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen tulnud töölt, väsinud ja närviline, kurnatud võõrastest muredest, jõudmata Sinu omadeni. Halvad ajad on olnud need, mil meid on lahutanud töö või kooli tõttu sadu kilomeetreid ja mitmeid pikki päevi. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen mõistnud, et ma pole jaksanud ega osanud kõike seda, mida oleks vaja olnud jaksata ja osata, et olla superema. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen ehmatusega taibanud, et kuitahes tubli olles ei ole emana võimalik ette näha päris kõike siin elus, mõni asi lihtsalt juhtub ja siis peab olema tarkust ja sitkust, et ikkagi edasi minna, kõigele vaatamata. Eks halbu aegu peab elus ka olema, nendest on alati võimalik midagi õppida. Halbu aegu ehk lausa peabki vähesel määral olema, siis oskad helgeid aegu paremini hinnata ...

Aga - me oleme kõigele vaatamata hästi hakkama saanud ja meil on rohkem siiski olnud toredaid aegu! Kas mäletad, kuidas lugesime õhtuti unejuttu, kui te väiksed olite? Ja mäletad, kuidas Sa esimest korda šokolaadikooki küpsetasid? Haapsalu salli kudusid? J Kas mäletad, kuidas te Dexteriga esimest korda jalutama läksite? Või tuvilugu? J Kas mäletad, kuidas me kööki remontisime? Kas mäletad, kui ilus Sa olid, kui kooli lõpetasid? Kas mäletad, kuidas me mööda Eestit ja kaugemalgi ringi oleme konnanud? Kas mäletad, milline on taevas pealpool pilvi? See on pehme ja kuldne ... Kas mäletad, kuidas ma tirisin teid mõlemaid pargi alla langevaid tähti vaatama? Ma olen võimatu, ma tean ... J

Me oleme riielnud ja leppinud. Me oleme vaikinud ja rääkinud. Me oleme koos kurvastanud ja koos rõõmustanud. Me oleme koos kuuske ehtinud ja kelgutamas käinud. Me oleme koos kokku ja lahku kasvanud ning targemaks ja tugevamaks muutunud. Me oleme erinevad, kuid ometigi sarnased. Me oleme ema ja tütar ning see ei muutu mitte kunagi, toogu elu meile mida iganes. Meid Sinuga seob see salajane ja maagiline side, mida ei saa ka kogu maailma kurjus ja rumalus mitte kunagi lõhkuda, seesama maagiline side, mis laseb meil teineteise mõtteid ja tundeid aimata, ilma et kumbki sõnakestki lausuks ...

Aastad on läinud lennates ja sa oled märkamatult kasvanud suureks. Palju-palju kiiremini, kui see mulle oleks meeldinud! Aga ma tean, et sa oled nii halbadest kui ka headest aegadest õppinud ja need õppetunnid on nüüd alati Sinuga. Ma tean, et Sinust on kasvanud tubli ja iseseisev tüdruk, kes saab alati kõigega hakkama ega kaota ka keerulisematel aegadel sihti silme eest.

Soovin Sulle kõike head Su täiskasvanuelus, palju toredaid inimesi, kes oleksid Sulle toeks nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel, palju meeldejäävaid sündmusi, millest jääks Sulle südamesse ja hinge kimbuke helgeid mälestusi, mida ei saa Sinult keegi võtta. Soovin Sulle edu ja õnnestumisi, kaastundlikku hinge ja tervet mõistust, ausat südant ja otsekohest meelt, töökust ja tarkust, et saaksid elus alati ja kõigega hakkama. Ja veel - ära lase igapäevarutiinil tappa endas tahet alati õppida - surmani õppida, sest elu on nii säravilus ja nii-nii huvitav, kuid me tunneme sellest vaid kübeväikest osakest. 

Ma olen õnnelik, et Sa valisid just minu oma emaks ja olid mu toredaks külaliseks kõik need linnutiivul läinud aastad. Palju õnne, armas Elis, jääd mulle alati väga kalliks! 

Ikka parimat soovides ja kallistades, 

emps.