Väärtusta õpetajat (enne kui on hilja)

Kujutlege hetkeks, et peate oma lapse 1. septembril esimesse klassi viima. Lasteaed on selja taga, koolikott on ostetud, pinalis on piinlikult teravaks lihvitud harilikud pliiatsid, koolijütsil on uhke tekkel peas, valge pluus seljas ja lill näpus, laps on õhevil ja õnnelik. Sammute uhkusest pakatava südamega aktusele, kõik on pidulik ja ülev, teie laps läheb esimest korda kooli, uus etapp elus on peale hakanud, jippiii! Algab aktus, aga direktor on kuidagi murelik, seisab seal, kulm kipras ja närib huuli. Algab aktus ja algab uus kooliaasta, aga õpetajat jütse lavale aitamas pole. Klassitäis uusi rüblikuid on innukalt või vähem innukalt valmis pilgu aabitsasse puurima ja keeleots suust väljas, vihikusse numbreid maalima, aga õpetajat pole. Ei, ta ei hiline aktusele. Teda POLE ÜLDSE, sest murelikul direktoril polnud suvel ühtegi sobiva kvalifikatsiooniga inimest võimalik tööle võtta. Isegi kui kvalifikatsiooniga ülikoolilõpetajaid on, siis õpetajaametisse tahtjaid lihtsalt pole!

Photo credit: emaze.com

Ega see pole ainult Eesti probleem. Võrdluseks - heaoluriigis Rootsis on hetkeseisuga puudu 65 000 õpetajat ja kriis on süvenenud määrani, kus asjassepuutuvad kodanikud allkirjastavad avalikke kirju riigile, viidates peagi kätte jõudvale suurele kriisile koolis ja ühiskonnas. (Allikas: gp.se; Lärarbristen är ett samhällshot, http://www.gp.se/nyheter/debatt/lärarbristen-är-ett-samhällshot-1.4459023) Nemad seal on aru saanud koletust tõsiasjast, mis meile siin veel kohale pole jõudnud - puudujäägid õpetajate leeris löövad valusasti kogu ühiskonda alustades lasteaia tasandilt, põhikoolist rääkimata. Mäletate algust - lähete aktusele last kooli viima, aga õpetajat pole ... ?

Keegi ei ole ilmselt kokku lugenud, kui palju Eestis on õpetajaid puudu (rääkimata headest õpetajatest), aga tõenäoliselt on meil varsti sama lugu, isegi kui riiklik suurusjärk on Rootsist veidi erinev. Kui silmitseda kasvõi põgusalt Õpetajate Lehe töökuulutuste nurka, selgub, et tikutulega otsitakse kõige rohkem taga kvalifitseeritud lasteaia-, klassi-, füüsika-, keemia-, loodusainete- ja inglise keele õpetajaid, tõeline ikaldus on logopeedide ja eripedagoogide ridades jne, ehk et peaaegu kõigis valdkondades koolisüsteemis on inimesi puudu! Lasteaia ja algkasside õpetajaid ei leita. Miks? 

Kas me ühiskonnana pole aru saanud, et lasteaias ja algklassides kvaliteetse hariduse saamine (tõlge: õigesti lugema ja kirjutama õppimine) on hariduse vundament kogu edasiseks eluks? Kui meil pole selles vanuseastmes MOTIVEERITUD õpetajaid, miks me siis imestame, et eestlased ei oska enam lugeda, kirjutada ega peast arvutada? Tõendi selle kohta leiab iga sotsiaalmeedia väljaande kommentaariumist või ka lähima kaupluse leti tagant. 

Miks me nuriseme, et meie ministrid ei oska võõrkeelt? Kas meie koolid, välja arvatud mõned meeldivad erandid, suudavad tagada, et laps põhikooli lõpetades saab igapäevaelus ladusalt hakkama vähemalt kahes, aga miks mitte kolmes võõrkeeles? See oleks ju tänapäeva muutunud maailmas normaalne? Kui mitmes koolis kohtab inglise keele õpetajat, kes järjepidevalt viib tunni läbi võõrkeeles, nii et laps harjub tegelikult ka suhtlema-arutlema ja küsimusi küsima või võõrkeeles raamatuid lugema ega jää elulises olukorras sõnavara või hääldusega hätta? Kui mitu võõrkeeleõpetajat Eestis on võtnud vaevaks end kurssi viia keelekümbluse põhimõtetega (total immersion), kui mitmes koolis on auasi keeleõpet heal järjel hoida? Neid koole võib kahjuks sõrmede peal üles lugeda ja mida kaugemale sisemaale sõidate, seda nukramaks üldpilt muutub ... Ükskõik millist eriala laps pärast põhikooli või gümnaasiumi lõpetamist õppima läheb, suur osa erialasest infost on enamasti inglise keeles, mitte keegi ei hakka seda hirmkalli raha eest pisikese Eesti raamatuturu jaoks tõlkima ega kirjastama. Kuidas me siis saame end oma eriala saavutustega kurssi viia, kui meil pole koolieast alates võõrkeeles lugemisharjumust? Miks meie võõrkeeleõpetus üleüldiselt nii nigelal tasemel on, et isegi esindusisikutest ministrid, kelle olulisim ülesanne on ladusalt suhelda, jäävad kaamera ees hätta nii sõnavara kui ka hääldusega? Miks meie pilk tänasest päevast kaugemale ei ulatu? Äkki me pole ühiskonnana juba aastaid piisavalt motiveerinud ja koolitanud õpetajat? Äkki me kaadripuudusel paneme inglise keelt õpetama kehalise või käsitöö õpetaja, peamine, et koht on täidetud? Ehk on koer siia maetud?

Põhjuseid, miks noored kooli tööle ei lähe, on mitmeid ja ka väljalangevus on suur. Mõni värske õpetajahakatis peab hambad risti vastu ainult aastakese, kui sedagi, ja lahkub siis igaveseks koolist ega tule tõenäoliselt mitte kunagi tagasi, sest mõistab selle aasta jooksul: töö tänapäeva lastega on raske ka siis, kui sa suudad end tunnis kehtestada ja kui sulle on õpetatud, kuidas erisustega hakkama saada. 

Kuidas teie peaksite vastu nädalate viisi klassides, kus on 25 ja rohkem last, igaüks isemoodi isiksus, kaheksa tundi päevas viis päeva nädalas, igaühel kodust pagasina kaasas oi-kui-erinev kasvatusmall ja ellusuhtumine oma vanematelt? Pluss kõik õhtud reflekteerides, töid parandades ja tagasisidet andes ning järgmist päeva kavandades? 

Palk on üldist elatustaseme tõusurallit arvestades pere ülalpidamiseks endiselt liiga väike, tõenäoliselt suur osa pereinimestest õpetajaid elab pärast arvete tasumist ülejäänud kuu siiski peost suhu, isegi kui riik teeb pisikesi ponnistusi olukorra parandamiseks. Keskmine ehitusmees ei võta teid jutulegi, kui te talle vähemasti kolm-nelisada eurot nädalas peo peale ei pane, kusjuures ta vastutab vaid ühekordselt teie vannitoa väljanägemise eest, aga õpetajaid peame rahulikul meelel üldjuhul siiski suhteliselt pisikesel kuupalgal, kuigi nende töömahtu ja vastutust ei anna ehitusmehe omaga võrreldagi? 

Et õpetaja töö on aeganõudev ja koormus suur, pole sageli võimalik (eriti maapiirkondades, kus pole sageli üldse tööd, rääkimata õpetaja päevaplaanile sobilikust lisatööst) õpetajatöö kõrvalt lisasissetuleku teenimisele mitte mõeldagi. Peale selle on aeg jõudnud sinnamaale, kus suur osa vanema generatsiooni õpetajatest hakkab pensionile jääma, kuid pealekasvu pole eriti näha. Üsna suur osa kogenud headest õpetajatest on nüüdseks vanuses 50-70. Kui nad kõik korraga otsustaksid väljateenitud puhkusele jääda, oleks riik ja lastevanemad ilmselt suures hädas ka meil Eestis, eriti maapiirkondades, aga mitte ainult seal.

Palk ei motiveeri ning maailm on suur ja lai, miks peaks noor tippspetsialist (sest saagem ükskord aru, vähemalt viis aastat ülikoolis õppinud magistrikraadiga lõpetanu seda ju on!) end kooliprobleemistikku matma, võõraste laste (ümber)kasvatamisega jändama, mõnikord puuduliku koduse kasvatusega noorte inetut käitumist taluma ja korrigeerima, arvestama KÕIGI laste individuaalsust ja unikaalsust, andekaid tagant õhutama ja aeglasemaid järele aitama, diferentseeritud tunde ette valmistama mõnikord kolmel-neljal eri tasandil, õhtuti end sadade harjutuste ja ülesannete parandamisega tapma (näiteks 5 klassi korda 25 tööd, arvutage ise, mis kokku tuleb, ja see on ainult üks päev nädalas), kujundava hindamise raames tagasisidet andma igaühele eraldi, erineva taustaga lastevanemate sageli põhjendamatu kriitikaga silmitsi seisma, küündimatu juhtkonna juhtimisvigade ja riigi suutmatuse tõttu suurt koormust ja tippspetsialisti kohta elatustaseme mõttes ikkagi madalat palka saama?

Me ühiskonnana (ja lastevanematena) peame endale selgeks tegema, et õpetaja tööpanus on väärtus, mille kadudes oleme suures hädas. Kui paljud meist oskaks oma lapsi kodus ise õpetada nii, et tulemus kannataks võrdlust Euroopaga või Pisa testi tulemustega, mille üle me nii uhked oleme? Ok, nädala või paar ajab Youtube'iga läbi, aga siis? Selliseid inimesi on paraku väheseid, kel jätkuks õpetamiseks silmaringi, teadmisi, oskusi ja kannatust. Kas me oleme lastevanematena ikka pädevad otsustama ja kommenteerima, kas magistrikraadiga tippspetsialist oskab koolis lapsi õpetada või kas ta võib korrarikkujat tunnis korrale kutsuda, et teised lapsed ja ka korrarikkuja ise saaks teha seda, milleks ta kooli on tulnud - õppida? Ise saaksite õpitud, kui kõik ümberringi lärmavad? Miks me oleme otsustanud rahva ja riigina, et magistrikraadiga tippspetsialistist õpetaja, kelle kätte riik ja koolidirektor on usaldanud õpetamise, pole väärt muud kui vaesuspiiril kõlkuma ja päeva lõpus väsimusest kokku kukkuma? 

Kellele see on kasulik? Kas lapse tulevikule on hea motiveerimata õpetaja klassi ees, kes ei anna endale aru, et tema tegevuse mõjuväli ja eeskuju ulatub ka sellesse aega, mil lapsest saab ükskord iseseisev täiskasvanu? Kas me tõesti tahame riigitäit lolle? 

Vabandust, et sõrme viibutan, aga kui me oma õpetajaskonna perspektiivitundetult välja suretame (ja protsess on kõigi tundemärkide kohaselt alanud), on tulemus täpselt selline - riigitäis lolle, kes ei oska kirjutada, kelle suuline väljendamisoskus on kesine ja võõrkeelteoskus puudulik, kes ei oska analüüsida ega süsteemselt mõtelda või tööd ega tulevikku planeerida, kes hiilgavad netiväljaannete kommentaariumis väljaütlemiste ja kirjaoskuse taseme(tuse)ga, mis paneks vana Aaviku hauas ringi pöörama. Me oleme sinna teel, olgu Eesti, Rootsi või Euroopana, sest me ei väärtusta ega usalda õpetajat, kes on üha enam valmis sügisel kooli tööleminekust loobuma, sest teda ei peeta ühiskonnas kellekski, kelle arvamusega võiks arvestada või kellele võiks hoomamatult suure panuse eest lapse arengule elamisväärset palka maksta.

Mäletate kooliajast õpetajat, kelle ainet te nüüd, aastaid hiljem täiskasvanuna hästi oskate? See oli enamasti õpetaja, kes oli range, õiglane ja nõudlik, kelle tundi ei tihanud minna nii, et töö oli tegemata, aga kes mõistis su enesetunnet ausa kiitmisega tõsta, kui asi oli selgeks saanud. See oli õpetaja, kes mõistis, et õppimine pole võimalik, kui tunnis pole korda majas. Tänapäeva lastevanemad peaksid ka aru saama, et tunnis kordanõudev õpetaja pole mitte rahvavaenlane, kellele tuleb igal juhul koht kätte näidata, vaid tema eesmärk on sama nagu teilgi - et teie laps saaks koolist kaasa võimalikult laiapõhjalised teadmised ja oskused. Paraku tulemuslik õppimine ei õnnestu, kui teie või kellegi teise laps ei oska käituda, segab kõiki ja lubab endale tegevusi ja ütlemisi, millest vanematel pole õrna aimugi, aga õpetajal olukorda reguleerida ka ei lubata. Kehv lastetuba on vanemate tegemata töö, käitumisreeglid ja suhtumine tulevad (või vähemalt peaksid tulema) kodust. 

Seega ärge nurisege, isad-emad, vaid tehke kodus lapsega ise rohkem tööd, tehke õpetajaga rohkem koostööd, käige lastevanemate koosolekul, kui kutsutakse (kõige suuremad nurisejad sinna millegipärast sageli ei jõua) ja usaldage oma lapse õpetajat tegema seda, milleks ta on aastaid õppides valmistunud ja millesse ta paneb sageli kogu oma südame ja hinge; austage õpetajat ja tema panust nii palju, et õpetada oma lapsele, kuidas täiskasvanute ja kaaslastega koolis käituda ja tunnis korda hoida.  Tasustage ühiskonnas õpetaja panust ausalt ja perspektiivitundega. Austage ja väärtustage õpetajat, et ta oleks motiveeritud õpetama teie last, kellest te ju tahate, et sirguks ükskord väärikas ja tark täiskasvanu, kes toetaks teid ja kelle üle võiks uhke olla? Kuidas kool saab haridust anda, kui klassi ees pole enam õpetajat, sest too lihtsalt loobub?

Sest austus, vaadake, on vastastikune. Õpetajat poleks koolis, kui ta ei armastaks lapsi ja oma tööd. Kui ühiskond ei väärtusta õpetajat ja tema keerulist tööd, siis miks peaks õpetaja tahtma inimesena panustada oma aega, teadmisi, oskusi, südant ja hinge, kui vastu ei anta isegi elementaarset viisakust ja elamisväärset palka, mis arvestaks üldise elatustaseme, mitte Excelisse sobivate numbritega? Kõik elavad vaid ühtainukest elu, ka õpetajad, kellest sõltub palju!

Nii et kui me ei muuda oma suhtumist õpetajasse, olge valmis selleks, et kui järgnevatel sügistel oma õhevil lapse või lapselapse kooli aabitsat saama viite, võib juhtuda, et direktor on aktusel mureliku näoga, kibrutab kulmu ja närib huuli - sest õpetajat pole.

P.S. Alati on võimalik plaan B. Meile ju meeldivad JOKK-võtted.  Kui ikka 25. augustiks õpetajat pole, aga kvalifitseerimata tahtjaid ametikohale on, võetakse 26. augustil keegi ikka tööle. Lihtsalt siis ei maksa imestada selle üle, et eestlased oskavad kümne aasta möödudes veel vähem inglise keelt rääkida ega suuda kassas peast kahest eurost 1.75 lahutada. Aktus, though, on päästetud ;)