Friday, July 19, 2019

Saksa printsess Ella, kelle Lenin hukkas 1918


Teadlikumad ajalooarmastajad tähistasid 17. juulil 2019 Romanovite tsaariperekonna hukkamise 101. aastapäeva. Küllap lugu sellest, kuidas Venemaa viimane tsaar Nikolai II koos naise ja lastega oma kurva lõpu leidis, on tuttav kõigile, kes ajaloost miskit arvavad või vähegi raamatuid loevad.

Vähemtuntud on aga fakt, et Lenini verejanu ei piirdunud Romanovite suguvõsa väljajuurimisel sugugi ainult konkreetselt tsaari ja tema otsese perekonna tapmisega; järgmisel päeval hukkas tšekaa veel trobikonna inimesi, kes peaaegu kõik kuulusid Romanovite perekonda.

Nimelt hukati järgmisel päeval (18.07.1918) suurvürstinna Jelizaveta Romanova ehk Saksa printsess Elisabeth (of Hesse and Rhine), keisrinna Alexandra õde, kes oli abielus olnud Aleksander II poja suurvürst Sergeiga, keisri vennaga.
Õed olid Inglise kuninganna Victoria lapselapsed, tüdrukute ema Alice (1843-1878) oli kuninganna Victoria tütar. Alice abiellus Saksa suurvürsti Ludwig IV-ga (of Hesse and Rhine), peres oli kuus last, neli tüdrukut ja kaks poissi. Elisabeth oli kahest õest vanem, snd 1864 ja Alix elik keisrinna Alexandra oli sündinud 1872.

Allikas: Wikimedia

Elisabethi kutsuti pereringis Ellaks. Ella oli tuntud oma ilu, leebuse ja armsuse poolest ja tal oli mitmeid peigmehekandidaate, kaasa arvatud suurvürst Konstantin ja hilisem Preisi kuningas Wilhelm II, kes oli samuti kuninganna Victoria lapselaps. Ella siiski Wilhelmiga ei abiellunud, põhjustades mehele sellega kuuldavasti suurt meelehärmi, vaid abiellus Vene suurvürst Sergeiga, tsaar Aleksander II ja tsaarinna Maria pojaga. Keisrinna oli Hesses väidetavalt sage külaline ja tihti olid temaga kaasas ka ta kaks poega, Sergei ja Paul.

Sergei oli väga tõsise olemisega, sügavalt usklik, ega meedinud alguses Ellale üldse. Kuid pärast Sergei vanemate surma ja tänu ühistele huvidele kasvasid nad lähedasemaks ja abiellusid juunis 1884. Nende pulmas kohtusid ka tulevane tsaar, tollal 16-aastane Nikolai ja Ella noorem õde Alexandra. Pulmad toimusid Talvepalees Peterburis. Elisabeth pöördus Vene õigeusku, isegi kui temalt seda ei oodatud ja oli tsaariperekonnas oodatud ja armastatud külaline.

Ella abikaasa, suurvürst Sergei (1857-1905), tsaar Aleksander II pojapoeg, tsaar Aleksander III vend

Elisabeth abikaasa Sergeiga. 

Suurvürstinna Elisabeth abikaasaga 1892. aastal. 


Paaril lapsi polnud, kuid hiljem kasvatasid nad Sergei venna Paveli lapsi Dimitrit ja Mariat. Kui Sergei vend tsaar Aleksander III määras Sergei Moskva kindralkuberneriks, koliti Moskvasse Kremli paleesse.

Suurvürst Sergei kasulastega. 

Sergei mõrvati Kremlis veebruaris 1905 sotsialistist revolutsionääri Ivan Kaljajevi poolt, kes vaatamata Ella vastuseisule hiljem siiski hukati. Ella võtnud teate Sergei tapmisest vastu vaikse ja kahvatuna, pidades seda kõrvalseisjate mälestuste järgi Jumala karistuseks selle eest, et mees käskis 20 000 juuti ettehoiatamata Moskvast välja ajada. Elisabeth hakanud nutma alles õhtul, kuid kogunud end peagi, siiski meenutasid mitmed inimesed tema hingepõhjani tungivat kurbust pärast juhtumit. Ta veetnud kõik päevad kuni matusteni lakkamatult palvetades.

Sergei kaarik pärast pommitabamust 1905. 


Kaljajev poodi üles mais 1905, mees ei kahetsenud midagi.

Pärast Sergei surma kandis Ella leinariideid ja loobus liha söömisest. Neli aastat hiljem müüs ta kõik oma väärtasjad, kaasa arvatud laulatussõrmuse, asutas pühakute Marta ja Maarja nimel kloostri ning hakkas seal nunnaks. Ta seadis sisse haigla ja kabeli, aitas aastaid vaeseid ja vanemliku hooleta lapsi Moskvas.



Fotod: Wikimedia

Kloostril oli muljetavaldav kunstikogu. 1920. aastal käskis Nõukogude valitsus kogu kloostri vara üles märkida ja 1922 kloostri varad järk-järgult natsionaliseeriti (riik võttis varad endale). 1926 kirikud suleti ja 1928 aastaks olid need lõplikult rüüstatud. Nõukogude riik võõpas kuulsa Nesterovi freskod värviga üle ja avas hoones kino. Napakad. Järjekordne hea näide sellest, kuidas lollid võimul suudavad hävingut külvata.

1916 kohtus Elisabeth väidetavalt viimast korda Tsarskoje Selos oma õe Alexandraga ja tsaarilaste koduõpetaja mälestuste kohaselt väljendas vestluses muret Rasputini mõju üle õele.

Ella elu lõppes aga nii. 1918. aastal käskis massimõrtsukas Lenin tšekaal Elisabeth arreteerida ja naine saadeti asumisele kõigepealt Permi, seejärel Jekaterinburgi Sverdlovski oblastis. Ella oli 54-aastane. Jekaterinburgis hoiti teda paar päeva üksi, seejärel pandi kokku teistega, kellega koos ta ka hukati: seal olid nunn Varvara Ella konvendist, suurvürst Sergei (Mihhail Romanovi poeg, tsaar Nikolai I pojapoeg), vürstid Joann/Ivan, Konstantin ja Igor (kõik kolm suurvürst Konstantin Romanovi pojad, tsaar Nikolai I pojapojad), ja suurvürst Pavel Romanovi poeg Vladimir Paley (tsaar Aleksander II pojapoeg), lisaks veel Sergei sekretär Fjodor Remez; kokku seitse meest ja kaks naist.

Suurvürst Sergei Romanov, tsaar Nikolai I pojapoeg

Kolm venda, suurvürst Konstantini pojad: 
Vürst Joann/Ivan, tsaar Nikolai I pojapoeg

Vürst Konstantin, tsaar Nikolai I pojapoeg 

Vürst Igor, tsaar Nikolai I pojapoeg

Vennad perepildil aastal 1905.



Vürst Vladimir Paley, tsaar Nikolai II vennapoeg (sünnipäraselt von Pistohlkors, ema Olga oli ametlikult ikka veel abielus Erich Gerhard von Pistohlkorsiga, kuid poisi isa oli tsaar Aleksander II noorim poeg Paul/Pavel, seega tekitas Nikolai II Olgale 1915 tiitli vürstinna Paley, mille Vladimir päris. Enne seda kandis Vladimir tiitlit von Hohenfelsen. Vladimir kasvas Pariisis.) 

Kogu seltskond viidi 20. mail 1918 Alapajevskisse. Vangid majutati Napolnaja kooli äärelinnas.

17. juuli pärastlõunal tulid kooli tšekaa ohvitserid, kes korjasid kokku vangide väärtesemed ja järelejäänud raha ning punaarmeelastest valvuritel kästi lahkuda, öeldes, et vangid viiakse mujale. Vangid aeti vankritele ja viidi linnast 18 km kaugusele Sinjatšika külla, kus asus 20 meetrit sügav rauakaevanduse šaht. Vangid peksti läbi ja visati šahti, Ella oli neist esimene. Seejärel visati auku mõned granaadid, kuid plahvatuste tagajärjel suri ainult üks neist, Sergei sekretär Fjodor.

Elisabeth ja teised vangid jäid kukkudes ellu, kuid said tõsiseid vigastusi. Lõpuks aeti auku hunnik oksaräga ja süüdati see põlema. Šahti suudme juurde seati valvur ja tapjad lahkusid.

Avalikkusele öeldi, et kooli ründas tundmatu jõuk. Lenin kommenteerinud Elisabethi tapmist nii: "Kroon moraalijüngrite peas on maailmarevolutsioonile suurem oht kui sada türannist tsaari."

Surnukehad avastati alles oktoobris 1918, kui valged kohale jõudsid. Olgugi et möödunud oli kolm kuud, olid surnukehad olnud suhteliselt heas seisukorras ja tuvastatavad. Arvati, et nad surid pigem aeglaselt ja piinarikkalt haavadesse kui põlemapandud oksaräga tõttu.

Elisabethi surma põhjustasid kukkumisest saadud vigastused, kuid enne seda oli tal jätkunud jõudu siduda vürst Joanni/Ivani peahaav oma nunnarüüst käristatud ribadega. Et Punaarmee tungis peale, võeti säilmed kaasa ja maeti Vene õigeusu kalmistule Pekingis Hiinas, praegu pidi sel kohal olema parkimisplats (kalmistu hävitati 1957). Elisabethi säilmed viidi Jeruusalemma.

Elisabeth kuulutati väljaspool Venemaad pühakuks 1981 ja Venemaal 1992. Tema ja nunn Varvara säilmed on endiselt Jeruusalemmas Maarja Magdalena kloostris. Teda on ühena kümnest 20. sajandi märtrist kujutatud Londonis Westminster Abbey läänesissekäigu kohal. Moskvasse tema rajatud kloostri õuele püstitati Elisabethi kuju.

Ametlikult rehabiliteeriti Elizaveta Fjodorovna Romanova 2009. aastal koos ülejäänud Romanovitega. Selle perekonna surm on (nagu paljud teisedki) Lenini hinge peal.

Allikas: ingliskeelse Wikipedia artiklid käesolevas kirjutises mainitud Romanovite kohta. Fotod pärinevad sealtsamast.

No comments:

Post a Comment