Albert Ferdinand Koba (1878-?), omaaegse Tallinna rikkaim kinnisvaraärimees

Seekord siis sattus selline tegelane silma alla, kui Kristiine linnaosa ajaloo kohta üht vana artiklit lugesin. Esimese ropsuga ei leidnud selle venna kohta ka mitte kuskilt sellist koondkokkuvõtet lugeda, üksnes üksikud killud. Sünniaasta on, surma-aastat pole. Challenge, of course, uudishimu kasvas hetkega. 

Kõik, mida selle tegelase kohta nüüd päeva-paari jooksul leidsin ja edaspidi leian, kui aega on kaevata, talletan siia koos olemasolevate viidetega, eelkõige enda jaoks, et oleks kõik info ühes kohas. Seekord ei ole see niivõrd kronoloogilises järjekorras, kuivõrd materjal on järjest ühest allikast ja siis järgmisest. Kui aega üle jääb, püüan lõppu tekitada kronoloogilise ülevaate Koba elust. 

Niisiis, esimene märk, et sellenimeline kodanik ilmselt Tallinnas sündis ja Niguliste kirikus ristitud sai, leidus Digaris 1878. aasta ajalehes Revalsche Zeitung, 19.12.1878: 

Nigulistes käis Albert Koba ka leeris, sellekohane märge leidub EELK Tallinna Niguliste koguduse I pihtkonna personaalraamatus 1912-1928 (TLA.31.2.24), ka täpne sünnikuupäev 02. oktoober 1878 on siin antud, ilmselt vana kalendri järgi, uue järgi siis 15. oktoober:

 

Siin on niisiis näha nimi ja sünniaeg, lisaks aasta 1926, kas see võib olla abiellumisaasta?

Ja siin näha leeri kuupäev 17. märts 1896. 

Leeri kuupäev tekitas küsimusi, et kas 07. märts või 17. märts (mitte et see nüüd nii oluline oleks, lihtsalt harjumus kahtlased asjad üle kontrollida). Kaevasin niisiis veel natuke ja leidsin säilikust (EAA.4918.1.986, digikaader 1) siiski leerikuupäeva 17. märts ja lisaks ka kirjaliku kinnituse sellele, et ta tõesti sündis Tallinnas (tollal Revalis): 

Samas säilikus (EAA.4918.1.986) on Koba elukohaks märgitud Wittenhofs Strasse, mis oli siis kuskilgi praeguse Mustamäe tee alguses (Wittenhofi suvemõisa üks hoonetest, see puumaja Telia betoonklotsi ees on uskumatul kombel säilinud): 

Säilikust ei selgu, millal see sissekanne Koba kohta on tehtud? Etteruttavalt võib öelda, et erinevates säilikutes on Koba puhul erinevaid elukohti nimetet, nagu Harju tänav ja hiljem Roosikrantsi. 

Millegipärast pole ei ristimiskuulutuses ega ka kirikuraamatus vanemaid mainitud? Strange. Säilik ERA.36.2.6398 (optantide isiklikud toimikud) annab isanimeks Johan ja samas säilikus ka Johann, kes sündis Tartu linnas ja seega millalgi enne Alberti sündi olnud Tartu kodanik (ning ema kohta leidsin vaid, et ta oli Tartu maakonnas sündinud ja samuti Tartu kodanik olnud, ilmselt siis koliti millalgi enne Alberti sündi Tallinna): 

Sama ankeedi (täidetud Moskvas 1921) teine lehekülg annab lisainfot nt hariduse kohta:

Samast säilikust (ERA.36.2.6398) leidsin ka ühe esimese pildi Kobast, mida ma näinud olen, tehtud Simferopolis 1921, Koba peaks siin olema 42-aastane: 

Koba paberites (sama säilik) on kirjas, et ta oli "õpetatud aednik": 

Kust ta selle "õpetuse" sai? Krimmist? Varem? 

Järgmine leheke samast kaustast annab aimu, et Koba oli keskmist kasvu, tal oli ümar nägu, sinised silmad, šatäänid/pruunid juuksed ja mingeid erilisi tundemärke pole üles loetletud, ning aastal 1921 oli ta poissmees: 

Veel üks räbaldunud paberkoopia samas säilikus kinnitab, et Koba valiti linnavolikogusse 1904 ja oli tegev seal 1904-1908? Käsikirjaline vene keel on ikka killer küll, loodetavasti sain õigesti aru? Ja paprile on alla kirjutanud V. Lender? 

Toimikus on mainitud/üle kuulatud? ka üht Jaan Koba nimelist isapoolset sugulast, kelle sõnul Kobade perekond "Tallinnas kusagil ühte wõerastemaja" pidanud: 

Veel ühelt lehekeselt selgub, et enne Krimmi minekut müünud Koba oma Keemia tänava majad maha (need peaks siis olema krundid, mille ta mõõtis välja 1904 ostetud Wittenhofi suvemõisa maadest ja müüs maha), üksnes 50 vakamaa suurune "kapsaaia plats" on tema enda nimel ja kellegi käes rendil "Keemia tänava nurgal"(millist nurka on mõeldud, huvitav? Endla tn nurk? Tedre tn nurk? Mingi vahepealne nurk?): 

Üldiselt jääb vägisi mulje, et 1920. alguses ei mäletata ega teata Kobat eriti, kas asi oli kinnises iseloomus ja eraklikkuses või I maailmasõjas ja sellest tekkinud segaduses? Optandi toimiku jaoks teadete kogumine läks igatahes vaevaliselt, nagu näha :) 

Elukohtadest on samas toimikus mainitud Harju tn 40 ja Harju tn 17, ning et ta mingil põhjusel suundus Eestist Petrogradi (Peterburi) jaanuari lõpus 1914 (I maailmasõda algas alles suvel 1914): 

Vaat nii. Sellest toimikust midagi muud huvitavat silma ei hakanud. 

Edasi vaatasin AISis ringi, et mis Koba nimega seoses veel välja tuleb digis. Kokku sain kolm lehekõlge materjale: 

Kõike seda ma vaevalt jõuan läbi lugeda, osa asju on digis olemas, osa materjale tuleks arhiivi lugemiseks tellida. Vaatab seda asja. 

Siit tuleb välja näiteks tõik, et Koba polnud sugugi poissmees, nagu ma kuskilt lugesin, vaid ta oli ametlikult abielus, proua nimi oli Olga ja säilinud on dokumendid abielulahutuse kohta aastast 1927 (ERA.1357.2.1705). Praegune Pebre tänav olnud vanasti Olga tänav, just Koba proua auks. Tema enda järgi kandnud Alberti nime praegune Roo tänav ja Koba koera Tarabella järgi pandud nimi praegusele Timuti tänavale. Lapsi Kobal ei paista olevat, vähemasti ei leidnud ma kuskilt ühtegi kirjalikku tõendit selle kohta, kuigi Koba-nimelisi Genis mõned on. 

Säilik, millest ma leidsin teise foto, kus Koba peaks olema umbes 61-aastane, oli seotud välispassiga (ERA.1.3.1720): 

Välispass oli sõiduks Saksamaale ja teistesse riikidesse, juunis 1939 nt oli Koba passi templite kohaselt mõned päevad hoopis Helsingis. Passi pikendati kuni septembri keskpaigani 1940. 

1936-1939 omas Koba autot, MB 170V, nelja uksega limusiin, mille müüs 1939 Julius Antonile (allikas eag.vanatehnika.ee): 

Mis sai Kobast edasi? Kas ta põgenes piiri taha? Kas ta vangistati ja lasti maha? Või vangistati ja saadeti Siberisse? Kas ta elas sõja üle? Või suri juba enne selle puhkemist? Kas ta võib olla kurikuulsas Paradiisiaias Scheeli krundil Pirital? 

Väga heas kirjas ta võimulesaanud bolševike silmis ilmselt polnud, säilinud on vähemasti kaks natsionaliseerimistoimikut, üks Roosikrantsi ja üks Suurtüki tänaval asuvate kinnistute kohta. 

Vaja oleks lapata läbi vanad ajalehed, ehk leiab sealt mõne lisainfokillu, mis heidaks Koba elule/elulõpule uut valgust?

Hetkel on viimane elumärk Kobast kirjas Linna Teatajas 26.10.1941, kus Albert Koba on annetanud 100 rubla Eesti Rahva Ühisabile (artiklile viitas FB-s Wana Tallinna grupis E.-N. Kross):  

Kas see võiks tähendada, et Koba elas Vene okupatsiooni üle ja oli Saksa okupatsiooni ajal Eestis? Või sai annetada ka väljastpoolt Eestit? 

Veel üks artikkel, Eesti Sõna 09. märts 1943 nimetab sama nime. Ellujäämisstrateegia? Vanadus?  

Kuhu kadus Koba, väidetavalt tollase Tallinna rikkaim kinnisvaraärimees? Kes teaks? 

Kaitseliidu Järva maleva juhatus 1936

Postimehe fotoarhiivist leidsin mõned päevad tagasi sellise foto aastast 1936, pilt tehtud vahetult enne maleva 10. aastapäeva pidustusi. Tore komme jäädvustada sündmus ka pilti. Tänapäeval kaob kõik kuhugi digisse, kust see võib vabalt ka lihtsalt haihtuda.

Igatahes, foto oli selline, viide foto allservas, pildil klikates peaks olema võimaliks seda ka veidi suuremalt näha:

Vasakult paremale: 1. seltsitegelane ja kaitseliitlane Jaan Eilart; 2. arst ja kaitseliitlane, Järva tuletõrjebrigaadi pealik, türilane Hans Kullerkann, 3. kolonelleitnant Karl Eduard Preisberg/Prees,  4. Villem Vessart ja 5. juba eelmisest sissekandest tuttav Paide kaupmees Leonhard Richard Rästas.

Päris huvitav seltskond.

Jaan Eilart sündis augustis 1890 lasterikkas perekonnas Vahastus (praegune Rapla maakond), vanematest Kaarel Eilart sündis 1855 Türi kihelkonnas Kolus ja suri vana-aastaõhtul 1934 Vahastus; ema Mai Eilart (Jaani Marki tütar) sündis 1860 Türi kihelkonnas Oisus. Peresse sündis Jaaniga kokku vähemalt 10 last, kuid mitte kõik ei saanud täiskasvanuks. Ka paistab, et pere vahetas asukohta, esimesed lapsed on sündinud Järvamaal, hilisemate Jaani õdede-vendade sünnipaigaks on märgitud Kose kihelkond.
Jaan Eilartist sai seltskonnategelane ja kaitseliitlane Järvamaal, ka oli ta pangajuhataja ametis, Järvamaa Ühispanga direktor; sellest kõigest piisas, et ta arreteeriti ja küüditati Venemaale juunis 1941 koos perega aadressilt Suur-Aia 7; lisaks talle endale arreteeriti ka kooliõpetajast abikaasa Linda, snd 06.05.1899 (Allmann) Raikkülast, ja kõik nende kolm last, Heikki snd 27.11.1922, Kulla 14.02.1925 ja Lehti 28.09.1929.

Järva Teajata 12.09.1941, siit on näha, et ära viidi ka Eilartite perekond. 

Jaan Eilart oli Kaitseliidu liige ja Isamaaliidu liige ning Kotkaristi kavaler, sellest piisas, et ta mõisteti Nõukogude võimu poolt mahalaskmisele ja hukati Venemaal Sosva vangilaagris aprillis 1942. Abikaasa saadeti asumisele Tomski oblastisse Sbornojesse; vabanes asumiselt 1958, suri 1985, maeti Vahastusse. Lastest Lehti sai sealt koos teiste lastega tagasi 1947, ülejäänud alles 1950ndate lõpus. Jube.

***

Teine mees vasakult oli arhiivi andmeil arst ja Järva Teataja järgi Türi paberivabriku omanik Hans Kullerkann. Üldiselt on tema kohta üsna vähe materjali leida ja seegi on segasevõitu. Tal oli ilmselt üks eesnimi veel, aga eri allikates on see erinev, osas paberitest Leonhard, teises osas paberitest Leopold, võta siis nüüd kinni. Isa Tomas Kullerkann oli sündinud 1858 Harjumaal Keila kihelkonnas Kunma mõisas, ema Mari(a) oli pärit Sutlemast. Hans näikse olevat sündinud 1893 Keila vallas ja osalenud noore mehena I maailmasõjas kutsealusena.

Hans Leonhard/Leopold Kullerkann abiellus Liivimaal praeguse Läti aladel juunis 1898. aastal sündinud Bertha Elisabethiga (isa Karl Schwank) ja paaril oli vähemalt kolm last, kellest üks poeg Harald Günther sündis 1921 ja suri 1933, teiste laste saatusest ei tea hetkel rohkem kui et neid oli veel kaks ja need olid kõigi märkide järgi tütred, kes võisid (aga ei pruukinud) abielluda väljaspool Eestit.
Säilinud on aadressbüroo sissekanne, kus veebruari algul aastal 1929 on sama Bertha Kullerkann  suundunud aadressilt Lembitu 10 (Tallinnas?) Türile:

Kullerkann oli vähemasti 1937 Türil vabatahtliku tuletõrjeühingu esimees ja andis oma nõusoleku hakata Järvamaa tuletõrjebrigaadi pealikuks. Vastav nupuke avaldati Järva Teatajas 15.01.1937:

Nii. Veel pajatab Postimees Kullerkanni kohta 07.03.1939, et pühapäeval 5. märtsil on Türil kogunenud tuletõrje Järvamaa brigaadistaabi-, divisjoni- ja kompaniipealikud, nende seas ka Järvamaa brigaadipealik Kullerkann, kes koosoleku avas ja tublimaid tunnustas.

Aga edasi teavitab uudisnupuke Postimees 20.12.1939, et Kullerkann on Türilt lahkunud Tallinna, olles pidanud Türil paberivabriku direktori kohta 12 aastat, ehk siis aastast 1927. Kuskil pole silpigi sellest, et ta oleks arst olnud? Kas arhiivis on ehk segadust tekitanud lühend Dir. versus Dr.?

Üsna napp nupuke, kust ei selgu, mis sorti teenistuskohale Kullerkann lahkus ja miks pidi ta sellepärast Türilt ära kolima. Igatahes selgub siit, et Kullerkann on olnud "agar seltskonnategelane, kes innukalt osa võttis paljude organisatsioonide tööst juhtiva tegelasena".

Kullerkanni edasisest saatusest ei leidnud hetkel midagi, abikaasa suri 1998. aastal.

***

Keskel istuv mees on kolonelleitnant Karl Eduard Preisberg/Prees, kes alates 1928 oli Kaitseliidu Järva maleva pealik. Preisberg/Prees sündis jaanuaris 1893 Paldiskis (teistel andmetel Hageris???) ja oli I maailmasõja alates juba tsaari-Vene armees lipniku auastmes. I maailmasõjast võttis Preisberg osa 7. kütipolgu koosseisus ja 1917 tuli Eestisse, et astuda rahvusväeossa. Võttis osa Vabadussõjast. 1919. aasta jaanuaris oli ta 2. jalaväepolgus staabikapten, juunis samal aastal sai kapteni auastme. Vabadussõjas osalemise eest sai normaaltalu mõõdus maad, edasi teenis mõnda aega Tallinna Vahipataljonis, seejärel al juulist 1922 10. jalaväepolgus kaptenina. 1924 leiame Preisbergi 10. Jalaväerügemeni kaptenina ja alates maist 1928 Kaitseliidu Järva maleva pealikuna kateni auastmes. 1930. aasta veebruaris saab Preisberg majori ja veebruaris 1935 kolonelleitnanti auastme. Sama aasta juulis muudab Preisberg nime, see saab edaspidi olema eestipärane Karl Eduard Prees. 1940. aastal segaste aegade kulgedes kamandati Prees Sõjaministri käsutusse ja edasi Sõjaministeeriumisse, ja sinna ta jääb kuni punaste tulekuni. Prees suri Washingtonis augustis 1969.

 Prees oli abielus märtsis 1900 sündinud Elsa Gisela Vannag-Preesiga, ametilt ökonoom, kes ilmselt põgenes 1944 Saksamaale (viibis seal nt 1946) ja edasi USAsse 1949 (ERA.4942.4.13), suri USAs augustis 1986. Paaril oli vähemalt poeg ja tütar, poeg Voldemar Leonid Prees oli sündinud 1920 ja tütar Ivi Gitta Prees oli sündinud 1935 ja ilmselt suundus koos emaga USAsse, vähemasti oli ta ema paberites mainitud. Mis Preesi pojast sai, hetkel ei tea. Vähemsti augustis 1939 oli ta veel Järvamaal ja osales edukalt noorlaskurite võistlustel (Postimees 07. aug 1939)

Nii et Prees oli üks väheseid esimese Eesti ohvitsere, kes punaste tulekul eluga pääses. Küsimus on, millise hingelise hinnaga.

***

Villem Vessart (1886-1944) oli sündinud oktoobris 1886. Isa Jakob oli Läänemaalt Soonistest, aga tundub, et Villem ise sündis Kuusalu vallas Põhja-Eestis. 1920ndatel sai Vessart talu omanikuks Peetri kihelkonnas Vodja mõisa maadel, üsna tõenäoliselt Vabadussõjas osalemise eest. Muidu oli Vessartil kooliõpetaja haridus ja vähemalt 1920ndatel ta kooliõpetajana ka töötas. Vessarti abikaasa Leeni oli pärit Viru-Nigula kandist. Paaril oli vähemalt üks laps, suure tõenäosusega tütar.

Hiljem 1930ndatel oli Vessart Järva maavalitsuse esimees. Veel 1936. aasta septembris tervitas Vessart maavalitsuse esimehena Paidesse saabunud haridusminister, kolonel Jaaksoni ja osales lõikuspeo paraadil; Vessart oli Kaitseliidu Järva maleva juhatuses, samuti mais 1936 loodud Põllumeeste konvendi liikmeks Paides. Konventi kuulusid Koigi, Paide ja Kareda valla põllumehed.

Sealt edasi aga sõitis Vessarti karjäärivanker kolinal kraavi. Nimelt mõisteti 16. mail 1938 endistele maavalitsuse esimeestele poliitik Jakob Sõnajalg'ile ja Villem Vessartile Rakvere ringkonnakohtu poolt 8 aastat sunnitööd ametiõiguste kuritarvitamise eest ja küsimus oli loomulikult rahas, karistuse said veel üsna mitu endist maavalitsuse töötajat (Maa Hääl, 16. mai 1938):

Sõnajalg oli olnud maavanem 1919-1935. Mehi süüdistati ca 62 000 krooni kõrvaldamises. Protsess algas mai alguses ja seda kirjeldati loomulikult ajakirjanduses kui suurprotsessi. Protsessil oli 56 tunnistajat. Küsitlemisel selgus, et Vessart ja veel üks mees olid juba varasemal ajal karistust kandnud (Postimees 05.05.1938):

Põhiliselt jagati raha välja avansiallkirjade trikiga, nagu ma aru sain, ja trikitamine ulatus tagasi juba 1930ndate algusesse. Mai alguses 1938 langetatud kohtuotsus kaevati edasi ja sunnitööd vähendati 8 aastalt 6-le, aga igal juhul sattus Vessart suure tõenäosusega ebasoosingusse ja trellide taha, siis aga tulid juba venelased, see seletab ka ilmselt, miks temast edaspidi enam midagi ei leida pole. Mis Vessartist edasi sai? Võib-olla leidub midagi arhiivis, mis selgitab Vessarti edasist saatust.

***

Viimane mees fotol on Leonhard Rästas. Temast kirjutasin eelmises sissekandes. Ehk siis: Rästas sündis aprillis 1888 Võrumaal Vastse-Anstla (Uue-Antsla) vallas Hansihindrike talus, lõpetas Viru (Võru ikka?) linnakooli ja Dalumi põllutöökooli Taanis. Enne I maailmasõda töötas Pärnumaal Saardes põllutööinstruktori ja ärijuhina. Pärast Vabadussõda valiti Rästas Paide Kaubatarvitajate Ühisuse "Iva" ärijuhiks, kus töötas  kuni 1928, mil avas omaenda kaubamaja Paides. Aktiivne seltskonnategelane, osales kaitseliidus, tuletõrjes, jne.

Nii aktiivne mees sai Nõukogude võimule loomulikult pinnuks silma. 53-aastane maja- ja kaubamajaomanik arreteeriti Paides Parkali tn 20 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle Venemaale Tomskisse, kus suri 1959. Rästase 38-aastane abikaasa Margarete Adele Rästas (snd Lugus, 1902-1967, maetud Urvastesse) oli Naiskodukaitse Paide jaoskonna esinaine, arreteeriti ja vabanes asumiselt 1959; asumisest ei pääsenud ka nende lapsed, 14-aastane Ülo Rästas (1927-1992) pääses tagasi alles 1958, 10-aastane Hillar Rästas (1931-2008) vabanes 1947, mis tähendab, et ta ei näinud oma ema palju aastaid ja oma isa enam mitte kunagi.

Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhatus 1939

Vana Postimehe fotoarhiivi hulga nimetute digiteeritud fotode seast leidsin hiljuti grupifoto, mis kandis märget "Paide Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhatus", aeg dateeritud 18.08.1939.

Järvamaa tegusad mehed, aga mitte üht nime polnud arhiivis kirjas. Pealegi tundus keskmine seisev mees kahtlaselt tuttava näoga. Andsin kuradile sõrme ja hakkasin nimesid välja otsima. Ei võtnudki palju, ca ööpäeva seekord.

Selliseid juhatuse grupifotosid tehti tavaliselt mingi suurema juubeli või muu olulisema sündmuse puhul, mil tollal avaldati sündmuse kohta ajalehes artikkel, väga sageli koos fotoga ja kui väga hästi läks, siis jõuti nimed ka juurde kirjutada. Selle lootusega hakkasin öösel Digarist vanu Postimehi lappama.

Loogika töötas. Ca tund aega otsimist ja ekslemist 1926 aasta artiklite seas ja äkitselt oligi olemas! Huvitaval kombel oli Postimehe arhiivist leitud foto avaldanud hoopis ajaleht Uus Eesti 19. augustil 1939:

Bingo! Isegi meeste järjestus kirjas!

Vasakult istuvad: Joh. Kapp (laekur), Rein Viita (abiesimees), Hans Leemann (esimees), A. Meipalu (rakenduskonna juht, mida iganes see ka tähendab), Johannes Sakkol (abivarahoidja).

Ja II reas vasakult seisavad: H. Puidet (raamatupidaja), L. Rästas (varahoidja), dr. Peeter Naaris (abisekretär, no ma teadsin, et olen teda varem näinud, legendaarne linna- ja maakonnaarst ning aktiivne seltskonna tegelane), Rudolf Irodion Timusk (abiesimees) ja F. Tamberg (sekretär). Saatsin märkmed ja allikaviite arhiivi.

***

Edasi hakkas mind loomulikult huvitama, et mis puhul siis foto tehti ja mis meestega tegu oli.

Juubeliartikkel annab teada, et vabatahtlik tuletõrjeühing tähistas 1939. aasta augustis 60. aastapäeva juubelit, sel puhul siis pildistamine ja keskväljakul paraad, mille võttis vastu tuletõrje Järva brigaadi pealik Hans Kullerkann, kelle leiame (kah Postimehe arhiivist) 1936. aasta fotolt, Kullerkann on vasakult teine mees. Fotol on Kaitseliidu Järva maleva juhatus enne maleva 10. aastapäeva aastal 1936, vasakult: Jaan Eilart, Hans Kullerkann, kolonelleitnant Karl Eduard Preisberg/Prees, V. Vessart ja Paide kaupmees Leonard Rästas. See pilt nõuab tegelikult omaette sissekannet edaspidi.

Hans Kullerkann aastal 1936, suurendus eelmiselt fotolt, viide grupifoto allservas. 

Tagasi ülemise foto ja artikli juurde. Niisiis, tuletõrje juubeliparaad augustis 1939, seal kavatseti ka teenistus- ja hoolsusmärke jagada ning pidulikule osale pidi järgnema pidu rahvamajas.

Artiklist saame teada, et vabatahtlik tuletõrjeühing on üks vanemaid seltsinguid, välja kasvanud omaaegsest tuletõrjekorraldusest, mille algusaeg, kui mu mälu mind ei peta, jäi aastasse 1866. Tuletõrjeühingu ametlikuks alguseks on siin märgitud 1879, mil peetud siis maha ühingu esimene peakoosolek.
Artikkel annab ülevaate ühingu hetkeseisust 1939. aastal: 350 liiget, 2 mootorpritsi, 4 käsipritsi, paakauto, mehaaniline redel. Suurt rõhku on pandud meeste väljaõppele ja tulevikunägemuses oli muretseda autoprits ja gaasivarustus.

***

Nii. Mehed vaatasin ka üle. Alustasin vasakult istujate reast.

Laekur Johannes (Johan?) Kapp'i kohta ei leidnud hetkel eriti midagi. Võimalik, et seotud Suure-Jaani Kappidega, aga pole jõudnud uurida. Kes teab midagigi?

Järgmine mees on seltsi abiesimees Rein Joosepi p Viita (1898-1980). Genist leiab pildi ja veidi infot: sündis Eiveres septembris 1898, suri Paides 1980, üsna kõrges vanuses seega, maetud Reopalu kalmistule. Oli abielus Lokutal sündinud Juhan Sengbuschi tütre Amandaga (1905-1970), neil oli vähemalt 2 last, nagu fotolt näha, tütred. Foto pärit Genist. Viita oli ka seltsi esimees mingil perioodil.

Nii. Grupifotol kolmas istuv mees vasakult on tuletõrjeühingu tollane esimees Hans Leemann (1901-1997). Leemannist sai järgmisel ehk 1940. aastal Paide linnapea, mispeale ta astus tuletõrjeühingu juhatusest tagasi.

Leemann sündis 1901 Tartumaal Saadjärvel, osales Vabadussõjas, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1929, õppimise kõrvalt töötas 1927-1930 Paides kohtuniku sekretärina, seejärel 1930-31 vandeadvokaat Rosenbergi ja 1931-34 Waldemar Bocki abina, 1937-1939 oli Paides vandeadvokaat, 1940-41 oli Paide linnapea; põgenes 1944 Saksamaale ja sealt edasi USAsse, suri 1997 San Carloses California osariigis. Kuidas ta Paide sattus, tahab veel uurimist. Hansu isa Johannes Lehman (snd 1872-?) oli sündinud Pajusi vallas Põltsamaa külje all ning oli kooliõpetaja, kirjasaatja ja aastal 1922 ka umbes kuu aega I Riigikogu liige. Nende meeste jälgi on suhteliselt keeruline ajada, sest mõlema nimekuju on kirjutatud eri allikates sajal erineval moel, a la Ants/Hans, Johan/Juhan/Johannes/Juhannes, Lemann/Leemann/Leeman/Lehman, jne. Hans oli abielus Eestis sündinud Emilie Rosalie Leemaniga (snd 1904 Eestis, neiupõlvenime ei leidnud, suri 2004 Colorados), neil oli vähemalt 2 last, üks neist oli 1931. aastal tõenäoliselt Eestis sündinud tütar Heljo (pärast abiellumist Bender, suri 1997; abikaasa oli 1924. aastal Tartus sündinud Arnold Bender, suri 2002 USAs Californias).

Paide vandeadvokaat ja linnapea Hans Leemann. Suurendus grupipildist, 

viide grupifoto alumisel serval. 

Natuke noorem Hans Leemann. Foto geni.com

Leemanni kõrval neljas uhkes mundris mees on Aleksander August Muskat/Meipalu, sündinud veebruaris 1898.

Aleksander Meipalu. Suurendus grupifotolt, viide grupifoto allservas. 

Eriti palju infot ei leidnud, isa Johannes Muskat näikse olevat sündinud 1870 Järvamaal Seinapalus ja ema Mina Muskat 1873 Türi kihelkonnas Kirilas. Aleksander Augustil oli vend Rudolf, ja Aleksander oli abielus 1905. aastal sündinud Alma Epmaniga, kelle ema oli Särevere Hirtentreude järeltulija. 1942. aastal osales Meipalu Järva Teataja järgi (20.08.1942) 16. augustil 1942 Järva-Jaanis tuletõrjepäeval Järvamaa tuletõrjebrigaadi pealikuna, siis juba pidid olema sakslased võimul? Artikli toon annab aimu, et usutakse rasked ajad olevat selja taga. Oijah.

Tundub, et Meipalu oli samuti sunnitud põgenema ja tema maine teekond lõppes Austraalias, Vaba Sõna 23.06.1994 ilmus alljärgnev kuulutus:

Vasakult viimane mees esireas istujatest on ühingu abivarahoidja Johan/Johannes Sakkol/Sakkool, seda nime on ka mitmeti kirjutatud. Sakkool oli sündinud 1871 Udeval ja töötas vähemalt 25 aastat Eesti Panga Paide osakonnas. Sakkooli kohta kirjutas Järva Teataja 1936. aastal mehe 25. aasta tööjuubeli puhul tema iseloomustamiseks järgnevad read: "... äärmiselt kohusetruu, kuid meeldivalt sõbralik ja vastutulelik ametnik // on Paides olles võitnud kõikide sõpruse ja lugupidamise ning poolehoiu// tunnustuse pälvinud seltskonnas, Isamaaliidus, tuletõrjes". Ei leidnud praegu midagi abielu või laste kohta.

Johannes Sakkool, suurendus grupifotolt. 

Seisjad vasakult: esimene mees on ühingu raamatupidaja Heino Puidet. Puidet oli sündinud Särevere vallas veebruaris 1910 (isa Jaan Puidet, snd 1884 Kaubi) ja õppinud sõjakoolis (I aspirantide kompanii), Puidetil oli lipniku auaste alates 1930. Ta oli kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige. 1936. aastast kuulus Kaitseliidu Järva malevasse .

Sellise kirjelduse peale võib juba arvata, kuidas Puideti edasine saatus kulges. Ta arreteeriti 14.06.1941 ja hukati aprillis 1942 GULAGI süsteemi Sevurallagis. Puidet oli siis vaid 32. Tema naine, 27-aastane Ilse Puidet (snd novembris 1914) arreteeriti ja saadeti asumisele ning vabanes sealt alles 1955. aastal. Neliteist elu parimat aastat. Tuksikeeratud elu.

***

Nii. Puideti kõrval seisab natuke vanem mees, varahoidja Leonhard Richard Rästas. 1936. aasta fotol on Rästas ka olemas, ja keegi on selgituseks arhiivis kirjutanud "Paide kaupmees". Tema üks äridest oli mäletamist mööda Paides Tallinna tänaval. Rästas oli Järvamaa Kaupmeeste Ühingu üks asutajatest, see asus kolmekümnendate lõpus aadressil Lai 22.

Kaupmees Leonhard Richard Rästas 1936. Suurendus Kaitseliidu grupifotolt ülal, viide grupifoto alumisel serval.  

Natuke otsimist ja 1938. aasta 7. mai Päevalehest koorus välja juubelinupuke, kust saame Leonhard Richard Rästase kohta teada järgmist:

Ehk siis: Rästas sündis aprillis 1888 Võrumaal Vastse-Anstla (Uue-Antsla) vallas Hansihindrike talus, lõpetas Viru (Võru ikka?) linnakooli ja Dalumi põllutöökooli Taanis. Enne I maailmasõda töötas Pärnumaal Saardes põllutööinstruktori ja ärijuhina. Pärast Vabadussõda valiti Rästas Paide Kaubatarvitajate Ühisuse "Iva" ärijuhiks, kus töötas  kuni 1928, mil avas omaenda kaubamaja Paides. Aktiivne seltskonnategelane, osales kaitseliidus, tuletõrjes, jne.

Nii aktiivne mees sai Nõukogude võimule loomulikult pinnuks silma. 53-aastane maja- ja kaubamajaomanik arreteeriti Paides Parkali 20 ja mõisteti 10 aastaks sunnitööle Venemaale Tomskisse, kus suri 1959. Rästase 38-aastane abikaasa Margarete Adele Rästas (snd Lugus, 1902-1967, maetud Urvastesse) oli Naiskodukaitse Paide jaoskonna esinaine, arreteeriti ja vabanes asumiselt 1959; asumisest ei pääsenud ka nende lapsed, 14-aastane Ülo Rästas (1927-1992) pääses tagasi alles 1958, 10-aastane Hillar Rästas (1931-2008) vabanes 1947, mis tähendab, et ta ei näinud oma ema palju aastaid ja oma isa enam mitte kunagi.

***

Järgmine mees taga keskel on legendaarne linna- ja maakonnaarst doktor Peeter Naaris (1885 Pärnumaa Laatre vald, Lagesoo talu - okt 1947, maetud Reopalu kalmistule). Naaris lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1912. 1920ndate keskpaiku oli Naaris maakonnavalitsuses tervishoiuosakonna juhataja.

Peeter Naaris 1930ndatel. 

Naarise 50. juubeli puhuks 1935. aastal ilmus 27. veebruari Järwa Teatajas nupuke, kust saab lugeda alljärgnevat infot: Naaris sündis Pärnumaal Laatre vallas (isa Hendrik Naaris/Naris), õppis Vanamõisa vallakoolis, Halliste kihelkonnakoolis ja Treffneri gümnaasiumis, kuid gümnaasiumi lõpueksami sooritas Aleksandri gümnaasiumi juures eksternina 1906. Kuus aastat hiljem lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, praktiseeris eraarstina Tapal ja valiti Paide linnaarstiks ja linnahaigla juhatajaks 1913. Saksa okupatsiooni ajal loobuse eestimeelse mehena võimudega koostööst ja töötas eraarstina. Vabariigi algaastail valitud ta maakonnaarstiks ja linnaarsti KTks tagasi. Vabadussõjast võttis osa 7. jalaväerügemendi vanemarstina, kust siirdus uuesti Paide. Kaitseliidu loomisel valitud ta kohaliku maleva arstiks. Lisaks oli ta Paide vangimaja arst ja Ühisgümnaasiumi arst, Järva Arstide Seltsi esimees, Tiiskuse vastu võitlemise Järva Seltsi esimees, Paide seltskondliku klubi esimees, Treffneri gümnaasiumi vilistlaskogu Järvamaa osakonna esimees, Paide Rahvamaja komitee abiesimees, Paide vabatahtliku tuletõrjeühingu juhatuse liige; "aus, heasüdamlik ja igavesti rõõmsas tujus "tohter Peeter" on lahutamata osa Paide seltskonnast".

Naarise siit ilmast lahkumisel 1947 ei leidnud hetkel ainsat järelehüüet ja arvestades ajaperioodi, siis ilmselt ei julgenud teda keegi enam tagantjärelegi kiita. Arvestades, et Naaris on maetud Reopalu kalmistule, teda ilmselt ei küüditatud, aga eestimeelse mehena (juba esimese saksa okupatsiooni ajal, rääkimata Wabariigi-perioodist) see tema elulõpp väga roosiline vist polnud. Naaris oli surres 62, ei tohiks ju olla väga kõrge vanus. Vähemasti sai ta ikka kodumulda.

***

Naarise kõrval seisab veel üks traagilise saatusega terav pliiats, Rudolf Irodion Timusk/Timmusk (1901-1942).

Rudolf Timusk. Pilt pärit Eesti Üliõpilaste Seltsi arhiivist. 

Rudolf Timusk oli aastast 1922 telegrafist 2. diviisi staabis Tartus, lõpetas Tartu Õhtu-Ühisgümnaasiumi 1927, õppis Tartu Ülikoolis viis aastat õigusteadust 1927-1932, 1934-1936 oli Rakvere vangla direktori abi, 1936-1940 Paide vangla direktor, kaitseliitlane.

Järva Teataja 01. aprillil 1940 andis teada, et seoses Hans Leemanni Paide linnapeaks valimisega astub Leemann tuletõrjeühingu juhatusest tagasi ja uueks ühingu esimeheks on valitud Rudolf Timusk.

Arreteeriti Paides Rüütli 10, juuniküüditamise ajal 1941, mõisteti surma, hukati Sevurallagis aprillis 1942. Küüditati ka abikaasa Henriette Lidia/Liidia/Lydia Timusk (snd mais 1909, Danberg/Tamberg, vanemad Hans Theodor Alfred Danberg/Tamberg ja Maria Katarina Bull) ja nende üheaastane poeg Rein Timusk (snd juunis 1940). Naine pääses asumiselt 1957. Punase terrori ohvrite nimekirju avaldati Saksa okupatsiooni ajal, sakslastel oli isegi organisatsioon, mis aitas otsida 1940.-41. aastatel kadumajäänud eestlasi. Üks näide sellistest nimekirjadest on leitav Järva Teatajast 12. septembril 1941, kus on juba välja uuritud, et ka Timuski pere küüditati ja viidi Venemaale.

***

Viimane mees vasakult tagareas seisjatest on ühingu sekretär F. Tamberg, kelle kohta ei leidnud praegu eriti midagi. Üks Felix Tamberg lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi reaalharu aastal 1926, sünniaasta peaks siis jääma kuhugi 1907-1908 kanti, ea poolest isegi sobiks?
Kellel on lisainfot, siis mu meiliaadress on ülal paremal.


Vaat sellised mehed ja sellised saatused sellel fotol. Igasugune lisainfo on alati teretulnud.

***

Ühest tänapäevasemast ajalehest, võimalik et 2000ndatest, olen kahjuks unustanud oma märkmetesse lisada allika, leidsin läbi aastate ühingut juhtinud Paide vabatahtliku tuletõrjeühingu esimehed koos aastatega, mil nad esimehed olid, mõned lüngad siin küll ilmselgelt on, aga tähendan selle põhilise ka siia üles nendele, kel seda tarvis võiks minna, et teemat edasi uurida:

Richard Hoffmann 1889-1894
Aleksander Stamm 1894-1920
Jaan Margus 1920-1932
Carl Thomson 1933-1936
Felix Viidalepp 1936-1937
Rein Viita 1937-1939
Hans Leemann 1939-1940 (sellest ajast ka foto ülal)
Rudolf Timusk 1940-1941
Adolf Tõnisson 1941
Nikolai Sihvart 1941-1946
Johannes Kukk 1945-1950
L. Bäärt 1950-1952
A. Kesa 1952-1956
Ernst Marmei 1956-1957
Peeter Nurk 1957-1959
Helmut Vahtla 1960-1963
Valdek Altküla 1963-1970
Harivald Reim 1970-1999 (seda meest ma isegi mäletan varasemast ajast)
Margo Tammepõld 2001 - ?