Restart Eesti II - Hardo Aasmäe

http://www.telegram.ee/eesti/hardo-aasmae-jagas-restart-eesti-teisel-kohtumisel-enda-nagemust



Restart Eesti I - Ülo Vooglaid

http://www.youtube.com/watch?v=vUZq9ClFDXM

Väljavõtteid Paide Teatajast 1900-1912

Paide Teataja nr 5, 8.03.1900, lk 2

Koigi wallamaja saalis andis 27 w[eebr 1900] Wenewere laulu koor ilmaliku kontserti. Ettekantud 14 laulu nähti rahwale meeldima. Laulude waheaegadel etendati: "Noor noorega ja wana wanaga ehk igale potile kohane kaas" ja "Enese tapja".


Paide Teataja nr 28, 23.08.1900 lk 1

Peetri [kiriku]õpetaja jagas 4 - 5 kooliõpetajale, kellel koolipidamine minewal aastal kõige paremini korras olnud, igaühele 10 auupalka. Kust ehk kelle poolt sarnane kingitus on tehtud, seda ei tea ma, aga tänuwäärt on ta tõesti. - Meie kihelkond on wanade koolimajade poolest "kuulus". Nüüd on inspektori läbi kommissari kaudu wallawalitsustele käsk tulnud, et Wiisus ja Wäike-Karedal uued majad ehitakse ja Kodasemal, Müüsleris ja mõnes muus kohas tarwiliselt ära parandataks, nii et nendes kooliõpetust wõib pidada. Ka kästi mitmesse koolimajasse Keisri pilta muretseda.



Killuke eesti keelt aastast 1536

Sihukese asja avastasin Tln Linnaarhiivi FB-lehelt täna:

Tallinna eestlaste truudusvanne Liivimaa ordumeistrile Hermann von Brüggeneyle 1536. aastal. Tekstis esineb esmakordselt kirjapanduna Tallinna eestikeelne nimetus (tallyna). Teksti on üles kirjutanud raesekretär Johann Sulstorp. Eestikeelsele tekstile järgneb saksakeelne tõlge teise käekirja ja teise tindiga (TLA, f. 230, n. 1, s. BK 12 I).

 

Tekst ise on sihuke:

 

"Mynno toyuetann nynck wannu ssell surell owsall nynck wegkewell yssandell yssandell Harmen Brüggeney, teysse nyme kaess Hassenkamp Mester Saxa ordens lifflandi maell myn armall yssandell nynck selle awsall tallyna lynhall wagka nynck sanna kuelya olla kuy mynd jummall awitacko ninck theme kallis euangelium."

 

Tänapäevases kõnepruugis näeks see välja nii: 

 

"Mina tõotan ning vannun sellele suurele, ausale ning vägevale isandale Herman von Brüggeneile, teise nimega Hasemnkampfile, Saksa ordu meistrile Liivimaal, minu armsale isandale ning sellele ausale Tallinna linnale vaga ning sõnakuulelik olla, kui mind Jumal aitab ning tema kallis evangeelium" (Kalmer Mäeorg)

Lahe leid. Igatahes. :)

Järvamaal kõneldud keskmurdest

Järvamaal kõneldud keskmurdest

Eesti keele käsiraamatust võib lugeda, et Eesti keeleala jaguneb laias laastus kaheks: lõunaeesti ja põhjaeesti murded. Järvamaal ajalooliselt kõneldud keskmurre kuulub põhjaeesti murderühma ja jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks (näiteks Türi või Järva-Peetri), mille piirid kattuvad üldjoontes omaaegsete kihelkondade piiridega. Tänapäeva eesti kirjakeel kujutab endast ühtlustatud keelekuju, mis on tekkinud peamiselt keskmurde baasil. Keskmurre on murretest kõige laiema levialaga, hõlmates endise Harju- ja Järvamaa, Lääne-Virumaa, P-Viljandimaa ja osalt isegi P-Tartumaa. Muidugi pole sugugi kõik selle murde erijooned kirjakeelde pääsenud. Näiteks on meie piirkonnale olnud omane pikkade täishäälikute diftongimine, kuid tänapäeval mõistagi keegi enam nii ei kirjuta: tüma moa, suured soapad koa, edasi ei soa ega soa, või Jüri tuas luastude pial mauli muas, süeb küpse kualikast.¹ Keskmurret on kõige põhjalikumalt uurinud Eesti Keele Instituudi alustalaks olnud legendaarne Mari Must (1920–2008).

Millised olid keskmurdele iseloomulikud jooned? Kas alljärgnevat lugedes meenub mõni sõna või väljend, mida kunagi sai kuuldud põlisest järvakast vanaemalt või vanaisalt? Järgnev analüüs ja näited on valdavalt välja kirjutatud Mari Musta töödest.

Vaatleme kõigepealt kaashäälikuid. Siitkandi paikkondlikes murrakutes ei hääldatud sõnaalgulist h-d: ia (hea), obune (hobune), unik (hunnik). Harvem võis h sõna keskelgi kaduda: muonamed pro muonamehed (moonamehed), niukke pro nihuke (selline). Järva murrakuile omaselt esines sõna algul kaashäälikuühendeid, nagu sõnades kruapima, kroapima (kraapima), klapp (sobivus), pleekima, trepp. Kolme kaashääliku ühendist esines nõrgas astmes ühe tähe kadumist, näiteks malts-malsa, rämps-rämsu. Esines ka sulghääliku d kadumist: anma (andma), kannud (kandnud). Samas võis lisanduda ebaootuspärane sulghäälik: vain(d)lane (vaenlane), Väin(d)järv (Väinjärv). Ühend lg võis muutuda nii lj, ll kui ka il : külg > külle, küile (külje), nülgima > nülitud; pallu, pailu, paelu (palju). Ühend mb oli kohati kasutusel, kohati mitte: lambad : lammad, ämber : ämmer jne. Ühendite pj, tr ja tv asemel kasutati vastavalt bj, dj ja dv ning puudus astmevaheldus: kubjas : kubja, lubi : lubja, kedrama : kedran. Mõnevõrra esines ka läänepoolset häälikumuutust v > b, näiteks kiva = kiba (kive), kõberas (kõveras). Ajuti võis esineda v kadumist sõna keskel: suiline (suveks palgatud tööline), päiline (päevapalgaga põllutööline); samuti sõna lõpus: päe, pää (päev), teisibä (teisipäev), pala (palav). Ka oli tavaline heliliste kaashäälikute duubeldumine: talitama – tallitama, unik – unnik, varukas – varrukas.

Täishäälikute puhul esines muutusi a > ä:  janu – jänu; o > ö: jonn – jönn; u > ü: just – jüst. Esimese silbi täishäälik võis pikeneda: mälestus – määlestus, huvitav – (h)uuvitav. Raskusi on olnud pikkade täishäälikute täpse kirjapanekuga: saapad – soapad, Peetri – Pietri, rüüpama – rüipama, hüüdma – üidma, maa – moa v mua, hea – (h)ää, seadus – säädus, teadma – täädma, hääl – jaal jne. 19. ja 20. sajandi vahetusel olevat oa/ua hakanud kaduma ja asendunud pika täishäälikuga (kõigepealt väidetavalt Esna ümbruses).²

Käänamisest: järgarvsõnades võis esineda ma-silp: viiendamal aastal. Sõnad, mis lõppesid -el või -er, olid tavaliselt e-tüvelised: tahvle, möldre. Ainsuse osastavas järgnes kaashäälikule t: kammert, korstent, möldert. Sisseütlevas esines -sse ka seal, kus kirjakeeles oleks lühivorm: ladvasse, tülisse. Ainsuse seesütlev oli tugevas astmes: aitas (aidas), selgas (seljas), aukus (augus), kimpus (kimbus). Alaleütlevas öeldi kaasrõhulise silbi järel tavaliselt -lle: kaugemalle, obuselle. Mitmuse omastav võis olla kahesugune: kaerte – kaerade, naelte – naelade. Mitmuse osastava lõpud varieerusid. Esines si-lõppu: konnasi, vagusi. Väga levinud oli a-lõpp: kiva, püksa, süsa, samuti kaksiktäishäälik + d: lammaid, talguid.

Pööramisest: lihtmineviku 3. pöördes esines nii -(s)ivad kui ka -(s)id lõppu: akkasivad – akkasid, olivad – olid. Umbisikulise tegumoe oleviku jaatavas kõnes öeldi harilikult kas kse-lõpp või sse-lõpp: antakse – antasse. Umbisikulise tegumoe tunnus -ta võis liituda nii kaashäälikule kui ka täishäälikule: maksetakse, makstakse, makseti, maksti; pekseti, peksti; ta-liitelistel verbidel kadus see liide umbisikulise tegumoe jaatavas kõnes ja tud-kesksõnas: kirjutakse, kirjutud. nud-kesksõnas on kadunud täishäälik ja sageli ka n: aidand, and (andnud), joost (jooksnud), last (lasknud), võtt (võtnud), jõud (jõudnud), surnd, taht (tahtnud), tuld (tulnud). Minevikku väljendati nud-kesksõnaga: lehmal käind tallaja selgas (lehmal käis painaja kallal).

Lauseõpetuses pälvib keskmurdes tähelepanu ühilduvuse puudumine: sedaviisi käib need asjad, pidi ilusad tikud saama tehtud. Täiend ei ühildunud teatud käänetes põhisõnaga: vana inimestel, uue riietega, jämedast jahudest. Käänete asemel eelistati kaassõnalisi väljendeid: suure kohtade pial (suurtes taludes), nad muu kääst (minult) pärisid, võtab lapse käte piale (kätele).

Järva murrakute sõnavarakogud on enamasti väikesed ja lünklikud. Vähe on kogutud ka siinmail räägitud Pilistvere murrakut. Enamjaolt langeb sõnavara kokku kirjakeele omaga ja seda peetakse üsna tavaliseks; Järvamaale ainuomased on näiteks ennemal aal (varem), kaelapenn (rangluu), kaelvinnad (kaelkoogud), nõutama (muretsema, soetama), sõõramisi (aeglaselt), maalutama (vedelema, laisklema), oinasihver (karjus), porkad (poolsaapad), ukkas (must, määrdunud, räpane), kaagisammas (võllapuu).³

Mis tähtsus on murretel tänapäevale? Keskmurde uurija Mari Must on oma kirjutistes rõhutanud, et „murded on ammendamatu varaait kirjakeele edasiarendamisel ja rikastamisel. Murded on meie ühisvara, aare, mida iga enesest lugupidav rahvas on kohustatud hoidma, kaitsma ja tulevastele põlvedele säilitama, nii nagu me teeme seda oma arheoloogia- ja kunstimälestistega, nagu me peame au sees oma esiemade värvikaunid rahvariided ja võtame kaitse alla loodusobjektid.“

Ning päris lõpetuseks arhiivis talletatud iseloomulik näide Järvamaal kõneldud kohalikust murrakust: (Juhan Vellemaa, 87 a, Silmsi küla põliselanik, mõlemad vanemad samast, naine Paide Kirila külast): „Tienijalaps, sie oli nagu orjalaps vei alam; pietti jo alamaks inimeseks, mitte üheväärttuslikkuks … Isegi oli Päinurme meisas lasteoidjaks vei lastetüdrukkuks kiegi ja ta sai iad palka ja süija ja … Aga vat saksa lapsed ei kuula. Oidja se nagu karjane käib nende järel sial ja … Aga nüid sial olivad old suured pardi tiiged ja nad … Vei ega nad änam praega vist alles ole … Saksa laps jo üöldakse tark, aga ta oli rumal meije diada. Ta ronib puu otsa, ehk oli sial üks solk vesi vei pardid, kus pardid sies oejovad sial niukkene. Ta lääb sisse, ega tema ei karda uppumest ega ei tia et uppub ega kedagi. Ja sis ta sai elast kinni, et uppub ää, ta jo sügav kaa ikke jo, muedugi. Ja sis temmas välla, no eks ta sis nattukke sakkuttas ja aga … Poiss vei plikka, mis ta veis olla, läks juosis meisa ja kaevas mammale ja mamma vihastas, et tema last sedavisi, vast sai aiged vei kudagi ja … Ja tuli ja süllittas kohe vasta nägu ja sis akkas alles rääkkima, et mispärast sa ei vaatta ja … Kaks korda sis sedavisi on juhtund süllittama ja, aga sis sie lapsehoidja, sie sai sis tuli tark aru, et mis tiha. Üks vale vei nisukke irmuasi miele tuletada, kuda suab neid irmuttada, peksta ega kedagi ei tohi, ja sis et: „Ärge minge, et muonakkalapsed söövad teid ää.” Sial olid nied muonamieste maead koa sial meesal ja muonamie lapsed olid irmsad närused jaja ukkas nägudega ja katkise riijettega ja miks nukke ei vei süija puhast last sis. Ja sedavisi sis akkasid kartma ja se hoidja sai sis neist jägu, sis akkand kartma teisu.” (KKI MT 230, 41-44, M.Must, 1959)

Kasutatud allikad:

1 Mari Must, Armas eesti emakeel, www.emakeeleselts.ee/omakeel

2 Peetri muinaskihelkond, Paide 2005, lk 99

3 Järvamaa 2, Järvamaa keelest, Helmi Neetar, lk 280–285

Noppeid Tvauri käsitlusest rahvasterände ja (eel)viikingiaegsest Eestist

Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis.

Tartu 2012. Toimetanud Margot Laneman

 

Täismahus käsitlust saab lugeda siit.

 

Tvauri monograafia eesmärgiks on "analüüsida Eesti ala ühiskonda, majandust, asustust ning kultuuri ajavahemikus umbes 450-1050. Seda aega tuntakse Eesti esiajaloo kronoloogias rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiajana. Tegemist oli kiirete muutuste ajastuga, mille lõpuks kujunes traditsiooniline Eesti talupojakultuur, millisena tunneme seda kuni 19. sajandini."

 

Eesti alal valitsenud olude kohta pole peaaegu mingeid kirjalikult talletatud andmeid, on vaid tollaste talude ja linnuste jäänused ja suur hulk muinasesemeid ja nende katkeid. Tvauri uurimuse teemaks on laias laastus I at II pool, periodiseering (1) rahvasterändeaeg 450-550, (2) eelviikingiaeg 550-800, (3) viikingiaeg 800-1050. Kaht esimest perioodi koos on nimetet keskmiseks rauaajaks ja viikingiaeg ning sellele järgnev hilisrauaaeg ühendatakse sageli nooremaks rauaajaks. Tvauri vaatleb keskmist rauaaega ja viikingiaega koos, sest nende perioodide vaheline piir on suht hägune. Tvauri käsitletud perioodile eelneb rooma rauaaeg 50-450 ja järgneb muinasaja viimane periood hilisrauaaeg 1050-1227/1250.

 

Saagad on varaseimad kirjalikud allikad, kus Eestimaa nimetust on kasutatud (Eistland). Samadest allikatest pärinevad ka nimetused Lifland (Liivimaa), Rafalaland (Rävala-Tallinn?), Virland (Virumaa).

 

Ruunikivid: 11. sajandist pärit Frugårdeni ruunikivi Västergötlandis on püstitatud sõjamehe auks, kes langes "Eesti maadel" (i estlatum, Zilmer 2005). Virumaad (a uirlanti) mainitakse kolmel Upplandi ruunikivil (Zilmer 2005).

 

Esimene enam-vähem kindel kroonikamaining Eesti ala kohta pärineb Saxo Grammaticuse (elas u 1150–1220) kroonikast “Gesta Danorum”. Selle muinasloolaadse teate kohaselt olnud üks Põhjala kuulsaim berserkr Starkatherus/Starkaðr pärit alalt, millega Rootsi piirneb idas ja kus “nüüdsel ajal laialdaselt elavad eestlased (Estonum) ja arvukad teised barbaarsed rahvad” (Saxo Grammaticus, 6.5.2). 

 

 

Vana-Vene kroonikatest ehk leetopissidest on võimalik leida unikaalset teavet Eesti alade kohta. Vanim maining kindla tänapäeval tuvastatava paiga kohta pärineb aastast ligikaudu 1030 pKr, mil Kiievi suurvürst Jaroslav vallutas Tartu ja rajas Jurjevi.

 

Sellest ajast on teada kahte tüüpi elupaiku: linnused ja asulakohad. Rähvasterännu- ja eelviikingiajast on neid säilinud väga vähe, põhipilt elupaikadest ja igapäevaelust tugineb viikingiajast säilinud mälestistele. Suur osa I at II poole asulakohtadest paikneb tänaseni aktiivselt kasutatavatel aladel (külatuumikutes).

 

Rahvasterännua ajal on rajatud Kesk-Eestis Viljandimaa põhjaosas paiknev Kalana Otisaare linnus (Lavi 2002, 251-254).  Umbes 2000 m2 suurust linnuseõue piiravad kolmest küljest järsud mäenõlvad ja ühelt poolt hilisrauaajal kuhjatud vall. Algselt oli arvatavalt puidust kaitserajatis, vall tehti hiljem. Kultuurkiht paikneb valli all. Valli välisküljelt leitud tukkide süsi on ajandatud rahvasterännuaegseks.

 

Linnus-asula tüüpi keskused näivad Kesk-Eestis üldse puuduvat (tinglikult vbla Keava?).

 

Kõik leiud näitavad, et viikingiajal elati Eestis peamiselt 5-6 * 4-5 m ristpalkhoonetes, mille sienad võisid toetuda kividereale. Ruumide arvu kohta kindlaid andmeid pole, küll on leitud algeliste kerisahjude jäänuseid - vanim elamuahju tüüp siinsetel aladel. Osa ruume majas võisid olla kütmata (eeskoda, panipaigad jmt). Põrandad olid enamasti tambitud mullast, on ka paeplaatidest põrandaid (nt Iru linnuseasula hoones). Katus oli tõenäoliselt kisklaudadest viilkatus, mida tihendati kasetohuga.

 

Kindlasti on olnud kasutusel ka kõrvalhooned, nagu suveköögid, aidad, sepikojad. Keldrite eelkäijatena on kasutusel olnud maasse kaevatud nn majapidamisaugud, mille temperatuur säilis ühtlasena ja mida oli kallaletungi puhul hea kasutada toidutagavarade peidupaigana.

 

Olulise osa leitud majapidamisriistadest moodustavad jahvekivid, keedu- ja säilitusnõud. Kesk-Eesti idaosas levis mingil määral nn Rõuge keraamika. Ilmselt kasutati rohkelt puit- ja tohtnõusid. Leitud on nuge ja luiske. Kammid pärinevad enamasti eelviikingi- või viikingiajast.

 

Põhielatusallikatest on mainitud põlluharimine, vähemal määral loomakasvatus, jaht, kalapüük, Kasvatati otra, nisu, rukist, herneid, alepõldudel kasvatati naerist (kindlaks tehtud keeleteaduslike uurimustega). Kasvatati lina - vanimad linase tekstiili katked pärinevad rahvasterännuaegsest Villevere peitleiust; viikingiajal lisandus köie tooraine kanep. Leidude põhjal kasvatati loomadest lambaid, kitsi, sigu, veiseid, kanu, vähem hobuseid; tööloomana kasutati veiseid/härgi.

 

Jahil käidi oda ja vibuga, kasutati püüniseid, õngekonkse, lante.

 

Käsitööna valmistati luu-, puit- ja metallesemeid, keraamilisi nõusid, tekstiile ja rõivaid. Töödeldi nahku (välja müüdi näiteks hinnalisi kopranahku), valmistati nahkesemeid. Toodeti soomaagist rauda, toodeti tõrva, valati hõbedat ja tina. Tekstiilitöövahenditest on teada kedervarred (lõngaketramisvahendid), kõlalauad, kangaspuud, nõelad, vedrukäärid, viisuload (ains 'luda'), kudumismöögad koelõngade kinnilöömiseks. Kodukäsitööst on märke kõigilt uuritud linnuse- ja asulakohtadelt.

 

Ehetest on leitud sõlgi, kaksikristpeaga ehtenõelu, ehtenõelte vahele kinnitatud rinnakeesid (kanti Eestis juba roomarauaajal), klaashelmeid, ripatseid, ripatsmünte, pronkskuljuseid, lahtiste otstega kaelavõrusid, käevõrusid, sõrmuseid, vööpandlaid.

 

Rõivajäänuseid on leitud enamasti laibamatustest (vs põletusmatustest). Leitud on linast riiet, sõbatükke, punutud paelu, toimset villast kangast, värvitud kanga katkeid.

 

Relvadest on leitud mõõku, võitlusnuge, mõõgatuppesid, odaotsi, nooleotsi, kilbiosasid, ratsavarustusest valjaid, suitseid, sadulajaluseid, kannuseid.

 

Ajavahemikust 5.-8. sajand on teada vähemalt 19 peitvara. Eestist on teada u 55 viikingiaegset mündiaaret, mis koosnevad peamiselt Araabia kalifaadi aladel löödud dirhemitest. Makseühikuna kasutati viikingiajal ka hõbedakange. Maksevahendina käibis hõbe siinkandis siiski vähe, viikingiajal ilmsesti oli kaubavahetus rohkem levinud.

 

Kaubanduses olid toomakaubad ja viimakaubad, saagadest võib järeldada ka ulatuslikku orjakaubandust. Kõrgest soost orja hinnaks võis olla "hea kits" või "kallis vaip". Kauplemine eeldas investeeringut teekonna läbimiseks ja kauba kaitsmiseks, nii et sellega tegeles ilmselt siiski väike osa inimesi.

 

Suurem osa rahvusvahelisest suhtlemisest toimus ilmselt üle mere põhja. Leitud on paadi ja laevaneete. Randumiskohtade tuvastamine on keerulisem.

 

On arvatud, et enne Taani-Saksa vallutust siinsetel aladel teid ei ehitatud ega hooldatud, kasutati kuivamaid maa-alasid ja taliteid. 42% siinsetele aladele sooritatud sõjaretkedest tehti taliteedel. Arvatakse, et põhilised liiklussuunad olid ikkagi läbitavad juba vähemalt viikingiajal.

 

Usundi uurimise allikaks on peaasjalikult kalmed ja peitleiud. Rauaajal ja viikingiajal olid kõikjal Eestis kasutusel kivikalmed. Nurmsi tarandkalmes on leide 3. sajandist kuni eelviikingiaja alguseni. Vanu matmispaiku võidi aastasadade vältel jätkuvalt kasutada. Matmiskommete suur varieeruvus võib tähendada, et viikingiaja Eesti aladel elanud inimeste maailmavaade ei pruukinud moodustada terviklikku usundit.

 

 

Ühiskond oli täielikult agraarne, puudusid linnalised keskused.

 

6. sajandil on jälgitav äkiline rahvastikukadu, mida seostatakse 536. a kliimakatastroofiga Eesti, Läti, Leedu, Ojamaa, Ölandi, Rootsi ja Norra lõunaosa, Taani ja Saksa põhjaaladega (Schleswig-Holstein, P-Friisimaa). Asulad on tühjenenud, alad on metsistunud, matuste arv on vähenenud, peitaarete (Skandinaavias peitkuldesemete) arv on kasvanud, ainelised olud on muutunud. Oletatud on kliima halvenemist, mis kehvendas toidutagavarude varumist ja nälja tõttu immuunsuse vähenemist. Oletatakse mitmete asjaolude kokkulangemist: ilmastik, sõda, kaubandussuhete katkemine, katk. Põhjus ei saa siiski olla lokaalne (sõda v epideemia), sest kriis on jälgitav laialdasel maa-alal Põhja-Euroopas. Inimmõju hakkas kiiresti uuesti kasvama alles viikingiaja lõpupoole.

 

Ajaloolise Järvamaa muistiseid on väga vähe uuritud. Talu oli põhiline asustus- ja tootmisüksus, külad hakkasid kujunema alles viikingiaja lõpus.

 

 

Tvauri on kolmel joonisel märkinud ära ka lähiümbruse matmiskohad:

 

jn 187 Rahvastikurännuaja matmiskohad (450-550) -
Nurmsi, Tamsi, Purdi, Preedi, Luige (jääb Pajusi valda)
 

jn 188 Eelviikingiaja matmiskohad (550-800) -
Nurmsi, Tarbja Miku (Paide vald), Preedi
 

jn 189 Viikingiaja matmiskohad (800-1050) -
Suur-Kareda, Kahala, Tamsi, Tarbja Kalamehe

 

 

 

Kesk-Järvamaa külade esmamainimise ajad

Alltoodud andmed (välja arvatud Silmsi ja Vaali, mis pärinevad Karl Kranichi märkmetest ja mujalt) selle kohta, millal mingit kohalikku asundust on esmakordselt ja sellele järgnevalt ajaloos kirjalikult mainitud, on välja kirjutatud üllitisest

Baltisches Historisches Ortslexicon 1: Estland (einschliesslich Nordlivland) by Feldmann, Westermann (1985), Böhlau Verlag; Köln (ISBN 3-412-07183-8)
1586. aasta adramaarevisjoni andmed on üle täpsustatud 1915. aastal ilmunud Paul von Ungern Sternbergi kogumikust "[Beiträge zur Kunde ESt-, Liv- und Kurlands. Band VIII, heft 1 u. 2.] Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. Reval 1915. Franz Kluge."

Väike-Kareda (sks Essenberg)
1398 Dorf Cardewaye bei Weissenstein (UB VI, 2944) (Cardewaye küla Paide lossi all)

1626 Dorf Cardewall, kuningas Gustav Adolf määrab küla Alexander von Essenile, mõisa hakatakse kutsuma mõisnike järgi Essenbergiks

1919 viimane omanik enne mõisa riigistamist parun Thure Rausch von Traubenberg, valitseja Richard Johanson.
Viimasel ajal on mitmeid seisukohti, et Väike-Kareda on palju vanem küla kui Suur-Kareda ehk Esna; Väike-Kareda leiud on rauaaegsed (7.-13. sajand), Suur-Esna kujunenud oluliseks alles tänu teedevõrgule keskaja algul (Lätti 2004, Tõnisson 1999, Vassar 1972).

Päinurme (sks k Assik, Aszeka jmt)
Kõige varasemad teadaolevad omanikud enne Drolshageneid olid ilmselt von Rosenid, vast ca 1450-1460ndad, eeldatavasti Anna von Roseni isa/vend/surnud abikaasa vmt, kes abiellus Brun Drolshageniga (isa Hans Drolshagen arvatavalt Haapsalu Kirimäelt).  Tahab veel uurimist see von Rosenite teema. 

1484 kuulub küla Brun Drolshagenile (Schilling Rg s 102), abielus Anna von Roseniga "a. Assik". 
Bruni isa oli Hans Drolshagen "a. Kirrimeggi", mis võis olla kas Kirimäe mõis Haapsalu külje all (mis on tõenäolisem, sest tema isa omakorda, nime poolest samuti Hans Drolshagen "a. Sandel/Öesel", oli Saaremaalt Sandla mõisast), kuid Kirrimeggi/Kirimäe oli mõis ka Kose-Uuemõisas. Brun oli abielus Anna Drolshageniga (neiuna von Rosen). Arvata võib, et mõnikümmend aastat enne seda võis Assiku mõis kuuluda von Rosenitele ja  Brun tuli Kirimäe mõisast von Rosenitele koduväiks. Brun oli hilisema Assiku omaniku Brun "der Alte/Vanem" Drolshageni isa.

1555 on mainitud Hof Assickut (mõis, Bfl I, s. 1478), omanik sel ajal (1555) võis juba olla Brun Drolshageni ja Anna von Roseni poeg Brun "der Alte/Vanem" Drolshagen "a. Assik", kes oli abielus Hedwig von Tiesenhauseniga.

1586. aasta adramaarevisjoni ajal (selle korraldas Rootsi kuningas Johann III) kuulus Assiku mõis Jürgen von Drolshagenile, kes oli Brun "der Alte/Vanem" Drolshageni üks poegadest ja abielus Gertrud Ebba/Edde von Wettbergiga, kelle isa Brun IV von Wettberg sai surma 1558 merereisil Copenhagenist Revalisse ning kelle vend Brun V von Wettberg oli Vaeküla ja Angerja (Waykull und Angern) mõisate omanik aastail 1568 ja 1586, ning 1589 küsitluse ajaks surnud.

Allikas: Paul von Ungern Sternberg, "Die Revision vom J. 1586 und ...", 1915

Jürgenil ja Gertrudil oli kaks tütart, Margaretha (suri 1645 Revalis) ja Hedwig (suri 1663). Hedwig abiellus kaks korda, esmalt Herman von Ferseniga (suri 1603, neil oli tütar Hedwig von Fersen, kes pärast abiellus Röttgerdt von Lodega) ja hiljem veel miskise Daniel Wagneriga, kes väidetavalt viskas lusika nurka enne 1632, lapsi neil teadaolevalt polnud. See rida meid siinkohal väga ei huvita ka. Aga teine tütar, Margaretha von Drolshagen abiellus (ja see on ilmselgelt vägagi konkreetne põhjus, miks edaspidi kuulusid Päinurme ja Huuksi 1595-1744 von Uexküllidele) meeskohtunik Wolter II "d. Ältere" von Uexkülliga, kes suri 1662. Neil oli trobikond lapsi; kes täpselt mõisa ja külad päris, tahab veel uurimist.
1595-1744 Haus v Uexküll

1686 eraldas väidetavalt Berend Johann von Uexküll (1630-1701, isa Georg Johann von Uexküll, ema Magdalene von Bremen, mis ei klapi mu meelest üldse Wolter II liiniga, peab veel uurima) Assiku mõisa maadest Huuksi mõisa rajamiseks maad, seega on Assiku mõis endiselt von Uexküllide käes.

1840 eraldatakse Assikust Vaali (Wahlhof abgetrennt)

1919 viimane omanik enne riigistamist Ernest von Wahl

1919-39 Restparzelle mit Brennerei, Helene v Wahl (Schilling, Rg s 103)

Assiku e Päinurme mõisa alla käisid Huuksi, Källomäe, Pätsavere, Lähevere, Palasi/Pallase ja Päinurme külad. Pärast Huuksi eraldamist eraldi mõisaks 1686 jäi Huuksi küla koos Tamsi ja Keri külaga Huuksi mõisa alla, kuid Källomäe, Pätsavere, Lähevere, Ofer/Aavere(Koeru), Palasi/Pallase jt endiselt Assiku/Päinurme alla.

Kuigi Huuksi küla kuulus Assiku alla, tehti sellega ilmselt mingeid peresiseseid tehinguid. Näiteks on 1586. adrarevisjonis kirjas, et Dorf Hukas kuulunud enne adrarevisjoni Tönnis von Asserienile a. Tolckesz/Kohalast, kelle naine oli Jürgen Drolshageni (Assiku/Päinurme omanik 1586 adrarevisjoni ajal) venna Detloffi tütar Hedwig ja saanud ilmselt Huuksi küla endale kas kaasavaraks või oma isa pärandina, kuidas muudmoodi see Tönnise kätte sai, kuid küla otsustati müüa Tönnise ja Hedwigi tütre abiellumisel Hinrich von Bremeniga Lehtse mõisast. Kukruse mõisa (seda seost ma pole veel uurinud) paberite hulgas näiteks on säilinud paber aastast 1602, mis kinnitab samuti sellist tehingut Huuksi külaga (EAA.2069.2.1035: Regest 1035. Töennisz Asserien zu Tolckesz (Kohala mõisast, Landrat) hat seine Tochter dem Hindrich Bremen von Lechtesz verheiratet und ihm den Hof und Gut Harm (Vana-Harmi/Ojasoo mõis) belegen und das Dorf Hukas verkauft, den 13. März 1602). Samuti on 1586. aasta adrarevisjonide käsikirjadest pärit lause, mis ütleb, et varem kuulus Huuksi küla Tönnis von Asserienile ja tema naisele (Paul von Ungern Sternberg, Die Revision ..., 1915.)

Allikas: Annales Societatis Litterarum Estoniacae in Svecia, nr 6, jaanuar 1975

Lähevere (sks Lehhewer)

1586 mainitud maamõisa, mis kuulus Assiku alla ("Bauernhof Lähever, zu Assik gehörig", Schilling Rg s 102)

1796 mainitud küla, Dorf Lehhewer (Mellin)

Lähevere vana veskikoht on näha Kaiaru kurvis kõrgendikul, Koigi-Päinurme tee ääres

Rutikvere (sks Ruttigfer)

1514 mainitud mõisa Wilh. von Zwifelni omanduses ("wird Hof Ruttigkeveren dem Wilh. von Zwifeln verliehen", LGU II, 169)

1589 mainitud mõisa Zwifelni omanduses ("Moyza Czweiwel", Poln Akt. IV, s 55)

1624 mainitud mõisa, "Wilhelm v Zweifels Gutt" (Rev. 1624, s 46)

1638 mainitud läänimõisa, "Lehngut Ruttifer"(Rev. 1638, nr 103)

1662 aastast kuulub mõis von Pistohlkorsidele, "Seit 1662 Fam v Pistohlkors" (Hupel III, 304)

1798-1811 on mainitud klaasikoda (arbeitete hier eine Glashütte)

1919 viimane omanik enne riigistamist Richard von Pistohlkors (Ritterschaften s 201)

Kalana (Rg Pajus, 9 km nö Oberpahlen); jääb kaugemale, Pajusi valda, kuid saab ära mainitud, sest väidetavalt asus muinasajal seal siinse kandi suurimaid linnuseid; jääb Rutikverest otse edasi mitte Põltsamaa poole sõita, vaid vasakule hoida.
1514 mainitud Kallelinde (LGU II, 169)

1583 mainitud küla, Dorf Kalalina (Poln Akt IV s 19)

1638 küla, Dorf Kallalin

Vaali, endine Majavere ja Metstaguse küla (sks Wahlhof, Mayafer, Metztacke)

1474 kandis Gert Goesza ette Berthold Riszbiterile, et tühjad ja hõivamata on järgmised mõisakohad: Rodenas (küla Mayaferi juures, nimetatud veel 1585, aga hiljem enam ei esine), Mayafer (Vaali küla endine nimetus), Teisefer ligiasuva veskikohaga (Tori küla lähedal), samuti Mery (Merja) küla ja Ellefer (Udeva). Seega on Vaalis asundus olnud juba varem kui 1474.

1585 on nimetatud külad Johan Metztackeni käes, Vaali küla on vanades paberites nimetet ka Metztacke külaks

1634 ostab Majavere küla Arend Hans Husen/Hausen (Koos Kerevere, Kahala ja Müüsleriga)

1694 kuulub Majavere/Metztackeni mõis juba Assiku/Päinurme mõisale

1696 kuulub küla samuti Assiku mõisale

1840 eraldatakse Assiku mõisast Wahl Hoflage

1858 revisjonis on juba märgitud Wahlhofi mõis, valdaja Alexander von Wahl

1876 on nimetatud Vaali rüütlimõisa

1919 viimane omanik Georg von Wahl, enne teda Ernest von Wahl

Huuksi (sks Ukas, Hukas, Huckas, eesti Uukse mõis)

1586 adramaarevisjonis mainitud iidset küla, Dorf Ukas

1686 Dorf Hukas (külamaad mõisa rajamiseks eraldatud Uexkülli poolt Assiku/Päinurme mõisast veidi enne 1687 ("Kurz vor 1687"); "Dorf Hukas von Assik abgetrennt, hier ein Hof angelegt"; Schilling Rg s 106)

Huuksi mõisa alla kuulusid "Kerri, Tamse, Koyke" külad (viimane pole mitte Koigi, vaid Koik/Koyke Huuksi ja Innu vahel, mõisastati ja kadus külade nimekirjast ca 1840)

1765 mainitud mõis Huckas (Landrolle)

1796 mainitud Hukas e eesti k-s Uukse-M[ois] (Mellin)

1919 viimane omanik Karl Thure Rausch von Traubenberg (suri 1924)

Mõisamaade suuruseks märgitud 1696,6 ha; 28 mõisale kuulunud talukoha all kokku 1189,7 ha maad (Ortslexicon, Böhlau 1985, lk 123).

Kuigi Huuksi küla kuulus Assiku (omanikud von Rosenid/von Drolshagenid/von Uexküllid) alla, tehti sellega ilmselt mingeid (peresiseseid?) tehinguid. Näiteks on 1586. adrarevisjonis kirjas, et Dorf Hukas kuulunud enne adrarevisjoni Tönnis von Asserienile a. Tolckesz/Kohalast, kelle naine oli Jürgen Drolshageni (Assiku/Päinurme omanik 1586 adrarevisjoni ajal) venna Detloffi tütar Hedwig ja oli saanud ilmselt Huuksi küla endale kas kaasavaraks või oma isa pärandina, kuidas muudmoodi see Tönnise kätte sai, kuid küla otsustati müüa Tönnise ja Hedwigi tütre abiellumisel Hinrich von Bremeniga Lehtse mõisast. Kukruse mõisa paberite hulgas näiteks on säilinud paber aastast 1602, mis kinnitab sellist tehingut Huuksi külaga (EAA.2069.2.1035: Regest 1035. Töennisz Asserien zu Tolckesz (Kohala mõisast, Landrat) hat seine Tochter dem Hindrich Bremen von Lechtesz verheiratet und ihm den Hof und Gut Harm (Vana-Harmi/Ojasoo mõis) belegen und das Dorf Hukas verkauft, den 13. März 1602). Samuti on 1586. aasta adrarevisjonide käsikirjadest pärit lause, mis ütleb, et varem kuulus Huuksi küla Tönnis von Asserienile ja tema naisele (Paul von Ungern Sternberg, Die Revision vom J. 1586..., 1915 Reval):

Källomäe (sks Kellenarfe, Kellena, Kellama, Kellamäe)

1586 mainitud küla Assiku mõisa all ("Dorf zu Assik gehörig zum Hofld eingezogen", Schilling Rg s 102).
Küla asus piirkonnas, mis jääb Huuksi ja Pätsavere vahele, vanadel kaartidel on märgitud Källomäe/Kellamäe/Kellama/Kelluma/Keljuma praegusaegse Källomäe hobitalu lähistel (2019).

Tamsi (sks Tammis)

1586 mainitud külana, Dorf Tammis oder Tormis.

Alates 1686 Huuksi mõisa all, omanik Bered Uexkyll (Schilling Rg s 102, 106)

Tamsi külas asunud hiiemägi/mets, praeguseks hävinud. Samuti on küla aladel olnud mitu vana matmispaika. Üks neist on veel tuvastatav.
Tvauri ajalookäsitluse järgi (2012) olid Tamsis rahvasterännuaegsed ja eelviikingiaegsed (450-1050) matmispaigad, mis võivad tähendada, et nii Tamsi kui ka lähedal asunud Ubakalu, Koigi ja Huuksi on rauaaegsed (6.-13. saj) külad.

Koigi (sks Koick, Koik)

1564 mainitud Paide lossi omandusse Kardenay-vakusesse kuuluvat Koigi küla ("Dorf Koyke in der Kardenay-Wacke im Schlossgebiet"), küla neli talukohta asunud enam-vähem sellel kohal, kus praegu mõisa sepikoja varemed asula võimlahoone lähistel.

1750 mainitud Koigit Mäo kõrvalmõisana ("Beigut von Mexhof")

1757 mainitud Koigit iseseisva rüütlimõisana ("selbständiges Rg"), millele kuulusid Sigapusma, Sõrrando ja Arro külad. Sellest ajast oli mõis von Grünewaldtide valduses.

1919 viimane mõisnik enne riigistamist Werner v Grünewaldt

Ubakalu (sks Ubbakall, Ubbokall)

1686 mainitud Ubakalu küla ("Dorf Ubbakall, in beiden Fällen unter Mexhof verzeichnet, wie das gegenwärtige R[itter]Gut, damalige Dorf Koik selbst.")
Ubakalu küla kuulus varem Mäo mõisa alla, pärast 1757 anti Koigi mõisa alla (Koigi mõis eraldati Mäo mõisa maadest Mäo mõisapreili kaasavaraks), Ubakalu küla maad mõisastati 1840 ja võeti Koigi mõisale, elanikud sundkoliti suuremalt jaolt Prandi, Sõrandu ja Sigapusma küladesse, mis kõik kuulusid Koigi mõisale.

Ubakalu küla oli kõvasti suurem kui Koigi küla (väidetavalt algul 4 talukohta) ja otseselt Koigi mõisaga seotud oli see seega ca 18. sajandi keskpaigast (1757). Endise Ubakalu ja Tamsi vahele jäävad vanad (tõenäoliselt 6.-13. saj) matmispaigad, nii et tegu on ilmselt palju vanema kui keskaegse külaga. Tamsis oli olnud hiiemägi/hiiemets.
Ubakalu küla kahe talliga maanteekõrts endise Reval-Fellini (Tallinn-Viljandi) maantee ääres oli omal ajal üldtuntud, hetkel hoonest alles tuvastatavad varemed nn "kaalumaja" piirkonnas, laguneb kiiresti.

Sigapusma

1796 mainitud külana Dorf Sigapusma (Mellin, K.t.m s 174).

Kuulus Koigi rüütlimõisa alla koos Sõrandu külaga, mille kohta täpsem info puudub, on vaid mainitud, et ka Sõrandu (Sõrrando, Sernitz) oli Koigi mõisa alla kuuluv küla.

Sõrandu (sks Sernitz, Sörrando)

1564 mainitud küla vakuandmete registris. Küla kuulus aarvatavasti algselt kas Mäo või Silmsi mõisa alla, hiljem (al 1757) kindlasti Koigi mõisa alla.

Prandi (sks Brandten)

1564 nimetatud Kardenay küla, mis koos samanimelise vakusega kuulus Mäo ordumõisa alla ("Dorf Kardenay gehörte mit der Gleichnamigen Wacke zum Ordensgut Mäcks Hoff")

1613 nimetatud Kardina küla koos Veskiaru veskiga ("wurden Df Kardenay u die Ennefer-Mühle verlehnt") kuuluvat Hinrich Brandtenile.

1639 loodi sinna mõis "wird ein Hof Kardena erwähnt", omanik Hinrich Brandteni järgi hilisem nimetus Brandtenhof, küla Prandi.

1686 vakuraamatus nimetatud mõis Brandtenhof oder Kardina (vana nimetus veel ära mainitud)

1834 läks mõis koos maadega ostu teel von Grünewaldtidele, küla maad mõisastati.

1919 viimane omanik enne riigistamist Werner von Grünewaldt.

Silmsi (sks Silms)

1591 on mainitud Silmsi küla, kuhu sõjakahjude hüvitamiseks on Christopher von Dürenile antud 2,5 adramaad ja üks popsikoht.

1615 on Silmsi külas märgitud 15,5 adramaad ja 4 sissetoodud talunikku

1615 okt läänistas Rootsi kuningas Silmsi küla Johann Buddenbrockile.

1623 kuulus küla koos Viisu külaga pärilikult Jacob Williamsonile, kes pättuste eest varsti maast ilma jäi

1627 anti Silmsi koos nelja taluga ja Ämbra, Seliküla, Võdruka ja Viisuga Thomas Karrile.

1666 on märgitud Silmsi külana

17 saj keskpaiku müüs Thomas Karr Silmsi koos Korba veskikohaga Bogislaus von Rosenile

1686 kuulus küla Hindrik von Rosenile, kes rajas külla mõisa; tema järel omanikuks lapselaps Hans Heinrich von Rosen.

1726 kuni 1810 mõis ja küla Berend Jürgen von Lantinghauseni ja tema järglaste käes

1810 ostis mõisa Peter August von Stahl

1880 päris mõisa Ewald von Stahl, viimane Stahlide suguvõsast

1914 ostis mõisa ja oli viimane omanik Öötla mõisnik Alexander Georg Gustav von Stackelberg.

Jalametsa (sks Jallametz)

1583 Jalomiecz mainitud poolakate aktis (Poln. Akt IV s 15). Käis Laimetsa mõisa alla, mis oli Koigi mõisa kõrvalmõis. 

1638 mainitud küla ja kõrvalmõisa (Dorf u "Guetlein" Jallametz)

Laimetsa (sks Laimetz)

1583 mainitud külana Ligimiesz (Poln Akt IV s 16)

1624 mainitud külana Dorf Leymetz (Rev 1627, s 44), "bald darauf entstand der Hof."

1638 mainitud mõisana Hof Layemetz (Rev 1638, s 158)

Alates 1804 koos Jalametsaga ühe omaniku valduses (Stryk I, s 400)

Alates 1820 Koigi Grünewaldtide valduses (Stryk a.a.O)

1919 viimane omanik enne riigistamist Werner von Grünewaldt

Hermani (Vana-Käsukonna, sks Hermannshof)

Adavere mõisamaadena nimetatud juba 17. sajandil

1798 märgitud külana Addavere mõisa all ("zu Addafer gehörig")

1827 iseseisev mõis ("selbständiges Gut", Stryk I, s 395 ja 401)

1890 osteti perekond Michelsoni valdusesse (BAL)

1909 oli omanikuks mitteaadlikust Mart Michelson (BAL), "In Ritterschaften nicht genannt" 

Käsukonnas asus Pilistvere kõrvalkirik Marienruh, hävinenud.
Hermani ja Koigi külade vahelt jooksis Eesti- ja Liivimaa piir.

Imavere (sks Immafer), Pilistvere (Pillistfer) kihelkond

1454 küla (Dorf Immover)

1583 märgitud külana, kirjapilt Dorf Imawier

Kahala (sks Kahal, Kahhal (14 km onö Weissenstein) Rg Seinigal  - käis Müüsleri mõisa alla)

1623 märgitud külana, kirjapilt Dorf Kahal

1634 märgitud külana, kirjapilt Dorf Kahall, selle ostab koos Vaali/Majavere ja Müüsleriga Arend Hans Husen/Hausen.

Köisi (sks Keis, 18 km von Weissenstein)

1564 mainitud küla, kirjapilt Dorf Koysze (poolakad? Või lihtsalt kirjaoskamatus?)

1688 mainitud mõisa, Hof Koitz oder Keuss

1696 redutseeritud ("reduziert")

1726 eramõis ("Privatbesitz")

1919 viimane omanik enne riigistamist Egmont von Brevern

Kareda e Suur-Kareda/Esna (sks Karidal)

1212 mainitud küla, Dorf Carethen

1300 mainitud küla Karidal

Viimasel ajal on siiski seisukohti, et 1212 mainitud Kareda küla võib olla hoopiski Väike-Kareda, mis leidude poolest kuulub vähemalt rauaaega, kui mitte viikingiaega (6.-13. sajand). Suur-Kareda ehk Esna ümbrus muutus olulisemaks alles keskaja alguses (Tvauri 2012, Lätti 2004, Tõnisson 1999, Vassar 1972).

Kardenay vakus = Kardina = Brandten = Prandi

Kardeway vakus = Essenberg = Väike-Kareda

***

Et mu ema juured on Märjamaa alt Vana-Kasti mõisa aladelt pärit, siis olen poole silmaga ka sealseid asju jälginud.

Haimre (sks Heimar)

1426 mainitud mõisana, Hof Heymer (UB VII, 452)

Kasti (sks Kasty, Alt u Neu)

1469 mainitud Kasti veskit (kas Kohha või Moodra veski eelkäija, 100 prossa kindel pole)

1478 mainitud mõisa ordulossi all (die VBg als Schloss zu Kasti)

Kolonel Herbert Voldemar Freiberg (al 1936 Raidna)

HERBERT VOLDEMAR Woldemari p RAIDNA

(kuni 1936 HERBERT VOLDEMAR FREIBERG, sündides FREYBERG)

NB! Kirjutis on jooksvalt täiendamisel. Fotodele klõpsates peaks olema võimalik pilte suuremana näha. Viited on enamasti kohe foto allosas või eraldi välja kirjutatud.
Kronoloogiline ülevaade elu- ja teenistuskäigust aastate kaupa allpool.

Foto on tehtud Varssavis (Raidna oli seal Eesti kaitseväeatašee ajavahemikul 1934-38) ja pärineb Herberti pojapojapoja Raoul Raidna isiklikust kogust. 

Eesti Wabariigi kolonel Herbert Voldemar Raidna 1897-1942 (kuni 1936 Freiberg, hukati Norillagis Norilskis Nõukogude võimu poolt), lõpetanud tsaariaja lõpuaastail Tallinna Peetri Reaalkooli 1915, Pawlovski Sõjakooli Peterburis 1916, Eesti Wabariigi Kõrgema Sõjakooli 1926, pataljonikomandöride kursused Prantsusmaal 1927 ja Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis (Ecole Supérieure de Guerre) 1931, lisaks tudeerinud Tartu Ülikoolis 1932-1934 õigusteadust. Õpetas ohvitsere välja juba 1919 Wabariigi Sõjakoolis ja hiljem oli õppejõud Kõrgema Sõjakooli taktika lektor 1920ndate II poolel. Sõjaväeatašee Poolas ja Rumeenias 1934-1938, 1940 Leedus. Kõrgema Sõjakooli ülem Tondil alates 1939 kuni kooli likvideerimiseni 1940.
Autasud: Vabaduseristi II/3, 24.08.1920, 750 krooni autasu, tasuta maa, Eesti Vabadussõja aumärk. Kotkaristi III kl teenetemärk 22.02.1934, Kaitseliidu III kl Valgerist; Soome Valge Roosi Rüütelkonna II klassi kavaler 07.09.1938 (allikas). Läti iseseisvuse 10. juubeli mälestusmärk, Soome Kaitseliidu "Ansioristi" aumärk.
Herbert Freiberg/Raidna oli omal ajal tegev päris mitme raamatu koostamisel ja kirjutamisel, tänu millele me täna teame Vabadussõja ajaloost ja lahingutest, Laidonerist, Vabadusristi kavaleridest ja Scouts-rügemendist. Kolonel andis lühikeseks jäänud elu jooksul siiski väga korraliku panuse Eesti  Wabariigi ohvitseride väljaõppesse ning spordi- ja õpilembuse juurutamisele kaitseväe ohvitseride hulgas.

***

Väljavõte teenistuskirjast Herberti autasude kohta (siin ja allpool kasutet teenistuskirja puudutavad väljavõtted pärinevad Raoul Raidna kogust):

***

Miks mina Herbertist kirjutasin? Veresugulased me pole. Osalt sellepärast, et minu kõige esimene kodu oli täpselt samas majas Koigis Järvamaal, kus oli Herberti sünnikodu ja kus ta oma esimesel kolmel-neljal eluaastal ringi võbeles. Mu ema suunati kuuekümnendate lõpus Koigi kooli õpetajaks, ta kohtus seal mu isaga, nad abiellusid ja meie kõige esimene korter asus ajal, mil mina suvatsesin oma krimpsus varbad letti lüüa, sellessamas hoones, kus 1897 sündis nüüdseks vaikselt unustuse hõlma vajuv Eesti Wabariigi kolonel Herbert Voldemar Freiberg/Raidna. Minu sündimise ajal ei tohtinud keegi mõisa ega mõisnikke nimetadagi, sügav nõukaaeg, seega mõisa peahoone oli tollal  (1970ndate alguses) meie jaoks lihtsalt koolimaja ja meie korterite allkorrusel mõisa valitsejamajas asusid hoopis kohalik telefoniside keskjaam ja postkontor. Sidemajana tuntakse seda lagunevat hoonet kohapeal vististi tänini.
Paar aastat hiljem (olin siis ka umbes kolmene) kolisime meiegi sealt mujale ja hoone saatus kulges meist sõltumatult omasoodu edasi. Seda, et hoonekompleksis sadakond aastat varem sootuks teistsugust elu elati, hakkasin aduma palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema kohaliku mõisa minevikulugusid. Siis, 2010. aasta paiku leidsin mõisakompleksi hoonete ajalugu uurides ka sissekande Eesti Wabariigi koloneli Herbert Voldemar Freiberg/Raidna Koigis sündimise kohta ja sealt  edasi lugesin kasvava huviga nii tema enda kui ka ta vendade ja lähimate perekonnaliikmete tegusa, kuid traagilise saatuse kohta.

***

Jutt käib siis sellest hoonest, ehk Koigi mõisa valitsejamaja enne seda, kui "nupumehed" otsustasid 1920ndatel ise mõisasüdameid kasutama hakata ja pärast need lihtsalt ära lagastasid, laiali tassisid või võõrastele maha mängisid. Mõni mõis oli sadu aastaid mõne perekonna kodu olnud ...
Kui Herbert üldse oma sünnikodu mäletas (kui palju kolmesed poisijussid mäletavad?), siis kõige ilmselgemalt just sellisena nagu ülal. Pilt on pärit Herderi Instituudi fotoarhiivist, juures märge "enne 1925", ma ise kaldun arvama, et see võib rahulikult olla ka selle hoone sajandivahetuse nägu. Enne seda, kui praegu (ehk 2013) kooli majutav mõisahäärber 1771 valmis sai, kasutanud mõisnik ise sedasama hoonet elumajana, aga see oli juba sadakond aastat enne Herberti sündi. Pärast uue häärberi valmimist anti hoone edaspidi mõisavalitsejate kasutusse; hiljem mõisakompleksi moderniseerides (see oli üks esimesi kohti eestis ja Liivimaal, kus töölistele maksti rahas palka ja neid saadeti Saksamaale välja õppima ning nende lastele korraldati lastehoid ja kooliharidus) klopsiti valitsejamaja tagaküljele kokku moonakate/tööliste majaosa.

Nõukaaegne sidemaja/postkontor, vana valitsejamaja. Rõdu on juba lõhutud. Pärdikud! 

Mõni aasta tagasi oli veel nii. Mõisa peahoone tehti korda, aga kõrvalasuval majal lastakse lihtsalt laguneda. Keset küla, mõisahäärberi kõrval! Niiiiii vihaseks teeb, AASTAID sai seda juttu tühjale kohale räägitud ...


***

Nojah, tagasi Herberti juurde. Ma olen alati huvi tundnud nende kummaliste minevikuvarjude vastu, keda pole justkui ammu enam olemas, aga kes ometi kuidagi ikkagi korda lähevad. Igavesti huvitavate lugude jahil minevikus, kui oleviku inimestest korraks kõrini saab. Nagu öeldud, mõisa ajalugu uurides ma täiesti kogemata Herberti ning tema pere hämmastava elu ja saatuse otsa komistasingi. Mida rohkem ma nende kohta loen, seda rohkem tahaks öelda, et tänapäeval sellisest materjalist mehi vist enam naljalt ei kohta.

Kolonelleitnant Herbert Voldemar Freiberg, vanus 36, Eesti Vabariigi Ohvitseride Keskkogu 1933. aasta juhatuse abisekretär (viide foto allservas).

Herbert Voldemar Raidna (sündides Freyberg, kuni 1936 Freiberg) sündis 11./23. märtsil 1897 Järvamaal Koigi vallas Koigi mõisavalitseja (siis töödejuhataja, mitte mõisniku) Woldemar Friedrich Freybergi pojana, Herbertil oli veel kaks nooremat venda: Kurt Mattias (hiljem Aarne Raidna, snd vana kalendri järgi 18.01.1901 Väänas) ja Paul Mihael (snd vkj 15.09.1902 Väänas,  Ella Grabbi mälestuste kohaselt jättis alles saksa nime Freiberg erinevalt vendadest, kes olid nime eestistanud 1936).
Herbert hukati Norilskis, GULAGi süsteemi Norillagi vangilaagris 29.06.1942 koos teiste kõrgemate Eesti ohvitseridega, nt president Pätsi käsundusohvitseri Herbert Grabbiga, ka lähedased sõbrad Raud ja Ahman jpt lasti samal päeval maha (neid oli ligi 40 Eesti Kaitseväe kõrgemat ohvitseri, kes süüdistatuna Nõukogude riigikorra vastases vandenõus korraga maha lasti. Vandenõust ma alles loen ja uurin dokumente, sellest ehk allpool kunagi hiljem eraldi sissekandena. Etteruttavalt olgu siinkohal mainitud, et Raidnat peeti vandenõu juhiks ja organiseerijaks). Kurt Mattias elik vend Aarne küüditati Venemaale ja hukati samuti juunis 1942 Vjatlagis, nädalapäevad enne vanemat venda. Mõlemat süüdistati vandenõus Nõukogude võimu vastu, mis ei tähenda ju muud, kui et nad olid lõpuni välja Eesti mehed. Kolmas vend Paul Mihael jäi pärast arreteerimist 1940ndate alguses (süüdistati salakuulamises) teadmata kadunuks, talle mõisteti 5 aastat sunnitööd selle eest, et ta ei andnud oma autot võimudele üle ja rikkus selle; teda peeti kinni väidetavalt Harku vanglas (mille suhtes mul on kahtlusi, Harkus hoiti peamiselt naisi ja lapsi, mehi peeti kinni Patarei vanglas). Pauli abikaasa Adelina Freiberg sai väidetavalt samuti punastelt süüdistuse, ta vangistati ja kuuldavasti piinati ning lõpuks küüditati, tema suri samuti juunis 1942. Kohutav aeg, jubedad saatused, süstemaatiliselt hävitatud perekonnad, kultuur ja riik. Õudne mõeldagi, millise trauma said need, kes õnnekombel hirmuperioodi 1940-41 üle elasid. Selline põhjalik ajupesu ja hirmule allutamine, et need, kes imeväel Venemaalt tagasi tulidki, neist asjust enam ei hinganudki. Alles nüüd on vaikselt hakanud infot läbi imbuma, mis GULAGi vangilaagrites inimestega õigupoolest tehti ja juhtus. Soovitan lugeda Anne Applebaumi ülevaadet Nõukogude koonduslaagrite ajaloost ("GULAG"), see on nüüd eesti keeles ka olemas.

***

Kolonel Herbert Voldemar Raidna vanemad, kuni 1901 Koigi mõisavalitsejaks olnud isa Woldemar Friedrich Freyberg (snd 1862 Mexhofis/Mäos, mõnikord ka Vladimir) ja Elviine Luise Freyberg (snd 14.08.1868 Laupal Türi khk, neiupõlves Gutmann, osas dokumentidest ka ilmselt venepärane nimekuju Elviina Luisa). Foto on pärit leheküljelt geni.com


Aga päris algusesse. Millal Woldemar, Herberti isa, Koigi mõisa sattus, pole mulle veel täpselt teada, Mäo ja Koigi mõis olid omavahel tihedasti seotud, Koigi kuulus teatud perioodil Mäo mõisa alla ja eraldati millalgi 18. sajandi keskpaiku kaasavaraks ühele Mäo mõisniku tütardest. Aga Saksamaalt vana Freyberg igatahes ei tulnud, nagu kohapeal on arvatud. Kirikupaberite järgi on vana Woldemar sündinud Mexhofis/Mäos, kuhu omakorda tema isa Maddis ja ema Sophie tulid 1862 Järva-Madise kogudusest Kurrisal/Kurisoo mõisast, olles Amblas abiellunud 1851. Nii et Herberti isapoolsed juured ulatuvad läbi vana-Woldemari isa Maddise ja vanaisa Tõnno Kurisoo mõisa Järva-Madise/Ambla maile ning emapoolseid juuri tuleb edasi otsida Türi khk Laupalt (allikas: Paide saksa pihtkonna personaalraamat, täpsem viide järgmise foto päises). Herberti emapoolsed vanavanemad olid Elviine isa Mihkel Gutmann Laupalt (1833-1883, vanemad Mihkel Jaani p Gutmann 1794-1853 ja Mari Gutmann 1799-1875); Elviine ema oli Margaretha Gutmann (snd 1836, neiuna Steinberg, vanemad Andres Steinberg 1793-1851 ja Ann Steinberg 1797-1847).

Nii. Herberti isapoolsed vanavanemad polnud ka sugugi Saksamaalt. Vana Woldemari isa, Maddis Tõnno poeg Freyberg (snd 14.08.1809 Kurrisal/Kurisoo mõisas Järvamaal, leeris käinud 1827 Järva-Madisel, geni.com-is ekslikult 'Tõnnise poeg', mis on jama, alt on selgelt näha, kui pilti suurendada, et Maddis oli "Tõnno's sohn", Tõnno poeg) abiellus 1851 Amblas linnatüdruk  Sophie Amalie Martenseniga (snd 09.08.1825 Revalis, leeris käis 1842 Revalis).

Paide koguduse personaalraamatus on kirjas, et Järva-Madise kihelkonnast Paide koguduse hingekirja liikusid Herberti isapoolsed vanavanemad juba abielupaarina 1862 ja et nende poeg Woldemar Friedrich (Herberti isa) sündis 13.08.1862 Mexhofis/Mäos. Rohkem lapsi Maddisel ja Sophiel pole vähemasti selles sissekandes märgitud.  (Allikas: EELK Paide koguduse personaalraamat, saksa pihtkond, 1860-1891, EAA.3159.1.432, allpool väljavõte leheküljest.) Kuskilt mujalt pole ühtki teist last peres leidnud, aga pole ju välistatud, et kui Maddis ja Sophie abiellusid juba 1851, võis neil enne vana-Woldemarigi olla varem veel mõni laps. Mina pole ühtegi avastanud, aga pole olnud aega ka väga sihikindlalt otsida.

Niisiis, Herberti isa, Maddise ja Sophie poeg Woldemar abiellus 13.05.1896 Weissensteinis/Paides preili Elviine Luise Gutmanniga (allikas: TLA.31.2.25; 1919-1929 Niguliste II pihtkonna personaalraamat, kus on väheke kaootiliselt üles tähendatud ka nende kaks poega, Herbert Voldemar snd vkj 11.03.1897 Koigis Järvamaal ja Kurt Mattias vkj 18.01.1901 Väänas Harjumaal, vahele on pressitud miski asjasse mittepuutuv kirje. Et kolmas poeg Paul Mihael sündis Tartu Ülikooli matrikli järgi vkj 15.09.1902 (ukj 28.09.1902), peab Niguliste koguduse sissekanne olema tehtud ilmsesti Aarne ja Pauli sündimise vahel ehk ca 1901-1902?).

Millal Woldemar täpselt Järvamaale Koigi mõisa sattus ja kuidas, ei tea veel hetkel, aga ta oli päris kindlasti juba Koigis mõisavalitseja ametis aastal 1895, paar aastat enne Herberti sündi, mil mõisa viinaköök põlema süttis ja Woldemar siis hiljem kahjud kokku rehkendas (EAA f. 107, n. 1, s. 2863).

Woldemar abiellus Elviinega Weissensteinis ehk Paides mais 1896 ja Herbert sündis Koigis märtsis 1897. Tööle palkas Woldemari ilmselt tollane Koigi mõisnik Johann Georg Ernst von Grünewaldt (1835-1901). Et Koigi vana mõisnik suri 1901 ja ohjad läksid üle mõisniku pojale Wernerile, ning Herberti noorem vend Kurt/Aarne on kirikupaberite järgi sündinud 1901 juba Vääna mõisas, on ilmselge, et vana Woldemar kas ei olnud oodatud või ei tahtnud enam ise mõisa pärijaga asju ajada ja kolis oma pere Koigist Harjumaale Vääna mõisa. Edasised üksikud säilinud dokumendid näitavad teda teenistuses Vääna mõisavalitsejana. Vääna mõisnik oli tollal kuni mõisa riigistamiseni Ernst von Stackelberg (1846-1919).

Sestap siis oli Koigi mõisa valitsejamaja peaasjalikult siiski eelkõige kolonel Herberti sünnikodu, kust poiss umbes 3-4 aastasena koos vanematega Vääna maile kolis. Kus nad Väänas Harku vallas täpselt pesitsesid, tahab ka veel uurimist, aga hingekirjas olid nad igatahes (vähemalt esialgu) Niguliste koguduse saksa pihtkonnas. Kui Herbert edasistes dokumentides sünnipaigaks Tallinn märgib, siis ei saa seda talle eriti pahaks panna, ta kasvas siiski Väänas ja Revalis ning sai koolihariduse Revalis reaalkoolis, ka kogu edasine elu oli eelkõige seotud tegutsemisega Tallinnas. Vaevalt et ta Koigi mõisast üldse midagi märkimisväärset mäletas. Aga mine tea.

Herberti isa Woldemar suri tõenäoliselt Sallas (Lasinurmes?) 1929. Herberti ema Elvine Luisa saatuse kohta ei teadnud ma aastaid midagi, kuni selle kohta rääkis 2019. aasta juuli alguses tantsu- ja laulupeo ajal Eestis käinud Paul Freibergi tütrepoeg Ilmar Lepik sellise loo. Kui sakslased Eestisse tungisid juuli alguses 1941 ja hakkasid kohalike metsavendade ja Omakiatse abil venelasi Eestist välja tõrjuma, olnud Herberti ema Elvine Sauel. Lahingute käiku Vikist kontrollides pidi vastav lugu juhtuma augustis 1941, lahingud Harku lähedal pidid toimuma ca 26.-28. augustil. Ilmar rääkis, et Elvine oli koos Kurt/Aarne poja Ennu ja veel ühe lapsega varjendisse/keldrisse peitu läinud. Varjendi või keldri aknast visanud sõdur sisse granaadi, mis plahvatanud, Elvine varjanud oma kehaga lapsi ja saanud granaadikildudest haavad selga. Edasi toimetatud Elvine Tallinnasse haiglasse, kus ta surnud. Tõepoolest võib digiteeritud kalmistute andmebaasist leida märke ca kuu aega hiljem Siselinna kalmistule maetud Elvine Freibergi kohta (vt allpool.) Arvatavalt on tegu kangelaslikult lapsi kaitsnud Herberti emaga. Üks suur küsimärk Elvine saatuse kohta on niisiis nähtavasti vastuse saanud.

***

Etteruttavalt võib öelda, et kõik kolm venda õppisid kõrgkoolis. Kõigil on näiteks ra.ee Fotise järgi säilinud andmed Tartu Ülikooli matrikli numbrite kohta (Kurt/Aarne matrikkel nr 4624, Paul nr 4623 (EAA.2100.1.2004.8 AIS), Herberti matrikli nr 12717, all Herberti matrikli foto aastast 1932), kõigil Woldemari kolmel pojal oli seega kõrgharidus ja vägagi tõenäoliselt oli kõigil neil kodune toetus edasiõppimiseks. Lisaks Tartu Ülikoolile õppis Herbert Pariisis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis ja Kurt/Aarne Ameerikas NYC-s Columbia Ülikoolis. Noorim vend Paul õppis kaubandust-majandust ja tegutses hiljem ärialal.

Herberti Tartu Ülikooli matrikli pilt aastast 1932 (Herbert on siin juba 35-aastane, eelnenud aastal (1931) lõpetanud diplomiga Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis ja enne seda Kõrgema Sõjakooli Tallinnas. Fotolt on samuti näha, et mees ei ole enam esimeses nooruses. Mis ajendas lisaks kolm aastat (1932-1934) Tartu Ülikoolis veel õigusteadust õppima ja miks ta õpingud katkestas (kas õpingute katkestamise põhjuseks võis olla Konstantin Pätsi riigipööre 1934?), on küll hea küsimus. Olen kuulnud arvamust, et neist, kes nii toimisid, oli ilmselt eeldusi hakata tööle kaitseväe juhtkonnas. Küsida pole ka enam peaaegu kelleltki. 
 Allikas: Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944)

Aarne Raidna (Kurt Mattias Freiberg, matrikli pilt, Tartu Ülikool) oli diplomeeritud insener ja harrastas autovõidusõitu, täiendas end Ameerikas Columbia Ülikoolis, 1928-32 töötas USAs telefoni- ja telegraafikompaniis konstruktor-insenerina, 1932 Eestis tagasi, oli raadioasjanduse pioneer Eestis, aastast 1933 AS Tormoleni raadio- ja autoosakonna juhataja Tallinnas. 

Paul Mihael Freiberg, matrikli pilt, Tartu Ülikool, õppis majandust/kaubandust, oli hiljem (1920-1930ndatel) meedias sageli mainitav sportlane ja ärimees. Paul oli poliitilise politsei vaateväljas juba 1935. aastal, mil ta elas Rataskaevu 14-2 ja teda kahtlustati salakuulamises (1935, kelle kasuks?!?). Ta jäi segasel 1940ndate algusperioodil kaduma. Viimane, mis mul tänu Madara tänava vastutulelikule arhivaarile on õnnestunud tema kohta leida, on sakslaste ülestähendus, et Paul oli enne 21. juunit 1940 autofirmas ärimees, elas arvatavalt Gonsiori 31-28 (nn kindralite maja?) ja et ta arreteeriti GPU poolt jaanuaris 1941 selle eest, et ta ei andnud nõukogude seltsimeestele üle oma autot ja hoopis lõhkus selle (kui ma saksa keelest õigesti aru sain), selle eest määrati talle punaste poolt 5 aastat sunnitööd. Seega tundub mulle, et ta oli vendadest esimene, kes venelaste küüsi sattus. Mis temast edasi sai, hetkel ikkagi veel ei tea, peab edasi otsima.

***

HERBERTI HARIDUS kokkuvõtlikult:

Herbert lõpetas: 
1915 Tallinna Peetri Reaalkooli (tollal 7. klassi) 
1916 Peterburi Pawlowski Sõjakooli 
1917 Suurtükiväe vaatlejate kursuse
1922 Wabariigi Sõjakooli (alalisväe) ohvitseride kursuse
1926 Kõrgema Sõjakooli juhtimise ja staabiteenistuse alal (legendaarne II lend, 1923-26, kursusekaaslased nt August Traksmaa, Herbert Grabbi, Aleksander Jaakson, Johannes Raud, Richard Maasing, Hans Vanaveski, Troadi Lango, Aleksander Tomander jt, kokku 16 meest, kellest 9 olid Vabadusristi kavalerid, neist Traksmaa 2x VR kavaler.)
1931 Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis
1932-1934 lõpetamata jäänud õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (Pätsi, Rei ja Laidoneri riigipööre?)

Haridus Herberti teenistuskirja väljavõtte järgi:

Vikis on Kõrgema Sõjakooli II lennu nimekiri koos tolleaegsete auastmetega siis selline (2018; nimekirja tuleb võtta teatud ettevaatlikkusega, nt punasega märgitud mees oli tegelikult Johannes Aleksander Raud, Raidna oli tollal hoopis Freiberg, Grabbi oli Grabby, Elias Kasak on hiljem Ilja Kasak, jne):

Aastatel 1929-1931 õppis Herbert Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis Pariisis (Ecole Supérieure de Guerre), mis oli tolleaegse Euroopa ja ka maailma mastaabis ülihea mainega sõjakool, ja lõpetas selle 1931, veetes vähemalt ühe aasta Pariisis koos kolonel August Traksmaaga, olles õpingute ajal majori auastmes. Vastav fakt on ära märgitud ka Andres Seene uurimistöös Kõrgema Sõjakooli ja Eesti ohvitserkonna kohta (Seene 2008, 2011) ja seda mainiti ka 1930ndate ajakirjanduses, nt Tartus ilmunud Nool 19.04.1930 - kusjuures ehteestlaslik pealkiri, ikka on valu teada saada, kui palju raha millekski kulub :D :

Andres Seene kirjutab oma uurimuses Kõrgema Sõjakooli arenemisteest Prantsuse Kõrgema Sõjakooli kohta: "Esimese maailmasõja võidu järel muutus Prantsuse Kõrgem Sõjakool Euroopas ja kogu maailmas maailmasõdade vahelise ajajärgu kõige tuntumaks ja mainekamaks õppeasutuseks. /.../ kahe maailmasõja vahel lähetasid 38 riiki sinna rohkem kui 500 ohvitseri. /.../ Õppetöö tugines suuresti konkreetsete ülesannete lahendamisele. Õpilastele anti iseseisvaks otsustamiseks rida olukordi, mille lahendusena tuli koostada vastava sisuga käsud. Õppeasutuse kursus jagunes üldkultuurilisteks aineteks (peamiselt geograafia ja poliitikateadused), sõjalisteks aineteks ja keeleõppeks. /.../ Teadaolevalt lähetati esimese eestlasena Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli kolonel Nikolai Reek alles 1923. Välisõpingute puuduseks oli asjaolu, et Eestis vajati korraga palju kõrgema sõjalise ettevalmistusega ohvitsere, välismaale oli võimalik aga komandeerida mõni üksik. /.../ Paljude võimekate Vabadussõja kogemusega ohvitseride kandidatuur oleks ära langenud ka seetõttu, et ei osatud vastavaid võõrkeeli, mille õppimine oleks samuti nõudnud aega. Nii asutigi 1920.-1921. a otsima võimalusi sõjalise kõrghariduse andmiseks kohapeal./.../ Prantsuse Kõrgema Sõjakooli lõpetas kahe maailmasõja vahepeal vähemalt kümme Eesti ohvitseri, lisaks lõpetas vähemalt viis ohvitseri ka Prantsuse Kõrgema Intendatuuri kooli." (Andres Seene, PhD)

Ka Ella Grabbi mainis oma mälestustes, et korraga oli Pariisis õppimas kaks ohvitseri Eestist, üks esimest, teine teist aastat, õppeaeg oli kaks aastat.

Erinevatest allikatest (Seene, Ella Grabbi mälestused, jmt) olen leidnud järgmised nimed ja lõpetamise aastad:
1923 Nikolai Reek (end Bažõkov), 1926 Richard Tomberg, 1927 Aleksander Jaakson, 1928 Herbert Grabbi, 1929 Herbert Brede, 1930 August Traksmaa, 1931 Herbert Voldemar Freiberg/Raidna, 1932 Artur-Bernhard Normak, 1935 Karl-Johann Laurits, 1938 Johannes Reinglas/Reinola; täpsemalt on seal õppinud mehed ära mainitud eraldi sissekandena siinsamas blogis. Nimekiri vajab ilmselgelt veel uurimist, 1933-34 pole teada ühtegi lõpetajat (Majanduskriis? Keegi lihtsalt feilis? Sisepoliitiline kriis?), ka 1936-37 polnud ühtegi eestlasest lõpetajat. Teadaolevalt ainsa eestlasena, kes õppis Belgia Kõrgemas Sõjakoolis, oli kuskil ära mainitud ka August Kasekamp. Sellised mehed siis. Prantsuse Kõrgema Intendatuurikooli lõpetasid 1927 Nigul Ermaste/Ermann, 1928 Johannes Martins, 1929 Rudolf Mager, 1930 Eduard Putmaker, 1931 Hans Vanaveski. Lisaks oli mehi, kes lõpetasid kõrgema sõjakooli või sarnase õppeasutuse mujal (Vilniuses, Peterburis, etc.), neid ja ülaltooduid olen püüdnud ülevaatlikult ära mainida eraldi sissekandes.

1928, Prantsuse Kõrgem Sõjakool Pariisis Eiffeli torni vahetus läheduses, mille Herbert lõpetas diplomiga 1931.   

Pariisi sõjakooli paraadväljak 1920ndatel

Prantsuse Kõrgema Sõjakooli raamatukogu 1920ndatel, küllap veetis Herbertki seal aega ;) 

(Allikas: http://www.ecole-superieure-de-guerre.fr/ecole-militaire.html)

2015. aastal sai Prantsuse Kõrgema Sõjakooli vahetus läheduses Eiffeli torni all veedetud pea pool päeva. Kahju, et ma tollal veel ei teadnud, et seal vähesed väljavalitud Eesti kõrgemad ohvitserid õppisid, kaasa arvatud Freiberg/Raidna, oleks seda Eiffeli torni raudse kaare alt paistvat hoonetekompleksi kohe suurema hoolega uurinud. Ülaltoodud fotod leitud internetist.

***

Herberti järeltulija Raoul Raidna sõnul oskas tema vanavanaisa rääkida vene, poola, prantsuse ja saksa keeles ning kirjutada vene, prantsuse ja saksa keeles. 

Kirjutada mõistis Herbert ka emakeeles. Eesti Rahvusbibliograafias on Herbert Raidnat mainitud seoses mitme teosega, nt:
1934 - kaasautorina Freiberg/Raidna, Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt, Vabariigi Ohvitseride Keskkogu, Tallinn 1934
1936 - Herbert panustas 1936 ilmunud leitnant Aarne Võtingu koostatud raamatusse "Scouts Rügement Vabadussõjas" (Seltsi "Scouts-rügement" kirjastus 1936), kus on ka temast endast ning Friedrich Pinkast palju juttu.
1939 - Herbert Raidna, Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal, Tartu 1939 (Akadeemiline Kooperatiiv, 70 lk) ning
1940 Herberti sulest ilmunud artikkel Saksa-Poola sõja kohta Sõjavägede Staabi väljaandes "Sõjateadlane" (1940 nr 6, väljaandja kirjastus "Sõdur", Tallinn). Tõenäoliselt on tema kirjutisi veelgi, aja jooksul proovin need kõik siia koondada.

***

Aga nüüd Herberti elu detailsemalt, nii hästi-halvasti, kui olen aastate jooksul materjali leidnud:

Mulle teadaolev kronoloogiline  
Herbert Voldemar Freiberg/Raidna ELU- JA TEENISTUSKÄIK:

1897 - sündis Järvamaal Koigi mõisas (96 versta ehk 100 km Tallinnast), tollase mõisavalitseja Woldemar Friedrich Freybergi ja Elviine Luise Freybergi (neiuna Gutmann, pärit Laupalt) pojana.

Notariaalselt tõendatud sünni- ja ristimistunnistus Järva-Peetri kogudusest, väljastatud 1912, tõenäoliselt enne seda, kui Herbert Tallinna Peetri Reaalkooli 6. klassi astus, notariaalselt tõendatud 12.09.1915, EAA.2100.1.200; siit võib lugeda, et Herbert on sündinud vana kalendri järgi 11.03.1897 kell pool 12 õhtul, ristitud 17.04.1897; ristivanemateks Richard Johanson (oli päris kindlasti Järvamaal Väike-Kareda ja mu meelest mingil ajal ka Huuksi mõisavalitseja, igal juhul töötas Huuksi viimase mõisniku Thure Rausch von Traubenbergi alluvuses, kellele mõlemad mõisad kuulusid), Karl Metsmann ja Anna Gutmann, viimane oli ilmsesti Herberti emapoolsest perekonnast.

Tõendi pöördel näha Tallinna notari Ivan Linnamägi tempel ja kinnitus, EAA.2100.1.200:

Muuseas on selle tõendi esiküljel õieti kaks huvitavat detailikest, esimene neist on suhteliselt värvika elulooga õpetaja allkiri ja teine Järva-Peetri kiriku pitsat või tempel. 1912. aasta aprillis väljastatud tõendile on alla kirjutanud nimelt tollane Järva-Peetri koguduse õpetaja Oskar Alexander Bruhns (1881-1945, temast lähemalt siin). Detailid niisiis dokumendilt EAA.2100.1.200.

1901 - pere kolis Väänasse, 18.01 sündis vend Kurt Mattias Freyberg / al 1936 Aarne Raidna
1902 - 15.09 sündis noorim vend Paul Mihael Freyberg

Vahepealsest ajast (Vääna mõisa kolimisest 1901 kuni Tallinna Peetri Reaalkooli lõpetamiseni 1915) on veel vääääga vähe andmeid, siinkohal tuleks uurida Vääna mõisa ja võimaliku algkooli kohta ning Reaalkooli perioodi kohta Tallinna Linnaarhiivist, mida ma ajapuudusel pole lihtsalt veel jõudnud.

1912 - olgu vahepealse ajaga kuidas on, igatahes on dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et päris kindlasti oli Herbert Tallinna Peetri Reaalkooli õpilane augustist 1912 kuni juunini 1914, mil ta lõpetas nn "kursuse", mis tõenäoliselt tähendas tollal 6. klassi ehk siis põhikooliharidust ja võimaldas poistel astuda sõjaväeteenistusse, ning edasi augustist 1914 kuni 1. mai 1915, mil ta lõpetas tollal 18-aastasena 7. klassi, mis praeguses vääringus on keskkooliharidus ja andis õiguse edasi õppida kõrgkoolis (vt tunnistused allpool!)

1913. aastast on muis.ee säilikute hulgas kaks fotot, mis on minu jaoks varaseimad fotod Herberti elulugu arvestades. Herbert oli tollal Tallinna Peetri Reaalkooli õpilane, aga juba ESS Kalevi ridades sporti tegemas, kui muis.ee pildiallkirja uskuda. Õigupoolest oli ka Reaalkoolil endal juba tollal võistkond Kalevi vastu välja panna, nii et võib-olla tuleks seda veel kontrollida.

Herbert Voldemar Freiberg (al 1936 Raidna) on ülaltoodud grupifotol vasakult neljas säravvalge pluusiga poiss. Tegu ESS Tallinna Kalevi jääpalli meeskonnaga, viide ESM F 120-781/A 2366, aastast 1913, muis.ee. Herbert oli siis 16-aastane. ESS Kalevi esimees 1911-13 oli Leopold Tõnson, 1914 Oskar Amberg. Tõnsoni nimi on seotud nii Kadrioru staadioni saamislooga kui ka Vabadussõja lahingutega.

See foto on samuti aastast 1913, ESS Tallinna Kalevi jääpallimängijad; Herbert Voldemar Freiberg/Raidna on vasakult II reas esimene (kui maasistujaid I reaks pidada), endiselt 16-aastane Tallinna Peetri Realkooli õpilane. ESM F 120-778/A 2363, muis.ee.

1914 - Herbert on Tallinna Peetri Reaalkoolis alates augustist 1912 kahe aasta jooksul edukalt läbinud ettenähtud õppekava, tõend omandatud oskuste kohta näeb välja selline (EAA.2100.1.2000):

Käitumine on eeskujulik, ülejäänu on selline korraliku koolipoisi koogiserv ;) Siit nähtub, et Herbert õppis vene, saksa ja prantsuse keelt ning ajalugu oli tunduvalt toredam tund kui matemaatika, geograafia või kunst.
Augustist 1914 asub Herbert õppima Tallinna Peetri Reaalkooli 7. klassi, mis tollel ajal andis tänapäevases vääringus keskhariduse.

1915 - Herbert lõpetas 1. mail Tallinna Peetri Reaalkooli (tollal siis 7. klassi, algkool oli arvatavalt eraldi arvestuses, koolipoisi-periood Herberti elus vajab veel lähemat uurimist). Reaalkooli direktor 1890-1915 oli Wilhelm Konstantin Frommhold Petersen, sealt edasi kuni 1933 Nikolai Kann. Perekonna poisid nägid niisiis mõlemaid direktoreid, Herberti ajal oli direktor Petersen. Reaalkooli ajaloost on plaanis eraldi sissekanne, nägin arhiivis kellegi kogutud materjale ja tegin sealt märkmeid. Petersen oli baltisaksa päritolu entomoloog-liblikateadlane ja pedagoog, kes oli kohe Reaalkooli avamisest peale 1884 asunud seal tööle õpetajana, 1890 sai selle direktoriks ning pärast Reaalkoolist lahkumist 1916-17 oli Tallinna Toomkooli direktor. Aastail 1908-1918 oli Petersen tihedalt seotud ka nt Eestimaa Kirjanduse Ühingu juhtimisega. Selline tõsine ja tegus tegelane. Petersen suri veebruaris 1933. Kann oli Reaalkooli direktor sel ajal, kui seal õppisid Herberti nooremad vennad Kurt/Aarne ja Paul Mihael; Kann oli samuti kauaaegne pedagoog ja koolijuht, kuni ta kolmekümnendatel siirdus poliitikasse ja oli valitsuses mõnda aega haridusminister. Kann suri Saksamaal 1948. Vaat sedasi olid lood tolleaegsete Reaalkooli direktoritega.
Aga Herberti koolilõputunnistus aastal 1915 nägi välja selline (EAA.2100.1.2000), andes õiguse asuda edasi õppima mõnes kõrgemas õppeasutuses:

Herbert astus millalgi pärast Reaalkooli lõpetamist 1915 vabatahtlikult sõjaväeteenistusse (tollal veel ikkagi Vene tsaariarmeesse).

1916 - Herbert asus 06.01.1916 õppima Petrogradi Pawlowski (Peterburi Pauli) sõjaväekooli, lõpetas 1. mail 1916 lipnikuna, saadeti rindele I Maailmasõtta, määrati 130. tagavarapolku II roodu nooremohvitseriks. Alates juulist 1916 Trotsky sõjaväe ehituskomisjoni komandör, määrati III roodu nooremohvitseriks. Alates detsembrist 1916 määrati sama ehk siis III roodu ülemaks.
Väljavõte Herberti teenistuskirjast (nagu öeldud, dokument pärineb Raoul Raidna isiklikust kogust):

1917 - Trotsky ehituskomisjoni likvideerimise järel sõitis Herbert tagasi 130. tagavarapolku. 27.06.1917 löödi koos sama polguga tegevväkke (Mida nad siis enne seda tegid? Tagalas?). 09.07.1917 määrati I Siberi kütipolku II roodu nooremohvitseriks.
15.09.1917 saadeti Herbert komandeeringusse suurtükibrigaadi 7. pataljoni kursuse Artilerisky Nabljudatel (suurtükiväe vaatleja) läbitegemiseks. Tagasi 130. tagavarapolku oktoobri alguses 1917.

7.12.1917 komandeeriti Herbert Venemaalt Eestisse sõjaväkke, 1. Eesti polku. Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt II Eesti polgu teenistusse määratud; detsembrist 1917 seega tagasi Eestis ja suunatud detsembri keskpaigast Paide pataljoni.

Vene sõjaväeosadest teenis Herbert niisiis 130. tagavarapolgus ja I Siberi kütipolgus. Sõjategevuses sakslaste vastu osalenud teenistuslehe järgi 09.07.1917 kuni 07.12.1917, väljavõte ülalmainitud teenistuslehelt:

1918 - kirjade järgi 18.12.1917 kuni 05.04.1918 teenis Herbert 4. Eesti jalaväepolgus III pataljonis (Paide pataljon). Samas on teada, et suvel 1918 osales Herbert Paide jalgpallivõistkonnas lahingus Türi vastu (vt allpool), olles seega ilmselt endiselt veel Kesk-Eestis (Paides või Viljandis?) Uued määramised teenistuskirjas alles novembris 1918 Sõjaministeeriumi staapi sideohvitseriks.

Ülaltoodud foto on pärit üllitisest "Eesti rahvusväeosade album III" lk 84 (Seltsi "1. Eesti polk" väljaanne, Tallinn 1938, vastutav toimetaja Oskar Kurvits), pildiallkirjaga "4. Eesti polgu III pataljoni (Paide pataljon) ohvitsere kevadel 1918. a. Paides". Leitnant Freiberg on esimeses toolidel istuvas reas paremalt kolmas, paremalt esimene on leitnant Putmaker, kellega koos Freiberg Norilskis 1942 hukati. Täpselt samas koosseisus, kuid siiski erinev ülesvõte on arhiivis viitega EFA.114.3.1482, kus isikud fotol on mainitud järgnevas järjestuses vasakult: ees maas Lukk ja Härm, istuvad I rida: Valter Luts, Kristjan Aulik, Ludvig Hinnov, Karl Bachmann, Herbert Freiberg (Raidna), Egon Limberg, Eduard Putmaker; II rida: Gustav Maade/Made, Oskar Kaunissaar, Rudolf Rusi, Guido Mamberg, Karl Ant, Johannes Stramm, Oskar Allweis, Schiwer?; III rida: Julius Krempel, Voldemar Köhler, Evald Ant, Karl Narts/Kaarel Naarits, Heinrich Gustel, Aleksander Allmann, Guswaldt/Robert Eichwaldt?, Erich Schönhardt.


4. eesti polgu III pataljoni ehk siis Paide pataljoni kohta aastail 1917/1918 on raamatus "Eesti rahvusväeosade album III" (1938) kirjutatud nii: "/.../Aluseks 2. Eesti polgule said Vene sõjaliinilt ning kaugeilt Sarmaatia lagendikelt kodumaale saabunud, enamikus Viljandi ja Pärnumaa mehed, kes, olles tülpinud revolutsiooni keerises valitsevast korralagedusest ning juba aastaid kestnud sõjast, kandsid hinges leegitsevat tuld oma kodumaa ja rahva saatuse vastu. Umbes kuu jooksul kogunes Viljandisse ohvitsere ja sõdureid nii rohkel arvul, et võidi moodustada 4-pataljoniline polk. I ja II pataljon jäid Viljandisse, kuna III pataljoni asukohaks määrati Paide. Paides asuv pataljon viidi 5. jaan. 1918. a. 1. Eesti rahvusliku diviisi ksk. nr 18 põhjal terves koosseisus üle 4. Eesti rahvuslikku polku, kuna Pärnus asuvad marsiroodud nimetati ümber III pataljoniks, asukohaga Põltsamaal. Selline allüksuste paiknemine oli mitmeti otstarbekohane, eriti siis, kui Eestist lahkuvad vene vägede distsiplineerimatud salgad hakkasid maad rüüstama. Säärane paigutamine tõkestas suurel määral kohalikel enamlasil mõisaid ning jõukamaid talunikke rüüstada.
/.../ Formeeritav pataljon [Paides] asus saksa seltsimajas. Pataljoni formeerijaks oli kapt. Maide, adjutandiks n.-leitn. Erm, majanduse ülemaks st.-kapt. Bachmann. Orkester sai asukohaks algkooli maja. /.../ valitses veel sõjaväeline kord ja distsipliin, ehkki muidugi mitte enam endine [arvatavalt mõeldud siinkohal tsaariarmee korda?]. Polgu ohvitserkond kandis ikka veel hõbedasi, sinise joontega, õlakuid. /.../ Peale Jõulusid [1917] sain kuulda, et polk.[ovnik] Unt on asunud Viljandis formeerima 2. Eesti polku ja Paides asuv polgu osa jäävat polgu IV pataljoniks. /.../ "

Säärane militaarmääramine Paidesse annab minu jaoks selgituse ka algul suhtelist segadust tekitanud tõigale, miks ca 10 aastat hiljem kirjutas Eesti Spordileht (07.12.1928) äkitselt major Herbert Freibergist, kes 1918. a suvel Paide jalgpallivõistkonna algses koosseisus forwardina mänginud (hiljem "nimekas Kalevi B meeskonnas tsentrhalf"). Nüüd siis asi selge, Herbert oli Venemaalt tulnuna detsembrist 1917 kuni vähemasti suvi 1918 Paides ohvitserina teenistuses. Samast kirjutisest ilmneb, et ka Herberti sõjaväekaaslane Mamberg oli 1918 suvel veel Paides ja kaitses Türi vastu väravat.

Eesti Spordileht 07.12.1928

Teenistuse jätkamiseks mobiliseeriti Herbert 24.11.1918 "Eesti rahwaväkke".
28.11.1918 nimetati Herbert Freiberg Sõjaministeeriumi Staabi juurde sideohvitseriks (Päewakäsk nr 2 SõMin staabile). Vabadussõja puhkedes novembris täitis Herbert niisiis Sõjaministeeriumi staabis sideohvitseri kohustusi, millest palus end järgmise (s.o. 1919.) aasta jaanuaris vabastada, et siirduda rindele Vabadussõtta. Herbert oli Vabadussõja puhkedes 21 aastat vana.

1919 – Herbert avaldas 03.01.1919 soovi astuda tegevväkke, määratud Scouts-rügementi (Sõjaministeeriumi päevakäsk nr 2, 03.01.1919).
04.01.1919 määratud A-kompanii nooremohvitseriks, päevakäsk nr 8.
16.01.1919 määratud Scouts ratsakomando formeerijaks , päevakäsk nr 19, 20.01.1919 avaldanud soovi sõita "wäerinnale" (rindele?) ja "k.r. [kitsarööpmelise] soomusrongi nr 2 peale arvatud". Määrati rügemendi operatiivadjutandiks 25.02.1919, päevakäsk nr 59.

1919 Marienburgi kaitsmine, tollal oli ta 22-aastane. Pildid pärit Võtingu raamatust "Scouts Rügement Vabadussõjas" 1936, mida Herbert ise aitas 1935/36 parandada ja täiendada. 

See reservväelase arvestuskaart peaks loogiliselt võttes olema täidetud 1919, mil Herbert oli poissmees ja Scouts-rügemendi operatiivadjutant, sest järgmisel aastal oli ta juba alamkapten (Arvestuskaart: ERA.497.2.1164; 1920-1930) 

Scouts-pataljoni ajutine ülem erinevatel perioodidel märts 1919 kuni august 1919 (päevakäsud nr 64, 73, 182, 197, 213 ja 230). 15.08.1919 määratud "jalamaakuulajate" komando ülemaks, päevakäsk nr 236. Sellest ajaperioodist leidsin arhiivist foto, mis tehtud ca septembris 1919 Võrus; Freiberg/Raidna siin paremal esimene, "luurekomando ülem" Herbert Freiberg/Raidna, viide EFA.107.4.499:

Teistest nimedest on välja toodud vasakult kolmas mees Paul Arras, neljas Voldemar Zupsmann /Valdur, viies mees sidekomando ülem August Tiltinis-Lawzewitsch, seitsmes Freiberg Raidna. Vabadussõda, Scouts-rügemendi ohvitserid ja allohvitserid. 

15.10.1919 ülendatud leitnandiks Vene sõjaväes väljateenitud aja eest (KVS nr 205). Scouts-pataljoni ajutine ülem novembris 1919, detsembris 1919 määratud Scouts-polgu ülema abiks (kas Friedrich Pinka?) Scouts-pataljoni polguks ümberformeerimise puhul. 1919 detsember kuni 1920 märts olnud polgu ajutiseks ülemaks.

Herbert siirdus niisiis jaanuaris 1919 Scouts-rügementi ja Vabadussõja rindele, kinnitatud leitnandi auaste (kuulus kompanii juurde, mida juhtisid vennad kapten Friedrich-Karl Pinka ja leitnant Herbert Pinka, lisaks kuulusid kompanii juurde ohvitseridest veel kapten Anton Hallik ja Hans Ingermann/Hirvelaan. "Skautide eraldusmärgiks oli läikiv, punasest vasest mütsimärk põhjapõdra kujutisega, mille pärast punased kutsusid eesti skaudipoisse kuldkuraditeks." Allikas) Scouts-pataljonis tegi Herbert väidetavalt kaasa kõik lahingud Vabadussõja lõpuni, olles algul kitsarööpmeliste soomusrongide dessantrühma ülem, hiljem pataljoni operatiivadjutant ja lõpuks Scoutpolgu ülema abi (pärast pataljoni polguks ümberformeerimist. Allikas: Borgelin "Dannebrogi lipu all", lk 218).

Pärast Vabadussõja lõppu jäi Herbert Freiberg edasi tegevteenistusse. Scouts-rügemendist on pikemalt kirjutanud Võting ja ka Erik-Herbert Pinka oma raamatus, vt edaspidi allpool, 1932. aasta all, on Pinka raamatust paar pilti, mis ringlevad internetis, seal on Herbert ka peal.

Aga siin on veel märts 1918, 4. Eesti polgu III pataljoni ohvitserid Paides; leitnant Herbert Freiberg on II reas paremalt kolmas (ehk siis esimene rida, kes istuvad).

1918 november, Sõjaministeeriumi staabi sideohvitser leitnant Freiberg; Konstantin Päts esireas keskel.

See pilt pärineb Võtingu raamatust "Scouts Rügement Vabadussõjas" (1936), Herbert on siin 22 aastat vana, Friedrich-Karl Pinka abiks sai ta märtsis 1919. Sama pilt on välja toodud ka Erik-Herbert Pinka raamatus "Isa mälestades. Kolonel Friedrich-Karl Pinka" (1997).

Huvitavat infot Herberti tegemiste kohta kevadel ja suvel 1919 leidsin huvitaval kombel hoopis 20 aastat hiljem, 04.08.1939 ilmunud Postimehest (lk 8), kus kirjeldatakse Wabariigi Sõjakooli loomist 03. aprillil 1919 ja selle esimese lennu lõpetamist 03. augustil 1919 Tallinnas Peeter Suure platsil toimunud tagasihoidlikul ja pigem vaiksevõitu paraadil, kus platsile marssisid 106 valgetes särkides noort meest, püssid õlal. Tuleb välja, et leitnant Herbert Freiberg õpetas rühmaülemana juba siis uusi ohvitsere välja. Nagu artiklist ilmneb, olud olid rasked, õppevahendeid ja riideid/toitu nappis, ruumid olid kütmata, noored ei arvanud distsipliinist midagi. Sellele vaatamata koolitati 23. aprill kuni 03. august 1919 Wabariigi Sõjakooli I lennuna välja verivärskele Eesti Wabariigile 106 uut ohvitseri ja sealgi oli Herberti käsi mängus.
Artiklis mainitud teised nimed, kui kedagi peaks huvitama: kapten Jacobsen, alamkapten Pawian, alamleitnant Siiak, leitnant Metti, alamleitnant Kaasik, alamleitnant Kent, leitnant Häelme, kapten Rossländer, alampolkovnik Rink, alampolkovnik Bach, kapten Riiberg, alamleitnant Perna, alamkapten Steinberg, leitnant Murrik, leitnant Terras, kapten Parisson, doktor Juss ja keegi O. Peterson, kes õpetas eesti keelt. 

Tollal valitsenud olusid ja tollase kooli esimest asukohta kirjeldas Wabariigi Sõjakooli (mitte segamini ajada hilisema Kõrgema Sõjakooliga!) esimene ülem kapteni auastmes Simon samas artiklis nii, iseloomustades ilmekalt olusid, millega Herbertilgi tuli silmitsi seista:

1920 - 25.01.1920 ülendatud ALAMKAPTENIKS. Juunis 1920 polgu ajutine ülem, pidas juunis-juulis 1920 Soomusrongide diviisi ohvitseride kursustel loenguid sõjaväe administratsiooni, kergeatleetika ja jalgpalli alal. 24.08.1920 autasustatud Vabariigi Valitsuse otsusel Vabaduse Ristiga (II liik 3. järk, seeria 614, KVS nr 911.) Perioodil augustist kuni detsembrini 1920 olnud pisteliselt taas polgu ajutine ülem.
Niisiis, teenistuskirja järgi osales Herbert sõjategevuses (I Maailmasõjas ja Vabadussõjas) kokku alljärgnevalt nii:

Riigi Teataja nr 127-128 (25.08.1920) järgi oli ka Herberti vend Kurt Freiberg (hiljem insener Aarne Raidna) ära mainitud Tööhoolekande ministeeriumi hoolekandeosakonna teadaandes õppursõdurite asjus. Tollal mingil perioodil kupatati riigivanema käsul ka gümnaasiumi viimaste klasside noored poisid mobilisatsiooni käigus sõjaväe käsutusse.
Kurt/Aarne oli sellel ajal Eesti Reaalkooli poiss ja Raouli andmetel õppursõdurina Vabadussõjas Scouts-rügemendis kirjutaja (tahab lähemat uurimist, Raoul olla selle fakti 2018 leidnud Aarne toimikust (?), mida mina veel lugeda pole jõudnud); kõige noorem vend Paul Mihael oli siis veel Saksa Reaalkooli õpilane.

1921 - 15.01.1921 Herbertile "annetatud Vabadussõjas üles näidatud vahvuse eest tasuta maad normaaltalu suuruses" (SõMini pvk nr 38, 1921).
16.01.1921 viidud Scouts-polgu likvideerimisel üle 6. jalaväepolku, määratud samal päeval  "ratsamaakuulajate komando ülemaks".
28.02.1921 määratud polgukohtu liikmeks.
13.04.-17.04. 1921 Tartus vehklemiskursusel.
17.04.1921 valitud polgu ohvitseridekogu juhatuse abiesimeheks.
7.06.1921 määratud Kalevi Maleva pataljoni 2. roodu ülemaks, 17.06 võttis polgu vastu.
Juuli alguses viidud üle teenistusse 5. jalaväepolku.
Juuliks-augustiks määratud Kalevi Maleva pataljoni ajutiseks ülemaks.
Korralisel puhkusel 06.08-01.09 1921.
Pärast seda, 21. septembril lähetatud Wabariigi Sõjakooli ohvitseride kursusele. Ilmunud Wabariigi Sõjakooli 01. septembril 1921.

Raouli saadetud andmete kohaselt olevat raamatus "Jääpall/Jäähoki"(Tln 1977, Eesti (Riiklik) Kirjastus?) lk 21 kirjas, et vennad Freibergid alustasid uues klubis Tallinna Hockey Klub 1921. 

1922 - 22.07.1922 annetatud Herbertile "Eesti Vabadussõja mälestusmärk" (tunnistus nr 4062, kooli pvk nr 215 § 6).
Juulis 1922 lõpetas alalisväe ohvitseride täienduskursused, loetud Wabariigi Sõjakooli ohvitseride kursuse lõpetamise puhul rahuaja ohvitseriks (SõMini pvk nr 304), lähetatud oma üksusesse tagasi 31.07.22.
Korralisel puhkusel kuni 21. august 1922.

"Sõjamehe truuduse tõotus", antud 09.12.1922 (Wabariigi Sõjakooli pvk nr 375 § 2). See on pärit Herberti pojapojapoja Raoul Raidna isiklikust kogust, ilma tema loata palun seda mitte kuskil mujal kasutada, eks ole, aitäh!)

Detsembris 1922 valiti Herbert Tallinna garnisoni spordikomisjoni liikmeks 1923. aastaks. Korralisel puhkusel 23.12.1922-07.01.1923.

1923 - 24.02.1923 ülendatud KAPTENIKS "kiiduväärt teenistuse eest". Märtsis valiti Herbert kooli ohvitseridekogu juhatuse tagavaraliikmeks.

19.04.1923 annetatud Vabaduse Risti kavalerile Vabadussõjast osa võtnud sõjaväelaste autasu seaduse § 5 põhjal autasuks 750 krooni (Vabariigi Valitsuse otsus 23.03.23, RT 1923, 52/53).
14.05.1923 sooritas Herbert Kindralstaabi kursustele sisseastumise eelkatsed, 24.05 vabastatud käskkirja põhjal Wabariigi Sõjakoolis teenistuskohustuste täitmisest. Augusti alguses lähetatud Kindralstaabi kursuste juhataja käsutusse kursustele sisseastumise lõpukatsetele. Septembriks on Herbert sooritanud Kindralstaabi kursustele sisseastumise lõpukatsed rahuldavalt kõigis ainetes keskmise hindega 8,99 (SõMini pvk nr 396).
Oktoobri alguses 1923 viidud üle teenistusse Sõjaväe Ühendatud Õppeasutistesse (KVS nr 1936), 01.10.23 kinnitatud kadettide pataljoni 1. kompanii rühmaülemaks.

Arvake, kes mängis 1923 Kalevis jalgpalli ja võitis B-kompanii meistritiitli kolmel järjestikusel aastal? Õige, Herbert loomulikult ;) Foto pärit Eesti Spordileht 1923 nr 14-15, Herbert Freiberg on tagareas paremalt kolmas:

1923 mainiti Raoul Raidna sõnul Herberti venda Paul Freibergi esimest korda Eesti jääpalli/jäähoki? koondises 30.12.1923 (vajab kontrollimist, võis olla ka varem, Paul osales koolinoorte arvestuses muudelgi aladel). Vendade Freibergide spordisaavutused 1920ndatel olen kogunud eraldi sissekande alla.

1923-1926 – Herbert Voldemar Freiberg õppis EW Kõrgemas Sõjakoolis Tondil, II lend, lõpetas 1926.

Perioodist 1923-1927 on säilinud foto, kus kapten Freiberg (istub keskel) on pildil koos Kaitseliidu malevate instruktorite kursustest osavõtjatega.

Kõrgema Sõjakooli lendude kohta 1921-31 on internetist leida PDF-fail 1931. aastal välja antud raamatukesest, mida trükiti 350 eksemplari, "Kõrgem Sõjakool 1921-1931" koos kooli vapiga kaanel.

Seal võib lk 59-65 lugeda Kõrgema Sõjakooli II lennust, mille Herbert (tollal veel Freiberg) ise lõpetas, on kirjeldatud aineid, mida õpetati, ja õppejõude, kes seal tollal õpetasid; on välja toodud väitekirjade teemad jne (Herbert Voldemar Freibergi teema oli "Öine tegevus ja tema tähtsus meie oludes".

Sama ülalmainitud üllitise lk 76 on märge selle kohta, et Herbert Freiberg oli KSK IV lennule (1927-29) taktika õppejõud (üldine ja jalaväetaktika, praktilised tööd taktikas).
Lõpupool on õppejõudude fotod, Herbert Freibergi foto kui taktika õppejõud 1927-29 majori auastmes on lk 96.

KSK IV lennu taktika õppejõud aastal 1929 Tondil, pildil vasakult neljas mees, laua otsas.

Vihiku lõpuosas on veel grupipilte, mõnel on ka Herbert Freibergi näha sellest ajast, mil ta alles ise Kõrgema Sõjakooli II lennus õppis 1923-1926.

(Andres Seene on kirjutanud huvitava uurimuse Eesti sõjaväe kujunemise ja arengu ajaloost 2008, 2011; seal on Herbertit mitmel korral mainitud, materjal peaks olema leitav internetist, nt "EESTI SÕJAVÄE OHVITSERIDE ETTEVALMISTAMISE SÜSTEEMI KUJUNEMINE JA ARENG 1919–1940")

1926, Kindralstaabi kursuste/Kõrgema Sõjakooli II lennu lõpetajad, kapten Freiberg tagareas paremalt teine.

1924 - kapten Herbert Freiberg viibib Kindralstaabi kursustel. 25.01 valitud Kindralstaabi kursuste ohvitseridekogu revisjonikomisjoni liikmeks. 10.04 "loetud vanus kapteni auastmes 5. augustist 1917" (Mida see õigupoolest tähendab? Et nagu küllalt kogemusi järgmiseks auastmeks? Või...?) Oktoobris valitud Kindralstaabi kursuste kasiino majavanemaks.

1924. aasta "Sõdur" nr 21 kirjutab maikuus kapten Herbert Freibergist nii:

Siin on sünnikohaks pandud Tallinn, mis on ajaloolise tõe huvides ju ebatäpne. Küsimus on, kas tegemist on kirjutaja lohakusega või tahtis noor kapten ise pigem pealinna poiss olla. Samas, oma teadliku lapseea, koolipõlve ja ülejäänud elu oligi ta ju Harjumaal ja Tallinnas, lihtsalt sündis Järvamaal, ja kes meist seda sünnipaika ikka ise väga valida saab ;)

Aastatel 1923-26 on Herbert osalenud ka "instruktorite kursusel", osalejatest foto riigiarhiivis viitega foto alumisel serval:

1925 - 26.02 tunnistatud arstlikus komisjonis "kõlbulikuks riviteenistusse", ja 03.07-14.08 on viibinud "praktilistel välitöödel riigi piiril". 18. augustil 1925 nimetati Kindralstaabi kursused ümber Kõrgemaks Sõjakooliks (SõMin ksk nr 424).
Herbert viibis korralisel puhkusel 14.08-05.09 ja pärast seda oli 14.09-22.09 "Otepääl manöövritel", fotol on manöövrite vahekohtunikud, kapten Freiberg 2. reas paremalt kolmas.

September 1925, staap ja vahekohtunikud. 

September 1925, staap ja vahekohtunikud

1926 - jaanuari keskel viidud "teenistushuvides" üle Kindralstaapi ja määratud käsundusohvitseriks (KSV nr 3021). Jaanuari viimasel päeval vabastatud Kõrgema Sõjakooli Ohvitseridekogu kasiino majavanema kohustest.
05.02.1926 lõpetas Kõrgema Sõjakooli (SõMini ksk nr 51 § 1), saadetud Kindralstaabi ülema käsutusse.

Herberti Kõrgema Sõjakooli lõputöö kaitsmisest 04. jaanuaril 1926 on ülevaade "Sõduris" nr 3, 23. jaanuarist 1926:

21.05.1926 toimus Herberti laulatus Tallinnas Jaani koguduse kirikus, abiellus Dagmar-Clarissa Ado t Pikner'iga, pulmad peeti Lasinurme mõisas (Herbert oli 29 aastat vana, kolm aastat hiljem sündis nende poeg Ivo-Sven).

1935, Herberti abikaasa Dagmar Clarissa Freiberg (neiuna Pikner, juveliir Ado Pikneri tütar, majandustegelase Valentin Pikneri õde, alates 1936 Raidna), Estonia teatri pianist, foto pärineb Dagmari välispassilt 29.12.1934-29.12.1935, aadressiks on märgitud Kaupmehe 35-1 (ERA.957.16.2a, 1920-1940)

1926. Sellel fotol on jäädvustatud Kaitseliidu Keskjuhatus aastal 1926. Istuvad vasakult: Konstantin Päts, Kaitseliidu ülem kolonel Johannes Roska (Orasmaa), Tartu maleva pealik kolonel Unt, seisavad vasakult: siis veel kapteni auastmes Herbert Freiberg (pärast 1936 Raidna), leitnant Oskar Suursööt ja major Maide. (Allikas: http://www.ra.ee/fotis)

Märts 1926, kapten Freiberg. 

1926 - Kaitseliidu staabipealikud. Kaitseliidu peastaabi õppe- ja spordipealik Freiberg, tollal veel kapteni auastmes, keskmises reas paremalt esimene.

1926 septembris kirjutas Tartu Postimees (27.09.1926, nr 262) esilehel, kuidas sinised (Tartumaa Võnnu ja Kambja) ja rohelised (Alatskivi-Kodavere ja Räpina) malevkonnad said Tartu-Võru piiril kokku ja mängisid 25.-26. septembril 1926 sõda. Kapten Freiberg oli pea-vahekohtunikuks ja andis sündmusele kokkuvõtliku hinnangu nii: 

Samast aastast on riigiarhiivis foto EFA.148.A.392.93 Petseri maleva korraldatud kahepoolsetest taktikalistest õppustest 16. ja 17. oktoobril 1926, kus kapten Herbert Freiberg oli Kaitseliidu peastaabi esindajana kohal, osa võtsid Petseri, Laura ja Irboska malevad.

All veel üks foto samast sündmusest viitega EFA.148.A.392.100, kapten Freiberg paremal:

Ka Kaitse Kodu! nr 22 (1926, Digar) kirjutas Petseri õppustest oktoobris 1926, keskmisel fotol on siingi Herbert Freiberg näha (vasakult teine).

1927 – 17. jaanuaril sureb Dagmari isa, juveliir Ado Pikner, maetakse 20. jaanuaril Wene kalmistule. Herbert on Kindralstaabi käsundusohvitser, ülendatud 24.02 MAJORIKS (KSV nr 3373). 05.05.1927 annetatud Soome Presidendi poolt Soome Kaitseliidu "Ansioristi" aumärk (SõMini ksk nr 161).
12.05-22.05 lähetusel hariduse täiendamisel Prantsusmaal, augusti käskkirjas märgitakse, et Herbert on "kuulanud läbi Prantsusmaal jalaväe erikursuse majoritele" (SõMini ksk nr 350). Hilisemas NKVD toimikus on kirjas, et ta "lõpetas pataljonikomandöride kursused Prantsusmaal 1927" (ERAF.129SM.1.26631, kd 5)
01. septembril viiakse Herbert "teenistushuvides" üle Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste pataljoni ja kompaniiülemate kursuste ülema abiks. Septembri lõpuks on Herbert seal juba ametis.

24.09.1927 toimub Herberti noorima venna Paul Mihael Freibergi laulatus Narva Peetri koguduses Adelina Mardi (ka Martini) t Eikelmanniga, snd ukj 11.07.1906 (EAA.5338.1.31, personaalraamat XI, 1890-1939, lk 364) Järgmise aasta 18. juunil sünnib neil tütar Ellen (hiljem Lepik), Herbert saab onuks.

Septembrist 1927 on Herbert määratud ka ratsaväe ohvitseride täienduskursuse ülema abiks jalaväe taktika alal. 30. oktoobrist on major Herbert Freiberg määratud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste ajutiseks õppejõuks 1928./1929. aastaks jalaväe taktika, maailmasõja ajaloo ja praktilistes töödes taktika alal (S.Ü.Õ. ksk nr 313 §3), see on siis Kõrgema Sõjakooli IV lendu õpetama. Märge selle kohta on ka üllitises "Kõrgem Sõjakool 1921-1931", samuti on seal foto Freibergist kui taktika õppejõust.

1927 tulid vennad Freibergid Eesti meistriteks Tallinna Hokiklubi eest mängides (Raoul Raidna saadetud andmed, vajab kontrollimist). Finaalmängus lõid mõlemad vennad (Herbert ja Paul? Või Aarne? Kes täpselt teine vend oli?) ühe värava.
Kuidas nad küll kõike korraga teha jõudsid, beats me...

***

Rahvusarhiivis (viide TLA.1376.1.50) on sellest perioodist säilinud mõned aadressbüroo lehed, sealhulgas Dagmari ja Herberti kohta (eraldi), mil nad kolisid septembri alguses 1927 tolleaegse Kaarli tänava 8 majast (mingil perioodil Toompea tn) aadressile Kaupmehe tn 31-1. Kaarli tn 8 maja asus umbkaudu seal, kus praegu on okupatsioonimuuseum, all pildil tagapool olev naabermaja on tänaseni säilinud. Paar aastat hiljem, augustis 1929 õnnistati samal aadressil (Kaarli tn 8) sisse KL Tallinna maleva maja (hoone pilt üleval Fotises, täpne viide foto allservas):

Dagmari aadressbüroo lehel on kirjas: Freiberg Dagmar Ado t, sünniaeg 25. sept 1903, dokument on täidetud 03.09.1927, EW kodakondsus, hingekirjas Tallinnas, abielus, luterlane, rahvus eestlane; isikutunnistuse kohta on kirjas EW välispassi andmed; tuli aadressilt Kaarli tn 8-20 ja uus sissekirjutus Kaupmehe tn 31-1 registreeritud 02.09.1927.
Herberti lehel on kirjas: Freiberg Herbert Voldemari p, sünniaeg 23. märts 1897, Eesti kodakondsus, rahvus eestlane, hingekirjas Tallinnas, abielus, luterlane, Kaitseväe tegevteenistuses, amet ohvitser, isikutunnistuse andmed, tuli aadressilt Kaarli tn 8-20 ja uus sissekirjutus registreeritud 02. september 1927.

See pilt on pärit Sõjamuuseumist andmebaasi "Eesti ohvitserid 1918-1940" lehelt, aastaarvu pole täpsustatud 

(http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1). Üks väheseid erariietes fotosid, mida ma temast  internetist ringi kolades näinud olen. 

(Märkus: aadressbüroo lehed on säilinud sama viite all ka Adelina, Aarne ja Pauli kohta. Adelina on ametniku jutul käinud 09.01.1928, Freiberg Adelina Martini t; snd Eikelmann 11.07.1906, uus elukoht Niguliste 18-6, Eesti kodakondsus, rahvus eestlane, abielus (nad abiellusid septembris 1927 Narvas), luterlane, isikutunnistuse andmed, tulnud 04.01.1928 Narvast.
Paul on aadresslehe täitnud 18.06.1928 ja seal on kirjas: Freiberg Paul Voldemari poeg, snd 28.09.1902 (vana kalendri järgi oli ta sünnipäev 15. sept), Eesti kodakondsus, aga Pauli rahvuseks aadresslehel 18.06.1928 on märgitud rootsi?!? (Mis loogika see on?) Hingekirjas Tallinnas, abielus, luterlane, amet ärimees, kaitseväeteenistuse kohta on kribatud mingi arusaamatu 6 III/(?) nr 744 '27, isikutunnistuse andmed, tulnud Kaarli tn 8 (Toompea) novembris 1927? (Ehk siis sama maja, kust Herbert end sept 1927 välja kirjutas.)
Veel on aadressbüroos säilinud leht Kurt (ehk Aarne) kohta, kus 18.07.1928 registreeris kodanik Freiberg Kurt Woldemari p, 26 aastat vana, end välja aadressilt Niguliste 18-6, suundunud Ameerikasse 15.07.1928. Kuidas ta 15. kuupäeval Ameerikasse startis ja kolm päeva hiljem aadressbüroosse sattus, ei tea. Vaat nii. Siit võiks siis järeldada, et 1920ndate teises pooles elasid Paul ja Adelina Niguliste tn 18 majas, Adelina tuli Narvast, Paul kolis sinna Kaarli tn hoonest; Herbert ja Dagmar elasid Kaarli tn 8-20 ja kolisid sealt Kaupmehe tn 31-1, ning Kurt suundus Ameerikasse Niguliste tn 18 majast.)
Tundub mulle Google Mapsis ringi luusides, et ühtki nimetatud hoonetest pole enam alles? Niguliste tänavat pommitati 1944, kus täpselt maja 18 seal asus, pole aimugi. Kaupmehe tänaval laiutab maja 31 koha peal parkimisplats, millal sealt hoone kadus, on samuti mulle veel ebaselge, ilmselt millalgi 1990ndatel pärast seda, kui perekond tagastatud, kuid selleks ajaks juba lagunenud hoone maha müüs.)

1920ndate II pool - perekonna nimekujust Freyberg eemaldati üldist trendi järgides võõrtäht y, edaspidi nimekuju Freiberg, näiteks vendade ülikooli matriklitel (ilmselt - aga mitte ilmtingimata, võib-olla juba varemgi - 1927 pärast perekonnanimede muutmise seaduse vastuvõtmist, mis andis õiguse muuta nime, kui võõrapärane kuju ei meeldinud).

1928 - Herbert on määratud jaanuari alguses Kõrgema Sõjakooli ajutiseks õppejõuks 1928 õppeaasta I semestriks üld- ja jalaväetaktika alal.
05.04.1928 sündis Friedrich-Karl Pinkal ja tema naisel Margotil poeg Erik-Herbert Pinka, Herbertist kui vana Pinka lähedasest sõbrast sai poisi ristiisa, teine ristiisa oli Hans Ingermann/Hirvelaan (andmed Erik-Herbert Pinka raamatust "Isa mälestades. Kolonel Friedrich-Karl Pinka" 1997, lk 122).

18.06.1928 sündis Herberti noorimal vennal Paulil tütar Ellen ja Herbert sai onuks.

Juunis-augustis 1928 viibis Herbert pataljoniülemate kursuse juhataja abina "ühes kursusega" Petseris suvistel praktilistel töödel ja võttis 8.08-29.08 õppejõuna osa Kõrgema Sõjakooli taktikalisest välisõidust Põlvasse ja Otepääle. Septembris Herbert puhkas ning alates 01. oktoobrist oli ta määratud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste ajutiseks õppejõuks 1928/1929. õppeaastaks jalaväe taktika, maailmasõja ajaloo ja praktiliste tööde alal taktikas. Novembri keskpaigas määrati Herbert kompaniiülemate ja ratsaväe ohvitseride ühendatud täienduskursuse juhatajaks "rügemendiülema distsiplinaarvõimuga" ja samas ajutiseks õppejõuks juhtimisharjutuste alal.

Fotol: major Freiberg Kaitseliidu staabis õppepealik 1928, pildil on KL staabi juhtkond ja ametnikud. Muuseas, tagareas paremalt esimene on kirjanikuhärra Juhan Jaik, kes oli tollal ajakirja "Kaitse Kodu!" tegevtoimetaja. (Allikas: ajalugu.kaitseliit.ee)

1929 - 05.01 sündis 31-aastasel Herbertil ja tema 6 aastat nooremal naisel Dagmaril poeg Ivo-Sven Freiberg (al 1936 Raidna, 1929-1991). Ivost tuleks tegelikult eraldi lugu kirjutada, ameeriklased andsid ta Saksamaal 1945 venelastele välja koos teiste Saarseni luurepataljonis (selle pataljoni täpne saksakeelne nimi on mainitud kuskil allpool) olnud noortega; saksakeelsetest kirjadest emale Rootsi selgus, et ta arreteeriti Nõukogude võimu poolt tegelikult kaks korda ja kahel korral saadeti Siberisse vangilaagrisse, esimesel korral väga noorena kaheks aastaks Kolõma sunnitöölaagrisse Magadanis (üks hullemaid GULAGi süsteemi laagreid), misjärel pääses tagasi Eestisse, abiellus ning sai kontakti Rootsi põgenenud emaga, sündisid lapsed; teisel korral 1950 saadeti Norilskisse, kus kolonelist isa Herbert oli 1942. aastal hukatud. Ivo-Sven on ise kirjutanud, et sunnitöö ja asumisele saatmine röövisid ta elust peaaegu 15 aastat. Ivo on oma kolonelist isa ja teiste tol korral hukatud Eesti ohvitseride hukkamispaiga külastust enne Norilskist lahkumist kirjeldanud oma (nn nullpiketi) kirjas Hellar Grabbile, leitav internetist.
Ivo-Sven Raidna lõpetas hiljem kõige kiuste ülikooli cum laude ja õpetas Jaltas aastaid saksa keelt, teaduskraadi kaitsta tal endise "rahvavaenlasena" siiski ei lubatud; ta oli ülisuure lugemusega ja terava sotsiaalse närviga mees. Ivo oli ilmselt teadlik oma isa ja onude saatusest, mainides seda vihjamisi oma kirjades emale, mida mul on tänu perekonna vastutulelikkusele olnud õnn lugeda. Paraku ei võimaldanud saatus Ivol emaga enam kokku saada, nad olid küll kirjavahetuses, kuid Jaltast (Ivo elas ja töötas Krimmis alates 1960ndatest) ei olnud tollal võimalik Rootsi helistada, ja 1990ndate alguses, kui Ivol oli juba õrn lootus saada väljasõiduluba, avastati tal kopsuvähk, ning kuigi operatsioon andis paari aasta jagu ajapikendust, oli tervis ühe kopsuga siiski lõpuks nii kehv, et polnud enam võimalik Rootsi-sõitu ette võtta; Ivo suri 62-aastasena juunis 1991. Tema kirjad emale olid väga südamlikud, samas erudeeritud ning mõistetavalt kriitilised ja iroonilised valitseva (Nõukogude) riigikorra suhtes. Samas väljendas ta suurt rõõmu kontakti üle oma laste ja lastelastega Tallinnas, ta tundis suurt uhkust lastelaste üle. Ivol õnnestus ka mitu korda Tallinnas käia ja oma pereliikmeid külastada ning Tallinnast emale Rootsi helistada.

Herberti poja Ivo-Sven Freibergi (al 1936 Raidna) foto aastast 1935, see oli ema Dagmari välispassis kehtivusega 29.12.1934-29.12.1935, koduseks aadressiks on märgitud Kaupmehe 35-1 (ERA.957.16.2a, 1920-1940)

Dagmar Clarissa, Ivo-Sven ja Herbert Voldemar Freiberg (al 1936 kõigi kolme perekonnanimi Raidna). Foto pärineb  Raoul Raidna isiklikust kogust. 



Veebruaris 1929 valiti Herbert 1929. aastaks Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste ja Kõrgema Sõjakooli vanemohvitseride ühise aukohtu tagavaraliikmeks. Veebruari keskel määrati ta Kõrgema Sõjakooli ajutiseks õppejõuks 1929. aastaks.
Märtsis (09.03-17.03) lähetati Narva juhtide ja staapide välisõidule ja ta ise sai 32-aastaseks, aprillis määrati pataljoniülemate täienduskursuste juhatajaks "pataljoniülema distsiplinaarvõimuga".
1. aprilliks 1929 on Herbert sõjaväes teeninud 10 aastat, 7 kuud ja 18 päeva (arvestust peeti miskise teenistusvanuse-tasu seaduse alusel).

Reservväelase arvestuskaart, Herbertil märgitud siin majori auaste, aasta on ilmselt 1929, 

allikas: ERA.497.2.1164; 1920-1930.

22.04.29 valiti Herbert Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste Ohvitseridekogu juhatuse esimeheks. Mai alguses 1929 määratud pataljoniülemate täienduskursuste ajutiseks õppejõuks N-Vene ("N" obviously stands for 'nõukogude') lahingdoktriini, allohvitseride õppuste organiseerimise ja praktiliste tööde juhtimisharjutuste alal.
31.05.1929 on Herbertile "annetatud Läti Vabariigi iseseisvuse 10. a juubeli mälestusmärk" (S.Ü.Õ ksk nr 151 §2).
19.07.29 suri Herberti isa Woldemar Virumaal Salla vallas. Herbert korralisel puhkusel 17-23. juuli. 23. juulist lähetatud Sõjavägede Staabi II osakonna ülema käsutusse Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli määramise puhul.
25. juulil viidi Herbert üle Sõjavägede staapi ja samal ajal (25.07.1929) lähetati Prantsusmaale Kõrgemasse Sõjakooli (SõMini ksk nr 311 § 3).

1930 - Prantsusmaal Pariisis, õppimas Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis, mille lõpetas diplomiga järgmisel aastal.

1931 - on Herbertile "annetatud" Kaitseliidu III klassi Valgerist (Kaitseliidu Keskjuhatuse otsus 21.02.1931).
01. augustiks on Herbert lõpetanud Prantsusmaal Kõrgema Sõjakooli (Ecole Superieure de Guerre), Prantsusmaalt tagasi 10.08.1931, samal päeval on ta määratud Sõjavägede Staabi I osakonna ülema kohusetäitjaks. 24.08-15.09.1931 korralisel puhkusel. Oktoobris 1931 määratud mobilisatsioonikomitee liikmeks.

Postimees nr 215, 11.08.1931

1932 – jaanuari lõpus valitud Sõjavägede Staabi ohvitseridekogu juhatuse liikme kandidaadiks, veebruari keskel määratud luureteenistuse eeskirja kava läbivaatamise komisjoni liikmeks. 24.02.1932 ülendatud auastmele KOLONELLEITNANT (KSV nr 4229). Märtsis (16.-20.) osales Tartus sõjamängudel. Aprilli algul määratud Sõjavägede Staabi ohvitseridekogu sekretäriks, aprilli lõpus valitud Vabariigi ohvitseride keskkogu juhatuse liikme kandidaadiks.

Mais 1932 loodi pärast pikka arupidamist lõpuks Kõrgema Sõjakooli Lõpetanud Ohvitseride Ühing (KSLOÜ), Herbert Freiberg/Raidna oli taas asutajaliikmete seas (ERA.781.1.10, ERA.781.1.2; sellest ühingust on ka peagi plaanis pikemalt ja täpsemalt kirjutada).

01. juunist määratud juhendi "Õhukaitse kuulipildujate käsitamiseks" kava läbitöötamise komisjoni esimeheks. Juunis (16.-19.) viibis lähetusel Tartus ja Värskas tagavaraväelaste õppuste jälgimisel, puhkas juulis. Perioodil 29.07 kuni 19. august viibis "Sõjavägede Ühendatud Õppeasutiste ülema käsutuses õppejõuna Kõrgema Sõjakooli välisõidust osavõtmisel" - pole täpsustatud, kus. Septembri alguspäevil 1932 määrati Herbert inseneriväe ohvitseride pioneerala täienduskursuse õppejõuks (Huvitav, kas see oli kuidagi seotud insenerist venna Kurti/Aarne tagasijõudmisega Ameerikast? Selgelt minu spekulatsioon, aga aasta on kusjuures sama.)

Vabadussõjast osavõtnute kartoteegikaart (Allikas: ERA.2124.2.567), herr kolonelleitnant on üle loetud ja keegi on hiljem kaardil usinasti kirjavigu parandanud :)


Suurema osa septembrist 1932 viibis Herbert taas Sõjavägede Staabi täpsustamata sihtkohaga välisõidul, ainus vihje on "2. diviisi piirkonnas"? (Diviisi staap asus Tartus.) Oktoobris on teenistuskirjas märge: "Täitnud kehaliste võimete katsetel sõjaväe spordimärgi määrustes ettenähtud II järgu spordimärgi saamise nõuded." 22.12.1932 valiti Herbert Sõjaministeeriumi keskasutiste ohvitseride ühise aukohtu liikmeks terveks 1933. aastaks.
Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944 andmetel alustas Herbert Freiberg/Raidna (tõenäoliselt koos Herbert Grabbiga, kelle kohta on samas allikas samasugune matriklimärge) sügisel 1932 uusi õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kus õppis kuni 1934, seega kolm aastat, kuid õpingud katkesid matriklikande kohaselt 1934, diplom jäi saamata mõlemal mehel. Kas Pätsi riigipöörde tõttu?

1932 Kaitsevägede staabi I osakond, kolonelleitnant

1932 Ohvitseridekogu juhatuses, kolonelleitnant

Võtingu raamatus "Scouts-rügement" annab lk 98 alumise foto allkiri aimu, et Herbert osales 1932 Vabadusristi päeval ja kohtus teiste Scoutidega, tehti ühispilt, mis koos pühendusega "Oma sõjaaegsele ülemale" rändas seejärel Pinkale ja sealt siis õnneks raamatusse. Ülemine pilt samal leheküljel oli selline:

1932 - V Ohvitseridekogu varuliige, kolonelleitnant Herbert Freiberg tagareas paremalt esimene. 

1933 - oli Herbertil paras ringisiplemise aasta. 25.-26. jaanuaril viibis Narvas sõjamängu jälgimisel, 2.-3. veebruaril Haapsalu-Uuemõisas sõjamängu jälgimisel. 09. veebruaril määrati Herbert komisjoni liikmeks "soomusrongide materjaalosa edaspidise korrashoiu ja arendamise suuna uurimiseks, olenevalt nende taktikalise kasutamise võimalustest tulevikus".
24.02 määratud Sõjavägede Staabi I osakonna ülemaks.
26.02 võttis osa Tartus korraldatud sõjamängust, 3.-6. märtsini oli lähetusel "Veriora jaama rajoonis 2. diviisi taliste taktikaliste harjutuste jälgimisel".
Aprilli lõpus valiti Herbert Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse liikmeks kogu 1933. aastaks. Mais (15-17.) viibis lähetusel Soomes "teenistusalaste ülesannete täitmisel", juunis (17.-19.) jälgis Saaremaal Kaitseliidu õppusi, 21.06-01.07 taas Soomes "teenistusalaste ülesannete täitmisel" (Juba teist korda? Huvitav, mis asju seal aeti?)
Juuli esimesel poolel oli lähetusel Narvas ja Jõhvis, 15.-20. juulil Võrus 2. diviisi välisõidul, augustis õppejõuna täpsustamata sihtkohaga välisõidul.
Augustis (17.-21.) läks asi veelgi põnevamaks, siis oli Herbert Lätimaal "eriülesannate täitmisel", mis laadi need eriülesanded täpselt olid, ei tea.
Augusti lõpupäevil suundus ta Poolamaale, kus viibis kümmekond päeva "teenistusalaste ülesannete täitmisel".
Septembri lõpupäevil oli Herbert juba Antslas ja jälgis Kaitseliidu manöövreid.
30. oktoobril määrati Herbert Sõjaministeeriumi esindajaks Teedeministeeriumi juures asutatud "lennuasjanduse komiteesse" (SõMin ksk nr 291). Tohoh, eriti laia haardega vennike ... :)
Novembri alguses veetis Herbert taas 3-4 päeva Soomes "teenistusalaste ülesannete täitmisel".

Herberti vend Paul Freiberg tuleb Tallinna Kalevi eest mängides (jääpall, jäähoki?) Eesti meistriks 1933 ja 1934 (vajab kontrollimist, Raoul Raidna saadetud info.)

Ajavahemikust 1932-36 on riigiarhiivis foto Vabadusristi Vendade Ühingu Tallinna osakonna juhatusest, fotol on lisaks Herbertile (tagareas vasakult esimene) ka kodanikud Balder, Tuisk, Klaar, Borkwell, Jonson ja V. Päts, foto täpne viide pildi allservas:

Samal ajal jätkas Herbert koos Grabbiga õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. EFA.272.0.37248 järgi oli Herbert Voldemar Freiberg üliõpilaskorporatsiooni ROTALIA vilistlane, seda olid ka Herbert Grabbi, Richard Tomberg, Aleksander Jaakson, Herbert Brede, August Traksmaa, Nikolai Reek ja paljud teised tolleaegsed Eesti kõrgemad ohvitserid, kes hiljem punaste süstemaatilise hävitustöö läbi Siberi vangilaagrites oma kurva lõpu leidsid. Ka Ella Grabbi mainib oma mälestustes, et Herbert Raidna kuulus korporatsioon Rotaliasse. Saidil www.mil.ee kirjutati, et Rotalia üheks eesmärgiks oli "luua eluaegsed sõprussidemed /.../ ning aidata kaasa nende eneseharimispüüdlustes, mis võimaldaks neil oma elusihte saavutada nii enda, oma rahva kui ka kodumaa hüvanguks."

1933. aasta 20. detsembril pidas Herbert Freiberg Kõrgema Sõjakooli Lõpetanud Ohvitseride Ühingus loengu, nagu seda sageli tegid paljud ohvitserid, kes ühingusse kuulusid:

Foto on minu, pildistatud on KSLOÜ kroonikat 1932-1940, lk 27 (ERA.781.1.2).

1934 – Suhteliselt segane ja sündmuste poolest kirju aasta. Jaanuaris valiti Herbert taas Sõjavägede Staabi Ohvitseridekogu juhatuse liikme kandidaadiks. Veebruari algul käis ta paar päeva Tapal sõjamänge jälgimas.

Erik-Herbert Pinka kirjutas oma 1997. aastal ilmunud raamatus "Isa mälestades. Kolonel Friedrich-Karl Pinka" alates lk 84, et 6. veebruaril 1934 asutati tema isa kolonel Friedrich-Karl Pinka, kolonelleitnant Herbert Freibergi, kapten Hans Ingermanni ja Päewalehe toimetaja J. Animägi eestvedamisel selts "Scouts-rügement", mis hiljem aitas samanimelise raamatu (koostaja Aarne Võting, "Scouts Rügement Vabadussõjas" 1936) jaoks materjali koguda.

Ülaltoodu vajas kontrollimist, niisiis võtsin ühel õhtul jaanuaris 2019 suuna Madara tänava arhiivi ja tellisin asja lähemaks uurimiseks paar kausta hoidlast välja. Järgmise nädala algul läksin asja uurima ja leidsin, et Pinka andmed vastavad tõele. Tõepoolest registreeriti tolleaegses Kohtu- ja Siseministeeriumi administratiivosakonnas 06. veebruaril 1934 (segasevõitu numbri all 13.91/8) selts "Scouts Rügement", mille kohta on vastav õiend seltsi põhikirja juures (ERA.796.1.1). Põhikirja järgi oligi seltsi eesmärgiks A) koondada "Scouts Rügemendis" teeninud kodanikke, et hoida alal ja levitada oma liikmete keskel seda vaimu, üksmeelt ja sõbralikku vahekorda, mis valitses Vabadussõja ajal; B) jäädvustada väärikalt rügemendi tegevust; ja C) koguda ja avaldada dokumente ja mälestusi rügemendi sõjaaegsest tegevusest. Põhikirjas mainitu kohaselt oli seltsil ka oma pitsat ja rinnamärk. Üksikasjalikuma ülevaate seltsi olemusest ja tegevusest riputan eraldi artiklina blogisse üles, konkreetselt siin artiklis keskendun ainult sellele, mida leidsin Freibergi (ja tema sõbra Pinka) kohta.

Tõepoolest olid Erik-Herbert Pinka raamatus mainitud neli tegelast seltsi asutajate hulgas, kuid asutajaliikmeid oli asutamiskoosolekul Tallinnas Kaitseliidu Tallinna maleva majas Kaarli tn 10 protokolli nr 1 järgi 27. märtsil 1934 (ERA.796.1.2) siiski rohkem, üle 20 mehe: kolonel Friedrich-Karl Pinka, kolonelleitnant Herbert Voldemar Freiberg, major Adolf Lüüs, kapten Hans Ingermann, Jüri Romp, K Bergmann, Johannes Jõgi, Aleksander Uibo, A Kull, Heinrich Luuberg, Felix Holland, Johann Luik, kapten Rudolf Pek (Beck), leitnant Aleksander/Aarne Võtting, A Meresmaa, N Tui, Villem Lembra, Aleksander Raag, Hermann/Härmo Palk, E Kull, Hans Ritso, Dimitri Warkel/Varikloo, Johannes Pott, August Timm, Artur Timm, Paul Arras, Joh. Animägi.

Seltsi asutamiskoosoleku protokoll 27.03.1934, minu foto, dokumendi viide ERA.796.1.2.

Põhikirjale on küll alla kirjutanud neli meest: Pinka, Ingermann, Joh. Animägi ja Freiberg (allpool minu foto registreeritud seltsi põhikirjast, dokumendi viide ERA.796.1.1).

Juhatusse valiti Pinka 25, Freiberg 25, Ingermann 22, Luik 18, Pek 17 häälega. Tagavaraliikmeteks valiti Joh. Animägi 17 ja Palk 10 häälega. Seltsi esimeses revisjonikomisjonis olid Lüüs, Uibo, Arras, tagavaraliikmeteks Luuberg ja Warkel.

Seltsi asutamiskoosoleku protokoll 27.03.1934, minu foto, dokumendi viide ERA.796.1.2.

Järgmise aasta (7. aprill 1935) protokollis mainitakse ära, et juhatuse töö on olnud raske, sest "liikmed on olnud laiali ja kol. H. Freiberg koguni wälismaal." (Herbert saadeti alates 1934 Poola ja Rumeeniasse atašeeks.)

Selts tegi tublisti tööd ja 1936. aastal antigi kogutud materjalid Scouts rügemendi kohta raamatuna trükki, koostajaks seltsi üks asutajaliikmeist Aarne Võting, "Scouts Rügement Vabadussõjas", 1936, väljaandjaks selts "Scouts Rügement". Lahe, mis? :)

Seltsi juhatuse protokollidest (ERA.796.1.2) oli Freibergi mainitud 9.04.1934 koosolekul Tallinnas Kaitseliidu Tallinna Maleva majas, kus otsustati muuhulgas ka "pataljoni poolt Scouts rügemendi ajaloo väljatöötamisel abiks olla; kol. Freiberg võtab oma peale sisuliste ja härra Animägi keeleliste paranduste tegemise". Samuti oli kõne all Scoutide mälestustahvel Viljandisse.

Ka juhatuse koosolekul 24. aprillil 1934 oli protokolli järgi Freiberg kohal ja otsustati muu hulgas "saata Scouts-rügemendi ajaloost kaks eksemplari, üks keeleliste ja teine sisuliste parandustega tagasi ajaloo koostajale [ilmselt siis Võtingule]".

Kolmandal juhatuse koosolekul Freibergi polnud, neljandal ta aga osales (28. detsembril 1934) ning neli meest panid protokolli järgi paika 06. jaanuaril 1935 Viljandis kavandatava scoutidele mälestustahvli avamise sündmuste ajakava, otsustades paluda osa võtma ka Laidoneri, Puskarit "kui sõjaaegset diviisiülemat ja teisi kõrgemaid isikuid. Tahvli avamist ja temaga seoses olevaid toiminguid pidada järgmiselt: 5. jaan. Laupäeval kell 18.00 tänu- ja leinajumalateenistus Viljandi Pauluse kirikus õpetaja  J. Lattiku poolt. 6. jaan. Pühapäeval kell 06.30 ülemjuhataja [Laidoneri] vastuvõtmine jaamas, kell 10.30 pärja asetamine langenuile, kell 11.15 mälestustahvli avamine, kell 13.00 ühine koosviibimine."
Mälestustahvel sai paika, kuid kas ka Herbert Viljandis seda avamas käis, on esialgu veel küsimärgiga.

Seltsi juhatuse koosoleku protokoll 28.12.1934, minu foto, dokumendi viide ERA.796.1.2.

***

Veebruari lõpupoole 1934 ühineb kolonelleitnant Freiberg kaitseväelaste protestiga riigikogu valimistele pürgiva Laidoneri avaliku mustamise vastu.

Wõru Teataja 20.02.1934 

24. veebruaril 1934 Vabas Sõnas avaldatud artikkel on kaitseväelastele kohaselt sisu poolest veelgi konkreetsem: 

22.02.1934 Kotkaristi III kl teenetemärk (Kotkaristi nõukogu otsus 22.02.1934).

Mida tegi Herbert segasel 12. märtsil 1934, mil toimus Pätsi, Rei ja Laidoneri riigipööre? Kas see oli põhjuseks, miks nii Grabbi kui ka  Freiberg Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1932. aastal alustatud õpingud pooleli jätsid?

Aprilli lõpus valiti Herbert Vabariigi ohvitseride keskkogu revisjonikomisjoni liikme kandidaadiks, juulis ta puhkas, ning 05.-18. august viibis lähetusel Petseris ja Võrus vanemate juhtide välisõidul.

Septembris 1934 põleb Lasinurme asunduses Herberti talu, Päts määrab kohe pärast seda Herberti kaitseväe atašeeks Poolamaale ja alates 01. oktoobrist ühtlasi ka Rumeeniasse. Grabbist saab umbes samal ajal Pätsi käsundusohvitser. Hmmmm.

Määramine kaitseväe atašeeks Poolamaale mainiti lühidalt ära ka Postimehes (Tartu, 28.09.1934; samas on mainitud ka major Oskar Särew'i määramine Saaremaa maleva pealikuks):

Nagu ülal öeldud, mõned päevad varem samal aastal (septembris 1934) põles (tollase Postimehe andmetel, Tartu 26.09.1934) Lasinurme asunduses Herberti talu "Rakke härrastemaja" kõrval? (viimane on arvatavalt tänapäevane Salla kool/mõis?)

1934. aasta Huvitav Zhurnaal kirjutab, kuidas "raadioinsener Freiberg [see oli siis Herberti vend Aarne] tõi endale Saksamaalt kaasa "Adler" väikeauto, millele ehitas sisse raadioaparaadi. Koos oma abikaasaga ta eelistab autosõitu jalgsi käimisele." (lk 9-16) Samas on foto Aarne abikaasast ja nende autost (all).

Proua Freiberg (Kurt/Aarne abikaasa, Herberti vennanaine Wilhelmine/Vilma) aastal 1934.

1934. aastal ilmus raamat Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt, kus Herbert on märgitud kaasautoriks.

***

1934 juhtus veel midagi, millega Herbert kaitseväelasena enne Varssavisse sõitmist vist võis kursis olla, nimelt plahvatas 14. juunil Sõjakooli korraldatud õppuste käigus "Valdeki laskeväljal" lõhkemata mürsk, mille aspirant Johannes Kattai oli leidnud ja rühma kogunemiskohta toonud. Mürsk lõhkes ootamatult, 10 aspiranti sai surma (Vikipeedia andmetel olid need Heino Eerits, Eduard Kikerpill, Alfred Viira, Georg Gadd, Karl Truumann, Aleksei Pärl, Johannes Kattai ise, Endel Uulist, Hugo Juhkam, mõni päev hiljem suri saadud haavadesse ka Ferdinand Hausenberg) ja hulk mehi haavata. Aasta hiljem oli asi sõjaringkonnakohtus ja otsiti, kes vastutas ja kes mitte. Kooli ülem Artur Saueselg mõisteti õigeks (muuseas, Saueselgi õde Alma oli abielus esikommunist Nikolai Karotamm'ega), kapten Voldemar Tepper sai "võimu mittetarvitamise" pärast ühekuulise aresti peavahis, mida iganes see ka tähendab. Oleks pidanud noorte järele valvama ja neid korrale kutsuma, aga ei teinud seda?

***

1935 - Herbert on sõjaväe esindaja Poolas ja Rumeenias.
20.07-04.08 on Herbertile määratud korraline puhkus, juba 6. augustil oli Herbert Kõrgema Sõjakooli taktikalisel väljasõidul Petseri, Laura (??) ja Vastseliina rajoonides, mis kestis 24. augustini, ning 26.-30. augustil on Herbert määratud "lähetusele Tallinnas ametialaste ülesannete täitmiseks". Niisiis ei olnud Herbert vististi kogu aeg Varssavis? Atašee oli ta igal juhul 1934-1938.

1935. aastal anti Tallinnas välja raamat "Eesti Vabadusristi kavalerid", lk 106 ja 107 võib leida kolonelleitnant Herbert Freibergi elu kohta lühikokkuvõtte ja foto. Raamatut võib sirvida Digaris.

1936 - Sõjaväe esindaja Poolas ja Rumeenias. 
Teenistuskirjas on 08. juunil märge "Määratud Tallinna linna perekonnaseisuametniku otsusega uueks perekonnanimeks "Raidna" senise "Freiberg" asemele"; vennad eestistasid nime Raidna'ks, Aarne kandis nime kaitseregistrisse.  Paul on siinkohal suure küsimärgiga, sest tema kohta on nii neid andmeid, kus teda kutsutakse ajakirjanduses kolmandaks vennaks Raidnaks, aga ka vastupidiseid andmeid, mille järgi ta eelistas saksapärast nime Freiberg.

Herberti allkirjade näidised; ülal sõjamehe truudusevande allkiri 1922. aastal ning pärast nime eestistamist 1936 Raidnaks, allkiri teenistuskirjal aastast 1939.


18.06.1936 sündis Aarne poeg Enn Riho (1936-1996).

Uus Eesti nr 163, 18.06.1936

Aarne abikaasast Wilhelmine Freiberg / Raidnast (ka Vilma, neiuna Stamberg) olen leidnud lisaks autoajakirjas avaldatule vaid ühe foto:

Herberti noorem vend, insener Kurt Mattias Freiberg / Aarne Raidna

Nimevahetustralliga seoses ilmus erinevates ajalehtedes aasta jooksul kohe mitu artiklit/nupukest, kus mainitud ka vennad Freibergid: 

Sakala nr 43, 20.04.1936

Postimees (Tartu, 20.04.1936, lk 6)

Waba Maa 08.05.1936 järgi tahtis Kurt Mattias esialgu nimeks võtta Aarne-Kurt, paari kuu pärast aga on sellest järel ainult Aarne, ju siis Kurt oli ikkagi liiga saksapärane. Juunikuu leht, mis Aarne poja sündi kuulutas, pani kirja juba ainult Aarne. 

Ka juulikuine Päewaleht 14.07.1936 mainib vendade nimevahetuse taas ära. Päewaleht ei ole oma töös just väga tõhus, sest mitte üksnes Herbertil pole perekond, vaid ka Aarnel oli sellal juba kuuvanune poeg kodus. 

***

15.06.1936 plahvatas Männikul laskemoonaladu, väidetavalt oli tegu rahuaja Eesti Vabariigi suurima õnnetusega, hukkunuid loeti lõpuks kokku 63 inimest; Postimees 04.08.1936 (lk 5) kirjutas, et õnnetusohvrite perekondadele koguti annetusi, sissemakseid annetusfondi olid teinud paljude teiste hulgas Ohvitseride Kogu, aga ka üksikud ohvitserid, ära märgitud tollal kolonelleitnanti auastmes  Raidna ja major Tombak.

(Muuseas, see lugu jätkus aastal 2012, mil päästeamet kaevas Männikult välja aastakümneid tagasi rusude alla maetud ca 15 TONNI lõhkeainet!).


***

Sel aastal (1936) puhkas teenistuskirja järgi Herbert 01. juulist kuni 01. augustini.

1936. aastast pärineb ka  tekst: "Alus: Riigivanema otsus 12.08.1936 nr 524, SõMin ksk nr 173-197(196? viimane number üle trükitud ja seetõttu arusaamatu) ja RT 1935, 42, 418-II", mille kohaselt "temale kui sõjaväe esindajale makstud tasude kogusumma loetud pensioni määramisel vastavaks siseriigi VIII palgaastmes ettenähtud I raiooni (sic!) palganormile, s.o. Kr. 260.- kuus; selle palgaastme järgi makstav korterivarustuse raha on kr. 40.- kuus." Kroon siis oli esimese Eesti aegne rahaühik.

Sügisel 1936 kirjutas ajakiri Huvitav Zhurnaal (lk 78-80): "Kolm venda ja kolm Adlerit võib öelda Aarne, Paul ja Herbert Raidnate kohta. Neil kõigil on tuliuued "kilomeetrikotkad"." Hah! Kilomeetrikotkad! :)

Auto oli siis nõnda peen vidin, et aeg-ajalt anti jälle ajakirjanduses teada, kes oli vahepeal teinud load ja kes ostnud uue auto. (Muuseas, ülal on mainitud KOLM venda RAIDNAT. Üldiselt on laiemalt levinud versioon, mis ütleb, et Aarne ja Herbert võtsid perekonnanimeks Raidna, Paul jättis alles saksapärasema Freibergi. Milline see neist nüüd siis õige on? Kas Paul oli pärast 1936 aastat Paul Freiberg või Paul Raidna?) Samas numbris on leheküljetäis pilte, üleval paremal foto Herberti naisest Dagmarist ja nende pojast Ivost ning vend Aarne autost.

1936. aastal ilmus leitnant Aarne Võtingu sulest raamat "Scouts Rügement Vabadussõjas", kus on korduvalt mainitud Herbertit, Herbert panustas ka ise sellesse raamatusse.

1937 - Teenistuskirjas napp märge korralise puhkuse kohta 20.-28. augustil ja kogu lugu. Herbert oli endiselt sõjaväeatašee Poolas ja Rumeenias, seega suurema osa ajast ilmselt Varssavis.

Rahvaleht mainib 1937 "Adleriga" sõitvat "mootorsportlast Aarnet" ja "ärimeest Paul Raidnat". Paul Raidnat? No nüüd ma enam tõesti ei tea. Majandust ja kaubandust õppinuna võis Paul vabalt ärimees olla, seal pole midagi imelikku, aga nimekuju Raidna? Miks on siis liikvel versioon, et ta jättis endale saksapärase nime Freiberg (Ella Grabbi mälestused)? See asi tahab veel uurimist.

Ajavahemikust 1935-1938 on rahvusarhiivis üks huvitav foto (EAA.2111.1.13712.6) Poolas Varssavis toimunud kahe korporatsiooni, Rotalia ja Väinla kohtumiselt, kus on peal (istujad vasakult) kolonel Freiberg/Raidna, EW saadik Poolas 1935-1939 Johannes Ernst Markus (1884-1969 Kanada, mõnikord ka Hans Markus), keegi kodanik J Pals, keegi kodanik K Koppel, Poola-Eesti Ühingu esimees Szymon Optulowicz, EW saatkonna nõunik Poolas Konstantin Schmidt (1892-1940, al 1939 Talven), kolonelleitnant Rein Tomback (1896-1942):

Nähtavasti samast ajast on pärit veel üks foto, kolonel Freiberg/Raidna istub siin vasakul taga lipu all, tema kõrval EW saadik Poolas 1935-1939 Johannes Ernst Markus (EAA.2111.1.13712.7):

1937. aasta ajakiri "Auto" avaldab numbrites 8 ja 9/10 Aarne Raidna kirjutatud veste ""Automustlasena" läbi Euroopa". Kahes ajakirjanumbris ilmunud järjelugu annab ülevaate sellest, kuidas Aarne mingi seltskonnaga (ei ole täpsustatud, kes on need "me", kes reisi sooritasid, kas pereliikmed või sõbrad) stardib Tallinnast Euroopa poole, on reisil kokku 21 päeva, neist 14 sõidupäeva, kokku kaetakse 6000 km, kütusekulu 700 l bensiini, 12 l õli. Lisatud on ka mõned fotod.  Marsruut oli kirjelduse põhjal Tallinn - Viljandi - Läti - Tilsiti (Sks) - Königsberg - Elbing - Danzig - Zopot - Lauenburg (Pommern) - Stettin- Berliin - Hannover - Rhurimaa tööstuspiirkond - Düsseldorf - Utrecht (Holland) - Amsterdam - Haarlem - Haag - Antverpen - Brüsselist Pariisi poole - Le Bourget lennuväljast mööda, l'Etoile - 3 päeva Pariisis , siis taas tagasi kodu poole, Chateau Thierry, ameeriklaste hiigelmonument - Reims, Fort de la Pompelle - Ste Menehould - Verdun, Fort Duamont - Saarbrücken - Bad Münster, Bad Kreutznach - Oberweseli veinilaat - Koblenz - Rüderheim - Frankfurt-am-Main - Rhöni mäed, Wasserkuppe - Thüringi mets - Eisenbachi linn, Wartburgi loss - Leipzig - Frankfurt Oderi ääres - "läbi Poola koridori" Marienburgi - Riia - Ruhja - Polli piiripunkt suletud, seetõttu Laatresse - Viljandi - Õisu - Lelle - Tallinn.

1937. aastal kirjutab Herbert Voldemar Raidna ligi 400-leheküljelise detailiderohke ja põhjaliku eestikeelse kogumiku "Ülevaade Poolast", mille leiab rahvusarhiivist Tallinnas viite alt ERA.495.12.226.

Kogumik on kaante vahele köidetud masinkirjas üllitis, mis koosneb kolmest osast. I osa annab edasi üldstatistilised andmed Poolast nii, et neid pole analüüsitud kaitsemajanduse, sõjamajanduse või riigi üldise sõjapotentsiaali seisukohast. II osa annab ülevaate Poola sõjaväe organisatsiooni põhimõtetest, palju detaile relvastuse, väljaõppe, varustuse ja mobilisatsiooni kohta. III osa on I ja II osa kriitiline kokkuvõte, Poola sõjapotentsiaal, erikaal ja tähtsus Euroopas. Kogumiku lõpus on kolm kaarti Poola alade ja sõjaväeüksuste paiknemise kohta. Lisatud on märkus, et vahepeal (s.o. 1937-1938) muutunud detailide kohta on esitatud täiendavad ettekanded Sõjavägede Staabi ülemale. Kogumiku viimasel leheküljel ilutseb kol.ltn. H. Raidna allkiri.

1938 – suurema osa aastast on Herbert Voldemar Raidna endiselt Kaitseväe atašee Poolamaal ja Rumeenias, teenistuskirjas on korralise puhkuse päevadeks märgitud märtsis 10.-27. ning novembris 15.-29.

Samas on arhiivis säilinud foto (viide foto allservas) Herberti tasuta sõidupiletist, välja antud 14.07.1938. Kas ta käis ise Eestis või ajas pabereid keegi teine, jääb küsimuseks:

Alles aasta lõpus, 15.12.1938 loetakse Herbert "sõjaväe esindaja ametikohalt tagasijõudnuks".

(Foto Herbertile kingitud mälestusplaadist saatis Raoul Raidna aastal 2018 ehk 80 aastat hiljem)

Pole just suurem asi poola keele oskaja, nii et suht huupi tulistades leidsin saidilt Narodowe Archiwum Cyfrowe (sygn 1-0-856-3) foto, kus on kujutatud Jaapani suursaadiku vastuvõttu Varssavis 1938 ja Herbert on kenasti vasakult kaheksas.

Veidi hiljem leidsin veel ühe Poolas tehtud foto poolakate rahvusarhiivist aastast 1935 (sygn. 1-K-7370), vasakult 2 istuv daam on lauljanna Wanda Werminska, vasakult seisavad: 2. insener Edward Zienkiewicz naise Barbaraga, 4. advokaat Stefan Sieczkowski, 5. major Edward Czuruk, 10. EW Poola saatkonna nõunik Konstantin Schmidt naisega, 11. Eesti suursaadik Poolas 1935-1939 Johannes Ernst (Hans) Markus naise Marinaga, 12. pastor Piotr Gorodziszcz, 13. Poola tollane siseminister Marian Zyndram Koscialkowski naise Annaga, 14. Eesti-Poola sõprusühingu esimees Szymon Optulowicz, 15. Läti suursaadik Mikelis Valters naise Erikaga, 17. advokaat Gustaw Beylin, 19. kindral Jozef Kordian Zamorski naise Leokadiaga, 20. Eesti kaitseväe atašee Poolas ja Rumeenias 1934-1938 kolonel Herbert Voldemar Freiberg (alates 1936 Raidna), 21. Jaapani suursaadik Nobubumi Ito naisega:

Jumala tore juhuslik leid oli Herberti prouast Dagmarist aastal 1936 Poolas miskiselt saatkonna ballilt, foto taas pärit Poola rahvusarhiivist (Narodove Archiwum Cyfrowe, sygn. 1-P-2588), vasakult "pani Freiberg" ehk laua otsas Herberti abikaasa Dagmar Clarissa Freiberg/Raidna (1903-2003 Stockholm, teater "Estonia" pianist ja muusikaõpetaja), temast edasi istub N. Vene suursaadik Poolas Semjonov, siis Johannes Ernst (Hans) Markuse abikaasa ning seejärel Rumeenia esindaja Poolas Victor Mircea Babesz naisega:

Miskisuguses poolakate foorumis dws.org.pl on ennesõjaaegsed Eesti sõjaväeatašeed Poolas ("Attache wojskowi Estonii w Polsce") üles loetletud alljärgnevalt (mis nende algallikas on, pole mul aimugi):

1919-1924 Jaan Junkur (1882-1942)
1924-1930 Ludvig Karl Jakobsen (1893-1961)
1931-1934 Johannes Aleksander Raud (1892-1942)
1934-1938 Herbert Voldemar Freiberg/Raidna (1897-1942)
jaanuar 1939 - oktoober 1939 Rein Tomback (1896-1942)
Poolas (õieti saidil https://www.ipsb.nina.gov.pl/a/foto) on säilinud foto aastast 1929, kus Hispaania suursaadiku vastuvõtul Poolas Varssavis on Eesti Wabariigi kaitseväeatašee Ludvig Jakobsen:

Samast perioodist leidsin Poola saitidel ringi vaadates veel kaks täpsemalt dateerimata fotot, esimesel olla herr Freiberg/Raidna (nimi on ära mainitud) paremalt viies mees rivis, nägu väga ei paista, aga pilti suurendades nina profiil tundub tõesti tuttavlik, aastat pole täpsustatud, kuid mahutub Herberti elukäigu järgi nähtavasti ajaraamidesse 1934-1938:

Teisel fotol pole nimesid täpsustatud, kuid on kirjas, et tegu sõjaväeatašeedega muu hulgas ka Eestist ning vasakult teine mees peaks olema Herbert, ajaraam seega samuti 1934-1938:

Detsembri lõpus tagasi Eestis, on Herbert kuupäevaga 16.12.38 "viidud üle ja määratud teenistushuvides Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektoriks VI ametiastme ametikohale" (Vab. Presidendi ksk relv. jõud. nr 27).
Soome Valge Roosi Rüütelkonna II klassi komandör 07.09.1938 (Allikas?!?) Herberti asemele Poolamaale kupatati 1939 kolonelleitnant Rein Tomback. Selle teenistuskirja lõpus on napp märge 07.01.1939. aasta jaanuari kohta: "Läinud Sv. Õppeasutiste ülema käsutusse".

Teenistuskirja lõpuosa kannab alapealkirja:
"TEENISTUSKÄIGU KIRJELDUS
Sõjavägede Õppeasutiste kolonel Herbert-Voldemar RAIDNA peale 01.01.-31.12.1939"

1939 – Teenistuskäigu kirjelduse kohaselt ilmus Herbert "Sv. Õppeasutistesse" ametikohta vastu võtma 09.01.1939.
Veebruaris, täpsemalt 24.02.1939 ülendati KOLONELIKS (Vabariigi Presidendi ksk relvajõududele nr 8, S.Õ ksk nr 54 §2). Märtsi alguses on talle "loetud täienduseks õppeainena staabiteenistuse ja sõjageograafia". Juunis 1939 liigub Herbert "Kõrgema Sõjakooli taktikalise välisõidu ettevalmistustöödel" 8.-9.06 Viljandis ning 13.06 Tartus ja Elvas. 26.06-4.07 oli Herbert "3. diviisi Valdeki laagris auto-tankirügemendi ülema käsutuses".
Seejärel on juulis 1939 paar nädalat korralist puhkust kirjas ning augustis oli Herbert pea kuu aega Kõrgema Sõjakooli taktikalisel väljasõidul. 02. septembrist kuni 21. novembrini lähetati Herbert Sõjavägede Staabi ülema käsutusse, ülesandeid pole täpsustatud. 21. oktoobril loeti Herbert Kõrgema Sõjakooli õppejõuks 1939./1940. õppeaastal üld- ja sõjaväetaktika, staabiteenistuse, sõjaajaloo ja Eesti sõjageograafia alal.

Alates 15. novembrist 1939 on Herbert Raidna määratud Kõrgema Sõjakooli ülemaks (Vabariigi Presidendi ksk relvajõududele nr 67, S.Õ ksk nr 317 § 3). 20. detsembril on Herbert valitud Sõjavägede Õppeasutiste ja Kõrgema Sõjakooli ühise ohvitseride aukohtu eesistujaks "1940. aasta peale".

Samal aastal (1939) ilmus Tartus Herbert Raidna raamat "Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal", ma peaaaegu usun, et olen näinud internetis ringi kolades selle PDF-versiooni, aga jällegi, pean üle kontrollima. (Jah, nii see on, saadaval PDF-ina näiteks siin)  

Vahepeal on Herberti poeg Ivo saanud 10-aastaseks ja on tubli noorhaugas, Tallinna Maleva Teated nr 32 (1939): 

1939-1940 – Herbert Voldemar Raidnast saab Kõrgema Sõjakooli ülem Tondil. Määramisest sellele kohale kirjutas nt Postimees 11.11.1939 (lk 3):

***

Samas leidsin internetis ringi kolades mingi pdf-faili, vististi leedukeelse, kus 28. leheküljel avastasin ka Raidna nime:

Sellest võiks nagu järeldada, et millalgi 1939 või 1940 oli Raidna seega ka kaitseväeatašee Leedus Kaunases? Wild guess, honestly, ma isegi ei proovi seda tõlkida, aga allikas on igal juhul miski "Karine diplomatija" pdf-fail, lk 28. Fotofragment ei ole seotud Herberti, vaid kellegi kodanik "gen.št.mjr." R. Masinguga, dateering 1928-30, "E. Peikštenio asmenine kolekcija".  Kolonel Richard Maasing?

(P.S. Tegelikult mainis Herberti Leedus-käimist põgusalt ka Dagmar Raidna oma Rootsi-aastate päevikus vähemalt kahes kohas, märkmete kohaselt meenutas ta sellega seoses ka kedagi praost Lattikat, kes olnud samaaegselt Herbertiga 1940. aastal Leedus, Lattikas saadikuna, Herbert Kaitseväe esindajana. Täpsemaid kuupäevi ei sinnaminekust ega ka naasmise kohta pole paraku päevikus mainitud. Teenistuslehel pole samuti Leedu-käiku mainitud, oli see seotud luurega?)

1940 - Herberti Eesti kaitseväe teenistuslehel kõige viimane aasta, vähemasti viimane, mida mina näinud olen. Leht algab 04.-11. veebruaril toimunud Kõrgema Sõjakooli talvise taktikalise välisõiduga; kus see toimus, pole täpsustatud.

4. märtsil 1940 peab Herbert Kõrgema Sõjakooli Lõpetanud Ohvitseride Ühingus ohvitseride kasiinos tallinnas garnisoni ohvitseride ja reservohvitseride ees loengu "Saksa-Poola sõda, selle põhjused ja üldine käik", märge selle kohta leidub ühingu kroonikas (ERA.781.1.2):

Maikuus (15.-16.) 1940 on Herbert viibinud Kõrgema Sõjakooli taktikalise välisõidu I perioodi ettevalmistustöödel Tartus ja 19.-25. mail võtnud osa Kõrgema Sõjakooli 1940. aasta taktikalisest välisõidust. Maikuu viimasel päeval oli Herbert lähetusel Rakveres Kõrgema Sõjakooli taktikalise välisõidu II perioodi ettevalmistustöödel ja 16.-18. juuni võttis ta osa Kõrgema Sõjakooli 1940. a II perioodi taktikalisest välisõidust. Korraline puhkus on 1940. aastal olnud 31.07-10.08.
Järgmine kirje annab teada, et alates 24. juunist kuni 30. juulini on Herbert olnud ajutiseks teenimiseks lähetatud Sõjaministri II abi käsutusse ning viimase asjana saame teenistuskäigu kirjelduse lehelt teada, et Herbert saadeti 02. septembril 1940 Sõjavägede juhataja (elik Gustav Jonsoni) käsutusse.

Kõik. Lehe on 24. oktoobril 1940 lõpetanud ja allkirjastanud kolonel J[ohannes] Soodla, "Sõjavägede Õppeasutiste likvidaator". Norilski ülekuulamisprotokollides on Raidna nimetanud Soodlat oma sõbraks. Lisaks on lehel miski väljaloetamatu nimega majori allkiri, kelle ametiks on märgitud "likvidaatori abi haldusalal". Kõrgema Sõjakooli likvideerimine oli selgelt punaste kätetöö, aga küll ma selle välja kaevan, mis edasi juhtus. Arvata võib, et midagi toredat enam tulemas polnud. Aeg 1940-41 oli selgelt ülikeeruline, kuid Herbert oli veel elus ja perekonna juures (vähemalt kuni aprill 1941?). Siiski võib näoilmes aimata murelikuks tegevaid aegu.

1940, Herbert Raidna Kõrgema Sõjakooli ülemana

Tallinna Tondi Kõrgem Sõjakool, mälu järgi aastal 1935, soomlaste külaskäigu ajal. Kooli ees, pildil vasakul nn tondipoiste mälestussammas.

1940. aasta oktoobrist leidsin veel ühe detaili Herberti elust noorema Pinka raamatust lk 134, kus Erik-Herbert Pinka kirjutas, et isa (Friedrich-Karl Pinka) tervis halvenes üha ja sestap tähistas ta oma 45. aasta juubelit nii: "20. oktoobril 1940 tähistas isa tagasihoidlikult 45. sünnipäeva. Õnnitlema tulid vanad head sõbrad, kaasvõitlejad Vabadussõja päevilt Hans Hirvelaan (Ingermann), Herbert Raidna (Freiberg) ja abikaasa vend Erich Möldre (Müller). Tähistamata jäi teine tähtpäev - 25 aastat ohvitserikutses (1915-1940)." 

Pinka juubelit tähistanud sõpradest oli aasta hiljem oktoobris 1941 Hirvelaan juba surnud (langes 20.08.1941 lahingus Raplas), Pinka, Raidna ja Müller olid ülekuulatavad GULAGi vangilaagrites. Ainsana pääses neist elusana kodumaale tagasi Möldre/Müller, kes suri Nõmmel 1963.
Herberti 25 aastat ohvitserikutses täitus mais 1941, kuu aega enne küüditamist Värska õppelaagrist.

Veel üks killuke Herberti elust 1940. aastal leidub Hengo Tulnola mälestusteraamatus lk 173 ("Tee ellujäämisele" 2005), kus ta mainib, et tal (st Tulnolal) tuli detsembrikuu esimesel poolel osa võtta 22. Territoriaallaskurkorpuse 10-päevasest manöövrist Värska ja Petseri ümbruses, kus ta sai "viimast korda kokku kindral Jaan Kruusiga, kindral Gustav Jonsoniga, kolonelide Mart Tuisk'iga, Herbert Raidna'ga, Johannes Lippus'ega jt".  

***

Selleks, et aru saada, mis Herbertiga edasi juhtus, peab lugema natuke üldist ajalugu ja kaasaegsete mälestusi. Pean tunnistama, et veendunud patsifistina pole ma olnud eriti tubli ega põhjalik II MS aegsete sõjalugude lugeja, piisas täiesti kord 1945. aastat käsitleva raamatu tõlkimisest selle perioodi kohta, mil venelane Saksamaa poole tungis, et nendest jäledustest, mis inimesed inimestega teha võivad, elu lõpuni kõrini saaks. Aga olgu, eks Herberti saatuse ülestähendamise huvides tuleb seda siiski teha.

***

Kui Konstantin Päts ametist maha võeti, öelnud Herbert Raidna (Ella Grabbi mälestuste kohaselt): "Meie elule on joon alla tõmmatud. Iga päev, mis üle selle, on meile kingitud." Selge oli see, et mehed taipasid: Eesti aeg oli Punaarmee sissetungiga läbi, kuid keegi ei teadnud veel, millal ja kuidas või mis täpselt edasi juhtuma hakkab.

Kui Herberti sõnu lugeda, siis tal oli ju õigus. Kui Herberti teenistuskäigulehel viimane dokumenteeritud hetk 1940. aastast oli septembris, mil tegeleti selgelt Kõrgema Sõjakooli likvideerimisega, siis selleks ajaks oli Eesti juba NSVL koosseisu liiduvabariigina "vastu võetud".

Põgus pilk Vikisse ütleb, et 06. augustil 1940 toimus riigikorra muutus ja 17. augustil 1940 andis miski N Liidu rahvakomissar Timošenko välja direktiivi 0/2/105022, mille kohaselt Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi tuli reorganiseerida Punaarmee koosseisus olevateks territoriaalseteks laskurkorpusteks. Mida pidid ühe Eesti riigile ja sõjaväele lojaalse sõdalase süda ja hing tundma, on kujuteldamatu.

Väed reorganiseeriti samaaegselt kõigis kolmes Balti riigis. Eesti Sõjavägi reorganiseeriti kõigepealt "Eesti rahwaväeks", millest omakorda moodustati 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus. Kahest diviisist koosneva Eesti Laskurkorpuse formeerimine lõpetati väidetavalt septembri keskpaigaks 1940. Sellega kaasnesid loomulikult vägede esialgne "mitteusaldusväärsest elemendist puhastamine" (Kuidas seda tõlkida? Paindumatult kommunistidevastastest meestest lahtisaamine? On väidetud, et tegelikult saadeti eestimeelseid mehi põhjatu Venemaa vangilaagritesse nälgima ja surema juba alates 1938. aastast), vene keele pealesurumine ja õppuste läbimine vastavalt Punaarmee määrustikule.
Nii. Laskurpolgud saadi Eesti sõjaväe jalaväerügementide ühendamise teel, eriüksused moodustati endisest side- ja pioneeripataljonist, õhu- ja tankitõrjedivisjonist. Lennueskadrilli kaader ja tehnika võetud Eesti lennuväelt. Staap jäi Tallinna.  Kaadrijaoskonnad moodustati esialgu eestlastest, hiljem ilmus kohale venelastest juhtkond ja eestlastest said nende abid. Seda kohta Herberti eluloos siinkohal tuleb veel täpsustada.

Memento kogumikus on Herberti kohta kirjas, et temast tehti (vaevalt, et tal enam eriti valikut oli pärast augustikuud 1940, mil Eesti Vabariik sunniti NSVL koosseisu) "Punaarmees 22. Territoriaalkorpuse operatiivosakonna ülem polkovniku auastmes." Grabbi Norilski kirjutises seisab, et Raidna oli viimati [22. Territoriaal]korpuse staabi operatiivosakonna ülem ja Grabbi 182. diviisi staabiülem, mõlemad polkovniku auastmes. 20 aastat truult Eesti Vabariiki teeninud  kõrgharitud meeste masendust ei suudagi ette kujutada. Väga mitmed mehed on oma mälestustes maininud pettumust baaside lepingu ja võitluseta allaandmise üle.

Allikas: Memento

1941 - Vikipeedia kohaselt sunniti Eesti Korpuse sõjaväelasi 23. veebruaril 1941 (Punaarmee aastapäeval) andma Nõukogude Liidule uue vande. Sellise vande andmist on maininud ka Hellar Grabbi omaenda isast kirjutades (selle järgi läks vana Grabbi hommikul kell 11 vannet andma, olles eelnevalt hommikul kella kuueni sõpradega konjakit joonud, seega olid vähemasti Tartu mehed sel "pidulikul hetkel" suht silmini täis).

Siit edasi muutub Herberti elukäigu jälgimine mõnevõrra keerulisemaks, sest veel 1989 olid kõik juhtumiga seotud dokumendid salastatud.

Mais 1941 täitus Herbertil igatahes 25 aastat ohvitserikutses (1916-1941), ca kuu aega enne küüditamist Värska õppelaagrist; pole teada, kas ja kus ta seda tähistas, kui üldse selleks võimalust oli; pole leidnud ühtki fakti veel selle kohta, millal Herbert täpselt viimati koduseid nägi, abikaasa päevikus on küll kirjeldatud viimast kohtumist ja südamlikku hüvastijättu enne Värska laagrisse sõitu, kuid pole kahjuks täpsustatud, millal see oli.

***

Mõnes allikas saadeti endise Eesti Wabariigi kõrgemad ohvitserid "Punaarmee väljaõppele" militaarlaagritesse mais-juunis 1941, mõningatel andmetel juba aprillis.

Herbert küüditati ootamatult Värska Põhjalaagrist 14.06.1941 koos paljude teiste vanemate Eesti kaitseväe ohvitseridega. Kokku viidi Venemaa vangilaagritesse erinevate süüdistustega surema suurem osa Eesti Vabariigi kõrgematest sõjaväelastest, sellest mülkast eluga tagasi jõudsid tõesti vähesed. Suurem osa mehi ei näinud oma koduseid enam kunagi ega saanud teada, mis nende kodust ja kodumaast oli saanud. Kaotatud ajupotentsiaal - sellest ei maksa üldse rääkidagi.

Hermann Tõnissoni (snd 1916) mälestuste järgi (allikas: http://kultuur.elu.ee/ke488_juuni1941.htm) , kes ka ise Värska laagris oli, kui ohvitserid ära viidi, jäeti riigikorra muutumise järel Eesti sõjaväelastele küll vormid alles, kuid tunnused vormidel tuli vahetada punaarmee omadega.

Juba aprilli lõpus 1941 (tekibki küsimus, millal siis Herbert viimati koduseid nägi?) kamandati 182. diviis Otepäält Värskasse "õppustele", selleks ajaks oli meestel juba selge olnud, et tuleb uus sõda. Suurküüditamisele eelnenud päeval olid mehed märganud, et laagri ümbrusesse on kogunenud tavatult palju busse ja veoautosid, samuti palju rohkem punaväelasi kui tavaliselt. Politruk lasknud lahti jutu, et osa ohvitsere viidavat järgmisel päeval uutele õppustele, mille peale nooremad mehed polnud midagi arvanud, sest sarnaseid õppusi koos venelastega oli olnud varemgi, kuid vanemad ohvitserid olid muutunud silmanähtavalt tõsiseks ja murelikuks. 13. juuni õhtul istunud mehed kinos, kui tulnud käsk, et kõik kinos olnud ohvitserid ja allohvitserid peavad end öiseks õppuseks poole tunniga valmis panema. Distsiplineeritud meestena ilmunud viimane kui üks kutsutud meestest kokkulepitud ajal kohale, nad istunud veoautodele ja sõitnud minema. Pärast keskööd tühjalt naasnud veoautojuhid aga rääkisid, et kõik mehed olevat arreteeritud, relvad ja tunnused mundritelt ära võetud. Laager olevat punaväelaste poolt ümber piiratud ja Petseris olla nähtud ka juba arreteeritud ja küüditatud peresid (13. juuni öösel?). Juba siis süüdistatud ohvitsere nõukogudevastasuses. Allesjäänud mehed viidi mõne aja pärast sunniviisiliselt rindele sakslaste vastu võitlema.
Vaat ma ei saa sellest aru. Osa nendest vendadest oli kolme kõrgharidusega, taktika ja luurespetsialistid ja what not, ja see, mida korraldasid sibulad, oli ju selge juba mõni aasta, Gulagi tüüpi sunnitöölaagrid olid ammu olemas ja ilmselgelt oli sinna ka eestlasi saadetud, kõlakad pidid liikuma, kuidas nad ei suutnud ära arvata, mis edasi hakkas juhtuma? Pinka poeg mainib oma raamatus, et isa teadis, mis Moskvas 1937-38 toimus, Dagmar vihjas oma päevikus, et Herbert teadis juba Leedust naastes (1940), et asjad on halvasti...

***

Meeste edasise teekonna ja saatuse kohta puudus aastakümneid igasugune teadmine. Need, kes elusalt tagasi tulid, hoidsid hirmu pärast hambad koos ega iitsatanudki, mis nendes vangilaagrites inimestega tehti. Stalini-rajakas uskus puhtsüdamlikult, et ta suudab mõne aastaga nõukogude majandusele jalad alla saada ja seega oli vaja tasuta tööjõudu piirkondadesse, kuhu ükski terve mõistusega inimene poleks elu sees vabatahtlikult ega palga nimelgi läinud. (Hilisemad kalkulatsioonid näitasid, et vahemeeste ja tallalakkujate lolluse tõttu olid sunnitöölaagrite kalkulatsioonid tasuvuse suhtes pigem miinustes, lugege nt kasvõi Anne Applebaumi "Gulagi".)
Niisiis oli Stalinil vaja oma napaka unistuse täideviimiseks orje, ja mis sobinuks tasuta orjaturuks paremini kui äsja jõuga okupeeritud alad, mille kohaliku kultuuri hävitamiseks polnud ühtegi paremat moodust kui kõik ajud maha tappa, miks siis mitte Siberis. Ainult üksikutele jäeti hing sisse ja alati ei läinud ka nendel eriti hästi.

Mõnevõrra erineva selgituse sellest, mis Värskas juhtus, annab 09.01.1942 Postimees nr 7. Kellelgi ei ole ilmselgelt õrna aimugi, mis meestest on saanud. Ka ei ole targu mainitud allikaid, kust sellised teadmised pärit on. Herbert on suure tõenäosusega veel elus (on ka andmeid, et ohvitserid tapeti juba detsembris 1941, hiljem on siiski hukkamisajaks peetud juuni lõppu 1942), kuid teada on, et talv 1941/42 oli Norilskis äärmiselt külm ja raske. On täiesti kujuteldamatu, mida see mees mõtles või tundis olukorras, kus nii mõnigi tema elupõlistest kaaslastest oli juba hukatud või raskete tingimuste tõttu surnud ja kus ta ilmselgelt ei teadnud mitte midagi sellest, mis oli juhtunud tema pereliikmetega.

Siin on mainitud mitmeid nimesid, ka kolonel Grabbi nime, kes mehed enne äraviimist korralikult üles rivistanud, kuid mitte Raidnat.

Eesti Sõna nr 65, 19.03.1944 esitab oma versiooni juhtunust:

Igal pool esineb ebatäpsusi, aga põhisõnum on sama.


***

Esimesed signaalid juhtunust ja sellest, mis toimus vangilaagrites, hakkasid liikuma kõigepealt Eestist väljaspool alles seitsmekümnendatel, Eestis palju-palju hiljem. Nõukaajal avaldatud mälestustest käidi n-ö kustukummiga üle, kõik nimed, mis võisid kuidagi meenutada Eesti Wabariiki või Eesti Kaitseväge, korjati lihtsalt käsikirjadest välja. Näiteks 1971. aastal avaldatud raamatus "Kangelaslikud kaitselahingud" (koostanud August Pähklimägi) sellest ajast, mil kaitsevägi reorganiseeriti rahvaväeks ja seejärel territoriaalseks laskurkorpusteks, pole mainitud ei Grabbit ega Raidnat, kuigi mõlemad olid 1940ndate alguses veel kõrgetel positsioonidel ja pildil, nimetatud on üksnes neid nimesid, kes läksid üle punaste poolele.

Minu esialgne nägemus Herberti teekonnast tugines suuresti 1974 ilmunud Jüri Remmelgase artiklile "Kuhu viidi Värskast eesti ohvitserid?", Välis-Eesti, 16.12.1974, lk 3-4, kui otsida, peaks igaüks suutma internetist PDF-faili leida. (Samas peab seda kirjutist ettevaatlikult võtma, sest Villem Saarsen on oma raamatus Remmelga kirjutisi väga tugevalt kritiseerinud). Remmelgas omakorda võtnud aluseks sunnitöölaagritest eluga pääsenud juudisoost kommunisti Josif (Joseph) Bergeri inglise keeles avaldatud raamatu, mis trükiti väidetavalt mõni aasta enne Remmelga artiklit 1970ndate alguses; tuleb uurida, kas tolle padukommunisti originaal on veel kuskil loetav. Kusjuures Norilskis olevat Berger olnud suhteliselt lühikest aega ning kommunist olevat ta olnud kohe sel määral, et ei leidnud enam oma perekonnaga "ühist keelt", kui nood marksistlikest vaadetest lahti ütlesid. Mis frukt... ?! Nii vasakpoolne olla ei ole tervislik, ma ütlen. Nii et kui tõsiselt selle vennikese sõnu võtta, otsustab igaüks ise, ju seal vähemalt osaline tõde siiski oli.

Remmelga artikkel oli üsna masendav lugemine, kui ei ole varem 1940ndate algul juhtunuga kokku puutunud (ja ma olin ju täiesti teadlikult seda teemat seni vältinud). Tuleb välja, et targasti tegin. Mida rohkem ma loen, mis tervete peredega 1940ndate alguses mingi napaka ideoloogia pärast juhtus, seda vihasemaks ma lähen. Päriselt. Hämmastav, milliseid ilgeid inimtüüpe on ikka olemas.

Veel üks artikkel, mis ei maini küll otseselt Herbertit, kuid heidab valgust sellele, millised olud Norilskis valitsesid ja kuidas 1991 eestlased, lätlased ja leedukad oma langenud ohvitseridele mälestusmärgi ehitasid, on pärit kultuuriajakirja Kultuur ja Elu arhiivist, autor Vaino Kallas, loetav siit. Seal on mainitud veel mitmete eestlaste nimed, kes sunnitöölaagrisse sattusid, nt kindralmajor Hugo Kauler jpt.

***

Teen siia kopi-peisti ühest kool.ee (http://www.kool.ee/?6179) rippuvast kirjeldusest (kahjuks pole mainitud täpset allikat, aga kirjeldus on kahtlaselt sarnane Vaino Kallase tekstiga saidilt kultuur.elu.ee, artikkel "Mälestusmemoriaal Noril-Gulagis hukkunuile"), missugune erinevate tunnistuste kohaselt kokkuvõttes ohvitseride teekond Värska laagrist Petserisse oli ja sealt edasi kulges:


"Ajaloost on ammu teada, et rahvaste allutamise kõige lühem ja kindlam tee on jätta rahvas ilma oma juhtidest ja juhtimisest. See kehtib ka sõjaväe kohta. Sõjavägi on institutsioon, kus puudub demokraatia ja kus juhtimine on üles ehitatud kolmele põhitõele: käsk, käsu täitmine ja subortinatsioon. Seda hästi teades ehitas NKVD juhtkond oma 1941. aasta juuniküüditamise tegevuskava üles neist argumentidest lähtudes. Langes ju selle küüditamise ohvriks põhiliselt vabariigi juhtkond, inteligents ja ohvitserkond. 

Teatavasti arreteeris NKVD 1941. aastal suure hulga Eesti Kaitseväes teeninud ohvitsere, kes seejärel kõik Norilski laagritesse viidi. Palju aastaid polnud nende saatusest midagi kuulda. Alles hiljem, kui ilmusid üksikute ellujäänud ohvitseride mälestused, saime teada, võib-olla küll osalise, tõe nende läbielamistest.

Neid oli kokku 263 eesti ohvitseri, kes 14. juunil 1941 "täienduskursuste" ettekäändel Petseri Lõunalaagrist Petserisse viidi. Seal räägiti neile, et algavad taktikalised õppused, mis pidid kestma kolm-neli päeva. Petseris paigutati ohvitserid Kaitseliidu majja, kus neid 14. juunil hakati "taktikalise ülesande" saamiseks ükshaaval välja kutsuma. Ühes kabinetis, kus laua taga istus mitu kõrgemat vene ohvitseri, käsutati kabinetti sisenenul käed üles, võeti ära püstol ja kaarditasku ning otsiti ta läbi. Seejärel viidi arreteeritud ohvitserid kõrvalukse kaudu saali, kus nad käsutati näoga lava poole põlvili põrandale. Saalis olnud tðekistid rebisid eesti ohvitseridelt ära pagunid, võtsid ära raha ja kõik väärtasjad ning lõikasid pükste eest ära nööbid. Sealjuures sõimasid ja mõnitasid nad ohvitsere, nimetades neid Punaarmeest välja heidetud kontrrevolutsionäärideks.

Samal päeval, s.o. 14. juunil käis ohvitseride arreteerimise laine üle kogu Eestimaa. Mehi võeti kinni väeosadest, kodudest, tänavatel ja raudteejaamades. 

Järgmisel päeval, 15. juunil sõidutati arreteeritud ohvitserid kinnisel veoautol Petseri raudteejaama, kus nad trellitatud loomavagunitesse laaditi. 16. juunil jõudis rong Riiga, kus sellele haagiti järele vagunid Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitseridega. Nagu hiljem selgus, oli rongis kokku umbes 1100 ohvitseri. Algas pikk ja piinarikas teekond viimase piirini täis kiilutud ja päikesest kuumaks köetud vagunites, kus ei jätkunud õhku hingamiseks ning puudus joogivesi ja toit.

18. juuni hommikul väljus rong arreteeritud ohvitseridega Smolenski jaamast ja jõudis sama päeva pärastlõunal Babõnino raudteejaama. Edasi algas ohvitseride jalgsirännak tugeva konvoi valve all ühte Juhnovi kuurordi asulasse, kuhu jõuti 20. juunil kella kolme paiku öösel. Laager oli alles hiljuti ühest sanatooriumist ümber ehitatud, kust alles äsja oli hoitud poola vange. See koht asus kahtlaselt lähedal Katõnile, kus NKVD oli kuklalaskudega tapnud kümneid tuhandeid poola ohvitsere. 

Iga uus päev tõi Juhnovi kuurordi juurde üha uusi ja uusi eesti, läti ja leedu ohvitsere, kes kõik olid arreteeritud erinevates kohtades. See oli arusaamatu ohvitseride koondamine. Miks toodi Balti riikide vangistatud ohvitserid just siia? Juhnovis ei olnud etapilaagreid. Need asusid valdavalt raudteede lähedal. Peagi hakkasid kinnipeetute hulgas ringi liikuma kuuldused, et nad on sinna toodud selleks, et nende üle kohut mõista.

Eesti peaministri Jüri Uluotsa vennapoeg Ülo Uluots †, kelle isa leitnant Oskar Uluots oli samuti arreteeritud ohvitseride hulgas, on avaldanud arvamust, et Balti riikide ohvitserid, nagu Poola ohvitseridki, olid Stalini ja Beria poolt määratud hukkamisele.

Miks see massimõrv siiski ära jäi? Mis takistas tšekistidel selle täideviimist? Selle põhjuseks võis olla 22. juunil 1941 alanud sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel. Ilmselt kartsid mõrtsukad, et nad ei suuda mõrvatute laipu enam peita, kuna Saksa armee lähenes kiiresti. Pealegi nõudnuks tapatalgud omajagu aega. NKVD meestel oli aga küllalt palju tegemist iseendi ja oma perekondade evakueerimisega. Nii pääsesid eesti, läti ja leedu ohvitserid seekord eluga. Kuid hiljem oli suurem osa neist määratud piinarikkale hääbumisele või hukati kaugel põhjas asunud surmalaagrites. 

Juhdinski laagris olid ohvitserid kaheksa päeva. Seejärel algas pikk ja piinarikas teekond trellitatud loomavagunites üle Uuralite Krasnojarski linna, kuhu jõuti 14. juulil. Seal ootas neid ees 15 eesti kõrgemat ohvitseri eesotsas kindralmajorite H. Brede ja E. Kauleriga, kes olid toodud sinna koos 27 läti ja leedu kõrgema suurtükiväe ohvitseriga Moskva Sõjaväeakadeemia kuuekuulistelt "täienduskursustelt". Krasnojarskis paigutati ohvitserid ühte okastraataiaga ümbritsetud barakki. Valve baraki ümber oli suhteliselt lõtv ja kuna meestel oli arreteerimisel raha alles jäetud, said nad lisaks viletsale laagritoidule osta iga päev baraki juurde sõitnud kaarikult toiduaineid. 

28. juulil laaditi kõik Balti ohvitserid Krasnojarski Jenissei jõesadamas pargasele ja algas sõit mööda Jenissei jõge allavoolu kaugele põhja. 

Kolonel Georg Leetsi poolt avaldatu põhjal alustasid lotjadel mööda Jenissei jõge teekonda kaugele põhja 1098 ohvitseri. Nende hulgas oli 318 eestlast, 511 lätlast ja 269 leedulast.

Ohvitserid olid suletud lodja trümmi ja sealt väljumine tekile oli rangelt keelatud. Lotja vedas aurulaev. Käimlana kasutati suurt puuanumat, mida käidi konvoi valve all tekil tühjendamas. Süüa anti vähe ja toit oli väga vilets. Kokku kestis reis 12 päeva. 9. augustil 1941 jõuti Dudinka sadamasse. Seal laaditi ohvitserist vangid kitsarööpmelise raudtee kahele lahtiste platvormidega rongile ja sõidutati läbi tundra Norilskisse."

Suure tõenäosusega see nii juhtus, paremat teadmist meil ju endiselt pole. Teada on (vanad artiklid 1942. aastast Digaris), et osa mehi lasti siiski ka Petseris kohapeal maha, dokumente oli põletatud, NKVD-lased kustutasid seintele jäetud käsitsi kirjutatud sõnumeid, keegi oli vastu hakanud ja rüselenud, kuskil oli olnud vere- ja ajuplekke, jne. Ringleb kõlakas, et punased dokumenteerinud kõike vägagi korralikult, kuid osa dokumendiseife hävitatud sakslaste eest taganedes, uputades need kuskil Petseri taga Venemaal miskisse väikesesse järve.


***


Sattusin nägema fotosid sellest, kuidas tolle perioodi arreteeritud üritasid selle jubeda teekonna ajal kodustele sõna saata, mis suunas nad liiguvad või et neil on hing sees - paberitükid, kasetoht, kõik, millele kannatas kirjutada. Masendav. Mõnikord need visati lihtsalt vaguni aknast välja lootuses, et keegi märkab ja toimetab kirjaread perekonnale.

***

Herbertit süüdistati Nõukogude-vastases vandenõus, kurikuulus viiekümne kaheksas paragrahv (surmamõistev otsus 16.12.41 §58-1b, 58-2, 58-11); Memento kogumikus on süüdistuskokkuvõttena märgitud: "nõukogudevastase sõjalise vandenõu juht ja organiseerija Eestis ning 22. laskurkorpuses värbas vandenõusse uusi liikmeid, juhtis vandenõulaste gruppide loomist korpuse väeosades (21. polk ja 108. üksik luurepataljon), juhtis vandenõulaste tegevust natsionalistlik-fašistliku organisatsiooni Kaitseliit taastamiseks üksikute vastupanugruppide loomise teel." Tubli poiss ju, kui ta seda tegi, lõpuni Eesti mees. Tõenäoliselt selgub lõplik tõde Herberti toimikust, mida ma loodan varsti lugeda.

Mementos on kirjas ka alljärgnev: "Taimõri ringkonnakohtu väljasõiduistungil 16.-19.12.41 mõisteti surma mahalaskmise läbi koos kogu vara (?) konfiskeerimise ja sõjaväelise auastme äravõtmisega." (Allikaks on Mementos märgitud ZEV (see oli mu meelest komisjon, mis sakslaste ajal (41-44?) üritas jälile saada, mis Eestist minemaküüditatud eestlastega juhtus) IV köide; Ü. Uluots, Eesti ohvitseride saatus; ning J. Pihlau AURAAMAT; R2, 26631) Ohvitserid viidi niisiis Värska väljaõppelaagrist loomavagunitega Siberisse ja edasi praamiga mööda jõge Norillagi, (ametlikult juba 1935. a loodud) sunnitöölaagrisse Siberis Norilskis, Krasnojarski krais.

Fotises on üleval juhuslikult leitud 1943. aasta foto dr Leonhard Mardnast, kes oli Norillagis kinnipeetav ja samas ka arst kuni vististi 1947, pääsedes siis mingi ime läbi tagasi koju. Teada on, et Leo Mardna (endine Martinoff, minu teada majori auastmes, aga ma võin eksida ja kontrollida hetkel ei jõua) viidi Norilskisse samuti Värskast 14.06.41, seega ta pidi olema koos Herbertiga vähemalt mingilgi perioodil. Mul pole aimugi, kes on pildistamise hetkel Mardna patsient, ühtegi nime polnud kirjas, kuid patsient on tõeliselt nälginud väljanägemisega ja annab ilmselt kõneka pildi sellest, kui armetud olud seal tegelikult valitsesid. Lugesin Heino Pedusaare raamatut "Aastaringid" Adda ja Leo Mardna mälestustest, seal polnud kahjuks Herbertit mainitud, kuid raamatus on mõnevõrra kirjeldatud Norilski sunnitöölaagri vägagi masendavaid olusid: pakane ja haigused (kopsupõletik, skorbuut, alatoitumus), inimesed nälgisid ja surid, inimesi mõnitati ja alandati, kõik selleks, et nende vaimu ja tervist murda. Keegi ei teadnud midagi kodustest, kodused ei teadnud midagi kinnipeetavate saatusest. Surnud maeti igikeltsa või kuhjati kaevanduse šahtidesse. (Ülaltoodud foto on avaldatud Mardnate mälestusteraamatus.)

1942 - Herbert hukati 29.06.1942 Norillagi sunnitöölaagris Norilskis (Krasnojarski krai) koos paljude teiste Eesti, Läti ja Leedu kõrgemate ohvitseridega. Väidetavalt on hukatute viimne puhkepaik Smidti mäel. (Samas on kummalisel kombel mitmel pool kirjas, et surmaotsus viidi täide hoopis 20.07.42?) Nii palju vastuseta küsimusi. Kas ta teadis selleks ajaks, mis oli saanud tema perekonnast? Kas ta lootis ikka veel, et pääseb kunagi koju?
Ilmselt mitte. Aasta otsa lootusetust ja armetust, eluaegsete sõprade ja töökaaslaste surmad ning hukkamised. Millise hämmastava hariduse ja ulatuslike erialaste teadmiste ja kogemustega mees ning milline armetu lõpp nii hämmastavale elule. Ja hirmus on mõeldagi, et selliseid inimesi, kes NKVD (KGB eelkäija) kõrilõikajate käe läbi surma said või teadmata kadunuks jäid, oli sadu ja sadu. Neid, kes oma pereliikmete saatusest alles aastaid hiljem teada said, oli veelgi rohkem. Kui palju kannatusi selle eest, et inimesed pidasid Eesti riiki ja omaenda ametit au sees. Herberti ja teiste tolleaegsete kõrgemate ohvitseride lugu peaks olema koolis kohustuslik lugemine, et ei tuleks kunagi pähe arvata, nagu võiks T-särk tähekombinatsiooniga CCCP miski toredus olla. Õnneks on arhiivide digiteerimine ja paljude visade uurijate töö paljugi seni peidus püsinud fakte taas päevavalgele toonud ja seega ka Herberti loole ja saatusele rohkem selgust toonud.

***

Herberti abikaasa, teatrikooli ja hiljem Estonia pianist Dagmar Freiberg/Raidna ei saanud perekonna sõnul kunagi teada, mis Herbertiga juhtus pärast Värskast küüditamist aastal 1941. Dagmar põgenes 1944 Saksamaale ja sealt rannarootslaste järeltulijana koos oma ema Helenega Rootsi, ning suri Rootsis 2003 väga kõrges eas, 100-aastasena. 1990. aastast on säilinud dokument, mis annab aimu, et Dagmar tegi  viimase katse Herbert üles leida. Säilinud rootsikeelne dokument 23. maist 1990 perekonna arhiivis annab teada, et kuna Herbert Raidna pole kohtuga ühendust võtnud 15. maiks 1990 ega pole ka saadud tunnistusi tema surma kohta, kohus tunnistab Herberti tagantjärele surnuks alates 31. detsember 1953. Herbert oli selleks kuupäevaks surnud juba üle kümne aasta. Dagmar seda ei teadnud ja ei saanudki teada. Nende poeg Ivo aga, nagu selgub nn nullpiketi kirjast, oli sellest teadlik ja külastas enne Norilskist lahkumist kohta, kus väidetavalt asus Eesti ohvitseride viimane puhkepaik.  Arvestades, et ta oli oma emaga kirjavahetuses, kas ta otsustas ema sellest teadmisest säästa?

Perioodist 1945-1951 säilinud kahest Dagmari isiklikust päevikust võib lugeda peamiselt suurt valu ja muret omaenda üksindusest võõras keskkonnas, koduigatsusest, ja teadmatusest abikaasa Herberti ja eriti poja Ivo Sveni saatuse kohta. Ligi seitsme aasta kestel tehtud sissekanded räägivad sageli Ivost ja Herbertist, keda Dagmar oma päevikutes kutsus koduselt Herbuks. Siinkohal mõned nopped Dagmari päevikuist (kirjapilt enamasti muutmata, mõnikord noppisin välja mõne asjasse mittepuutuva nime), mis eelkõige iseloomustavad Herbertit ja nende varasemat kooselu ning väljendavad muret poja saatuse pärast (Dagmar ei kohtunud ka pojaga enam kunagi, kuid nad olid siiski kirjavahetuses kuni 1991. aastani, mil Ivo suri Jaltas):

04.08.45: "Sina, minu armas elukaaslane ja sõber Herbu, kes oled nii ettenägelikult ja sooja südamega minu eest hoolitsenud. Ma ei suuda Sind unustada - iga päev, iga hetk õigemini viibivad minu mõtted Sinu juures - mis on Sinuga? Kas elad veel? Kas näeme veel elus kunagi? Ma tänan Sind iga päev kõige eest, mida ja kuidas minule mõelnud oled, just eriti praegusel ajajärgul /.../"

11.08.45: "Herbu, minu armastatud sõber ja eluseltsiline, Sina läksid esimesena, üle nelja aasta on möödas, olen Sind nii oodanud, ma ei saa ju Sind ja Sinu armastust ja hoolt unustada - kas tuled veel? Kas oled veel?"

15.09.45: "Kui mõtlen Herbile, siis tunnen suurt igatsust tema sirgjoonelisuse, kindluse, mõistmise, ennastki salgava mõistmise järgi. Selles viimases leian tema suurt tõelist tunnet minu vastu, mis on ainulaadne. Armastan teda tema aumehelisuse pärast. /.../ Rahulik oli elu temaga, ka kõige pingelisemal ajal ei nõrkenud tema - ta oli ja on sõdur vereliselt ja kõige põhimõtetega. Kui lahkusimegi, kui avanes meie ees kuristik, võib-olla mille üle elus ei saagi enam teineteisele kätt suruda - ka siis oli ta nii rahulik, kui ütles veel oma viimase armuavalduse minule - “Sa tead ju, Dagi, minul pole kunagi keegi lähidaim olnud kui Sina, vaid Sind olen armastanud ja Sina vaid jääd minule. Kas usud, et veelkord elus näeme teineteist?” Kui vastasin, “Ma olen nii veendunud selles!” - ma ei usu seda rõõmsat helki tema silmis, kui ütles: “Siis on ju kõik hää!” Ja ta lahkus kuivil rõõmsail silmil - sest sel hetkel ta uskus mind. Ja ma ise ütlesin ja tundsin endas seda veendumust. Kas ennustasin tõtt? Ja! Ja tahan ja olengi seda seni uskunud - vaid hetkil, kui unustan iseenda, kui muutun nõrgaks ja tahtetuks - siis olen kahelnud. Aga ma ei taha enam nõrk olla ja tahan uskuda ja loota kindlasti - muidu kui patustaks Sinu ja enda vastu. Ja ma tahan Sind näha. Ma olen seda Sinule lubanud, Herbu. Mina ei suuda Sind unustada - ega ei tahagi - Sinule võrdset ei leidu minule sõpra. Just sõpra, kellele tahaks kõik-kõik öelda sügavaima usaldusega ja kus tead - ta mõistab Sind, Dag, ja kuidas ta Sind mõistab /.../"

24.10.45: "Ka Herbu tuli Leedust tagasi tookord ka õieti hinnates olukorda, aga ta tuli. Meie ei pääse saatuse käe eest, ei keegi! Ta painutab ka kõige tugevamaid oma tahte alla."

30.10.45: "Tahan elada oma vaikset endasse elu edasi, sest pean ju elama - vast tulevad Ivo, Herbu kunagi - vast vajavad nemad kord veel mind!"

04.01.46: "17 aastat vanaks saab minu poiss, minu ainukene, kes minul oli - ja kus on ta nüüd ja kas on ta veel olemas? Kes küll vastab sellele? Ainult aeg, aeg, mis mõnikord välkkiirelt möödub, ning teinekord venib, venib lõpmata. Eriti ooteaeg, valus teadmata oleku aeg, kui ometi tahaks nii piinava igatsusega teada - kus olete mõlemid - isa ja poeg? Sõnad lõpevad, ainult pisarad voolavad ja süda nii piinavalt rasket valu täis, muret teie hääolu, olemasolu pärast /.../ Jumal, kes oled meie Kaitsja - hoia neid mõlemit, juhata neile teed, aita neid!" 

Nelipühi 1. püha, 09.06.46: "Jälle pühad, jälle mälestused, jälle minevik ... Kus olete, kõik minu armsad, kus kõnnite? Kas mõtlete, et Sind, Ivo, ema kutsub, valutab nii pööraselt ja muretseb - kus oled, minu kullapäine poiss? Jumal, aita, kaitse teda - Sina üksi võid juhtida ta teed. Anna, palun, teda minule veel tagasi! Ja Sina, Herbu, kas elad veel? Kas näeme veel kord üksteist? Ah, Jumal, Sa näed minu piinasi ja muresi nende pärast - anna neile õnne! Anna veelkord neid minule tagasi!"

26.08.46: "Miks, miks Kõigevägevam, karistad mind ikka ja jälle uue valuga?! Tahaks kui põgeneda elu eest, Saatus, Sinu viha eest - mis olen küll teinud nii halba, et ma enam armu ei leia?! Mis aitavad kõik pisarad? Kus on minu poiss? Sain täna /.../ kirja, kus öeldud, et võib ainult oletada Ivot venelaste käes. Jumal, kui ta veel elab, kaitse, hoia teda vähemalt, las kõik valu ja piin tuleb minu pääle - säästa teda! Kui piinavaks on elu muutunud - ja pole kedagi, kes aitaks, kes osaltki lohutust annaks /.../ ja minul siin süüa küllalt praegu veel. Kuis ulataks /.../ poisile, Herbule - ah nii paljudele meie inimestele. Olen lihtsalt jõuetu midagi teha - püüan saata vähemalt nii palju kui rahalisi võimalusi on /.../ Käed langevad rüppe minul - ja alandav on see tunne, see abitus - ja enam veel hirm tuleviku eest. Kas tuleb uus sõda? Kõik tundemärgid on selle poolt. Sõda, veel laastavam, hirmsam. Ma ei suuda enam mõelda, nutta - ma tahaks kaduda!"

3.11.46: "Ma olen täna üksi, üksi kodus, nii vaikne, nii hää - kuis naudin seda rahu ja vaikust. Üksi? Kas olengi? Vist kunagi ma pole üksi, kuigi ühes isikus - seal mu poiss Ivo - kus oled, mu kuldpea? Kuis mõtlen, kuis palun Jumalat iga tund, iga hetk, et Ta Sind kaitseks. Kuis annaks oma hääolust Sinule kõik /.../ Mu poiss, kuis igatsen Sinu järgi, sasiks Su kuldseid lokke, või on nad nüüd ju palju tumedamaks läinud - Sa olid alul päris väiksena hõbedane, siis kuldne ja nüüd? Ma usun siiski Sinu õnnetähte - ma usun Jumalale, ma usun kuulutustele, Sina pead elama, Sul on raske, aga huvitav elu - nii öeldi minule. Öeldi kah, et vahepeal me ei näe enam teineteist - aga Sa tuled jälle! Ma ei taha nõrk olla, tahan jääda julgeks tugevaks sõduri naiseks ja emaks ... Sa tuled ju, mu ainus poiss? Siin on mu juures Sinu isa, minu hää mees ja sõber Herby - kus pean Sind otsima? Kas oled terve, kas elad? Kas saan veel kord oma pea Sinu rinnale suruda ja kui laps end välja nutta, Sinule kõik-kõik öelda, mis kuhjunud nende aastatega?! Sa mõistad, Sa andestad. Kui kindel olen Sinu tundetruudusele, Sinu sõprusele - Sa ometi tuled, mu mees? Sa oled tugev!"

12.11.46: "Nüüd olen veelgi enam elust murtud, kui tookord [sügis 1941], siis oli minul poiss ja lootusesäde Herbu tagasitulemisse. Ja, ma ei tea, ma pole ka nüüd kaotanud täiesti lootust, aga ma olen väsinud ja tihti lootusetu, abitu, ahastav ... eriti viimasel ajal valdab mind ängistav kartus ja piin poisi /.../ pärast, /.../ pisarad, pisarad, neil pole piiri ega mõõtu - ma kardan ... On tunne, kui võetakse minult viimanegi lootusekiir - ma ei mõista, mis see on - aga ma olen jälle paanilises ahastuses. Kas kusagil keegi karjub minu järgi? Nõuab mind - ma tunnen seda nii piinavalt valusasti. Ja ma seisan nii õnnetult abitult - ma ei suuda teid lohutada - minul pole võimalusi. See on alandavaim tunne küll, kui ei saa abistada, anda seda, mida nii täiest hingest tahaksid - ei, sa oled kui paralüseeritud ja räbal /.../"


5.01.47: "Mu poiss, südamest soovin Sinule õnne ja jõudu Sinu 18. hällipäevaks. Et oled ju 18-aastane, milline mees! Mu palved Jumalale on pidevalt Sinuga, kus Sa ka ei viibi - ma anun Kõigevägevamalt Sinule tervist ja kaunist hinge. Ma valutan metsikult teadmatuses Sinu pärast - aga ma tahan, ma tahan nii väga loota ja uskuda, et Jumal Sind kaitseb, et kord Sind näen. Nüüd juba 2 aastat, kui Sinust jälgegi - kas mõistad kunagi, mis see minule, Sinu emale tähendab, mu ainuke kuldpea. Ainult Jumal võib Sind hoida! Õnne, mu poiss Ivo, ja rõõmsat jällenägemist. Ma teen ülipingutuse, et Sind mõelda olukorras, milles elada saab nüüdsel ajajärgul. Millal, millal näen Sind? /.../ Kaitsku Kõigevägevam Sind, andku kõik valu minule. Sina pead elama ja õnnelik olema!!! Ma pole unustanud Sind, mu päivik, ma pole unustanud Sind, mu Herbu, kas oled täna minuga ja Ivoga? Kas oled? Jumal, hävita seda linikut, mis katab meid kõiki!"

26.03.47: "23.3 oli Sinu 50. sünnipäev, armas unustamatu ja asendamatu mees - Herbu - ma ootan Sind ikka veel ja ikka tungivamalt - tunne, kui ometi peaks varsti mööduma meie lahkumiseaeg. Sa tuled ju?! Ma ei taha selles kahelda - ja imelik, ma olen kuidagi rahulikum Sinu suhtes kui Ivo - ma ei tea, kas see on aeg - või ei karda ma justkui Sinu eest nii kui lapse eest. Ma pühitsesin Sinu sünnipäeva - sa said palju lilli ja olid meil meeles nii selgelt - /.../ oli ilus õhtu - kord loed, mida Sinule kirjutati - kõik meie ootame Sind! Eriti Sinu naine ja sõber. Usu, mu sõber, ma olen väsinud elust - üksi elamisest - ma ei leia mõtet ega sihti - ma vajan Sind - et võida hoolitseda Sinu eest, kes Sa nii palju kannatanud nendel aastatel, tule, Herbu, tule ometi!"

20.05.47: "Kõigepealt, minu armas päivik, tahan Sinule usaldada oma õnne - Ivo-poiss elab, elab ... Kaupmehe t kodus, meie kodus, kus mõlemad temaga sündinud. Kõigevägevam, ma tänan, tänan kõigest hingest, et talle elu andsid - anna talle ka edaspidi tervist, ja õnne, palju õnne, et võiksime jälle kord näha teineteist. Sellega algab minu elu tõusuperiood - kas ometi on möödumas 7 aastat piina - kas on minul veel lootust õnnelik olla, leides oma poja, oma Herbu. Herbu, Sinu ja minu päev on homme 21 aastat tagasi - meie pulmapäev - see oli kindlasti õnnelikuim päev minu saatuseraamatus. Ma pole, armas unustamatu mees ja sõber, Sinus veel kunagi pettunud ega kahelnud Sinu siiruses kõigis eluavaldustes. Kunagi pole Sa minule haiget teinud, ei kunagi egoistlik olnud - Sa oled elanud oma perele - Sa oled oma tundest kõik annud - nüüd tean ma seda, mis Sa mulle olid. Olin liig noor, ärahellitud ka Sinu poolt, et seda nii väärikalt hinnata - aga näe, Sind, armas, ainult Sind igatsen tagasi - Jumal kaitsku Sind ja Sinu poissi - ma usun, Sa oled elus, usun, et kord siiski näeme üksteist. Herbu, minu palved ja soovid on iga päev olnud ja on Sinuga Sinu eest - mitte vaid enda pärast, Sinu pärast tahan Sinu elu, ja Sind kord veel näha."

26.03.48: "Ma olin täna rahutu, mu sõdurid, kas mõtlesite oma ema, naisele ja sõbrale tänasel Suurel Reedel?! Kõndisin varakevadises metsas  - ronisin kõrgele kaljule, et olla seal lähimal oma Jumalale, teile mu kõige armsamad mehed. Ma anusin Kõigevägevamalt teile-teile õnne, usku ja lootust, et teie kannatused kord lõppeksid - Herbu, armas mees, Sinu sünnipäeval - ööl enne seda äratasid Sa mind unest /.../ Sa olid nii väga lähidal mu juures. Ma ei unusta Sind kunagi /.../ Sa elad minus edasi - Sinu pärast olen nüüd kõige enam mures - sest sa oled teadmatuses. Ah, Herbu, meile pole see antud, et näha oma ainukest poissi abielus - last ootamas - aga ma olen oma saatusega leppinud - mida saaks ka muuta selles? Ma olen ju nii väga rõõmus, et ta elab ja õnnelik. Ah mulle jatkuks - mu Jumal seda näeb - kui vaid teie õnnelikud oleksite - ma palun endale vaid rahu, suurt tugevat rahu hingesse, et suudaksin elada, teid veel kord nähes..."

20.05.48: "Homme, mu armas Herbu, saab 22 aastat meie laulatusepäevast. Ja juunis on 7 aastat, kus saatus meid nii armutult lahutas. Ma olin siis nii veendunud, et kohtume. Mu Herbu, ma pole Sind unustanud kogu sel ajal - Sa omad sama koha mu südames, mu mälestustes kui meie kogu elu kestel ja lahkumisel - ei, veel enam, Su kuju on tõusnud kõrgemale kõikide [inimeste] kujudest. Sinu armastus minu ja pere vastu on suurim /.../ Sina kui sõber ja inimene oled mulle lähim, kui kunagi keegi olnud. Ma austan Sind [rohkem], kui ühtegi teist meest. Sa pole mind kunagi haavanud ega mulle valu teinud. Kui Sul raske oli /.../ siis surusid huuled kokku - ja jäid gentlemen’iks, selle sõna sügavaimas mõttes. Ja Herbu, tea, et Sa tuled mulle ikka lähimale iga aastaga, mis meid veel lahutab. Sind ei saagi asendada keegi - Sa oled ainulaadne. Ma tervitan Sind, mu armas Herbu, sel 22. aastapäeval - mu palve ja mõte kuulub Sinule - ma ootan Sind, ootan, seni kui jõuad minu juurde kord. Ma usun, Jumal annab meile selle jällenägemise /.../ Herbu, võib-olla varsti, kui Jumal annab õnne, saame vanaema-isaks, mõelda, et meie poiss on abiellunud! Herbu, anna elumärki - anun Kõigevägevamat, et ta hoiaks Sind ja aitaks pääseda sellest põrgust. Tahan elada vaid selleks, et poissi ja Sind veel näha - meie perekonda! Anna meile õnne, Saatus!" 

24.08.48: "/.../ mu mees- ja mehelikkuse ideaalile - ja see oli ja jääb mulle elu lõpuni - Herbu! /.../ aga ta oli kõigepealt mees - tugev, kindel. Tal polnud kombeks sõnu teha, tal olid teod! Ta oli see tõeline gentleman - sarnast pole minu saatus mulle enam toonud." 

19.09.48: "Mu Herbu, kas mõtled minule? Sa mõtled, kui oled elus, kas oled seda?" 

Jõululaupäeval 1948: "Mu Jumal, /.../ valus, valus olla ikka ja ikka veel ses teadmatuses. Anna mulle Saatus kordki heita pilku mu Ivokese kodusse, kas nad on veel kodumaal? Kuidas on nende kodu, milline Jõuluõhtu neil täna on?! Ja Herbu? Kas ja kus oled? Ja seitsmendad jõulud Sinuta. Kuis ka ei püüa Sinu olukorda, elupaika ettekujutada - igal pool vaid pimedus, teadmatus."

05.01.1949: "Mu kuldpea, mu ainuke poiss Ivo - õnne, õnne Sulle! Jumal hoidku, ta kaitsku Sind, Sinu perekonda /.../ Mu mõtted, mu armastus, mu palved Sinu eest ja sinu pere eest on pidevalt Sinuga. Kuis hoiaks sind ja aitaks, olen võimetu - Jumal ise teab, miks ta meid lahutanud ... Ma valutan, valutan nii väga, mu armas Ivo-poiss, selle lahusoleku pärast! Millal ometi kord saatus meie peret kokku toob?" 

12.03.49: "Herbu, unustamatu mees, minu ainukene sõber-inimene, minu ideaal - Su sünnipäev läheneb. Mu mõtted on pidevalt vaid Sinuga. Kuis tahaks Sinu eest hoolitseda, mu Jumal, Sa näed, kuis igatsen ja ootan teda, sind ainukest meest ootan. Ma jääks Sinu juurde oma viimse tunnini, Sinule elaks, aitaks Sind unustada Sinu mõõtmatuid kannatusi - ah, aita meid, suur Jumal, aita, anna meile elus veel kohata ... Ja, mu Herbu, Sa vast ei teagi, et oled vanaisa - milline õnn see võiks olla, kui kord siiski veel kõik kohtuksime /.../ ei, kardan mõelda, see tundub kui võimata, nii palju õnne polegi olemas ühele inimesele. Milline valus elu! Sain oma Ivolt kaardi - olen nii rõõmus, elan ju neile teadetele vaid - Ivo hakanud õppima - see oli mu soov terve aeg ja lootus, et ta kord ise vajab seda ja algab edasiõppimist." 

26.05.49: "21. mail oli meie pulmapäev - 23 aastat on möödunud, mil üks noor, rumal, omateada kogend ja tark, kergemeelne ja elurõõmus tüdruk abiellus mehega, kes siis juba mees oli, sõjast karastud inimene. Ta oli inimene endasse suletud - ta ei annud endast, oma hingesügavusest midagi - mitte, et ta varjata tahtis - ta ütles, tal polevat seal midagi. Kes ta siis oli? Kuidas ta oli? /.../ Kes oli Herbu, mees, kellega 15 aastat ja veel enamgi abielus olnud?! /.../ Miks tean temast nii vähe? Osalt, et ta ei avaldanud end, ma pidin ikka vaid aimama, ehk ka tegudest välja lugema, tal polnud sõnu endast kõnelemiseks - aga ta teod kõnelesid seda selgemini - ta oli lõpmatu õrnatundeline /.../ ka seda pidin aimama, sest ka siis ta ei kõnelenud. /.../ ta käitus ikka ja alati kui gentleman, isegi haruldase ennastsalgavusega - nüüd vast tean, kuivõrd ta mind hoidis - ainult suur sügav tunne võib tuua sarnaseid ohvreid. /.../ Sa oled mind hellitanud mu Herbu nii, et ma kunagi enam ei leia inimest, keda võiksin austada kui Sind, ülespoole vaadata kui Sinule - Sa olid tegu sõnadeta - ja see on jätnud unustamata mälestuse. Sind ei saa unustada ma, ma ei saa ka enam salata, et igatühte kohe sinuga võrdlen /.../"  

Vana-aastaõhtul 1949/50: "Jumal, kes sa oled taevas - kaitse, hoia minu Herbut, poissi Ivot /.../ Jumal, anna neile usku Sinusse ja lootust ning armastust. Kõik mu palve ja soov on vaid teile, minu armastatud sõdurid /.../"

05.01.1950: "Minu kuldpea, mu armas kallis Ivo-poiss, mu südamerõõm ja valu, mu kõik, mu elualgus ja lõpp - ikka ja kõige lähim ja armsaim oled vaid Sina. Soovin Sinule õnne Sinu 21. a sünnipäevaks! Õnne-õnne, tervist, ilusat hinge, ausat meelt. Sinu isa Herbert olgu Sinule eeskujuks elus. Mul pole teateid Sinult varsti aasta - olen nii metsikult valutanud Sinu pärast - kui vaid teaksin, et suudad elada antud olukorras - kui vaid sedagi teaksin - aga saatan ise takistab meil öelda teineteisele, mida nii igatseme. Tunne ja tea, mu armsaim poiss, et Su ema ainult ja ainult Sinule mõtleb, palvetab Sinu eest, sinu poisi /.../ ja naise eest - elan vaid teile mõttes, et vast kunagi siiski - ah Jumal, anna meile seda õnne, näen sind ja sinu pere."

21.05.50: "Armsaim Herbu, kus sa ka poleks, tervitan Sind, armastatud mees, meie 24-aastasel pulma-aastapäeval. Saatus on meile karm olnud - ta andis meile vaid 15 aastat õnne, õnne, mida taga nutan, millest unistaksin - kõik on nii kaugel ja siiski nii hirmus lähidal. Sa oled mulle nii lähidane, kui oleksid vast alles läinud mõne tavalise välissõidule - ja ometi on sellest 9 aastat - 9 aastat möödas. Mis loevad aastad tunde juures, mis vaid Sinule kuulub - mu eluseltsiline, mu poja isa - mu ainuke mees, keda austan ja armastan. Tea seda ja tunne, kus Sa ka ei viibiks. Värisen ja nutan Sinu pärast, tahaks võtta sinult kannatusi, tahaks elada veel sinule - tunnen, mul oleks jõudu Sinu eest hoolitseda, kui seda vajad, kui tuled murtud ja kurnatuna tagasi. Tule vaid tagasi, Herbu, ära jäta mind üksi, mitte minu pärast, Jumal näeb seda, ma ei valuta vaid enda elutühjuse pärast - ma värisen ja valutan vaid sinu kannatusi. Jumal, kes sa oled taevas, hoia mu meest, mu ainukest sõpra ja inimest, keda usaldan, hoia teda. Hoia meie poissi Ivot, hoia meie väikest /.../ Vaatan ja suudlen teie pilte laual, see on kõik, mis mul järel /.../. Miks oled saatus nii karm meile? Miks? Olen täna nii jõuetu, mul on nii piinavalt raske - väljas ongi udu - ja sina, Herbu, ja teie kõik mu armsamad, olete nii kaugel udus - nii tihedas, läbipaistmata udus - miks? Kas kunagi leian vastuse? Kas kunagi näen veel teid? On vaid küsimused ... Jumal, aita neid!"


Päevikute viimane sissekanne sellest perioodist on kirjutatud 23.03.1951, Herberti sünnipäeval, ligi 10 aastat pärast seda, kui Herbert ja paljud teised kõrgemad Eesti ohvitserid 1941. aastal ootamatult Värskast Venemaale küüditati:

"Soovin Sulle südamest õnne, mu armas mees, mu unustamata Herbu! Jumal kaitsku Sind, kus sa ka ei oleks. Tea, et armastan ja hoian Sind palju enam kui kunagi varem. Nüüd tean, kes ja mis sa mulle olid. Olen iga päev - iga hommik, iga õhtu - palves Sinu käekäigu eest. Sest Sinu, Ivo, /.../ mu rahva saatus on mulle kõige lähim. Kui vaid teaks, et mu palve on vilja kannud, ma oleksin õnnelik. Ma ei taha enam midagi enda jaoks. Jumal hoidku teid kõiki! Herbukene, Sinu pilt mu altaril, Ivo pilt, ema, Erika, Vally [Valentin oli Dagmari vend ja Erika tema naine, mõlemad surid kümmekond aastat hiljem Ameerikas, kuhu Dagmar küll üritas, kuid ilmselt ei saanud minna] - see on minu kodu. Tõin Sulle punaseid tulpe - mida saan Sulle veel anda? Annan oma hinge palavama soovi, et Sulle õnne oleks - et kord pääseksid - et kord veel näeksime teineteist!!! Unistan, vast oled kodumaal käinud, oled Ivot näinud - tead minu saatusest - seegi kui troost minule ... Sajab ja sajab nii tihedat valget lund, suuri helbeid - ilus on loodus mu ümber, miks pole Sind, Ivot? Herbu, mu Herbu, kas tõesti veel kord näeme teineteist?" 

***

Ma mõtlesin hulk aega, kas Dagmari päevikutes kirja pandud mõtteid siin avaldada või mitte. Et selle perekonna kõik põhilised, äärmiselt kurva saatusega osalised Herbert, Dagmar ja Ivo on juba surnud nüüdseks palju aastaid ja et osalt iseloomustab nende pere lugu paljude-paljude teiste neljakümnendate alguses lõhutud Eesti perede ja lootustandvate, kuid purunenud karjääride lugu, otsustasin vähemalt osa kilde päevikust siia lugemiseks panna, hoolikalt välja rehitsedes kõik, mis võiks olla liiga isiklik. Ma tunnen sügavat sümpaatiat Dagmari vastu, et ta sellise valu- ja murekoormaga suutis edasi elada, olles segastel aegadel kaotanud abikaasa ja ainsa poja - mingile lollakale ja tapvale ideoloogiale, mis lõi segi pool Euroopat, sealhulgas kahjuks ka Eesti ja eestlaste elu.  

* * *

Ma ei suuda elu seeski ette kujutada, mida need mehed, esimese Eesti ohvitserkonna koorekiht, õppinud ja kogenud aatelised mehed, oma elu lõpul kogesid. Nad läksid kindlasse surma, suur osa neist oma elu parimais aastais, oma võimete ja potentsiaali tipul, teadmata, mis oli saanud nende peredest ja kodudest. Herberti poeg oli 13, kui Herbert hukati, aga pere ei teadnud ju juba aasta varem, mis oli temast saanud. Ka Herberti poeg ise oli hiljem Norilskis vangilaagris kinnipidamisel, taga kiusatud ikka sellesama lollaka ja mõttetu kommunistliku riigikorra poolt. Milline süstemaatiline hävitustöö, see suudab mind endiselt jahmatada. Millised inimesed selle taga olid? Ei saa ju süüdistada üksnes riigikorda või parteisüsteemi, iga teo taga, iga otsuse taga olid siis ja on ka nüüd konkreetsed luust ja lihast inimesed. Kas nad said nende jõleduste eest karistada, mida nad teiste inimeste eludega tegid?

Mida rohkem selle perioodi kohta lugeda, seda selgem on, et eriti neljakümnendate algus oli Eestis ikka ülikeeruline aeg, millest sõjale järgnenud 50 aastat kestnud võõrvõimu sigatsemine kustutas lisaks peaaegu kõik jäljed.

Kas Herbert oleks ellu jäänud, kui ta poleks mõlgutanud mõtet hakata vastu, taastada Eesti riik samal hetkel, mil sakslased ründavad NSVL? Võib-olla. Võib-olla mitte. Herbert ilmselgelt kergema vastupanu teed ei läinud, tehes vaid seda, mida kästi. Õige sõdur on harjunud käsku täitma, aga see sõdur oli üksiti olnud ka taktika õppejõud. Erinevatest tolle aja kirjutistest kumab läbi kõrgemate sõjaväelaste pettumus ja masendus, et Eesti loovutati ilma võitluseta, Aleksander Tõnissoni puudutavas artiklis (kultuur.elu.ee) öeldi lausa, et Eesti kaitseväelased oleksid tahtnud surra väärikamalt.

Hämmastavalt selge pilguga sirgeselgne tegelane vaatab fotodelt vastu. Karakter sõna kõige otsesemas ja paremas mõttes. Müts maha. Tänapäevasel lumehelbekeste ajastul on eriti hämmastav selliste kindlameelsete inimeste elulugusid lugeda. Tõnisson, kes tunnistati süüdi Nõukogude võimu vastastes kuritegudes, käratanud oma kommunistist ülekuulajale tseremoonitsemata: "Jah, sõdisin, ja kui saaksin, siis sõdin veel!" (siis Nõukogude võimu vastu, eks ole.) Need mehed olid noorte meestena Vabadussõjas võidelnud, Eestile truudust vandunud, 20 aastat riiki ja kaitseväge üles ehitanud, millest siin veel rääkida on, nende meelsus oli ju selge, sestap kommunistid nad armutult maha nottisidki. Kahjuks. Nende meestega koos kadus igavikku vana Eesti, paarkümmend aastat teadmisi, omariiklust, hoiakuid, kultuuri, tõekspidamisi.

Ma olen veendunud, et EW koloneli Herbert Raidna elu tuleks kuidagi tõhusamalt talletada - kolme venna Freiberg/Raidna hämmastavast ja traagilisest elukäigust saaks raamatu küll. Vana Woldemari kolm tegusat poega on tänu vahepealsele lagastavale ja hävitavale nõukaajale vajunud unustuse hõlma, aga pole midagi, tuleb see viga parandada, õnneks on tehnikasajand ja digis on üha enam materjali kättesaadav nende inimeste kohta, kes andsid oma elu selle eest, et uskusid kõigutamatult Eestisse. Vähim, mida mina teha saan, on otsida nende elu kohta välja võimalikult palju materjali ja see siia üles riputada, et neil, kel huvi asja edasi uurida, oleks mingi stardiplatvorm. Et ma teen seda muude asjade kõrvalt, igapäevaelu nõuab ju oma osa, siis võib juhtuda, et midagi jääb kahe silma vahele või teadmatusest või kiirustamisest vigu sisse, kõigest sellest võib mulle märku anda päises toodud meiliaadressil.


***

Kõike eelnevat lugedes ja kirja pannes tabas mind mitmel puhul küsimus: miks ma sellest midagi varem kuulnud polnud? Miks polnud mul aimugi, et esimese Eesti ohvitserid olid sedavõrd kõrgelt haritud aatelised mehed? Miks polnud ma kuulnud silpigi sellest, mis nendega juhtus neljakümnendatel?

Parima selgituse leidsin Uluotsa raamatust "Nad täitsid käsku", kus nimetet kodanik püüdis leida vastust täpselt samadele küsimustele. Tema kokkuvõte raamatus lk 21-22 kõlas nii:

"//Miks on olnud huvi meie ohvitseride kadumise ja saatuse vastu küllalt tagasihoidlik?// Kohe pärast juunipööret 1940 algasid vahistamised. Järgmise aasta juuniküüditamine viis Venemaale ligi 10 000 inimest meie rahva paremikust. Sellele järgnes 35 000 mehe mobiliseerimine punaväkke. Mehed, kes kadusid Juminda neeme juures merre ja Venemaa metsatöölaagritesse. Ellujäänud jahvatati läbi Velikije-Luki külmunud küngastel. 1941. aasta metsavendlus ja suvesõda nõudis ohvriks ligi 2000 meest. 1941. aastal kattus Eestimaa ühishaudadega, siis toimus ka Tartu vangla verepulm. Porhov-Dno-Staraja Russa nõudsid järjekordsed ohvrid. Arusaam, et Eestit tuleb kaitsta, viis üle 70 000 mehe koos sakslastega rindele. Eestimaa metsad ja lagendikud Narva jõest üle Auvere, Sinimägede, Puhatu raba, Avinurme kaudu kuni Porkunini ning Emajõe äärest Keilani kattusid meie meeste haudadega. Järgnes põgenemine läände ning rannarootslaste lahkumine - baltisakslased olid juba varem läinud. Saaremaa ja Kuramaa lahingud, Alam-Sileesia, Tšehhi põrgu, sõjavangilaagrid. Kohe pärast venelaste tagasitulekut algas uus arreteerimiste laine, 1949. aastal oli märtsiküüditamine. Pärast kompartei VIII pleenumit 1950. aastal tulid uued vahistamised. Kõike ei jõua kokku lugeda. Me kaotasime kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi. Selle kõige taustal on ka mõistetav, et eesti ohvitseride hävitamine kadus üldiste kaotuste ja ohvrite hulka, moodustades osakese ühisest tervikust. Ohvitsere oli selleks liiga vähe, et neid esiplaanile tõsta. Surmas on kõik võrdsed. Kuid eraldi võetuna leian nad siiski seda väärt olevat, et kirjutada neist raamat. Nad teeb eriliseks see, et neil ei lubatud täita oma kohust."

***

MUUD KÕNEKAT, mis osaliselt kah alles ootab lisalugemist ja läbiuurimist, aga väärib siiski juba praegu ülestähendamist:

*eag.vanatehnika.ew-st sain teada, et kolmel vennal Aarnel, Herbertil ja Paulil, kellest esimene oli kõrgharidusega insener ja AS Tormolen ja Ko juhataja, oli kõigil Adler. AS Tormolen oli Adleri ainuesindaja Eestis 1934-1940. Aarne Raidna oli raadioasjanduse pioneer Eestis, õppinud USAs Columbia ülikoolis, tegeles autovõidusõiduga, oli mootorsportlane.

*Herbert tegeles jalgpalli, tennise, jääpalli, hoki ja tõenäoliselt veel mõne alaga, oli hinnatud sportlane, kelle sünnipäevi peeti ajakirjanduses meeles.

*Kolmandast vennast Paul Mihael Freibergist on teada (geni.com), et ta lõpetas 1923 Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi (Reaalkooli) ja õppis Tartu Ülikoolis kaubandust/majandust 1923-28,    mängis jääpalli/jäähokit 1920ndate lõpus ja 1930ndatel, tuli Kalevi all mängides kahel korral Eesti meistriks, oli ärimees; arreteeriti 1941 ja talle määrati 5 aastat sunnitööd selle eest, et ta polnud nõus autot Nõukogude võimule üle andma ja rikkus masina; algul peeti teda kinni väidetavalt Harku vanglas ja jäi pärast seda teadmata kadunuks. Ka Pauli naine Adelina sai süüdistuse ja Välis-Eesti "Võitleja" andmetel (langenute Auraamatu jaoks korjatud teave inimeste saadetud) teda piinati ja ta suri juunis 1942. Paulist ja Adelinast jäi maha 1928. aastal sündinud tütar Ellen, kes rändas Ameerikasse.

"Võitleja", november 1973

*Geni.com annab teada, et Herbertil oli abikaasa Dagmar Clarissa (Pikner, kutsuti Dagy Raidna, abiellusid mais 1926 Lasinurme mõisas) ja poeg Ivo Sven Raidna (snd 1929). Herberti vennal Kurt Mattiasel (Aarnel) oli poeg Enn Raidna, kes koos kahe pojaga elas Seattle'is ja kuulus samuti nagu Herbertki üliõpilaskorporatsiooni Rotalia. (Ella Grabbi mälestused,

http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/GrabbiHellar_Ella_Grabbi_TUNA2008_1.pdf) Ella Grabbi mälestustest võib lugeda, et Herbert ja Aarne pidasid end eestlasteks, kolmas vend Paul aga sakslaseks, kes jätnud endale nime Freiberg. Samast võib lugeda, et Herbert ja Dagmar olid kultuurihuvilised ja nende kodus võis kohata muusikut Raimund Kulli, kunstnikku Adamson-Ericut, kirjanik Semperit; ja et Dagmar suri kõrges vanuses Rootsis. Samuti võib Grabbi mälestustest lugeda, et mitmed kõrged ohvitserid, sealhulgas Grabbi ja Raidna, olid öelnud, et tulnuks enne baaside lepingut vastu hakata ja auga lahingus surra, aga oodati käsku. Herbert Raidna oli surmaotsust saades 45.

Kolonel Herbert Raidna poeg Ivo Sven Raidna (1929-1991); (allikas Tuna 15.11.2005, Hellar Grabbi, Norilski nullpiketti otsides.)

Rahvusarhiivis on säilinud Herberti poja Ivo Raidna kiri Hellar Grabbile (mõlema isad olid head sõbrad, Eesti Kaitseväe kolonelid ja tapeti Norilski vangilaagris 1942). Saame teada, et Ivo otsis üles koha, kuhu visati nende isade surnukehad:

"Selles poolabstraktses maailmas on täiesti reaalne mägi, mis kannab Smidti nime. /.../ Veel sellest ajast on Smidti mäe astmeil rohkesti rõhtkaevuseid. Neid omapäraseid koopaid mäekülgedel kasutasid laagrivõimud üllatavalt otstarbekalt. Seal hakati matma surnud või tapetud vange lähedalolevatest sunnitöölaagritest. Ühes sellises rõhtkaevuses, mis praegu on kinni müüritud, puhkavad sadade ja sadade hulgas ka meie isad. Need andmed on pärit ühelt ratsarügemendi endiselt leitnandilt, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. /.../ Tema jutustuse andmetel leidsin selle kurva matusekoha üles. See oli Smidti mäe kirdenõlvakul, vana kalmistu läheduses. Sissekäik oli mitte ainult kinni müüritud, vaid näis ka õhitud olevat. Muidugi rääkis ta mulle esmajärjekorras minu isast, kuid ta toonitas, et 1942. a detsembris [Raidna ja Grabbi hukati juba suvel] olid seal massilised tapatalgud, mille ohvriteks olid just eesti, läti ja leedu ohvitserid."

Samast kirjast saame ka teada, et Herberti pojal Ivol oli perekond: "Mul on kaks poega ja tütar, kaks pojapoega ja üks tütretütar. Ja mis kõige tähtsam - veel kaks tütretütrelast! Mõlemad poisid. Aga 1945. aastal olin oma suguvõsas ainuke mees."

Kommentaaris ütleb Hellar Grabbi, et kirjutas Ivole vastu, kuid vastust ei saanud ja "mõni aasta hiljem kuulsin, et Ivo suri Jaltas 1991. aastal." (Ivo kirjutas, et oli haigestunud muu hulgas kopsuvähki ja tal oli üks kops ära opereeritud.)

Grabbi kommenteerib ka, et Ivo kiri "sisaldab seniteadmata andmeid eestlastest koosneva Abwehrgruppe-326 kohta, tuvastades umbes 100 eesti sõduri ameeriklaste poolt väljaandmise venelastele." Edasisest saame teada, et Ivo Raidna sündis Tallinnas 5. jaanuaril 1929 ja Ivo vanemad olid Hellar Grabbi ristivanemad. Hellari ja Ivo emad (ehk siis Ella Grabbi ja Dagmar Raidna) olid parimad sõbrannad. Nii Ivo kui Hellar õppisid Riiklikus Inglise Kolledžis kuni 1940, mil kool Nõukogude võimu poolt suleti. Edasi suundusid mõlemad poisid Tallinna Reaalkooli.

Grabbi sõnul oli Ivo lapsest peale enesekindel, juhiomadustega ja julge, "kõige koerem poiss oma klassis". Ivo oli otsustavalt venelaste vastu ja juba 15-aastaselt astus Saksa sõjaväkke. 1944 oli Ivo haavatuna ravil Haapsalus. Edasi ta ilmselt evakueeriti Saksamaale ja oli kolonel Saarseni alluvuses luurepataljonis Abwehrgruppe-326. 1945. aastal tegi üksus kiirmarsi Berliini alla. Grabbi sõnul oli Ivo Raidna toimikutes märge, et ta õppis luure erikursustel nähtavasti Brno lähedal, seal võis olla sadakond meest. Üksuse lõpp saabus ilmselt Strakonices, kus eestlased anti venelastele üle. Ivo oli tollal 16-aastane. Alaealisena lubati tal pöörduda Vene vangilaagrist tagasi Eestisse. Toimikust on Grabbi välja otsinud read, mis heidavad valgust ka Ivo emale: "Vahialune Raidna, Ivo-Sven Herberti p pidas 1948. a maikuust kuni 1949. a juunikuuni kirjavahetust oma Rootsis elava emaga ENSV RJM 2. osakonna ülesandel." Ema Dagmarit süüdistati Briti luurele kaastöö tegemises, mille kohta Grabbi ütleb, et see polnud kindlasti nii. Ivo Raidna aga arreteeriti 28. okt 1950, ilmselt koostööst keeldumise tõttu, teda süüdistati "kodumaa reetmises". Talle määrati erinõupidamise otsusega 2. juunist 1951 kümme aastat kinnipidamist laagrites. Ivo saadeti nagu tema isagi Norilskisse, kus ta kohtus mõne eesti ohvitseriga, kes olid tundnud tema isa. Ivo vabanes 1956, kuid maagikaevandused panid tervisele korraliku põntsu, mis lõppeski kopsuvähiga. Ivo Sven Raidna suri 1991.

Ka Hellar Grabbi rõhutab, et nende isasid "katsuti välja mängida teise vastu". Mõlemad kolonelid (Herbert Raidna ja Herbert Grabbi) arreteeriti Värskas 14. juunil 1941, viidi Värskast Siberisse Norilskisse, mõisteti surma ja hukati samal päeval, 20. juulil 1942 ühes ja samas paigas.

***

*Okupatsioon.ee-st võime lugeda alljärgnevat:

RAIDNA, Herbert-Voldemar, Voldemari p, s. 23.03.1897 Järvamaa Koigi v. Koigi k., kõrgharidus, EV kolonel, arr. 14.06.41 Tallinn, Gonsiori 31-28, kohalik JK 16.12. 41 §58-1b, 58-2, 58-11; surmaotsus; kinnip-k. Krasnojarski krai Norillag, otsus täide viidud 20.07.42. [ar 26631]

Alumisel pildil Raidna seisab, vasakult esimene. Kaks ülaltoodud lehekülge on pärit üllitisest

http://www.memento.ee/memento_materjalid/memento_raamatud/memento_r_1.pdf

*Samas (okupatsioon.ee) on märge ka Herberti noorema venna Aarne kohta:

RAIDNA, Aarne, Voldemar s. 1901 Harjumaa Vääna v., kõrg., insener, arr. 23.06.41 Tallinn, Liivalaia 1a-4, erin. 20.01.42 §58-10 lg.1, 5a.; Kirovi obl. Vjatlag, surn. 23.06.42. Süüdistati nõuk. vastases propagandas. Avaldatud uuesti. [ar 22/1839]

***

Kolonel Raidna elu lõpule GULAGI vangilaagris Norilskis heidavad vastakat valgust mitmed erinevad materjalid, näiteks üks täpsem link siin (Käsitletud kodanik Herbert Grabbi oli muuhulgas Raidna kursusekaaslane ja hea sõber rohkem kui 20 aasta jooksul, nende naised olid sõbrannad juba enne abiellumist ja lapsed kasvasid koos. Ilmselgelt sunniti Eesti kõrgemaid ohvitsere üksteise vastu tunnistusi andma, punasibulatelt ja nende käsilastelt  võis kõike oodata. Käsilased ja pealekaebajad olid ilmselt veelgi ilgem kontingent, aga olgu, lasen õhu kopsust välja.) Nõukaaja lõppedes oli põhiline signaal see, et Raidna osales Nõukogude võimu vastases vandenõus ja oli seega paha-paha, reetur.

Nõukogudevastase vandenõu osas tunnistanud üles ka Johannes Raud (nõnda on Estniska Dagbladetis kirjutanud Heino Tõnismägi, samas pole viimati nimetet kodanik artiklis maininud ühtegi oma allikat ega konkreetset viidet, millele tugineda; igaüks võib öelda, et "lugesin toimikut", etc.,); kõik need mehed, kes väidetavalt seal midagi tunnistasid, lasti Norilskis maha ja tunnistamise hetkedel vaevalt et tunnistajaid juurde lubati, nii et NKVD võtetest lugenuna pole just raske arvata, mis mängu vangidega tegelikult mängiti. Kui tohib meenutada, siis oli NKVD-l Stalini ees plaan täita, nii et keda seal pidi kottima mingi kellegi reetmine? Reeturid olid pigem need, kes Nõukogude luuresse üle läksid, nagu ma olen lugenud.

Kirjutises on põgusalt kirjeldatud ka Norilski vangilaagri olusid.

Hilisemates allikates arvatakse, et sirgeselgne napi jutuga Raidna, Rotalia vilistlane, põhimõtetega mees, "vandenõus" ei osalenud ega ammugi andnud mingit taolist tunnistust,  ka Johannes Raua tunnistused olid võltsitud, mõlemad mehed olid lihtsalt Eestile truud, polnud valmis NSVL alla painduma ja see nad mahalaskmisele viis. NKVD tööpõhimõtteid arvestades ja olles Raidna elu kohta üha detailsemat infot lugenud, mina seda reetmise jampsi küll ei usu. Ükski sellise info laualekäija pole andnud mitte ühtegi viidet ega tõendit, et see nii oli. Kui ulatun ükskord ta toimikut lugema, siis otsustan ise, seni, toetudes selle mehe eluloole ja hoiakutele, ma pigem arvan, et Raidna ei andnud nendele ahvidele seal mingit ülestunnistust, Raud ka mitte, ja kogu sarnane iba on tindipliiatsist välja imetud nende poolt, kel pole õrna ettekujutustki, mis oludes seal tunnistusi võeti/anti või kirja pandi. Ka Hellar Grabbi väitis oma kirjutistes otsesõnu, et "üht katsuti välja mängida teise vastu".

Hellar Grabbi artiklis 11.01.1998 (Postimees) seisab kirjas kaks väljavõtet tema isa Herbert Grabbi ülekuulamistelt. Need kaks lõiku iseloomustavad ilmekalt Eesti kaitseväe kõrgemate ohvitseride seisukohti selle suhtes, mis järgnes baaside lepingule (need mehed olid 20 aastat riiki ja kaitseväge üles ehitanud). Mainitud kaks lõiku võinuks sama hästi ükskõik kelle reeturiks tembeldada - siis mitte Eesti, vaid Nõukogude Liidu suhtes. Samamoodi võiks ju ka Grabbi sõnastuse kohta öelda, et see tõmbas teised ohvitserid jamasse?

Esimene lõik Herbert Grabbi ülekuulamiselt kõlas Hellar Grabbi sõnastuses nii, väidetavalt on tegu kolonel Herbert Grabbi ülekuulamisprotokolliga, ülekuulamine leidnud aset Norilski tribunaalvanglas sügisel 1941:

"Olen rahvuslane ja pooldan kodanlik-demokraatlikku riiklikku valitsemisvormi. Nõukogude võimu kehtestamine hävitas meie maa sõltumatuse ja iseseisvuse. Aktiivset vastupanu ei saanud ma osutada seepärast, et 1940. aasta rahvusvahelises olukorras ei oleks see midagi muutnud, kuid tunne ja püüdlus taastada purustatut, MIDA OLIN LOONUD JA TEENINUD, ei jätnud mind maha."

Here you have it. Eesti Wabariik ja kaitsevägi oli nende üle 40 aasta vanade meeste elustiil, parimad aastad nende elust, mitte lihtsalt karjäär või sõnakõlks.

Ühel järgmisel ööl öelnud ülekuulatav Grabbi NKVD-lasele aga nii:
"Ei ole mõtet salata, et meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid, kes hiljem sattusime kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele 22. korpuse staabis, OLIME VÄGA VAENULIKULT MEELESTATUD NÕUKOGUDE VÕIMU KEHTESTAMISE VASTU EESTIS. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ilma igasuguse vastupanuta, oli MEIE JAOKS HÄBIPLEKK JA KOOREM."

Sedagi lõiku annaks tõlgendada Nõukogude vastase vandenõu tunnistamise ja teistele ohvitseridele näpuga näitamisena. NKVD oli vägagi osav kõike pea peale keerama ja inimeste enda sõnu nende vastu julmalt ära kasutama. Loodan lähiajal lugeda Raidna toimikut, et näha, mida seal kirjutati.

***

Herberti naine Dagmar Clarissa või Dagi Raidna, nagu teda kutsuti, elas hiljem Rootsis ja ka suri seal 2003. 1945. aastal polnud ta päris kindlasti pojaga koos, sest Eesti Teatajas 20.10.1945 on alljärgnev tagaotsimiskuulutus, Ivo oli siis 16:

Ivo oli küll elus, kuid nagu tema kirjast võis hiljem lugeda, andsid ameeriklased nad (ilmselt eestlastele ootamatult) venelastele välja ja Ivo sattus samuti Nõukogude vangilaagrisse Magadani - 16-aastane noor poiss, nagu ta tollal oli. Nõukogude võim kiusas teda ka 1950ndatel isa tõttu taga, siis saadeti ta samasse vangilaagrisse Norilskis, kus isa Herbert Raidna oli 1942. aastal hukatud. Hiljem elas Ivo Jaltas/Krimmis, kus ta 1991. aastal tõenäoliselt halveneva tervise tõttu suri. Ivo kiri Hellar Grabbile on fantastiline stiilinäide ärksast mõistusest ja oskusest lõppkokkuvõttes oma saatusest kauge kaarega üle olla ja omaenda tõekspidamistele truuks jääda. 

*** 

*2018 avati Pirita tee ääres kommunismiohvrite mälestusmärk, Herbert on seal kahes kohas märgitud, ohvitseride "sektsioonis" ka, Aarne kohta on märge ja ka Adelina kohta, kes väidetavalt vangistati, teda piinati ja ta suri samuti 1940ndate alguses.

Siinkohal ma natuke kergitaks kulmu: surmadaatumiks on kirjas 1942-06-29, aga surmaotsuse täideviimise kuupäev on 20.07.1942? Siin polnud enam tegu vana ja uue kalendri erinevusega ju? Paranduspäevade arv perioodil 1900-2100 on +13, mis ei ole siin ju keiss, vahe on üle 20 päeva? Siin on mingi kala sees. Kumb on õige surmakuupäev?

Ma pole käinud memoriaali vaatamas (kavatsen varsti minna), aga ma loodan, et seal on nimi õigesti, ehk siis ikka Adelina. 

25.10.2018 uuesti Aarne andmeid kontrollides avastasin, et sinna on tekkinud midagi uut, nimelt on Aarne nn digitahvlile ilmunud märge matmise kohta, mida ülemisel 2018 septembrikuu screenshotil veel polnud; varasemast surmakuupäevast 23.06.42 on saanud 24.06.1942  - keegi kuskil tegeleb andmete korrastamisega, või on mingi uus toimik leitud: 

*Kolmandat venda Pauli, 1920ndate-30ndate spordiässa, ma saan nii aru, kommunismiohvrite mälestuspaigas eraldi nimetatud pole, sest ta jäi teadmata kadunuks, pole täpselt teada, mis temaga juhtus. Selle poisiga on üldse segane lugu, ma ütleks. Kord on kirjas, et ta eelistas jääda sakslaseks, siis on rahvusena märgitud rootsi, samas kirjutas tolleaegne meedia kolmest vennast Raidnast, nii ärimees Paul Raidnat kui ka ärimees Paul Freibergi on mainitud. Kumb ta siis oli, Freiberg või Raidna? Kaubandustööstuskoja Teatajas on 1939 märge, et ta registreeris uue agentuurfirma Paul M. Freiberg, mille tegevus pidi olema seotud kohvi ja kohviaparaatidega, ilmselt oli ta siiski Freiberg.
Lisaks tekitab kahtlusi asjaolu, et teda väidetavalt peeti kinni Harku vanglas. Mäletatavasti hoiti naisi ja lapsi Harkus, mehi hoopis Patarei vanglas? Ei? Paul vangistati tõenäoliselt 1941, kuigi jällegi, täpseid andmeid pole ja tema edasine saatus pole üldse teada, aga variante just palju polnud - kas laskis NKVD ta Tallinnas maha, või ta saadeti rongiga Tartusse ja sealt koos Tartu vangidega edasi Siberisse, Tallinnast pandi vangid ka laevadele ja transporditi Venemaale, selliseid laevu lasti vist ka põhja mõned. Või siis ta pääses ja redutas kõik need aastad kuskil. Võib-olla vahetas nime.  "Võitlejas" avaldatud andmetel Pauli naist Adelinat süüdistati salakuulamises ja teda piinati;  kommunismiohvrite memoriaali andmebaasist otsides selgus hoopis, et Adelina viidi ära küüditamislaine käigus 13. juunil 1941 Solikamskisse (soolakaevandused), mõisteti erinõukogu otsusega 22.04.42 kurikuulsa §58 (riigireetmine) alusel surma ja surmaotsus viidi täide 15.06.1942 Solikamskis. Seal asuvad Venemaa kuulsad soolakaevandused ja loetu põhjal peaks kunagises laagripaigas tänapäeval olema muuseum.
Aarne arreteeriti 23.06.1941 (ehk siis mitte esimese küüditamislainega, vaid kohe pärast sõja algust), küüditati Vjatlagi 29.12.1941 ja suri täpselt aasta pärast arreteerimist, 23.06.1942. Oktoobris 2018 ilmus tema kohta ka märge "Laager/maetud 2.LP Sorda. Toimik NR 57540."

Seega kõigepealt võeti perekonnas kinni Paul 1941. aasta algul ja siis tema naine Adelina, Paul jäi kadunuks, Adelina küüditati ja lasti maha, Herbert transporditi samal ajal Värskast Petserisse ja küüditati Norilskisse, siis küüditati ja suri Aarne ja seejärel hukati Herbert, kõik nad surid juunis 1942 (v.a Paul, kellest me lihtsalt ei tea, mis juhtus - veel, mul on paar niidiotsa kontrollida, äkki sealt koorub veel midagi). Suure tõenäosusega sai surma ka Paul, muidu oleks ta millalgi ikka taas kuskil välja ilmunud. Herberti isa suri aastal 1929, kuid ema kohta pole leidnud mitte midagi peale selle, et Herberti ülekuulamisprotokollis on tema ema Elvine aadressiks märgitud Saue vald?! Üks Elvine Freiberg on märgitud haudi.ee-s, maetud Siselinna kalmistule 23.09.1941; kui arvestada, et ajad olid segased ja  poisid kõik ära viidud, ning Elvine enese vanus üle 70 selleks ajaks, siis võib see vabalt tema olla.

Siinkohal tuleb ära märkida, et Välis-Eesti lehtedes avaldatud infosse ja mälestustesse tuleb ilmselgelt suhtuda reservatsiooni ja ettevaatusega, levis vähe tegelikke fakte ja palju kuuldusi, isegi kui toetuti kellegi mälestustele, siis inimesed kipuvad mäletama asju erinevalt ja eksima dateerimisega, nõukaajal avaldatust käis range tsensuur üle ja paljud faktid, isegi kui need olid kirja pandud, ei jõudnud trükki, seega tuleks igasugust infot üritada kontrollida mitmest allikast.

***

NB! Blogi algne sissekanne oli tehtud 2013. aastal, mil ma pärast kohalike poliitbroilerite tuksikeeratud kirjastusprojekti otsisin väljundit oma mitme aasta jooksul kogutud kirjalikele märkmetele kohaliku mõisa ja ümberkaudse piirkonna kohta. Et ma juba toona teadsin, et ees seisis Tallinna tagasikolimine, oli vaja igasugu paberkraamist võimalikult suures osas lahti saada, kuid kahju oli uurimisse panustatud ajast, sestap otsustasin kõik olulise jagada erinevateks blogisissekanneteks ja nii need siin nüüd ripuvad maa ja taeva vahel, keda huvitab, see loeb.

Aga Herberti loole tuli järg, mida ma polnud oodanud. 2018. aasta septembris kirjutas mulle üllatuslikult üks Herbert Raidna otsestest järeltulijatest, kelle olemasolust mul polnud õrna aimugi (ma küll teadsin, et Herbertil oli poeg, kellel omakorda olid lapsed, kuid ma polnud kunagi võtnud vaevaks uurida, mis nendest sai või kas/kus nad elunesid, sestap tabas kiri mind nagu keravälk), kirjutajaks Herbert Raidna pojapojapoeg Raoul Raidna, tekkis uus huvi teema vastu, materjalid ja allesjäänud märkmed said uuesti üle loetud ja ilmnes, et vahepeal on digisse ilmunud hulgaliselt uusi andmeid ja fotosid. Olen need jõudumööda septembris 2018 läbi lugenud ja vana blogisissekannet Herberti kohta nüüd pidevalt täiendanud, aga teinud seda paraku suure töökoormuse ja vihaleajavalt ahistava ajapuuduse tingimustes, seetõttu võib juhtuda, et mõni sissekanne leiab lähiajal veel parandamist ja täiendamist. Kõikidest möödalaskudest ja veel mainimata infost võib mind kindlasti teavitada ülaltoodud meiliaadressil, aitäh!

Ja see pole veel kõik. Tordiks kirsil lubas perekond mul 2019. aasta alguses lugeda Herberti toimikut, mille alusel ta Norilskis surma mõisteti. Sealt koorusid Herberti elu lõpuaastad hoopis teises valguses välja kui seni loetud materjalide põhjal olin arvanud. Kohe, kui kiire aeg kevadel möödas, panen siia üles ka selle, mis mu märkmetes seisab vandenõu ja ülekuulamiste kohta.



***

Kõige lõppu proovin jõudumööda vanu märkmeid lugedes uuesti ka siia talletada kõik loetud allikad, kust võib lugeda kas Herberti, kolme venna, Norilski laagri või ajastu kohta üldiselt (ehk on abiks neile, kes tõsiselt teemat tahavad uurida, nagu miski stardiplatvorm või nii ;) Need tahavad edaspidi süstematiseerimist, selge see, aga hetkel panen need lihtsalt kasutamise järjekorras, et oleks mainitud, hiljem üritan korrastada - nimekiri on selgelt puudulik veel, mõni asi läheb meelest ära kohe kirja panna, kui hiljem meenub, siis meenub ;) :

Rahvusarhiivi kõik võimalikud materjalikogud, nagu VAU, Saaga, FOTIS jmt.
Aadressbüroo lehed (viide TLA.1376.1.50)

Herbert Raidna enda kirjutised:

Johan Laidoner/Herbert Raidna (kaasautor) "Mälestusi kaasaeglasilt" 1934
Herbert Raidna "Riigikaitse ja selle tegurid" 1939
Artikkel "Sõjateadlases": Kolonel H. Raidna "Saksa-Poola sõda", "Sõjateadlane" nr 6, 1940

Matriklikirjed Tartu Ülikooli arhiivist

Kõik kolm venda:
*Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944 (leitav digis ra.ee VAU-lehelt)
Fotod: FOTIS (ra.ee)

Norilski sunnitöölaager:

*Heino Pedusaar "Aastaringid" (Adda ja Leo Mardna mälestused, Leo viidi Norilskisse Värska Põhjalaagrist samal ajal kui Herbert Raidna ja oli hiljem laagri arst, pääses tagasi koju.)
*Jüri Remmelgas "Kuhu viidi Värskast Eesti ohvitserid?", Välis-Eesti 16.12.1974 (tugineb inglise keeles mõni aasta varem ilmunud padukommunist Joseph Bergeri mälestustele, kes pääses Norilskist)
*Anne Applebaum "Gulag" (kogu Stalini sunnitöölaagrite ajalugu, aga ka detailseid näiteid üksikute laagrite kohta)


Kaasaegsete mälestused ja muud raamatud:

Heino Pedusaar "Aastaringid" (Mardnate mälestused)
August Pähklimägi (koostaja) "Kangelaslikud kaitselahingud" (1940ndate algus, Eesti Kaitseväe sunniviisiline reorganiseerimine Punaarmee koosseisu, ilmselgelt tsensuuri läbinud)
J. Pihlak AURAAMAT, R2, kirje 26631
Herbert Grabbi "Maailmasõda"
Hellar Grabbi "Vabariigi laps", Ilmamaa 2008
Noormets, Nõmm, Ojalo, jt "Korpusepoisid", Sentinel 2007
August Pähklimägi (koostaja) "Kangelaslikud kaitselahingud" (kaasaegsete mälestused 1940ndate algusest), 1971
Herbert Pinka "Scoutspataljon" ?
Johan Laidoner/Herbert Raidna Mälestusi kaasaeglasilt 1934
Jääpall/Jäähoki, Eesti Riiklik Kirjastus (?) 1977
Aarne Võting "Scouts rügement Vabadussõjas", kirjastus "Scouts-rügement" 1936
Kõrgem Sõjakool 1921-1931, Tallinn 1931
Ülo Uluots, "Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus", väljaandja Kaitseministeerium 1999
Richard G Borgelin, "Danneborgi lipu all", lk 218

Uurimusi:
Andres Seene, PhD, uurimused Kõrgema Sõjakooli kujunemise kohta 2008, 2011; oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste muuseumi juhataja 2003-2013

Noppeid ajakirjandusest:
"Võitleja" (The Combatant) november 1973 (märge Pauli kadumise ja Adelina surma kohta)
"Välis-Eesti" 16.12.1974 (Jüri Remmelgas "Kuhu viidi Värskast Eesti ohvitserid?", ohvitseride väidetav teekond Värska laagrist Siberisse Norilskisse, tingimused seal)
Uus Eesti nr 163, 18.06.1936
Rahvaleht 12.04.1937 lk 8
Vaba Maa 18.09.1932
Huvitav Zhurnaal sügis 1936
Eesti Spordileht nr 11, 18.03.1926

Noppeid meediast ja internetist:
Reaalkooli ajalugu real.edu.ee
geni.com (Rain Raidna sissekanded Freibergide/Raidnate kohta)
ra.ee
muis.ee