"Kalevlaste Maleva" rajajad 1918; Boris Parm/Raiu Mullari mälestused

Vaat siis. Käisin arhiivis Järva-Peetri kihelkonna kohta materjali lugemas ja leidsin samast kaustast puhtjuhuslikult ühe mehe mälestused hoopis sellest, kuidas Tallinnas spordiseltsi “Kalev” mehed 1918. aastal “Kalevlaste Maleva” rajasid, millega Vabadussõtta võitlema mindi. Patt oleks seda lugu teistega mitte jagada. 

Mälestused üles tähendanud Boris Parm (hiljem Raiu Mullari, 1891 Lehtse (Järvamaa) - 1979 Tallinn) oli sõjaväelane (ohvitseri asetäitja, mida iganes see ka tähendas, auaste see vaevalt oli), teenis Vabadussõjas Kalevlaste Malevas, oli Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige ja vabadussõjalaste häälekandja “Võitlus” esimene toimetaja. Parm oli see värvikas vaps, kes läks jaanuaris 1931 (või 1932?) Pätsu jutule, kaigas kaasas, ja nõudis, et täidetaks Vabadussõjas käinud meestele sõja ajal antud lubadused. Päts olla teatanud, et kõiki lubadusi on võimatu täita ja palunud Parmul lahkuda, mispeale Parm saatnud veel samal päeval oma Vabadusristi Vabariigi Valitsusele tagasi (vt nt Vikipeedia, “Boris Parm”.) Selline põhimõtetega tegelane all pildil, viide on näha foto allservas. 

 Nüüd siis mälestused (leitud kaustast ERA.2151.2.163 "Ajaloolised ülevaated Kaitseliidu organiseerimise ja arengu kohta aastail 1917-1924" Järvamaal"; kaust on koostatud aastal 1934, allpool toodud mälestused on leitavad lk 10-13). Üldiselt on keelekasutus jäetud täpselt selline nagu ta siis oli, mõned komakohad parandasin, professionaalne kretinism, mis parata ... :)  

***

“B. Parm tehnilisest roodust. 

Ühel detsembri kuu päeval olime sõbra Annikuga sadamas katset tegemas Lembitule peasemiseks, sest olime kuulnud, et vajatakse madruseid. Kui selgus, et laevale tegelikult kedagit ei lasta, siis olime natukene aega nõutud - et mida ette võtta. Seal tuli Annikul korraga meele, et Kalevi spordi seltsis olla midagi käärimas - tahetavat looma hakata väesalka. Otsustasime sinna minna.

Koosolek oli “Esto’s”. Koos olid Tõnson, Abrams, Normak, Klein, Linnaks, Lossmann, Annik ja veel mõned teised, seal hulgas ka mina, ehk ma küll olin võõras. Ei olnud isegi mitte seltsi liige. Neid oli kokku toonud Vabariigi Valitsuse käsk S/S “Kalevile” asuda väeosa loomisele. Käsk kandis kindral Larka allkirja. Selle käsu tõttu oli Lossmann juba ministeeriumis käinud aru andmas seltsi liikmete ja alaliste võõraste arvu üle - nimekirjade järele mitusada meest ja naist. 

Lossmann informeeris teisi sellest käigust ja avaldas arvamist, et Vabariigi Valitsus tahab kõikide andmete järele seega kõiki sportlasi püssi alla panna, mida aga tema isiklikult mitte kuidagi ei saavat heaks kiita. Juhtis hoiatades eestseisuse tähelpanu Soome peale, kus ka spordiseltsid sõtta läksid. Selle tagajärjena olla paljud paremad mehed kaotanud oma elu ja tervise. Soovitas Kalevi seltsile mitte nende jälgedesse astuda - selts olevat oma sihiks võtnud ainult spordi edendamise ja klassivõitlusest oleks seltsil kohasem kõrvale jääda. 

Sellele vastas Klein õige mõnusa jutuga: “No egas “Kalevi” selts pole oma poisse ainult maadlusmati ja jooksuvälja kasvatanud. Nüüd tarvis kord ka püss pihku võtta.” Sedasama toonitas ka Tõnson. “Et nüüd on tarvis kõigil riikliselt mõtlejatel välja astuda - teist teed ei ole.” Mõtete lahkuminek eestseisuse liigete vahel pikemaid vaidlusi ei tekitanud. Tekkis otsekohe lõhe. Ühelpoolt Tõnson, Abrams, Klein, Normak, Annik - teisel pool Lossmann ja tema mõttevennad. Lossmann oma kaaslastega lahkus koosolekult ja teised jäid edasi nõupidama. 

Vasakult II Jüri Lossmann, pikamaajooksja, 1923 Göteborg, maratonijooksus kuld; Lossmanni kõrval vasakul seisab väidetavalt Eesti Kerge-Raske Veespordiliidu esimees Johannes Kauba. 

Tõnsoni ettepanekul otsustati Sõjaministrile saata vastus, et “Kalevi” eestseisus püüab Valitsuse käsku täita ja asub vabatahtliste kogumisele, eeskätt Kalevi seltsist ja saab vastuvõtma ka teisi, kes vabatahtliselt tahavad sellesse väeosasse astuda ja on liikmete poolt soovitatud. See otsus tehti 15. detsembril. Ilma et seda kui eestseisuse otsust oleks kunagi protokolleeritud - ruttas Tõnson sellest Vabariigi Valitsusele teatama. Sellepeale andis Valitsus 16. detsembril tunnistuse Kalevi seltsi eestseisusele, millega võidi asuda väeosa vormeerimisele.

16. detsembril oli jälle koosolek. Seekord “Estoonias” üleval, väikeses toakeses, kust turu pealne paistis nagu pihu pesalt. Alt kostis ülesse miitingu kära. Pidasime viiekesi nõu, mida ja kuidas pealehakata. Saadud teated olukorrast ei olnud sugugi rõõmustavad - näis, et kõik on juba kadumas. Otsustasime ühemeelselt, et meie ei lase ennast sellest eksitada. Väesalga asutamiseks oli meil luba käes ja saagu, mis saab, hakkame tööle.

Realkooli ruumis, mida saime esialgselt büroo jaoks, algasid eeltööd. Kõige hing oli Tõnson. Siin õppisin teda lähemalt tundma.

Tõnsonil oli alati hea tuju, julgusest ja külmaverest ei näinud ka puudu olevat. Lootsin, et tal küllalt kindlust saab olema ka seatud sihist kinnipidamiseks ja sinna jõudmiseks. Meie teised neli tahtsime kõik temale selleks kaasa aidata.

Leopold Tõnson aastal 1919. Viide foto allosas. 

Realkoolis algas kibe töö. Olin ettevõttest vaimustatud ja uskusin, et asjast tuleb tõesti midagi välja. Meie asutavale väeosale soovitasin nimeks võtta “Kalevlaste Maleva”, Tõnson oli sellega nõus ja nagu kuulsime, ei olnud ka Valitsusel midagi selle vastu, Strandmann olnud isegi väga peri selle nimetusega.

Väljavõte Boris Parm'u mälestuste tekstist, ERA.2151.2.163, lk 10-14.

Koostasin üleskutse. Peale selle kui see oli ühiselt redigeeritud, avaldasime selle kõigis Tallinna lehtedes. Üleskutsel oli kohe tagajärg.

Esimisel päeval peale üleskutse avaldamist, ilmusid registreerima 3 meest, nende hulgas spordimees Tammer, järgmisel päeval juba kümmekond ja siis ikka juure ja juure. Kokkutulnud mehed said kohe püssid kätte ja alustasid õppustega. Õppust juhatas Tõnson ühes Abramsiga. Minu hooleks olid kirjatööd - asjaajamine, sest asjaajajaks valitud Normak oli oma teenistuse tõttu pangas vaba ainult õhtuti. Tegi omal vabal ajal tööd nii palju kui jõudis, kuid suur osa jäi siiski minu teha. 

Annik töötas kui agitaator. Temal tuli Realkoolis lahinguid lüüa nii mitmegi mehega, kes käisid tööd mahategemas ja hurjutamas “Või teie lähete siis burshuisid kaitsma - hullud peast, suur Venemaa vastu tahate sõdima minna”.

Kalevi seltsis oli sarnaseid mehi kaunikene kogu, nende seas mitu nimekat spordimeest (Kiilem, Villemson, Burmeister, Lossmann ja t.). Tõnson oli nende peale tulivihane ja lubas neid, kes Malevasse ei tule, kõiki “Kalevi” seltsist välja peksta.

Niisugustel asjaoludel oli paratamata, et juba rohkearvuliste vabatahtlikkude seas oli võrdlemisi vähe Kalevi seltsi liikmeid, enamjagu tuli võõraid soovituste läbi. Tõnson oli lootnud Kalevist rohkem.

Üks, kelle juuretulek asjale elu sisse tõi - oli A. Õunapuu. Tema lõi kohe laulu lahti “Estimaa mu isamaa” ja “Kui Kungla rahvas kuldsel aal” ... Tänaval marssides kõlasid need laulud Kalevi linnas vist küll esimest korda sõdurite suust.

Vasakult: O. Tief, A. Õunapuu, L. Tõnson, J. Triumpf ja K. Pomerants.

Ma olin juba kindel, et väeosast kujuneb väljapaistvam ja vapram sõjajõud.

Juhtumisi oli võimaldatud sarnase vabatahtliste väeosa loomine ilma iseäraliste juhtnöörideta Valitsuse poolt nagu jatkuks Rahvaväele, mis mobiliseeriti sundusliselt ja selle tõttu oli meil võimalik mahutada üht kui teist omapärast endi väeosa korraldusse. Nii näiteks võeti tarvitusele ülema nimetuse asemele “päälik” ja “vanem”. Ohvitserisi aukraadi järele üldse ei tuntud. Ka jaotuses püüdsime ennast eraldada Vene “roodu” nimetusest - selle asemele võtsime tarvitusele “salk”, “salkkond”. Tervitati mitte “Tere”, vaid “Tervist” - see oli kõigiti kõlavam. Hiljem said ülemjuhataja poolt käsuga maksma pandud aukraadid ja tarvitusele võetud roodu nimetus.

Kalevlaste maleva, kes kauemat aega püsis kahe roodu suuruses, pidi oma nimetuseks tarvitama “Kalevlaste Maleva” bataljon.

Väeosa märgiks varukatele võeti Tõnsoni ettepanekul S/S “Kalevi” vapp, mille all oli teravnurgana värviline Eesti lint, mis pidi tähendama löögi jõudu. 

Eraldusmärk B. Parmu vormiriietuse varrukal. Foto originaal näha ülalpool koos viitega. 

Isiklikult see märk minule ei meeldinud, sest mulle näis, et Tõnson tahab “Kalevi” märgi all reklameerida “Malevat” kui sp selts Kalevi ettevõtet, kuigi tegelikult viimane ei oma eestseisust ega ka Tõnsoni isiklikult selleks ei olnud volitanud. Neil asjaoludel tundus “Kalevi” märgi tarvitamine täiesti mitte kohasena.

Vasakult I rida: Otto Tief, Leopold Tõnson, Jaan Riisenberg, Arnold Neigart.

Vasakult II rida: Eduard Hiiop, Boris Parm, Aleksander Sõster; tuvastamata, kuid Kalevi Maleva tunnusmärkidega vormil. Viide pildi allserval. 

Ei mäleta enam täpset kuupäeva, igatahes oli see enne väljaastumist, kui Tõnson teatas, et Valitsus olla lubanud igale mehele meie hulgast tuhat (1000) marka tasuks, kui meie jõuame midagi ärateha väeliinil. See lubamine tundus meile õieti imelikuna ja Tõnson arvas ka kohe, et meil ei maksaks seda pakutavat summat mitte vastu võtta - pidades kõige kohasemaks, kui valitsus ehitaks hiljem tänutäheks sportlastele uue spordi palee.

Tõnsonil oli nagu selge oma tagamõte. Sõtta minekut kasutada “Kalevi” seltsi huvides ja sellele loorberisi lõigata. Ajajooksul pidi aga Tõnson nägema, et teenete jagamine seltsiga ei olnud sugugi lihtne. Olemasolevad sidemed olid Maleva ja seltsi vahel väga nõrgad ja mis olid alguses, rebenesid pika peale täiesti."

***

Kuidas Kalevi Maleva saatus edasi kulges, võib lugeda Kaitse Kodu! nr 21, 1934, alates lk 619, "Jooni Kaleva malevkonna tööst ja tegevusest", saadaval pdf-failina internetis. Ka seal on toonitatud, et Kalevi Maleva asutamise loos mängisid juba 1918 tähtsat osa Leopold Tõnson (1874 Haapsalu - 1935 Tallinn), Jaan Naaris (1893 Laatre - 1919 Tallinn, suri pärast Vabadussõjas haavatasaamist), Bernhard Johannes Abrams (1891 Tallinn - 1945 GULAGi Intalag, Komi ANSV), Harald Normak (1890 Kohtla mõis - 1957 Rootsi, Uppsala), F. Annik (?), K. Klein (veesportlane?) ja Boris Parm. Samast võib lugeda, et juba jaanuari alguspäevil 1919 läksid 127 meest Kalevi Maleva ridades Vabadussõjas rindele. Allolev foto Abramsist ja hilisemast Kalevi malevkonna juhatusest on sealtsamast pdf-failist (Kaitse Kodu! nr 21, 1934, lk 619) pärit. 

1586. aasta adramaarevisjonist Järvamaal

Alljärgnevas kirjutises on minu isiklikud märkmed selle kohta, mida huvitavat leidsin, lugedes internetist leitud pdf-faili 1915. aastal välja antud üllitisest "Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. Ein Beitrag zur Gütergeschichte Estlands von Paul Frhr. von Ungern Sternberg. Reval 1915, Franz Kluge." (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Herausgeben von der Estl. Literärischen Gesellschaft in Reval. Band VIII, Heft 1 u. 2.)

Olgu üksiti kohe alguses hoiatatud - et ma ise olen erialalt hoopiski TÜ lõpetanud anglist ja seetõttu saksa keelt kahjuks suhteliselt pealiskaudselt õppinud eesmärgiga olla võimeline seda vajadusel lugema, ei pretendeeri mu märkmed siin mitte mingiks ülalnimetet üllitise ametlikuks ega ammugi mitte põhjalikuks tõlkeks, vaid ma teen tekstist kokkuvõtteid ja väljanoppeid vastavalt mind huvitavatele detailidele Järvamaa ühe teatud piirkonna kohta (Järva-Peetri khk, endise Koigi valla ümbruse külad ja mõisad, mille kohta siitsamast blogist leiab huvi korral ka rohkem materjali, olen siia aastaid oma märkmeid talletanud). Lisaks on erinevad andmed kõigepealt mu enda jaoks, et võiksin vajadusel need kiiresti ja ühest kohast  üles leida. Kui mu alljärgnevate märkmete sisu aga peaks tekitama tahtmise neid mujal kasutada, siis palun viidata algallikale ehk ülaltoodud saksakeelsele kogumikule.

***

Vihikuke on tegelikult suhteliselt mahukas, üle 200 lehekülje.
Sisukord annab teada, et üllitis algab Ungern Sternbergi eessõnaga (lk 1), edasi leiab sealt ülevaate kasutatud käsikirjadest (lk 5), kasutatud lühendid (lk 10), seejärel on kirjas 1586. aasta Eestimaa suure adramaarevisjoni protokoll (Das Protokoll der Ao 1586 gehaltenen Grossen Revision in Estland, lk 11),  siis rüütelkonnas läbi viidud 1589. aasta küsitlus või uurimus, ülekuulamiseks ei tihkaks seda tõlkida vist (Das Verhör der Ritterschaft Im J. 1589, lk 133), kuningas Johann III otsus (lk 157), edasi tuleb Lisa: ülevaade vist kuberneridest Eestis (lk 160), register (eessõna/Vorwort) lk 164, edasi isikuregister lk 188, kohanimeregister lk 226, ja päris lõpus on ära toodud sisse lipsanud trükivead ja parandused.

***

Eessõna/Vorwort lk 1

Ungern Sternberg avaldab imestust, et üldiselt väga põhjalikult revideeritud Liivimaa alade kõrval pole Eestimaal teadaolevalt säilinud kirjalikke teateid sarnasest suurest adramaarevisjonist enne 1586. aastat. Üksiti pakub ta eessõnas ka välja, et selline otsus (s.t kuninga otsus revideerida maavaldusi) ühendas ilmselt esimest korda Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa ühtsetel alustel mõistetavaks Eestimaaks. Ordu ajal seega ei olevat saanudki rääkida mingist ühtsest Eestist.
Säärane ühinemine tulenenud Rootsi kuningas Johann III (Gustav I Vasa poeg, 1537-1592, oli Rootsi kuningas 1569-1592, abielus Katariina Jagellonicaga ja verinoore preili Bielkega, kui mälu ei peta) privileegidest, allikat ei näinud, küll oli kuupäev vist siis Johanni privileegide tekkimise algusest 25. august 1584. (Pole selle kohta kusagil mujal näinud silpigi lugeda. Võimalik, et tegu oli 25-aastase Rootsi-Vene sõja aegsete kokkulepetega? Või siis võttis Johann III need privileegid üle oma vennalt kuningas Erikult, kellelt ta Rootsi krooni ja trooni pehmelt öeldes pihta pani. Mis on peaaegu mõistetav, sest Erikul oli kuuldavasti katus vähemalt aeg-ajalt korralikult sõitnud - hoogudeni, mis lõppesid nt suursaadik Nils Sture tapmise või muu taolisega. Mäletatavasti hakkas vaherahu 1585, mida pikendati, ju siis leidis Johann olevat paraja aja oma valdused üle lugeda).

Igatahes olid ajad segased, Rootsi kroon oli vägagi huvitatud, et aadel tagaks militaarvõimekuse ja vähe sellest, ju oli kuningas ka selle aja jooksul, mil Eesti maakonnad tema vennale, Rootsi kuningas Erikule kuulusid, taibanud, et need valdused toodavad päris toredasti tulu. Kahtlemata oli oma osa ka Pontius de la Gardie ponnistustel Virumaa ja Eestimaa ning seejärel Läänemaa Rootsi kroonile tagasivõitmisel, seega oli küsimus ilmselt mitte üksnes ahnuses, vaid vajaduses piirkonda de facto valitseda.

Revisjoni läbi viima palgatud kuninglikud "komissarid", kelle nimed pole Ungern Sternbergi sõnul kahjuks säilinud, alustasid tema teada tööd 25. jaanuaril 1586 kõigepealt Virumaalt. Ametnikud kontrollinud eelkõige õigust maaomandile ja tõendite olemasolul ka kinnitanud selle kohe. Keerulisemate juhtumitega tegelenud kuningas isiklikult. Juhtus vist ka, et arvatavalt puudulike tõendite korral võidi maaomand või küla käest võtta või aadliseisus kahtluse alla panna.

Lisaküsitlus või uuring maaomanike seas viidi läbi 1589, mille käigus, nagu ma aru sain, otsis kuningas Johann III vastust eelneva 1586. aasta revisjoni käigus lahenduseta jäänud probleemidele ja viis seega adramaarevisjoni lõpuni hiljemalt 1590. Kuninglikest arhiividest olla võimalik leida ka uusi registreeritud adramaid, kõiksugu ümberarvamisi ja muud mudru, mida sellise revideerimistegevuse käigus sõjast laastatud maal ilmselgelt ikka ette tulla võib.

Raamatus esitatud adramaarevisjoni protokoll ei ole Ungern Sternbergi (US) sõnul sugugi üks ja ainus originaal, vaid on erinevate koopiate (täpsemalt 9 koopia) põhjal proovitud taastada. Lisaks on US kasutanud andmeid hilisematest ka Tallinna lossi kuninglike sekretäride märkmetest aastaist 1595-1600, Landrollet aastast 1694 (see Landrolle on ilmselt mingi tollane "riiklik" register või maanimistu), piirivaidlustülide protokolle ja kokkuleppeid 17. sajandist. Kahes käsikirjas olnud märgitud ka kas aadliseisuse või siis maaomanduse vaidlustamised, mille kohta Johann III teinud otsuse 12. augustil 1590. aastal pärast lisaküsitluse üleviimist. Nii et nagu Eestile omane, segadust kui palju.
Üldiselt tundub võhikule, et Ungern Sternberg on vähemalt üritanud ettevõetud kirjatööd täpselt ja põhjalikult teha, kuigi ta mainib ka ära, et I maailmasõda on alanud ja ajad on muutunud segaseks ja ettearvamatuks. Eessõna lõppu on kirjutatud november 1914. Trükist on asi ilmunud järgmisel ehk 1915. aastal.

***

Ungern Sternbergi töö aluseks olnud käsikirjad (lk 5):

I Käsikirjad, mis sisaldavad vaid materjale 1586. aasta adramaarevisjoni kohta.

Käsikiri R: Käsikirjaline kaust Livonica nr 520b - Riigiarhiivis Stockholmis. 184 pärgamentlehega?, õmmeldud kaust pealkirjaga "Anteckningar af 1584 och 1586 om Estländska Gods och deras Egare" (rts k-s Märkmed 1584. ja 1586. aastatest Eesti mõisate ja nende omanike kohta). Algselt kaks erinevat käekirja, mõlemad kirjutatud 16. sajandi lõpus. Käekiri I: info Harjumaa kohta, suurem osa infot Virumaa ja Ambla kihelkonna kohta. Käekiri II algab lehelt 151, antud ülejäänud andmed, aga väga segaselt. Iga omaniku nagu ka iga mõisa kohta hakkavad andmed uuelt lehelt; eriti teises osas jääb mulje, et tegu pole mitte ühtsetel alustel protokollimise, vaid iga eraldioleva juhtumi protokollimisega. Lisaks on lahtisi lehti, mis ei puutu asjasse, koopiaid keeldumiskirjadest? jmt.

Käsikiri RA: Käsikiri Livonica nr 809b - Riigiarhiivis Stockholmis. Toodud Kuninglikust Kammerarhiivist (Königl. Kammerarchiv.) Viis kokkuõmmeldud vihikut: I Virumaa, II Läänemaa ja Ambla khk Järvamaal, III ja IV Harjumaa. Käekiri 16. sajandi lõpp, 17. sajandi algus. II vihikus hoolikam vanem käekiri, kuid sisu poolest sarnane. Ainult Harjumaa kohta on andmed enam-vähem täielikud. Muidu on sisu poolest nagu A ja B.

Käsikiri RJ: Käsikiri Livonica nr 809a - Riigiarhiivis Stockholmis. Pehmete pappkaantega kaust, pealkirjaga "Lieffl. Revisionsakta K. Johannis etc. Anno 1586." Hea käekiri aastatest 1590-1600, äratuntav mitmetelt sama perioodi (denial)-sertifikaatidelt. Võimalik, et see käsikiri oli eeskujuks hilisematele omaniku-informatsiooni sisaldavatele käsikirjadele C, D ja E, sest see sisaldab kõiki märkmeid, eriti nagu see on teada käsikirjast E (Codex Tideböhl), ka neid märkmeid, mis on lisatud pärast revisjoni toimumist, nagu omaniku muutus vmt.

II Käsikirjad, mis on seotud revisjoniga, kuid sisaldavad ka muud materjali.

Käsikiri KJ: Käsikiri Livonica nr 520 - Riigiarhiivis Stockholmis.  Tugevalt kannatada saanud kaantega kaust, esimesel lehel pealkiri "Revision, so weiland König Johannes zu Schweden etc. durch dero Commissarien im Fürstentum Ehsten in Lieffland halten lassen etc." Kaustal on register/nimestik, mis lubab arvata, et vaatamata kausta kehvale väljanägemisele on sisu lehed tervenisti säilinud. Kirjutatud mitme erineva käekirjaga 17. sajandi algul. Umbes sama sisu nagu käsikirjal R. Kõige olulisemad osad: 1) Ülevaade aadlimõisatest Virumaal. 2) Eesti rüütelkonna liikmete ülekuulamised ja küsitlemised Paides 1589. 3) Eesti rüütelkonna liikmete vanded? 1595. 4) Väljavõtted kuningate Johann III, Sigismundi ja Karl IX nimestikest mõisate kohta tehtud otsustest. 5) Koopiad erinevatest privileegikirjadest alates kuningas Erik IVst kuni Gustav Adolphini (kuni 1617) Eesti rüütelkonnale ja linnadele Eestis. Käsikiri sisaldab XXX + 344 lehte ja on ilmselt olnud eeskujuks käsikirjale A.

Käsikiri A: Käsikiri nr 152 Tartu Ülikooli raamatukogus. Nahast selja ja kergete pappkaantega kogumik. Kaanele on kleebitud tükk pärgamenti kirjaga "Revisionbuch und privilegia 1586 bis 1589". Kokku 64 lehte on kadunud. Eraldiseisvate osade järjekorda on muudetud. Näiteks tervikuna on alles 1586 revisjoni ja 1589 küsitlust ning Virumaa mõisu puudutavad materjalid, kuid rüütelkonna vandeandmise protokollid aastast 1595 on kõik kadunud. 

Käsikiri B: Käsikiri nr 4 Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. Suur kaust 647 lehega, esimesed 410 sisaldavad mitmesuguseid juriidilisi kirjutisi ja on revisjoni mõttes väärtusetud, 411. lehel algavad revisjonimaterjalid, käsikiri on peaaegu identne käekirjaga käsikirjas KJ.

Käsikiri C: Käsikiri 4 astmes 0 in weissem Pergamenteinband (ohne Titel). — U. St. A. in Reval. Ungern Sternbergi arhiiv Tallinnas, pealkirjata. Esimeses pooles nummerdamata lehtedel erinevad dokumendid, enamasti orduajast, sellele järgneb register, koopia Vana-Stettini rahulepingust 1570. II pooles koopia 1586. aasta revisjonist, nummerdatud lehed 1-182. Sama täielik nagu käsikiri RJ, kuid juhuslikus järjekorras, kõigepealt No 111 Harjumaa, Jüri kihelkond (St Jürgens), Jõelähtme (Jegelecht), Sayentacken? und Kusal (Sayentacken peaks vist olema Seyentacken, mis oli Harju-Jaani, ja Kusal oli Kuusalu). Pärast seda No 1111 Kose kihelkond (Kosch), Juuru (Jörden) ja Rapla (Rappel), siis samuti No 1111 Hageri (Haggers) ja Keila khk (Kegel). Hiljem numbriteta Järvamaa, Järva-Jaani khk (Keiting/Keytis/Küttise), Koeru khk (KoikerKoyker/Marien Magdalenen/Loppengunde), Peetri khk (Emmern/Embere/Ämbra), Türi (Turgel), Ambla (Ampel) ja Järva-Madise (Goldenberg/St Mätthai). Seejärel tulid No 1 Virumaa (Wierland) ja No 11 Läänemaa (Wieck).

Käsikiri D: nn Codex Pabst Eestimaa Rüütelkonna arhiivis.  4 astmes 0 (huvitav, kas see tähistab midagi? Formaati? Suurust? Köidet?) Pappkaante ja pruuni nahkseljaga kogumik. 18. sajandist, umbes sama ülesehitus nagu käsikirjal C, kuid C usaldusväärsus olevat suurem.

Käsikiri E: nn Codex Tideböhl Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. Erinevad dokumendid, tunnistused, privileegikirjad; Jõelähtme pastori Heinrich Wrede kirjutatud. Sisaldab esimest 68 lehte 1586. aasta revisjonist. Need märkmed algavad sõnadega "Das Kerspel Jeggelecht. Jackewall. Anno 1586." (Jõelähtme kihk. Jägala) Järgnevad andmed Jüri khk kohta.

***

Lk 10 lühendid

***

lk 11: algab ülevaade adramaarevisjonist aastal 1586, millest ma noppisin välja vaid mind huvitavad paigad ja isikud.
Ülejäänud piirkonnad ja isikud on kirjas vaid mainimise järjekorras, et edaspidi vajadusel asja põhjalikumalt edasi uurida.

I Das Protokoll der Anno 1586 gehaltenen Grossen Revision * In Estland*

Järvamaad puudutav teave algab lk 74 (In Jerwen oder Wittensteinischem Gebiete), kihelkondadest kõigepealt Keitinge (Järva-Jaani) lk 74:

üles on loetletud 11 maaomanikku: 176 Robert Fircks Hoff Aggers, 177 Wolter Schaffhaupts, 178 Johann Fircks der Jüngere, 179 Gerhard Stalbieter, 180 Hans Bilefeldt, sama numbri alla eraldi, kuid nummerdamata Laurentz von Cöllens/Wittiben, 181 Sehl. Laurentz Kahlen (Cöllens?) Hausfrauen, kirjeldus sisaldab Peetri kihelkonda puudutavat märkust "Ihr hat H. Pontus wiederumb eine andere Möhle Cardinay mit l Haken Landes im Kirchspiele zu Emmern eingeräumbt", kõne all on 1 veski ja 1 adramaa maad mu meelest Prandis, selle vana nimi oli Kardina? Peab seda asja veel uurima. Edasi 182 Jürgen Boye, 183 Caspar Tiesenhausen (Sitzi/Preedi mõis, 10 küla, 4 veskit, 96 adramaad), 184 Hans Wardtmann, 185 Hans von Lübeck.

Edasi tuleb Im Kirchspiel Koycker, mis on vanem nimetus Koerule:

186 Jürgen Tuven, 187 Henrich Ruthen gehörig, 188 Johann Mettstaken (kes huvitab mind ka, sest Mayaver on praegune Vaali ja Merja kant), edasi 189 Berend von Zweiffel, 190 Hans Straszburg.

Kõik, mis puudutab Järva-Peetri kihelkonda, algab lk 78 pealkirjaga Im Kirschspiel Eimern, mis peaks siis tähendama piirkonna vanemat nimetust Ämbra/Embera.

Maaomanike nimistus on ära toodud 191 Jürgen Drolshagen (Assiku/Päinurme mõis ja maad + Huuksi, Tamsi, Pätsavere, Ohuvere, Killenarfe/Källomäe jmt):

Edasi on ära mainitud 192 Johann Soigen Hof Eyefer/Eivere mõisast koos muude kohanimedega, millest ma hoobilt ei tea ühtegi, v.a Otiku:

Järgmine mees on 193 Barteldt Gohren, milline nimi ei ütle mulle midagi ja tahab seega lähemat uurimist, Hof Kirrisahr (peaks Koordi olema):

Ja viimane mainitud maaomanik Järva-Peetri kihelkonnas on 194 Hinrich Stahl:

Nii vähe neid Järva-Peetri maaomanikke oligi. Asi tahab veel uurimist.

Siis läheb Järvamaa nimistu edasi lk 80 Türi kihelkonnaga (Turgel), kus on ära toodud kaks maaomanikku, juba tuttav (siin 195) Johann Mettztaken ja 196 Herman Brakel (Tecknal ehk Lokuta rüütlimõis).

Edasine Järvamaad puudutav on (18.02.1586) üles märgitud justkui hoopis teist süsteemi kasutades, ehk et Ampell/Ambla kihelkond ja Goldenberge/Järva-Madise kihelkond on üles loetletud kohanimede kaupa ja siis muu hulgas ka omanike nimesid mainitud (s.t kui on hästi läinud).

Järvamaa nimistu lõpeb lk 84, edasi läheb sealt Harjumaa nimistu.

Kus on näiteks Mäo mõis??? See ei saanud ju Liivimaa alla kuuluda? Kus on Silmsi? Väga segane värk. Rutikvere ilmselt just käis Liivimaa arvestusse ja pole seetõttu siin mainitud.



***

1589. aasta märtsis on Järva-Peetri khk-s (lk 155) uuesti arutatud/küsitletud järgmiste meeste omandit: Jürgen Drolshagen Assiku mõisast ("kelle käitumine on selline nagu alati"? :) ), Marcus Schlippenbeck Egeferist (ka Eggefer, mis koht see on? Shouldn't it be Eyefer?) ja kodanik Gohren/Gohri lesk, kelle puhul on esindaja puudumisel kahtlustatud suurt vaesust. Hmm.

Sellised lood siis pärast Liivi sõda Järva-Peetri kihelkonnas aastatel 1586-1590.

***

Abiks kohanimede dešifreerimisel (neid kirjutati tõesti mitmel erineval moel, sõltuvalt kirjutaja taustast ja haridustasemest) on nüüdseks ka internetis pdf-failina rippuv Linda Kongo koostatud "Saksa-eesti kohanimed", Abiks Loodusvaatlejale nr 100, Tartu 2016.


***