Noppeid Tvauri käsitlusest rahvasterände ja (eel)viikingiaegsest Eestist

Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis.

Tartu 2012. Toimetanud Margot Laneman

 

Täismahus käsitlust saab lugeda siit.

 

Tvauri monograafia eesmärgiks on "analüüsida Eesti ala ühiskonda, majandust, asustust ning kultuuri ajavahemikus umbes 450-1050. Seda aega tuntakse Eesti esiajaloo kronoloogias rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiajana. Tegemist oli kiirete muutuste ajastuga, mille lõpuks kujunes traditsiooniline Eesti talupojakultuur, millisena tunneme seda kuni 19. sajandini."

 

Eesti alal valitsenud olude kohta pole peaaegu mingeid kirjalikult talletatud andmeid, on vaid tollaste talude ja linnuste jäänused ja suur hulk muinasesemeid ja nende katkeid. Tvauri uurimuse teemaks on laias laastus I at II pool, periodiseering (1) rahvasterändeaeg 450-550, (2) eelviikingiaeg 550-800, (3) viikingiaeg 800-1050. Kaht esimest perioodi koos on nimetet keskmiseks rauaajaks ja viikingiaeg ning sellele järgnev hilisrauaaeg ühendatakse sageli nooremaks rauaajaks. Tvauri vaatleb keskmist rauaaega ja viikingiaega koos, sest nende perioodide vaheline piir on suht hägune. Tvauri käsitletud perioodile eelneb rooma rauaaeg 50-450 ja järgneb muinasaja viimane periood hilisrauaaeg 1050-1227/1250.

 

Saagad on varaseimad kirjalikud allikad, kus Eestimaa nimetust on kasutatud (Eistland). Samadest allikatest pärinevad ka nimetused Lifland (Liivimaa), Rafalaland (Rävala-Tallinn?), Virland (Virumaa).

 

Ruunikivid: 11. sajandist pärit Frugårdeni ruunikivi Västergötlandis on püstitatud sõjamehe auks, kes langes "Eesti maadel" (i estlatum, Zilmer 2005). Virumaad (a uirlanti) mainitakse kolmel Upplandi ruunikivil (Zilmer 2005).

 

Esimene enam-vähem kindel kroonikamaining Eesti ala kohta pärineb Saxo Grammaticuse (elas u 1150–1220) kroonikast “Gesta Danorum”. Selle muinasloolaadse teate kohaselt olnud üks Põhjala kuulsaim berserkr Starkatherus/Starkaðr pärit alalt, millega Rootsi piirneb idas ja kus “nüüdsel ajal laialdaselt elavad eestlased (Estonum) ja arvukad teised barbaarsed rahvad” (Saxo Grammaticus, 6.5.2). 

 

 

Vana-Vene kroonikatest ehk leetopissidest on võimalik leida unikaalset teavet Eesti alade kohta. Vanim maining kindla tänapäeval tuvastatava paiga kohta pärineb aastast ligikaudu 1030 pKr, mil Kiievi suurvürst Jaroslav vallutas Tartu ja rajas Jurjevi.

 

Sellest ajast on teada kahte tüüpi elupaiku: linnused ja asulakohad. Rähvasterännu- ja eelviikingiajast on neid säilinud väga vähe, põhipilt elupaikadest ja igapäevaelust tugineb viikingiajast säilinud mälestistele. Suur osa I at II poole asulakohtadest paikneb tänaseni aktiivselt kasutatavatel aladel (külatuumikutes).

 

Rahvasterännua ajal on rajatud Kesk-Eestis Viljandimaa põhjaosas paiknev Kalana Otisaare linnus (Lavi 2002, 251-254).  Umbes 2000 m2 suurust linnuseõue piiravad kolmest küljest järsud mäenõlvad ja ühelt poolt hilisrauaajal kuhjatud vall. Algselt oli arvatavalt puidust kaitserajatis, vall tehti hiljem. Kultuurkiht paikneb valli all. Valli välisküljelt leitud tukkide süsi on ajandatud rahvasterännuaegseks.

 

Linnus-asula tüüpi keskused näivad Kesk-Eestis üldse puuduvat (tinglikult vbla Keava?).

 

Kõik leiud näitavad, et viikingiajal elati Eestis peamiselt 5-6 * 4-5 m ristpalkhoonetes, mille sienad võisid toetuda kividereale. Ruumide arvu kohta kindlaid andmeid pole, küll on leitud algeliste kerisahjude jäänuseid - vanim elamuahju tüüp siinsetel aladel. Osa ruume majas võisid olla kütmata (eeskoda, panipaigad jmt). Põrandad olid enamasti tambitud mullast, on ka paeplaatidest põrandaid (nt Iru linnuseasula hoones). Katus oli tõenäoliselt kisklaudadest viilkatus, mida tihendati kasetohuga.

 

Kindlasti on olnud kasutusel ka kõrvalhooned, nagu suveköögid, aidad, sepikojad. Keldrite eelkäijatena on kasutusel olnud maasse kaevatud nn majapidamisaugud, mille temperatuur säilis ühtlasena ja mida oli kallaletungi puhul hea kasutada toidutagavarade peidupaigana.

 

Olulise osa leitud majapidamisriistadest moodustavad jahvekivid, keedu- ja säilitusnõud. Kesk-Eesti idaosas levis mingil määral nn Rõuge keraamika. Ilmselt kasutati rohkelt puit- ja tohtnõusid. Leitud on nuge ja luiske. Kammid pärinevad enamasti eelviikingi- või viikingiajast.

 

Põhielatusallikatest on mainitud põlluharimine, vähemal määral loomakasvatus, jaht, kalapüük, Kasvatati otra, nisu, rukist, herneid, alepõldudel kasvatati naerist (kindlaks tehtud keeleteaduslike uurimustega). Kasvatati lina - vanimad linase tekstiili katked pärinevad rahvasterännuaegsest Villevere peitleiust; viikingiajal lisandus köie tooraine kanep. Leidude põhjal kasvatati loomadest lambaid, kitsi, sigu, veiseid, kanu, vähem hobuseid; tööloomana kasutati veiseid/härgi.

 

Jahil käidi oda ja vibuga, kasutati püüniseid, õngekonkse, lante.

 

Käsitööna valmistati luu-, puit- ja metallesemeid, keraamilisi nõusid, tekstiile ja rõivaid. Töödeldi nahku (välja müüdi näiteks hinnalisi kopranahku), valmistati nahkesemeid. Toodeti soomaagist rauda, toodeti tõrva, valati hõbedat ja tina. Tekstiilitöövahenditest on teada kedervarred (lõngaketramisvahendid), kõlalauad, kangaspuud, nõelad, vedrukäärid, viisuload (ains 'luda'), kudumismöögad koelõngade kinnilöömiseks. Kodukäsitööst on märke kõigilt uuritud linnuse- ja asulakohtadelt.

 

Ehetest on leitud sõlgi, kaksikristpeaga ehtenõelu, ehtenõelte vahele kinnitatud rinnakeesid (kanti Eestis juba roomarauaajal), klaashelmeid, ripatseid, ripatsmünte, pronkskuljuseid, lahtiste otstega kaelavõrusid, käevõrusid, sõrmuseid, vööpandlaid.

 

Rõivajäänuseid on leitud enamasti laibamatustest (vs põletusmatustest). Leitud on linast riiet, sõbatükke, punutud paelu, toimset villast kangast, värvitud kanga katkeid.

 

Relvadest on leitud mõõku, võitlusnuge, mõõgatuppesid, odaotsi, nooleotsi, kilbiosasid, ratsavarustusest valjaid, suitseid, sadulajaluseid, kannuseid.

 

Ajavahemikust 5.-8. sajand on teada vähemalt 19 peitvara. Eestist on teada u 55 viikingiaegset mündiaaret, mis koosnevad peamiselt Araabia kalifaadi aladel löödud dirhemitest. Makseühikuna kasutati viikingiajal ka hõbedakange. Maksevahendina käibis hõbe siinkandis siiski vähe, viikingiajal ilmsesti oli kaubavahetus rohkem levinud.

 

Kaubanduses olid toomakaubad ja viimakaubad, saagadest võib järeldada ka ulatuslikku orjakaubandust. Kõrgest soost orja hinnaks võis olla "hea kits" või "kallis vaip". Kauplemine eeldas investeeringut teekonna läbimiseks ja kauba kaitsmiseks, nii et sellega tegeles ilmselt siiski väike osa inimesi.

 

Suurem osa rahvusvahelisest suhtlemisest toimus ilmselt üle mere põhja. Leitud on paadi ja laevaneete. Randumiskohtade tuvastamine on keerulisem.

 

On arvatud, et enne Taani-Saksa vallutust siinsetel aladel teid ei ehitatud ega hooldatud, kasutati kuivamaid maa-alasid ja taliteid. 42% siinsetele aladele sooritatud sõjaretkedest tehti taliteedel. Arvatakse, et põhilised liiklussuunad olid ikkagi läbitavad juba vähemalt viikingiajal.

 

Usundi uurimise allikaks on peaasjalikult kalmed ja peitleiud. Rauaajal ja viikingiajal olid kõikjal Eestis kasutusel kivikalmed. Nurmsi tarandkalmes on leide 3. sajandist kuni eelviikingiaja alguseni. Vanu matmispaiku võidi aastasadade vältel jätkuvalt kasutada. Matmiskommete suur varieeruvus võib tähendada, et viikingiaja Eesti aladel elanud inimeste maailmavaade ei pruukinud moodustada terviklikku usundit.

 

 

Ühiskond oli täielikult agraarne, puudusid linnalised keskused.

 

6. sajandil on jälgitav äkiline rahvastikukadu, mida seostatakse 536. a kliimakatastroofiga Eesti, Läti, Leedu, Ojamaa, Ölandi, Rootsi ja Norra lõunaosa, Taani ja Saksa põhjaaladega (Schleswig-Holstein, P-Friisimaa). Asulad on tühjenenud, alad on metsistunud, matuste arv on vähenenud, peitaarete (Skandinaavias peitkuldesemete) arv on kasvanud, ainelised olud on muutunud. Oletatud on kliima halvenemist, mis kehvendas toidutagavarude varumist ja nälja tõttu immuunsuse vähenemist. Oletatakse mitmete asjaolude kokkulangemist: ilmastik, sõda, kaubandussuhete katkemine, katk. Põhjus ei saa siiski olla lokaalne (sõda v epideemia), sest kriis on jälgitav laialdasel maa-alal Põhja-Euroopas. Inimmõju hakkas kiiresti uuesti kasvama alles viikingiaja lõpupoole.

 

Ajaloolise Järvamaa muistiseid on väga vähe uuritud. Talu oli põhiline asustus- ja tootmisüksus, külad hakkasid kujunema alles viikingiaja lõpus.

 

 

Tvauri on kolmel joonisel märkinud ära ka lähiümbruse matmiskohad:

 

jn 187 Rahvastikurännuaja matmiskohad (450-550) -
Nurmsi, Tamsi, Purdi, Preedi, Luige (jääb Pajusi valda)
 

jn 188 Eelviikingiaja matmiskohad (550-800) -
Nurmsi, Tarbja Miku (Paide vald), Preedi
 

jn 189 Viikingiaja matmiskohad (800-1050) -
Suur-Kareda, Kahala, Tamsi, Tarbja Kalamehe