"Kalevlaste Maleva" rajajad 1918; Boris Parm/Raiu Mullari mälestused

Vaat siis. Käisin arhiivis Järva-Peetri kihelkonna kohta materjali lugemas ja leidsin samast kaustast puhtjuhuslikult ühe mehe mälestused hoopis sellest, kuidas Tallinnas spordiseltsi “Kalev” mehed 1918. aastal “Kalevlaste Maleva” rajasid, millega Vabadussõtta võitlema mindi. Patt oleks seda lugu teistega mitte jagada. 

Mälestused üles tähendanud Boris Parm (hiljem Raiu Mullari, 1891 Lehtse (Järvamaa) - 1979 Tallinn) oli sõjaväelane (ohvitseri asetäitja, mida iganes see ka tähendas, auaste see vaevalt oli), teenis Vabadussõjas Kalevlaste Malevas, oli Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige ja vabadussõjalaste häälekandja “Võitlus” esimene toimetaja. Parm oli see värvikas vaps, kes läks jaanuaris 1931 (või 1932?) Pätsu jutule, kaigas kaasas, ja nõudis, et täidetaks Vabadussõjas käinud meestele sõja ajal antud lubadused. Päts olla teatanud, et kõiki lubadusi on võimatu täita ja palunud Parmul lahkuda, mispeale Parm saatnud veel samal päeval oma Vabadusristi Vabariigi Valitsusele tagasi (vt nt Vikipeedia, “Boris Parm”.) Selline põhimõtetega tegelane all pildil, viide on näha foto allservas. 

 Nüüd siis mälestused (leitud kaustast ERA.2151.2.163 "Ajaloolised ülevaated Kaitseliidu organiseerimise ja arengu kohta aastail 1917-1924" Järvamaal"; kaust on koostatud aastal 1934, allpool toodud mälestused on leitavad lk 10-13). Üldiselt on keelekasutus jäetud täpselt selline nagu ta siis oli, mõned komakohad parandasin, professionaalne kretinism, mis parata ... :)  

***

“B. Parm tehnilisest roodust. 

Ühel detsembri kuu päeval olime sõbra Annikuga sadamas katset tegemas Lembitule peasemiseks, sest olime kuulnud, et vajatakse madruseid. Kui selgus, et laevale tegelikult kedagit ei lasta, siis olime natukene aega nõutud - et mida ette võtta. Seal tuli Annikul korraga meele, et Kalevi spordi seltsis olla midagi käärimas - tahetavat looma hakata väesalka. Otsustasime sinna minna.

Koosolek oli “Esto’s”. Koos olid Tõnson, Abrams, Normak, Klein, Linnaks, Lossmann, Annik ja veel mõned teised, seal hulgas ka mina, ehk ma küll olin võõras. Ei olnud isegi mitte seltsi liige. Neid oli kokku toonud Vabariigi Valitsuse käsk S/S “Kalevile” asuda väeosa loomisele. Käsk kandis kindral Larka allkirja. Selle käsu tõttu oli Lossmann juba ministeeriumis käinud aru andmas seltsi liikmete ja alaliste võõraste arvu üle - nimekirjade järele mitusada meest ja naist. 

Lossmann informeeris teisi sellest käigust ja avaldas arvamist, et Vabariigi Valitsus tahab kõikide andmete järele seega kõiki sportlasi püssi alla panna, mida aga tema isiklikult mitte kuidagi ei saavat heaks kiita. Juhtis hoiatades eestseisuse tähelpanu Soome peale, kus ka spordiseltsid sõtta läksid. Selle tagajärjena olla paljud paremad mehed kaotanud oma elu ja tervise. Soovitas Kalevi seltsile mitte nende jälgedesse astuda - selts olevat oma sihiks võtnud ainult spordi edendamise ja klassivõitlusest oleks seltsil kohasem kõrvale jääda. 

Sellele vastas Klein õige mõnusa jutuga: “No egas “Kalevi” selts pole oma poisse ainult maadlusmati ja jooksuvälja kasvatanud. Nüüd tarvis kord ka püss pihku võtta.” Sedasama toonitas ka Tõnson. “Et nüüd on tarvis kõigil riikliselt mõtlejatel välja astuda - teist teed ei ole.” Mõtete lahkuminek eestseisuse liigete vahel pikemaid vaidlusi ei tekitanud. Tekkis otsekohe lõhe. Ühelpoolt Tõnson, Abrams, Klein, Normak, Annik - teisel pool Lossmann ja tema mõttevennad. Lossmann oma kaaslastega lahkus koosolekult ja teised jäid edasi nõupidama. 

Vasakult II Jüri Lossmann, pikamaajooksja, 1923 Göteborg, maratonijooksus kuld; Lossmanni kõrval vasakul seisab väidetavalt Eesti Kerge-Raske Veespordiliidu esimees Johannes Kauba. 

Tõnsoni ettepanekul otsustati Sõjaministrile saata vastus, et “Kalevi” eestseisus püüab Valitsuse käsku täita ja asub vabatahtliste kogumisele, eeskätt Kalevi seltsist ja saab vastuvõtma ka teisi, kes vabatahtliselt tahavad sellesse väeosasse astuda ja on liikmete poolt soovitatud. See otsus tehti 15. detsembril. Ilma et seda kui eestseisuse otsust oleks kunagi protokolleeritud - ruttas Tõnson sellest Vabariigi Valitsusele teatama. Sellepeale andis Valitsus 16. detsembril tunnistuse Kalevi seltsi eestseisusele, millega võidi asuda väeosa vormeerimisele.

16. detsembril oli jälle koosolek. Seekord “Estoonias” üleval, väikeses toakeses, kust turu pealne paistis nagu pihu pesalt. Alt kostis ülesse miitingu kära. Pidasime viiekesi nõu, mida ja kuidas pealehakata. Saadud teated olukorrast ei olnud sugugi rõõmustavad - näis, et kõik on juba kadumas. Otsustasime ühemeelselt, et meie ei lase ennast sellest eksitada. Väesalga asutamiseks oli meil luba käes ja saagu, mis saab, hakkame tööle.

Realkooli ruumis, mida saime esialgselt büroo jaoks, algasid eeltööd. Kõige hing oli Tõnson. Siin õppisin teda lähemalt tundma.

Tõnsonil oli alati hea tuju, julgusest ja külmaverest ei näinud ka puudu olevat. Lootsin, et tal küllalt kindlust saab olema ka seatud sihist kinnipidamiseks ja sinna jõudmiseks. Meie teised neli tahtsime kõik temale selleks kaasa aidata.

Leopold Tõnson aastal 1919. Viide foto allosas. 

Realkoolis algas kibe töö. Olin ettevõttest vaimustatud ja uskusin, et asjast tuleb tõesti midagi välja. Meie asutavale väeosale soovitasin nimeks võtta “Kalevlaste Maleva”, Tõnson oli sellega nõus ja nagu kuulsime, ei olnud ka Valitsusel midagi selle vastu, Strandmann olnud isegi väga peri selle nimetusega.

Väljavõte Boris Parm'u mälestuste tekstist, ERA.2151.2.163, lk 10-14.

Koostasin üleskutse. Peale selle kui see oli ühiselt redigeeritud, avaldasime selle kõigis Tallinna lehtedes. Üleskutsel oli kohe tagajärg.

Esimisel päeval peale üleskutse avaldamist, ilmusid registreerima 3 meest, nende hulgas spordimees Tammer, järgmisel päeval juba kümmekond ja siis ikka juure ja juure. Kokkutulnud mehed said kohe püssid kätte ja alustasid õppustega. Õppust juhatas Tõnson ühes Abramsiga. Minu hooleks olid kirjatööd - asjaajamine, sest asjaajajaks valitud Normak oli oma teenistuse tõttu pangas vaba ainult õhtuti. Tegi omal vabal ajal tööd nii palju kui jõudis, kuid suur osa jäi siiski minu teha. 

Annik töötas kui agitaator. Temal tuli Realkoolis lahinguid lüüa nii mitmegi mehega, kes käisid tööd mahategemas ja hurjutamas “Või teie lähete siis burshuisid kaitsma - hullud peast, suur Venemaa vastu tahate sõdima minna”.

Kalevi seltsis oli sarnaseid mehi kaunikene kogu, nende seas mitu nimekat spordimeest (Kiilem, Villemson, Burmeister, Lossmann ja t.). Tõnson oli nende peale tulivihane ja lubas neid, kes Malevasse ei tule, kõiki “Kalevi” seltsist välja peksta.

Niisugustel asjaoludel oli paratamata, et juba rohkearvuliste vabatahtlikkude seas oli võrdlemisi vähe Kalevi seltsi liikmeid, enamjagu tuli võõraid soovituste läbi. Tõnson oli lootnud Kalevist rohkem.

Üks, kelle juuretulek asjale elu sisse tõi - oli A. Õunapuu. Tema lõi kohe laulu lahti “Estimaa mu isamaa” ja “Kui Kungla rahvas kuldsel aal” ... Tänaval marssides kõlasid need laulud Kalevi linnas vist küll esimest korda sõdurite suust.

Vasakult: O. Tief, A. Õunapuu, L. Tõnson, J. Triumpf ja K. Pomerants.

Ma olin juba kindel, et väeosast kujuneb väljapaistvam ja vapram sõjajõud.

Juhtumisi oli võimaldatud sarnase vabatahtliste väeosa loomine ilma iseäraliste juhtnöörideta Valitsuse poolt nagu jatkuks Rahvaväele, mis mobiliseeriti sundusliselt ja selle tõttu oli meil võimalik mahutada üht kui teist omapärast endi väeosa korraldusse. Nii näiteks võeti tarvitusele ülema nimetuse asemele “päälik” ja “vanem”. Ohvitserisi aukraadi järele üldse ei tuntud. Ka jaotuses püüdsime ennast eraldada Vene “roodu” nimetusest - selle asemele võtsime tarvitusele “salk”, “salkkond”. Tervitati mitte “Tere”, vaid “Tervist” - see oli kõigiti kõlavam. Hiljem said ülemjuhataja poolt käsuga maksma pandud aukraadid ja tarvitusele võetud roodu nimetus.

Kalevlaste maleva, kes kauemat aega püsis kahe roodu suuruses, pidi oma nimetuseks tarvitama “Kalevlaste Maleva” bataljon.

Väeosa märgiks varukatele võeti Tõnsoni ettepanekul S/S “Kalevi” vapp, mille all oli teravnurgana värviline Eesti lint, mis pidi tähendama löögi jõudu. 

Eraldusmärk B. Parmu vormiriietuse varrukal. Foto originaal näha ülalpool koos viitega. 

Isiklikult see märk minule ei meeldinud, sest mulle näis, et Tõnson tahab “Kalevi” märgi all reklameerida “Malevat” kui sp selts Kalevi ettevõtet, kuigi tegelikult viimane ei oma eestseisust ega ka Tõnsoni isiklikult selleks ei olnud volitanud. Neil asjaoludel tundus “Kalevi” märgi tarvitamine täiesti mitte kohasena.

Vasakult I rida: Otto Tief, Leopold Tõnson, Jaan Riisenberg, Arnold Neigart.

Vasakult II rida: Eduard Hiiop, Boris Parm, Aleksander Sõster; tuvastamata, kuid Kalevi Maleva tunnusmärkidega vormil. Viide pildi allserval. 

Ei mäleta enam täpset kuupäeva, igatahes oli see enne väljaastumist, kui Tõnson teatas, et Valitsus olla lubanud igale mehele meie hulgast tuhat (1000) marka tasuks, kui meie jõuame midagi ärateha väeliinil. See lubamine tundus meile õieti imelikuna ja Tõnson arvas ka kohe, et meil ei maksaks seda pakutavat summat mitte vastu võtta - pidades kõige kohasemaks, kui valitsus ehitaks hiljem tänutäheks sportlastele uue spordi palee.

Tõnsonil oli nagu selge oma tagamõte. Sõtta minekut kasutada “Kalevi” seltsi huvides ja sellele loorberisi lõigata. Ajajooksul pidi aga Tõnson nägema, et teenete jagamine seltsiga ei olnud sugugi lihtne. Olemasolevad sidemed olid Maleva ja seltsi vahel väga nõrgad ja mis olid alguses, rebenesid pika peale täiesti."

***

Kuidas Kalevi Maleva saatus edasi kulges, võib lugeda Kaitse Kodu! nr 21, 1934, alates lk 619, "Jooni Kaleva malevkonna tööst ja tegevusest", saadaval pdf-failina internetis. Ka seal on toonitatud, et Kalevi Maleva asutamise loos mängisid juba 1918 tähtsat osa Leopold Tõnson (1874 Haapsalu - 1935 Tallinn), Jaan Naaris (1893 Laatre - 1919 Tallinn, suri pärast Vabadussõjas haavatasaamist), Bernhard Johannes Abrams (1891 Tallinn - 1945 GULAGi Intalag, Komi ANSV), Harald Normak (1890 Kohtla mõis - 1957 Rootsi, Uppsala), F. Annik (?), K. Klein (veesportlane?) ja Boris Parm. Samast võib lugeda, et juba jaanuari alguspäevil 1919 läksid 127 meest Kalevi Maleva ridades Vabadussõjas rindele. Allolev foto Abramsist ja hilisemast Kalevi malevkonna juhatusest on sealtsamast pdf-failist (Kaitse Kodu! nr 21, 1934, lk 619) pärit.