Saturday, October 1, 2022

Gahlnbäck'ide perekond Eestis

Siin ja seal olen märganud perekonnanime Gahlnbäck, sageli on esimese Eesti ajast silma jäänud just kaks sportlasest venda selle nimega, nii et on ajapikku kogunenud märkmeid, mille tähendan nüüd siia üles, et kaotsi ei läheks. Sageli mainitakse selle nimega seoses ka "kaupmehi Tallinnas", ja et nimi ise on ju selgelt rootsipärane, sestap hakkas asi mulle huvi pakkuma. 

Spordileksikon aastast 1937, lk 37, annab kaks nime, jääpurjetajatest vennad Etienne Carl Edmund (snd. 1903 Tallinnas) ja tema vanem vend Gösta Carl Erik (snd. 1897 Tallinnas). Mõlema isaks on nimetet (Karl) Erikut, kes olnud "kaupmees ja purjesportlane". Tegelikult tean tänaseks, et poiste isa oli ka konsul ja suurettevõtja, Tallinna börsikomitee liige, Mustpeade vennaskonna liige ja mida kõike veel. 


Kes siis olid esimese Eesti ja Tallinna kuulsad Gahlnbäckid? Ja kuhu nad jäid?

Raamaturiiulis seisev 1940. aastal välja antud "Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide" lk 64 alustab sissekannet Gahlnbäckidest nii: 

"GAHLNBÄCK, rootsi päritoluga kaubandustegelaste perekond Tallinnas." Loetelu algab seal nimega CARL FERDINAND GAHLNBÄCK, kes on sündinud 18./28.? novembril 1812 Tallinnas. Olgu, tema juurde tuleme pärastpoole tagasi, sest nagu mu märkmed ütlevad, tema pole sugugi selle suguvõsa algus Eestis, see lugu ulatub ajas ikka natuke veelgi kaugemale. 

Kui netis ringi vaadata, selgub, et keegi on Vikipeediasse teinud napi sissekande, kust selgub, et Gahlnbäckid olla pärit hoopis Mecklenburgist Penzlinist, nimevariandid veel GAHLENBECK ja/või GALLENBECK, ja tegu olla "käsitöölis-, kaupmehe-, literaadi- ja aadlisuguvõsaga". Välja on toodud mõned suguvõsaliikmed, kusjuures näiteks Etienne'i, esimese Eesti kuulsat jääpurjetajat ja mitmekordset Euroopa meistrit, pole Vikis mainitud. Tuleb see viga ilmselt endal ära parandada. Etienne'ist olen näinud fotosid Fotises ja tema kohta on kanne ka esimese Eesti aegses spordileksikonis 1937. Aga temast kah hiljem. Küll on huvitaval kombel Vikis ära mainitud Etienne'i vanem vend Gösta Carl Erik Gahlnbäck, kes oli samuti jääpurjetaja. Nu vaatame siis, mis me kahe sportliku venna suguvõsaliini kohta veel leiame.

***

Viskasin pilgu Genisse. Sealt vaatas vastu tõesti Etienne'i ja Gösta Gahlnbäcki kauge esiisa, väidetavalt Mecklenburgis Penzlinis 1709. aastal sündinud ja 1799. aastal Revalis/Tallinnas surnud MICHAEL GAHLNBÄCK, kelle üks prouadest oli Haapsalus sündinud Katharina Elisabeth Graen (1721 Haapsalu - 1758 Reval/Tallinn; preilna isa Reinhold Graen oli 1681 samuti sündinud Haapsalus); Michaeli ja Katharina viiest lapsest neli olid sündinud Haapsalus (Catharina Elisabeth 1742, Maria Dorothea 1744, Joachim Friedrich 1746, Anna Christina 1748 ja viimane poeg Johann Heinrich 1752, kuid tema sünnikohana on juba mainitud Revalit/Tallinna.)

Esimene abikaasa Katharina Elisabeth suri 36-aastasena ja Michael on abiellunud uuesti, teise proua nimi oli Luise Eleonora, ja kui ma õigesti aru sain, siis oli Tallinnas ca 1711 sündinud proua Luise (Tallinnas 1750. a. surnud Johann Friedrich Pluskuse tütar) enne abielu Michaeliga hoopiski Hamburgis sündinud Cordt Wilhelm Buschi (srn. 1746) lesk. Michaelil ja Luisel lapsi polnud. Ka teine proua suri enne Michaeli. 

Bäckermeister (Geni andmed, mis see üldse on, pagarmeister?) Michaelist pole säilinud ühtegi visuaalset pilti, vähemalt mina ei leidnud. Tema ja Katharina tütarde saatusest pole eriti midagi teada, mõlemad pojad on olnud abielus ja üsna produktiivsed järeltulijate mõttes: pojal Joachim Friedrichil (1746 Haapsalu - 1815 Tallinn) on Genis reas vähemalt seitse last, ja teisel pojal Johann Heinrichil (1752 Tallinn - 1809 Tallinn) oli Geni järgi vähemalt kuus last. Viimane tegelane, etteruttavalt, huvitab meid Etienne'i ja Gösta lugu silmas pidades veidi rohkem ;) 

Michaeli esimene poeg Joachim Friedrich on abiellunud 1773 jaanuaris, sellest on Saagas säilinud digiteeritud sissekanne (allikas TLA.31.1.62; 1758-1833), siin on mainitud Joachimi seotust Kanuti gildiga: 


Joachim Friedrich niisiis abiellus Johann Gottfried Ploschkuse tütre Juliana Dorothea Ploschkus'ega (1757 Tallinn - 1817 Tallinn) ja neil oli vähemalt seitse last, reastan siia pojad: Johann Friedrich 1774-1833, Gottfried Daniel 1776-1844, Carl Gottfried (1778-1778, suri beebina), Carl Gustav (1779-1845) ja Peter Ferdinand (1785-1858). 

Nagu ma juba mainisin, huvitab selle konkreetse loo puhul meid rohkem Michaeli noorem poeg JOHANN HEINRICH (1752 Tallinn - 1809 Tallinn). Johann abiellus Christina Elisabeth Vogeliga (1754-1820) ja neil oli rida tütreid (viis Geni järgi) ning üks poeg Johann Heinrich (1778-1868), keda Genis nimetatakse austavalt kaupmeheks (Kaufmann). Sellest Michaeli noorema poja pojast on juba säilinud miski visuaalne kujutis, mis on üles riputet Genis


Kui tõetruu see kujutis on, jäägu igaühe enda otsustada. Igatahes on selle vennikese kohta teada, et ta sündis juulis 1778, esmaspäeva hommikul (TLA.31.1.32; 1768-1786), ja tema isa oli seotud Kanuti gildiga: 



Temast sai ametilt kaupmees, ta oli kaks korda abielus, ja et oleks huvitavam uurida, mõlemal korral oli tema abikaasaks Henriette :) 

Kruttisin siis mõned korrad Genis neid liine edasi-tagasi ja meid huvitav abikaasa ehk Etienne'i ja Gösta esiema oli Henriette Amalie Wulfert (1793-1861)
Nende esimene laps, poeg, sündis mais 1809, kuid suri kohe järgmisel päeval. Juba järgmisel aastal, nagu neil aegadel vististi ikka, sündis tütar Heinriette Ottilie, kes suri küllalt noorelt (1810-1836), seejärel tütar Henriette Elwine (1811-1874 Kuressaare, abiellus Karja pastori Johann Reinhold Hunnius'ega), ja seejärel sündis kauaoodatud poeg CARL FERDINAND (1812-1892), kellest ühel päeval pidi saama kauaaegne Suurgildi oldermann ning Etienne'i ja Gösta vanavanaisa

(Carl Ferdinand Gahlnbäck. Foto pärit Fotisest: viide TLA.1465.1.3101)

Pärast poeg Carli sündis Johannile ja Henriette Amaliele Geni järgi veel vähemalt kaks tütart, Henriette Amalie (Jordan, 1814-1889) ja Henriette Pauline (1817-1885), viimane abiellus Karl Edmund Girard de Soucanton'iga (mees uppus 51-aastaselt, aastal 1861 Prangli juures, järele jäi poeg). 

Etienne'i ja Gösta vanavanaisast Carl Ferdinandist (1812-1892) on teada niisiis, et ta oli Suurgildi oldermann ja Mustpeade vennaskonna liige. Carli õde muuseas polnud ainus, kes oli nn "Suka-Antoni" perekonnaga lähemalt seotud, ka Carli abikaasa oli sünni poolest Girard de Soucanton, nimelt oli Anna Charlotte 1785. aastal sündinud Johann Carl Baron Girard de Soucantoni tütar (1818-1879). Poiste vanavanaisa Carl Ferdinand oli omanimelise kuulsa kaubandusfirma asutaja 1837, firma kestis kuni 1940, mil juhtus meil siin teadagi mis. Lisaks teab Geni mainida, et Carl olnud konsul "Lüübekis, Breemenis ja Hamburgis". 

Carli ja tema firmat mainib ka sissekande alguses mainitud "Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide" (Tallinn, 1940) alljärgnevalt: 
"Carl Ferdinand G. /.../ õppis kaubanduslikul alal ms. Inglismaal ja Rootsis, asutas 1837. a., XVIII s. alguse saanud H. J. Berg'i äriettevõtte järglasena, firma "Carl F. Gahlnbäck". Firma esialgne eksport- ja importkaubanduslik tegevus laienes hiljemini ka laevandusharu avamise tõttu. G. oli 40 a. Suurgildi oldermann ning Lüübeki, Breemeni ja Hamburgi konsul; surn. 24. VIII 1892 vkj. Tallinnas."

Selline tegus tegelane. Carl Ferdinandil ja tema abikaasal Annal oli vanusevahe kuus aastat. Anna on surnud Wiesbadenis aastal 1879, kõvasti enne abikaasat. Paaril oli kolm poega, kellest noorim Carl Richard suri suvel 1845 vaid ühekuusena. Ülejäänud kaks poega, Carl Johann Heinrich (1839 Tallinn - dets 1898 Berliin) ja Carl Edmund William (1843 Tallinn - 1902 Wiesbaden) võtsid pärast isa surma ettevõtte juhtimise üle. Meid huvitab praeguse loo juures Etienne'i ja Gösta vanaisa Carl Johann Heinrich, kellest on Fotises samuti foto säilinud (väidetavalt aasta on 1862, viide TLA.1465.1.3214): 


Poiste vanaisa Carl Johann Heinrich oli samuti abielus kaks korda. Esimene abielu leidis aset aastal 1864 Edmund Theophil von Glehni (1800-1884) tütre preili Emilie Josephine von Glehn'iga (hüüdnimi Misi, 1846-1879, suri 32-aastaselt Tallinnas): 


I abielu. Allikaviide: TLA.236.2.7, 1834-1872

Paaril oli kokku vähemalt neli last: Herda Charlotte Emilie (hiljem Mayer, snd 1865 Tallinnas, abiellus 1885, vähemalt 1888 oli veel elus, mil sündis tütar Elsa Mary Tallinnas, edasi ei leidnud midagi), poeg Carl Ferdinand, snd detsembris1866 Tallinnas, hingekirjas Olevistes; poeg Johann Heinrich detsembris 1867 ja noorim poeg, Etienne'i ja Gösta isa KARL ERIK (snd 1868 Tallinnas - ?). 
Abielu lahutati, ema Misi abiellus uuesti ja sellest uuest kooselust sündis veel üks tüdrukuke, kuid ema suri, kui Karl Erik oli umbes 11-aastane poisike, seega väga vara. Ka Karl Eriku isa abiellus uuesti, teine abikaasa Bertha Anna Elise Markmann oli sündinud 1854 Berliinis, lapsi neil nähtavasti polnud. 


Carl Ferdinandi asutatud ettevõte läks seega pärast tema poegade Carl Johann Heinrichi ja Carl Edmund Williami surma esimese noorimale pojale Karl Erikule aastal 1900, kirjutab biograafilise leksikoni täiendusköide (1940, lk 64). Kas Karl Eriku vanemad vennad olid siis selleks ajaks juba surnud? 

Karl Eriku kohta on samas üllitises kirjutet: "... õppis Tallinna kub[ermangu]-gümnaasiumis, kaubanduslikul alal Rootsis ja Inglismaal; ta on olnud Suurgildi oldermann, Rootsi, Norra ja Taani konsul. Viimase poolt hoogsalt arendatud ettevõtte tegevusaladeks kujunesid laevamaakleri-, reederi- ja speditsiooniäri, Hamburg-Ameerika laevaliini esindamine, korrapärase kauba- ja reisuaurikute ühenduse pidamine Soomega, Stettini ja Hamburgiga, või ja munade hulgieksport." Karl Erik oli riigiarhiivi andmetel ka Mustpeade vennaskonna liige (TLA.1465.1.3724): 


 Nii. Olen seega jõudnud Etienne'i ja Gösta isani. Abiellus ta Helmi Elise Brosse'ga (snd 1873 Tallinnas) ja paaril oli kolm last: Gösta Carl Erik (sept 1897 Tallinn - juuli 1961 Steinhude Saksamaal), Charlotte Misi (Mannelin, 1899 Tallinn - august 1954) ja Etienne Carl (1903 Tallinn - 1982 Stockholm). Tüdruku kohta ei leidnud muud, kui et ta oli abielus 1888. aastal Helsingis sündinud Johan Gustaf Manneliniga, järeltulijaid neil vist polnud. 

Enne veel, kui vendadest kirjutan, vaatan arhiivi. 1921. aastast on poiste isast Karl Erikust säilinud foto (EAA.2111.1.14166.3), kus ta on esireas istujatest paremalt esimene, pildil on Tallinna börsikomitee koosseis koos keskel istuva president Pätsiga: 


Veel üks foto on leitav aastast 1895?, viide TLA.1465.1.3386, mida on kasutatud ka Genis, siin peaks Karl Erik olema arvutuste kohaselt ca 27, aga näeb välja tunduvalt-tunduvalt vanem, seega on aastaarv ilmselt arhiivis vale, pigem tegu ca 1920ndatel tehtud fotoga: 



1931. aastal on Karl Erik Gahlnbäck 63-aastane ja konsuli ametis Uuel tänaval, sellest annab aimu vanas ajalehes Kaja 14. oktoobril 1931 ilmunud kuulutus aadresside ja telefoninumbritega, ettevõte on tõesti olnud suur, kui aadresse vaadata : 


1939. aastal müüakse aurulaeva pileteid Vana-Viru 11 (kuulutus ilmus Päewaleht, 02. august 1939): 


Genis on ettevõtte kohta veel selgitatud, et "1930. aastatel olid firma omanikeks ja juhtideks konsul (Karl) Erik Gahlnbäck, Gösta Gahlnbäck ja Etienne Gahlnbäck (kaks viimast olid ka tundtud ja edukad jääpurjetajad). /.../ 1939-40 lahkusid baltisakslastest Gahlnbäckid ümberasumise käigus Eestist." Kas Karl Erik oli veel elus ja asus ümber, või oli ta selleks ajaks juba surnud? 1941. aastaks pidi ta olema üle seitsmekümne. 

See viimane osa teeb natuke kurvaks ju. Alates 18. sajandist on need tegelased põlvkondade viisi sündinud Eestis, Haapsalus, Tallinnas. Kui me oleksime suutnud sellised ajudega ja ettevõtlikud tegelased hoida Eestis, kas meie elu oleks läinud teisiti? Kui baltisakslased ja eestlased oleks kokku hoidnud, ehk oleksime siis sovjetiajast sootuks pääsenud? Oleks-poleks ... 

Igatahes, oli sellega kuidas oli, nüüd lõpuks vendade juurde, kellest tahtsin alustada. 

Gösta Carl Erik (1895-1961) oli Karl Eriku esmasündinud poeg, seega kolmest lapsest ja kahest vennast vanim. "Spordibiograafiline leksikon" avaldas 1937 Gösta kohta niisuguse sissekande: 

"GAHLNBÄCK, Gösta Carl Erik, f-a Gahlnbäcki kaasomanik Tallinnas. Sünd. 6. 9. 1897 Tallinnas, isa Erik, kaupm.; purjesportlane, ema Helmi. - Õpp. Toomkoolis, lõp. Tall. reaalkooli eksternina 1915. Õppis Riia politehnikumis, hiljem Moskvas kommertsala. - Pärast politehnikumis õppimist võttis osa Soome Vabadussõjast (sai Soome vabadusristi), pärast seda oli Rootsis, siis Eesti vabadussõjas Balti rügemendi suurtükiväes. Edasi viibis Inglismaal. Al. 1921 f-a Gahlnbäcki kaasomanik. - Sportimist al. 1911, harrast. jääpurjetamist ja purjejahisporti. Võistelnud mõlemal alal ka Soomes, Rootsis ja Lätis. Omand. 45 auhinda. Läti jääspordinädalal saanud kõige enam punkte. Soomes ja Rootsis kuuel võidusõidul omandan. kuus esimest kohta. - Eestimaa Merijahtklubi l[iige]. al. 1911, tegevsportl[ane]. al. 1920, asekommodor 1924-32, juh[tkonna]. l[iige]. al. 1922. Praegu Eestim. Merijahtklubi asekommodor, jääspordi sektsiooni juhataja, Rootsi Kuningliku Jahtklubi liige ja Tallinna esindaja. Jahtklubide liidus Eestim. Merijahtklubi esindajana. - Kuulub kaitsel. Põhja malevkonda, hoolsuse eest saanud kaitsel. rinnamärgi. - Koostanud Eestim. Merijahtkl. aastaraamatuid ja kirjut. Soome ning Eesti ajakirjanduses."

Vaat selline tegus tegelane. Fotises on Göstast foto, sama ilmselt ripub üleval ka Genis, allikaviide TLA.1465.1.3459, dateeritud aastasse 1920: 


Gösta oli abielus Marie-Anna Josephine Mikulsky'ga (Genis pilt ka, snd. 1898 Krasnojarskis Venemaal, isa Stanislaus Mikulsky) ja neil oli kaks tütart: septembris 1922 sündinud Charlotte Yvonne ja jaanuaris 1925 sündinud Charlotte Marita/Marika (kumb siis? Genis üks, arhiivis teine nimi?). 1938. aastal on mõlemad tüdrukud teinud välispassi pildi ja need on säilinud arhiivis, Yvonne (ca 16-aastane) esimesel ja Marita (ca 13) alumisel fotol, viited fotode allserval: 



Gösta suri Geni järgi 1961 Saksamaal, pereliikmete edasise saatuse kohta pole üldse midagi leida. Nad liikusid Rootsi ja Gösta töötas seal kuni pensionipõlveni, kas nad jäid sinna või liikusid koos temaga Saksamaale? 

***

Etienne'i kohta kirjutab 1937. aasta "Spordibiograafiline leksikon: 

"GAHLNBÄCK, Etienne Carl Edmund, f-a Gahlnbäcki kaasomanik Tallinnas. Sünd. 12.8.1903 Tallinnas, isa Erik, kaupmees, purjesportlane, ema Helmi; abielus Tordis Faure'ga. - Lõp. Toomkooli 1921, edasi viibis ühe aasta Inglismaal ja teise Rootsis end täiendamas, õppinud meiereides. - Vabadussõja ajal Balti pataljonis (rügemendis, tagavarapataljonis). - Al. 1921 töötab oma firmas. - Spordib al. 1916, harrast. tennist, ratsasporti, jääpurjetamist ja purjejahisporti. Jääpurjetamises võistelnud korduvalt Riias, Angerburgis ja Stokholmis. Euroopa meister jääpurjetamises 1933, 1935, 1936, 1937. Saavutan. suurimaks kiiruseks 135 km-t. Viis korda võistelnud Euroopa esivõistlustel. - Kuul. Eestimaa Merijahtklubisse al. 1916; sama klubi jääpurjekate sektsiooni juhatuses, edasi liige Tallinna ratsaspordiklubis ja Eestimaa Lawntennis- ja Hokiklubis. Tallinna Spordipressi Klubi toetaja liige. - Kirjutanud ajalehtedele rohkesti artikleid jääpurjetamise ja purjejahispordi üle. - Kuulus korduvalt Eesti parima kümne sportlase hulka nendel aastatel, mil TSK nende kümne hulgast ühele määras kuldmedali aasta parima sportliku saavutuse eest, seega paljukordne kuldmedali kandidaat.

Mida 1937. aasta leksikon ei saa tuleviku kohta kuidagi mainida, on aga leida vanadest ajalehtedest ja nimelt on ajalehes Esmaspäev, 21.03.1938 kirjas see, et järgmisel aastal (1938) sai Etienne'ist uuesti Euroopa meister, seekord juba viiekordne: 



Nii et Eestil oli viiekordne Euroopa meister ... Vaat siis, millele sõda joone peale tõmbas. Sellised mehed, lihvitud oskused, laialdased teadmised ja kogemused ... 

Etienne'i foto Fotises, viide ERA.1.2.533.67.1: 



Etienne'i isikliku elu kohta on Genist ja spordileksikonist teada, et ta oli abielus Riias 1904 sündinud Tordis Faure'ga, kelle isa oli omal ajal siiski sündinud Tartus; laste kohta ei olnud kuskilt midagi leida. Genis on kirjas, et Etienne suundus 1940 Rootsi ja suri Stockholmis 1982. 

Maa Hääl 03. novembril 1939 kirjutas, kuidas seljakottidega Etienne ja Tordis Gahlnbäckid lahkusid aurik "Der Deutsche"-ga, olles eelnevalt andnud allkirja kodakondsusest loobumise kohta. Tordis oli nutnud. Lapsi ei mainita ka siin. 

Tordise mõned fotod on samuti arhiivis alles, näiteks ERA.1.2.533.141.1: 


Keeruline ja segane pidi see minek olema, kui inimesed olid siin sündinud ja pidid äkki kõik harjumuspärase maha jätma. Ei kujuta hästi ettegi, mida nad hingeliselt läbi pidid tegema. 

eag.vanatehnika.ee teatel suundus ka Gösta alguses Rootsi, töötas seal laevafirma Salen-Rederierna kontrollosakonna juhatajana, jäi pensionile 1959 ja suundus pärast seda elama Saksamaale, suri Hannoveri lähedal Steinhudes, tagasiteel koju Helsingis peetud Soome jahtklubide regatilt. Viitena on antud Estniska Dagbladet 07.08.1961. Kontrollisin, selline nupuke seal tõesti oli, Gösta käinud regatil aukülaliseks: 


Siit selgus, et alaliselt elas Gösta nüüd hoopis Bad Homburg von der Höhes, mis peaks olema Frankfurti lähedal (am Main). Surm teda tabas, see on selge, aga mis see siis oli, liiklusõnnetus, terviserike või kagebiitnikud, seda pole selgitatud. 

Mis sai vendade suurettevõttest? Jällegi saame aimu tänu vanale ajalehele, nimelt kirjutas Uus Eesti 1940, 9. veebruari numbris, et "A.S Gahlnbäck läheb eestlaste valdamisele", uuteks juhtideks saavad J. Lorup ja A. Puskar, ning et "endistest osanikest on ainsana Eestisse jäänud veel Gösta Gahlnbäck". Ettevõte olla 104 aastat vana ja "juhtivamaid speditsiooni ja transpordi alal" ning arvati, et seetõttu endine nimi ehk alles jäetakse. Tehnikaosakond on kujundatud eraldi uueks ettevõtteks. 




Imelik on see inimese elu. Sünnid kuskil, pead seda oma koduks, ehitad elu ja ettevõtte üles, siis tulevad mingid teised tüübid, käsivad sul ära minna, kui elu armas on, võtavad kõik käest ära ja jagavad su elutöö juppideks laiali... Ja mindi, seljakott seljas, kes kuhu sai. Hakka seal jälle nullist pihta, jube. Kerge see ilmselgelt polnud, isad-emad-sugulased maetud Eestisse. Vähemalt ei pidanud need kaks venda kuskil keldris, metsatukas või Siberis oma eluga hüvasti jätma. Ja ilmselgelt ei jäänud nad ka Saksamaal sõjale jalgu. Vedas. Väga-väga paljudel nii "hästi" ei läinud. 


Sunday, August 7, 2022

Koigi koolijuhatajad 1856-1940

 Õigupoolest, nagu tavaliselt ikka, otsisin Fotisest hoopis midagi muud ja silma alla sattus vana foto aastast 1927. Koigi 6-kl algkooli juhataja Jaan Laan ja grupp õpilasi. Ja meenus, et enne magistrimöllu paar aastat tagasi olin tahtnud heita pilgu Koigi kunagistele koolijuhtidele - no et millist infot üldse nende inimeste kohta leida võib, nimekirja ennast ma olen ju varem ka näinud. Aga inimesed? Mis elu nad elasid?

Foto: EFA.208.3.6607


Et alustada algusest, siis koigilased ise on kooli kodulehel kronoloogilises järjekorras üles rivistanud alljärgnevad tegelased: 

Leena Saad (koolijuht 1856-1862), Jaak Homel (1862-1864), Hans Lepp (1864-1873), Karel Lepp (1873-1874), Mart Meier (1874-1883), Jüri Toiker (1883-1890), Juhan Loog (1890-1915, eesnime kuju ka Johan), keegi kodanik Peters (1918-1919), Johanna Mikser (1919-1921), Jaan Laane (sic, 1921-1940; õige nimi kirikupaberites Laan!), Lembit Oglas (1940-1942), Osvald Ots (1942-1944), Juhan Arus (1944-1945), Aksel Ergma (1945-1964), Uudo Laos (1964-1969), Jakob Oja (1969-1983), Arvo Kangas (1983-2018), Annela Ojaste (al 2018). 

Ajaliselt kena järjepidev rida ju. Mu ema läks sinna õpetajaks suunamisega aastal 1969, tema juttudest mäletan Ergmat ja Laost, viimase abikaasa järgi olen ma väidetavalt oma nime saanud. Oja ja Kangast olen oma silmaga näinud ja nende suhteliselt autokraatlikust ja tänaseks iganenud koolijuhtimislaadist ning nn kaminaruumi "tempudest" ma polnud just ülearu vaimustuses. Ojaste tuli tööle pärast seda, kui olime juba mitu aastat tagasi Tallinnas, kuulu järgi on ta üks tragi naine, sellist oligi sinna vaja, et kooli tuiksoon uuesti käima lüüa. Nii et see nimekirja viimane lõpp on minu jaoks pigem igavavõitu, hoopis huvitavam on nimekiri kuni 1940. aastani. 

Nimekirja alguses toodud nn koolijuhid olid suure tõenäosusega pigem mõisa palgatud koolmeistrid. Kool tol ajal oli mõisa ülal pidada ja mõeldud eelkõige mõisatööliste lastele. Kooli on Koigis ju ka varem mainitud kui 1856, nt on kirjalikud teated koolitegevusest Koigi piirkonnas olemas aastatest 1757/58, 1803, 1835, 1838 on mainitud kooli Huuksis (mis võib olla ka Tamsi külakool) ja Päinurmes, 1846 Päinurmes, Sigapusmas (Sõrandus) ja Tamsi külakooli Huuksis, 1848 samuti Päinurmes ja Sigapusmas. 

Nagu ma endise Koigi valla piirkonna koolidest kirjutades olen juba maininud, pärineb alates 1856 mõisatööliste laste mõisakooli kohta info Koigi kooli kroonikaraamatust, kirjutaja isik ja sissekande aeg on teadmata. 

/.../laste koolis olles said emad rahulikult mõisaväljal tööd teha ja noortest kasvatas mõisnik sõnakuulelikud alamad. Kooli asutamise kohta puuduvad kindlad teated, olemasolevate andmete alusel ja 1920ndatel kogutud mälestuste põhjal võib aga tõendada, et 1860. aastal kool juba töötas, mida kinnitanud ka selle kooli üks esimesi õpilasi Jüri Ellermann. Kool töötas esialgu nn moonakülas (küla põhjapoolsest otsast neljandas majas [neid hooneid minu teada pole säilinud]). Hiljem viidi kool majja, kus kunagi elas Eduard Soll perega, praegu perekond Piirimäe käes olevasse hoonesse. Õpetajaks oli seal Leena Saad. Umbes 1859. aastal ehitas mõisavalitsus uue avarama koolimaja, kus asutus Hans Lepa juhtimisel tegutses. Praegu asub sellel kohal Luisu [/Kasemetsa?] eramu. 1860ndatel on õpetajana märgitud ka Põltsamaa kihelkonnakooli lõpetanud Jaak Homelit.


Üldiselt korralduselt oli kool kaheastmeline: väikelaste kool 3–10 aastastele ning külakooli kava alusel töötav kõrgem aste vanematele lastele. Mõis tagas koolile mänguasjad ja õpperaamatud, vaesemate perede lastele anti ka riideid. Mõisateenijate lastele oli kool kohustuslik. Toidu pidid kaasa andma lapsevanemad. Põhjuseta puudumise eest pidid vanemad maksma trahvi, mille kasseeris sisse mõisa aidamees. Üle 30 aasta pidanud koolivanema ametit mõisa aidamees Pikat.

Kooliklassi mööbliks kõige vanemal ajal olnud kaks suurt lauda, mille ümber lapsed pikkade pinkide peal istusid, ühe laua ääres poisid, teise ääres tüdrukud. Õpetaja aastapalgaks maksis mõisavalitsus 80–100 rubla ning hoolitses prii korteri, kütte, valgustuse, kahe inimese moona ja lehmapidamise võimaluse eest. Mõisakooli õpetaja palk oli kõrgem kui külakooli õpetajal, kuid selle eest pidi õpetaja suvel mõisas tööl käima, täites aidamehe või puusepa kohuseid. Ülal mainitud Hans Lepa järel on õpetajaks olnud Mart Meier, Jüri Toiker, väga populaarne Johan Loog ning hiljem Peters ja Johanna Mikser (viimane oli tulnud Lõõlast)./.../

Saadi kohta pole mingit muud infot leida, ei Genist, Saaga-st ega Haudist tule midagi välja, ei haridust, eluaastaid ega matmispaika. Ilmselt tuleks arhiivis ringi vaadata, vbla on mõisa dokumentides midagi säilinud, kuskilt on see info ju siiski tulnud. Nimekirjale toetudes tegi ta seda tööd mõisakoolis kuus aastat, 1856-1862. Kõik.

Homeli kohta saame kroonika sissekandest teada, et ta on lõpetanud Põltsamaa kihelkonnakooli ja et ta oli ametis kaks aastat, 1862-1864. Kust ta tuli või kuhu ta edasi läks? Taas kord ei anna midagi vasteks ei AIS, Haudi, Geni ega Saaga, müstiline. 

Hans Lepp 1864-1873 ja Karel Lepp 1873-1874. Üheksa aastat esimesel ja teisel kõigest aastake ametit. Hans Leppasid on Genis rohkesti, ka Karel Leppa on mitu. Asukohta ja aastaid arvestades võiks sobida 1839 Pilistveres sündinud Hans Lepp (suri 1893), aga see on üsna huupi pakutud. Samamoodi võiks sobida 1818 Taadikveres sündinud Hans Lepp, kes suri 1877, 59 aasta vanuselt. Ükski Karel Lepp ei tundu aastate järgi sobivat. Annan alla. 

Järgmine koolivanem nimekirjas on Mart Meier, 1874-1883. Kah üheksa aastat ametis, nagu Hans Leppki. Meier on olnud kohalik nimi, nt 1915 võeti teenistusse Koigi vallast Oskar Meier, kelle isa oli Mihkel Meier (EAA.49.1.19), nende juured on Võreveres ja Pilistveres. Mis loomulikult üldse ei tähenda, et eelpool nimetet Mart Meier peaks samast perekonnast või suguvõsast olema. Ei leidnud eriti midagi. 

Jüri Toiker, koolijuhataja Koigis 1883-1890, kokku seitse aastat. Esimene vennike selles nimekirjas, kes tuli suuremat segadust tekitamata esimese katse peale Genist välja, aastad klapivad. Sündinud 25. novembril 1859 Koigis Peetri kihelkonnas, isa Ado Toiker (snd 1825 Järvamaal), ema Krõõt Toiker (Peipus, 1831-1906) Koeru khk-st. Leeris käis Jüri Narvas 1876. 

Geni järgi on Jüri Toiker 15. veebruaril 1881 abiellunud Türi khk-st Torist pärit Johanna Wäsind'iga (Kaarli tütar, snd detsembris 1849, mis tähendab, et kui aasta on Genis õige, siis naine oli Toikerist 10 aastat vanem) ja abielu oli üsna produktiivne, Genis on paaril kirjas vähemalt viis last: Mart (snd novembris 1881, sünnikohaks ainsana lastest märgitud Tori Türi khk-s), Karel (snd juulis 1884, sünnikoht Koigi), Joosep (snd jaanuaris 1886 Koigis),  Martha (snd märtsis 1890 Koigis), edasi toimub elus nähtavasti mingi muutus, sest Koigi tööaastad saavad otsa ja viies laps Paul sündis jaanuaris 1894 Esnas, võimalik, et Jüri Toiker sai siis sealkandis tööd? Jüri abikaasa Johanna optanditoimikust ERA.36.3.19380 ilmneb, et Johanna ise on avaldusse märkinud, et on pärit "Särevere wallast". Kant on laias laastus sama, Türi khk.

Peetri khk personaalraamatus EAA.1235.1.219 1819-1929 on mainitud ka ilmselt Jüri venda Marti (Ado p. snd 1863 Koigis), ja sealsamas on kenasti reas ka kõik Jüri pere viis last, Mart, Jüri vanim poeg, on 1900 kolinud Tartusse. Seal on Johanna sünniaasta sama mis Genis, seega naine oligi Jürist 10 aastat vanem. TLA.186.1.113 kaader 124 järgi (isikutunnistus) oli Jüri vend Mart Toiker poissmees ja ametiks märgitud tööline.

Paide personaalraamatus EAA.3159.1.453 1891-1936 on kirjas, et Paide hingekirja liiguti 1901, Jüri pere nimekirjas ei ole enam mainitud vanimat poega Marti; Joosepi kohta on märge, et ta on leeritatud jaanuaris 1902 ja on 1917 suundunud Pärnusse, Karel on leeritatud 15. juulil 1901, Martha on leeritatud 25. juunil 1906, Paul on leeris käimata, ja et 1909 on kogu pere liikunud edasi Hageri kihelkonda (nach Haggers). 

Jüri ja Johanna Toikeri lastest ka. Poeg Mardi kohta on teada, et ta leeritati 1898 juulis, liikus Tartusse 1900, edasi sealt Peterburi 1909 (EAA.3150.1.734, 1870-1927), oli Tartu õpetajate seminari vilistlane ja töötas kooliõpetajana, kuid tapeti Peterburis enamlaste poolt (allikas EAA.2292.1.728.16). See lugu tahaks eraldi uurimist. 

Foto: EAA.2292.1.728.16; aasta on väidetavalt 1901 ja fotol on jäädvustatud Tartu II õpetajate seminari XXI lend; Jüri Toikeri poeg Mart Toiker on fotol kolmandas reas vasakult esimene. 

Jüri Toikeri poeg Joosep elas sõja üle, suri juulis 1964 (maetud Tallinna Liiva kalmistule) ja oli vähemalt kaks korda abielus, mõlemast kooselust oli tal vähemalt üks tütar, ehk siis kokku kaks tütart, Maimu Toiker, snd 1920 (Geni) ja teisest abielust tütar Helle Toiker, snd märtsi lõpus v aprilli alguses 1940 (Nõmme Leht, 6. apr 1940). Liiva kalmistule on 1991 maetud ka Joosepi teine naine Magda-Lisette, esimene abikaasa Marie/Maria Eveline on hiljem uuesti abiellunud, teine nimi, suri 1975, maetud samuti kuhugi Tallinna. Joosepi tütar Maimu sündis 1920 Pärnus ja suri 2013 Stockholmis. Joosepil on arhiivis säilinud raudtee politseis Tallinnas isikutunnistus, paraku on amet seal suht loetamatu, mingi "... ülem"? "Jaama ülem?" Kenasti on all näha Joosep Toikeri selgelt loetav allkiri. 

Allikas: TLA.186.1.627; 1920. Joosep Toikeri isikutunnistus, 1920. 

Joosepi esimese abielu kohta on kõik öeldud järgmise paari reaga ajalehes Esmaspäev, 30. okt 1933: laulatus toimus Pärnus 24. mail 1919, abielu lahutati oktoobris 1933 ja tütar jäi elama isa juurde. 


Veel üks killuke Joosepi kohta leidub 1939. aasta 1. veebruari Järva Teatajas (link), kus Türi uudiste all on nupuke, mis teatab, et Joosep Toiker ja Magda-Lisette Nei (see polnud tema neiupõlvenimi mu meelest, seega lahutet?) on avaldanud soovi abiellumiseks (Joosepi II abielu). 


Joosep oli malevlane Tallinna Malevas (Tallinna Maleva Teated 1929 Nr 15, vastuvõtmise kohta ja ühend. kompanii II rühma määramise kohta, elukoha aadress Nõmmel väike raudtee maja nr 24-3, alus juhatuse protokoll 15. aprill 1929), Digarist leiab lugemist. Lisaks nimetab Päewaleht 24. veebr 1940 teda "dekoreeritud raudteelaste" jmt nimestikus, kus ta on raudteede talituses "lepingute korraldaja" ametis, autasuks on märgitud "VTt 5. kl" (Valgetähe teenetemärk). Keda huvitab, uurib ise lähemalt.

Jüri Toiker ise on näiteks kirjutanud artikli, mis avaldati Päewalehes 29. oktoobril/11. novembril 1909, "Kõige parem waarmarja-sort", suisa esilehel. Seda lugedes ilmneb, et Jüri on kasvatanud juba pikka aega viljapuid ja marjapõõsaid ning tal on puukool. 1909. aastal nimetabki ta end 1901. aastat meenutades juba siis aednikuks ja kirjeldab, kuidas ta 1901. aasta kevadel Peterburis Kamenoostrovski prospektil suure vaarikaaia avastas keset linna ja pärast seda ise ka vaarikaid kasvatama hakkas. Toiker oli 1909 ca 50-aastane. Ülejäänud jutt on peaasjalikult vaarikatest, keda huvitab, loeb ise. Head nõuanded, muuseas, ma olen ka vaarikaid kasvatanud :) Artikkel jätkub 30. oktoobri Päewalehes. Sealt selgub, et Toikeri puukool asus 1909 Paides. 

Nu midagi siin nüüd oli selle pere kohta natuke. Aga koolivanem Jüri Toikeri kohta jääb ikkagi õhku küsimusi. Kas ta polnud pärast Koigit enam õpetaja? Kas ta pärast Koigist lahkumist ei olnud enam üldse kooli või õpetamisega seotud? Pojast Mardist koolitas küll õpetaja? (Edit: allpool selgub, et ka Karelil oli kooliõpetaja kutse.) Mis poeg Mardiga juhtus ja miks ta tapeti? Kus Jüri viiekümneselt ja hiljem ise elutses? Millal temast aednik sai? Millal tuli mõte puukooli pidada? Ja miks liiguti edasi just Hagerisse, kas puukool jäi perele alles või läks müüki? Kuidas nad sõja üle elasid? Millal Jüri Toiker suri? 

Tegelikult - hing ei andnud rahu, vaatasin ikkagi veel kord AISi ja proovisin erinevaid nimekujusid:

Martha kohta on AISist leitav optantide toimik aastast 1920, ERA.36.2.19382, Marta Toiker Jüri tr. Ja sealt selgub, et Martha on suundunud Venemaale elama 1910, Eesti kodakondsuse avaldust tehes 1920 on ta 30 ja vallaline, avalduses on kirjas, et Eestisse jäi vaid vend Joosep, kes on 1920 Pärnus kitsarööpmelise raudtee kontrolliosakonnas ametnik, ülejäänud pere on suundunud elama Venemaale, neil on seal oma maja, ka ema elab nüüd Venemaal, kuid isa on 1920. aastaks juba surnud, surma täpset aega pole kirjas, ka vennad peale Joosepi on Venemaal. Martha plaanib minna Eestis Pärnusse Joosepi juurde. Marthal on algharidus (oli see tollal viis aastat? Või juba kuus?) ja ta töötab kantseleiteenijana. 

Paulil on samasugune toimik, ERA.36.2.19384, Paul Toiker Jüri p. Paul on samuti teinud avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks, ta on 1920. aastal 26-aastane, vallaline, algharidusega, elukutselt kirjutaja. Temagi mainib ainsa sugulasena Eestis vend Joosepit. Veel tuleb AISi otsingust välja isiklik toimik VAMA.V-51.2k.276 1946-1948 Toiker Pavel Juri p. kohta, mille sisuga digis tutvuda ei saa, see tuleks Valgast Tallinnasse tellida (kes mõtles välja selle lolluse, et rahvusarhiivi eri osad on mööda Eestit laiali?), aga nimede sarnasus on liiga suur, et olla juhuslik. Paul

Klaviatuuril tähtedega pusimise peale ilmnes, et ka Karelil on ikkagi kah toimik, lihtsalt paberil ja seega ka arhiivis on kirikupaberite Karelist saanud Karl Jüri p., toimik on ERA.36.2.19381. Ise ta kirjutab (üsna ilusa ja omapärase käekirjaga) oma nimeks avalduses üldse Kaarel, ilmselt nagu emapoolne vanaisagi. 

Kareli käekirja näide: allikas ERA.36.2.19381, Kareli toimik.

Karelil on algharidus, kooliõpetaja ametikutse aastast 1901 (tunnistuse väljastanud inspektor Orlov) ja lisaks raamatupidaja kutse, kuid on tööl Oparino raudteejaamas "hobuse töömehena" (mida see peaks tähendama, voorimeest? tallimeest?), ta on 36 aastat vana (1920), ta on poissmees. Eestimaal elavatest sugulastest nimetab vend Joosepit ja onu Marti (isa vend, alates 1911 hingekirjas Tallinnas Pühavaimus, TLA.1463.1.37, 1913-1935), kes käivat Lehtse jaama ümbruses metsatööl, aga korter olevat Tallinnas. Karel olnud Eestis kooliõpetaja ja raudteeteenistuja, Venemaal raamatupidaja ja raudteeteenistuja. Perekonna peasissetulek olevat aiatöö. Venemaale on ta suundunud 1912 kevadel ja elanud kõik 8 aastat Oparinos, nagu Marta ja Paulgi. Kareli kavatsus on Eestis asuda Paide maakonda, soovitajatena on nimetanud kaht meest Paides, üks majaomanik A. (või J.) Witser/Wetser? ja teine tuletikuvabriku omanik J. Margus. Venemaal on maja ja pool dessantini maad Oparino jaamas. Ju siis ema elas neil ka sealsamas. Karel on valgepassimees, mis vist tähendas, et ta polnud sõjaväekohuslane?  

Lõpuks leidsin, et Jüri naisel Johannal on ka AISis toimik, ERA.36.2.19380. Kodakondsusavalduse kirjutamise ajal 1920 on Johanna 70-aastane ja mainib ära, et mees on surnud, ta on "Jüri Ado poja Toikeri lesk", täpset aega me taas teada ei saa, ja ka seda mitte, kas Jüri suri Eestis või Venemaal. Neiupõlvenimena on kirjas Wessend, elukutse põlluharija nii Eestis kui ka Venemaal, põhisissetulek aiatööst. Eestis on tal raudteeametnikust poeg Joosep Pärnu linnas, "Pärnu kitsaroopalise kontroll osakonnas". Venemaale on ta kolinud 1911. aastal ja elanud "kõik see aeg Oparini wallas Nikolski kreisis Põhja Düüna kubermangus". Eestis kavatseb ta elama asuda Pärnusse, ju Joosepi juurde. Keeruline aru saada, kus see nende Oparino täpselt asus, otsinguga tuleb välja neid mitu tükki, nähtavasti oli see kusagil teispool Moskvat Kesk-Venemaal, ei orienteeru selles Venemaa geograafias nii hästi enam. 

Kõik nad on olnud dokumentide järgi luteri usku. Paidet on nimetatud nii Paideks kui ka Weissensteiniks. 

Selline lugu selle Jüri Toikeri ja tema järeltulijatega. Palju vastamata küsimusi. 


***


Aga tagasi Koigi koolijuhtide nimekirja juurde. Järgmine koolivanem Koigis 1890-1915 on Juhan/Johan Loog. Loog oli veel minu lapsepõlves kõrvalkülas esinenud perenimi. Nagu ma kuskil siin blogis olen juba kirjutanud, peetud kohaliku folkloori põhjal koolmeister ja koolivanem Loogist iseäranis lugu. No vaatame siis, mis infot tema kohta leida võib. Loog oli ametis 25 aastat ja suri aasta pärast töölt lahkumist, 1916. 

Sünnimeetrika EAA.1237.1.399 1858-1871 järgi sündis sellise nimega tegelane, nimelt Juhhan Loog jaanuaris 1867 Türi-Allikul, isa Peter Kaarli poeg, snd 1839 Udduallikul Kõos Pilistvere khk-s, srn augustis 1914; ema Kadri, snd 1848 Türi-Allikul, neiupõlvenimi Tenjes, srn märtsis 1921; vaderiteks Mihkel Meier, Juhhan Asa ja Marri Luk. Juhanil on olnud veel suht noorelt surnud (30. a.) Koigis sündinud vend Kustas (1873-1904) ja õde Maali, snd 1868 Türi-Allikul, abielludes Krass, kellel oli koos Esnas 1868 sündinud abikaasa Johannes Krassiga vähemalt kolm last.

Personaalraamatus EAA.1235.1.217, 1898-1929 seisab lisaks kirjas, et Juhani isa Peter Kareli p. sündis Wolmarshofis 1839, leeritati Pilistveres 1856 ja laulatati Türil märtsis 1866, suri augustis 1914. Ema Kadri, snd Tenjes Türi-Allikul 1848, leeritati Türil 1865 ja abiellus järgmisel aastal, suri märtsis 1921 - ema seega mattis nii mehe kui ka poja kaheaastase vahega. 

Nende poeg, kirikupaberites nüüd hoopiski Johannes (s.t. Juhan Loog) sündis sama allika järgi Türi-Allikul jaanuari algul 1867 ja leeritati Paides 1884 juunis, nime juures on saksakeelne märge "koolmeister". Juhan on abiellunud juunis 1900 Järva-Peetris Jenny Eugenie Constance'iga (Jenny, ka Senny), Johan Philip Jürgens/Jürgensoni (snd septembris 1821) ja Caroline Helene Stegemanni (snd 1838) tütrega. Jenny sündis novembri alguses 1864 Piibe mõisas Liigvallas ja leeritati Revalis/Tallinnas Nigulistes 1881. Siit saame veel kord teada, et Juhani õde Maali sündis T-Allikul 1868, leeritati Järva-Peetris 1885 ning abiellus 1897 Johannes Krassiga Esnast. Vend Kareli kohta seisab kirjas, et ta sündis 1873 Koigis ja leeritati 1890. Juba on olemas seal ka hilisem märge, et Karel on surnud. Kuidas koolmeister ja tema proua tuttavaks said, huvitav? 

Olgu sellega kuidas ka oli, Jenny-Senny oli Juhanist kolm aastat vanem. Geni ja personaalraamatu EAA.1235.1.217, 1898-1929 kohaselt sündis neile 1902 novembris tütar Karin Elisabeth Loog, kelle kohta hetkel leidsin vaid, et ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule detsembris 1986 oma neiupõlvenimega, mis tähendab, et ta kas ei abiellunud üldse, või oli lahutatud ja võttis algse nime tagasi. Mis haridus? Mis elu ta elas? 

Haudi järgi oma samale platsile maetud veel (Juhani naine ja Karini ema) Jenny Loog (Haudis on perekonnanimi valesti kirjutatud, Lood, otsingust ei tule välja seetõttu), matuseaeg oktoobris 1938 ja veel kaks nime, kellest Therese Jürgenson (maetud märtsis 1940) oli ilmselt Jenny õde, snd augustis 1873, surnud ilmselt pigem kõrge ea, mitte niivõrd keeruliste aegade tõttu, ja veel keegi Amalie Möller, matmisaeg oktoober 1979, kelle kohta hetkel küll ei tea, kuidas tema perekonnaga seotud oli. Jenny'l oli küll õde, kes oli abielus miskise Mülleriga, aga tema nimi oli Geni järgi Alide Anna Karoline, nii et ei teagi, mis sellest arvata, ühtegi Amaliet, kelle eluaastad siia pildile klapiks, ma ei leidnud. Juhani õde Maali see ei saa vist olla, tema abiellus Krassiga, pealegi pidi ta elama sel juhul kõvasti üle saja, et saada maetud 1979. Seega on see keegi teine, võimalik, et mõni kaugem sugulane. 

Jenny kohta on AISis olemas administratiivasjade kohtutoimik aastast 1928, "... pensionide määramine, abirahad ja toetused", digis seda lahti ei saa, aga sealt oleks ilmselt võimalik mingit lisainfot leida, ta oli ju lesk, küllap tuli seoses toetuse taotlemisega ka mingeid dokumente täita, võimalik, et sealt saaks rohkem infot ka Juhani ja tütar Karini kohta. Allikas: ERA.2.4138. 

Nii. Juhani surmakuupäev on teada, Geni andmetel on ta surnud 49-aastasena detsembris 1916, seda kinnitab ka personaalraamat. Miks suri ja kuhu maeti? Peetrisse? Mingil kummalisel põhjusel ei ole Järva-Peetri kalmistud veel Haudisse jõudnud. 

Kokku 16 aastat abielu. Personaalraamatus EAA.1235.1.217, 1898-1929 on märge, et 1930 on Jenny möllitud Tallinna Pühavaimu koguduse hingekirja, vanust oli tal siis juba 66 aastat, suri 1938 ehk siis 8 aastat hiljem. Karini sünd on selles personaalraamatus samuti mainitud. Kus nad seni olid? Maal? Mujal? Üsna napilt on infot. Karini vanemad olid seega II maailmasõja ajaks mõlemad surnud, isa tegelikult juba I MS ajal. Kuidas koolmeistri tütar viimase sõja aja üle elas? Mis või kes temast edasi sai? 

Veidi on siin, nagu ikka, segadust ka õhus. Nimelt , kuigi Loogi ametiaeg lõpeb nimekirja järgi alles 1915, on 1911 kooli ülevaatuslehel (EAA.5454.1.20, 1911) kooli koolmeistriks märgitud hoopis Johannes Roosileht, kelle puhul lisaks on öeldud, et ta samas koolis juba 5 aastat on töötanud. Mine võta nüüd 100 aastat hiljem kinni, kuidas asi seal tegelikult oli.

*** 

Järgmine tegelane nimekirjas on väheke müstiline kodanik Peters, kes asub ametisse 3 aastat pärast Loogi ametiaja lõppu ja püsib tööl vaid aasta. Mis siis vahepeal toimus? Kes kooli juhatas? Või oli aeg nii keeruline, et kool pani vahepeal uksed kinni? Alles oli lõppenud I maailmasõda, Vene impeerium oli lagunenud, novembrist 1918 oli alanud Vabadussõda, lisaks oli õhus Landeswehri teema. Ainuüksi maailmasõjas olevat osalenud ca 100 000 eestlast. 

Peterseid on palju, ka Viljandimaal näiteks. Spekuleerime. Üks eluaastate poolest sobilik võiks olla nt Albert Mihkli p. Peters, kes on maetud Pilistverre, sündinud 1893 Viruveres Vana-Põltsamaal/Pilistveres, seega peaaegu sama kant, ja surnud just aastal 1919, Vabadussõja lahingus. Paljud kooliõpetajad läksid ju Vabadussõtta? Võis see olla põhjus, miks Peters püsis ametis nii lühikest aega? Ikkagi on imelik, et sellest tegelasest on säilinud ainult perekonnanimi? Sõjasegaduses polnud aega korralikult dokumenteerida? Paraku ei loe kusagilt välja, et nimetet Peters oleks võinud tunda tungi väikeses maakohas lapsi õpetada. Samas oli haridustee muljetavaldav tolle aja kohta: õppis vallakoolis, siis Pilistvere kihelkonnakoolis, seejärel Paide 4-klassilises linnakoolis ja pärast seda Tartus põllumeeste seltsi pooleaastastel kursustel, perepoeg nagu ta oli. Ka jõudis ta teha eksternina apteekriõpilase kutseeksami, seisab Genis. Sõjaline haridus Oranienbaumi lipnikekoolist 1915, nagu paljudel tol ajal, 1916 sai ilmasõjas haavata ja rodu autasusid oli tal ka: Vladimiri ordeni 4. järk, Püha Anna ordeni 3. ja 4. järk ning Stanislavi ordeni 3. järk. 1917 ülendati alamleitnandiks. 1918 kevadel ülendati leitnandiks ja seejärel alamkapteniks. Selline tegus tegelane. Aga sõda sai läbi alles sügisel. Ja millalgi paar kuud hiljem jaanuaris 1919 on see tegelane nimetatud kitsarööpmeliste soomusrongide ülemaks. Hästi ei usu, et ta sellise rahmeldamise kõrvalt sai aega koolmeister olla? Seda asja peab veel uurima, see ongi ju hetkel ainult spekulatsioon. 

Foto Genist, Albert Peters, Vabaduse Rist II/3. 


Igatahes sai eelpool kirjeldatud Albert Peters surma 20. märtsil 1919 Taheva jaama juures lahingus kõigest 26-aastasena ja maeti Pilistvere kalmistule. Huvitav kokkusattumus igatahes. 

Ei ole muidugi üldse välistatud, et kooli nimekirjas nimetatud müstiline Peters oli hoopis mõni ajutine õpetajanna. Mehed, ka kooliõpetajad, saadeti ju sõtta.

 ***


Johanna Mikser, koolijuhataja 1919-1921. Kaks aastat ametis. Esimene naisjuht koolil. Sõda ja meestenappus? 

Genist ei leia esmapilgul midagi, nime järgi mõned on, aga aastaarvud või elukäigud ei klapi. 

AISi kiigates koorub välja miski Harjumaa Maakonnavalitsuse teenistustoimik TLA.884.10.1986 Johanna Mikseri kohta 1916-1923, mis on justkui asjakohane, aga aastad ju ka ei klapi? Kui ta oli Harjumaal teenistuses, siis kuidas sai ta samal ajal Koigis kooli juhatada mitu aastat järjest? Tollal oli põhiline liiklusvahend endiselt hobune, ma pakun. Arhiivi tellida seda toimikut ka ei saa mingil põhjusel, tuleb leida aeg Linnaarhiivi külastamiseks, seega see info jääb esialgu ootele. 

AISist tuleb välja teinegi toimik, sedapuhku Haridusministeeriumi õpetaja teenistustoimik ERA.1108.10.1026 Johanna Tooma t. Mikseri kohta, mille tellisin tutvumiseks arhiivi, näis, mis sealt välja koorub. Kui miskit selgub, jätkan sissekannet.


***


Järgmine koolijuhataja nimekirjas enne okupatsiooniperioodi oli Jaan Laane (sic), aastad 1921-1940. 19 aastat kokku.

Kohemaid selgub ja tuleb kirja panna see märkus, et nii Genis, kirikupaberites kui ka vanades ajalehtedes on nimekuju nimetavas siiski "Jaan Laan", mitte "Laane". Ilmselt käänamise tõttu sisse lipsanud viga kooli kodulehel, või siis juba varasemast ajast. 

Genist selgub, et Laan on sündinud Mustal, Viljandi mõisas novembris 1889; isa Jaak Laan (1841-1891), ema Mari, snd märtsis 1854, Toomas ja Mari Reieri tütar. Siit selgub veel, et Jaani abikaasa oli Helene (hiljem Helmi), snd jaanuaris 1892, Mats Hansmidti tütar. Ka selgub siit, et paaril oli vähemalt kolm last, vanim poeg Leo Laan, snd juulis 1919, ülejäänud kaks nime siit ei selgu. Sündinute ja ristitute nimekirjast EAA.1211.1.148 1915-1927 selgub, et Leol oli kolm ristivanemat: Jann (Jan v Jaan?) Meering, Jaak Laane? ja Anna Hansmidt, viimane ilmselt Helmi poolt sugulane. Personaalraamatust EAA.1211.1.154 1906-1925 selgub, et Helmi on sündinud Laiksaares ja leeritatud Pernaus/Pärnus 1911, Jaan on leeritatud Revalis/Tallinnas 1908. Kokku on nad saanud ilmselt Kaius, kuhu Jaan on tulnud Fellinist/Viljandist ja Helmi Pernaust/Pärnust, abiellutakse Kaius 1917 (selle kohta on kanne ka EAA.1211.1.150), esiklaps Leo on 1919 veel Kaius sündinud. Veel selgub siit, et edasi liiguti Järva-Peetrisse, kuupäev ei ole loetav, aga loogiline oleks 1921. Veel on lisatud, ilmselt hiljem millalgi, õrnakene kritseldus, mille kohaselt on paaril veel tütar Aino, snd 1923. Kolmandat last pole kirjas, otsime veel. 

Kolmas laps ja Helmi saatus tuleb välja Digarist Eesti Tuletõrje leksikonist. Seal on sissekanne Jaani kohta põhjusel, et ta oli Koigi Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi asutajaliige aastast 1928 ja lisaks seltsi kauaaegne tegevliige. Saame teada, et Jaan Laan (mitte Laane!!!) on kooliõpetaja Järvamaal, et ta OLI abielus Helmiga, kes on leksikoni väljaandmise ajaks surnud (nime järele sulgusesse on trükitud rist), ja et tal on kolm last, Leo, Aino ja Linda. Veel selgub siit, et ta on lõpetanud Volmari (Valga-Valka) õpetajate seminari ja olnud kooliõpetaja Kaius ja Aasperes ning on algkooli juhataja Koigis (muuseas, Fotises on digitaliseerimata foto EFA.271.3.10513, autor keegi Kattus, Peeter; kaaskiri väidab, et fotol istub 1941 vene keele kursustest osavõtjate keskel Purdi koolijuhataja Jaan Laan, see pidi siis olema pärast Koigist lahkumist? Miks mindi? Ja lõpetati hoopis Tallinnas, maetud on ju sinna - või lihtsalt põhjusel, et tütred elasid Tallinnas?) 


Ja Haudist. Tallinna Pärnamäe kalmistule on maetud ühe platsi peale Jaan Laan, snd 1889, matuseaeg jaanuaris 1970; Aino, snd mais 1923, maetud 2007 ja Linda, snd 1929, maetud 1994. Tundub küll, et on isa ja kaks tütart. Abikaasa Helmit ei ole sellel platsil. Ka Genis pole Helmi surmaaega märgitud. 

Millal suri Helmi? 1936 on ta igatahes veel olnud elus, sest Siseministeeriumi perekonnaarhiivi dokumentide kollektsioonis on säilinud nimemuutmise toimik ERA.5201.2.68678, Helenest on saanud Helmi, nagu tollal kombeks oli. Uurijatele põhjustab see patriootlik liikumine saksapärased nimed äkitselt eestipäraseks muuta muidugi edaspidigi peavalu. 

Tuletõrje leksikon on trükitud Noole trükikojas Tallinnas 1940. Seega pidi Helmi surema millalgi 1936. ja 1940. aasta vahel. Ja 1940 on Jaan Laan ilmselt Koigist lahkunud, kui ta 1941 on juba Purdi kooli juhataja. Hmmm. Äkki on Helmi maetud Järva-Peetri kalmistule, seda ju pole digiteeritud. Kes vastutab, et sealkandis eluga kaasas ei suudeta käia? Ah? 

Leo kohta on ka väga vähe infot. See teeb natuke murelikuks. Küüditati? Jäi viimases sõjas kadunuks?

1937 on ta igatahes veel elu ja tervise juures, tark pealegi. Uus Eesti 2. juuni 1937 annab teada, et Leo Laan on cum laude lõpetanud Paide ühisgümnaasiumi: 


Vanust oli Leol siis 18. Edasi ei leia midagi mõistlikku, mida annaks Jaani pojaga kindlalt seostada. Ehk jääb edaspidi midagi silma alla. Kui ta oli piisavalt terav pliiats, et gümnaasium nii heade tulemustega lõpetada, pidi ta proovima ehk ülikooli minna? Äkki ta suundus välismaale? 

1923 aastal sündinud Aino sai 18 mais 1941. Keerulised ajad. Et Haudis on tema perekonnanimi Väli, siis suure tõenäosusega abiellus ta kas siis sõja ajal või okupatsiooniajal. Midagi muud tema kohta hetkel ei leia. Oli tal lapsi? 

1929. aastal sündinud Linda on abiellunud Evaldiga (1913-1978) ja tal on olnud vähemalt üks poeg (suri 2000, on maetud Rahumäele), kel on olnud kahest erinevast kooselust vähemalt poeg ja tütar. Koolmeister Jaani geenid seega elavad edasi. 

Jaani enda kohta leidsin veel Järva Teataja 01.11.1939 artikli, mil tal novembri alguses 1939 täitus 50 eluaastat. 


Siin on kirjas, et Jaan Laan lõpetas 1909 Wolmari õpetajate seminari. Siinkohal tuleb täpsustada, et tegu oli nn Cimze seminariga, mis asutati 1839 Wolmaris/Valmieras ja koliti alates 1849 Valka. Mõeldud oli see Liivimaa kihelkonnakooli õpetajate ja köstrite kooliks. Cimze seminaris olevat hariduse saanud ca 100 eesti noorsandi, sealhulgas tuntud nimed nagu Jakobson, Läte, Eglon, Rebane jt. Sinna võeti õpilasi iga kolme aasta tagant ja sinna astumiseks pidi olema kihelkonnakooli lõputunnistus ja kirikuõpetaja soovitus. Raha maksis seal õppimine pealekauba, tsaariajal väidetavasti kolm-nelikümmend rubla pluss õppematerjalid. Õppetöö toimus saksa keeles ja suurt rõhku pandi muusikale ja pedagoogikale, kusjuures pedagoogikat õpetades peeti au sees pigem koolireformaator Pestalozzi põhimõtteid (kes pedagoogikas ei orienteeru, siis tema kasvatuspõhimõtted olid vastutus, mõistmine, usaldus, kristlik sallivus, hoolivus, jne). Oreli- ja klaverimänguoskust peeti oluliseks, rahvaviise hoiti au sees, jne. Alates 1871 hakati noorsande vastu võtma igal aastal, õppeperioodi pikendati kolmelt aastalt neljale. 1887 tehti venestamise tulemusel asutusest ainult köstrite kool (Liivimaa köstrikool) ja 1890 otsustati see üldse sulgeda. Nii et tegelikult käis Laan pigem Cimze seminari sulgemise järel, aastal 1904 ilmselt samas hoones taasavatud kihelkonnakoolmeistrite koolis, mille lõpetas 1909, kus üritati alal hoida vana Cimze seminari joont, kuid lisaks õpetati ka nt tervelt nelja aasta jooksul üks tund nädalas põllutöö põhimõtteid. Sa pead teadma, kust ja kuidas su toit tuleb, eks ole, isegi kui oled kõrgesti haritud orelimänguoskusega koolmeister. 

Jaan, nagu artiklist selgub, oli Koigis ligi 20 aastat aktiivne seltsitegelane: vabatahtlike tuletõrjujate seltsi asutajaliige, majandusühisuse asutajaliige, piimaühingu liige, segakoori eestvedaja jne. Selline tegus tegelane. 
1941. aastaks oli Laan 51 aastat vana. Kuidas sõda teda puudutas? Uus punane võim? 1970. aastal suri Laan ikkagi Eestis ja on maetud Tallinnasse, oma pereliikmete juurde, mitte just kõigil eestiaegsetel õpetajatel polnud seda õnne. Kas teda repressioonid ei puudutanud? Kas päästis küüditamisest teda ehk elukohamuutus? Naise surm? Või ta küüditati ja tuli tagasi? Ja mis sai tema hiilgava peaga pojast Leost?  

***

Edasi tulid nimekirjas ilmselt uue võimupartei määratud koolijuhid, need ei tundu mulle enam kuigi huvitavad. 
Eks neid tegelasi uurigu need, keda see periood rohkem huvitab. Panen siia lõppu hoopis sama foto, nagu alguses (ERA.208.3.6607), kus Koigi 6-klassilise algkooli rüblikute vahel istub kauaaegne (ja viimane esimese Eesti aegne) koolijuhataja Jaan Laan, 03. jaanuaril 1927. Foto on pärit fotograaf Eelnurme Jaani töid puudutavast arhiivisäilikust. 
Tore oleks teada, kes olid need vahvad rüblikud aastal 1927 ümber oma koolmeistri, aga pole enam kelleltki küsida. Sestap tuleks kõik teadmised kuhugi talletada, sest aeg läheb kiiresti ja saja aasta pärast ei mäleta seda hetke enam keegi. Aga see oli ometi üks oluline hetk kellegi elust ja saatusest. 







Sunday, February 6, 2022

Leonid Ernst Eduard Rübenberg 1892-?

 

Üks väheseid pühapäevahommikuid viimase aasta jooksul, kus on olnud aega vanades elulugudes kaevata. 

Igatahes hakkas mulle varahommikul FBs eestiaegsete ohvitseride tuvastamise grupis silma foto, millel jäädvustatud silmavaade tundus kuidagi tuttavlik, mõned päevad tagasi olin sama fotot vilksamisi kuskil näinud, siis otsija vastust ei saanud, kuid tuvastatava nägu jäi mulle meelde. Hommikukohvi kõrvale märkasin niisiis täna sama fotot uuesti ja et ohvitseride grupist pakuti minutitega nimi välja, mis mulle mitte kordagi varem pole silma jäänud, hakkasin selle tegelase kohta rohkem infot otsima, mis saab jällegi siia üles talletatud neile, keda teema võiks huvitada ja kuidagi edasi aidata. 


Internetis ohvitseride tuvastamise grupis levitatud fotost tehtud screenshot. Hiljem leidsin AISist jälgi ajades sama foto tema ohvitseride teenistustoimikust, allikaviide ERA.495.7.5012, kus oli võimalik seega pakutud nimi ja nägu kokku viia.

Kiire klahviklõbin klaviatuuril ja Geni andis alustuseks teada, et Leonid Ernst Eduard Rübenberg sündis 31. augustil 1892 Keila (Kegel) kihelkonnas Keila-Joal, isa Alexander Eduard Rübenberg (1859-1937, Leonidi isaisa oli Andres Rübenberg, sündinud 1825 Ülgasel ja isaema Marie Elise Vaademann, sündinud 1827 Loobul), ema Vilhelmine (snd Jürgenson, tema isa-ema pole teada) surmaajaks oli Genis antud 24.12.1897, mis tähendab, et ema suri, kui poiss oli ca viiene ja õed veelgi nooremad. Vanemate laulatus oli Olevistes 20. jaanuaril 1891. Isa abiellus pärast ema surma uuesti, sellest teisest naisest tuleb Saksamaale mineku ajal lõpus uuesti juttu.

Leonidil oli niisiis kaks nooremat õde, 27.11.1893 sündinud Margarethe Leontine Marie ja 04.06.1895 sündinud Elisabeth Steinberg, kelle surmadaatumiks on antud 1916, viimane oli abielus Karl Konstantin Viktor Steinbergiga (1887-1945 Posen, Volksturmi koosseisus; lõpetas Toomkooli, õppis matemaatikat ja füüsikat Jena ülikoolis, doktorikraad füüsikas) ja neil oli 1915 Tallinnas sündinud tütar Ursula. (Elisabethi abikaasa abiellus hiljem Aleksandra von Frischiga ja tal oli uuest abielust 1920ndatel veel kaks tütart.) Õe Margarethe või õetütar Ursula saatusest ei leidnud rohkem miskit, ajad olid muidugi ka segased.

Ants Laur jagas ülalnimetet grupis lisaks ka fotot, kus on suure tõenäosusega peal Leonid ja tema kaks nooremat õde (kust foto pärineb, teab ilmselt kodanik Laur; mina laenasin kujutise temalt, foto autor on Bernard Lais):


Proovisin ekraanil pilte kõrvutada, tundub ilmsesti küll sama isik olevat: 


Rübenbergid olid hingekirjas Oleviste kirikus. Sünnimeetrika järgi (EAA.1214.1.173, 1892-1901) sündis Leonid hommikul kell 10 Keila-Joal, ristiti 15. septembril 1892 ja tema ristivanemad/vaderid olid Anna Helene Daul Serg (?), snd Jürgenson, ilmselt ema õde või lähisugulane; StudMed Ernst Christoff Rübenberg (isa vend, snd 1866 tõenäoliselt Ülgasel) ja Eduard Rosenthal. Isa kohta on sünnimeetrikasse kirjutatud, et ta oli raamatupidaja (vn k-s buhgalter), Genis oli ka märge, et õe Margarethe sünni ajal 1893 olnud isa Keila-Joa lossi inspektor, mis iganes töökohustusi see ka tähendab (sünnimeetrika allikaviide EAA.1214.1.173, 1892-1901). 

Muisis on isast säilinud foto aastast 1914, mil ta oli Keila-Joa lossi mõisavalitseja (ehk siis töödejuhataja vmt, mitte mõisnik; allikaviide Harjumaa Muuseumi fotokogu HMK_F 6198; https://www.muis.ee/museaalview/418319). Samas allikas on lisainfona antud, et ta olevat olnud pärast 1906. aastat mõisniku lastele saksa keele ja ratsutamise õpetaja. 


Allikas: HMK_F 6198 (screenshot Muisist). Leonidi isa Aleksander Rübenberg, Keila-Joa mõisavalitseja. 

Järgmine infokild, mille Leonidi kohta leidsin, pärineb Tallinna Teatajast 05. juunist 1910, mil Leonid Rübenberg lõpetas Reaalkooli kaubandusharu 6. klassi. (7. klassi andis tänapäeva mõistes keskhariduse ja andis õiguse minna edasi õppima ülikooli.)


Tallinna Teataja, 05.06.1910

Edasisest haridusteest annab aimu tema ohvitseri teenistuslehele kirjapandu (ERA.495.7.5012, 1916-1939). Lipnik Rübenbergi kohta on seal kirjas nii: "7. Kus üleüldise hariduse saanud: Tallinna Petri Realkoolis täielikult lõpetanud 1911 a. Tunnistus No 279, 28 V 1911 a." Siit võib siis järeldada, et pärast 6. klassi lõpetamist jätkas Leonid Reaalkoolis õppimist ja sai seal järgmisel kevadel meie mõistes keskhariduse kätte. 

Edasised andmed pärit samast allikast. Sõjaväeteenistusse suundus Leonid 6. märtsist 1916, sõjaväelise hariduse sai tsaariaja lõpus Petrogradis lipnikekoolist, esimese ohvitseri aukraadi sai 1. jaanuaril 1917, aukraad siis lipnik ehk nooremohvitser tol ajal. 


Ohvitseri teenistustoimikust on pärit ka juba ülalpool mainitud pilt, kus on võimalik nimi ja nägu kindlasti kokku viia. Allikas: ERA.495.7.5012, Leonid Rübenberg 1916-1939. 

Ohvitseri teenistustoimikust saame teada ka seda, et Leonid oli luteri usku. Teenistuse kohta tsaariarmees on ta kirjutanud nii: "6. märtsil 1916 w.s. astusin 6 tagawara sappeur-patalioni Petrogradis. 1. Julil 1916 astusin Petrogradi inseneri Lipnikukooli, kust 1. jan 1917 w.s. sain lipnikuks kõrgendatud ja 11. jan selle ast. astusin 42. sappereur pataljioni. 3. weebruaril ma sain 114 iseäralise insiner roodu määratud ja 12 Aprillil selle rooduga 134 diwiisisse saadetud. 42 pataljonis ja 114 roodus ma olin noorem ohwitser. Perast kui 114 rood sai 134sse ümber nimetatud, ma sain wanemaks ohwitseriks määratud ja 1 Julil 1917 w.st. alamleutnantina ettepandud. Kõrgendus ei ole sija maale tulnud. 19. weebruaril 1918 w.s. sain sõija wangi Saksamaale wiidud."

Sõjavangis Saksamaal oli Leonid oma sõnul 19. veebruarist kuni 23. maini 1918. Sõjategevusest osavõtu kohta on ta kirjutanud: "11-12 Juulil 1917 a.w.st. olin 1 ja 2 rühmaga 134 iseäralise inseneri roodust pealetungimesega koos ja sain selle 11 Juuli sõsse Stanislawi aumärgiks ette pandud. Haawamiseid ja põrutuseid ei ole saanud. Pealetungimese juures olin Krewo ja Smorgani all küla Sulkowo juures." Wene sõjaväeosadest, kus ta varem teenis, nimetas Leonid teenistuslehel "42 sappeur pataljoni" ja "134 inseneri roodu". 

Eesti rahwaväkke astumise kohta on teenistuslehel kirjas nii: "Pääwakäsu No 48 2 weebruari 1919 põhjal Wene Põhja armeest eesti rahwa wäkke sisseastunud 15 weebruaril 1919. a." 

Teenistuse jätkamise kohta Eesti sõjaväes on teenistuslehele kribatud sissekanne: "Lipnik Rübenberg. 11 Weebruaril 1919 a. määratud Wahi batal. 13 roodu nooremaks ohwitseriks Pwk 48.8. Bataljoni komandeeritud ohwitseride nimekirja sisse kantud Pwk 53, § 2 ja 3.

Nii saigi Rübenbergist Eesti ohvitser. 

Järgmiselt teenistuslehelt samast toimikust saab juba lugeda, et Rübenbergile on antud Wabadussõja mälestusmärk (Korval. pvk. No 15 - 1923. a). 1920. aastal on teenistuse jätkamise kohta mainitud ära 1919 vahipataljoni nooremohvitseri koht, aprilli lõpus 1919 II jalaväediviisi pataljoni teenistusse arvatud, seejärel mai lõpus 1919 Inseneri pataljoni teenistusse üle viidud ja juuni keskel 1919 Inseneripataljoni I sapööriroodu määratud. 1. okt 1919 teedeehituse roodu vanemohvitseriks üle viidud, sealt 1. märtsil 1920 3. sapööriroodu üle viidud, pärast seda pataljoni nimekirjadest kustutatud ja komandeeritud Korralduswalitsuse Inspektoriosakonna käsutusse. 

Sama toimiku (ERA.495.7.5012) 1927. aasta teenistuslehe järgi on Rübenberg reservis, rahvuseks on kirja pandud sakslane, perekondlikuks seisuks on varasemast poissmehe staatusest erinevalt nüüd märgitud abielus alates 21. augustist 1920, abikaasa Helmi-Marie Jauram, snd 21. detsember 1899. (Etteruttavalt võib mainida, et AISis on säilinud abielulahutuse toimik 1928. aasta II poolest, allikaviide 1947.2.3140. Genis on abikaasaks märgitud hoopis Olga Amalie Hallikson, 1931 Keilasse Karjakülla maetud Andrus Halliksoni tütar, snd 8. juulil 1903, Olga ema Juuli on samuti Karjakülla maetud 1942, kuid näikse olevat Hiiumaalt Käina juurtega Martinite perekonnast).  

1925. aastal on elupaiga aadressiks teatanud "Tartu, Kroonuaia 31, krt 2". Kohe varsti pärast seda on palunud oma elukohaks registreerida "Tallinn, Pikk tn 34, krt 7". 1926. aastal on aadressiks antud Tallinn, Köie uulits 1, krt 4. Oktoobris 26 on aadressiks Wana-Kalamaja 33A, krt 4. Detsembri lõpuks jälle Tartu, Kroonuaia 31-2. 1927. aasta oktoobris aadress Wiimsi wald, Rohuneeme küla. Siis taas Tallinn. 1927 detsembris sootuks Läänemaa, Uugla asundus. 30. detsembril 1927. a teatab üldse, et suundub aastaks Saksamaale. Mobiilne vennike. 1929 jaanuaris on Saksamaalt tagasi ja pesitseb taas Wana-Kalamajas. 

Teenistustoimiku 1931. a dokumentide seas on säilinud 1927. aasta ärakiri laulatuse tunnistusest


Siin on ära toodud paari laulatanud õpetaja J. Sedlatscheki nimi ning pruudi ja tema vanemate andmed.

Samuti selgub teenistuslehelt, et 1927. aasta juulis on Rübenberg siirdunud reservohvitseride õppusele ja juuli lõpus vande andnud. Kursuse järel lähetati Pioneerpataljoni 2. kompaniisse ja septembrist 1927 õppustelt vabastatud. 


Sõjamehe truuduse tõetus aastast 1927; näha Leonid Rübenbergi allkirja ja Karl Mutso allkirja (allikaviide ERA.495.7.5012)


1931. aasta teenistuslehelt: lahutatud Helmi Rübenbergist Tartu-Võru Rahukohtu otsusega 28.12.1928 akt nr 1376-I. Kohtuotsuse ärakirjas on mainitud, et lapsi paaril sellest abielust polnud

Taas on herr Rübenberg osalenud reservohvitseride õppustel juunis 1931. Teenistuslehe lõppu on käsitsi kirjutatud, et Rübenberg on kustutatud ohvitseride nimekirjast Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise tõttu Saksa riiki ümberasumise puhul, arvates 1939. aasta oktoobrist. RT lisa 1940, 14. Sellest kirjutan veel allpool.

Selle teenistuslehe lisaks on mitmeid dokumente, üks nendest näiteks jaanuarist 1930, kus Rübenberg kirjutab, et on eraelus keemik ja elab Tallinnas, Hollandi tn 48-23: 


Veel teinegi ärakiri samast toimikust näitab, et Rübenberg kirjutas oma ametinimetuseks keemik (chemiker): 


Võimalik, et Rübenberg oli sellal õpetaja, sest AISist on leitav Harjumaal õpetajana töötavate õpetajate toimikud, kust nähtub, et ka Rübenberg on olnud õpetaja kindlasti aastal 1929 (TLA.884.10.1508) Dokument ei ole digis avatav, seega hetkel jääb selgusetuks, kus ja mida ta siis õpetas. Keemiku elukutse ei anna ka 100% kindlust, et ta ilmtingimata just keemiat õpetas. 

1929. aasta 5. juuli Pärnu Päewaleht annab teada, et korraldatakse kursused õpetajatele ja L. Rübenberg on lektorite hulgas: 


Rübenberg jõudis keemiku elukutseni ilmselt pärast Reaalkooli Tartu Ülikoolis. Ühe vihje pakub näiteks Tartu Ülikooli matrikkel nr 746, mis on säilinud Tartus üliõpilase isikutoimikus, allikaviide EAA.2100.1.13825. Kahjuks pole dokument digis avatav, ja Tallinnasse tellida ning toimikuga lähemalt tutvuda pole hetkel aega kuni suveni. 

Küll on teenistustoimikus säilinud dokument, mis näitab, et alates 1. septembrist 1920 oli Rübenberg Tartu Ülikooli matemaatika- ja loodusteaduskonna üliõpilane. Kuidagi tuleb siin pildile ka Tallinna Tehnikum, kellele teade 1926. aastal on palutud edastada: 


Rübenbergi iseloomu on kirjeldatud ühel atesteerimislehtedest nii: 

"Vaikne, kindla iseloomuga, heasüdamline ohvitser. Alluvatega käis õiglaselt ja viisakalt ümber, oli erapooletu ja vahekord alluvatega oli hea. Teenistust täitis kohusetruult ja nõudis seda ka alluvatelt ning lohakust töö juures ei sallinud. Kui tegelikult Eesti Wab. sõjast ja Ilmasõjast osavõtja, oli tema oma erialal praktikat näinud, mis eriti positsioonikindlustamise tööde organiseerimisel silma paistis. Ülesanded otsustas kiirelt, mõistes töid organiseerida, ning viis neid nõuetavas järjekorras lõpule. Joovastavaid jooke tarvitas, kuid mõõdukalt, Uimastavaid ainesi ei tarvita ja asart mängudest osa ei võtta. Riigivarandust tema hoole all ei olnud. Seltskonnas oli tagasihoidlik, on saanud hea kasvatuse, taktitunne on väga hea. Väga hästi distsiplineeritud, korrektne ja eeskujulik oma ülespidamise ja kombete poolest: läbisaamine oma ametisõpradega väga hea. Tervisline seisukord hea. Üldine kokkuvõte hea. N. Ellar, kapten, 2 Pion. komp. ülem". 

1931. aastal on iseloomustuseks kirjutatud nii: "1. Ühesuguselt õiglane kõigi alluvate vastu. Ei tee vahet, ega pea ühte paremaks kui teist. Asjalik ja nõudlik. 2. Tema peale pantud kohused täitis täpselt ja õigeks ajaks. Kohusetunne hästi arenenud. 3. Erilist algatust üles näidanud ei ole, kuid omades kõrgema erihariduse, suudab kõigist ülesannetest aru saada ja ka täita. Iseloomu poolest rõõmus ja suudab enesega kaasa viia ka alluvaid. 4. Omab hää otsustamisvõime, mis on alati olnud otstarbekohane. Tehtud otsust ei muuda ja jääb oma otsuse juurde. 5. Töövõime väga hää, suudab kõigist raskustest üle saada, isegi ületöötamisel ei lange tuju. 6. Alkohoolseid jooke tarvitab mõõdukalt. 7. Oma erialal hästi vilunud, kuid vajab rohkem praktikat alluvate juhtimisel. 8. Eksimusi riigivaraga ümberkäimisel ette tulnud ei ole. Temale välja antud riigivaraga käib hoolikalt ümber ja nõuab seda ka alluvatelt. 9. Seltskondliselt hästi kasvatatud, distsiplineeritud ja taktitundeline. Mõnikord isegi rohkem viisakas kui see tarvilik. 10. Tervislise seisukorra üle kaebanud ei ole ja näib täiesti terve olevat. Kokkuvõttes väga hää ohvitser. /Allakirjutanu nime ei loe hästi välja, leitnant Merberg/Merborg vmt/."

Selline lugu. Selline mees. Ma saan aru, et Rübenbergil sai sellest punasest jamast siin kõrini ja ta otsustas kommunistide tuleku eest Saksamaale elama asuda. Teades, mis edasi hakkas juhtuma, oli see suhteliselt mõistlik otsus. 

Väga vähe on hetkel teada tema teisest abielust. Sõnumed 08.08.1933 on avaldanud väikse nupukese, teatades, et Olga ja Leonid soovivad abielluda: 


Uudisleht 09. augustist 1933 andis samuti teada, et abielluda soovivad 40. a keemik Rübenberg ja 30. a vana Olga Hallikson, aga rohkem mitte üks infokild. Kas nad siis lõpuks ikkagi abiellusid või mitte? Genis on Olga perenimi endiselt Hallikson? Oleks vaja lapata veidi hilisemaid ajalehti, kas abielluti või mitte? Kas Rübenberg läks pärast Saksamaale üksi või naisega? Oli neil lapsi? Palju vastamata küsimusi. 

 


Mis sai Rübenbergist pärast 1939. aastat edasi? Kuidas kulgesid tema jaoks varasemad 1930ndad? Miskisest lõputööst lugesin juhuslikult, et 1931. aastal oli ta Eesti Üleriiklise Kalameeste Seltsi üks asutajaliikmetest, koos Johannes Jõgi ja Helmi Lõbuga (Allikas: Marie Kõiveri magistritöö 2018, "Rannikukalandus Eestis 1918-1940"). Huvitav infokild. Hobi? Missioon? 

Lisaks on David Feest (2010, Münster) oma töös Von den Restgütern zu den Sowchosen in Estland 1939-1953 maininud, et Rübenbergil oli Haapsalu lähistel Oru vallas ca 45 hektarit maad, kinnistu nimeks Kaasiku nr A-10. 16. märtsil 1940 teinud Põllumajandusministeerium Saksa riigiga(?) lepingu ümberasujate nimel, ostes ära ümberasujate krundid, listis on ka Rübenbergi nimi ja krunt. Kas see krunt (või krundid) oli põhjuseks, miks Rübenberg Maapangast 1930ndatel laenu võttis (Läänemaa laenutoimik ERA.3653.4.6277, 1936-1943)? Miks laenutoimik lõppeb 1943, kui ta ise läks ära Saksamaale 1939 v 1940, nagu teenistustoimikusse on käsitsi kirjutatud? Kas Rübenberg sai surma? 1943 oli Saksa aeg, kas ta ehk tuli hoopis tagasi? 

Sarnane teade avaldati ka ajalehes Maa Hääl, 20. märts 1940, ka siin on kirjas, et Rübenbergile kuulus 45 ha maad Läänemaal Oru vallas: 


Laur kirjutas ohvitseride grupis fotot tuvastades kommentaariks, et fotol olev mees (ehk siis Leonid Rübenberg) olnud miskitmoodi seotud Uugla mõisaga. Viimane omanik Uuglas oli Ludwig von Knorring. Milline on seos nende kahe mehe vahel? Ludwig on ise samas listis, kokku 58 hektariga, seega kuidas oli Rübenberg seotud Uuglaga? (Lisaks avastasin Järvamaalt samast listist Thure Traubenbergi, Huuksi mõisniku, kes on listis 98 hektariga Piiumetsas, kusjuures vana Thure oli surnud juba päris kindlasti 1920ndate keskpaiku? Minu teada polnud tal ka lapsi-pärijaid, vbla siis keegi tema lähisugulastest kandis sama eesnime? Lapsepõlvekodu oli Traubenbergil Lokutal Türi külje all, kant on jämedalt sama.) Igatahes, palju vastamata küsimusi ...

Selgelt on siia nüüd kogutud kokku mõningane info selle ülal fotol oleva mehe kohta, kes sündis Eestis, tsaariarmeest otsustas tulla Eesti rahvaväkke ja sai Vabadussõjast aumärgi. Aga see on ilmselt vaid põgus pinnavirvendus. Õieti mitte midagi pole leida teise abielu, 1930ndate lõpuperioodi ega Rübenbergi surma kohta. Kuhu ta kadus? Mis sai Olgast? Kas nad abiellusid? Oli neil lapsi? Kas Rübenberg siirdus Saksamaale üksi või perega? 

Lõpuks otsustasin ikkagi veel igaks juhuks kontrollida Saksamaale ümberasujate nimekirju (Riigi Teataja 15.02.1940, lisa 14). Sealt leidsin vastuse vähemalt mõnele küsimusele: nimelt selgus, et nad olid siiski abiellunud, sest Leonidi viimane aadress Eestis oli antud Nõmme, Õie 18-2, ja samalt aadressilt oli Saksamaale suundujaid veel kolm: Olga-Amalie Rübenberg, snd 21.07.1903; Patrik-Andreas Rübenberg, snd 18.04.1935 ja Bruno Rübenberg, snd 08.10.1936. Voila! Abielus ja kaks poega. See on ju tore leid.


Patrik-Andrease sünni kohta leidsin ka vanast Postimehest (06.05.1935) teate: 


Riigi Teatajas ära toodud ümberasuja Adelheide-Marie Rübenberg aadressilt Haava 16 oli Leonidi kasuema, isa oli surnud 1937. Leonidi noorem õde suri juba 1916, vanem õde oli kas abielus ja otsustas jääda, oli lahkunud juba varem või oli samuti selleks ajaks surnud, nimekirjas teda pole, seega oli kasuema Leonidi ainus pereliige peale omaenda naise ja laste? Marie Rübenberg Lennuki tänavalt oli arvatavalt Leonidi tädi/isa õde Marie Alexandrine Rübenberg, Leonidi õe Margarethe ristiema, sünniaeg klapib Geni järgi. Surmaajaks on tädil märgitud 1942, koht Schwetz, ei suutnud tuvastada seda Saksamaa kaardil, vbla on valesti kirjutet. Tädi oli selleks ajaks 80, ümberasumise ajal seega 78 või nii. Jube katsumus sel ajal kuhugi mujale kolida oma kodust.

Teeb ikkagi natuke murelikuks see nende saatus, mitte midagi ei ole leida pärast 1940. aastat. Kui nad jäid Saksamaale pidama, pole teada, kas ja kuidas nad elasid üle 1945. aasta, kui venelased sinnapoole tungisid. Poisid olid igal juhul veel väikesed ja aeg oli üliraske. 

Kas me saamegi alati kõike teada ühe segastel aegadel elanud inimhinge saatuse kohta? Kas on vajagi? Või vajaks seegi lugu selgepiirilisemat lõppu? Kuidas selle perekonna käsi Saksamaal käis? Kas nad jäid sõjale jalgu? Või jääb alatiseks õhku rippuma küsimus - mis nendest edasi sai? 

***