Gahlnbäck'ide perekond Eestis

Siin ja seal olen märganud perekonnanime Gahlnbäck, sageli on esimese Eesti ajast silma jäänud just kaks sportlasest venda selle nimega, nii et on ajapikku kogunenud märkmeid, mille tähendan nüüd siia üles, et kaotsi ei läheks. Sageli mainitakse selle nimega seoses ka "kaupmehi Tallinnas", ja et nimi ise on ju selgelt rootsipärane, sestap hakkas asi mulle huvi pakkuma. 

Spordileksikon aastast 1937, lk 37, annab kaks nime, jääpurjetajatest vennad Etienne Carl Edmund (snd. 1903 Tallinnas) ja tema vanem vend Gösta Carl Erik (snd. 1897 Tallinnas). Mõlema isaks on nimetet (Karl) Erikut, kes olnud "kaupmees ja purjesportlane". Tegelikult tean tänaseks, et poiste isa oli ka konsul ja suurettevõtja, Tallinna börsikomitee liige, Mustpeade vennaskonna liige ja mida kõike veel. 

Kes siis olid esimese Eesti ja Tallinna kuulsad Gahlnbäckid? Ja kuhu nad jäid?

Raamaturiiulis seisev 1940. aastal välja antud "Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide" lk 64 alustab sissekannet Gahlnbäckidest nii: 

"GAHLNBÄCK, rootsi päritoluga kaubandustegelaste perekond Tallinnas." Loetelu algab seal nimega CARL FERDINAND GAHLNBÄCK, kes on sündinud 18./28.? novembril 1812 Tallinnas. Olgu, tema juurde tuleme pärastpoole tagasi, sest nagu mu märkmed ütlevad, tema pole sugugi selle suguvõsa algus Eestis, see lugu ulatub ajas ikka natuke veelgi kaugemale. 

Kui netis ringi vaadata, selgub, et keegi on Vikipeediasse teinud napi sissekande, kust selgub, et Gahlnbäckid olla pärit hoopis Mecklenburgist Penzlinist, nimevariandid veel GAHLENBECK ja/või GALLENBECK, ja tegu olla "käsitöölis-, kaupmehe-, literaadi- ja aadlisuguvõsaga". Välja on toodud mõned suguvõsaliikmed, kusjuures näiteks Etienne'i, esimese Eesti kuulsat jääpurjetajat ja mitmekordset Euroopa meistrit, pole Vikis mainitud. Tuleb see viga ilmselt endal ära parandada. Etienne'ist olen näinud fotosid Fotises ja tema kohta on kanne ka esimese Eesti aegses spordileksikonis 1937. Aga temast kah hiljem. Küll on huvitaval kombel Vikis ära mainitud Etienne'i vanem vend Gösta Carl Erik Gahlnbäck, kes oli samuti jääpurjetaja. Nu vaatame siis, mis me kahe sportliku venna suguvõsaliini kohta veel leiame.

***

Viskasin pilgu Genisse. Sealt vaatas vastu tõesti Etienne'i ja Gösta Gahlnbäcki kauge esiisa, väidetavalt Mecklenburgis Penzlinis 1709. aastal sündinud ja 1799. aastal Revalis/Tallinnas surnud MICHAEL GAHLNBÄCK, kelle üks prouadest oli Haapsalus sündinud Katharina Elisabeth Graen (1721 Haapsalu - 1758 Reval/Tallinn; preilna isa Reinhold Graen oli 1681 samuti sündinud Haapsalus); Michaeli ja Katharina viiest lapsest neli olid sündinud Haapsalus (Catharina Elisabeth 1742, Maria Dorothea 1744, Joachim Friedrich 1746, Anna Christina 1748 ja viimane poeg Johann Heinrich 1752, kuid tema sünnikohana on juba mainitud Revalit/Tallinna.)

Esimene abikaasa Katharina Elisabeth suri 36-aastasena ja Michael on abiellunud uuesti, teise proua nimi oli Luise Eleonora, ja kui ma õigesti aru sain, siis oli Tallinnas ca 1711 sündinud proua Luise (Tallinnas 1750. a. surnud Johann Friedrich Pluskuse tütar) enne abielu Michaeliga hoopiski Hamburgis sündinud Cordt Wilhelm Buschi (srn. 1746) lesk. Michaelil ja Luisel lapsi polnud. Ka teine proua suri enne Michaeli. 

Bäckermeister (Geni andmed, mis see üldse on, pagarmeister?) Michaelist pole säilinud ühtegi visuaalset pilti, vähemalt mina ei leidnud. Tema ja Katharina tütarde saatusest pole eriti midagi teada, mõlemad pojad on olnud abielus ja üsna produktiivsed järeltulijate mõttes: pojal Joachim Friedrichil (1746 Haapsalu - 1815 Tallinn) on Genis reas vähemalt seitse last, ja teisel pojal Johann Heinrichil (1752 Tallinn - 1809 Tallinn) oli Geni järgi vähemalt kuus last. Viimane tegelane, etteruttavalt, huvitab meid Etienne'i ja Gösta lugu silmas pidades veidi rohkem ;) 

Michaeli esimene poeg Joachim Friedrich on abiellunud 1773 jaanuaris, sellest on Saagas säilinud digiteeritud sissekanne (allikas TLA.31.1.62; 1758-1833), siin on mainitud Joachimi seotust Kanuti gildiga: 

Joachim Friedrich niisiis abiellus Johann Gottfried Ploschkuse tütre Juliana Dorothea Ploschkus'ega (1757 Tallinn - 1817 Tallinn) ja neil oli vähemalt seitse last, reastan siia pojad: Johann Friedrich 1774-1833, Gottfried Daniel 1776-1844, Carl Gottfried (1778-1778, suri beebina), Carl Gustav (1779-1845) ja Peter Ferdinand (1785-1858). 

Nagu ma juba mainisin, huvitab selle konkreetse loo puhul meid rohkem Michaeli noorem poeg JOHANN HEINRICH (1752 Tallinn - 1809 Tallinn). Johann abiellus Christina Elisabeth Vogeliga (1754-1820) ja neil oli rida tütreid (viis Geni järgi) ning üks poeg Johann Heinrich (1778-1868), keda Genis nimetatakse austavalt kaupmeheks (Kaufmann). Sellest Michaeli noorema poja pojast on juba säilinud miski visuaalne kujutis, mis on üles riputet Genis: 

Kui tõetruu see kujutis on, jäägu igaühe enda otsustada. Igatahes on selle vennikese kohta teada, et ta sündis juulis 1778, esmaspäeva hommikul (TLA.31.1.32; 1768-1786), ja tema isa oli seotud Kanuti gildiga: 

Temast sai ametilt kaupmees, ta oli kaks korda abielus, ja et oleks huvitavam uurida, mõlemal korral oli tema abikaasaks Henriette :) 

Kruttisin siis mõned korrad Genis neid liine edasi-tagasi ja meid huvitav abikaasa ehk Etienne'i ja Gösta esiema oli Henriette Amalie Wulfert (1793-1861). 

Nende esimene laps, poeg, sündis mais 1809, kuid suri kohe järgmisel päeval. Juba järgmisel aastal, nagu neil aegadel vististi ikka, sündis tütar Heinriette Ottilie, kes suri küllalt noorelt (1810-1836), seejärel tütar Henriette Elwine (1811-1874 Kuressaare, abiellus Karja pastori Johann Reinhold Hunnius'ega), ja seejärel sündis kauaoodatud poeg CARL FERDINAND (1812-1892), kellest ühel päeval pidi saama kauaaegne Suurgildi oldermann ning Etienne'i ja Gösta vanavanaisa: 

(Carl Ferdinand Gahlnbäck. Foto pärit Fotisest: viide TLA.1465.1.3101)

Pärast poeg Carli sündis Johannile ja Henriette Amaliele Geni järgi veel vähemalt kaks tütart, Henriette Amalie (Jordan, 1814-1889) ja Henriette Pauline (1817-1885), viimane abiellus Karl Edmund Girard de Soucanton'iga (mees uppus 51-aastaselt, aastal 1861 Prangli juures, järele jäi poeg). 

Etienne'i ja Gösta vanavanaisast Carl Ferdinandist (1812-1892) on teada niisiis, et ta oli Suurgildi oldermann ja Mustpeade vennaskonna liige. Carli õde muuseas polnud ainus, kes oli nn "Suka-Antoni" perekonnaga lähemalt seotud, ka Carli abikaasa oli sünni poolest Girard de Soucanton, nimelt oli Anna Charlotte 1785. aastal sündinud Johann Carl Baron Girard de Soucantoni tütar (1818-1879). Poiste vanavanaisa Carl Ferdinand oli omanimelise kuulsa kaubandusfirma asutaja 1837, firma kestis kuni 1940, mil juhtus meil siin teadagi mis. Lisaks teab Geni mainida, et Carl olnud konsul "Lüübekis, Breemenis ja Hamburgis". 

Carli ja tema firmat mainib ka sissekande alguses mainitud "Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide" (Tallinn, 1940) alljärgnevalt: 

"Carl Ferdinand G. /.../ õppis kaubanduslikul alal ms. Inglismaal ja Rootsis, asutas 1837. a., XVIII s. alguse saanud H. J. Berg'i äriettevõtte järglasena, firma "Carl F. Gahlnbäck". Firma esialgne eksport- ja importkaubanduslik tegevus laienes hiljemini ka laevandusharu avamise tõttu. G. oli 40 a. Suurgildi oldermann ning Lüübeki, Breemeni ja Hamburgi konsul; surn. 24. VIII 1892 vkj. Tallinnas."

Selline tegus tegelane. Carl Ferdinandil ja tema abikaasal Annal oli vanusevahe kuus aastat. Anna on surnud Wiesbadenis aastal 1879, kõvasti enne abikaasat. Paaril oli kolm poega, kellest noorim Carl Richard suri suvel 1845 vaid ühekuusena. Ülejäänud kaks poega, Carl Johann Heinrich (1839 Tallinn - dets 1898 Berliin) ja Carl Edmund William (1843 Tallinn - 1902 Wiesbaden) võtsid pärast isa surma ettevõtte juhtimise üle. Meid huvitab praeguse loo juures Etienne'i ja Gösta vanaisa Carl Johann Heinrich, kellest on Fotises samuti foto säilinud (väidetavalt aasta on 1862, viide TLA.1465.1.3214): 

Poiste vanaisa Carl Johann Heinrich oli samuti abielus kaks korda. Esimene abielu leidis aset aastal 1864 Edmund Theophil von Glehni (1800-1884) tütre preili Emilie Josephine von Glehn'iga (hüüdnimi Misi, 1846-1879, suri 32-aastaselt Tallinnas): 

I abielu. Allikaviide: TLA.236.2.7, 1834-1872

Paaril oli kokku vähemalt neli last: Herda Charlotte Emilie (hiljem Mayer, snd 1865 Tallinnas, abiellus 1885, vähemalt 1888 oli veel elus, mil sündis tütar Elsa Mary Tallinnas, edasi ei leidnud midagi), poeg Carl Ferdinand, snd detsembris1866 Tallinnas, hingekirjas Olevistes; poeg Johann Heinrich detsembris 1867 ja noorim poeg, Etienne'i ja Gösta isa KARL ERIK (snd 1868 Tallinnas - ?). 

Abielu lahutati, ema Misi abiellus uuesti ja sellest uuest kooselust sündis veel üks tüdrukuke, kuid ema suri, kui Karl Erik oli umbes 11-aastane poisike, seega väga vara. Ka Karl Eriku isa abiellus uuesti, teine abikaasa Bertha Anna Elise Markmann oli sündinud 1854 Berliinis, lapsi neil nähtavasti polnud. 

Carl Ferdinandi asutatud ettevõte läks seega pärast tema poegade Carl Johann Heinrichi ja Carl Edmund Williami surma esimese noorimale pojale Karl Erikule aastal 1900, kirjutab biograafilise leksikoni täiendusköide (1940, lk 64). Kas Karl Eriku vanemad vennad olid siis selleks ajaks juba surnud? 

Karl Eriku kohta on samas üllitises kirjutet: "... õppis Tallinna kub[ermangu]-gümnaasiumis, kaubanduslikul alal Rootsis ja Inglismaal; ta on olnud Suurgildi oldermann, Rootsi, Norra ja Taani konsul. Viimase poolt hoogsalt arendatud ettevõtte tegevusaladeks kujunesid laevamaakleri-, reederi- ja speditsiooniäri, Hamburg-Ameerika laevaliini esindamine, korrapärase kauba- ja reisuaurikute ühenduse pidamine Soomega, Stettini ja Hamburgiga, või ja munade hulgieksport." Karl Erik oli riigiarhiivi andmetel ka Mustpeade vennaskonna liige (TLA.1465.1.3724): 

 Nii. Olen seega jõudnud Etienne'i ja Gösta isani. Abiellus ta Helmi Elise Brosse'ga (snd 1873 Tallinnas) ja paaril oli kolm last: Gösta Carl Erik (sept 1897 Tallinn - juuli 1961 Steinhude Saksamaal), Charlotte Misi (Mannelin, 1899 Tallinn - august 1954) ja Etienne Carl (1903 Tallinn - 1982 Stockholm). Tüdruku kohta ei leidnud muud, kui et ta oli abielus 1888. aastal Helsingis sündinud Johan Gustaf Manneliniga, järeltulijaid neil vist polnud. 

Enne veel, kui vendadest kirjutan, vaatan arhiivi. 1921. aastast on poiste isast Karl Erikust säilinud foto (EAA.2111.1.14166.3), kus ta on esireas istujatest paremalt esimene, pildil on Tallinna börsikomitee koosseis koos keskel istuva president Pätsiga: 

Veel üks foto on leitav aastast 1895?, viide TLA.1465.1.3386, mida on kasutatud ka Genis, siin peaks Karl Erik olema arvutuste kohaselt ca 27, aga näeb välja tunduvalt-tunduvalt vanem, seega on aastaarv ilmselt arhiivis vale, pigem tegu ca 1920ndatel tehtud fotoga: 

1931. aastal on Karl Erik Gahlnbäck 63-aastane ja konsuli ametis Uuel tänaval, sellest annab aimu vanas ajalehes Kaja 14. oktoobril 1931 ilmunud kuulutus aadresside ja telefoninumbritega, ettevõte on tõesti olnud suur, kui aadresse vaadata : 

1939. aastal müüakse aurulaeva pileteid Vana-Viru 11 (kuulutus ilmus Päewaleht, 02. august 1939): 

Genis on ettevõtte kohta veel selgitatud, et "1930. aastatel olid firma omanikeks ja juhtideks konsul (Karl) Erik Gahlnbäck, Gösta Gahlnbäck ja Etienne Gahlnbäck (kaks viimast olid ka tundtud ja edukad jääpurjetajad). /.../ 1939-40 lahkusid baltisakslastest Gahlnbäckid ümberasumise käigus Eestist." Kas Karl Erik oli veel elus ja asus ümber, või oli ta selleks ajaks juba surnud? 1941. aastaks pidi ta olema üle seitsmekümne. 

See viimane osa teeb natuke kurvaks ju. Alates 18. sajandist on need tegelased põlvkondade viisi sündinud Eestis, Haapsalus, Tallinnas. Kui me oleksime suutnud sellised ajudega ja ettevõtlikud tegelased hoida Eestis, kas meie elu oleks läinud teisiti? Kui baltisakslased ja eestlased oleks kokku hoidnud, ehk oleksime siis sovjetiajast sootuks pääsenud? Oleks-poleks ... 

Igatahes, oli sellega kuidas oli, nüüd lõpuks vendade juurde, kellest tahtsin alustada. 

Gösta Carl Erik (1895-1961) oli Karl Eriku esmasündinud poeg, seega kolmest lapsest ja kahest vennast vanim. "Spordibiograafiline leksikon" avaldas 1937 Gösta kohta niisuguse sissekande: 

"GAHLNBÄCK, Gösta Carl Erik, f-a Gahlnbäcki kaasomanik Tallinnas. Sünd. 6. 9. 1897 Tallinnas, isa Erik, kaupm.; purjesportlane, ema Helmi. - Õpp. Toomkoolis, lõp. Tall. reaalkooli eksternina 1915. Õppis Riia politehnikumis, hiljem Moskvas kommertsala. - Pärast politehnikumis õppimist võttis osa Soome Vabadussõjast (sai Soome vabadusristi), pärast seda oli Rootsis, siis Eesti vabadussõjas Balti rügemendi suurtükiväes. Edasi viibis Inglismaal. Al. 1921 f-a Gahlnbäcki kaasomanik. - Sportimist al. 1911, harrast. jääpurjetamist ja purjejahisporti. Võistelnud mõlemal alal ka Soomes, Rootsis ja Lätis. Omand. 45 auhinda. Läti jääspordinädalal saanud kõige enam punkte. Soomes ja Rootsis kuuel võidusõidul omandan. kuus esimest kohta. - Eestimaa Merijahtklubi l[iige]. al. 1911, tegevsportl[ane]. al. 1920, asekommodor 1924-32, juh[tkonna]. l[iige]. al. 1922. Praegu Eestim. Merijahtklubi asekommodor, jääspordi sektsiooni juhataja, Rootsi Kuningliku Jahtklubi liige ja Tallinna esindaja. Jahtklubide liidus Eestim. Merijahtklubi esindajana. - Kuulub kaitsel. Põhja malevkonda, hoolsuse eest saanud kaitsel. rinnamärgi. - Koostanud Eestim. Merijahtkl. aastaraamatuid ja kirjut. Soome ning Eesti ajakirjanduses."

Vaat selline tegus tegelane. Fotises on Göstast foto, sama ilmselt ripub üleval ka Genis, allikaviide TLA.1465.1.3459, dateeritud aastasse 1920: 

Gösta oli abielus Marie-Anna Josephine Mikulsky'ga (Genis pilt ka, snd. 1898 Krasnojarskis Venemaal, isa Stanislaus Mikulsky) ja neil oli kaks tütart: septembris 1922 sündinud Charlotte Yvonne ja jaanuaris 1925 sündinud Charlotte Marita/Marika (kumb siis? Genis üks, arhiivis teine nimi?). 1938. aastal on mõlemad tüdrukud teinud välispassi pildi ja need on säilinud arhiivis, Yvonne (ca 16-aastane) esimesel ja Marita (ca 13) alumisel fotol, viited fotode allserval: 

Gösta suri Geni järgi 1961 Saksamaal, pereliikmete edasise saatuse kohta pole üldse midagi leida. Nad liikusid Rootsi ja Gösta töötas seal kuni pensionipõlveni, kas nad jäid sinna või liikusid koos temaga Saksamaale? 

***

Etienne'i kohta kirjutab 1937. aasta "Spordibiograafiline leksikon: 

"GAHLNBÄCK, Etienne Carl Edmund, f-a Gahlnbäcki kaasomanik Tallinnas. Sünd. 12.8.1903 Tallinnas, isa Erik, kaupmees, purjesportlane, ema Helmi; abielus Tordis Faure'ga. - Lõp. Toomkooli 1921, edasi viibis ühe aasta Inglismaal ja teise Rootsis end täiendamas, õppinud meiereides. - Vabadussõja ajal Balti pataljonis (rügemendis, tagavarapataljonis). - Al. 1921 töötab oma firmas. - Spordib al. 1916, harrast. tennist, ratsasporti, jääpurjetamist ja purjejahisporti. Jääpurjetamises võistelnud korduvalt Riias, Angerburgis ja Stokholmis. Euroopa meister jääpurjetamises 1933, 1935, 1936, 1937. Saavutan. suurimaks kiiruseks 135 km-t. Viis korda võistelnud Euroopa esivõistlustel. - Kuul. Eestimaa Merijahtklubisse al. 1916; sama klubi jääpurjekate sektsiooni juhatuses, edasi liige Tallinna ratsaspordiklubis ja Eestimaa Lawntennis- ja Hokiklubis. Tallinna Spordipressi Klubi toetaja liige. - Kirjutanud ajalehtedele rohkesti artikleid jääpurjetamise ja purjejahispordi üle. - Kuulus korduvalt Eesti parima kümne sportlase hulka nendel aastatel, mil TSK nende kümne hulgast ühele määras kuldmedali aasta parima sportliku saavutuse eest, seega paljukordne kuldmedali kandidaat." 

Mida 1937. aasta leksikon ei saa tuleviku kohta kuidagi mainida, on aga leida vanadest ajalehtedest ja nimelt on ajalehes Esmaspäev, 21.03.1938 kirjas see, et järgmisel aastal (1938) sai Etienne'ist uuesti Euroopa meister, seekord juba viiekordne: 

Nii et Eestil oli viiekordne Euroopa meister ... Vaat siis, millele sõda joone peale tõmbas. Sellised mehed, lihvitud oskused, laialdased teadmised ja kogemused ... 

Etienne'i foto Fotises, viide ERA.1.2.533.67.1: 

Etienne'i isikliku elu kohta on Genist ja spordileksikonist teada, et ta oli abielus Riias 1904 sündinud Tordis Faure'ga, kelle isa oli omal ajal siiski sündinud Tartus; laste kohta ei olnud kuskilt midagi leida. Genis on kirjas, et Etienne suundus 1940 Rootsi ja suri Stockholmis 1982. 

Maa Hääl 03. novembril 1939 kirjutas, kuidas seljakottidega Etienne ja Tordis Gahlnbäckid lahkusid aurik "Der Deutsche"-ga, olles eelnevalt andnud allkirja kodakondsusest loobumise kohta. Tordis oli nutnud. Lapsi ei mainita ka siin. 

Tordise mõned fotod on samuti arhiivis alles, näiteks ERA.1.2.533.141.1: 

Keeruline ja segane pidi see minek olema, kui inimesed olid siin sündinud ja pidid äkki kõik harjumuspärase maha jätma. Ei kujuta hästi ettegi, mida nad hingeliselt läbi pidid tegema. 

eag.vanatehnika.ee teatel suundus ka Gösta alguses Rootsi, töötas seal laevafirma Salen-Rederierna kontrollosakonna juhatajana, jäi pensionile 1959 ja suundus pärast seda elama Saksamaale, suri Hannoveri lähedal Steinhudes, tagasiteel koju Helsingis peetud Soome jahtklubide regatilt. Viitena on antud Estniska Dagbladet 07.08.1961. Kontrollisin, selline nupuke seal tõesti oli, Gösta käinud regatil aukülaliseks: 

Siit selgus, et alaliselt elas Gösta nüüd hoopis Bad Homburg von der Höhes, mis peaks olema Frankfurti lähedal (am Main). Surm teda tabas, see on selge, aga mis see siis oli, liiklusõnnetus, terviserike või kagebiitnikud, seda pole selgitatud. 

Mis sai vendade suurettevõttest? Jällegi saame aimu tänu vanale ajalehele, nimelt kirjutas Uus Eesti 1940, 9. veebruari numbris, et "A.S Gahlnbäck läheb eestlaste valdamisele", uuteks juhtideks saavad J. Lorup ja A. Puskar, ning et "endistest osanikest on ainsana Eestisse jäänud veel Gösta Gahlnbäck". Ettevõte olla 104 aastat vana ja "juhtivamaid speditsiooni ja transpordi alal" ning arvati, et seetõttu endine nimi ehk alles jäetakse. Tehnikaosakond on kujundatud eraldi uueks ettevõtteks. 

Imelik on see inimese elu. Sünnid kuskil, pead seda oma koduks, ehitad elu ja ettevõtte üles, siis tulevad mingid teised tüübid, käsivad sul ära minna, kui elu armas on, võtavad kõik käest ära ja jagavad su elutöö juppideks laiali... Ja mindi, seljakott seljas, kes kuhu sai. Hakka seal jälle nullist pihta, jube. Kerge see ilmselgelt polnud, isad-emad-sugulased maetud Eestisse. Vähemalt ei pidanud need kaks venda kuskil keldris, metsatukas või Siberis oma eluga hüvasti jätma. Ja ilmselgelt ei jäänud nad ka Saksamaal sõjale jalgu. Vedas. Väga-väga paljudel nii "hästi" ei läinud.