Friday, March 15, 2013

Väljavõtteid Paide Teatajast 1900-1912

Paide Teataja nr 5, 8.03.1900, lk 2

Koigi wallamaja saalis andis 27 w[eebr 1900] Wenewere laulu koor ilmaliku kontserti. Ettekantud 14 laulu nähti rahwale meeldima. Laulude waheaegadel etendati: "Noor noorega ja wana wanaga ehk igale potile kohane kaas" ja "Enese tapja".


Paide Teataja nr 28, 23.08.1900 lk 1

Peetri [kiriku]õpetaja jagas 4 - 5 kooliõpetajale, kellel koolipidamine minewal aastal kõige paremini korras olnud, igaühele 10 auupalka. Kust ehk kelle poolt sarnane kingitus on tehtud, seda ei tea ma, aga tänuwäärt on ta tõesti. - Meie kihelkond on wanade koolimajade poolest "kuulus". Nüüd on inspektori läbi kommissari kaudu wallawalitsustele käsk tulnud, et Wiisus ja Wäike-Karedal uued majad ehitakse ja Kodasemal, Müüsleris ja mõnes muus kohas tarwiliselt ära parandataks, nii et nendes kooliõpetust wõib pidada. Ka kästi mitmesse koolimajasse Keisri pilta muretseda.


Killuke eesti keelt aastast 1536

Sihukese asja avastasin Tln Linnaarhiivi FB-lehelt täna:


Tallinna eestlaste truudusvanne Liivimaa ordumeistrile Hermann von Brüggeneyle 1536. aastal. Tekstis esineb esmakordselt kirjapanduna Tallinna eestikeelne nimetus (tallyna). Teksti on üles kirjutanud raesekretär Johann Sulstorp. Eestikeelsele tekstile järgneb saksakeelne tõlge teise käekirja ja teise tindiga (TLA, f. 230, n. 1, s. BK 12 I).
 
Tekst ise on sihuke:
 
"Mynno toyuetann nynck wannu ssell surell owsall nynck wegkewell yssandell yssandell Harmen Brüggeney, teysse nyme kaess Hassenkamp Mester Saxa ordens lifflandi maell myn armall yssandell nynck selle awsall tallyna lynhall wagka nynck sanna kuelya olla kuy mynd jummall awitacko ninck theme kallis euangelium."
 
Tänapäevases kõnepruugis näeks see välja nii: 
 
"Mina tõotan ning vannun sellele suurele, ausale ning vägevale isandale Herman von Brüggeneile, teise nimega Hasemnkampfile, Saksa ordu meistrile Liivimaal, minu armsale isandale ning sellele ausale Tallinna linnale vaga ning sõnakuulelik olla, kui mind Jumal aitab ning tema kallis evangeelium" (Kalmer Mäeorg)
Lahe leid. Igatahes. :)

Wednesday, March 13, 2013

Järvamaal kõneldud keskmurdest


Järvamaal kõneldud keskmurdest

Eesti keele käsiraamatust võib lugeda, et Eesti keeleala jaguneb laias laastus kaheks: lõunaeesti ja põhjaeesti murded. Järvamaal ajalooliselt kõneldud keskmurre kuulub põhjaeesti murderühma ja jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks (näiteks Türi või Järva-Peetri), mille piirid kattuvad üldjoontes omaaegsete kihelkondade piiridega. Tänapäeva eesti kirjakeel kujutab endast ühtlustatud keelekuju, mis on tekkinud peamiselt keskmurde baasil. Keskmurre on murretest kõige laiema levialaga, hõlmates endise Harju- ja Järvamaa, Lääne-Virumaa, P-Viljandimaa ja osalt isegi P-Tartumaa. Muidugi pole sugugi kõik selle murde erijooned kirjakeelde pääsenud. Näiteks on meie piirkonnale olnud omane pikkade täishäälikute diftongimine, kuid tänapäeval mõistagi keegi enam nii ei kirjuta: tüma moa, suured soapad koa, edasi ei soa ega soa, või Jüri tuas luastude pial mauli muas, süeb küpse kualikast.1 Keskmurret on kõige põhjalikumalt uurinud Eesti Keele Instituudi alustalaks olnud legendaarne Mari Must (1920–2008).

Millised olid keskmurdele iseloomulikud jooned? Kas alljärgnevat lugedes meenub mõni sõna või väljend, mida kunagi sai kuuldud põlisest järvakast vanaemalt või vanaisalt? Järgnev analüüs ja näited on valdavalt välja kirjutatud Mari Musta töödest.

Vaatleme kõigepealt kaashäälikuid. Siitkandi paikkondlikes murrakutes ei hääldatud sõnaalgulist h-d: ia (hea), obune (hobune), unik (hunnik). Harvem võis h sõna keskelgi kaduda: muonamed pro muonamehed (moonamehed), niukke pro nihuke (selline). Järva murrakuile omaselt esines sõna algul kaashäälikuühendeid, nagu sõnades kruapima, kroapima (kraapima), klapp (sobivus), pleekima, trepp. Kolme kaashääliku ühendist esines nõrgas astmes ühe tähe kadumist, näiteks malts-malsa, rämps-rämsu. Esines ka sulghääliku d kadumist: anma (andma), kannud (kandnud). Samas võis lisanduda ebaootuspärane sulghäälik: vain(d)lane (vaenlane), Väin(d)järv (Väinjärv). Ühend lg võis muutuda nii lj, ll kui ka il : külg > külle, küile (külje), nülgima > nülitud; pallu, pailu, paelu (palju). Ühend mb oli kohati kasutusel, kohati mitte: lambad : lammad, ämber : ämmer jne. Ühendite pj, tr ja tv asemel kasutati vastavalt bj, dj ja dv ning puudus astmevaheldus: kubjas : kubja, lubi : lubja, kedrama : kedran. Mõnevõrra esines ka läänepoolset häälikumuutust v > b, näiteks kiva = kiba (kive), kõberas (kõveras). Ajuti võis esineda v kadumist sõna keskel: suiline (suveks palgatud tööline), päiline (päevapalgaga põllutööline); samuti sõna lõpus: päe, pää (päev), teisibä (teisipäev), pala (palav). Ka oli tavaline heliliste kaashäälikute duubeldumine: talitamatallitama, unikunnik, varukasvarrukas.

Täishäälikute puhul esines muutusi a > ä:  janujänu; o > ö: jonnjönn; u > ü: justjüst. Esimese silbi täishäälik võis pikeneda: mälestusmäälestus, huvitav – (h)uuvitav. Raskusi on olnud pikkade täishäälikute täpse kirjapanekuga: saapadsoapad, PeetriPietri, rüüpamarüipama, hüüdmaüidma, maamoa v mua, hea(h)ää, seadussäädus, teadmatäädma, hääljaal jne. 19. ja 20. sajandi vahetusel olevat oa/ua hakanud kaduma ja asendunud pika täishäälikuga (kõigepealt väidetavalt Esna ümbruses).2

Käänamisest: järgarvsõnades võis esineda ma-silp: viiendamal aastal. Sõnad, mis lõppesid -el või -er, olid tavaliselt e-tüvelised: tahvle, möldre. Ainsuse osastavas järgnes kaashäälikule t: kammert, korstent, möldert. Sisseütlevas esines -sse ka seal, kus kirjakeeles oleks lühivorm: ladvasse, tülisse. Ainsuse seesütlev oli tugevas astmes: aitas (aidas), selgas (seljas), aukus (augus), kimpus (kimbus). Alaleütlevas öeldi kaasrõhulise silbi järel tavaliselt -lle: kaugemalle, obuselle. Mitmuse omastav võis olla kahesugune: kaertekaerade, naeltenaelade. Mitmuse osastava lõpud varieerusid. Esines si-lõppu: konnasi, vagusi. Väga levinud oli a-lõpp: kiva, püksa, süsa, samuti kaksiktäishäälik + d: lammaid, talguid.

Pööramisest: lihtmineviku 3. pöördes esines nii -(s)ivad kui ka -(s)id lõppu: akkasivadakkasid, olivadolid. Umbisikulise tegumoe oleviku jaatavas kõnes öeldi harilikult kas kse-lõpp või sse-lõpp: antakseantasse. Umbisikulise tegumoe tunnus -ta võis liituda nii kaashäälikule kui ka täishäälikule: maksetakse, makstakse, makseti, maksti; pekseti, peksti; ta-liitelistel verbidel kadus see liide umbisikulise tegumoe jaatavas kõnes ja tud-kesksõnas: kirjutakse, kirjutud. nud-kesksõnas on kadunud täishäälik ja sageli ka n: aidand, and (andnud), joost (jooksnud), last (lasknud), võtt (võtnud), jõud (jõudnud), surnd, taht (tahtnud), tuld (tulnud). Minevikku väljendati nud-kesksõnaga: lehmal käind tallaja selgas (lehmal käis painaja kallal).

Lauseõpetuses pälvib keskmurdes tähelepanu ühilduvuse puudumine: sedaviisi käib need asjad, pidi ilusad tikud saama tehtud. Täiend ei ühildunud teatud käänetes põhisõnaga: vana inimestel, uue riietega, jämedast jahudest. Käänete asemel eelistati kaassõnalisi väljendeid: suure kohtade pial (suurtes taludes), nad muu kääst (minult) pärisid, võtab lapse käte piale (kätele).

Järva murrakute sõnavarakogud on enamasti väikesed ja lünklikud. Vähe on kogutud ka siinmail räägitud Pilistvere murrakut. Enamjaolt langeb sõnavara kokku kirjakeele omaga ja seda peetakse üsna tavaliseks; Järvamaale ainuomased on näiteks ennemal aal (varem), kaelapenn (rangluu), kaelvinnad (kaelkoogud), nõutama (muretsema, soetama), sõõramisi (aeglaselt), maalutama (vedelema, laisklema), oinasihver (karjus), porkad (poolsaapad), ukkas (must, määrdunud, räpane), kaagisammas (võllapuu).3

Mis tähtsus on murretel tänapäevale? Keskmurde uurija Mari Must on oma kirjutistes rõhutanud, et „murded on ammendamatu varaait kirjakeele edasiarendamisel ja rikastamisel. Murded on meie ühisvara, aare, mida iga enesest lugupidav rahvas on kohustatud hoidma, kaitsma ja tulevastele põlvedele säilitama, nii nagu me teeme seda oma arheoloogia- ja kunstimälestistega, nagu me peame au sees oma esiemade värvikaunid rahvariided ja võtame kaitse alla loodusobjektid.“

Ning päris lõpetuseks arhiivis talletatud iseloomulik näide Järvamaal kõneldud kohalikust murrakust: (Juhan Vellemaa, 87 a, Silmsi küla põliselanik, mõlemad vanemad samast, naine Paide Kirila külast): „Tienijalaps, sie oli nagu orjalaps vei alam; pietti jo alamaks inimeseks, mitte üheväärttuslikkuks … Isegi oli Päinurme meisas lasteoidjaks vei lastetüdrukkuks kiegi ja ta sai iad palka ja süija ja … Aga vat saksa lapsed ei kuula. Oidja se nagu karjane käib nende järel sial ja … Aga nüid sial olivad old suured pardi tiiged ja nad … Vei ega nad änam praega vist alles ole … Saksa laps jo üöldakse tark, aga ta oli rumal meije diada. Ta ronib puu otsa, ehk oli sial üks solk vesi vei pardid, kus pardid sies oejovad sial niukkene. Ta lääb sisse, ega tema ei karda uppumest ega ei tia et uppub ega kedagi. Ja sis ta sai elast kinni, et uppub ää, ta jo sügav kaa ikke jo, muedugi. Ja sis temmas välla, no eks ta sis nattukke sakkuttas ja aga … Poiss vei plikka, mis ta veis olla, läks juosis meisa ja kaevas mammale ja mamma vihastas, et tema last sedavisi, vast sai aiged vei kudagi ja … Ja tuli ja süllittas kohe vasta nägu ja sis akkas alles rääkkima, et mispärast sa ei vaatta ja … Kaks korda sis sedavisi on juhtund süllittama ja, aga sis sie lapsehoidja, sie sai sis tuli tark aru, et mis tiha. Üks vale vei nisukke irmuasi miele tuletada, kuda suab neid irmuttada, peksta ega kedagi ei tohi, ja sis et: „Ärge minge, et muonakkalapsed söövad teid ää.” Sial olid nied muonamieste maead koa sial meesal ja muonamie lapsed olid irmsad närused jaja ukkas nägudega ja katkise riijettega ja miks nukke ei vei süija puhast last sis. Ja sedavisi sis akkasid kartma ja se hoidja sai sis neist jägu, sis akkand kartma teisu.” (KKI MT 230, 41-44, M.Must, 1959)

Kasutatud allikad:

1 Mari Must, Armas eesti emakeel, www.emakeeleselts.ee/omakeel

2 Peetri muinaskihelkond, Paide 2005, lk 99

3 Järvamaa 2, Järvamaa keelest, Helmi Neetar, lk 280–285

Noppeid Tvauri käsitlusest rahvasterände ja (eel)viikingiaegsest Eestist

Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis.
Tartu 2012. Toimetanud Margot Laneman
 
Täismahus käsitlust saab lugeda siit.
 



Tvauri monograafia eesmärgiks on "analüüsida Eesti ala ühiskonda, majandust, asustust ning kultuuri ajavahemikus umbes 450-1050. Seda aega tuntakse Eesti esiajaloo kronoloogias rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiajana. Tegemist oli kiirete muutuste ajastuga, mille lõpuks kujunes traditsiooniline Eesti talupojakultuur, millisena tunneme seda kuni 19. sajandini."
 
Eesti alal valitsenud olude kohta pole peaaegu mingeid kirjalikult talletatud andmeid, on vaid tollaste talude ja linnuste jäänused ja suur hulk muinasesemeid ja nende katkeid. Tvauri uurimuse teemaks on laias laastus I at II pool, periodiseering (1) rahvasterändeaeg 450-550, (2) eelviikingiaeg 550-800, (3) viikingiaeg 800-1050. Kaht esimest perioodi koos on nimetet keskmiseks rauaajaks ja viikingiaeg ning sellele järgnev hilisrauaaeg ühendatakse sageli nooremaks rauaajaks. Tvauri vaatleb keskmist rauaaega ja viikingiaega koos, sest nende perioodide vaheline piir on suht hägune. Tvauri käsitletud perioodile eelneb rooma rauaaeg 50-450 ja järgneb muinasaja viimane periood hilisrauaaeg 1050-1227/1250.
 
Saagad on varaseimad kirjalikud allikad, kus Eestimaa nimetust on kasutatud (Eistland). Samadest allikatest pärinevad ka nimetused Lifland (Liivimaa), Rafalaland (Rävala-Tallinn?), Virland (Virumaa).
 
Ruunikivid: 11. sajandist pärit Frugårdeni ruunikivi Västergötlandis on püstitatud sõjamehe auks, kes langes "Eesti maadel" (i estlatum, Zilmer 2005). Virumaad (a uirlanti) mainitakse kolmel Upplandi ruunikivil (Zilmer 2005).
 
Esimene enam-vähem kindel kroonikamaining Eesti ala kohta pärineb Saxo Grammaticuse (elas u 1150–1220) kroonikast “Gesta Danorum”. Selle muinasloolaadse teate kohaselt olnud üks Põhjala kuulsaim berserkr Starkatherus/Starkaðr pärit alalt, millega Rootsi piirneb idas ja kus “nüüdsel ajal laialdaselt elavad eestlased (Estonum) ja arvukad teised barbaarsed rahvad” (Saxo Grammaticus, 6.5.2). 
 
 
Vana-Vene kroonikatest ehk leetopissidest on võimalik leida unikaalset teavet Eesti alade kohta. Vanim maining kindla tänapäeval tuvastatava paiga kohta pärineb aastast ligikaudu 1030 pKr, mil Kiievi suurvürst Jaroslav vallutas Tartu ja rajas Jurjevi.
 
Sellest ajast on teada kahte tüüpi elupaiku: linnused ja asulakohad. Rähvasterännu- ja eelviikingiajast on neid säilinud väga vähe, põhipilt elupaikadest ja igapäevaelust tugineb viikingiajast säilinud mälestistele. Suur osa I at II poole asulakohtadest paikneb tänaseni aktiivselt kasutatavatel aladel (külatuumikutes).
 
Rahvasterännua ajal on rajatud Kesk-Eestis Viljandimaa põhjaosas paiknev Kalana Otisaare linnus (Lavi 2002, 251-254).  Umbes 2000 m2 suurust linnuseõue piiravad kolmest küljest järsud mäenõlvad ja ühelt poolt hilisrauaajal kuhjatud vall. Algselt oli arvatavalt puidust kaitserajatis, vall tehti hiljem. Kultuurkiht paikneb valli all. Valli välisküljelt leitud tukkide süsi on ajandatud rahvasterännuaegseks.
 
Linnus-asula tüüpi keskused näivad Kesk-Eestis üldse puuduvat (tinglikult vbla Keava?).
 
Kõik leiud näitavad, et viikingiajal elati Eestis peamiselt 5-6 * 4-5 m ristpalkhoonetes, mille sienad võisid toetuda kividereale. Ruumide arvu kohta kindlaid andmeid pole, küll on leitud algeliste kerisahjude jäänuseid - vanim elamuahju tüüp siinsetel aladel. Osa ruume majas võisid olla kütmata (eeskoda, panipaigad jmt). Põrandad olid enamasti tambitud mullast, on ka paeplaatidest põrandaid (nt Iru linnuseasula hoones). Katus oli tõenäoliselt kisklaudadest viilkatus, mida tihendati kasetohuga.
 
Kindlasti on olnud kasutusel ka kõrvalhooned, nagu suveköögid, aidad, sepikojad. Keldrite eelkäijatena on kasutusel olnud maasse kaevatud nn majapidamisaugud, mille temperatuur säilis ühtlasena ja mida oli kallaletungi puhul hea kasutada toidutagavarade peidupaigana.
 
Olulise osa leitud majapidamisriistadest moodustavad jahvekivid, keedu- ja säilitusnõud. Kesk-Eesti idaosas levis mingil määral nn Rõuge keraamika. Ilmselt kasutati rohkelt puit- ja tohtnõusid. Leitud on nuge ja luiske. Kammid pärinevad enamasti eelviikingi- või viikingiajast.
 
Põhielatusallikatest on mainitud põlluharimine, vähemal määral loomakasvatus, jaht, kalapüük, Kasvatati otra, nisu, rukist, herneid, alepõldudel kasvatati naerist (kindlaks tehtud keeleteaduslike uurimustega). Kasvatati lina - vanimad linase tekstiili katked pärinevad rahvasterännuaegsest Villevere peitleiust; viikingiajal lisandus köie tooraine kanep. Leidude põhjal kasvatati loomadest lambaid, kitsi, sigu, veiseid, kanu, vähem hobuseid; tööloomana kasutati veiseid/härgi.
 
Jahil käidi oda ja vibuga, kasutati püüniseid, õngekonkse, lante.
 
Käsitööna valmistati luu-, puit- ja metallesemeid, keraamilisi nõusid, tekstiile ja rõivaid. Töödeldi nahku (välja müüdi näiteks hinnalisi kopranahku), valmistati nahkesemeid. Toodeti soomaagist rauda, toodeti tõrva, valati hõbedat ja tina. Tekstiilitöövahenditest on teada kedervarred (lõngaketramisvahendid), kõlalauad, kangaspuud, nõelad, vedrukäärid, viisuload (ains 'luda'), kudumismöögad koelõngade kinnilöömiseks. Kodukäsitööst on märke kõigilt uuritud linnuse- ja asulakohtadelt.
 
Ehetest on leitud sõlgi, kaksikristpeaga ehtenõelu, ehtenõelte vahele kinnitatud rinnakeesid (kanti Eestis juba roomarauaajal), klaashelmeid, ripatseid, ripatsmünte, pronkskuljuseid, lahtiste otstega kaelavõrusid, käevõrusid, sõrmuseid, vööpandlaid.
 
Rõivajäänuseid on leitud enamasti laibamatustest (vs põletusmatustest). Leitud on linast riiet, sõbatükke, punutud paelu, toimset villast kangast, värvitud kanga katkeid.
 
Relvadest on leitud mõõku, võitlusnuge, mõõgatuppesid, odaotsi, nooleotsi, kilbiosasid, ratsavarustusest valjaid, suitseid, sadulajaluseid, kannuseid.
 
Ajavahemikust 5.-8. sajand on teada vähemalt 19 peitvara. Eestist on teada u 55 viikingiaegset mündiaaret, mis koosnevad peamiselt Araabia kalifaadi aladel löödud dirhemitest. Makseühikuna kasutati viikingiajal ka hõbedakange. Maksevahendina käibis hõbe siinkandis siiski vähe, viikingiajal ilmsesti oli kaubavahetus rohkem levinud.
 
Kaubanduses olid toomakaubad ja viimakaubad, saagadest võib järeldada ka ulatuslikku orjakaubandust. Kõrgest soost orja hinnaks võis olla "hea kits" või "kallis vaip". Kauplemine eeldas investeeringut teekonna läbimiseks ja kauba kaitsmiseks, nii et sellega tegeles ilmselt siiski väike osa inimesi.
 
Suurem osa rahvusvahelisest suhtlemisest toimus ilmselt üle mere põhja. Leitud on paadi ja laevaneete. Randumiskohtade tuvastamine on keerulisem.
 
On arvatud, et enne Taani-Saksa vallutust siinsetel aladel teid ei ehitatud ega hooldatud, kasutati kuivamaid maa-alasid ja taliteid. 42% siinsetele aladele sooritatud sõjaretkedest tehti taliteedel. Arvatakse, et põhilised liiklussuunad olid ikkagi läbitavad juba vähemalt viikingiajal.
 
Usundi uurimise allikaks on peaasjalikult kalmed ja peitleiud. Rauaajal ja viikingiajal olid kõikjal Eestis kasutusel kivikalmed. Nurmsi tarandkalmes on leide 3. sajandist kuni eelviikingiaja alguseni. Vanu matmispaiku võidi aastasadade vältel jätkuvalt kasutada. Matmiskommete suur varieeruvus võib tähendada, et viikingiaja Eesti aladel elanud inimeste maailmavaade ei pruukinud moodustada terviklikku usundit.
 
 
Ühiskond oli täielikult agraarne, puudusid linnalised keskused.
 
6. sajandil on jälgitav äkiline rahvastikukadu, mida seostatakse 536. a kliimakatastroofiga Eesti, Läti, Leedu, Ojamaa, Ölandi, Rootsi ja Norra lõunaosa, Taani ja Saksa põhjaaladega (Schleswig-Holstein, P-Friisimaa). Asulad on tühjenenud, alad on metsistunud, matuste arv on vähenenud, peitaarete (Skandinaavias peitkuldesemete) arv on kasvanud, ainelised olud on muutunud. Oletatud on kliima halvenemist, mis kehvendas toidutagavarude varumist ja nälja tõttu immuunsuse vähenemist. Oletatakse mitmete asjaolude kokkulangemist: ilmastik, sõda, kaubandussuhete katkemine, katk. Põhjus ei saa siiski olla lokaalne (sõda v epideemia), sest kriis on jälgitav laialdasel maa-alal Põhja-Euroopas. Inimmõju hakkas kiiresti uuesti kasvama alles viikingiaja lõpupoole.
 
Ajaloolise Järvamaa muistiseid on väga vähe uuritud. Talu oli põhiline asustus- ja tootmisüksus, külad hakkasid kujunema alles viikingiaja lõpus.
 
 
Tvauri on kolmel joonisel märkinud ära ka lähiümbruse matmiskohad:
 
jn 187 Rahvastikurännuaja matmiskohad (450-550) -
Nurmsi, Tamsi, Purdi, Preedi, Luige (jääb Pajusi valda)
 
jn 188 Eelviikingiaja matmiskohad (550-800) -
Nurmsi, Tarbja Miku (Paide vald), Preedi
 
jn 189 Viikingiaja matmiskohad (800-1050) -
Suur-Kareda, Kahala, Tamsi, Tarbja Kalamehe
 
 







 

Monday, March 11, 2013

Lähiümbruse külade esmamainimise ajad

 
 
Alltoodud andmed (välja arvatud Silmsi ja Vaali, mis pärinevad Kranichi märkmetest ja mujalt) selle kohta, millal mingit kohalikku asundust on esmakordselt ja sellele järgnevalt ajaloos kirjalikult mainitud, on välja kirjutatud üllitisest
Baltisches Historisches Ortslexicon 1: Estland (einschliesslich Nordlivland) by Feldmann, Westermann (1985), Böhlau Verlag; Köln (ISBN 3-412-07183-8)
 
 
Väike-Kareda (sks Essensberg)
1398 Dorf Cardewaye bei Weissenstein (UB VI, 2944) (Cardewaye küla Paide lossi all)
1626 Dorf Cardewall, kuningas Gustav Adolf määrab küla Alexander von Essenile, mõisa hakatakse kutsuma mõisnike järgi Essensbergiks
1919 viimane omanik enne mõisa riigistamist Thure Rausch von Traubenberg, valitseja Richard Johanson
 
 
Päinurme (sks Assik)
1484 kuulub küla Brun Drolshagenile (Schilling Rg s 102)
1555 on mainitud Hof Assick (mõis, Bfl I, s 1478)
1687 eraldatakse Assiku mõisa maadest Huuksi mõisa rajamiseks külamaad
1840 eraldatakse Assikust Vaali (Wahlhof abgetrennt)
1595-1744 Haus v Uexküll
1919 viimane omanik enne riigistamist Ernest von Wahl
1919-39 Restparzelle mit Brennerei, Helene v Wahl (Schilling, Rg s 103)
Assiku mõisa alla käisid Huuksi, Källomäe, Pätsavere, Lähevere, Palasi ja Päinurme külad. Pärast Huuksi eraldamist eraldi mõisaks jäi Huuksi küla Huuksi mõisa alla, kuid Källomäe, Pätsavere, Lähevere, Palasi jt endiselt Assiku alla.
 
 
Lähevere (sks Lehhewer)
1586 mainitud maamõisa, mis kuulus Assiku alla ("Bauernhof Lähever, zu Assik gehörig", Schilling Rg s 102)
1796 mainitud küla, Dorf Lehhewer (Mellin)
Lähevere vana veskikoht on näha Kaiaru kurvis kõrgendikul, Koigi-Päinurme tee ääres
 
 
Rutikvere (sks Ruttigfer)
1514 mainitud mõisa Wilh. von Zwifelni omanduses ("wird Hof Ruttigkeveren dem Wilh. von Zwifeln verliehen", LGU II, 169)
1589 mainitud mõisa Zwifelni omanduses ("Moyza Czweiwel", Poln Akt. IV, s 55)
1624 mainitud mõisa, "Wilhelm v Zweifels Gutt" (Rev. 1624, s 46)
1638 mainitud läänimõisa, "Lehngut Ruttifer"(Rev. 1638, nr 103)
1662 aastast kuulub mõis von Pistohlkorsidele, "Seit 1662 Fam v Pistohlkors" (Hupel III, 304)
1798-1811 on mainitud klaasikoda (arbeitete hier eine Glashütte)
1919 viimane omanik enne riigistamist Richard von Pistohlkors (Ritterschaften s 201)
 
 
Kalana (Rg Pajus, 9 km nö Oberpahlen); jääb kaugemale, Pajusi valda, kuid saab ära mainitud, sest väidetavalt asus muinasajal seal siinse kandi suurimaid linnuseid; jääb Rutikverest otse edasi mitte Põltsamaa poole sõita, vaid vasakule hoida.
1514 mainitud Kallelinde (LGU II, 169)
1583 mainitud küla, Dorf Kalalina (Poln Akt IV s 19)
1638 küla, Dorf Kallalin
 
 
Vaali, endine Majavere ja Metstaguse küla (sks Wahlhof, Mayafer, Metztacke)
1474 kandis Gert Goesza ette Berthold Riszbiterile, et tühjad ja hõivamata on järgmised mõisakohad: Rodenas (küla Mayaferi juures, nimetatud veel 1585, aga hiljem enam ei esine), Mayafer (Vaali küla endine nimetus), Teisefer ligiasuva veskikohaga (Tori küla lähedal), samuti Mery (Merja) küla ja Ellefer (Udeva). Seega on Vaalis asundus olnud juba varem kui 1474.
1585 on nimetatud külad Johan Metztackeni käes, Vaali küla on vanades paberites nimetet ka Metztacke külaks
1634 ostab Majavere küla Arend Hans Husen/Hausen (Koos Kerevere, Kahala ja Müüsleriga)
1694 kuulub Majavere/Metztackeni mõis juba Assiku/Päinurme mõisale
1696 kuulub küla samuti Assiku mõisale
1840 eraldatakse Assiku mõisast Wahl Hoflage
1858 revisjonis on juba märgitud Wahlhofi mõis, valdaja Alexander von Wahl
1876 on nimetatud Vaali rüütlimõisa
1919 viimane omanik Georg von Wahl, enne teda Ernest von Wahl
 
 
 
Huuksi (sks Hukas)
1585 mainitud iidset küla Ukas
1687 Dorf Hukas (külamaad mõisa rajamiseks eraldatud Uexkülli poolt Assiku/Päinurme mõisast veidi enne 1687 ("Kurz vor 1687"); "Dorf Hukas von Assik abgetrennt, hier ein Hof angelegt"; Schilling Rg s 106)
Huuksi mõisa alla kuulusid "Kerri, Tamse, Koyke" külad (viimane pole mitte Koigi, vaid Koik Huuksi ja Innu vahel, mõisastati ja kadus külade nimekirjast ca 1840)
1765 mainitud mõis Huckas
1796 Hukkas e Uukse-M (Mellin)
1919 viimane omanik Karl Thure Rausch von Traubenberg
mõisamaade suuruseks märgitud 1696,6 ha
 
 
Källomäe (sks Kellenarfe)
1586 mainitud küla Assiku mõisa all ("Dorf zu Assik gehörig zum Hofld eingezogen", Schilling Rg s 102). Küla asus piirkonnas, mis jääb Huuksi ja Pätsavere vahele, vanadel kaartidel on märgitud Källomäe/Kellamäe/Kellama/Kelluma/Keljuma praegusaegse Elise krundi kohal.
 
 
 
Tamsi (sks Tammis)
1586 mainitud külana, Dorf Tammis oder Tormis.
17. sajandi lõpust Huuksi mõisa all (Schilling Rg s 102, 106)
Tamsi külas asunud hiiemägi, praeguseks hävinud. Samuti on küla aladel olnud mitu vana matmispaika. Üks neist on veel tuvastatav.
Tvauri ajalookäsitluse järgi olid Tamsis rahvasterännuaegsed ja eelviikingiaegsed (450-1050) matmispaigad, mis võivad tähendada, et nii Tamsi kui ka lähedal asunud Ubakalu, Koigi ja Huuksi on rauaaegsed külad.
 
 
 
Koigi (sks Koick, Koik)
1564 mainitud Paide lossi omandusse Kardenay-vakusesse kuuluvat Koigi küla ("Dorf Koyke in der Kardenay-Wacke im Schlossgebiet"), küla neli hütti asunud enam-vähem sellel kohal, kus praegu mõisa sepikoja varemed
1750 mainitud Koigit Mäo kõrvalmõisana ("Beigut von Mexhof")
1757 mainitud Koigit iseseisva rüütlimõisana ("selbständiges Rg"), millele kuulusid Sigapusma, Sõrrando ja Arro külad. Sellest ajast oli mõis von Grünewaldtide valduses.
1919 viimane mõisnik enne riigistamist Werner v Grünewaldt
 
 
 
Ubakalu (sks Ubbokall)
1686 mainitud Ubakalu küla ("Dorf Ubbakall, in beiden Fällen unter Mexhof verzeichnet, wie das gegenwärtige RGut, damalige Dorf Koik selbst.") Ubakalu küla käis varem Mäo mõisa alla, pärast 1757 Koigi alla, mõisastati 1840, maad võeti Koigi mõisale, elanikud koliti suuremalt jaolt Pranti, Sõrandusse ja Sigapusmasse. Ubakalu küla oli kõvasti suurem kui Koigi ja Koigi mõisaga seotud ca 17. sajandist. Endise Ubakalu ja tamsi vahele jäävad vanad matmispaigad, nii et tegu on ilmselt palju vanema kui keskaegse külaga.
 
 
Sigapusma
1796 mainitud külana Dorf Sigapusma (Mellin, K.t.m s 174).
Kuulus Koigi rüütlimõisa alla koos Sõrandu külaga, mille kohta täpsem info puudub, on vaid mainitud, et ka Sõrandu (Sõrrando, Sernitz) oli Koigi mõisa alla kuuluv küla.  
 
 
Sõrandu (sks Sernitz, Sörrando)
1564 mainitud küla vakuandmete registris. Küla kuulus Mäo mõisa alla, hiljem al 1757 Koigi mõisa alla.
 
 
 
Prandi (sks Brandten)
1564 nimetatud Kardenay küla, mis koos samanimelise vakusega kuulus Mäo ordumõisa alla ("Dorf Kardenay gehörte mit der Gleichnamigen Wacke zum Ordensgut Mäcks Hoff")
1613 nimetatud Kardina küla koos Veskiaru veskiga ("wurden Df Kardenay u die Ennefer-Mühle verlehnt") Hinrich Brandtenile
1639 tehti mõis "wird ein Hof Kardena erwähnt", omanik Hinrich Brandteni järgi hilisem nimetus Brandtenhof, küla Prandi
1686 vakuraamatus nimetatud mõis Brandtenhof oder Kardina (vana nimetus veel ära mainitud)
1834 läks mõis koos maadega ostu teel von Grünewaldtidele, küla mõisastati.
1919 viimane omanik enne riigistamist Werner von Grünewaldt
 
 
Silmsi (sks Silms)
1591 on mainitud Silmsi küla, kuhu sõjakahjude hüvitamiseks on Christopher von Dürenile antud 2,5 adramaad ja üks popsikoht.
1615 on Silmsi külas 15,5 adramaad ja 4 sissetoodud talunikku
1615 okt läänistas Rootsi kuningas Silmsi küla Johann Buddenbrockile.
1623 kuulus küla koos Viisu külaga pärilikult Jacob Williamsonile, kes pättuste eest varsti maast ilma jäi
1627 anti Silmsi koos nelja taluga ja Ämbra, Seliküla, Võdruka ja Viisuga Thomas Karrile.
1666 on märgitud Silmsi külana
17 saj keskpaiku müüs Thomas Karr Silmsi koos Korba veskikohaga Bogislaus von Rosenile
1686 kuulus küla Hindrik von Rosenile, kes rajas külla mõisa; tema järel omanikuks lapselaps Hans Heinrich von Rosen.
1726 kuni 1810 mõis ja küla Berend Jürgen von Lantinghauseni ja tema järglaste käes
1810 ostis mõisa Peter August von Stahl
1880 päris mõisa Ewald von Stahl, viimane Stahlidest
1914 ostis mõisa ja oli viimane omanik Öötla mõisnik Alexander Georg Gustav von Stackelberg.
 
 
Jalametsa (sks Jallametz)
1583 Jalomiecz mainitud poolakate aktis (Poln. Akt IV s 15). Käis Laimetsa mõisa alla, mis oli Koigi kõrvalmõis.
1638 mainitud küla ja kõrvalmõisa (Dorf u "Guetlein" Jallametz)
 
 
Laimetsa (sks Laimetz)
1583 mainitud külana Ligimiesz (Poln Akt IV s 16)
1624 mainitud külana Dorf Leymetz (Rev 1627, s 44), "bald darauf entstand der Hof."
1638 mainitud mõisana Hof Layemetz (Rev 1638, s 158)
Alates 1804 koos Jalametsaga ühe omaniku valduses (Stryk I, s 400)
Alates 1820 Koigi Grünewaldtide valduses (Stryk a.a.O)
1919 viimane omanik enne riigistamist Werner von Grünewaldt
 
 
Hermani (Vana-Käsukonna, sks Hermannshof)
Adavere mõisamaadena nimetatud juba 17. sajandil
1798 märgitud külana Addavere mõisa all ("zu Addafer gehörig")
1827 iseseisev mõis ("selbständiges Gut", Stryk I, s 395 ja 401)
1890 osteti perekond Michelsoni valdusesse (BAL)
1909 oli omanikuks mitteaadlikust Mart Michelson (BAL), "In Ritterschaften nicht genannt" 
Käsukonnas asus Pilistvere kõrvalkirik Marienruh, hävinud.
 
 
Imavere (sks Immafer)
1454 küla (Dorf Immover)
1583 märgitud külana, kirjapilt Dorf Imawier
 
 
Kahala (sks Kahal, (14 km onö Weissenstein) Rg Seinigal  - käis Müüsleri alla)
1623 märgitud külana, kirjapilt Dorf Kahal
1634 märgitud külana, kirjapilt Dorf Kahall, selle ostab koos Vaali/Majavere ja Müüsleriga Arend Hans Husen/Hausen.
 
 
Köisi (sks Keis, 18 km von Weissenstein)
1564 mainitud küla, kirjapilt Dorf Koysze (poolakad?)
1688 mainitud mõisa, Hof Koitz oder Keuss
1696 redutseeritud ("reduziert")
1726 eramõis ("Privatbesitz")
1919 viimane omanik enne riigistamist Egmont von Brevern
 
 
Kareda e Suur-Kareda (sks Karidal)
1212 mainitud küla, Dorf Carethen
1300 mainitud küla Karidal
 
 
 
Hermani = Hermanshof = Vana-Käsukonna
Kardenay vakus = Kardina = Brandten = Prandi
Kardeway vakus = Essensberg = Väike-Kareda
 
 
Et mu ema on Märjamaa alt Kasti mõisa aladelt pärit, siis olen poole silmaga ka sealseid asju jälginud.
 
Haimre (sks Heimar)
1426 mainitud mõisana, Hof Heymer (UB VII, 452)
 
Kasti (sks Kasty, Alt u Neu)
1469 mainitud Kasti veskit (kas Kohha või Moodra veski eelkäija, 100 prossa kindel pole)
1478 mainitud mõisa ordulossi all (die VBg als Schloss zu Kasti)
 
 
 
 
 

Saturday, March 9, 2013

Kolonel Herbert Voldemar Raidna (end Freiberg)

HERBERT VOLDEMAR Voldemari p RAIDNA
(kuni 1936 HERBERT VOLDEMAR FREIBERG)



Eesti kõrgem sõjaväelane, kolonel. Vabadusristi II liik 3. järk, seeria 614, 24.08.1920 (siis veel kolonelleitnant); Kotkaristi III kl teenetemärk 22.02.1934 (oli siis Kaitsevägede Staabi 1. osak ülema kt, kolonelleitnant). Soome Valge Roosi Rüütelkonna II klassi komandör 07.09.1938 (allikas).

Sündis 11./23. märtsil 1897 Järvamaal Koigi vallas Koigi mõisavalitseja Voldemar (ka Vladimir) Friedrich Freibergi (snd 25.08.1862 Mäo vallas, sakslane) ja Elvine Luise Gutmani (eestlanna) pojana, tal oli veel kaks venda: Kurt Mattias (hiljem Aarne Raidna, snd jaan 1901 Väänas, ilmselt hukatud 23. juunil 1942) ja Paul Mihael (snd sept 1902 Väänas, jättis saksa nime Freiberg, pidas end erinevalt vendadest sakslaseks). Herbert hukati Norilski vangilaagris 20.07.1942 koos paljude teiste kõrgemate Eesti ohvitseridega. Kurt Mattias elik Aarne hukati samuti 1942. Mõlemat süüdistati vandenõus Nõukogude võimu vastu. Kolmas vend Paul jäi pärast arreteerimist 1940ndate alguses (süüdistati salakuulamises) samuti kadunuks, teda peeti kinni Harku vanglas.

Kolonel Herbert Raidna (enne 1936 Freiberg) vanemad, kuni 1901 Koigi mõisavalitsejaks olnud isa Voldemar Friedrich Freiberg ja Elvine Luise Freiberg (nee Gutman). Allikas: geni.com


Lõpetas Kõrgema Sõjakooli juhtimise ja staabiteenistuse alal (II lend, 1923-26), kursusekaaslased nt August Traksmaa, Herbert Grabbi, Aleksander Jaakson, Johannes Raud, Richard Maasing, Hans Vanaveski, Troadi Lango, Aleksander Tomander jt, kokku 16 meest, kellest 9 oli VR kavaler, neist Traksmaa 2x VR kavaler.

Eesti Rahvusbibliograafias on Herbert Raidnat mainitud seoses kahe teosega: Herbert Raidna, Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal, Tartu 1939 (Akadeemiline Kooperatiiv, 70 lk) ja kaasautorina Freiberg/Raidna, Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt, Vabariigi Ohvitseride Keskkogu, Tallinn 1934.

 
Teadaolev Herbert Voldemar Freiberg/Raidna teenistuskäik:
 
15. oktoober 1919 – teenis Scouts pataljonis, kinnitatud leitnandi auastmes (kuulus dessantkompanii juurde, mida juhtisid vennad kapten Friedrich Pinka ja leitnant Herbert Pinka, lisaks kuulusid kompanii juurde ohvitseridest veel kapten Anton Hallik ja Hans Ingermann/Hirvelaan. "Skautide eraldusmärgiks oli läikiv, punasest vasest mütsimärk põhjapõdra kujutisega, mille pärast punased kutsusid eesti skaudipoisse kuldkuraditeks." Allikas )
22. veebruar 1923 – teenis Kõrgemas Sõjakoolis, ülendatud kapteniks
22. veebruar 1927 – Kindralstaabi käskudetäitja ohvitser, ülendatud majoriks
19. veebruar 1932 – teenis Kaitsevägede Staabi I osakonnas, ülendatud kolonelleitnandiks
27. september 1934 – kaitsevägede staabi I osakonna ülem, määratud kaitseväe esindajaks Poolamaale arvates 1. oktoobrist 1934
19. oktoober 1934 – määratud ühtlasi kaitseväe esindajaks Rumeeniasse, arvates 1. oktoobrist 1934
23. detsember 1938 – Sõjaväe esindaja Poolamaal, ühtlasi Rumeenias, üle viidud Kõrgema Sõjakooli lektoriks VI ametiastmel
17. veebruar 1939 – ülendatud koloneliks
8. november 1939 – ülendatud Kõrgema Sõjakooli ülemaks
(Teenistuskäigu allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Herbert_Raidna)

eag.vanatehnika.ew-st saame teada, et kolmel vennal Aarnel, Herbertil ja Paulil, kellest esimene oli kõrgharidusega insener ja AS Tormolen & Ko juhataja, oli kõigil Adler. AS Tormolen oli Adleri ainuesindaja Eestis 1934-1940. Aarne Raidna (Herberti vend, enne eestistamist Kurt Mattias Freiberg) oli raadioasjanduse pioneer Eestis, õppinud USAs Columbia ülikoolis, tegeles autovõidusõiduga.

Kolmandast vennast Paul Mihael Freibergist on teada (geni.com), et ta lõpetas 1923 Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi ja õppis edasi kaubandust 1923-28, arreteeriti 1940ndate algul süüdistatuna salakuulamises ja jäi pärast seda kadunuks.

Geni.com annab teada, et Herbertil oli abikaasa Dagmar Clarissa (Pikner, kutsuti Dagi Raidna, abiellusid mais 1926 Lasinurme mõisas) ja poeg Ivo Raidna (snd 1929). Herberti vennal Kurt Mattiasel (Aarnel) oli poeg Enn Raidna, kes koos kahe pojaga elas Seattle'is ja kuulus samuti nagu Herbertki üliõpilaskorporatsiooni Rotalia. (Ella Grabbi mälestused,
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/GrabbiHellar_Ella_Grabbi_TUNA2008_1.pdf) Ella Grabbi mälestustest võib lugeda, et Herbert ja Aarne pidasid end eestlasteks, kolmas vend Paul aga sakslaseks, kes jätnud endale nime Freiberg. Samast võib lugeda, et Herbert ja Dagmar olid kultuurihuvilised ja nende kodus võis kohata muusikut Raimund Kulli, kunstnikku Adamson-Ericut, kirjanik Semperit; ja et Dagmar suri kõrges vanuses Rootsis. Samuti võib Grabbi mälestustest lugeda, et mitmed kõrged ohvitserid, sealhulgas Grabbi ja Raidna, olid öelnud, et tulnuks enne baaside lepingut vastu hakata ja auga surra, aga oodati käsku. Herbert Raidna oli surmaotsust saades 45 (ja tema poeg 13).

Kolonel Herbert Raidna poeg Ivo Sven Raidna (1929-1991); (allikas Tuna 15.11.2005, Hellar Grabbi, Norilski nullpiketti otsides.)  
 
Rahvusarhiivis on säilinud Herberti poja Ivo Raidna kiri Hellar Grabbile (mõlema isad olid parimad sõbrad, Eesti Kaitseväe kolonelid ja tapeti Norilski vangilaagris 1942). Saame teada, et Ivo otsis üles koha, kuhu visati nende isade surnukehad: 
"Selles poolabstraktses maailmas on täiesti reaalne mägi, mis kannab Smidti nime. /.../ Veel sellest ajast on Smidti mäe astmeil rohkesti rõhtkaevuseid. Neid omapäraseid koopaid mäekülgedel kasutasid laagrivõimud üllatavalt otstarbekalt. Seal hakati matma surnud või tapetud vange lähedalolevatest sunnitöölaagritest. Ühes sellises rõhtkaevuses, mis praegu on kinni müüritud, puhkavad sadade ja sadade hulgas ka meie isad. Need andmed on pärit ühelt ratsarügemendi endiselt leitnandilt, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. /.../ Tema jutustuse andmetel leidsin selle kurva matusekoha üles. See oli Smidti mäe kirdenõlvakul, vana kalmistu läheduses. Sissekäik oli mitte ainult kinni müüritud, vaid näis ka õhitud olevat. Muidugi rääkis ta mulle esmajärjekorras minu isast, kuid ta toonitas, et 1942. a detsembris [Raidna ja Grabbi hukati juba suvel] olid seal massilised tapatalgud, mille ohvriteks olid just eesti, läti ja leedu ohvitserid."
 
Samast kirjast saame ka teada, et Herberti pojal Ivol oli perekond: "Mul on kaks poega ja tütar, kaks pojapoega ja üks tütretütar. Ja mis kõige tähtsam - veel kaks tütretütrelast! Mõlemad poisid. Aga 1945. aastal olin oma suguvõsas ainuke mees."
 
Kommentaaris ütleb Hellar Grabbi, et kirjutas Ivole vastu, kuid vastust ei saanud ja "mõni aasta hiljem kuulsin, et Ivo suri Jaltas 1991. aastal." (Ivo kirjutas, et oli haigestunud muu hulgas kopsuvähki ja tal oli üks kops ära opereeritud.)
 
Grabbi kommenteerib ka, et Ivo kiri "sisaldab seniteadmata andmeid eestlastest koosneva Abwehrgruppe-326 kohta, tuvastades umbes 100 eesti sõduri ameeriklaste poolt väljaandmise venelastele." Edasisest saame teada, et Ivo Raidna sündis Tallinnas 5. jaanuaril 1929 ja Ivo vanemad olid Hellar Grabbi ristivanemad. Hellari ja Ivo emad olid parimad sõbrannad. Nii Ivo kui Hellar õppisid Riiklikus Inglise Kolledžis kuni 1940, mil kool Nõukogude võimu poolt suleti. Edasi suundusid mõlemad poisid Tallinna Reaalkooli.
Grabbi sõnul oli Ivo lapsest peale enesekindel, juhiomadustega ja julge, "kõige koerem poiss oma klassis". Ivo oli otsustavalt venelaste vastu ja juba 15-aastaselt astus Saksa sõjaväkke. 1944 oli Ivo haavatuna ravil Haapsalus. Edasi ta ilmselt evakueeriti Saksamaale ja oli kolonel Saarseni alluvuses luurepataljonis Abwehrgruppe-326. 1945. aastal tegi üksus kiirmarsi Berliini alla. Grabbi sõnul oli Ivo Raidna toimikutes märge, et ta õppis luure erikursustel nähtavasti Brno lähedal, seal võis olla sadakond meest. Üksuse lõpp saabus ilmselt Strakonices, kus eestlased anti venelastele üle. Ivo oli tollal 16-aastane. Alaealisena lubati tal pöörduda Vene vangilaagrist tagasi Eestisse. Toimikust on Grabbi välja otsinud read, mis heidavad valgust ka Ivo emale: "Vahialune Raidna, Ivo-Sven Herberti p pidas 1948. a maikuust kuni 1949. a juunikuuni kirjavahetust oma Rootsis elava emaga ENSV RJM 2. osakonna ülesandel." Ema Dagmarit süüdistati Briti luurele kaastöö tegemises, mille kohta Grabbi ütleb, et see polnud kindlasti nii. Ivo Raidna aga arreteeriti 28. okt 1950. ilmselt koostööst keeldumise tõttu, teda süüdistati "kodumaa reetmises". Talle määrati erinõupidamise otsusega 2. juunist 1951 kümme aastat kinnipidamist laagrites. Ivo saadeti nagu tema isagi Norilskisse, kus ta kohtus mõne eesti ohvitseriga, kes olid tundnud tema isa. Ivo vabanes 1956, kuid maagikaevandused panid tervisele korraliku põntsu, mis lõppeski kopsuvähiga.
Ka Hellar Grabbi rõhutab, et nende isasid "katsuti välja mängida teise vastu". Mõlemad kolonelid (Herbert Raidna ja Herbert Grabbi) arreteeriti Petseris 14. juunil 1941, viidi Värskast Norilskisse, mõisteti surma ja hukati samal päeval, 20. juulil 1942 ühes ja samas paigas.

Okupatsioon.ee-st võime lugeda alljärgnevat:

RAIDNA, Herbert-Voldemar, Voldemari p, s. 23.03.1897 Järvamaa Koigi v. Koigi k., kõrgharidus, EV kolonel, arr. 14.06.41 Tallinn, Gonsiori 31-28, kohalik JK 16.12. 41 §58-1b, 58-2, 58-11; surmaotsus; kinnip-k. Krasnojarski krai Norillag, otsus täide viidud 20.07.42. [ar 26631]

Alumisel pildil on Raidna seisab, vasakult esimene. Kaks ülaltoodud lehekülge on pärit üllitisest


Samas on märge ka Herberti noorema venna Arne kohta:
RAIDNA, Aarne, Voldemar s. 1901 Harjumaa Vääna v., kõrg., insener, arr. 23.06.41 Tallinn, Liivalaia 1a-4, erin. 20.01.42 §58-10 lg.1, 5a.; Kirovi obl. Vjatlag, surn. 23.06.42. Süüdistati nõuk. vastases propagandas. Avaldatud uuesti. [ar 22/1839]

Kolonel Raidna elu lõpule heidab vastakat valgust ühe teise mehe elu käsitlev materjal, täpsem link siin (Käsitletud kodanik Herbert Grabbi oli muuhulgas Raidna hea sõber. Ilmselgelt sunniti Eesti kõrgemaid ohvitsere üksteise vastu tunnistusi andma. Kirjutises on kirjeldatud põgusalt ka Norilski vangilaagri olusid.) Hilisemates allikates arvatakse siiski, et Raidna vandenõus ei osalenud ja tunnistused olid võltsitud. Ka Hellar Grabbi väidab, et "üht katsuti välja mängida teise vastu".

Sellel fotol on jäädvustatud Kaitseliidu Keskjuhatus aastal 1926. Istuvad vasakult: Konstantin Päts, Kaitseliidu ülem kolonel J Roska, Tartu maleva pealik kolonel Unt, seisavad vasakult: siis veel kapteni auastmes Herbert Freiberg (pärast 1936 Raidna), leitnant Suursööt ja major Maide. Allikas: http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=324816

Carl (ka Karl) Espenberg

Carl Espenberg suri Huuksi mõisas 15. augustil 1822, mil mõis oli veel Grünewaldtide käes. Espenberg oli Krusensterni ümbermaailmareisil laevaarst ja oli tulnud Huuksisse tervist parandama. 
 
Espenbergi hauakivil Järva-Peetri kalmistul on sünniajaks antud 27. august 1761, surmaajaks august 1822. 
 
 
Saksakeelses Wikipedias on eesnimeks kirjutatud Karl, sünniajaks on antud 15. august 1761 ja surmakuupäevaks 19. juuli 1822. Ta on sündinud Hõbedal Haljala kihelkonnas, surnud Huuksis ja maetud Järva-Peetri kiriku kalmistule. Baltisaksa arst ja uurija ning ümbermaailmareisija. 
Espenberg käis koolis Revalis ja hiljem Jena ülikoolis ning seejärel õppis meditsiini Halles, lõpetas Dr Med 1796, lõputööks De febris mercurialis efficacia in sananda lue venerea.
1797 naasis Eestisse ja asus tööle Krusensternide perekonna arstina. Ta tegi kapteni ja maadeuurija, hilisema admirali Adam Johann von Krusensterniga (1770-1846) laevaarstina (laeval Nadežda) kaasa Venemaa esimese ümbermaailmareisi 1803-1806 (Ilo Kõbin "Maal ja merel" Lund 1972). Samal reisil osalesid ka Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Otto von Kotzebue. Espenbergi mälestused Krusensterni ümbermaailmareisist ilmusid kolme vihikuna aastail 1809-1812.
Eesti keeles on ilmunud Heino Gustavsoni sulest kirjutis „Karl Espenberg (1761-1822)“. Espenbergi elulugu on käsitlenud ka Viktor Kalnin teoses Eesti Arstiteaduse ajaloost (TÜ 1996).
Hiljem töötas Espenberg eraarstina Revalis (Tallinnas). Tervise halvenedes suundus ilmselt Grünewaldti kutsel tervist parandama Järva kreisi Huuksi mõisa, kus ta 1822 ka suri.
 
Espenbergi on mainitud nimede hulgas, kes on annetanud esemeid apteeker Johann Burchardi kollektsiooni koondnimetusega Mon Faible, mis on talletatud Eesti Ajaloomuuseumis (Allikas: Eve Peets: Johann Burchardi kollektsioon Eesti Ajaloomuuseumis.)
 
2011. aasta augustis möödus Espenbergi sünnist 250 aastat. Dr Karl Espenbergi järgi on Otto von Kotzebue Alaskal Tšuktši mere rannikul 1816. aastal nime andnud Espenbergi neemele (ingl Cape Espenberg).