Siit võib lugeda mu märkmeid arhiivisügavustest ja internetiavarustest leitud unustatud lugude, inimeste, hoonete ja lihtsalt põnevate faktide kohta, millele olen lugedes sattunud. Ise olen lõpetanud Tartu Ülikooli bakalaureusekraadi ja Tallinna Ülikooli magistrikraadiga; olen tõlkija ja võõrkeeleõpetaja Tallinnas, kellele arhiivis tuhnimine ja leitust kirjutamine on võimalus tänapäevase hektilise elu eest aeg-ajalt minevikku põgeneda, et mõtiskleda ja akusid laadida.
Sunday, August 7, 2016
Võõrkeeleõpe - sõnade meeldejätmise nippe
Olen aastaid õpetanud võõrkeelt nii klassiruumis lastele kui viimasel aastal ka videokõne vahendusel täiskasvanutele ja üks küsimus, mida alati küsitakse, on loomulikult järgmine: kuidas kõik need sõnad meelde jätta?
See on raske pähkel tõesti. Inglise keeles on tänu laensõnadele kokku üle poole miljoni sõna, ka parima tahtmise juures ei õnnestu elu jooksul neid kõiki selgeks saada. Saksa keeles on tunduvalt vähem, ligemale 180 000 sõna, kuid seegi on üle mõistuse suur hulk sõnu äraõppimiseks. Järelikult, tuleb teha mingi valik.
Töövõtteid on mitmeid, mida olen soovitanud. Inimesed siiski on väga erinevad ja igaüks peab alati ise katsetama, missugune mälutehnika võõrkeele sõnavara omandamiseks just talle kõige paremini sobib. Alljärgnevalt panen kirja mõned põhilisemad, mida olen ise katsetanud ja teistele soovitanud.
Esimene asi, mida alati välja pakun, on mõelda põhjalikult läbi, missuguses praktilises võtmes sõnavara sul eluliselt vaja läheb. Kas keelt on vaja osata töö juures, reisil, piiri taha ostlema minekuks, enese (erialaseks) täiendamiseks, Alzheimeri tõrjumiseks (jah, nii see on, nüüdseks on see teaduslikult tõestatud, võõrkeele õppimine hoiab aju töökõlbuliku) või millekski muuks? Kui kindlalt määratletud siht ja täpsemad eesmärgid on silme ees, on ka vastavat sõnavara lihtsam otsida ja leida. Kui põhituum käes, on alati võimalik end edasi arendada. Kui endal motivatsioon ja eesmärk puudub, ei suuda ka parimatest parim eraõpetaja sinu heaks midagi ära teha.
Niisiis, kõigepealt otsi tasemel õpetaja. Võid olla kuitahes tubli ja hakkaja, aga vähemasti esialgu on sul vaja erialaspetsialistist juhendajat, kes õpetab põhitõed kätte, parandab vigu, selgitab häälduse ja grammatika reegleid ning annab silmaringi mõttes lisainfot keele kultuurilise tausta ja ajaloo kohta. Ära tunne valehäbi, kui juhendaja su vigadele osutab, vigadest me õpime kõige rohkem, ja hea õpetaja pole mitte see, kes su vigade kallal naaksub, vaid hoopis see, kes nii näitab vead kätte kui ka seletab pulkhaaval lahti, MIKS viga on viga ja mida sellega edaspidi ette võtta.) Healt õpetajalt saad nii piitsa kui ka präänikut ja ilmselgelt tuleb tema töö eest ka maksta, aga tulemus on kindlasti asjatundlikum kui omapead pusides.
Edasi. Lugeda, lugeda, lugeda - kui pole just konditsiooni, mis lugemist raskendab, siis tuleks eelistada kas YT videosid või podcaste. Suurem osa sõnavarast jääb meelde just konkreetsest kontekstist või situatsioonist sõltuvalt. Praegusel internetiajastul on väga lihtne guugeldada ja valida lugemiseks omaenda eesmärgiga seonduv. Näiteks, ära loe uudiseid eesti keeles, eelista võõrkeelset varianti, vähemalt proovi. Inimene võtab kergemini omaks seda, mida ta pidevalt näeb. Ehk et kui tekitad endale hommikuti kombe kohvi kõrvale kasvõi ainult 10-15 minuti jooksul heita pilk peale kas BBC või CNN uudistele (või muule vabalt valitud saidile, mis rohkem sobib), on algus tehtud. Võõrkeelse raamatu lugemine on juba väga hea saavutus, kuid sageli pole kiires elus selleks aega. Alusta lihtsast ja pane end proovile. Lähene sõnavarale oma hobi või huviala kaudu. Mida huvitavam sul on, seda lihtsamini jäävad asjad meelde.
Lugemise ajal pööra algul kasvõi osaliselt tähelepanu sõnadele, mille tähendust sa ei tea. Tänapäeval pole enam vaja end vaevata paksude pabersõnastikega ja tähestiku järgi sõnade otsimisega, suurem osa väga häid sõnastikke on kolinud internetti kas tasuta või vähese raha eest. Vali välja sõnastik, mille otsinguloogika sulle sobib ja mis tundub kvaliteetne, sisesta sõna otsingusse ja ole lahke, lause muutub kohe palju arusaadavamaks. Kui oled edasi jõudnud, soovitan kasutada monolingual-tüüpi sõnastikke ehk nt ingliskeelset seletavat sõnastikku, kus sõna tähendus seletatakse lahti teisi samatähenduslikke sõnu kasutades. Kvaliteetsetel sõnastikel on sõna juures ka hääldusnupp ja näitelaused. Suuremal osal sõnastikest on olemas vastav nutiseadme äpp.
Kui see sulle sobib (kõigile ei sobi), kirjuta sõnad läbi. Sõnade läbikirjutamisel ja meeldejätmisel on konkreetne seos. Eesti keelt loeme enamasti nii nagu kirjutame. Inglise ja veel paljudes keeltes tuleb hääldus ja ka kirjapilt eraldi selgeks õppida. Kuidas sa kirjapildi selgeks saad, kui sa seda läbi ei kirjuta? Kuid jällegi sõltub kõik vajadusest ja endale seatud eesmärgist. Kui töö juures on vaja kirjadele vastata, tuleb sõnade kirjapildile kohe algusest peale rohkem rõhku pöörata. Kui su eesmärk on reisida või piiri taha ostlema minna, pole vähemasti esialgu kirjapilt nii oluline.
HARJUTA, HARJUTA, HARJUTA!!! Ühtki keelt pole võimalik selgeks saada, kui sa ei ürita rääkima hakata. Ükskõik, kas oled võtnud kursuse, kasutad eraõpetajat või pusid omal käel õppida, suur osa tulemusest sõltub sinust endast. Kui vaeva ei näe, siis tulemust ei tule. Näiteks inglise keele hääldamise puhul on väga oluline keele, hammaste, huulte ja näolihaste asend. Aju harjub lõpuks neid liigutusi automatiseerima, mida rohkem harjutad, seda lihtsam on lõpuks teatud häälikuid omavahel kombineerida. Sa ei pea end sugugi teiste ees "lolliks tegema" (kuigi see ei tohiks sind segada, kui oled eesmärgiks võtnud keel selgeks saada, mis see teiste asi on, see on sinu elu ja sinu sihid), harjuta valjusti kas kodus peegli ees, rooli taga või pargi all koeraga jalutades. Mängi olukord läbi, aju võtab praktilises võtmes sõnad ja väljendid palju lihtsamini omaks.
Vaata Youtube'ist videosid ja filme. Et sõnade kasutamise kontekst on oluline, siis n-ö visuaalne taust aitab alati kaasa. Lisaks õpid selgeksõpitud sõnu neid kuulates paremini ära tundma. Kui sõnu ära ei tunne, siis lausest ju aru ei saa. Kõik on omavahel seotud, keel on siiski süsteem.
Uute sõnade õppimisel ürita neid mõttes seostada konkreetse olukorraga (näiteks kujuta ette, et oled poes ja pead ostma pileti või restoranis ja tellima süüa). Samuti võid uut sõna õppides üritada seda meelde jätta, otsides välja sünonüümid, mis kõik tähendavad üht ja sedasama: huge, large, big, gigantic, bulky jne.
Kasuta äppide abi. On 21. sajand, seltsimehed! Mis tähendab, et suurem osa meist käib ringi, väike kompuuter taskus. Võta sellest viimast. Alustades Duolingost ja Lingvistist (mis õpetavad korraga nii kirjapilti kui ka hääldust ja grammatikat) ning lõpetades arvukate muude äppidega, millega annab genereerida ristsõnu, sõnapuslesid ja muid vigureid, võib õppimine olla kõike muud kui igav. Duolingol ja Lingvistil on mõlemal oma motivatsioonisüsteem ja edasijõudmise jälgimise võimalus.
Kasuta erinevaid mälutehnikaid ehk mnemoonikat. Kõige lihtsama näite mnemotehnilisest võttest õpetas õpetaja sulle selgeks tõenäoliselt algklassides - kuidas jätta meelde, kas kuus on 30 või 31 päeva? Lugesite sõrmenukke alustades jaanuarist. Nukk tähistas 31-päevast kuud, lohk mitte. Lihtne! Internetist võib leida hulgaliselt erinevaid võtteid eri tüüpi asjade meeldejätmiseks. Leia see, mis töötab sinu puhul kõige paremini.
Image: everydaylanguagelearner.com
Thursday, August 4, 2016
Laste lugemisest - jälle
Olen aastaid ja aastaid rääkinud sellest, kui oluline on jälgida laste lugemisoskust ja lugemisharjumusi, see on teatud mõttes hariduse indikaator ja harituse vundament. Täna sattusin Dagens Nyheterit lugedes DN Debatt'is artiklile, mis käsitles Rootsi õpetajate samalaadseid muresid.
Ehk et rootslaste meelest on laste lugemisoskus langustrendis, kuid asi pole nii mustvalge. Suurem osa testidest hindavad tavaliselt õpilaste lugemiskiirust ja lugemisoskust teatud vanuses, kuid probleem, mille õpetajad on nüüd tõstatanud, seisneb selles, et üha rohkem lapsi küll loeb vanusele sobivas kiiruses ja mahus, kuid EI SAA LOETUST ARU. Rootsi õpetajad nimelt jagavad nüüd laste lugemistulemused kaheks: ühest küljest räägitakse lugemisoskusest ja teisest küljest loetu mõistmisest. Seni on lugemisvilumust ja loetu mõistmist käsitletud pigem sünonüümidena, kuigi tegu on kahe täiesti erineva kompetentsi ehk oskusega.
Lärarnas Riksförbund (riiklik õpetajate liit) avaldas 2014. aastal uurimistulemuse, mis sedastab, et küsitletud 1035 õpetajast ca 40% peab 7. klassi alustavate õpilaste loetust arusaamist pigem puudulikuks (kõne all siis emakeeletundidega seotud ehk rootsikeelsed tekstid). Murekoht on loomulikult see, et kui laps juba emakeeletunnis tekstidega hätta jääb, siis on samalaadne jama majas ilmselgelt ka kõigis teistes õppeainetes.
Kaks ainedidaktilist perspektiivi silmas pidavat uurijat on nüüd käiku lükanud töö, mille käigus intervjueeritakse kahes eri etapis põhjalikult Stockholmi linnas töötavaid õpetajaid. Uuringus osalevad õpetajad õpetavad 8. klassis emakeelt ehk rootsi keelt, sageli mitmes paralleelis korraga. Kokku uuritakse 386 õpilast. Kõik õpetajad on pikaajalise õpetamiskogemusega.
Uurimus kinnitab, et uuringus osalenud õpilaste üldine lugemisoskus on küll rahuldav, kuid ligi neljandik neist ei saa sageli loetust aru. Ega piuksatagi, sest keegi ei taha oma rumalust teiste ees tunnistada. Uurimistulemuses mainitakse ka seda, et suuline eneseväljendusoskus on väga kehv. Sageli pole õpetaja kindel, kas lapse lugemisraskused põhinevad kehval emakeeleoskusel või mingil neuroloogilisel diagnoosil (ehk siis kuidas lapse aju nähtud-kuuldud infot töötleb ja tõlgendab). Uurimusest nähtub, et õpetaja ei tunne probleemi ära ja seega ei tea otsustada, kuidas last kõne arendamisel adekvaatselt aidata.
Image: thereadingnetwork.com
Kõige raskemateks peetakse fakte sisaldavaid erialaseid tekste, ja siinkohal viitavad õpetajad, et aja piiratuse tõttu pole sageli aega lapsele selgitada sõnade tähendust ega õpetada sellist tüüpi tekstide lugemisel rakendatavaid lugemisstrateegiaid. Ilukirjanduslikku teksti loetakse ju teistmoodi kui näiteks retseptiraamatut või matemaatikaõpikut. Kõige rohkem "feilitakse" siis, kui õpetaja võtab tunnis läbi hunniku asju ja laseb siis kodus selle kohta lugeda. On õpetajaid, kes n-ö istuvad tasuta pärast tunde ja teevad lisatööd sellega, et tekst võetakse koos õpilasega läbi ja selgitatakse üksipulgi sõnade tähendus lahti. See on muuseas ka eesti laste valdav probleem, millega olen 5. ja 6. klassis eesti keelt ja kirjandust õpetades kokku puutunud - lapsed ei tea sõnade täpset tähendust. Heal juhul on sõna küll kuuldud, aga mida see tähendab ja mida see konkreetses kontekstis tähendab, pole mehikesel halli aimugi. Sõnu tuleb selgitada, sest muidu nad ei saagi loetust aru!
Uurijad jõudsid järeldusele, et emakeele õpetamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata lugemisstrateegiate õpetamisele. Loetust arusaamise taset tuleks täpsemini analüüsida, et valutumalt õppeaasta lõpuks püstitatud eesmärkideni jõuda. Õpetajad peaksid vastavaid kogemusi vahetama ja sellel teemal rohkem arutlema, et paremaid lahendusi leida ja ühtlustada kooli eri astmetel lugemisstrateegiaid, mis annaksid tulemusi juba alates algklassidest. Vajadusel tuleks rakendada erispetsialistide abi.
Iseenesest oleks väga teretulnud, kui samad probleemid hoitaks ka Eesti koolides luubi all, mitte ainult üksikute emakeeleõpetajate, vaid kõigi poolt. Parim oleks kodu ja kooli koostöö. Lugemisoskus on ülioluline, lugemine õpetab lapsele paremini kui miski muu seoseid ja empaatiavõimet.
Allikas:
http://www.dn.se/debatt/alla-amneslarare-i-hogstadiet-maste-undervisa-i-lasforstaelse/ ; Dagens Nyheter, DN Debatt, August 3, 2016
Wednesday, August 3, 2016
Kuidas energiat taastada?
Mul on olnud elus perioode, kus olen tööd teinud 16-17 tundi ööpäevas ja järgmisel hommikul jälle kella kuuest alustanud. Õpetajatöös on samuti palju energiakulu. Head võtted, mis on minu puhul taastuda aidanud, on olnud alljärgnevad:
1. Säilitan positiivsuse.
Mul on FB-s terve rida huumorisaite meeldivaks klikitud. Aeg-ajalt, kui tunnen, et lained hakkavad lõua alla jõudma, võtan aja 10-15 minutiks maha ja itsitan lolluste üle. Aitab ;)
2. Liigutan end.
Sõna otseses mõttes. Kui olen teinud tähtajalisi tõlkeid ja tunde järjest samas asendis arvuti taga vaevelnud, teen tavaliselt iga 20-30 minuti tagant näiteks ringi kööki. Teen tassi kohvi, panen pesumasina käima, pesen põrandat, mida iganes. Organism väsib sundasendis kiiremini ja meeleolu kipub seepeale langema. Väsimus teeb üldse närviliseks.
Teine hea soovitus minult: võta koer. Mul on kaks tegelast kodus, malamuut ja kuldne, mõlemad armastavad pikalt jalutada. Minu hommikud algavad tavaliselt tunnise koeramatkaga ja päevad lõpetame samuti tunnise jalutamisega. Kui ajakava kannatab, üritame ikka lõuna ajal ka pikema tiiru teha. Jalutuskäik aitab vere ringi ja pööningu taas klaariks lüüa. Nendega lähed välja ka siis, kui vihma sajab ja loomulik laiskus pead tõstab. Pole valikut, pead liigutama! Kasu tõuseb sellest eelkõige ikka endale.
3. Käin sõpradega väljas.
Mul on paar sellist akulaadimise-seltskonda, eks mul on vedanud. Sealt tulen alati heatujulisena, uue energia ja uute mõtetega. Aeg tuleb vahel maha võtta!
4. Õpin midagi uut.
Ole uudishimulik ja katseta uusi asju. Tänapäeval on nii palju äppe ja õpikeskkondi! Ma olen katsetanud joogat, rallimängu ja portugali keelt. :P Aeg-ajalt võtan mõne täienduskursuse, lisaks teadmistele annavad need alati uusi tegusaid tuttavaid. Pluss saad tavapärasest keskkonnast mõneks ajaks eemale.
5. Teen asju, mis mulle meeldivad.
Mulle meeldib autosõit, kinnaste kudumine ja lugemine. Need on tegevused, mille ajal saan muud mõtted täiesti välja lülitada. Mere ääres käimine on hea. Paar päeva spaas ei jookse kunagi mööda külgi maha, eriti kui satub tore seltskond kaasas olema. Vesi, saun, paar protseduuri ja hea söök mõjuvad alati kosutavalt, ennast tuleb ikka poputada, kes seda siis veel teeb?
(Foto pärit internetiavarustest)
Tuesday, August 2, 2016
Õpilaste motivatsioon - sisemine ja välimine
Sattusin täna Edutopiast lugema Larry Ferlazzo artiklit Creating the Conditions for Student Motivation. Kogu lugu algab USA haridusametnik Terrel Belli mõttega, mis kõlab inglise keeles alljärgnevalt:
"There are three things to remember about education. The first is motivation. The second one is motivation. The third one is motivation."
(Hariduse puhul tuleb meeles pidada kolme asja. Esimene on motivatsioon. Teine on motivatsioon. Kolmas on motivatsioon.)
Pole paha, mis?
Artiklis oli veel teinegi tsitaat, Ferlazzo omistab selle Sir Ken Robinsonile:
"Farmers and gardeners know you cannot make a plant grow ... the plant grows itself. What you can do is provide the conditions for growth."
(Talunikud ja aednikud teavad, et sa ei saa sundida taime kasvama ... see kasvab ise. Mida sa aga saad teha, on pakkuda välja kasvutingimused.)
Image: www.careerealism.com
Ferlazzo kirjutab, et kui õpilased on motiveeritud õppima, siis paranevad nende akadeemilised tulemused, käitumine klassiruumis ja eneseväärtustamisoskus. Samas tänapäeval kurdavad õpetajad pigem paljude õpilaste puhul igasuguse motivatsiooni puudumist. Vahel viib see krooniliste puudumisteni, mis sageli on omakorda koolist väljalangemise suuri mõjutegureid.
Üks võimalus motivatsiooni kasvatada on teha seda n-ö väliste tegurite abil (väline motivatsioon): naerunäoga kleepsud, punktide süsteem, numbrite süsteem, boonuste süsteem, tähekeste süsteem, mida iganes. Päris paljudel õpetajatel on kasutusel mingit sorti motivatsioonisüsteem.
Ferlazzo kirjutab aga, et n-ö sisemise motivatsiooni tagantutsitamine on nagu talunike ja aednike "taime kasvutingimuste parandamine". Sisemine motivatsioon aitab õpilasel paika panna mingi talle olulise eesmärgi, milleni jõudmine tekitab eduelamuse. Väline motivatsioon seevastu aitab käituda viisil, mis tagab küll teatud autasu, mis ei pruugi aga anda nii suurt vaimset naudingut kui siis, mil laps jõuab eesmärgini, mille ta on ise endale püstitanud.
Ferlazzo toob välja välise motivatsiooni miinused, milleks on näiteks lühiajaline toime, mis ei erguta loomingulisust ega 'out-of-box'-tüüpi mõtlemist. Samas ta rõhutab, et väline motivatsioon on teinekord täiesti õigustatud tagantupitamisvõte nii koolis kui ka töökohal.
Sisemise motivatsiooni puhul toob Ferlazzo välja neli komponenti, mis seda toidavad:
1. Autonoomia ehk iseseisvus: lapsele tuleb anda mõningane kontroll ehk õigus ise otsustada selle üle, mis üleüldse toimub ja kas või kuidas mingit tegevust teha.
2. Kompetents: laps teab, et mingi tegevuse tegemiseks on tal olemas vajalik oskus.
3. Kuuluvustunne: mingi tegevuse tegemine seob last kaaslastega ja ühendab teda ülejäänud seltskonnaga ühtseks meeskonnaks.
4. Väärtus: töö, mida laps teeb, peab olema talle huvitav ja väärtuslik, vajalik nii praegusel ajahetkel kui ka edaspidi.
Nende nelja nimetatud tingimuse loomine klassiruumis õpilaste sisemise motivatsiooni kasvatamiseks on Ferlazzo sõnul õpetajatele loomulikult väljakutse.
Allikas: http://www.edutopia.org/blog/creating-conditions-for-student-motivation-larry-ferlazzo
Düsleksiast lühidalt
Mis on düsleksia?
Vikipeedia sedastab: "Düsleksia ehk vaeglugemine on lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus /.../ on oluliselt nõrgem kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. /.../ Viimase aja aju-uuringud on näidanud aju olulist rolli häires. /.../ Eesti pedagoogide arvates on 15-25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düslektikute osakaal nende hulgas pole teada."
Portaal logopeed.ee lisab: "Düsleksia puhul võivad olla häiritud sõna kokkulugemise, loetud sõnade tähenduse ja loetu mõttest arusaamise võime. Võib ilmneda lugemisel ühelt realt teisele hüppamist ja lugemist paremalt vasakule; rasketel juhtudel pole laps võimeline kokku lugema isegi kahe- ja kolmetähelisi sõnu." Muuseas, portaali tekst kattub Vikipeedia tekstiga, võimalik, et üks on teiselt maha kirjutatud.
Ingliskeelse Wikipedia sissekanne algab lausega: "Dyslexia, also known as reading disorder, is characterized by trouble with reading despite normal intelligence (lugemisraskused vaatamata normaalsele intelligentsitasemele). /.../ The difficulties are involuntary (tahtele allumatud) and people with this disorder have a normal desire to learn."
Niisiis, alustuseks võib öelda, et düslektik on normaalse intelligentsitasemega inimene, kelle aju töötab informatsiooni läbi tavapärasest teisiti (mitte ilmtingimata valesti, eks), ehk et silmadega vaadeldav või kõrvadega kuuldav tekst kas raskematel juhtudel ei jõua ajju või jõuab sinna mingi nihkega. Enamasti tekib raskusi loetud info töötlemisega ajus, ehk siis düsleksia POLE TRADITSIOONILINE NÄGEMISHÄIRE EGA KA TRADITSIOONILINE KUULMISHÄIRE. Düsleksia pole laiskus ega madal intelligentsus.
Foto: https://www.theodysseyonline.com/cant-hear-you-could-you-repeat-that
Kuidas düsleksiat ära tunda?
Sageli tulevad probleemid lugemisel ilmsiks algklassides. Erinevatel inimestel võib düsleksia ilmneda erineval kujul ja raskusastmel. Võib olla lapsi, kes ei suuda kuuldud sõnu vihikusse kirjutada, sest aju ei suuda kuuldut tähtedeks "tõlkida"; võib olla neid, kes ei suuda kiiresti lugeda või kirjutatud täheühendeid valjusti välja hääldada; on neid, kel tähed ees "hüppavad", on neid, kes ei tee vahet tugevatel ja nõrkadel häälikutel, on neid, kelle pilk ei suuda samal real püsida jne.
Düsleksia esinemise põhjusteks peetakse nii geneetilist baasi kui ka ümbritsevat keskkonda. Sageli esineb düsleksia koos ATH-diagnoosiga, düsgraafiaga, tähelepanuhäiretega, auditoorse info ümbertöötlemishäiretega või koordinatsiooniprobleemidega.
Füüsilisteks võimalikeks tunnusteks ingliskeelsetel saitidel on loetletud varases eas hilist rääkimaõppimist, suutmatust eraldada paremat poolt vasakust, suutmatust esemeid õigete nimedega nimetada, raskust liikumise suuna määramise ja muutmisega, võimetust häälikuid ära tunda ja nende tugevust määrata, aga ka seda, kui lapse tähelepanu taustahelide tõttu liiga kergesti hajub. Loomulikult tasub alati asja arutada spetsialistiga, nimetet tunnused võivad sageli ka midagi hoopis muud tähendada, lapsed on ju erinevad. Enamasti siiski on düslektikutel alati raskusi õigekirjaga, sest nad kas ei kuule või ei tunne häälikuid ära.
Koolieas võib düslektikutel olla raskusi riimide moodustamise või äratundmisega ning ka näiteks sõnade silpideks jaotamisega. Tihti ei suuda sellised lapsed määrata täis- või kaashäälikuid, seega näiteks lause "Silp algab tavaliselt kaashäälikuga" ei ütle neile midagi.
Täiskasvanutel võib olla raskusi lugude jutustamisega, mäluga, valjusti lugemisega ja võõrkeelte õppimisega. Täiskasvanud düslektikud saavad üldiselt tekstist paremini aru kui düslektikutest lapsed, kuid ka täiskasvanud loevad siiski palju aeglasemalt kui teised inimesed.
Levinud müüt on, et kui laps kirjutab tähti kas tagurpidi või peegelpildis, siis on tegemist düsleksiaga. On tõestatud, et nimetatud nähtused kuuluvad laste loomuliku arengu juurde kirjutamaõppimisel ka hälvet tähendamata.
Mida õpetajana pole mõtet düsleksiaga lapsele öelda? (understood.org minu lisandustega)
1. Kui teed rohkem tööd, siis hakkad paremini lugema.
Düslektikutest lapsed näevad niigi juba lugemisega rohkem vaeva kui nende eakaaslased. Düsleksia ei ole tahtele allutatav, see on kaasasündinud neuroloogiline eripära, kuidas aju tõlgendab nähtud või kuuldud informatsiooni. Parem ütle: "Ma tean, et sulle on lugemine raske. Mis sa arvad, kuidas me võiksime seda sulle natuke kergemaks muuta?" Düslektiku motivatsioon sõltub paljuski meelestatusest. Positiivne lähenemine aitab alati paremini. Ja laps ise teab tavaliselt kõige paremini, kuidas talle asjad meelde jäävad - ta võib eelistada filmi, pilte, mängu vmt. Oluline on, et laps omandaks teadmised, mitte see, kuidas ta selleni jõuab.
2. Teistele pole vaja sellest rääkida.
Düsleksia on enamasti kaasasündinud, sellest ei kasvata välja, seda ei saa välja ravida, seega on see üks osa lapse identiteedist, ta peab õppima selle konditsiooniga elama, see ei kao kuhugi. Kui soovitada lapsele seda teiste eest varjama, võtab ta seda kui midagi häbiväärset. Pigem tuleb just julgustada ja selgitada kaaslastele, et nad mõistaksid tema olukorda ja pingutusi paremini. Mida ei mõisteta, seda narritakse. Selgita, selgita, selgita!
3. Võib-olla peaksid mõtlema teise kooli minekule. Seal ehk ei ole lugemine nii oluline.
Uhh, ma loodan, et selliseid ütlejaid enam pole. Väga sageli tehakse düslektikute ja düsgraafide puhul see viga, et langetatakse latti. Kuid düslektikud on sageli sama intelligentsed või lausa palju intelligentsemad kui eakaaslased ning tavaliselt meeldib neile õppimine, lihtsalt nad kasutavad teadmiste omandamiseks teisi töövõtteid. Neid tuleb lihtsalt toetada ja abistada ning läheneda asjadele läbi nende tugevate külgede.
4. Kui sa ei õpi korralikult lugema, ei saa sinust kunagi inimest.
Appi, veel kord, düslektikud on tavalise või tavalisest kõrgema intelligentsitasemega. Nad peavad lihtsalt õppima ja katsetama, kuidas nende aju infot vastu võtab ja töötleb. Kui lugemisest asja ei saa, tuleb katsetada muid võimalusi - ettelugemist, audiomaterjale, filme, pildimaterjale, mänge. Nad ei ole rumalad ja neist saab absoluutselt asja, kuid nad jõuavad tulemuseni teisi radu mööda kui nende eakaaslased.
5. Sa ei tohi spellerit kasutada.
Misasja? Speller on enamasti düslektikule (ja düsgraafile) hädavajalik tööriist. See on ka teistele inimestele hädavajalik tööriist tobedate kirjavigade parandamiseks. Spelleri kasutamist teksti kirjutamisel tuleks pigem soovitada ning düslektikutele ja düsgraafidele on sellest tavaliselt suur abi. (Kuidas? Aga nii: isegi kui nad ei suuda lugeda või kirjutada, on neil enamasti väga hea detailimälu. Talle jääb klaviatuuril tippides meelde, et katus kirjutatakse tugeva t-ga, kui speller selle pidevalt punaseks parandab!)
Sina õpetajana pead välja mõtlema, kuidas tulemuseni jõuda: kas läbi visuaalse materjali või hoopis läbi mängu. Katseta!
Kuidas düsleksiaga last aidata?
Kõige olulisem on jõuda selleni, et lapsevanem saaks aru, kui oluline on lasta laps diagnoosida. Teraapia, õpiabi ja erinevate kompensatsioonistrateegiatega on võimalik düslektikut lugema ja kirjutama õpetada. Mõnikord aitab juba stressimaandamisest, et muuta lapse suhtumist õppimisse. Last tuleb aidata arusaamiseni, et kirjutatud tähe ja hääliku ehk kindla heli vahel on seos. On leitud, et paralleelselt nii lugemise kui ka kirjutamise õpetamine samaaegselt annab paremaid tulemusi kui ainult suuline harjutamine või ainult kirjalike harjutuste tegemine. Mida varem konditsioon diagnoositakse ja last aidatakse, seda paremaid tulemusi on saavutatud pikemat perspektiivi silmas pidades. On uuritud, kuidas näiteks erinevate kirjafontide kasutamine lugemisoskust mõjutab, ning erinevaid tulemusi on andnud nii tähekuju muutmine kui ka tähtede kõrgus ja suurem tähevahe sõnas ja suurem sõnavahe lauses, samuti ka teksti liigendamine suurema vahega lõikudeks, pidades silmas nii lugemise kvaliteeti kui ka lugemiseks kuluvat aega.
Düsleksiaga lapsed vajavad võimalikult varakult abi sõnade analüüsi ja õigekirjaga. Neid on vaja õpetada kuulma häälikuid ja nende tugevust ning häälikute seost tähtedega. Mida varem saab laps abi, seda paremad on tulemused. Seega jällegi - võimalikult vara avastatud õpiraskus ning varajane sekkumine ning abi võivad muuta lapse elukvaliteeti pikemas perspektiivis väga olulisel määral.
Allikad:
https://et.wikipedia.org/wiki/Düsleksia
http://www.logopeed.ee/et/lugemis-ja-kirjutamisraskused
https://en.wikipedia.org/wiki/Dyslexia
www.understood.org
Õpiraskused - mis need on ja mis need pole?
Õpiraskused - mis need on?
Õpiraskustega on tegu siis, kui laps ei suuda teiste samavanuste laste tempos kas lugeda, kirjutada, hääldada, arvutada, ruumiliselt mõtelda või abstraktseid mõisteid (nt sõprus, kurbus, vendlus) mõista, selgitada või kirjeldada. Kehv käekiri, puudulik arvutamisoskus, vastumeelsus puslede ja (pilt)mõistatuste vastu, tähelepanu-, mälu- ja keskendumisraskused liigituvad kõik õpiraskuste tunnuste alla.
Selliseid raskusi kogevad lapsed pole muudes valdkondades sugugi rumalad. Nende üldine intelligentsitase on sageli samasugune või mõnikord kõrgemgi kui eakaaslastel. Mõni neist on väga andekas kunstis, muusikas, spordis. Sestap taipavad nad tihtipeale, et on teistest omavanustest erinevad ja kui laps jääb diagnoosimata, kui ta ei saa võimalikult varakult abi ja toetust, võivad eelpool toodud õpiraskustega kaasneda kas apaatsus või vastupidi, hoopis käitumisraskused.
Foto internetist
Õpiraskused - mis need pole?
Väga oluline õpiraskuste mõistmisel on vanematel ja õpetajatel teha endale selgeks, et need
A) EI TULENE laiskusest, lollusest, kodusest taustast või saamatust emast / õpetajast, vaid on konkreetse lapse ja hiljem täiskasvanu NEUROLOOGILINE ISEÄRASUS, millest johtub, et ta ei suuda teiste samavanustega samaväärselt kas lugeda (düsleksia), kirjutada (düsgraafia), arvutada (düskalkuulia) või oma liigutusi koordineerida (düspraksia, nt kolmnurga haarade kokkusobitamine või käekirjas tähtede ühendamine on sellisele lapsele keeruline). Õpiraskuste alla liigitatakse ka tähelepanu- ja keskendumisraskused. Väga sageli on õpiraskused kombineeritud, nt suutmatus lugeda võib olla seotud keskendumisraskustega, suutmatus kirjutada võib tekitada kas apaatsust või käitumisprobleeme jne.
B) EI TULENE madalast intelligentsitasemest. Väga sageli on kirjutamisraskustega laps andekas end suuliselt väljendama, võib olla väga tugeva loogilise mõtlemisega, võib mäletada visuaalseid materjale vähimate detailideni, võib olla tubli käelises tegevuses, spordis jne.
C) EI KAO AASTATEGA. Õpiraskuste mõju lapsele on võimalik leevendada, last on võimalik toetada ja erinevate meetmetega abistada (nt kirjutamisraskustega lapsele on sageli arvutiklaviatuur abiks, lugemisraskustega lapsi aitavad õppimisel visuaalsed ja audiomaterjalid jne), kuid laps ei kasva sellest konditsioonist välja ning peab õppima sellega elama. Mis on abi ja toetuse korral täiesti võimalik!
Kust leida abi?
Enamasti on märke tulevastest õpiraskustest võimalik ära tunda juba enne kooli, vanuses 0 kuni 5. Kui vanemal on tähelepanekuid või kahtlusi, tasuks kindlasti asja arutada lapse õpetajaga. Järjest rohkem koolitusi on pedagoogidele saadaval õpiraskuste äratundmiseks ja nendega tegelemiseks. Järjest rohkem materjale on saadaval internetis ja raamatukaante vahel.
Kindlasti tasuks konsulteerida spetsialistidega RAJALEIDJA keskustes, need peaks olema kõigis maakonnakeskustes. Igasugused kõhklused ja kahtlused ning võimalik valehäbi tuleks kõrvale jätta ning otsida abi, sest mida varasemas staadiumis laps abi saab, seda parem talle pikemas perspektiivis. Minu klassi tuli kord poiss, kellel olid suured käitumisprobleemid; kui temaga süvitsi tegelema hakkasime, selgus, et poiss oli diagnoosimata düslektik ja düsgraaf, Aspergeri joonte ning keskendumisraskustega. Pärast seda, kui ema nõustus poisiga spetsialistide juurde minema ja talle määrati diagnoos, selgitati põhjuseid, miks lugemine ja kirjutamine talle teistest eakaaslastest raskem on ning määrati teatud ainetes diferentseeritud õpe ja hindamine, toimus käitumises märgatav paranemine. Laps mõistis oma konditsiooni palju paremini ega tundnud end enam teistega võrreldes väärtusetuna. Ja see on oluline!
Kindlasti tuleks omal käel lugeda ja uurida, milliseid võimalusi veel lapse aitamiseks on. Hulgaliselt on terapeute ja erispetsialiste, kes oskavad ja teavad, kuidas õpiraskustega last aidata (vt nt sensus.ee või kes loeb inglise keeles, understood.org). Ka seadus lubab määrata lapse näiteks diferentseeritud hindamisele või abiõppele ja see pole mingi häbiasi, vaid aitab parandada lapse enesetunnet ja tuua koolirõõmu tagasi. Katse-eksitusmeetodil kodus ja koolis tuleb välja sõeluda, millised õpivõtted aitavad lapsel teadmiste sisuni jõuda - kui ta ei suuda keskendumisraskuste tõttu ajalooõpikust tervet peatükki järjest lugeda või lühiajalise mälu tõttu daatumeid peast ette vuristada või inglise keele sõnu pähe tuupida, võib-olla on hoopis rohkem kasu visuaalsest materjalist - piltidest, filmidest, lahingu läbimängimisest, võõrkeeleõppes mängudest? Kui laps ei suuda kirjutada, ehk on mõistlikum lubada tal tunnis kasutada sülearvutit ja hinnata pigem tema suulisi teadmisi kui kirjavigu?
Õpetamise eesmärk on anda lapsele eluks vajalik teadmiste pagas ning täiskasvanud peaksid suutma lapsele õppimisprotsessi hõlbustamiseks pakkuda erinevaid võtteid tuumani jõudmiseks. Väga sageli aga nõutakse kirjutamisraskustega lapselt endiselt töövihiku harjutuste tegemist teistega võrdsel tasemel ning selge see, et kehv tulemus tõmbab motivatsiooni ja õppimisrõõmu nulli. Me oleme kõik erinevad ja pigem tuleks õpetamisel toetuda positiivsele, lapse tugevatele külgedele, ning selles võtmes leida võimalusi alternatiivideks. Kindlasti on õpetajaid, kes seda ka teevad ning tulemuslikult, tuleks osata seda hinnata ning nendega kindlasti kogemusi vahetada.
Tuesday, June 28, 2016
Rootslaste uus uurimus ATH kohta
Otsustasin sel suvel süvendada teadmisi erinevate õpiraskuste kohta. Üks hea võimalus selleks on lugeda Rootsi väljaandeid. Alljärgnevalt üks artikkel, mille leidsin ja tõlkisin hommikul kurera.se-st Koondan edaspidi siia blogisse eelkõige iseenda jaoks ka kõik, mille leian üldlevinud õpiraskuste kohta, nt düsleksia, düsgraafia, düskalkuulia, düspraksia jmt. Kellel huvi, jälgib mängu.
Uus uurimus: soolebakterite tegevuse mõju ATH ja
autismispektri häirele
(Allikas: kurera.se; Ny forskning: Tarmbakteriernas inverkan på ADHD och autism, 29. jaanuar 2016, tõlgitud 28. juunil 2016)
(Image: http://www.sinasaidimd.com/blog/psychiatrist-for-adhd-management/)
Selle kohta, et kasulikel bakteritel (nagu
piimhappebakterid ehk probiootikumid) on tervise säilitamise seisukohalt suur
tähtsus, avaldatakse pidevalt uusi uurimistulemusi. Hetkel on Rootsis käimas
suur uurimustöö, mis peaks heitma valgust meie aja suurimale müsteeriumile,
neuropsühhiaatrilistele funktsioonihälvetele nagu näiteks ATH.
Käimasolev uurimus täiendab juba
olemasolevaid ATH-käsitlusi. Uurimistulemused võivad anda uut lootust suurele
osale inimestest üle kogu maailma ning uurimistulemus võib mõjutada
probiootiliste bakterite kasutuselevõttu menüüs lisaks juba olemasolevatele
ATH-toetusmeetmetele.
Karolinska Instituudi uurijad jälgivad,
kas soolestiku mikrofloora parandamine leevendab ATH-sümptomeid. Karolinska Instituudi meditsiinigeneetika dotsent Catharina Lavebratt juhib alates 2015.
aasta sügisest ulatuslikku uurimust soolebakterite tegevuse mõjudest ATH-sümptomitele.
Catharina Lavebratt on kogemustega uurija, kelle pagasis on ligi 80 avaldatud
uurimust. Projektis osaleb ka Karolinska Instituudi üks kogenumaid uurijaid,
Rootsi Psühhiaatriafondi juht professor Martin Schalling, kes on seni avaldanud
ligi 300 erinevat uurimust.
Uurimistööl on kolm peamist eesmärki,
selgitas Lavebratt. Ühest küljest uuritakse, kas antibiootikumide kasutamine
esimesel paaril aastal pärast sündi, mil lapse soolestik alles areneb ja on n-ö
välismõjudele tundlikum, võib mõjutada psüühiliste kõrvalekallete tekkimist hilisematel
eluperioodidel. Teisalt uuritakse, kuidas põletikulise soolestiku bakterite
tegevuse mõju avaldub ATH-diagnoosiga lastel ja noortel. Ning kolmandaks
uuritakse, kas diagnoositud ATH-laste seisukord leeveneb, kui nende soolestiku seisukord
paraneb ning kas nimetatud bakterid mõjutavad kuidagi ka laste immuuntundlikkust.
Üks uurimistöö põhiteese on, et ATH-diagnoosiga
inimestel on veres soolestiku tegevuse tulemusena rohkem põletikutekitajaid. On
juba uurimusi, mis näitavadki, et ATH-diagnoosiga lastel on veres
põletikutekitajaid rohkem kui diagnoosita lastel, kinnitab Lavebratt. Ta räägib
ka sellest, et ATH- või autismispektrihäire ehk nn ASH-diagnoosiga lastel ja
noortel esinevad sageli mao- ja soolestikuprobleemid. “Mao- ja
soolestikuprobleemid halvendavad sageli psüühilise tervise olukorda. Soolestiku
mikroorganismide tegevus, nn mikrobioota, on soolestiku tasakaalustatud
toimimise aluseks ning soolestik, kus mikroorganismide tasakaal on paigast ära,
võib anda tõuke põletikutekitajate levimiseks kogu organismis,” selgitas
Lavebratt.
Üha rohkem on tõendeid seoste kohta
soolestiku ja aju funktsioneerimise vahel. Terve rida eelnenud uurimusi on juba
näidanud, et soolestiku mikroorganismid võivad mõjutada psüühilist tervist,
kuid sellised uurimused pole seni saanud vajalikku tähelepanu. Uusi
tähelepanekuid mao- ja soolestiku mikroorganismide tegevuse mõjust meie üldisele tervisele tehakse pidevalt. “Viimasel viiel aastal on teadmisi soolestiku- ja
ajutegevuse vastastikustest mõjudest ohtralt juurde saadud ning on avaldatud ka vähesel
määral uurimistöid, mis on jälginud soolestiku tegevuse mõju psüühilisele
tervisele.”
Emeriitprofessor Stig Bengmark, kes varem
töötas Lundi Ülikoolis, on sageli naasnud tõendite juurde, mis näitavad, kuidas
terve soolestik mõjutab organismi immuunsüsteemi toimimist. Mees on probiootikumide
uurimisele pühendanud ligemale 30 aastat. Viimased 15 aastat on ta püüdnud
välja töötada probiootikumi, millel oleks väga head põletikuvastased omadused.
“Tegu on tuntust kogunud sünbiootikumiga (kombinatsioon probiootikumist ja
prebiootikumist, minu märkus), mida uurimuses kasutatakse soolestiku mikroorganismide tasakaalu
parandamiseks,” selgitab Lavebratt.
On tekkinud teooriaid, et probiootiliste
bakterite viimine soolestikku võib leevendada ka teisi neuropsühhiaatrilisi
seisundeid. “Näiteks on juba avaldatud terve rida uurimusi, mis väidavad, et
“heade bakterite” kasutamine parandab autismispektrihäire sümptomeid,” räägib
Lavebratt.
Teada-tuntud on fakt, et antibiootikumid
võivad soolestiku mikrofloora tasakaalust välja lüüa. Siiski pole veel päris
kindel, kas antibiootikumide kasutamine varases eas võib suurendada riski
psüühiliste hälvete esinemiseks hilisemas eas. ATH esinemispõhjuseid on väga erinevaid
ja need varieeruvad olenevalt inimesest. Uus uurimus Soomest väidab näiteks, et
beebidel, kelle menüüs esimesel kuuel elukuul kasutati probiootikume, esines
vähem riske ATH-sümptomite tekkeks kuni 13 eluaastani. “Võib isegi olla, et soolestiku
mikroorganismide toime võib leevendust pakkuda ka kaasasündinud ATH puhul.
ATH-diagnoosiga inimeste puhul võivad soolestikuprobleemid psüühilist tervist
halvendada. Oleks väga tore, kui probiootikume saaks kasutada ka teiste
terviseprobleemide leevendamiseks.”
Saturday, April 9, 2016
Elementaarsest viisakusest
Suuremale osale täiskasvanutest
meeldivad viisakad ja hästi käituvad lapsed, kuid vähesed taipavad, et need ei kasva iseenesest ega mingi tabamatu ime läbi nagu seenekübarad pärast augustivihma, vaid sellise tulemuseni jõudmine eeldab kodust kasvatust, esitades lapsele
selge visiooni ja kindlad reeglid selle kohta, mida temalt oodatakse. Oma roll on kahtlemata ka koolil ning loomulikult, väiksemates koolides on käitumis- ja viisakusprobleemide märkamine ja nendega tegelemine kindlasti lihtsam, sest klassides on lapsi on vähem. Kuid lõviosa elementaarse viisakuse alustaladest peaks siiski välja kujunema kodus.
Jah, elu on pöörane ja
pahatihti hektiline. Meil kõigil on vähe aega. Kuid käitumise õpetamiseks oma
lastele tuleb aega võtta. Muidu on laias laastus tulemuseks nn Tartu kaagid,
kes väikse lapse silme all ta isa läbi peksavad või väikelinna baaris pereisale
nuga annavad. Lihtsalt selle eest, et keegi julges märkuse teha
mitteaktsepteeritava käitumise kohta. Lihtsalt sellepärast, et kellelgi polnud
aega või tahtmist neil kaakidel lapsena nööbist kinni võtta ja selgitada, et normaalsed
inimesed nii ei tee.
Viimastel aastatel
tundub üha enam, et lastele elementaarse viisakuse õpetamine on meie n-ö to-do-listis langenud kuhugi üsna nimekirja lõppu.
Pole aega, on vanemate tavaline vabandus, käime mõlemad vahetustega tööl. Küll
ta koolis õpib, on sageli järgmine väide. Kool annab (või vähemasti peaks
andma) hariduse ja silmaringi, esmane kasvatus tuleb (või jällegi, vähemasti
peaks tulema) siiski kodust.
Pilt on pärit internetiavarustest ;)
Kõik saab alguse
lihtsatest sõnadest “Tänan!” ja “Palun!” juba ammu enne kooliaega. See on
elementaarse igapäevase viisakuse ja üldiselt aktsepteeritava käitumise vundament. Ka
oskus teist inimest vahele rääkimata kuulata käib elementaarse viisakuse õpetamise
juurde. Lauakombed on viisaka käitumise ülioluline osa,
kuid suur osa lapsi istub koolisööklas endiselt, kuidas juhtub, nuga ja kahvel
peos nagu lahingurelvad; räägitakse suu täis, valatakse piima lauale ega tehta seepeale teist nägugi, kasutatakse telefoni, röhitsetakse, urgitsetakse sõrmeküünega hammaste
vahele kinnijäänud toidutükikest, pühitakse mahlavõruga suu varrukasse, jne. Käte
pesemise olulisus enne söögikorda peaks 21. sajandil elu loomulik osa olema, arvestades,
kui palju me hügieenist ja pisikutest nüüdseks teame, kuid kui paljud lapsed
seda koolis teevad? Kuidas elu siis edasi läheb, kui neist kord täiskasvanud
saavad? Olen lugenud tööandjast, kes viib potentsiaalse töölesoovija töövestluse
käigus justkui muuseas lõunale ja laseb teenindajal tellitust hoopiski erineva
kraami lauale tuua, et näha töölesoovija reaktsiooni, käitumist ja
enesevalitsemisoskust. Kui suur tõenäosus oleks meie lastel ükskord selline
katse võidukalt läbi teha? Kui nad ei õpi praegu lastena selliseid reegleid,
siis kuidas nad oskavad kasvatada kord omaenda lapsi? Kuhu me teel oleme ja mis
meid ees ootab, kui see kõik samamoodi jätkub?
Kas olete märganud
mõnikord nädalavahetusel ostukeskuses jalutades, kui palju lapsi üldse taipavad oma vanemaid
ostetud asja eest tänada? Enamasti napsatakse mänguasi või maius lihtsalt ema
või isa näpu vahelt endale ning kahjuks ei tuleta ka täiskasvanud lapsele meelde
sõnu, mida oleks vaja sellisel puhul öelda. Miks me siis nuriseme, et noored ei
oska käituda? Seda on vaja neile õpetada! Ja me ise vanemate ja õpetajatena peame
olema neile esimeseks ja suurimaks eeskujuks. Kas peetakse last sedavõrd armsaks ja
toredaks, et viisakuse õpetamine pole justkui oluline? Miks ei teki meil hirmu,
et kord maksab see valusalt kätte meile endale ja mis veelgi hullem, ka lapsele?
Samas ollakse varmas kritiseerima võõrast last, kes inetult käitub. Kust
jookseb piir viisakuse ja kasvatamatuse vahel? Kas ja kelle asi on sekkuda ning
millal?
Võib-olla on viga
minus, kuid olen lootusetult maha maganud hetke, mil muutus vastuvõetavaks käitumisreegel,
et ruumist, hoonest, liftist või ühistranspordist väljujaid ei lasta enam
esimesena välja, vaid trügitakse ise küünarnukkide abil ja üle võõraste
varvaste uksest sisse? Millal otsustati, et laps võibki söögilauas matsutada ja
röhitseda või telefonis istuda, või et pole vaja süüa suud tühjaks enne seda,
kui on vajadus midagi öelda? Või millal muutus aktsepteeritavaks see, et laps
ei oota oma jutujärge, vaid segab korduvalt ja piinlikkust tundmata võõraste
täiskasvanute jutu vahele? Ei ole ju keeruline õpetada lapsele kannatlikkust
või siis sõna “Vabandust!”, kui on tõesti pakiline vajadus millelegi just sel
hetkel tähelepanu juhtida? Kas oleks meil tõesti tarvidust kõigi nende
igakevadiste koristustalgute järele, kui inimene teaks juba maast-madalast, et
omaenda kommipaber pannakse kas taskusse või prügikasti ja et igaüks koristab tekitatud segaduse enda järelt ise? Meile ei meeldi täiskasvanud, kes inetult käituvad, miks on lastele siis kõik lubatud?
Head kombed on
valik nagu iga teinegi, mida elus teeme. Valikud, kuidas erinevates olukordades käituda, määratlevad
meid ennast ja annavad teistele kuvandi sellest, millised me inimestena oleme.
Head kombed teevad meist viisakad, tsiviliseeritud ja kaasinimesi austavad väärikad kodanikud. Kõik eelnev kokku määrab keskkonna ja õhkkonna, kus ja kuidas me oma
elu elame. Lastele on seda kõike vaja õpetada, iseenesest ei juhtu midagi. Kui me
vanemate ja õpetajatena seda ei tee, kannatab pikemas perspektiivis kogu üldine elukeskkond, kuid eelkõige seesama laps. Kui ta pole põhikooli lõpuks
suutnud elementaarseid viisakusreegleid ja sotsiaalse läbikäimise põhilisi
aluseid omandada, saavad kannatada ta esimesed katsed tiibu sirutada ja ise
suhteid luua, sest ebaviisakaid ja jämedalt käituvaid rüblikuid ei taha oma
sõpruskonda mitte keegi, kes endast vähegi lugu peab. Seltskonnast irdumisel ootavad
aga ees juba uued ja tavaliselt hullemad probleemid.
Lihvitud kombed ja
elementaarne viisakus pole mingi iganenud ideoloogia ammustest aegadest. See
peaks olema loomulik osa igapäevaelust ja üldisest ellusuhtumisest juba
võimalikult varakult. Sel on oluline osakaal läbikäimises kaaslastega närviliseks
muutunud elus erinevates ja sageli pingelistes olukordades. Teistesse inimestesse peaks olema
normaalne suhtuda viisakuse ja austusega, siis oleks paljud probleemid olemata
ja puuduks vajadus näiteks kiusuvaba kooli programmide järele. Kuldreegel kogu elu
jooksul on ju endiselt see, et ei maksa teha teistele seda, mida sa ei taha, et
tehtaks sulle. Ma ei tea kedagi, kellele meeldiksid ebaviisakalt või tahumatult
käituvad kaasinimesed. Kuid see saab alguse lihtsate reeglite selgitamisest rüblikutele, kellest omakorda kasvavad kord täiskasvanud, kes õpetavad neidsamu reegleid omaenda lastele edasi. Kommete õpetamine annab märku, et kogu maailm ei keerle sugugi
ainult lapse enda ümber ja et arvestada tuleb ka teiste inimestega, kes meie ümber
elavad ja töötavad. Järjepidev reeglite meenutamine aitab lastel varakult
taibata, kuidas nende käitumine mõjutab ülejäänud inimesi ning ka vastupidi.
Sel juhul võib loota, et nad oskavad ükskord ka omaenda lapsi meeldivateks
inimesteks kasvatada. Meeldivate ja viisakate inimestega on palju toredam koos
eksisteerida, olgu olukord milline iganes. Vabanda, kui oled kedagi seganud või
kellelegi kogemata ebameeldivusi põhjustanud. Tereta, palu ja täna ning hoia
oma keha ja selle erinevad helid isikliku sfääri piires endale. Ja maailm ongi
juba natuke helgem paik.
Ei väidagi, et
minu lapsed on ideaalsed. Pidevalt suure koormusega töötava emana on mul sageli
nende jaoks liiga vähe aega olnud. Kuid olen endale aru andnud, et just nende
lapsepõlv on olnud õppimise aeg ja nad on kõigele vaatamata üles kasvanud
õhtuse unejutu ja koduste arutluste ning elementaarsete viisakusreeglitega. Muutus
algab meist enesest. Kui soovime, et mujal Euroopas kaoks üsna sageli
ettejuhtuv stereotüüp eestlastest kui ebaviisakatest inimestest (viimast näidet kuulsin paar nädalat tagasi stiilis “Ta on töökas ja abivalmis, kuid ebaviisakas, sageli ei vasta kaaslastele ega selgita, et põhjuseks
on puudulik keeleoskus; temaga väljas söömas käia on tihti piinlik” - lause,
mida inglise keelt õpetades olen eestlaste kohta kuulnud kahjuks oi-kui-palju-kordi
...); kui tahame, et me rahvana oleksime tuntud kui kultuursed ja viisakad
inimesed, alustagem lihtsatest asjadest, ehk pole veel lõplikult hilja.
Õpetagem kõigepealt oma lastele (olgu need siis lihased lapsed või koolis
õpetajana meie hoole alla usaldatud võõrad lapsed), kuidas käituda. Ja olgem
eeskujuks. Vanemad ja õpetajad on alati esimesed ja ümbritsevas kiires elus pahatihti ainsad, keda lapsed
jälgivad ja jäljendavad ning kellest saab alguse nende esmane suhtumine
ümbritsevasse maailma. Pidage mind pealegi vanamoeliseks, kui soovite, kuid
olen endiselt veendunud, et heade kommete omandamine juba lapseeas annab eeldused kogu ülejäänud eluga paremini hakkama saada ja hoiab ära inetud vahejuhtumid,
mida meil tänavapildis ja meediaüllitistes järjest rohkem näha on.
Subscribe to:
Posts (Atom)