Elementaarsest viisakusest

Suuremale osale täiskasvanutest meeldivad viisakad ja hästi käituvad lapsed, kuid vähesed taipavad, et need ei kasva iseenesest ega mingi tabamatu ime läbi nagu seenekübarad pärast augustivihma, vaid sellise tulemuseni jõudmine eeldab kodust kasvatust, esitades lapsele selge visiooni ja kindlad reeglid selle kohta, mida temalt oodatakse. Oma roll on kahtlemata ka koolil ning loomulikult, väiksemates koolides on käitumis- ja viisakusprobleemide märkamine ja nendega tegelemine kindlasti lihtsam, sest klassides on lapsi on vähem. Kuid lõviosa elementaarse viisakuse alustaladest peaks siiski välja kujunema kodus. 

Jah, elu on pöörane ja pahatihti hektiline. Meil kõigil on vähe aega. Kuid käitumise õpetamiseks oma lastele tuleb aega võtta. Muidu on laias laastus tulemuseks nn Tartu kaagid, kes väikse lapse silme all ta isa läbi peksavad või väikelinna baaris pereisale nuga annavad. Lihtsalt selle eest, et keegi julges märkuse teha mitteaktsepteeritava käitumise kohta. Lihtsalt sellepärast, et kellelgi polnud aega või tahtmist neil kaakidel lapsena nööbist kinni võtta ja selgitada, et normaalsed inimesed nii ei tee.

Viimastel aastatel tundub üha enam, et lastele elementaarse viisakuse õpetamine on meie n-ö to-do-listis langenud kuhugi üsna nimekirja lõppu. Pole aega, on vanemate tavaline vabandus, käime mõlemad vahetustega tööl. Küll ta koolis õpib, on sageli järgmine väide. Kool annab (või vähemasti peaks andma) hariduse ja silmaringi, esmane kasvatus tuleb (või jällegi, vähemasti peaks tulema) siiski kodust.

Pilt on pärit internetiavarustest ;) 

Kõik saab alguse lihtsatest sõnadest “Tänan!” ja “Palun!” juba ammu enne kooliaega. See on elementaarse igapäevase viisakuse ja üldiselt aktsepteeritava käitumise vundament. Ka oskus teist inimest vahele rääkimata kuulata käib elementaarse viisakuse õpetamise juurde. Lauakombed on viisaka käitumise ülioluline osa, kuid suur osa lapsi istub koolisööklas endiselt, kuidas juhtub, nuga ja kahvel peos nagu lahingurelvad; räägitakse suu täis, valatakse piima lauale ega tehta seepeale teist nägugi, kasutatakse telefoni, röhitsetakse, urgitsetakse sõrmeküünega hammaste vahele kinnijäänud toidutükikest, pühitakse mahlavõruga suu varrukasse, jne. Käte pesemise olulisus enne söögikorda peaks 21. sajandil elu loomulik osa olema, arvestades, kui palju me hügieenist ja pisikutest nüüdseks teame, kuid kui paljud lapsed seda koolis teevad? Kuidas elu siis edasi läheb, kui neist kord täiskasvanud saavad? Olen lugenud tööandjast, kes viib potentsiaalse töölesoovija töövestluse käigus justkui muuseas lõunale ja laseb teenindajal tellitust hoopiski erineva kraami lauale tuua, et näha töölesoovija reaktsiooni, käitumist ja enesevalitsemisoskust. Kui suur tõenäosus oleks meie lastel ükskord selline katse võidukalt läbi teha? Kui nad ei õpi praegu lastena selliseid reegleid, siis kuidas nad oskavad kasvatada kord omaenda lapsi? Kuhu me teel oleme ja mis meid ees ootab, kui see kõik samamoodi jätkub?

Kas olete märganud mõnikord nädalavahetusel ostukeskuses jalutades, kui palju lapsi üldse taipavad oma vanemaid ostetud asja eest tänada? Enamasti napsatakse mänguasi või maius lihtsalt ema või isa näpu vahelt endale ning kahjuks ei tuleta ka täiskasvanud lapsele meelde sõnu, mida oleks vaja sellisel puhul öelda. Miks me siis nuriseme, et noored ei oska käituda? Seda on vaja neile õpetada! Ja me ise vanemate ja õpetajatena peame olema neile esimeseks ja suurimaks eeskujuks. Kas peetakse last sedavõrd armsaks ja toredaks, et viisakuse õpetamine pole justkui oluline? Miks ei teki meil hirmu, et kord maksab see valusalt kätte meile endale ja mis veelgi hullem, ka lapsele? Samas ollakse varmas kritiseerima võõrast last, kes inetult käitub. Kust jookseb piir viisakuse ja kasvatamatuse vahel? Kas ja kelle asi on sekkuda ning millal?

Võib-olla on viga minus, kuid olen lootusetult maha maganud hetke, mil muutus vastuvõetavaks käitumisreegel, et ruumist, hoonest, liftist või ühistranspordist väljujaid ei lasta enam esimesena välja, vaid trügitakse ise küünarnukkide abil ja üle võõraste varvaste uksest sisse? Millal otsustati, et laps võibki söögilauas matsutada ja röhitseda või telefonis istuda, või et pole vaja süüa suud tühjaks enne seda, kui on vajadus midagi öelda? Või millal muutus aktsepteeritavaks see, et laps ei oota oma jutujärge, vaid segab korduvalt ja piinlikkust tundmata võõraste täiskasvanute jutu vahele? Ei ole ju keeruline õpetada lapsele kannatlikkust või siis sõna “Vabandust!”, kui on tõesti pakiline vajadus millelegi just sel hetkel tähelepanu juhtida? Kas oleks meil tõesti tarvidust kõigi nende igakevadiste koristustalgute järele, kui inimene teaks juba maast-madalast, et omaenda kommipaber pannakse kas taskusse või prügikasti ja et igaüks koristab tekitatud segaduse enda järelt ise? Meile ei meeldi täiskasvanud, kes inetult käituvad, miks on lastele siis kõik lubatud? 

Head kombed on valik nagu iga teinegi, mida elus teeme. Valikud, kuidas erinevates olukordades käituda, määratlevad meid ennast ja annavad teistele kuvandi sellest, millised me inimestena oleme. Head kombed teevad meist viisakad, tsiviliseeritud ja kaasinimesi austavad väärikad kodanikud. Kõik eelnev kokku määrab keskkonna ja õhkkonna, kus ja kuidas me oma elu elame. Lastele on seda kõike vaja õpetada, iseenesest ei juhtu midagi. Kui me vanemate ja õpetajatena seda ei tee, kannatab pikemas perspektiivis kogu üldine elukeskkond, kuid eelkõige seesama laps. Kui ta pole põhikooli lõpuks suutnud elementaarseid viisakusreegleid ja sotsiaalse läbikäimise põhilisi aluseid omandada, saavad kannatada ta esimesed katsed tiibu sirutada ja ise suhteid luua, sest ebaviisakaid ja jämedalt käituvaid rüblikuid ei taha oma sõpruskonda mitte keegi, kes endast vähegi lugu peab. Seltskonnast irdumisel ootavad aga ees juba uued ja tavaliselt hullemad probleemid.

Lihvitud kombed ja elementaarne viisakus pole mingi iganenud ideoloogia ammustest aegadest. See peaks olema loomulik osa igapäevaelust ja üldisest ellusuhtumisest juba võimalikult varakult. Sel on oluline osakaal läbikäimises kaaslastega närviliseks muutunud elus erinevates ja sageli pingelistes olukordades. Teistesse inimestesse peaks olema normaalne suhtuda viisakuse ja austusega, siis oleks paljud probleemid olemata ja puuduks vajadus näiteks kiusuvaba kooli programmide järele. Kuldreegel kogu elu jooksul on ju endiselt see, et ei maksa teha teistele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle. Ma ei tea kedagi, kellele meeldiksid ebaviisakalt või tahumatult käituvad kaasinimesed. Kuid see saab alguse lihtsate reeglite selgitamisest rüblikutele, kellest omakorda kasvavad kord täiskasvanud, kes õpetavad neidsamu reegleid omaenda lastele edasi. Kommete õpetamine annab märku, et kogu maailm ei keerle sugugi ainult lapse enda ümber ja et arvestada tuleb ka teiste inimestega, kes meie ümber elavad ja töötavad. Järjepidev reeglite meenutamine aitab lastel varakult taibata, kuidas nende käitumine mõjutab ülejäänud inimesi ning ka vastupidi. Sel juhul võib loota, et nad oskavad ükskord ka omaenda lapsi meeldivateks inimesteks kasvatada. Meeldivate ja viisakate inimestega on palju toredam koos eksisteerida, olgu olukord milline iganes. Vabanda, kui oled kedagi seganud või kellelegi kogemata ebameeldivusi põhjustanud. Tereta, palu ja täna ning hoia oma keha ja selle erinevad helid isikliku sfääri piires endale. Ja maailm ongi juba natuke helgem paik.

Ei väidagi, et minu lapsed on ideaalsed. Pidevalt suure koormusega töötava emana on mul sageli nende jaoks liiga vähe aega olnud. Kuid olen endale aru andnud, et just nende lapsepõlv on olnud õppimise aeg ja nad on kõigele vaatamata üles kasvanud õhtuse unejutu ja koduste arutluste ning elementaarsete viisakusreeglitega. Muutus algab meist enesest. Kui soovime, et mujal Euroopas kaoks üsna sageli ettejuhtuv stereotüüp eestlastest kui ebaviisakatest inimestest (viimast näidet kuulsin paar nädalat tagasi stiilis “Ta on töökas ja abivalmis, kuid ebaviisakas, sageli ei vasta kaaslastele ega selgita, et põhjuseks on puudulik keeleoskus; temaga väljas söömas käia on tihti piinlik” - lause, mida inglise keelt õpetades olen eestlaste kohta kuulnud kahjuks oi-kui-palju-kordi ...); kui tahame, et me rahvana oleksime tuntud kui kultuursed ja viisakad inimesed, alustagem lihtsatest asjadest, ehk pole veel lõplikult hilja. Õpetagem kõigepealt oma lastele (olgu need siis lihased lapsed või koolis õpetajana meie hoole alla usaldatud võõrad lapsed), kuidas käituda. Ja olgem eeskujuks. Vanemad ja õpetajad on alati esimesed ja ümbritsevas kiires elus pahatihti ainsad, keda lapsed jälgivad ja jäljendavad ning kellest saab alguse nende esmane suhtumine ümbritsevasse maailma. Pidage mind pealegi vanamoeliseks, kui soovite, kuid olen endiselt veendunud, et heade kommete omandamine juba lapseeas annab eeldused kogu ülejäänud eluga paremini hakkama saada ja hoiab ära inetud vahejuhtumid, mida meil tänavapildis ja meediaüllitistes järjest rohkem näha on.

Sünnipäevakiri Elisele

Reedel kell 15.43 saab Sinust täiskasvanu. Ma olen 18 aastat ja 9 kuud olnud Sinu ema ja maailmas pole ühtki teist saavutust, mille üle ma oleksin NII uhke. Aga just päeval, mil ma tahaksin olla Sinu juures, olen ma mitmendat päeva Tartus koolitusel ja Sina Tallinnas koolis ning nii ma siis kirjutangi  Sulle täna õhtul siia. Sest kõiki neid asju, mida ma tahaksin, et Sa teaksid, ei saagi alati silmast silma ja suu sisse öelda. 

Meil on nende aastate jooksul olnud nii häid kui ka halbu aegu, nagu kõigi teistegi inimeste elus.

Halvad ajad on olnud need, mil mul pole olnud Sinu jaoks küllalt aega. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen tulnud töölt, väsinud ja närviline, kurnatud võõrastest muredest, jõudmata Sinu omadeni. Halvad ajad on olnud need, mil meid on lahutanud töö või kooli tõttu sadu kilomeetreid ja mitmeid pikki päevi. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen mõistnud, et ma pole jaksanud ega osanud kõike seda, mida oleks vaja olnud jaksata ja osata, et olla superema. Halvad ajad on olnud need, mil ma olen ehmatusega taibanud, et kuitahes tubli olles ei ole emana võimalik ette näha päris kõike siin elus, mõni asi lihtsalt juhtub ja siis peab olema tarkust ja sitkust, et ikkagi edasi minna, kõigele vaatamata. Eks halbu aegu peab elus ka olema, nendest on alati võimalik midagi õppida. Halbu aegu ehk lausa peabki vähesel määral olema, siis oskad helgeid aegu paremini hinnata ...

Aga - me oleme kõigele vaatamata hästi hakkama saanud ja meil on rohkem siiski olnud toredaid aegu! Kas mäletad, kuidas lugesime õhtuti unejuttu, kui te väiksed olite? Ja mäletad, kuidas Sa esimest korda šokolaadikooki küpsetasid? Haapsalu salli kudusid? J Kas mäletad, kuidas te Dexteriga esimest korda jalutama läksite? Või tuvilugu? J Kas mäletad, kuidas me kööki remontisime? Kas mäletad, kui ilus Sa olid, kui kooli lõpetasid? Kas mäletad, kuidas me mööda Eestit ja kaugemalgi ringi oleme konnanud? Kas mäletad, milline on taevas pealpool pilvi? See on pehme ja kuldne ... Kas mäletad, kuidas ma tirisin teid mõlemaid pargi alla langevaid tähti vaatama? Ma olen võimatu, ma tean ... J

Me oleme riielnud ja leppinud. Me oleme vaikinud ja rääkinud. Me oleme koos kurvastanud ja koos rõõmustanud. Me oleme koos kuuske ehtinud ja kelgutamas käinud. Me oleme koos kokku ja lahku kasvanud ning targemaks ja tugevamaks muutunud. Me oleme erinevad, kuid ometigi sarnased. Me oleme ema ja tütar ning see ei muutu mitte kunagi, toogu elu meile mida iganes. Meid Sinuga seob see salajane ja maagiline side, mida ei saa ka kogu maailma kurjus ja rumalus mitte kunagi lõhkuda, seesama maagiline side, mis laseb meil teineteise mõtteid ja tundeid aimata, ilma et kumbki sõnakestki lausuks ...

Aastad on läinud lennates ja sa oled märkamatult kasvanud suureks. Palju-palju kiiremini, kui see mulle oleks meeldinud! Aga ma tean, et sa oled nii halbadest kui ka headest aegadest õppinud ja need õppetunnid on nüüd alati Sinuga. Ma tean, et Sinust on kasvanud tubli ja iseseisev tüdruk, kes saab alati kõigega hakkama ega kaota ka keerulisematel aegadel sihti silme eest.

Soovin Sulle kõike head Su täiskasvanuelus, palju toredaid inimesi, kes oleksid Sulle toeks nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel, palju meeldejäävaid sündmusi, millest jääks Sulle südamesse ja hinge kimbuke helgeid mälestusi, mida ei saa Sinult keegi võtta. Soovin Sulle edu ja õnnestumisi, kaastundlikku hinge ja tervet mõistust, ausat südant ja otsekohest meelt, töökust ja tarkust, et saaksid elus alati ja kõigega hakkama. Ja veel - ära lase igapäevarutiinil tappa endas tahet alati õppida - surmani õppida, sest elu on nii säravilus ja nii-nii huvitav, kuid me tunneme sellest vaid kübeväikest osakest. 

Ma olen õnnelik, et Sa valisid just minu oma emaks ja olid mu toredaks külaliseks kõik need linnutiivul läinud aastad. Palju õnne, armas Elis, jääd mulle alati väga kalliks! 

Ikka parimat soovides ja kallistades, 

emps.

Järvamaa 13. saj; Jerwia, The Baltic Crusades

Found an excerpt from erenow.com about Järva County, Latin Jerwia:

"Jerwia (Est. Järva) was a province of medieval Livonia, conquered during the early 13th century in the course of the Baltic Crusades. It was surrounded by marshes, bordering Vironia to the east and Harria to the west, and inhabited by Estonians.

In 1217, the chieftains of Jerwia made peace with the German crusaders at Riga and accepted baptism. Nevertheless, they fought alongside other Estonian tribes against the crusaders in the battle of Fellin the same year. In 1219 the Order of the Sword Brethren subjected the land again, but the territory remained in dispute between the Danes and Riga until its status was settled by the Treaty of Stensby (1238). The king of Denmark gave Jerwia to the Teutonic Order on condition that the order would aid the king in the future and would not build fortifications there without the king’s permission. Jer- wia was the first district in Livonia that the order had not received from the bishops of Riga. The castle of Weissenstein (mod. Paide, Estonia), built in the 1260s, remained the northernmost stronghold of the order until the purchase of Harria and Vironia in 1346, and the bailiff of Jerwia who resided in Weissenstein rose into the circle of the most important officials of the order. By the end of the thirteenth century a town had grown up in Weissenstein, which was given the right to use the law code of the town of Riga in 1291.

The manorial system in Jerwia was complex. The Sword Brethren enfeoffed some land to vassals from the island of Gotland, while the Cistercian monastery of Roma on Gotland owned some villages; Gotlandic influences can be seen in the early church architecture in Jerwia. In the later centuries, however, the greater part of the land was retained by the order and not enfeoffed. A large number of free peasants and relatively better-off peasant households were characteristic of medieval Jerwia."

Then, there is also some information about the period to be found in Anti Selart's book Livonia, Rus' and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century, like about the Treaty of Stensby of 1238; the terms provided for the returns of Revala (Rävala), Jerwia (Järva), Harria (Harju) and Vironia (Viru) to the Danish king (who at the time was Valdemar II of Denmark). Jerwia was then transferred by the king  to the Teutonic Order on certain conditions.

Päev Pariisis, juuni 2015

Õieti ei plaaninud ma Pariisi üldse minna. Pole kunagi tundnud Pariisi vastu sellist kirge või tõmmet nagu Londoni puhul. Aga et Lissaboni lennates tuli kuskil paratamatult vahemaandumine teha, sai nõustutudki seni veel nägemata Pariisiga. 

Startisime Tallinnast hommikul kell viis, ärgata tuli kell kolm öösel. Enne kaheksat maandusime sombuses Pariisis. 

Loomulikult tuleb alustuseks veidi moe pärast iriseda CDG ehk Charles de Gaulle'i nimelise Pariisi lennujaama kallal. Olen ju võrdlemisi palju lennanud, aga CDG pole just lihtsaimate killast, pärast seda kogemust üritan edaspidi CDG-d võimalusel ilmselt üldse vältida. Kodutöö põhirõhk sai enne reisi loomulikult suunatud Portugalile ja Lissabonile, sest seal pidime viibima põhiosa reisist, ning Pariisi kohta puudulikuks jäänud kodune uurimistöö andis kohe hommikul tunda. 

CDG on hiigelsuur, rahvusvahelise lennunduse üks Euroopas asuvaid sõlmpunkte, jäädes lennuliikluse tiheduselt küll väidetavalt alla Londoni Heathrow'le. Nime on lennujaam saanud Charles de Gaulle'i järgi, kes oli kuuldavasti üks tegus vana ja muu hulgas kümme aastat (1959-69) Prantsusmaa president. Pariisist kirdesse jääv lennujaam asuvat ca 32 ruutkilomeetri suurusel maa-alal ja ainuüksi juba Terminal 1 on vaatamisväärsus - põhihoone on kümnekordse maja kõrgune ümar ja aukartust äratav ehitis, mille ümber on veel kuus-seitse n.ö satelliithoonet, millel igaühel omakorda viis-kuus väravat. Paras pusle - ja see on ainult üks terminal! Terminali peahoone erinevate korruste vahel sõidavad eri suundades eskalaatorid ja õieti tabab sind seda arheoloogilist mõistatust esimest korda nähes paras nõutus - tahaks sellest kihavast sipelgapesast välja ja kohe! 

Hiigelsuuri terminale on loomulikult mitu ja nende vahel sõidavad eri värvi liinideks jaotatud shuttle-bussid. Nõutuid ja ekslevaid inimesi-reisijaid on hulgi, siiski on klienditeenindus laitmatu ning lennujaama multi-kulti personal abivalmis ja operatiivne, ja ei saa jätta lisamata - väga viisakas. Kedagi kuhugi nõutu näoga seisma ei jäeta. 

Aeg Pariisis oli suhteliselt piiratud, meil oli küll terve päev, maksimaalselt kaheksa tundi aega seal ringi vaadata, kuid niivõrd hiigelsuure linna puhul ei jõua selle ajaga reaalselt tegelikult eriti midagi ära teha, olime sunnitud liikuma kiiresti ja tegema vaatamisväärsustest mingi valiku. Et Elis, mu vanem tütar, oli Euroopas esimest korda pikemalt, otsustasime eelkõige läbi käia Pariisi strateegiliseimad punktid, põhjalikuma huvi tekkides saab ju alati tagasi tulla. Elis tahtis kindlasti näha Eiffelit ja Louvre'i ümbrust ja Jumalaema, ning mina lisaks neile ka Triumfikaart ja Ladina kvartalit. Et Pariisis valitses neil päevil liikluses paras kaos, sest parasjagu oli käimas rahvusvaheline lennundusmess, otsustasime rongiterminali otsimisele aja kulutamise asemel esimesest ettejuhtuvast taksopeatusest otsekohe takso võtta ja väärtuslikku aega kaotamata Jumalaema kiriku juurde sõita. Kohvrid saatsime öösel otse Lissaboni, nii et võisime linnaga tutvuda, kaks kätt taskus, pagasi pärast muretsemata. 

Pariisi liiklus oli hull! Oma roll nähtu puhul oli ilmselt juba mainitud lennundusmessil, nagu taksojuht porises, aga isegi seda arvesse võttes oli hull! Triumfikaare ümber sai seda kaost lausa filmitud, seitse-kaheksa rida autosid, mille vahel sebivad rollerid ja mootorrattad - jättis ikka kustumatu mulje küll. 

Jumalaema kiriku juures oli rahvast juba murdu. Katoliku katedraal Notre-Dame de Paris on Pariisi üks olulisemaid vaatamisväärsusi, asub neljandas arrondissement'is Seine'i jõe saarekesel (Pariis on jaotatud eraldi nummerdatud piirkondadeks (arrondissement), numeratsioon kulgeb kõrvuti ja samas ringikujuliselt). Katedraali peetakse Prantsuse gooti arhitektuuri parimaks näiteks ja ilus on see tõepoolest - ka siis, kui ilm on sombune. 

Edasi rühkisime mööda Seine'i jõe kallast Louvre'i poole. Endiselt on sildu ja kaldapiirdeid, millele on kinnitatud hulgaliselt vastabiellunute tabalukke, kuigi liiguvad kuuldused, et need korjatakse peagi ära. 

Nagu öeldud, järgmine sihtpunkt oli Louvre'i muuseum. Algselt ehitati sinna 12. sajandi lõpupoole kindlus, ehitajaks mäletamist mööda Philip II, edasi oli kasutusel paleena, mida on ehitatud aegade jooksul üsna mitmes järgus. Võimsa auraga paik. Ja ilus loomulikult. Palee asub linna esimeses arrondissement'is ja Seine'i jõe paremal kaldal. 

Muuseum on üüratult suur, seal on eksponaate 12. kuni 21. sajandini. Louvre on üldse maailma üks suurimaid muuseume külastatavuselt. Minu tassikogu suurenes muuseumipoest muretsetud tasside  tõttu ikka üsna mitme kaunitari võrra, ühel neist loomulikult Mona Lisa. 

Ka Louvre'i klaaspüramiidid on nüüd nähtud. Need olevat siseõuel kaheksakümnendate lõpust ja neid on suurele lisaks ka mitu väiksemat (mida ma ei teadnud); pluss purskkaevud. 

Siseõuel oli kaunikesti tuuline ja sel hetkel hakkas ka lubatud vihma sadama. Varjusime mõneks ajaks rahvast täis muuseumipoodi ja suundusime seejärel edasi, Eiffeli poole. 

See on ikka mõõtudelt üle mõistuse rauakolakas. Ehitatud 1889. aasta maailmanäituse tarvis, seisab see praktilise väärtuseta asjandus endiselt vankumatult püsti ja on liialdamata hiigelsuur, kui seal kaarte all seista. Seisad seal ja oled tibatilluke. Tuul oli selleks ajaks paisunud juba tüütult tugevaks ja võib-olla on viga mu elavas kujutlusvõimes, kuid mulle päriselt ka tundus, et torn kõikus tuules ja seda oli varvastes tunda. Nime on see kolakas saanud sillaehitajast inseneri Gustave Eiffeli järgi, kelle sünnijärgne nimi olnud muuseas sootuks Bönickhausen. Torn on loomulikult maailmakuulus, Millau' viadukti järel Prantsusmaa kõrguselt teine ehitis, ja rahvast lähedal pargis liialdamata murdu. 

Pärast Eiffeli lähedal lonkimist lõid jalad juba sõna otseses mõttes sädemeid, otsustasime vahepeal puhata ja keha kinnitada. Maandusime kuskil Seine'i-äärses tänavakohvikus, sõime itaallaste pasta bologneset ja jõime värsket apelsinimahla. 

Ilmselt seoses lennundusmessiga oli linna peal hulgaliselt politseinikke, nii agressiivselt relvastatult (püssitorud bussiaknast väljas) kui ka niisama tänaval rahumeelse moega patrullivaid tegelasi. Huilgavaid sireene oli kuulda iga natukese aja pärast. Kõik see ja suur tohuvabohu liikluses jättis linnast tegelikult suhteliselt närvilise mulje. 

Eiffeli juurest suundusime üle torni vastas asuva kujudega silla Seine'i teisele kaldale Palais de Chaillot' juurde ja pärast väikest jäätist võtsime kangelaslikult suuna Triumfikaare poole. Tänavaterägastikus ja inimestemurrus kadus õige suund käest ja ühelt parasjagu teed ületavalt papilt teed küsides suutis ta meid hämmastada sellega, et oskamata sõnagi inglise keelt, viibutas ta sõrme ja näitas, et järgneksime talle. Teekond kujunes nii pikaks, et hinge puges juba kahtluseuss, et kuhu kurjam me siis õigupoolest teel oleme, kui ta umbes kilomeetripikkuse tänava lõppedes lõpuks seisma jäi, meile uue suuna kätte näitas ja seejärel tuldud teed tagasi kõndis. Sõbralikud ja lahked on need prantslased tõesti. Ja seal see siis seisis, Triumfikaar Avenue des Champs-Élysées'l. 

Edasi jalutasime mööda avenüüd tagasi Concorde'i väljaku ja Jardin du Carrouseli poole, hüpates aeg-ajalt sisse mõnda maailmakuulsa ostlemistänava kauplusesse ja möödudes teel ka Suurest ja Väikesest paleest ning Churchilli avenüüst. Kui nimetatud ehitiste vahelt mööda Churchilli avenüüd tagasi jõe poole jalutada, jõuab välja Alexandre III sillani, mis on omaette vaatamisväärsus.  

Väga palju jäi ju nägemata, üksainus päev on siiski liialt vähe nii suure ja võimsa linna jaoks. Ladina kvartalist möödusime vaid riivamisi, katakombidesse ei jõudnud üldse, Sorbonne'i ülikooli ei näinudki - mis teha. Päev möödus lennates ja juba oligi aeg hakata liikuma tagasi lennujaama, et startida Lissaboni, meie seekordse reisi peasihtpunkti poole. Au revoir, Paris - until we see again. 

Evald Blumfeldti leitud Rootsi arhiivi ärakiri Järvamaa sõjalistest kohustustest 1288-1403

Valdo Praust postitas 12.02.2015 FB-sse järgmist (teksti põhiosa muutmata, kirjavead parandasin ära):

"Kui Harjumaa ja Virumaa 13. sajandi asustuse (külade) kohta on 1241 puhtalt ümber kirjutatud Taani Hindamisraamatu näol olemas väga detailsed külade nimekirjad, siis lõunapoolsete alade kohta selliseid nimekirju pole. 
Küll aga on mingi sarnane dokument veidi hilisemast ajast olemas Järvamaa kohta. Jutt käib nimelt Evald Blumfeldti poolt Rootsi arhiividest avastatud ärakirjast Järvamaa külade sõjalisest kohustusest, mille algallikas on koostatud ajavahemikul 1288-1403. Pole täpselt teada, kas seal on toodud nimekiri küladest, vakustest või mingist nende läbisegi-asjadest, st lihtsalt ordu vaates piirkondadest. Igatahes on ilmselge, et kõiki Järvamaa külasid see 32 ühikust koosnev nimekiri ei kata, aga hea on, et seegi olemas on. Kuna see nimekiri ei ole väga levinud (Blumfeldti publikatsioonid pole digis saadaval), esitaksin ma selle nimekirja siin - ajaloo- ja kodu-uurijatele oleks see suureks abiks."

See fail on siis Valdo Prausti FB lehelt; 16. sajandi ärakiri 1288-1403 koostatud dokumendist, mida säilitatakse väidetavalt Rootsi Kammerarhiivis. 

Siin on täiesti äratuntavad nimetused Silmsi - Silmus, Sigapusma (Sõrandu) - Syckadenpuske, Prandi ehk Cardenaye vakus (Kardina küla nimetus paralleelselt Prandiga oli olnud kasutuses veel kuni 1760. aastateni) ja Väike-Kareda ehk Cardewaye, mis on kõik praeguse Järva-Koigi piirkonnaga seotud. See ei tähenda midagi muud kui seda, mida ma olen juba ammu rääkinud, et siinse kandi külad on kaugelt vanemad kui ca 500 aastat, mu sõbrad ;) 

Equi expeditiales = sõjaratsu, equos ductorum = voorihobune; ära mainitud ka, mitu kergeratsanikku miski vakus pidi välja panema (ehk siis see keskmine väiksem number). 

Silmsi selgelt äratuntava kohanimena on seega pärit vähemalt 13. sajandist. Arvestades, et muinaseestlased alistati 1227, on suure tõenäosusega suur osa neist kohanimedest pärit ikkagi vabade eestlaste ajast enne ristiusu Eesti aladele jõudmist. 

Psilander vs Whetstone 1704

Niisuguse vana rootsikeelse loo otsa komistasin Internetis ringi tuhlates.

Väidetavalt ainus ametlik lahing rootslaste ja inglaste vahel leidnud aset La Manche'i väinas (English Channel, you know) 27. juulil Juliuse kalendri, 28. juulil Rootsi kalendri ja 7. augustil 1704 Gregoriuse kalendri järgi. Ordford Nessi (Suffolk) lähedal kohtunud rootslaste 50 kahuriga laev "Öland" Gustaf Psilanderi juhtimisel ja inglaste eskaader 8 laeva ja ühe fregatiga William Whetstone'i juhtimise all, kokku oli rootslaste 240 meremehe ja 50 kahuri vastu niisiis inglaste 430 kahurit (Nordisk familjeboki andmetel 442 kahurit).

See siin olla Jacob Häggi taies "Konvojskeppet Ölandi" lahingu kohta, allikas: http://sv.wikipedia.org/wiki/Slaget_vid_Orford_Ness

Tüli hakanud väidetavalt sellest, et rootslaste Psilander keeldunud inglaste auks langetamast laeval vimplit ja marsspurje. Psilander pidanud sellega kinni Rootsi kuninga Karl XII selgest käsust Rootsi suurvõimu laevadel mitte kunagi allaandmise märgiks lippu langetada. Säärast teguviisi karistati surmaga.

Inglased tulistanud rootslaste jonnimise peale esialgu kahuritest kaks hoiatuspauku. Seepeale saatnud Psilander inglaste kapteni Thomas Butleri jutule läbirääkimisi pidama oma 30-aastase leitnandi Herman Schmidti. Läbirääkimised kulgenud umbkaudu järgmiselt:

"Kas Teie ei näe Inglismaa kuninganna lippu?"
"Jah, me näeme seda väga hästi, aga kas Teie ei näe Rootsi kuninga lippu?"
"Jah, aga miks Teie Inglismaa kuningannale austust ei avalda?"
"Kuidas peaks Rootsi kuningas Inglismaa kuningannale austust avaldama?"
"Teie peate oma marsspurje alla laskma!"
"Selle kohta pole meie komandör ühtki käsku andnud, ja marsspurje tema juba alla ei lase!"
"Well, siis pean mina Teile kohe praegu õpetama, mis austus on!"

Seejärel avanud inglased kahuritest tule ja rootslased vastanud samaga. Pärast neljatunnist lahingut oli rootslaste laev omadega läbi, kuid Psilander keeldus alla andmast. Ta heiskas hoopis lipu, mis tolleaegsete kokkulepete järgi tähendas, et laev oli sattunud merel hätta, ja tulevahetus lõpetati. Rootslaste laev pukseeriti sadamasse ja pandi aresti alla, kuid Rootsi kuninga au oli lahinguga tolleaegsete tõekspidamiste kohaselt päästetud ja Psilander kangelane. Rootsi poolel oli lahingus 16 meest surma ja 37 haavata saanud, lisaks oli laev tõsiselt viga saanud. Inglaste poolel oli kolm laeva viga saanud, 20 meest surnud ja 80 vigastatud. Psilander pisteti pokri, kuid mees naasis juba veebruaris 1705 Rootsisse.

Psilander oli pärit Rootsi vabahärrade suguvõsast. Esimesena võttis selle nime endale Smalandist Voxtorpist pärit talupoja poeg Petrus Nicolai (1534-1631), kelle pojast (arvestuste kohaselt võib ka pojapoeg olla) Per Persson Psilanderist (1624-1680) sai õukonnaarhiivi inspektor. Tolle mehe noorem poeg Gustaf (1669 Stockholm -1738 Karlskrona) löödi aadliks 1712 ja sai üksiti tiitli von Psilander, 1719 lisandus vabahärra staatus. Gustafi poeg Peter von Psilanderiga (1702-1776) aadlisuguvõsa lõppeski, sest Per Persson Psilanderi ülejäänud poegadel Johan Psilanderil (1664-1722, Stockholmi admiraliteedi ülemkomissar) ega Per Psilanderil (1667-1722, Karlskronas ülemkomissar) meessoost järeltulijaid polnud.

Gustaf von Psilander alustas (pärast keeleõpinguid Stralsundis) 18-aastaselt teenistust mereväes, esialgu laevakirjutajana, 1689 sai temast konstaabel, hiljem teenis madrusena Hollandi mereväes ning võttis osa mitmetest lahingutest. 1697 sai Gustafist ülemleitnant ja 1700 kapten. 1702-1704 konvoeeris Hollandi ja Inglise kaubalaevu. 1714 sai Psilanderist viitseadmiral ja 1715 admiral.

William Whetstone oli kuningliku mereväe ohvitser, kes sai 1704 kontradmiraliks. Tema sünniaeg pole teada, mees suri 1711. Tema isa John Whetstone arvati olevat mereväeohvitser. Wikipedias pole sõnagagi puudutatud lahingut rootslastega, kuid on mainitud, et "Whetstone was given command of a squadron in the English Channel in March 1704". Whetstone oli kaks korda abielus, esimene naine Sarah suri 1698 ja maeti Bristolisse, Williamil oli temaga kaks poega ja kaks tütart, kellest vanim, samuti Sarah, abiellus mereväeohvitseri Woodes Rogersiga. Whetstone'i teine abikaasa oli Mary, kellega tal oli tütar. Whetstone löödi rüütliks arvatavalt kas 1704 v 1705.

Michael Dahl, Whetstone, allikas
http://en.wikipedia.org/wiki/William_Whetstone#mediaviewer/File:William_Whetstone.jpg

Sihukesed lood siis. Kolmesaja aasta tagused kanged mehed, nüüd on põrmuks pudenenud mõlemad.



Kasutatud allikad:

http://sv.wikipedia.org/wiki/Slaget_vid_Orford_Ness
http://runeberg.org/nfcb/0269.html
http://en.wikipedia.org/wiki/William_Whetstone

Charles Leroux, Tallinnas hukkunud õhupallisõitja

This post is written in Estonian, about Charles Leroux, the American balloonist and parachutist. He died on his alledgedly 239th jump after water landing in the Bay of Reval (Tallinn), Estonia. Monument to Charles Leroux is located nearby Pirita Road, Marienberg (Maarjamäe), Tallinn. He was born in America, as Joseph Johnson October 31, 1856 and died September 12, 1889, being only 32 years old. Here below I have selected some old Estonian and Russian newspaper clippings from 1889 reflecting the fatal accident.


Tänane päev kulus vanade ajalehtede lappamisele - nüüd tuleb kohustuslik kümme lehekülge tõlget valusalt mõnel öösel ära teha, aga olgu, vähemasti oli huvitav :)  

Nimelt sattusin hommikul FB-tuttava seinale postitatud vana fotot nägema, ja sellel oli Kopli kalmistule maetud Charles Leroux' hauamonument, mida oli väidetavalt pildistatud millalgi 1900ndate algul. Kopli (vanades ajalehtedes ka Telliskopli) kalmistu rajati teadjamate jutu järgi 1774 ja hävitati nõukogude perioodil aastal 1951, mil võimude käsul lükati hauad maatasa ja marmorsammastest tehti väidetavalt teekatte parandamiseks vajalikku killustikku, aga see on juba hoopis teine lugu.

Niisiis, Leroux' lugu hakkas minu jaoks hargnema sellest fotost: 

Kuskohast inimene tänapäeval infot ammutab? Eks kõigepealt ikka guugeldasin. Sõna "guugeldamine", muide, on nüüd kirjakeele norm - vt ÕS 2013 ;) 

Wikipedia annab esimese info: Charles Leroux (sünnijärgne nimi oli Joseph Johnson) sündis 31. oktoobril 1856 Waterbury's Connecticutis USAs, oli niisiis Ameerika õhupallisõitja ja langevarjur. Internetis on üleval üksainumas portree, see on tundmatu autori tehtud ja pärit Goldman/Künnapuu raamatust "Charles Leroux' viimane hüpe" (mida ma kahetsusväärselt ei ole sattunud lugema, tuleks see viga ära parandada). 

Arvestades, et Leroux oli surma hetkel 32-aastane, ei ole pilt ilmselt eriti usaldusväärne? Kolmekümnesed õhulennupioneerid ei näinud isegi vanasti välja nagu viiekümnesed postiljonid ju ... :D 

Selle sissekande kohaselt tuli mees Euroopasse 1889, väidetavalt turneele, ja olla demonstratsioonesinemisi teinud vähemasti Saksamaal (Berliinis demonstreeris ta hüpet 16.04.1889 Sks kindralstaabi ohvitseridele, selle kohta on mingi vihje siin; ja Bremenis. Sakslased olnud vaimustuses - mõelda vaid, kuidas selline võte militaarvaldkonda üle viiduna suudaks alles vaenlast üllatada! Siitsamast võib ka lugeda, et Leroux ehitanud langevarju koos oma sõbra Joe Loyal'iga. Siit võib samuti välja lugeda, et see oli esimene kokkupandav langevari, sel oli mingit sorti tüür või pidur, ja see käis Leroux'le rihmadega ümber rindkere ja õlgade) ning Venemaal, Moskvas. Ta pidi oma "turnee" lõpetama septembris 1889 demonstratsioonesinemistega Tallinnas (Tartu kohta pole Wikipedias midagi, aga vanades ajalehtedes on, tulen selle juurde allpool tagasi). Paraku kukkus ta Tallinna hüppe ajal Tallinna lahte ja uppus; surnukeha leiti paar päeva hiljem Maarjamäe lähedalt ning sängitati Tallinna Kopli kalmistule 21. septembril 1889. 

Mis me siit lingi alt veel teada saame? Esiteks, et ilm oli sant, algselt oli Tallinna hüpe määratud 10. kuupäevale, kuid lükati edasi 12. septembrile. Saame teada, et tal oli lahkhelisid oma mänedžeriga ja sedagi, et ta oli kangust täis ja läks heitlikule ilmale vaatamata ikkagi hüppele. Ja maksis jonni eest oma eluga. Võis muidugi ka olla, et ta oli südametunnistusega mees ega tahtnud piletiraha maksnud inimestele pettumust valmistada (missugune viperus oli juhtunud nädalapäevad varem Tartus, nagu selgub allpool). 

Ballooniga õhkutõus toimus Harjumäelt, ta tõusis gaasi täis lastud õhupalliga üles ja hüppas seejärel pallilt langevarjuga alla. Paraku hakkas tuul langevarju rebima ja tugevasti kõigutama ning mees prantsatas umbes versta kaugusel kaldast (verst oli vana vene pikkusühik, mis võrdus umbes 500 süllaga, ehk tänapäeval umbes kilomeeter ja 60-70 meetrit peale) vastu veepinda ja vajus vee alla. Isegi kui paadid jõudsid kohale kümne minutiga, olid vee alla kadunud juba nii mees kui ka langevari. Eri artiklites pealtvaatajate tunnistused lahknevad: osa neist ütlesid, et ta olnud väga hea ujuja, nad nägid meest veel paaril korral veepinnale tõusmas ja alles siis lõplikult kadumas, ja teised, et ta põrkas nii tugeva matsuga vastu veepinda, et see lõi ta oimetuks ja vesi pritsinud löögist mitme sülla kõrgusele, ning et mees ei teinud katsetki end langevarjust vabastada ja vajus lihtsalt otsekohe vee alla. 

Surnukeha ilmus uuesti välja alles 14. septembri hommikul Maarjamäe lähedalt. Ka tema leidmise kohta on lahknevusi: siin näiteks öeldakse, et kohalikud leidsid surnukeha, aga ajalehtedes kirjutati, et ta toodi teatud sügavuselt teatud meeste poolt välja, kirjeldati asendit vee all jmt. Veel saame siit teada surma põhjuse: uppumine. Teda mäletatakse kui leiutajat ja lennunduse pioneeri. 

Siin on ära toodud ka mu meelest ekslik väide, nagu oleks Leroux olnud suguluses Ameerika presidendi Abraham Lincolniga, mis on samas ka ümber lükatud. Selle asja kohta on mul oma arvamus, vt lõppu :)

No nii, ja enam-vähem kõik. Aga see tekitas küsimusi. Esiteks, kuidas see sell üldse Tallinnasse sattus? Keegi kutsus? Kes? Teiseks, kui ta oli ameeriklane, miks ta siis Koplisse maeti? Miks kirstu koju ei saadetud, seda ju aeg-ajalt ikka tuli ette? Kolmandaks, miks ja millal ta nime vahetas? Millal sai Joseph Johnsonist Charles Leroux - ja miks? Kas see oli mingi artistinimi? Kui nii, siis miks ei pandud hauakivile ta pärisnime? 

Ülejäänud vasted otsingule ei andnud peaaegu mitte midagi juurde. Eestikeelse Vikipeedia sissekanne on põhimõtteliselt veel napisõnalisem ja seal on mingi jama kuupäevadega. Vikipeedias on ka link Oleviste kiriku surmameetrikale, kus on ilmselt miski sissekanne, kuid link ei tule passwordita lahti ja ma ei viitsi praegu oma paberites lapata, et passwordi leida :) 

Niisiis otsustasin lapata selle asemel hoopis digitaliseeritud vanu ajalehti septembrist 1889. Kõigepealt leidsin natuke nördinud alatooniga artikli 13. septembri Eesti Postimehest, mida sel aastal mu meelest tehti veel Tartus. Artikkel on kolmel eri jpg-l, ma ei suutnud seda kuidagi ühele ära mahutada, aga ma pole ka eriline tehnikataibu.

Jalg on võrdne umbes kolmandiku meetriga, kui kõrgele see pall siis pidi tõusma? Ca 1500 m? Ilm oli seekord ilus, aga "päratu hulk rahvast" jäi pika ninaga, sest pall ei tõusnudki õhku - väidetavalt oli gaas kehv. Sündmus ise toimus 6. septembril, kolmapäeval, ca nädal enne Leroux' surma. Teine katse toimus "reedi" ehk reedel, 8. septembril. (Tartu gaasivabrikust nii palju, et see alustas tööd 1880 aadressil Aleksandri 42 ja töötas Vikipeedia andmetel 1976. aastani. See olnud sama tehnoloogia ja tootlikkusega kui Tallinna 1865. aastal asutatud gaasivabrik, miski 0,8 miljonit kuupmeetrit gaasi aastas, selle kohta võib andmeid leida nt Eesti Gaasi kodulehel. Tartu gaasivabrik oli kõige esimene Tartu linna hallatav ettevõte, mis toonud linnakassasse korralikku lisa. Gaasi toodeti kivisöest ja gaasivabrik võimaldas tänavavalgustuse gaasitoitele ümber ehitada. Kahjuks ei selgu siit, kes oli gaasivabriku direktor, kes "selle eest olla vastutada lubanud /.../ et see gaas ka õhukuuli jaksaks üles viia". Arvestades, et asi antud kohtusse, küll "kuulu järele", aga siiski, peaks olema võimalik see nimi ka kuskilt arhiivist välja kaevata.) 

Küll saame teada Leroux' mänedžeri nime - hr Paradies. Lisaks selgub, et järgmine etteaste pidi olema Tallinnas 10. kuupäeval. Seda tõestab ka internetiavarustest leitud flaier:

Tartu sündmusi kahel erineval päeval võib kokkuvõtlikult Leroux' jaoks niisiis üsna nutuseks pidada, piletiraha tuli tagasi maksta ja lisaks terendas taamal ilmselgelt tüütu kohtuasi.

Veel varem, augustis, oli välja kuulutatud hüpe Riias 23.08.1889 (vn k "Vermanski sad", see on arvatavalt miski park?), kuid väidetavalt ei tehtud ka seal ühtki hüpet:

Ülaltoodud väljalõige pärineb siit, ja siin on ka vihje veel mingile üllitisele, Gennadi Tšernenko "Poslednii paljot plemjannika Linkolna" koos lingiga, mille sisu on küll paras jama, arvestades, et "maladoi tšelovek" oli Lincolni tapmise ajal kõigest üheksa aastat vana ega saanud suure tõenäosusega Lincolniga samas teatrisaalis istumisest eriti unistadagi, aga noh, mine tea :) Viimase allika kohaselt sooritas Leroux oma esimese hüppe 1887 Philadelphias, 1889 kevadel suundus Euroopasse ja oli edukas nii Inglismaal, Austrias kui ka Saksamaal. Inglismaa või Austria hüpete kohta pole ma veel midagi leidnud. Peterburi hüpe leidnud aset 11. juunil 1889. Siin on muu hulgas ka kirjas, et Leroux kohtunud Berliinis kellegi herr Georg Paradiisiga (hmm, mänedžer/direktor Paradies/Buradies eesti lehtedes?), kellele kuulunud Moskvas miski teater, ja tema kutsunudki imemehe Venemaale. Siin on kirjas ka midagi Charles Leroux' kohta: et ta olnud lühikest kasvu ja kõhnake (mees kaalunud 65 kg, lugesin ma kuskilt, see on ju paras kilu!), ning et ta kandis Peterburi hüppe ajal kollast tsirkusekostüümi ja miskit sorti palitut õlgadel, mille ta enne hüpet maha võtnud. Peterburis kukkunud ta samuti vette, Neevasse, kuid paadid olnud kärmelt kohalt ja mehike korjatud paati. Küll aga kirjutanud järgmise päeva ajalehed "imelikke väiteid", nagu tulnuks Leroux'l "kõrist, ninast ja kõrvadest verd" ja ta "kaotavat hüppe ajal teadvuse" (pigem siis ikka maandumise ajal?) ning käivat jutud, et tal tuleks hüpped üldse ära keelata. Leroux ise olnud ütelnud, et ta tundvat end hüppe ajal suurepäraselt, hirm olevat talle tundmatu, karta polevat seal midagi, vaja minevat üksnes tahtejõudu ja tugevaid närve. Aga karta võib, et kuna langevari oli arvatavalt üsna algeline, polnud maandumine just kõige tervislikum ...

Peterburis teinud Leroux üheainsa hüppe ja sõitnud sealt edasi Moskvasse, külastades oma turneel veel vähemalt Odessat, Varssavit ja Riiat (Riia hüpe oli välja kuulutatud 23. augustiks), ja igal pool olnud esinemine edukas. Seejärel saabus mees Eestisse Revalisse ehk siis Tallinna (ja enne seda ilmselt 5.-6. septembri paiku Tartusse - sest et tuli Riiast? Miks siis mitte hoopis Pärnu?)

Sündmuste edasist kulgu Tallinnas pärast Tartu hüpete nurjumist saame lugeda järgmisest artiklist (Eesti Postimees 20.09.1889), kokku neljal jpg-l: 

Kirjapildist "Leroux" on miskipärast saanud "Leruu". Siit artiklist saame teada, et Tallinna esimene katse pidi olema pühapäeval, 10. septembril, kuid ka see jäi halva ilma tõttu ära, seega oli Leroux'd tabanud kolm järjestikust ebaõnnestumist, ilmselgelt lõi see kuulsal mehel tuju nulli ja närvi mustaks? Nüüd jäeti vahele terve päev ja järgmine katse määrati teisipäevale, 12. septembrile, ilmselt lootuses, et ilm paraneb. Õnnetuse toimumise päeval juhtus artikli järgi kõik suhteliselt kiiresti, Leroux tõusis "Harju värava kõrgustikult" väidetavalt tuhandete pealtvaatajate silme all õhku, "kahe ja poole minutiga" oli õhupall üleval ja Leroux hüppas langevarjuga alla. "Kadrintal" peaks nähtavasti olema Jekaterinenthal ehk Kadriorg. Langevari läks korralikult lahti ja Leroux "langes pikkamisi alla", nii et esialgu oli ilmselt kõik korras. Midagi pidi juhtuma alles maapinna lähedal, kui tuul hakkas varju kõigutama nii palju, et Leroux ei suutnud seda enam juhtida. Põhimõtteliselt vist prantsatas ta hirmsa hooga vastu vett, kaotas meelemärkuse ja uppus. Keegi on öelnud, et vastu vett kukkuda on sama valus kui vastu asfalti, nii et ei imestaks. Selles artiklis on öeldud, et "ta on kohe põhja vajunud, niisama ka tema kukkumise sirm" ehk siis langevari. Kas ei oleks vari pidanud vee peale jääma? Kuidas paadid varju vees hõljumas ei näinud, ega's see kohe põhja pikali vajunud? Või otsisid paadid valest kohast? Umbes verst/kilomeeter kaldast - kui sügav seal võib olla? Viis meetrit? Kümme? Rohkem? Vähem? 

See on ka hetkel leitud artiklitest ainus, kus on kirjas midagi Leroux' enda kohta: et ta oli osav ujuja, kes oleks tunde vees vastu pidanud, et ta oli sündinud New Yorgis ja oli peenema rahva laps (Mida see tähendab? Rikkad? Või haritud? Või hoopis mingid tõusikud?), et ta oli laevakapteniks õppinud, et ta isa ja õde olid õnnetuse ajal elus ja Ameerikas (Kus oli ema? Surnud?), ja et tal oli sugulasi Pariisis (kas sealt ka nimi Leroux?), abikaasat polnud (aga südamedaami?), et ta oli 32 aastat vana. Paraku pole antud ühtegi allikat, kust või kellelt sellised andmed pärinesid. 

Üsna palju detaile on siin ka surnukeha leidmise kohta: et see leiti neljapäeval, et see leiti suhkruvabriku ja sadama vahelt (suhkruvabrik suleti tegelikult majanduslike raskuste tõttu 1837, kuid hoone oli ilmselt endiselt alles ja asus Strietbergil ehk siis Marienbergil/Maarjamäel), et surnukeha oli selili mere põhja peal, et küünte all oli peenikest liiva, mis justkui tähendaks, nagu ta oleks end liigutanud (seda varianti ega ka selili olekut ei tule teistes artiklites eriti ette). 

Surnukeha viidi lahkamisele ja surma põhjuseks öeldi olevat uppumine, edasi viidi Leroux Oleviste kirikusse. Järgnevatest lausetest selgub, et asjaga tegeles konsul, varad pandi "pitsari alla" ja "nimetatud konsul on tema sugulaste järele kuulanud". Kas nad leiti? Kes otsustas, et Tallinna matta? Kas sugulased käisid Tallinnas? 

Langevarju olevat Leroux ise välja mõtelnud, ja kokku on mees selle artikli põhjal 279 korda hüpanud (ka see number varieerub). 

Kronoloogiliselt järgmine artikkel pärineb Eestimaa Kubermangu Teatajast 14.09.1889 nr 35, kus on vene keeles napp artikkel ca kümne reaga, mis annab teada, et kuulsa Ch Leroux' (kirjapilt on vn k Šarls Leru) 12. septembri õhulend lõppes katastroofiga, üksikasjad on selgitamisel, aga on teada, et Leroux kukkus langevarjuga merre ja vajus põhja, ning et surnukeha leiti 14. septembri (ehk siis lehe ilmumise päeva) hommikul Marienbergi (Maarjamäe) lähedalt (kuskil mujal oli kirjas k 12 päeval). 

Eestimaa Kubermangu Teatajas 21.09.1889 (nr 36) ilmunud artikkel on juba pikem ja üksikasjalikum, eriti mis puudutab kohtumeditsiinilisi detaile, kokku jälle mitmel failil: 

Siin on antud sügavuseks kaks ja pool sülda. Vene süld oli 3 arssinat ehk 7 jalga, mis on ca 2 m kopikatega, seega pidi lihtsa rehkenduse järgi surnukeha lebama ca 5 m sügavuses? Kuidas nad ta leidsid? Viie meetri sügavuses ju kohalikud septembris väga ei jaluta? Siin on samuti mainitud surnukeha asendit ja langevarju kaugust surnukehast. Meditsiinilisest jutust ei saa ma suurt midagi aru, aga tundub, et vasakust kõrvast oli verd voolanud, seega võis tegu olla ikkagi korraliku põrutusega, kolmekümneaastane täies elujõus noor mees ei tohiks niisama kergest matsust vastu vett veel minestada? Vette kukkudes olnud ta veel elus, millest iganes nad seda järeldasid, teise lõigu lõpu pean laskma kellelgi üle vaadata, kes vene keelt paremini oskab. 

Matusepäevaks on määratud 21.09.1889, matusetseremoonia algus kell üks päeval. Viimasest failist saan ma aru, et asja määrati uurima mingi keiserlik insener-polkovnik, mis loom see ka poleks, ja et õhupall ja langevari on antud kuhugi ekspertiisi. 

18. septembril ilmus pikem eestikeelne artikkel ka Olevikus: 

ja sama 18.09.1889 Oleviku mingil tagumisel leheküljel oli veel toodud eraldi nupuke: 

Oleviku artiklist saab aimu, et Harjumäele pilet osta oli kallim lõbu kui kaugemalt vaadata, ja et etendus algas kolmveerand viis, kusjuures kell neli oli juba rahvast murdu. (Piletihinnad erinesid veel kuskil, kas Peterburis, või siis Riias, peab järele vaatama.) Õhulendurit kutsutakse austavalt "kunstnikuks" ja alt vaadates paistab ta "tubli pardi suurune". Mänedžerist on saanud direktor Buradies vmt. Harjumäelt tõusis pall üles ja Siimeoni kiriku kohal hüppas mees õhupallilt alla; Siimeoni pidi olema see puust õigeusu kirik sadama lähedal. Ka siin on toonitatud, et mees virutati vastu vett, aga kohe järgmises lauses on öeldud, et ta tõusis veel vee peale, kuigi teised artiklid väidavad, et ta ei liigutanud ja vajus kohe vee alla. On vihjatud, et paadid ei otsinud õige koha pealt, ja kui sügavust oli 5 m, siis pidi vees heljuvat varju ju järelikult näha olema? Kuidas nad teda siis ei leidnud, kui paate oli ometi mitu? Väliselt polnud mehel mingeid vigastusi näha olnud, kuid vasakust kõrvast oli veri väljas? Kuidas see võimalik oli, kui ta kukkus vette? Kas vesi ei pese verd maha, seda enam, et ta oli vees kaks päeva? 

25. septembril 1889 ilmus Olevikus veel üks artikkel, mis kajastas matusepäeva: 

Kopli kalmistut on siin nimetatud Telliskopliks. Matuseliste rivi olnud kolm versta pikk, ulatudes kirikust kuni Telliskopli surnuaiani välja. Viimases failis on mainitud veel kaht kuulsust, kes olid maetud praeguseks kadunud Kopli kalmistule: sakslannast sopran Gertrud Elisabeth Mara, kes tuli Revalisse muusikaõpetajaks ja suri siin, ning tsirkuseartist Schurowsky, kellest hetkel pole midagi muud leidnud, kui et ta leidis oma otsa tulekahjus.  

Internetiavarustes liigub ka vanu fotosid Leroux' matusepäevast Tallinnas 1889, näiteks selline: 

Matustejärgselt avaldab artikli ka Eesti Postimees 27.09.1889: 

Foto, millest just juttu oli, on ka netis üleval, leitav siit. 

Veel oktoobri alguseski on Leroux jututeemaks, 04.10.1889 ilmub Eesti Postimehes alljärgnev nupuke: 

Sugulusega on asi ilmselgelt kahtlane. Lincolniga ta vaevalt sugulane oli, see võis muidugi olla ka väljamõeldud trikk, et end paremini müüa. Küll aga tekitab kiusatust selles mõttes hoopis Andrew Johnsoni (1808-1875) isik, kes oli Ameerika president pärast Lincolni surma ja Leroux' eluajal. Leroux' sünnijärgne nimi oli Joseph Johnson, kas polnud? :) Andrew Johnson oli 48, kui Joseph Johnson sündis ... :D Kõlbab eduliselt muidugi ka vanaisaks, aga aastaarvud ei sobi selles mõttes, et Leroux' isa pidi Tallinnas viibimise ajal elus olema, ema ilmselt mitte, seega ei anna poissi Andrew lapselapseks vist klapitada, eriti põhjalikult ei viitsinud praegu süveneda ega rehkendada. Järgmine variant on, et Leroux oligi Andrew Johnsoni sugulane (pärit peenest perekonnast, remember?), ja võib-olla ta selgitaski kellelegi Eestis, et Johnson oli president pärast Lincolni, ja midagi läks kuskil kõrvust mööda või see lihtsalt tõlgiti valesti või miskit. Johnson oli president 1865 kuni 1869, pärast Lincolni tapmist, ja sel ajal, kui Leroux Eestis viibis, oli parasjagu Hayes pukis, ja vahepeal oli veel keegi olnud. Kui hästi need eestlased peale Lincolni seal ikka kedagi tundsid? Ja põhiliselt räägiti siinmail ju ikkagi saksa ja vene keelt, kui palju siin oli tollal neid, kes inglise keelt vabalt valdasid? Kuulsid ehk Leroux' jutus Lincolni nime ja sõna "sugulane" ja arvasid automaatselt, et ta on Lincolni sugulane. Nojah, kui väga tahta, siis ilmselt midagi saaks ju aretada, aga ka president Johnsoni suguvõsa oli suur ja lai ... :) Kuid Lincolni versiooni ekspluateeritakse endiselt usinalt, olgugi et Lincolni õde suri väidetavalt 1828, aga Leroux sündis alles 1856 ... 

Maarjamäel on Leroux'le mälestusmärk püstitatud. Igatahes, kui oleks rohkem aega, leiaks kindlasti midagi huvitavat veel. Mälestusmärgi püstitamise ajast on üles tähendatud suht naljakas seik siin: "Kuna selgus, et skulptuuri transpordikõrgus on kuus meetrit, oli keeruline välja mõelda, kuidas seda kohale vedada,” meenutab Karmin. “Lõpuks ütles Jarovoi, et kuidas ei saa, saab küll, ja ajas kusagilt välja sõjaväe helikopteri. Kuuldavasti olid selle piloodid Afganistanist tulnud mehed. Ei tea, mida need mehed tarvitanud olid, aga silmad olid neil krillis ja pärast maandumist läksid nad kopteri ratta najale urineerima." :D 

Photo is copied from http://www.panoramio.com/photo/87862851 

Täiendus 03.01.2017: ajaleht Republican-American avaldas 31.12.2016 Leroux'st artikli, kus on mainitud ka Eestit ja mind, artikli kirjutas Scott Griffin, kellega eelnevalt vahetasin ülaltoodud teemal mõned e-kirjad. Scott oli piisavalt lahke ja varustas mind ilmunud loo PDF-failidega, proovin need siia üles laadida. Mõnikord võib lihtsalt vanades ajalehtedes tuhnides Ameerikas ajalehte sattuda! :) 

Artikli algus

Artikli järg