Klienditeenindaja kui ettevõtte kvaliteedimärk

Tänahommikune mõtisklus baseerub intsidendil Torupilli Selveri vanemapoolse kassapidajaga, kes ilma igasuguse viisakuseta mu teismelisele lapsele mõned päevad tagasi mu enda juuresolekul peale käratas, nii et kõik lähedal olnud inimesed võpatasid ja pead keerasid. Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et pliks tegi muidugi ise väikese käitumisvea, millest on varem ka juttu olnud, kuid eks igaüks otsustagu olukorra ja reaktsiooni üle ise. 

Jalutasime nimelt ühel kenal õhtul Kadriorus ja otsustasime poest läbi minna, et enne kojulöntsimist jäätist osta. Mõni toidukauba artikkel sai veel lisaks korvi veeretatud ja plika nuias endale kartulikrõpsupaki välja. Mina kui suurema osa ajast siiski veendunud rämpstoidu vastane (no vahel harva ikka juhtub, aga enamasti ma seda poolkeemiat ei soosi) tegin ettepaneku, et ostku oma krõpsupakk oma taskuraha eest, ma maksan siis ülejäänud toidu eest. Lasksin plikal enda ette järjekorda seista (ta on ca 1.65 pikk 13-aastane üldiselt mõistliku ellusuhtumisega hästi õppiv tegelane) ja lappasin oma korvi tema taga lindile tühjaks. Kassapidaja oli pahur nagu herilaselt susata saanud tikrikorjaja, tõmbas teretamata või suuremat entusiasmi üles näitamata krõpsupaki lohinal koodilugejast läbi ja nimetas summa. Plikal oli püksitaskus nii münte kui kokkukeeratud viiekas ning hiljem ta selgitas, et oli tahtnud münte anda, et tasku tühjaks saada, aga müüja näoilme peale käigupealt ringi otsustanud, sest kartis, et üle-eurose summa sentidest kokkulugemine põhjustab müüjale lisavaevusi ning tõmbas seega viimasel hetkel taskust viieka ja sättis selle rahaalusele. Rahatäht, paraku, oli neljaks kokku keeratud ja müüja käratas seda silmates pikemalt tseremoonitsemata üsna lahkusetult ja valjusti kaks sõna: "Raha sirgeks!" Tüdruk, kes on mul kange iseloomuga ja igasuguse ülekohtu suhtes tundlik maailmaparandaja, läks küll näost lapiliseks, kuid ei öelnud õnneks sõnagi, näperdas raha lahti, võttis oma krõpsupaki ja jäi ootama, kuni ma oma protsessiga kassas ühele poole saan. Maksin kraami eest suure vaevaga keelt hammaste taga hoides ning arutasime asja tüdrukuga alles siis, kui olime müüja kuuldeulatusest väljas teel kodu poole. 

Kas see oli tõesti moodus, kuidas täiskasvanud inimese ja teenindajana teismelisega käituda, isegi kui plika tegigi väikse vea? Kas ta oleks mulle samamoodi käratanud? 

Pilt netiavarustest, ilmselgelt nõukaaegne olustik 

Mis meenutab mulle viimase aja klienditeenindaja-elamustest veel teistki näidet, küll mitte nii ärritavat, aga siiski. Enne lõplikult tagasi linna kolimist resideerusime mõnda aega Saue külje all. Saue on teatavasti linna staatuses Tallinna peaaegu et käepikendus ja poode on seal päris mitu: Maxima, Grossi pood, Rimi ja midagi on seal veel. Me käisime pärast rongiga linnasttulekut enamasti kas Grossis või Saue Kaubakeskuses, ja eriti viimases (kui ma õigesti mäletan, siis see käib Keila Tarbijate Ühistu või miski sarnase moodustise alla) kukutas kaadrivalik mul küll lõua rinnuni lahti. Suurem osa kassiiridest on tõesti pensionieas tädid, kes liigutavad ennast alles siis, kui muud võimalust enam ei ole, ja siis ka nii aeglaselt, et mul jõudis kassajärjekorras kolm korda tekkida kiusatus laduda kaup tagasi ja vehkat teha. Grossis olid veidi tegusamad tädid, aga suhtlus käis ainult vene keeles ja kui kassaaparaadis paber otsa sai, oli ikka tükk aega naljakas. No vabandage ...? 

Ettevõtte juht ei jõua päris kõike ise teha, ka siis mitte, kui on väga võimekas ja eriti siis mitte, kui ettevõte pidevalt kasvab või ongi juba suur. Põhjusel või teisel on sageli vaja ettevõttesse palgata klienditeenindaja. Kes see inimene on ja mida ta teeb? 

See on inimene, kellega kohtume igapäevaselt kas kodust toidutagavara täiendades, restorani sööma minnes, kino või teatrietendust külastades või infotelefonile helistades. Klienditeenindaja töö on eelkõige esindada ettevõtet ja selle juhtkonda ning tagada kliendi rahulolu positiivse suhtumise, viisaka käitumise ja professionaalselt kiire tegutsemisega. Klienditeenindaja professionaalsusest sõltub, kas jääme kliendina külastatud ettevõtte toote või teenusega rahule. Paraku on viimasel ajal vaat et kasvava trendina näha klienditeenindajaid, kelle suhtumine meenutab mulle lapsepõlves nähtud leti taga seisvaid nõukaaja pirtspekke, kellel ei kõlvanudki igaüht teenindada.

Kvaliteetse teeninduse tagavad loomulikult töölevõetud teenindaja isikuomadused, hoiakud, suhtumine, oskused ja käitumine. Head teenindajat võiks iseloomustada ladus suhtlemisoskus, elementaarne viisakus, valmisolek teisi inimesi teenindada, oma ettevõtet esindada ning hoolikus, kohusetundlikkus, kiirus ja täpsus oma tööülesannete suhtes. Klienditeenindaja töökvaliteedist sõltub, kas klient jääb ettevõttele ja tema toodetele/teenustele lojaalseks või liigub koos oma rahaga ettevõtlusturul edasi sinna, kus klienditeenindaja suudab oma tööd paremini teha.

Ettevõtte väärtussüsteemi üks alustalasid peaks olema teenindaja hoiak ja arusaam, et klient peaks ettevõttest lahkuma rahulolevana. Kvaliteetne teenindus on siinkohal üks võtmetegureid, seetõttu peaks ettevõtte juht klienditeenindaja rollile ja väljaõppele pidevalt suurt tähelepanu pöörama. Klienditeenindaja on ettevõtte visiitkaart, kellest sõltub, kas klient pöördub ka edaspidi ettevõttesse tagasi või viib oma raha mujale.

Juhtkond võiks mõista, et kõrgetasemeline teenindus ei sünni iseenesest, vaid pideva klienditeenindajate jälgimise, klientide tagasiside analüüsimise (kõik ei ole puhas kuld, mis kliendi suust kostab!), nõustamise, motiveerimise ja arendamise läbi. Sageli rikub üldpildi ettevõttest paraku just klienditeenindaja viisakusetus ning hoolimatus ja ebaprofessionaalsus.

Erinevate uuringute kohaselt hindavad inimesed klienditeenindajate juures teenindusvalmidust, elementaarset viisakust, avatust, lahkust ja professionaalselt kärmet tegutsemist. Alles seejärel mängivad rolli muud tegurid, olgu need siis ettevõtte ruumid või inventar.

Ettevõtja teab, et teeninduse kvaliteedi ja kliendi tagasipöördumise ning edasiste ostude toimumise määrab suures osas kliendi rahulolu klienditeenindajaga. See on oluline faktor ettevõtte maine kujundamisel ja hindamisel, mida tuleks arvesse võtta nii teenindajate ametikohale palkamisel kui ka järjepideva töö tegemisel klienditeenindajate koolitamisel, motiveerimisel ja hindamisel. Ettevõte võib olla kui tahes ambitsioonikas, suurepärase äriplaani ja kaugeleulatuva strateegiaga, kuid kui klient satub ostu sooritades klienditeenindajale, kes jätab mitteprofessionaalse ja ebaviisaka mulje, isegi kui ettevõtte kaup või teenus on kvaliteetne, siis on enam kui tõenäoline, et klient lahkub koos oma suure rahakotiga konkurendi juurde, kelle klienditeenindaja on koolitatud viisakamaks ja professionaalsemaks ning kes tõele au andes lihtsalt liigutab end kiiremini.

Klienditeenindaja on teatud mõttes nagu näitleja, tegutsemispaik on enamasti päevast päeva sama, kuid publik on pea iga päev erinev. Tal on täita erinevad rollid, mille määravad ära talle pandud ootused, tulgu need siis ettevõtte juhtkonnalt või klientidelt. Klient peab klienditeenindajat eelkõige konkreetse ettevõtte esindajaks. Kui saiaostmine mõnest poeketi kauplusest untsu läheb, siis sageli ei mäletata klienditeenindajat kui inimest eraldi (mul pole täna aimugi, mis nägu sel tädil oli, kes mu lapse peale röögatas, aga ma mäletan, et see juhtus Torupilli Selveris), vaid süüdistatakse isegi mitte üksikut kauplust, vaid poeketti/ettevõtet ja edaspidi hoidutakse võimalusel oma oste sooritamast seal, kus ostuga on kaasnenud ebameeldiv teenindus.

Seega tuleks ettevõtte juhtkonnal ja teenindajal endalgi teadvustada klienditeenindajalt oodatud rollide täitmine: ta on ettevõtte vahetu esindaja ja visiitkaart, ta on kliendi nõustaja ja soovide täitja, ta peab olema ladus suhtleja, seda ka kriisiolukorras; ta on usaldusväärsuse tagaja, tooteesitleja ning lõpliku müügi vormistaja ja kassas ettevõtte raha käitleja. Klienditeenindaja teeninduskvaliteet on ainutähtis tegur määramaks, kas klient tuleb uueks ostuks ettevõttesse tagasi või mitte. Et töö on keeruline, on ettevõtte juhi ülesanne leida motivatsioonisüsteem, mis hoiaks klienditeenindaja oma ülesannete kõrgusel. Kahtlen sügavalt, kas miinimumilähedane palk on ikka piisav motivatsioon? Viimasel ajal tundub, et kehv kaadrivalik taandub enamasti just sellele.  

Klienditeenindaja kompetentsuse määravad ära väärtused, hoiakud, oskused ja teadmised, millele tuginedes suudab teenindaja tööga edukalt toime tulla. Ametialaselt olulised on suhtlemise ladusus, käitumisoskus ja isiksuseomadused. Inimene peaks sellel ametikohal suutma aduda talle antud vastutuse ulatust ning mõistlikul määral näitama tööülesannete täitmisel ka ise üles initsiatiivi, et palk südametunnistuspiinadeta välja teenida. Ettevõtte juht kannab lisaks palgale veel ka palgaga seotud riikliku maksukoorma, seega peab palgatud töötaja makstud palga eest ettevõttele ju mingi väärtuse vastu andma. Inetu või ükskõikne käitumine klientidega seda vaevalt on.

Klienditeenindaja peaks olema emotsionaalselt stabiilne inimene, kes suudab ka keerulises olukorras rahu säilitada, olukorda analüüsida ja kiiresti loogilise lahenduse välja pakkuda. Selle ametikohaga kaasnevad sageli vägagi keerulised situatsioonid, kus klient võib olla rahulolematu ja kiirustav hoopis muudel põhjustel, toote või teenuse halva kvaliteedi pärast pettunud või mõnikord isegi agressiivne (näiteks alkoholi või muid aineid tarbinud). Ettevõtte juht peaks olema kehtestanud üldised juhised, kuidas teenindaja peaks kriisiolukorras käituma, et kaitsta ennast ja ettevõtet, samal ajal üritades võimaluste piires ka klienti rahustada. Kas ja kuivõrd seda tehakse, pole mul aimugi, aga üldmulje hakkab kujunema üha rohkem selline, et kassasse pannakse mingi suvaline kuju, peaasi, et oleks keegi, kes raha vastu võtab ja kassasahtlis õigesse vahesse märkab torgata, muu nagu polekski oluline?

Oma raha mingisse ettevõttesse jättes tahaks näha klienditeenindajat, kes tegutseks kiiresti ja tõhusalt, jätaks kogu olemisega mulje, et töö, mida ta teeb, on tore, mitte tüütu ja jube koorem. Üldmulje teenindajast võiks olla efektiivne ja tõhus, sõbralik ja viisakas ning ostuprotsess ise kulgeks kiiresti ja takistusteta. Takistuste või muude viperuste ilmnemisel võiks klienditeenindaja taibata vabandada ja kiiresti alternatiivset lahendust välja pakkuda.

Millist tüüpi klienditeenindaja mind kliendina üldiselt kõige rohkem ärritab? Vastus: aeglane ja uimane, ükskõikne ja lahkusetu, ärritunud (mis te tulete siia mind segama, mujalt pole oma saia osta või?) ignoreeriv (jutustab kellegi teisega ega pööra üldse tähelepanu mulle, kes ma seal alandlikult seisan, et saia peale vorsti osta), organiseerimatu (ei tea, mida teha; küsida ka ei taipa kelleltki), kaootiline (sahmib tulemuseta siia-sinna, on minu peale vihane, kui kassas paberirull otsa saab või kassasahtel lahti ei tule) ning ebaviisakas. Ka ei meeldi mulle, kui mind koheldakse kui konveierilindi nähtust number x (kõik siin käivad ja nõuavad midagi, pole teie siin ei esimene ega viimane, nii et oodake oma järjekorda, veel parem, minge minema!). Iga kliendi jaoks on just tema mure kõige olulisem ja hea klienditeenindaja ülesanne on võimalikult kohe võimalikult adekvaatselt ja viisakalt reageerida. Kas need arusaamad on vananenud või mis pagan toimub? Muuseas, ka laps ja teismeline on klient, kellega tuleb viisakalt rääkida. Esiteks on see klienditeenindaja esmane ülesanne oma ettevõtte visiitkaardina, teiseks võiks klienditeenindaja ühiskonnas olla täiskasvanuna lapse käitumisele eeskujuks ja kolmandaks, lapse rahakott sõltub üldjuhul tema vanemast, kes võib täiesti juhuslikult seista lapse järel järjekorras, teha nähtust oma järeldused ja järgmisel korral soovitada lapsel kasutada oma raha klienditeenindaja juures ettevõttes, kes suhtub temasse viisakalt ja austusega.

Selge see, et iga klient ei oska meil veel kuningana käituda. Selge see, et seekordne kokkumurtud viiekas oli minu vähese õpetuse viga. (Käsi südamel - enamasti silub tüdruk taskust võetud rahatähe ikkagi sirgeks.) Siiski võiks elementaarne viisakus olla lahutamatu osa klienditeenindaja tööst. Viisakas ja klienti austav teenindaja annab kindlasti aluse pisivead teenuse või toote puhul lihtsamini andeks anda. Inimestele üldjuhul ei meeldi kurjalt põrnitsev ärritunud teenindaja, kellelt ei kuule sõnagi ei tervituseks, vabanduseks ega tänamiseks. Jällegi, klienditeenindaja on ettevõtte visiitkaart ja viisakusetu või teistega lobisev ning kliendile tähelepanu mittepöörav klienditeenindaja on esimene põhjus, miks klient läheb esimesel võimalusel koos rahaga konkurendi juurde, kelle klienditeenindaja käitub inimlikumalt.

Kliendi ja klienditeenindaja vaheline suhtlemine baseerub vastastikusel austusel, seega on nii kliendi õigused ja kohustused ostu sooritades kui ka klienditeenindaja õigused ja kohustused ettevõtte nimel müüki sooritades omavahel tihedalt seotud. Kliendil on õigus saada hinnale vastavat toodet või teenust ning teenindajapoolset täit tähelepanu, kuid teenindajasse ja tema töösse tuleks suhtuda inimlikult ja austavalt. Klienditeenindaja ei ole ori ega asi, vaid inimene, kes elatustaset arvestades teeb suhteliselt siiski madala palga eest väga vajalikku tööd. Samas, isegi madala palga korral ei tohiks klienditeenindaja käitumine põhjustada ärritust ega ebamugavusi, vaid soodustama olukorda, kus klient jääb teenusega rahule ja tuleb tagasi uut ostu sooritama. Viperuste puhul on klienditeenindajal õigus võimalusele olukorda selgitada ja vabandada ning klient peaks olukorda analüüsima ja rahulikult järele mõtlema, mitte tegema emotsionaalseid tormakaid otsuseid. Kliendil on õigus kompenseerivale kokkuleppele ettevõttega, kui teenindaja käitumine või käpardlikkus on põhjustanud talle ebamugavusi või rahalist kahju. Kui klienditeenindajale ei ole antud volitusi sellist kokkulepet ettevõtte nimel kliendiga teha, peaks juhtkond tagama klienditeenindajale võimaluse kutsuda kliendiga olukorda arutama pädevam volitustega esindusisik, kes peab siiski mõlemad pooled ära kuulama ja arvestama, et alati pole viga klienditeenindajas. Mõlemal poolel on õigus anda ja saada selgitusi ja vabandusi ning saada võimalus olukorda parandada. Kliendil ei tohiks olla õigust klienditeenindajat sõimata ega alandada ning klienditeenindaja kohustus on järgida seadust, samal ajal tagades kliendile võimalikult kvaliteetne teenindus, ka lastele. Suhtlemine on alati keeruline, kuid eriti keeruline siis, kui mängu tuleb raha.

Klienditeenindajat motiveerivad head tööd tegema elamisväärne palk, tunnustus, koolitused, soodustused, ettevõtte sisekliima ja inimestevahelised üksteist toetavad suhted, kuid samuti ka sisemine soov teha kvaliteetset tulemuslikku tööd, valmidus teenida inimesi ja ettevõtte huve. Motivatsiooni tõmbavad tõenäoliselt alla väike palk, juhtkonna huvipuudus, konkurentsikartus, vallandamishirm (kõigil on maksud maksta ja kohustused täita), tunnustuse puudumine, aga ka erinevad sisemised hirmud ebameeldivustega hakkamasaamiseks, vastumeelsus töö iseloomu, suhtlemise või inimeste vastu, introvertne kinnine loomus jne, mis iganes seal veel võib olla. Iga inimene, kes klienditeenindajaks kandideerib, peaks kõigepealt läbi analüüsima ametiga kaasnevad plussid ja miinused. Klienditeenindajat tööle võttes peaks ettevõte arvestama, et see inimene on esimene, kes kliendile annab aimu ettevõtte suhtumisest, eesmärkidest ja valukohtadest. Väikese palgaga tööl hoitav tõre ja ebapädev teenindaja ei veena enam kedagi, et ettevõttel võiks hästi minna, pigem on sedasorti teeninduskultuuri esindaja märk allakäiguspiraali algusest. 

Positiivne ja energiline klienditeenindaja on firma kvaliteedimärk. 

Või vähemalt võiks olla? 

Admiral Nelson marinaadis ja muud kuulujutud

Teate, miks rummi (või mõnikord ka konjakit) kutsutakse inglise keelt kõnelevates maades ‘Nelson’s blood’ - Nelsoni veri? Rääkisin just seda lugu ühele oma endisele õpilasele ja panen siis siia ka üles. 

Sellega oli nii. Läinud vana admiral Nelson Napoleoni sõdade ajal Trafalgari lahingus Hispaania ranniku lähedal prantslaste ja hispaanlaste vastu taplema. Aasta siis oli 1805 ja Nelson 47-aastane, ühest silmast peaaegu pime ja kätest alles ainult vasak. Inglased võitsid lahingu, prantslased ja hispaanlased said haledalt peksa ja kaotasid merel üle 20 laeva. Aga üks prantslasest teravsilm laskis Nelsonile kuuli õlast sisse ja selgroost läbi ning vaene vennike viskas kolm tundi hiljem lusika nurka. Otsustati kuulus admiral ja rahvuskangelane seal Hispaania ranniku lähedal kaunil oktoobrikuu päeval siis rummi (mõnedel andmetel Prantsuse konjakit) täis tünni libistada, et surnukeha hapuks ei läheks, kuni nad suurmehe Inglismaale transpordivad, et ta kodumaal suurte auavaldustega maha matta. Aga madrused, va rajakad, käisid öösiti laevatrümmis salaja märjukest varastamas, puurisid aga oherdiga tünni põhja väikse augu ja niristasid kõrrega kinnise rummitünni tühjaks, kapten ei saanud midagi aru - kõik vaadid alles, aga madrused täis nagu tinaviled. Kui siis Nelsonit ükskord Inglismaal tünnist välja hakati võtma, oli rumm muidugi kadunud ja suur admiral lödi nagu käpardist taluperenaise sooja kätte jäetud hapukurgitegu. Madrustel millegipärast kadunud tükiks ajaks rummivarastamise isu ära. Vaat nõnda, sealtmaalt saanudki rummi nimeks “Nelson’s blood”.

Ajaloolise tõe huvides tuleb siiski ära mainida ka versioon, kus Nelsoni surnukeha pistetud kodumaale viimise ajaks tõepoolest mürri ja kampriga segatud rummi või konjakisse “hoiule” (sealt ka väljend inglise keeles “pickled Nelson” - marineeritud Nelson), kuid konjakivaat tõmmatud laeva peamasti ja relvastatud valvurid pandud alla valvama. Iseküsimus on, kas valvurid pandi sellepärast vaati valvama, et madrused konjakit ära ei varastaks või hoopiski seetõttu, et surnukeha laevapardale omapäi ringi kondama ei läheks (meremehed, eriti tol ajal, olid üks ebausklik kamp tegelasi!) :D

Inglise keele väljendid “sucking the monkey” ja “bleeding the monkey” ongi tulnud omaaegsest kuningliku mereväe madruste kõnepruugist ja mõlemad tähendasid vaadi kõrrega tühjaks niristamist. Väljendid “tapping the admiral” ja “Nelson’s blood” on konkreetselt seotud Nelsoni surmaga. Loost ringles erinevaid versioone, kus detailid veidi erinesid. Ametlik versioon tunnistanud küll napisõnaliselt, et admirali surnukeha paigutati “kangesse piiritusse”, kuid täpsemaid detaile ei avaldatud.

Photo credit: https://en.wikipedia.org/wiki/Nelson%27s_Column#/media/File:Trafalgar_Square-2.jpg

Kes Londonis ringi luusinud, on ilmselgelt käinud ka tuviderohkel Trafalgari väljakul, kus kuulsa strateegi kivist kuju on üle 50 meetri kõrge graniitsamba otsa tõstetud. Ma ei tea, kuidas teiega on, mina olen seal mitu korda tuvidega võidelnud :D  Tänapäeval, kuuldavasti, on inglased ise ka oma pähelendavatest tuviparvedest silmini tüdinenud ja harrastavat Trafalgari väljakul tõhusalt tuvitõrjet J Olgu tuvidega kuidas on, Trafalgari väljaku monumendi ehitamist Nelsoni mälestuseks alustati 1840 ja valmis sai see kolm aastat hiljem 1843, kuid ettevalmistustööd alanud juba 1838, mil kutsutud kokku hiiglaslik komitee, mis koosnenud rohkem kui 120 omaaegsest tähtsast ninast.

https://en.wikipedia.org/wiki/Nelson%27s_Column#/media/File:William_Henry_Fox_Talbot_-_The_Nelson_Column_in_Trafalgar_Sqaure_under_Construction_-_Google_Art_Project.jpg

Kuju seisab näoga lõunasse, Whitehalli ja parlamendihoone (Palace of Westminster) poole. Monumente on Nelsonile püsitatud mujalegi, nii üsna mitmesse kohta Inglismaal kui ka näiteks Barbadose saarele Kariibi merel, Šotimaale Glasgow’sse ja Kanadasse.

Mind on igasugu ajaloolised tegelased huvitanud just inimlikust aspektist. 

Horatio Nelson on inglaste rahvuskangelane, sest just tänu tema tarkusele ja jonnakusele saavutanud inglased merel rea võite prantslaste üle, mille tagajärjel väidetavalt sai Napoleon ka Waterloo lahingu käigus lõplikult lüüa. Nelsoni ema, kes suri siis, kui poisike oli 9-aastane, oli kuulsa Robert Walpole’i, Suurbritannia de facto esimese peaministri veresugulane. Poiss sai nime oma vanaisa, Horatio Walpole’i järgi, õppis Paston Grammar School'is ja hiljem King Edward VI’s Grammar School’is (mõlemad riigikoolid) ning läks 12-aastaselt mereväkke teenistusse aastal 1771. Teenistus kuninglikus mereväes viis teda kõikvõimalikesse kohtadesse, muu hulgas näiteks Taani, Vahemerele, Korsikale, Egiptusesse, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Kariibi merele ja isegi Arktikasse.

Viimase paigaga seoses ringleb veidi uskumatu lugu, kuidas Nelson läinud koos sõbra ja vintpüssiga laeva pardalt jääle jääkaru taga ajama, püss aga ei teinudki õigel ajal pauku ja Nelson tõrjunud püssipäraga jääkaru seni tagasi, kuni jäässe tekkinud hiiglaslik pragu, karu jäänud teisele poole vett ja Nelson pääsenud tagasi laeva. Lmao! Arvestades, et kirjelduste järgi oli Nelson mitte rohkem kui keskmist kasvu kõhnapoolne mees, pidi ta olema kas erakordselt sitke tegelane erakordselt vinge vintpüssipäraga või siis oli tegu eriti tillukest kasvu jääkaruga. Ja pole varem ka kunagi kuulnud, et jääkarusid kohutaks miski jäässe tekkinud pragu või külm vesi. Ning lõpetuseks, pidi ikka võitlus olema, et Arktikas jäässe pragu tekitada! :D Nii et vähemalt see lugu tundub paras muinasjutt, aga kes teab, kus suitsu, seal tuld. 

Nelson sai lahingutes mitmel korral haavata, jäädes ilma nii paremast käest kui ka paremast silmast. Sellega seoses meenub veel üks lugu, kus kangekaelsusega silma paistnud Nelson (talle meeldis aeg-ajalt käske eirata ja asju oma äranägemise kohaselt teha) toonud kord vabanduseks, et ei saanud käsule alluda ega laevu lahingus tagasi tõmmata, sest ei näinud signaali, kuna hoidis pikksilma oma viga saanud silma ees. Loll on see, kes vabandust ei leia! :D

Laeva nimega Victory, mille pardal Nelson saatusliku kuulihaava sai, võib tänapäeval näha Porthsmouthis. Õelad keeled räägivad, et Nelson seisnud rohkem reelingu ääres öökimas kui kaptenisillal, sest olgugi et terve tema karjäär alates poisikesepõlvest kuni surmani oli lahutamatult seotud kuningliku mereväe ja laevadega, olnud ta peaaegu kogu aeg merehaige.

Source: http://www.rmg.co.uk/discover/researchers/research-guides/research-guide-n1-horatio-nelson

Alati kui Nelsoni välimust mainitakse, armastatakse ette kujutada, et ta kandis paremal silmal musta sidet. See olla müüt. Tegelikus elus polevat ta mitte kunagi sidet kandnud, sest silm oli küll viga saanud, kuid mitte väliselt. Ka portreedel pole ta kordagi silmasidemega. Väidetavalt olnud hoopis parema silma pupill sama suur kui “teise silma sinine osa” ja silma sees olnud lähedalt vaadates üle pupilliosa näha miskit kilejat moodustist. Kae? 

Näojooned olnud Nelsonil teravad, juuksed lokkis ja lopsakad (täpset juuksevärvi ei teata, noorema ea portreel kandvat ta parukat, sest põdenud malaariat ja lasknud ülemäärase higistamise tõttu juuksed maha ajada; keskeas, kui ta 38-aastaselt käe kaotas, kirjeldati juukseid kui liivahalle, mis pärast oppi muutunud täiesti halliks), jume tugevasti päevitunud nagu merekarudel ikka, pilk karm ja terane, kuid välimuselt pigem lühemat või keskmist kasvu õbluke, kuid sitke kehaehitusega mees. Tal puudunud esihambad, nagu kirjeldanud keegi, kellega koos ta kord maitsi tagasi Inglismaa poole reisinud ja see olnud põhjus, miks ta peaaegu mitte kunagi ei naeratanud. Samas siiski võib internetist leida ka vastupidiseid väiteid, et tal olnud meeldiv naeratus ja lahke silmavaade. Nii et mine võta kinni, kuidas sellega täpselt oli, elus on ikka nii, et osa inimesi näevad positiivset, teised jälle ainult kõike negatiivset. 

Kas krahv Nelsonil oli ka leedi Nelson? Muidugi oli. Nelson abiellus märtsis 1787 ühel Kariibi mere saartest, enne kui laevastik juulis Kariibi merelt lahkus. Frances või Fanny, nagu teda kutsuti, oli jõukate vanemate laps, varases lapsepõlves orvuks jäänud ja suureks sirgudes abiellunud arstiga. Abielupaar sõitis Inglismaale, kuid Fanny mees suri peagi ja lesestunud kaunitar pöördus koos aasta ja viis kuud vana pojaga tagasi Kariibi mere saarele, kus elas oma onu juures, kes oli väidetavalt prominentne kohaliku tähtsusega poliitik, kuivõrd see väiksel saarel võimalik on. Onu jõukas majapidamises kohtus Fanny Nelsoniga, nad abiellusid ja Fanny kolis Nelsoni juurde Inglismaale. Fannyt on Nelsoni kaasaegsed kirjeldanud kui ebatavaliselt värske välimusega kaunitari, kes siiski intellekti poolest oli pigem keskpärane, kuid tõsiasi, et ta suure tõenäosusega oli jõukas (ta päris nii oma vanematest kui ka esimesest abikaasast järelejäänud vara) ja pidi ka pärima oma prominentse onu varandusest vähemasti osa, tegi temast nähtavasti siiski Nelsoni jaoks atraktiivse partii. Ajal, mil Nelson oli merel, hoolitses Fanny Inglismaal majapidamise ja Nelsoni eaka isa eest. Abielu päris pilvitu polnud, sest nagu teada, kohtus Nelson Vahemere piirkonnas teenistuses olles Emma Hamiltoniga ja katkestas suhte arenedes Fannyga läbikäimise. Ühiseid lapsi neil polnud. 

Olgugi et Nelson kirjutas pärast abiellumist oma sõbrale William Lockerile, et ta oli oma valikuga väga rahul ja täiesti kindel, et naine teeb ta õnnelikuks kogu ülejäänud eluks, olid saatusel siiski teised plaanid ning selleks ajaks juba keskeas ja ühe käe kaotanud Nelson kohtus Briti kõrges eas suursaadiku, Šoti verd söör William Hamiltoni (1730-1803) proua leedi Emma Hamiltoniga (1765-1815), keda on kaasaegse näitsiku päevikus kirjeldatud kui kaunist, heatujulist ja sõbralikku. Heatujuline ja sõbralik Emmake aga ei raisanud aega ja kuulutas kõikjal, kui paha on Fanny kõiges, mida ta teeb ja kuidas ta on isegi Nelsoni isa poja vastu üles keeranud. Mis puutub Nelsoni isasse, siis vanahärra oli olnud täiesti šokeeritud sellest, kuidas poeg ei teinud abielu praavitamiseks midagi, jättes oma seadusliku naise maha ja elades avalikult koos Emma Hamiltoniga. 

See olla kuuldavasti olnud Nelsoni lemmikportree Emma Hamiltonist. 

https://en.wikipedia.org/wiki/Emma,_Lady_Hamilton#/media/File:Johann_Heinrich_Schmidt_-_Emma,_Lady_Hamilton.jpg

Emma oli kahtlemata värvika saatusega kaunitar. Tema sünnijärgne nimi oli Amy Lyon, tüdruk oli kahekuune, kui suri ta sepast isa ja ema kasvatas tüdrukut üksi. Korralikku ametlikku kooliharidust ta ei saanudki, kui ma õigesti aru sain. Tüdruku lapsepõlv oli ilmselt keeruline ja on teada, et 12-aastaselt oli ta juba miski kirurgi majapidamises Chesteris teenija ja edasi sattus Londonisse. Seal olevat ta kohanud teist teenijat, kes tahtnud saada näitlejaks, üks asi viis teiseni ja Amy edasine saatus oli Covent Gardenis kuulsaid näitlejannasid ümmardada. Nõndaks. Edasi läks nii, et mingi söör, kelle eestkoste alla ta sattus, tegi talle 15-aastaselt tite, aga ei kihutanud teda minema, vaid kärkis ja paukus, kuid majutas piiga lõpuks ühte oma paljudest Londoni majadest. Laps sündis arvatavalt suvel 1781, sai nimeks Emma Carew ja anti kasvatada ühele kenale paarile ja edaspidises elus sai temast koduõpetajanna. 

Amy aga sattus järgmisesse suhtesse kellegi kodanik Greville'iga, kes käis peale, et Amy muudaks oma nime Emma Hartiks. Noormehe sõber juhtus olema maalikunstnik George Romney, kes langes kaunist noorest modellist elu lõpuni kestvasse vaimustusse ja maalis temast rea kauneid kunstiteoseid, mistõttu Emma oli peagi hõrgu kaunitarina tuntud ka kõrgemates ringkondades. 

Edasi läks nagu sellistel puhkudel ikka vahel juhtub. Greville'il said rahad otsa, tal oli kiiresti vaja leida rikas naine, et oma rahalist olukorda päästa (selleks sai Henrietta Middleton), ja kaunis, kuid rahatu Emma muutus tülikaks koormaks, kellest oli vaja kiiresti vabaneda. Greville rääkis augu pähe oma eakale suursaadikust onule William Hamiltonile, kelle naine oli 1782 surnud. Vanale Williamile oli poisi abielu mokkamööda, sest ta pääses siis poisi kulukast ülalpidamisest ja kaunis Emma lisati meeste omavahelises kokkuleppes kena nipsasjana vanamehe silmipimestavasse kunstikogusse. 

Greville, va silmakirjalik ahv, ei iitsatanudki Emmale kokkuleppest onuga, vaid pakkus süütult välja, et Emma võiks onu Williamile külla sõita ajaks, mil tema, Greville, käib "äriasjus Šotimaal". Emma saadeti onu juurde jutu järgi kuueks kuni kaheksaks kuuks, kuid kohale jõudes sai näitsik teada, mis sorti kaupa oli temaga tehtud. Emmast sai Williami (üle kogu Euroopa tuntud külalislahke) salongi kaunis perenaine, kelle tantsuoskust ja lauluhäält, kuid mis peamine, kauneid kehavorme käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt. Pärast kuid Greville'i naasmist oodates ja mõistes, et seda ei juhtu, lõpetas Emma viimaks Williami voodis. Vanamees oli viiekümnene, piiga temast 35 aastat noorem. Nad abiellusid septembris 1791 ja Amyst sai leedi Emma Hamilton. Ta oli nutikas ja õppis kiiresti ning rääkis peagi vabalt nii prantsuse kui ka itaalia keelt ja koolitas end lootustandva lauljana. Leedi Hamiltonist sai kuninganna Maria Carolina lähedane sõbranna (kes oli juhuslikult Napoli kuninga abikaasa ja Prantsusmaa kuninganna Marie Antoniette'i õde). Vaat nii. 

Nelsoniga kohtus Emma esimest korda vastuvõtul 1793 oma suursaadikust abikaasa majas. Nelson naasis viis aastat hiljem koos oma kasupoja Joshuaga, kes selleks ajaks oli juba kahekümnendates noor mees. Emma korraldas suurejoonelise peo tähistamaks Nelsoni 40 juubelit ja varsti pärast seda olevat nad teineteisesse armunud. Vana Hamilton olnud selleks ajaks juba igavesti vana mees, oodanud igatsusega pensionipõlve ja toetanud väidetavalt Nelsoni ja oma naise suhet igati, suhtudes selleks ajaks elavasse legendi Nelsonisse imetluse ja austusega. No ma ei tea ...  Olgu sellega kuidas oli, Emma sünnitas Nelsonile 1801 tütre Horatia ja Nelson elas Emmaga avalikult koos. Abielluda nad ei saanud, sest Emma austas oma eakat abikaasat sedavõrd, et ei kavatsenud mingit lahutust nõuda, vaid ootas viisakalt ja trikkideta tema surma. Ka Nelson oli endiselt abielus, isegi kui ta sisemuses võib-olla hellitas lootust lahutusele. Proovikivi missugune kõigile asjaosalistele! Nii nad siis kõik koos Merton Place'is rõõmsasti elasid: Nelson, Emma, nende tütar, Emma ema ja Emma abikaasa vana William. Ohjah. Loomulikult oli see skandaal, miks siis ei olnud, 19. sajand ju. 

Vana Hamilton suri 1803 ja Nelson läks uuesti merele, jättes Emma ootama nende teist tütart, kes mõne nädala pärast siiski suri. Emma hakanud Nelsoni merel olles meelt lahutama hasartmängudega ja kulutanud suhteliselt palju raha. Ta oli nüüd vaba ja saanuks Nelsoniga abielluda, kuid Nelson-poiss ei ajanud pabereid korda või siis lihtsalt ei saanud Fannylt lahutust. Kui Emmale oktoobris 1805 toodi teade Nelsoni surmast, karjatanud ta ja kukkunud maha ega suutnud kümme tundi ei sõnagi rääkida ega ainsatki pisarat valada. 

Pärast Nelsoni surma ignoreerisid ametimehed Nelsoni testamenti ja näpunäiteid Emma ja Horatia ülalpidamise suhtes ja kõik rahad suunati millegipärast hoopis Nelsoni vennale. Patriarhaalne gäng, pole midagi lisada. Emma langes võlgadesse, üritades Nelsoni mälestuseks Merton Place'i üleval pidada ja põgenes lõpuks võlausaldajate eest Prantsusmaale, kus ta hakkas masendusest jooma ja suri 10 aastat hiljem 49-aastaselt Calais's samal aastal, mil Napoleon Waterloo lahingus inglaste Wellingtoni ja preislaste printsi käest tappa sai (1815. Prantslastega ei tasu seda teemat mõistagi jutuks võtta, nende meelest sai Wellington juba kere peale, kui preislased kohale ilmusid ja kõik ära rikkusid. Prantslaste peanuppudesse ei mahu kuidagi võimalus, et Napoleon võiski luuser olla, nende meelest olid ikka kõik teised pahad :D ). Admiral Nelsoni suure armastuse Emma haud aga rüüstati järgnevates sõdades ja mälestus sellest läks kaduma. 

Nelsoni tütar Horatia abiellus hiljem pastoriga ja suri alles 1881. Tal oli kümme last, sealhulgas poeg Horatio Nelson ja tütar Horatia. Nelsoni tütar ei tunnistanud end iialgi avalikult Emma lapseks ja ühelegi oma tütardest ta ema nime ei andnud. Inimesed on ikka imelikud ja nende saatused ja valikud on ettearvamatud. 

Nelsoni tütar Horatia ca 1815. 

https://en.wikipedia.org/wiki/Horatia_Nelson

Lõpetuseks ikkagi tagasi Nelsoni enda juurde. Kõige sagedamini olla inimesed siiski imestanud, kui “tavaline” ja “silmatorkamatu” ta olnud välimuselt. Rahvuskangelase puhul ilmselt eeldatakse, et tal on kuldsed kiharad ja igavesti kestev nooruslik jume :) Tegelikult aga vananes Nelson nii nagu kõik teisedki normaalsed inimesed, läbielatu vajutas talle nagu teistelegi näkku sügavad vaod ja muutis juuksed halliks. Rahvuskangelaseks sai ta alles pärast surma.

Vaat niisugused olid lood Nelsoni ja tema eluga. Keda see põnev tegelane ja tema elukäik huvitab, loeb ise juurde ;)

Allikad:

https://en.wikipedia.org/wiki/Horatio_Nelson,_1st_Viscount_Nelson

https://en.wikipedia.org/wiki/Emma,_Lady_Hamilton#Meeting_with_Nelson

https://en.wikipedia.org/wiki/Frances_Nelson

http://www.anglotopia.net/british-history/ten-interesting-facts-admiral-horatio-nelson/

http://hmshinchinbrook.weebly.com/1/post/2012/06/what-did-nelson-look-like-part-two-what-was-said.html

Väärtusta õpetajat (enne kui on hilja)

Kujutlege hetkeks, et peate oma lapse 1. septembril esimesse klassi viima. Lasteaed on selja taga, koolikott on ostetud, pinalis on piinlikult teravaks lihvitud harilikud pliiatsid, koolijütsil on uhke tekkel peas, valge pluus seljas ja lill näpus, laps on õhevil ja õnnelik. Sammute uhkusest pakatava südamega aktusele, kõik on pidulik ja ülev, teie laps läheb esimest korda kooli, uus etapp elus on peale hakanud, jippiii! Algab aktus, aga direktor on kuidagi murelik, seisab seal, kulm kipras ja närib huuli. Algab aktus ja algab uus kooliaasta, aga õpetajat jütse lavale aitamas pole. Klassitäis uusi rüblikuid on innukalt või vähem innukalt valmis pilgu aabitsasse puurima ja keeleots suust väljas, vihikusse numbreid maalima, aga õpetajat pole. Ei, ta ei hiline aktusele. Teda POLE ÜLDSE, sest murelikul direktoril polnud suvel ühtegi sobiva kvalifikatsiooniga inimest võimalik tööle võtta. Isegi kui kvalifikatsiooniga ülikoolilõpetajaid on, siis õpetajaametisse tahtjaid lihtsalt pole!

Photo credit: emaze.com

Ega see pole ainult Eesti probleem. Võrdluseks - heaoluriigis Rootsis on hetkeseisuga puudu 65 000 õpetajat ja kriis on süvenenud määrani, kus asjassepuutuvad kodanikud allkirjastavad avalikke kirju riigile, viidates peagi kätte jõudvale suurele kriisile koolis ja ühiskonnas. (Allikas: gp.se; Lärarbristen är ett samhällshot, http://www.gp.se/nyheter/debatt/lärarbristen-är-ett-samhällshot-1.4459023) Nemad seal on aru saanud koletust tõsiasjast, mis meile siin veel kohale pole jõudnud - puudujäägid õpetajate leeris löövad valusasti kogu ühiskonda alustades lasteaia tasandilt, põhikoolist rääkimata. Mäletate algust - lähete aktusele last kooli viima, aga õpetajat pole ... ?

Keegi ei ole ilmselt kokku lugenud, kui palju Eestis on õpetajaid puudu (rääkimata headest õpetajatest), aga tõenäoliselt on meil varsti sama lugu, isegi kui riiklik suurusjärk on Rootsist veidi erinev. Kui silmitseda kasvõi põgusalt Õpetajate Lehe töökuulutuste nurka, selgub, et tikutulega otsitakse kõige rohkem taga kvalifitseeritud lasteaia-, klassi-, füüsika-, keemia-, loodusainete- ja inglise keele õpetajaid, tõeline ikaldus on logopeedide ja eripedagoogide ridades jne, ehk et peaaegu kõigis valdkondades koolisüsteemis on inimesi puudu! Lasteaia ja algkasside õpetajaid ei leita. Miks? 

Kas me ühiskonnana pole aru saanud, et lasteaias ja algklassides kvaliteetse hariduse saamine (tõlge: õigesti lugema ja kirjutama õppimine) on hariduse vundament kogu edasiseks eluks? Kui meil pole selles vanuseastmes MOTIVEERITUD õpetajaid, miks me siis imestame, et eestlased ei oska enam lugeda, kirjutada ega peast arvutada? Tõendi selle kohta leiab iga sotsiaalmeedia väljaande kommentaariumist või ka lähima kaupluse leti tagant. 

Miks me nuriseme, et meie ministrid ei oska võõrkeelt? Kas meie koolid, välja arvatud mõned meeldivad erandid, suudavad tagada, et laps põhikooli lõpetades saab igapäevaelus ladusalt hakkama vähemalt kahes, aga miks mitte kolmes võõrkeeles? See oleks ju tänapäeva muutunud maailmas normaalne? Kui mitmes koolis kohtab inglise keele õpetajat, kes järjepidevalt viib tunni läbi võõrkeeles, nii et laps harjub tegelikult ka suhtlema-arutlema ja küsimusi küsima või võõrkeeles raamatuid lugema ega jää elulises olukorras sõnavara või hääldusega hätta? Kui mitu võõrkeeleõpetajat Eestis on võtnud vaevaks end kurssi viia keelekümbluse põhimõtetega (total immersion), kui mitmes koolis on auasi keeleõpet heal järjel hoida? Neid koole võib kahjuks sõrmede peal üles lugeda ja mida kaugemale sisemaale sõidate, seda nukramaks üldpilt muutub ... Ükskõik millist eriala laps pärast põhikooli või gümnaasiumi lõpetamist õppima läheb, suur osa erialasest infost on enamasti inglise keeles, mitte keegi ei hakka seda hirmkalli raha eest pisikese Eesti raamatuturu jaoks tõlkima ega kirjastama. Kuidas me siis saame end oma eriala saavutustega kurssi viia, kui meil pole koolieast alates võõrkeeles lugemisharjumust? Miks meie võõrkeeleõpetus üleüldiselt nii nigelal tasemel on, et isegi esindusisikutest ministrid, kelle olulisim ülesanne on ladusalt suhelda, jäävad kaamera ees hätta nii sõnavara kui ka hääldusega? Miks meie pilk tänasest päevast kaugemale ei ulatu? Äkki me pole ühiskonnana juba aastaid piisavalt motiveerinud ja koolitanud õpetajat? Äkki me kaadripuudusel paneme inglise keelt õpetama kehalise või käsitöö õpetaja, peamine, et koht on täidetud? Ehk on koer siia maetud?

Põhjuseid, miks noored kooli tööle ei lähe, on mitmeid ja ka väljalangevus on suur. Mõni värske õpetajahakatis peab hambad risti vastu ainult aastakese, kui sedagi, ja lahkub siis igaveseks koolist ega tule tõenäoliselt mitte kunagi tagasi, sest mõistab selle aasta jooksul: töö tänapäeva lastega on raske ka siis, kui sa suudad end tunnis kehtestada ja kui sulle on õpetatud, kuidas erisustega hakkama saada. 

Kuidas teie peaksite vastu nädalate viisi klassides, kus on 25 ja rohkem last, igaüks isemoodi isiksus, kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas, igaühel kodust pagasina kaasas oi-kui-erinev kasvatusmall ja ellusuhtumine oma vanematelt? Pluss kõik õhtud reflekteerides, töid parandades ja tagasisidet andes ning järgmist päeva kavandades? 

Palk on üldist elatustaseme tõusurallit arvestades pere ülalpidamiseks endiselt liiga väike, tõenäoliselt suur osa pereinimestest õpetajaid elab pärast arvete tasumist ülejäänud kuu siiski peost suhu, isegi kui riik teeb pisikesi ponnistusi olukorra parandamiseks. Keskmine ehitusmees ei võta teid jutulegi, kui te talle vähemasti kolm-nelisada eurot nädalas peo peale ei pane, kusjuures ta vastutab vaid ühekordselt teie vannitoa väljanägemise eest, aga õpetajaid peame rahulikul meelel üldjuhul siiski suhteliselt pisikesel kuupalgal, kuigi nende töömahtu ja vastutust ei anna ehitusmehe omaga võrreldagi? 

Et õpetaja töö on aeganõudev ja koormus suur, pole sageli võimalik (eriti maapiirkondades, kus pole sageli üldse tööd, rääkimata õpetaja päevaplaanile sobilikust lisatööst) õpetajatöö kõrvalt lisasissetuleku teenimisele mitte mõeldagi. Peale selle on aeg jõudnud sinnamaale, kus suur osa vanema generatsiooni õpetajatest hakkab pensionile jääma, kuid pealekasvu pole eriti näha. Üsna suur osa kogenud headest õpetajatest on nüüdseks vanuses 50-70. Kui nad kõik korraga otsustaksid väljateenitud puhkusele jääda, oleks riik ja lastevanemad ilmselt suures hädas ka meil Eestis, eriti maapiirkondades, aga mitte ainult seal.

Palk ei motiveeri ning maailm on suur ja lai, miks peaks noor tippspetsialist (sest saagem ükskord aru, vähemalt viis aastat ülikoolis õppinud magistrikraadiga lõpetanu seda ju on!) end kooliprobleemistikku matma, võõraste laste (ümber)kasvatamisega jändama, mõnikord puuduliku koduse kasvatusega noorte inetut käitumist taluma ja korrigeerima, arvestama KÕIGI laste individuaalsust ja unikaalsust, andekaid tagant õhutama ja aeglasemaid järele aitama, diferentseeritud tunde ette valmistama mõnikord kolmel-neljal eri tasandil, õhtuti end sadade harjutuste ja ülesannete parandamisega tapma (näiteks 5 klassi korda 25 tööd, arvutage ise, mis kokku tuleb, ja see on ainult üks päev nädalas), kujundava hindamise raames tagasisidet andma igaühele eraldi, erineva taustaga lastevanemate sageli põhjendamatu kriitikaga silmitsi seisma, küündimatu juhtkonna juhtimisvigade ja riigi suutmatuse tõttu suurt koormust ja tippspetsialisti kohta elatustaseme mõttes ikkagi madalat palka saama?

Me ühiskonnana (ja lastevanematena) peame endale selgeks tegema, et õpetaja tööpanus on väärtus, mille kadudes oleme suures hädas. Kui paljud meist oskaks oma lapsi kodus ise õpetada nii, et tulemus kannataks võrdlust Euroopaga või Pisa testi tulemustega, mille üle me nii uhked oleme? Ok, nädala või paar ajab Youtube'iga läbi, aga siis? Selliseid inimesi on paraku väheseid, kel jätkuks õpetamiseks silmaringi, teadmisi, oskusi ja kannatust. Kas me oleme lastevanematena ikka pädevad otsustama ja kommenteerima, kas magistrikraadiga tippspetsialist oskab koolis lapsi õpetada või kas ta võib korrarikkujat tunnis korrale kutsuda, et teised lapsed ja ka korrarikkuja ise saaks teha seda, milleks ta kooli on tulnud - õppida? Ise saaksite õpitud, kui kõik ümberringi lärmavad? Miks me oleme otsustanud rahva ja riigina, et magistrikraadiga tippspetsialistist õpetaja, kelle kätte riik ja koolidirektor on usaldanud õpetamise, pole väärt muud kui vaesuspiiril kõlkuma ja päeva lõpus väsimusest kokku kukkuma? 

Kellele see on kasulik? Kas lapse tulevikule on hea motiveerimata õpetaja klassi ees, kes ei anna endale aru, et tema tegevuse mõjuväli ja eeskuju ulatub ka sellesse aega, mil lapsest saab ükskord iseseisev täiskasvanu? Kas me tõesti tahame riigitäit lolle? 

Vabandust, et sõrme viibutan, aga kui me oma õpetajaskonna perspektiivitundetult välja suretame (ja protsess on kõigi tundemärkide kohaselt alanud), on tulemus täpselt selline - riigitäis lolle, kes ei oska kirjutada, kelle suuline väljendamisoskus on kesine ja võõrkeelteoskus puudulik, kes ei oska analüüsida ega süsteemselt mõtelda või tööd ega tulevikku planeerida, kes hiilgavad netiväljaannete kommentaariumis väljaütlemiste ja kirjaoskuse taseme(tuse)ga, mis paneks vana Aaviku hauas ringi pöörama. Me oleme sinna teel, olgu Eesti, Rootsi või Euroopana, sest me ei väärtusta ega usalda õpetajat, kes on üha enam valmis sügisel kooli tööleminekust loobuma, sest teda ei peeta ühiskonnas kellekski, kelle arvamusega võiks arvestada või kellele võiks hoomamatult suure panuse eest lapse arengule elamisväärset palka maksta.

Mäletate kooliajast õpetajat, kelle ainet te nüüd, aastaid hiljem täiskasvanuna hästi oskate? See oli enamasti õpetaja, kes oli range, õiglane ja nõudlik, kelle tundi ei tihanud minna nii, et töö oli tegemata, aga kes mõistis su enesetunnet ausa kiitmisega tõsta, kui asi oli selgeks saanud. See oli õpetaja, kes mõistis, et õppimine pole võimalik, kui tunnis pole korda majas. Tänapäeva lastevanemad peaksid ka aru saama, et tunnis kordanõudev õpetaja pole mitte rahvavaenlane, kellele tuleb igal juhul koht kätte näidata, vaid tema eesmärk on sama nagu teilgi - et teie laps saaks koolist kaasa võimalikult laiapõhjalised teadmised ja oskused. Paraku tulemuslik õppimine ei õnnestu, kui teie või kellegi teise laps ei oska käituda, segab kõiki ja lubab endale tegevusi ja ütlemisi, millest vanematel pole õrna aimugi, aga õpetajal olukorda reguleerida ka ei lubata. Kehv lastetuba on vanemate tegemata töö, käitumisreeglid ja suhtumine tulevad (või vähemalt peaksid tulema) kodust. 

Seega ärge nurisege, isad-emad, vaid tehke kodus lapsega ise rohkem tööd, tehke õpetajaga rohkem koostööd, käige lastevanemate koosolekul, kui kutsutakse (kõige suuremad nurisejad sinna millegipärast sageli ei jõua) ja usaldage oma lapse õpetajat tegema seda, milleks ta on aastaid õppides valmistunud ja millesse ta paneb sageli kogu oma südame ja hinge; austage õpetajat ja tema panust nii palju, et õpetada oma lapsele, kuidas täiskasvanute ja kaaslastega koolis käituda ja tunnis korda hoida.  Tasustage ühiskonnas õpetaja panust ausalt ja perspektiivitundega. Austage ja väärtustage õpetajat, et ta oleks motiveeritud õpetama teie last, kellest te ju tahate, et sirguks ükskord väärikas ja tark täiskasvanu, kes toetaks teid ja kelle üle võiks uhke olla? Kuidas kool saab haridust anda, kui klassi ees pole enam õpetajat, sest too lihtsalt loobub?

Sest austus, vaadake, on vastastikune. Õpetajat poleks koolis, kui ta ei armastaks lapsi ja oma tööd. Kui ühiskond ei väärtusta õpetajat ja tema keerulist tööd, siis miks peaks õpetaja tahtma inimesena panustada oma aega, teadmisi, oskusi, südant ja hinge, kui vastu ei anta isegi elementaarset viisakust ja elamisväärset palka, mis arvestaks üldise elatustaseme, mitte Excelisse sobivate numbritega? Kõik elavad vaid ühtainukest elu, ka õpetajad, kellest sõltub palju!

Nii et kui me ei muuda oma suhtumist õpetajasse, olge valmis selleks, et kui järgnevatel sügistel oma õhevil lapse või lapselapse kooli aabitsat saama viite, võib juhtuda, et direktor on aktusel mureliku näoga, kibrutab kulmu ja närib huuli - sest õpetajat pole.

P.S. Alati on võimalik plaan B. Meile ju meeldivad JOKK-võtted.  Kui ikka 25. augustiks õpetajat pole, aga kvalifitseerimata tahtjaid ametikohale on, võetakse 26. augustil keegi ikka tööle. Lihtsalt siis ei maksa imestada selle üle, et eestlased oskavad kümne aasta möödudes veel vähem inglise keelt rääkida ega suuda kassas peast kahest eurost 1.75 lahutada. Aktus, though, on päästetud ;)