Kampmann, Kooli Lugemiseraamat, Tallinn, 1908, lk 281-284
Muistsed eestlased
Dr. J. Hurt'i ja J. Bergmann'i järele
I.
Eesti rahwas on wanal ajal Aasiast Europasse tulnud ja enam kui tuhande aasta eest Läänemere randa asunud, kus ta weel praegu elab. Seda maad nimetasiwad õhtupoolsed rahwad E e s t i m a a k s, wenelased T s h u u d i m a a k s, meie esiwanemad ise m e i e o m a k s m a a k s. Sel ajal ei olnud siin weel seesuguseid linnasid nagu praegu, ei ka kirikuid, koolisid, mõisasid ega kruusaga sillutatud maanteesid. Aga suured, uhked metsad kaswasiwad sel ajal igalpool, need oliwad täis karusid, põtru, jäneseid, metsiseid ja mitmetsugu linda.
Wanad eestlased oliwad waba rahwas, ise oma peremehed, käsuandjad ja walitsejad. Nad elasiwad külades ja üksikutes taludes. Muistsete eestlaste esimeseks eluhooneks tuleb k o d a pidada, mis nüüdgi weel mõnes nurgas suwel toidukeetmiseks ja pesupesemiseks hirtest ning roigastest õue ehk koplisse üles laotakse. Kui eestlased juba põldu harima hakkasiwad, siis sai neile r e h i elumajaks. Sel hoonel oli palkidest neli seina, ahi nurgas, katus peal. Maa kaitsemiseks ehitati l i n n a d soosaarte ehk järskude mägede peale, piirati mullast ja kiwist tehtud wallidega ümber ja wallide peale tehti weel püsti pandud palkidest tugewad ja kõrged aiad. Keset linna seisis sügaw kaew, ja walli warjus seisiwad majad, kus sõja ajal elati. Niisugused linnad oliwad Tartu, Otepää, Wiljandi, Lehola, Soontagana, Warbola ja palju teisi.
Lihtsad majariistad walmistati suuremal osal puust, ehk küll ka rauda, waske ja hõbedat tunti. Kallid ehteasjad osteti wõeralt maalt, niisama ka sool, mis enamasti Wisbi linnast Gootlandisaarelt toodi. Riided walmistati kodu. Nende mood oli maakohtade järele mitmesugune, nagu seda mõnes kohas nüüdgi veel näha wõib. Pealmised riided oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanti lambanahka kasukaid.
Pildi allkiri: Eestlased saja aasta eest (ehk siis ca 1800ndate alguses). Pilt pärit: M.Kampmanni Kooli Lugemiseraamat, Esimene jagu, 1908, lk 282
Peatööks wõtsiwad wanad eestlased põlluharimise ja karjakaswatamise. Ka peeti mesilasi, püüti kalu ja kütiti metselajaid. Rannarahwas ja saarlased oliwad agarad laewamehed ja kardetawad mererööwlid. Endistest põllutööriistadest on wanad adrad, äkked, wardad, koodid, wankrid ja reed isaisadelt meile päranduseks jäänud. Karja peeti palju, mis sellest selgesti ära tunneme, et eestlased nahkadega ja raswaga agarasti kauplesiwad ja et sakslased, nagu Läti Hindrek omas ajaraamatus ütleb, sõja ajal tuhandete kaupa lojuseid ühest ainsast maakonnast sõjasaagiks ära ajasiwad. Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkesti. Nii saiwad lätlased aastal 1214 Eestimaalt ühe sõjakäigi peal kolm leesikat hõbedat, riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.
Seisusi eestlased ei tundnud: kõik rahwa liikmed oliwad õiguse poolest ühewäärilised. Üksi wõeraid sõjawangisid tarwitati orjadeks. Terwe rahwa üle walitsejat kuningat ei olnud. Maa jagati maakondadesse ja kihelkondadesse, sest et üksikud külad kihla ehk kihlamise, see on wabatahtliku kokkuheitmise läbi endid üksteisele abiks ja toeks ühendasiwad. Iga kihelkonna ja maakonna üle walitses oma w a n e m. Tema kohus oli korda kihelkonnas ehk maakonnas alal hoida ja seda waenlaste eest kaitseda.
Ähwardas waenlane radasid ehk taheti waenlasele endist wõlga kätte tasuda, siis käis käskjalg kihelkonnast kihelkonda, külast külasse ja kutsus rahwa m a j a s s e, nagu nõuukogu nimetati, nõuupidamisele kokku. Nõuupidamiste otsuste heakskiitmise täheks raputas igaüks oma oda. Niipea kui otsus tehtud, et sõtta mindakse, läks m a l e w a wanema ehk pealiku juhatusel sedamaid teele, kus juures enne jumalatele ohwerdati. Sõjariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõjanuiad, tapperid ehk kirwed, ambud ja nooled. Ihu warjuks ja kaitseks kanti kilpi. Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõjawäge neile wastu ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jaosse. Üks jagu tungis ühele, teine teisele poole wastase elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamasti surma, naised ja lapsed wõeti wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ning karielajad aeti omale maale ja majad pisteti põlema. Kui aga kogutud waenlase wastu mindi, siis jäädi ühtekokku ja alustati tapelust suure wiha ja wuhinaga, kus juures kõwasti kilpide peale paugutati ja ka muidu suurt kärinat tehti. Waenlased tunnistasiwad, et eestlased julgelt ja wahwalt wõitlesiwad.
Waenlase linna piirates jooksti tema peale tormi, püüti linna tulelontidega põlema panna ehk hakati linnamüürisid alt õõneks kaewama, et need maha langeksiwad. Kaewamise juures warjasiwad töötegijad endid witsadest ja oksadest punutud katustega. Oliwad piirajad linna sisse peasenud, siis möllasiwad mõõgad seal weel oma jao, kuni waenlane täiesti oli wõidetud ehk rahu tehtud. Rahu tegemist kinnitati odade wahetamisega. Kui rahu lõppes, saadeti odad, mis rahu märgiks ja pandiks oliwad wastu wõetud, tagasi, ja waenuaeg algas jälle.
II.
Muistsed eestlased oliwad waimu poolest ärksad ja jõudsad edenemises. Aga mis nad kord heaks oliwad arwanud ja wastu wõtnud, sellest pidasiwad nad wisalt kinni. Elukommetes walitses puhtus. Wargust ei sallitud, lukku ei tuntudgi, ei olnud ka taba tarwis, sest eestlased oliwad auusameelelised ja töökad inimesed. Peale wahwuse, kindluse, ühenduse ja mehise meele kaunistas neid weel tuline isamaa armastus. Sellepärast ütleb ka laulik Kalewipoja sissejuhatuses:
Isamaa ilu hoieldes,
Waenlase wastu wõideldes,
Warisesid waprad wallad,
Kolletasid kihelkonnad,
Muistse põlwe mulla alla.
Nende piina pigistused,
Nende waewa wäsimused,
Muistsed kallid mälestused
Kostku meile kustumata.
Siisgi leitakse eestlaste elukommetest paganausu ajal mitmeti ka toorust ja karedust. Waenlaste wastu oliwad nad waljud ja armutud, püüdsiwad kättesaadud waenlastele halastamata südamega piina teha ja neid walusasti surmata. Rahulise wõera wastu näitasiwad eestlased lahkust ja heldust üles. Et meie esiwanemad rahu ajal ka leplikult ja auusasti elada mõistsiwad, seda tunnistawad kauplemine naabritega, korralik põlluharimine ja ilusad perekad külad kui rahu ja rikkuse tähed. Seadustest wõime niipalju ütelda, et perepoegadest kõige noorem isamaja päris ja et igalühel õigus oli kurjategijale ise kätte maksta.
Wanade eestlaste terawast waimust, mõtterikkusest ja õrnadest tundmustest annab meile rohke ja sisukas rahwaluule head tunnistust. Hulk wanasõnu sisaldawad kullast elutarkust. Meie rahwalaulud näitawad selgesti, kuidas wanemad oma lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda ja kõik oma isamaad hellasti armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli õnnis õhtukene ja walgustas põlew piirg toa seinas pikka ja pimedat talwe-ööd, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõjajuhtumistest ja kaugel maal käimistest.
Usu poolest oliwad endised eestlased paganad, kes ebajumalaid auustasiwad. Kõige ülem jumal oli neil T a a r a. Teda peeti taewa ja maa loojaks, jumalate ja inimeste isaks. Tema käes arwati kõige suurem wägi ja wõimus olewat. Sellepärast hüüti teda ka Ukuks, see on peremeheks, Wanaisaks, Jumalaks. Temale ohwerdati pühades hiites mõnesuguseid ohwrid, tema auuks süüdati suwisel pööripäewal mägede harjal ja kinkude peal suured tuled põlema; temalt otsiti igas hädas ja ahastuses abi. Taara käsu all seisiwad kanged Kalewid. Neist on laulu- ja mängujumal Wanemuine kõige wanem, kes Wanataadile ja ka inimeselastele oma laululõbuga peab kosutust tooma. Wanemuise noorem wend on Lämmeküne, täis naljatuju ja üleannetust. Peale nende teati weel metsa- ja weejumalatest, haldijatest, näkkidest, murueitedest ja nende tütardest paljugi rääkida. Ka usuti elu pärast surma, aga missugune see elu oli, sellest ei teatud midagi. Surnukehad põletati sõjariistadega ja tööriistadega ühtlasi ära, tuhk korjati sawikruusidesse ja maeti kalmu. Waesemad inimesed maeti põletamata kalmetisse. Lahkunute mälestuseks peeti talwisel pööripäewal hingedepüha.
No comments:
Post a Comment