Endisaegsed piirkonna koolid

Ataste seminar

 

 

Seminari avamine sai teoks Koigi mõisaomaniku,  Eestimaa tsiviilkuberneri Alexander Georg von Grünewaldti eestvedamisel ja rahvaharidusministri kinnitusel (12.X.1836). Põhja-Eesti esimese õpetajateseminari avamist 1837  toetasid 12 mõisnikku (Järvamaalt Koigi, Esna, Huuksi, Öötla, Palu, Liigvalla, Purdi ja Täri-Alliku, lisaks Järvakandi, Sagadi, Riisipere ja Paatsalu mõisa omanikud, igaüks 1000 rublaga). Söögi, õppimise ja õppevahendite eest maksis iga mõis täiendavalt 100 rubla aastas. Ehitati koolimaja ja kõrvalhooned, sest seminar pidi tulema põhiliselt isemajandav.

 

EKM EKLA B 54:7 Alexander von Grünewaldt (1805–1886), Ataste seminari üks eestvedajaid.

Seminari töö aluseks oli põhikiri (Statut) „Lühhikenne teada andmine Ataste (Aleksanderhof) koolmeistrite koli seadusest” (EAA f. 384, n. 3, s. 40, l. 4-4p, aastast 1837). Peale kooliainete õpetamist tuli „anda juhatust” ka pedagoogikas ja igapäevatöödes, nagu majapidamisviisid, aiatöö ja puutöö. Suures koolitoas pidi olema neli kolme sahtliga lauda ja pinki (üks laud ja pink kolme õpilase jaoks), orel ja koolmeistri tool. Seminari direktor oli Peetri kirikuõpetaja Karl Matthias Henning ja juhataja Tartu elementaarkooliõpetajate seminaris viiekuulistel kursustel koolituse saanud Johann Reinold Jürgens (1799–1879), Säreveres sündinud kangru Jaak Jürgensi poeg. Majapidamistöid aitas korraldada Jürgensi abikaasa (Hiiumaalt pärit Türi köstri Tõnis Niklasseni tütar Elisabeth), selle eest maksti talle aastas 250 rubla, lisaks anti prii toit ning oma rõivaste tarvis villa ja lina. Personali kuulusid ka sulane, väljavaht ning karja- ja köögitüdruk. (EAA f. 384, n. 3, s. 40, l. 9p ) 

Õppetöö ja järelevalve osas allus kool riiklikele kooliorganitele, tegutses ka kolmeliikmeline järelevalvekomitee. Uus lend võeti vastu iga kolme aasta järel. Seminar oli isemajandav, õpilased pidid töötama 180 Riia vakamaa suurusel põllu- ja heinamaal. Õppetöö toimus eesti keeles, õppeained olid lugemine, kirjutamine, usuõpetus, laulmine, nooditundmine, aritmeetika, võimaluse korral ka geograafia ja ajalugu. Tehti käsitööd, harjutati viiuli- ja orelimängu ning nootide järgi laulmist. Kui 1851 sai Ataste koolmeistriks Raikküla mõisa koka poeg Karl Koch, lisandusid õppeainetena ortograafia, grammatika, stiiliharjutused ja kirikulugu. Õppetöö toimus aasta ringi ning õpiti neli (talvel viis) tundi päevas. Tulevase ameti omandamiseks oli ette nähtud Ämbra väikelastekoolis proovitundide andmine. Iga lõpetaja pidi 6 aastat töötama mõisniku määratud koolis. 1854 enam rendilepingut ei pikendatud ja seminar viidi üle Märjamaa kihelkonda Kuudale.

Kooli kursuse lõpetas umbes 70 kasvandikku. Seminar oli kinnine seisuslik poeglaste õppeasutus. Atastes õppinutest ja lõpetanutest ei ole kahjuks säilinud täielikke nimekirju. Teadaolevalt jäid 1840. aastal (esimene lennu) lõpetanutest meie piirkonda edasi järgmised koolmeistrid: Jüri Simsohn, snd 1810 Atastes, oli 1846. aastal Päinurme koolmeister, hiljem 27 aastat Nissi khk Riisipere koolmeister; Mihkel Sardis, snd 1812 Koigis, oli Koigi mõisa Sigapusma koolmeister. (Järvamaa 2, lk 25-26)

Koolihoone on säilinud ja kuulub riikliku kaitse alla. Ataste seminariga seotut on põhjalikumalt uurinud Koigi Põhikooli õpetaja Tiina Ruubel.

Koigi mõisakool (tööliste lastele)

Koigi mõisakooli ajalugu pärineb Koigi kooli kroonikaraamatust. Kirjutaja ja kirjutamise aeg on teadmata. Teiste koolide puhul on alljärgnevalt on kasutatud 1911. aasta koolide loenduse andmeid.

Mõisakooli asutamine teenis kaht eesmärki: laste koolis olles said emad rahulikult mõisaväljal tööd teha ja noortest kasvatas mõisnik sõnakuulelikud alamad. Kooli asutamise kohta puuduvad kindlad teated, olemasolevate andmete alusel ja 1920ndatel kogutud mälestuste põhjal võib aga tõendada, et 1860. aastal kool juba töötas, mida kinnitanud ka selle kooli üks esimesi õpilasi Jüri Ellermann. Kool töötas esialgu nn moonakülas (küla põhjapoolsest otsast neljandas majas). Hiljem viidi kool majja, kus kunagi elas Eduard Soll perega, praegu perekond Piirimäe käes olevasse hoonesse. Õpetajaks oli seal Leena Saad. Umbes 1859. aastal ehitas mõisavalitsus uue avarama koolimaja, kus asutus Hans Lepa juhtimisel tegutses. Praegu asub sellel kohal Luisu eramu. 1860ndatel on õpetajana märgitud ka Põltsamaa kihelkonnakooli lõpetanud Jaak Homelit.

Üldiselt korralduselt oli kool kaheastmeline: väikelaste kool 3–10 aastastele ning külakooli kava alusel töötav kõrgem aste vanematele lastele. Mõis tagas koolile mänguasjad ja õpperaamatud, vaesemate perede lastele anti ka riideid. Mõisateenijate lastele oli kool kohustuslik. Toidu pidid kaasa andma lapsevanemad. Põhjuseta puudumise eest pidid vanemad maksma trahvi, mille kasseeris sisse mõisa aidamees. Üle 30 aasta pidanud koolivanema ametit mõisa aidamees Pikat.

Kooliklassi mööbliks kõige vanemal ajal olnud kaks suurt lauda, mille ümber lapsed pikkade pinkide peal istusid, ühe laua ääres poisid, teise ääres tüdrukud. Õpetaja aastapalgaks maksis mõisavalitsus 80–100 rubla ning hoolitses prii korteri, kütte, valgustuse, kahe inimese moona ja lehmapidamise võimaluse eest. Mõisakooli õpetaja palk oli kõrgem kui külakooli õpetajal, kuid selle eest pidi õpetaja suvel mõisas tööl käima, täites aidamehe või puusepa kohuseid. Ülal mainitud Hans Lepa järel on õpetajaks olnud Mart Meier, Jüri Toiker, väga populaarne Johan Loog ning hiljem Peter ja Johanna Mikser (viimane oli tulnud Lõõlast).

Mõisamajas on Koigi kool aastast 1920. Edaspidi on kooli juhatanud järgmised koolmeistrid: 1919–1921 Johanna Mikser, 1921–1940 Jaan Laane, 1940–1942 Lembit Oglas, 1942–1944 Osvald Ots, 1944–1945 Juhan Arus, 1945–1964 Aksel Ergma, 1964–1969 Uudo Laos, 1969–1982 Jakob Oja. Alates 1982. aastast on kooli juhtinud Arvo Kangas. Koigi kool on kandnud järgmiseid nimetusi: alates 1919/20 Koigi 6-klassiline Algkool; alates 1944/45 koigi Mittetäielik Keskkool (7-klassiline); alates 1949/50 Koigi 7-kl. Kool; alates 1962/63 Koigi 8-kl. Kool; alates 1988/89 Koigi 9-kl. Kool; alates 1992/93 Koigi Põhikool. (Allikas: Koigi Vallaleht, aprill 2002.)

Koigi Põhikooli lapsed on läbi aegade olnud tublid spordivõistlustel ja olümpiaadidel osalejad. Koigi koolil on palju õpetajaid ja vilistlasi, kelle üle uhkust tunda. Helmi Tohvelmanni Järva maakonna maakoolide 9. klasside preemia on pälvinud Annely Tank (2006). Koigi kooli vilistlane Laur Lubja on tunnustatud ettevõtja. Teenelise õpetaja aunimetuse on saanud kunagine kauaaegne õpetaja ja direktor Jakob Oja. Hariduselu uuendajana on tunnustuse teeninud Eevi Tüüna (1998). Kauaaegsed armastatud õpetajad on Koigis veel praegu tööl: Veera Tull, Tiina Ruubel, Elle Ehanurm ja Riina Kuusik. 2008/09 aastal oli Koigi Põhikooli direktor Arvo Kangas. (Järvamaa 2, lk 90-95). 2012. aasta sügisest kannab kool ametlikult nime Koigi Kool, ja selle alla kuulub ka lasteaed. Direktor on endiselt Arvo Kangas, kes sel aastal (2013) tähistas oma 60. juubelit.


Grünewaldtide mõisa kodukool Koigis

Enamik baltisaksa aadlilapsi sai esmase hariduse koduõpetuse teel. Nii oli see ka Koigis. Et Otto Magnusel oli palju lapsi – kokku 8 poega – ja ta ei tahtnud neid kodunt välja kooli saata enne, kui nad selleks piisavalt küpsed, asutas ta oma mõisasse kodukooli.
1836–1846 Koigi mõisa häärberis tegutsenud kodukoolist käis läbi üle 40 lapse; Otto Magnuse järeltulijate kõrval õppisid seal ka mitmed tolleaegsete nimekate isikute lapsed (nt Karl Ernst von Baeri poeg Aleksander), kes kõik võtsid sealt eluteele kaasa helged mälestused.

Mõisaomaniku poeg Otto on meenutanud aastakümneid hiljem: „Millised suurepärased mälestused seovad meid kõiki nende toredate aastatega Koigis! See oli rikkalik ja rõõmurohke aeg vanematekodus koos arvukate eakaaslastega, hea õppetööga armastatud ja lugupeetud õpetajate käe all, range distsipliiniga ning lõbusate mängude ja hullamistega metsas ja niitudel, suplemise ja ujumisega jõekeses, uisutamise ja saanisõitudega talvel, kõigega, mille üle ühe rikkumata poisi süda rõõmustada oskab!“


Sagedasteks külalisteks Koigis olidki hiljem õpingukaaslased ja õpilased, näiteks embrüoloogia rajaja ja imetajate munaraku avastaja, 1792. aastal Piibe mõisas sündinud Karl Ernst von Baer (H. Joonuksi andmetel on Koigis õppinud ka von Baeri poeg Aleksander, kes 1884. aastal immatrikuleeriti Saaremaa rüütelkonda, ning õpetajaks olnud Karl von Baeri noorpõlvesõber Eduard Assmuth (Joonuks, Siin- ja sealpool maanteed. Paide rajoon; Tallinn 1984, lk 68); Peterburi kunstiakadeemia skulptuuriprofessor ja ateljeeomanik Aleksander Friedrich von Bock, kelle õpilased on olnud August Weitzenberg ja Amandus Adamson. Huuksi mõisast pärit Conrad von Grünewaldt õppis hiljem Tartus ja Kielis õigusteadust, osales sõjaväelasena 1849 Ungari kampaanias ja Krimmi sõjas. Pärast sõjaväge oli aktsiisivalitsuse juhataja Minskis, kus ta 1868 ka suri. Veel õppis Koigi mõisa kodukoolis Uue-Põltsamaa mõisast pärit Georg von Lilienfeld, kellest sai hiljem maamarssal; samuti õppisid seal vennad Engelhardtid – Gustav, Nikolai, Conrad ja Eduard; vennad Georg ja Eduard Maydellid, viimane oli kreisisaadik ja valiti kolmel korral rüütelkonna peameheks, seejärel oli maanõunik, Provintsiaalkonsistooriumi president ning Eestimaa Põllumajanduse Ühingu eesistuja. Samuti õppis Koigis kuulsa polaaruurija ja admirali Ferdinand von Wrangelli poeg Wilhelm von Wrangell, kes õppis hiljem loodusteadust Peterburi ülikoolis, osales teaduslikul ekspeditsioonil Siberisse, oli kreisisaadik, rüütelkonna peamees ja maanõunik.

EAA f. 90, n. 2, s. 179, l. 27p-28 Väljavõte Eestimaa kubermangus töötanud eraõpetajate nimekirjast (1837): Koigi mõisas töötasid kaks õpetajat: Königsbergist pärit ja sealses ülikoolis hariduse omandanud Christian Wilhelm Moisiszig ja Lausanne akadeemias õppinud Samuel Spühler prantsuse keele õpetajana.

Koigi külakool Sigapusmas

Koigi külakool Sigapusma külas tegutses juba 1846. aastal, mil õpetajaks oli märgitud Ataste seminari lõpetanud Mihkel Sardist. Majas oli klassituba ja kooliõpetaja korter (2 tuba ja köök). 1860ndatel on õpetajana märgitud Põltsamaa kihelkonnakooli lõpetanud Ado Pohla. Koolimaja kohta on kirjas, et see on äärmiselt külm ja kasimatu. Uksed ja aknad ei ole korras. Õppevahenditest on olemas ülesriputatav tähestik ning Euroopa, Venemaa ja Baltikumi kaardid. 1893. aastast on õpetajaks on Otto Sakjas (Sakkias), kes on õppinud linnakoolis, kasutab 8 tessatini maad. Sissetulekuks märgitakse 120 rubla. Õpilasi on olnud koolis 25 (11 poissi ja 14 tüdrukut).

1900. aastal koostatud kontrollaktis märgitakse, et tolleaegne kool asus 1878. aastal ehitatud hoones,.

1911. aasta algkoolide loendusandmeis märgitakse kooli asutamisaastaks 1860, mis on ilmselt ekslik (vt ülal). Siis inspekteeritud hoone oli ehitatud 1910, tegemist on praeguseni säilinud hoonega (Sõrandu koolimaja). Koolis oli 19 õpilast. Õpetajana töötas linnakooli III klassi 1905. aastal lõpetanud 22-aastane Johannes Roosileht, kes on ametis olnud 5 aastat palgaga 200 rubla.

Kool töötas 4-klassilise algkoolina kuni väikekoolide likvideerimiseni.

Väike-Kareda külakool

Kooli kroonikaraamatu põhjal võib järeldada, et kool asutati 1860. aasta paiku. Algne koolimaja on asunud küla keskel künkal, arvatavasti seal, kus tuuleveski ja kivikalme. Umbes 1890. aasta paiku on ehitatud uus koolimaja, milline hoone on endise Adra talu maal, teeristil veel praegu olemas. 1895–1900 oli kooliõpetajaks Jüri Rammo, 1900–1915 Juhan Lande, 1915–1935 August Mägi.

1920. aastani töötas kool 4-klassilisena. Et õpilasi oli rohkem, siis oli aastail 1923–1927 teiseks õpetajaks Otto Utso. Sel ajal asusid kaks klassi koolimaja lähedal Utso talus (1990ndatel Krügeri elamu). 1927–1931 oli teiseks õpetajaks Linda Mesak. Sel ajal asus kaks klassi Väike-Kareda mõisa vanas peahoones (hiljem asus seal kolhoosi kontor). 1931. aasta alguses kolis kool Väike-Kareda mõisa peahoonesse. Koolijuhataja Mägi töötas seal üksinda 4 klassiga.

ENSV ministrite nõukogu määrusega 24.07.1972 nr 356 likvideeriti Väike-Kareda algkool alates 1. septembrist 1972. aastal. Viimane õpetaja koolis oli Salme Kasemetsa.

Silmsi külakool

Kooli asutamisajaks loetakse 1868. aastat. Samast ajast pärineb ka koolimaja. 1911. aastal oli koolis 17 õpilast. Õpetajaks oli Paide linnakooli lõpetanud Rudolf Ismit. Õpetajana oli ta töötanud 3 aastat, sellest 2 kohapeal. Palk oli 140 rubla. Rohkem andmeid kooli kohta pole.

Huuksi mõisakool

Hoone ehitamise ajaks on märgitud 1906. See hoone on tänini säilinud, mõnda aega tagasi asus selles Huuksi metskonna kontor (2013. aastal Raivo Porri eramu). Enne nimetatud koolimaja ehitamist asus mõisakool (kool mõisamoonakate lastele) Huuksi saunaküla lõpus, tee ääres, mis Huuksi karjalauda eest läks endise Aleksander Aderi majani. Tee ei ole praegu enam täpselt samas kohas kus varem. Umbes Aasaru kohal, teest paremal, oli veel mõnikümmend aastat tagasi näha maapinnast kõrgem kühm, seal asuski varem Huuksi mõisakool. Seda kutsuti ka sealse kohanime järele Vanalomsi kooliks. 1887. aastal sündinud Aleksander Ader rääkis, et tema isa (snd 1855) on käinud selles koolis. Õpetajaks olnud keegi Mattiase-nimeline. Kui õppetükke ei osatud, võetud leivakott lõunasöögi ajaks ära. Koolis õpetatud lugemist ja kirjutamist. Tüdrukutele polevat rehkendamist õpetatud, ainult poistele. Uues koolimajas on olnud 1911. aastal õpetajaks kihelkonnakooli haridusega 35-aastane õpetaja Anna Sakjas (Sakkias). Tema tööstaaž õpetajana on olnud 13 aastat, sellest Huuksi mõisakoolis 4 aastat palgaga 300 rubla. Koolis on olnud 18 õpilast.

Huuksi külakool Tamsis

Kooli asukoht oli Tamsi külas, praeguse Metsalu majapidamise õuel. Kool oli ka vallakohtu (mõisavalla) istungite asukohaks. Hoone oli rehetoaga. 1846. aastal tegutses Huuksi külakool Tamsis ühena kaheksast talurahvakoolist Peetri kihelkonnas, õpetajaks on märgitud Georg Magnus Schütz. 1860ndatel õpetas Huuksi külakoolis Kuuda seminari lõpetanud Jaan Elmann. Aastatel 1897–1900 selles koolis käinud Mart Medar (snd 1887) rääkis, et õppetöö oli vene keeles, alates juba I klassist. Eesti keeles olnud nädalas ainult üks emakeeletund ja usuõpetus. Siis olnud kooliõpetajaks Jaan Sahk, tema abiliseks aga poeg Eduard, sest Jaan pole vene keelt osanud. Eduard olnud joodik, võtnud sageli poistega koos viina.

1905. aastal valmis Tamsis uus koolimaja. Hoone on säilinud, selles elab praegu Metsalu pere. 1911. aastal oli koolis 12 õpilast. Õpetajaks oli 18-aastane Paide Linnakooli pedagoogilised kursused 1910. aastal lõpetanud Johannes Ruuse, kes oli koolis esimest aastat palgaga 120 rubla.

Päinurme kool

(Allikas: Päinurme põhikooli õpetaja Kalle Jürgensi artikkel Koigi Vallalehes nr 3 (12) 25. märtsil 1996)

Süstemaatilise koolihariduse alguseks Päinurmes võib lugeda 1823. aastat. Sellel aastal laskis Päinurme mõisavaldaja ehitada Vanakülasse palvemaja, milles oli klassituba ja ka kooliõpetaja eluruum. Palvemaja asus praegusest koolimajast 2 km Koigi suunas Vana-Kooli talu maadel.

Esimese hoone lagunedes (u 1860. aasta paiku) olevat ehitatud uus palvemaja koos koolitoaga endise hoone lähedusse. Vana-Koolil töötas kool kuni 1923. aastani.

Kooli esimeseks õpetajaks oli Hans Klaos. Järgmisena olevat Vana-Koolil õpetust jaganud keegi Varese-nimeline koolmeister. 1846. aastal töötas koolmeistrina Jaan Simsohn. 1860ndatel on õpetajana märgitud Pilistvere kihelkonnakooli lõpetanud Tõnis Konso. 1887. aastal tuli koolijuhatajaks ja õpetajaks Jaan Otto, kes töötas sellel ametikohal 1923. aastani. Möödunud sajandil töötas kool kolmeklassilise vallakoolina. Õpetust anti lugemises, piibliloos, katekismuses, aga ka kirjutamises, rehkendamises ja maateaduses. Pärast kooli lõpetamist olevat tulnud veel käia kooli juures igal laupäeval kuni leeriminekuni, piiblilugu ja katekismust kordamas. Igal aastal olid kooli lõpetajatele Peetri kiriku juures eksamid piibliloos ja katekismuses. Küsitlemist viisid läbi võõrad kirikuõpetajad. Järgmisel pühapäeval kingiti targematele vastajatele lauluraamatuid.

Õppeaasta algas harilikult 15. oktoobril ja kestis kuni 15. aprillini. Koolipäev oli kuuetunniline, tunnise lõunavaheajaga. Õpikutena kasutati 19. sajandi lõpul peamiselt selliseid kooliraamatuid nagu Piiblilood I ja II, katekismus, C R Jakobsoni Lugemisraamatud, Maailm ja mõnda ning Russkaja Retš. Sunduslik vene keele õpetus algas 1895./96. õppeaastal.

Mitu korda aastas käis kooli „katsumas” nii kirikhärra kui ka koolinõunik. Sageli oli koolituppa asja koolivanemal.

Kooliõpetaja määras ametisse vald, seda muidugi kiriku ja mõisa soovitusel. Õpetaja ja kooli ülalpidamine oli valla ja mõisa hooleks. Vald maksis koolmeistri palga, mõis andis 5 vakamaad põldu, heina- ja karjamaa. Kütteks lubas mõis oma metsast lastevanematel kooli tarbeks hagu raiuda.

Koolis ei olnud tol ajal sellist ametimeest nagu koristaja-kütja. Ruumi korrasoleku ja kütmise eest hoolitsesid õpilased ise kordamööda. Suure ahju kütjatel tuli hommikul juba kella neljaks kohal olla. Lõunaleib oli lastel kaasas. Selle võttis koolmeister hommikul enda kätte, et siis seda, kes jätnud õppimata, karistada näljaga. Üldse oli karistust jagatud ohtralt. Tavaline oli põlvili nurgasseismine, sõrmedele löömine, tukast sakutamine. Tõsisemate üleastumiste korral oli karistuseks ihunuhtlus. Seda viis läbi koolivanem. Palju aastaid oli selleks H. Meikop Pätsavere külast.

1922/23. õppeaastal oli vana klassituba kooliperele kitsaks jäänud. Ajutise lahendusena viidi vanemad õpilased üle Päinurme mõisa peretuppa (artikli kirjutamise ajal I. Sardisele kuuluv elamu). Peretoas õppis III ja IV klassis 53 õpilast, samal ajal kui 23 õpilast I ja II klassist jäid Vana-Koolile.

Õpilaste suure arvu tõttu jäi mõisa peretuba kitsaks ja seal oli võimatu õpetada. Lastevanemate aktiivsel nõudmisel, õpetaja H. Valdmanni ning koolinõunik M. Ulki toetusel võõrandati 10. detsembril 1922. aastal Päinurme mõisaomanik Helene von Wahlile kuuluvast häärberist koolile 2 klassi- ja 2 internaadiruumi ning saal. 1925. aastal sai kool oma valdusesse kogu häärberi. Sellel ajal töötas kool juba 6-klassilise algkoolina. Aastatel 1924–1926 juhatas Päinurme algkooli tööd H. Leibur, aastatel 1926–1944 oli koolijuhatajaks Otto Kõvask. Tolleks ajaks oli kooli õppe- ja kasvatustöö muutunud kaasaegseks ning haridus mitmekülgseks. Õpetajad olid lõpetanud õpetajate seminari ning lähtusid töös eelkõige pedagoogilistest ideedest.

Õppetöö algas oktoobris ja lõppes mais. Eksameid polnud. Kooli kontrollis kooli nõunik ja kooli hoolekogu. Pidusid korraldas kool kaks korda õppeaastas, jõulude ajal ja emadepäeval. Näidendeid ja laule õpetas A. Roomets, kes oli aktiivne ka küla seltsielu korraldajana – seisis tollel ajal ju kogu kultuurielu maal õpetajate õlul. Aktiivselt tegutsesid koolis noorkotkad ja kodutütred. Nende juhendamiseks leidis vallavalitsus võimalikuks palgale võtta haukajuhi. Õpilaste arv oli tõusnud 150.

Koolijuhataja Kõvaskit mäletatakse autoriteetse ja sõnaka mehena. Koolitöö kõrval pööras ta suurt tähelepanu oma Lähevere külas asuvale talule. Ka oli ta kaitseliidu kohaliku üksuse ülem ning aktiivne poliitikategelane. 1944. aastal lahkus Kõvask Eestist ning elas surmani Inglismaal.

Päinurme mõisa häärberis töötas kool kuni 1941. aasta kevadeni. 22. juulil põletasid taganevad Punaarmee üksused koolimaja koos meierei, postijaama ja teiste hoonetega. Sama aasta sügisel asus kool ümber 3 km kaugusele Rutikvere mõisa häärberisse. Selles hoones oli palju ruume, arvult 41. Kool töötas Rutikveres peaaegu 10 aastat. Nõukogude võimu kehtestamisel vahetus kooli direktor ja suurem osa õpetajatest. Kooli asus juhtima A. Nurk. Kool muudeti 7-klassiliseks mittetäielikuks keskkooliks. Nendel aastatel oli kooli kasutuses suur park ja mitu mõisakompleksi kuuluvat hoonet.

1954. aasta 7. veebruari traagilisel ööl hävis koolihoone lagunenud ahjudest puhkenud kahjutules. Sisustusest ja õppevahenditest õnnestus välja tuua vähe. Õnneks suudeti päästa internaadis ööbivad lapsed.

Koolile saabusid rasked aastad. Osa õpilasi lahkus koolist. Umbes 120-liikmeline õpilaspere tuli paigutada järelejäänud mõisa majandushoonetesse. Viimased olid lagunenud, niisked, külmad, pimedad. Näiteks paiknes üks klassiruumidest mõisa lagunenud sepikojas. Ruumi oli mõnes klassitoas 0,5–0,75 m² õpilase kohta. Internaadis magati mitmekesi ühes voodis. Sageli elasid õpetajate perekonnad samades ruumides, eralduseks vaid vineerist vahesein. Nendes ülirasketes oludes suutis kooli juhtida direktor Vaike Kukk.

1960./61. õppeaasta oli Päinurme kooli elus pöördelise tähtsusega. Kool kolib 19. jaanuaril uude suurde ja väga avarasse koolihoonesse Päinurmes. Seega tuli kool tagasi sinna, kus ta oli 20 aasta eest sunnitud lahkuma. Avaaktuse päev kujunes kogu kooliperele otsekui öö ja päeva piiriks, seetõttu ei pööratud suuremat tähelepanu lõpetamata ehitusele või korrastamata ümbrusele. Kahjuks oli õpilaspere kahanenud selleks ajaks 74 liikmele.

Kooli asus juhtima direktor Gilbert Kukk. Järgnevatel aastatel korrastati park, ehitati staadion, rajati kooliaed. Kahjuks õpilaskonna kahanemine jätkus. Kehv elujärg kolhoosis sundis noori peresid maalt lahkuma. ENSV regionaalpoliitika tunnistas Päinurme asula perspektiivituks ning Päinurme 8-klassiline kool määrati sulgemisele.

1970. aastal lõpetas kooli viimane lend. Lapsed leidsid järgnevail aastail endale uued koolid Koigis ja Põltsamaal. Pärast kooli sulgemist 1970. aastal alustas koolihoones tööd Päinurme Eriinternaatkool. Ajutiselt tegutses Päinurmes erinevates ruumides ja erinevate õpetajate juhtimisel Päinurme 3-kl algkool. 1975. aastal lõpetas ka see kool oma tegevuse. Pärast peaaegu 150-aastast koolitööd katkes hariduse andmine Päinurme lastele. Küla, milles pole kooli, ei ole arenemisvõimeline ja tühjeneb. Lastevanemate nõudmisel ja kolhoosi Kiir toetusel taastati Päinurme algkool 1983. aastal. Kool alustas tööd õppetööks vähesobivas ühepereelamus. Õpilaste arvu suurenedes andis kolhoos kooli käsutusse teise ühepereelamu.

1987. aastal algas uue koolihoone ehitus. 1989. aastal kolis vastsesse koolimajja algkool ja lasteaed. 1992./93. õppeaastast töötas Päinurme kool 9-klassilisena. /…/

14. novembril 1998 tähistati Päinurmes sealse hariduselu 175. aastapäeva. Kokkutulnud koguneisd Päinurme põhikooli juurde, kus neid tervitas tolleaegne põhikooli direktor Kaja Kaju. Kooliõuel avati sellekohane mälestuskivi.

Vaali kool

Päinurme lähikonnas tegutses kool ka Vaali mõisa maadel. Tollel ajal kuulus Vaali mõis ja küla Koeru kihelkonda. Arvatavasti alustas Vaali külakool tegevust eelmise sajandi teisel poolel. 1863. Aasta koolide loendis on märgitud Metsla kooli, kus oli õpetajaks Jaan Leuther. 1911 aasta koolide loendis on Vaalis õpetajaks Jaak Kirusk, kes on sellel kohal olnud 11 aastat. Koolihoone asus sajandivahetusel hilisema Tossu talu maadel. Praegu on seal veel näha künkal asuv majaase.