Herman Hesse, Stepihunt

 

Lugesin uuesti Hesse Stepihunti. Eelmine kord võis olla kusagil kahekümnendates eluaastates, mil asi tundus ikka väga pessimistlik ega jätnud õieti midagi hinge.

 

 

 

Aga elu ning arvamused ja arusaamad muutuvad ajas ning sai võetud plaani vanu asju uuesti üle lugeda. Väike kokkuvõte niisiis.

 

Herman Hesse (1877-1962) sündis Saksamaal, kuid kõigile järvakatele on loomulikult hästi tuntud fakt, et tema isa oli Paidest pärit baltisaksa arst. Hesse õppis erinevates kloostrikoolides ja teoloogilises seminaris ning töötas raamatupoodides. Kirjutamisele pühendus täielikult alates 1904. Nobeli kirjanduspreemia sai Hesse 1946.

 

Stepihunt ilmus Saksamaal esimest korda 1927 ja tõlgiti inglise keelde 1929, tõlkijaks Basil Creighton. Raamat on autobiograafiliste ja psühhoanalüütiliste elementidega, peegeldades Hesse nurjunud abielust (lauljanna Ruth Wengeliga) tekkinud frustratsiooni ja isoleeritustunnet ning enesetapukavatsust - selline eellugu siis.

 

Põhilisi tegelasi on neli: Harry Haller, üle keskea meesterahvas, kellele tundub, et ta ei sobi igapäevaellu, et talle ei istu teiste inimeste "väikekodanlikud" meelelahutused, teda närib tema üksindus, kõik tundub mõttetu ja labane. Teine tegelane on Hermine, keda Haller kohtab enesetapumõtete eest kõrtsi pagedes, naine tunneb ära tema meeleheite, naerab tema kitsarinnalisuse üle ja õpetab talle pikalt ignoreeritud elu sensuaalset poolt - tantsima, narkootikume tarbima, lõbutsema, Maria seltsis lõõgastuma, ning Haller teeb seda kõike kergendusega, tõdedes, et kõik see, mida ta on varem põlastavalt "väikekodanlikuks meelelahutuseks" pidanud, teeb talle tegelikult rõõmu ja vabastab meeleheitest. Hermine on tegelikult osa Harryst - kui raamatu lõpus mees Herminet pussitab, kahaneb Hermine väikeseks figuuriks, mille Pablo endale taskusse pistab. Kuigi lõpuks jääb õhku küsimus, kas Harry ikkagi mõrvas Hermine või ainult kujutas seda ette, on siiski aimatav, et Hermine peegeldas suures osas Harryt ennast, kildu tema olemusest. Hermine õpetab Harryt nägema elu neid tahke, mille osas Harry on teadlikult silmad kinni hoidnud, ja mida paremini õpib Harry iseennast tundma, seda ilmsem on, et Hermine peab lõpuks kaduma.

 

Ülejäänud kaks märkimisväärset tegelaskuju ongi juba mainitud Maria ja saksofonimängija Pablo.  Maria õpetab Harryt nautima seksuaalsust ja armatsemist, mida mees on seni pidanud häbiväärseks ja tühiseks. Mariaga suhtlemine annab Harryle uut lootust ja elujõudu - tema blond sinisilmne armuke, kes kaob, kui aeg on küps seista silmitsi Herminega.

 

Pablo olulisus seevastu on selge esimesest silmapilgust, mil teda mainitakse. Ta on Harry meelest muretu nagu laps ja seepärast Harry täielik vastand. Seal, kus Harry väärtustab intellekti, on Pablol oluline nauding. Hermine (ehk osa Harryst) imetleb Pablot ja kiidab, et mees oskab mängida maailma kõiki pille ja rääkida maailma kõiki keeli. Pablo olulisus on seotud muusikalähedusega - ta juhatab ansamblit, ja seega määrab just tema muusikavalik selle, kuidas ümberkaudsed inimesed reageerivad - tantsivad kiiresti või aeglaselt, tunnevad rõõmu või kurbust jne. Vastupidiselt Harryle ei pärine pealtnäha lihtsakoelise Pablo elutarkus mitte õpingutest ega raamatuteooriatest, millele Harry on pühendanud pool oma elu, vaid elukogemusest ja teadmisest, et maailm on just selline, nagu sa oma hingepõhjas seda tunnetad. Nagu Pablo seda Harryle selgitab - oluline on mängida muusikat ja teha seda hästi, mitte rääkida sellest või teoretiseerida selle ümber.

 

Lugu kirjeldades ei saa jätta mainimata muusikat ja Mozartit. Klassikalisele muusikale ja Mozartile vastandab Harry raadiot ja grammofoni, mis mehe meelest pisendab muusika väärtust. Muusika on tema meelest kunstidest ülim, sest see ei ürita kehastada midagi muud kui vaid iseennast, vastupidiselt visuaalsele või draamakunstile. Kõrvuti muusikaga on teine oluline motiiv tantsimine: samal ajal kui muusika esindab igavikulisust ja spirituaalsust, annab tants maapealsele elule jumaliku, ennast (ja muid muresid) unustama paneva mõõtme. Kui Hermine õpetab Harryt tantsima, siis õpetab ta tegelikult samal ajal meest kombineerima füüsilist ja spirituaalset elu.

 

Üks teemadest on Halleri kahevahelolek. Ühest küljest tahaks ta olla haritud ja lugupeetud ning elada lihtsat ja mugavat elu, teisest küljest tõmbavad teda aga lõbusus, tants, muusika ja naised, mis ähvardab olla tühine ja labane pool elust, kuid ometi rõõmus. Seega on Hesse kirjutanud peamiselt iseenda ja oma erinevate tahkude avastamisest ja nendega leppimisest.

 

Teine oluline teema on igavikulisus - Mozart on igavikuline, muusika on igavikuline, kuid samas on see kõik väljaspool puuteulatust, väljaspool aega, milles me elame. Naer aitab küll eluga hakkama saada, kuid eluga hakkamasaamine võetakse ette just igavikulisuse nimel.

 

Lõpuks võiks ära mainida ka sümbolid - araukaaria päris teose alguses, hiljem peeglid ja loomulikult Harry suhte raadioga. Viimse leheni puhtaks küüritud araukaaria sümboliseerib Harry jaoks puhta ja mugava väikekodanliku elu rutiine, mida mees küll igatseb, kuid kuhu ta oma eluga oma meelest kunagi ei jõua. Puhas araukaariataim on niisiis ühest küljest justkui Harry jaoks kadunud maailm ja teisest küljest jällegi kitsarinnalise ja jätkusuutmatu väikekodanluse võrdkuju, mida Harry jälestab.

 

Peeglite teema algab Herminest, kes oma olemuse ja hoiakuga peegeldab (ja ongi jutustuse olulisim "peegel") mingit seni peidetud (või peidus hoitud) osa Harryst. Maagiline teater kujutab samuti suuresti iseenda uurimist (kõver)peeglis. Isegi Traktaat Stepihundist on omamoodi sõnadest kokkulükitud peegeldus. Hermine näitab Harryle tundmusi, mille olemasolu endas taipab Harry alles Hermine õpetusi järgides.

 

Raadio on "omaette ooper" :).  Raadio on moodsa elu kehastus ja seega Harryle algul äärmiselt ebausaldusväärne, vastik ja madal. Harry negatiivsed tundmused ja hoiakud ei lase tal mõista raadio positiivset poolt, mis omamoodi sümboliseerib kogu ta elu - kõike seda, millesse ta suhtub eelarvamusega, ei oska ega suuda ta kõrvalise abita nautida või omaks võtta.  

 

Üle ega ümber ei saa Mozartist, kes on raamatus ühtaegu nii sümbol kui ka tegelaskuju. Mozart on helilooja, keda Haller on austanud maast-madalast, kes sümboliseerib kõrgemat kunsti, surematust, igavikulisust. Maagilises teatris kohatud Mozart on aga ekstsentrik, inimlike vigadega, teistmoodi, naljatlev ja rõõmsameelne mees minevikust, kellena Haller pole Mozartit kunagi suutnud ette kujutada. Jällegi vihje sellele, et elul on rohkem tahke kui üks.

 

Hesse piirid reaalsuse ja fantaasia vahel on üsna hägused, hea näide sellest on Hermine tapmine. Kas Haller kujutas seda ette? Või äsas ta armukadedushoos tõesti noaga? Või oli see lihtsalt soov "reetmise" eest kätte maksta? Või hoopis taipamine, et sisemised ootused ja ettekujutused on midagi muud kui tegelikkus?

 

Hesse on öelnud, et Stepihunti on tema raamatutest kõige enam üsna valesti mõistetud. Peamiselt kritiseeriti Hesset (teiste hulgas ka näiteks Jack Kerouac - On the Road, remember?) kõige rohkem just selle eest, et ta nii avalikult kirjeldas tolleaegseid tabuteemasid nagu seksuaalsuse ja narkootikumide kasutamise naudinguid, seda peeti täiesti moraalilagedaks. Hesse ise on rõhutanud, et peamine mõte oli looga näidata, et ka pärast kõige suurema meeleheite kogemist on võimalik elule leida uus mõte, lootus uutele sihtidele, uus taipamine ja tahtmine edasi elada.

 

Eesti keelde on Stepihundi tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Piret Klaus, kirjastus Tänapäev 2012. Tekst oli ladus, nauditav ja vigadeta, aga jah, tõesti, kohati olemuselt ikka ja endiselt hirmus pessimistlik ja raskesti tabatav. Ei saa lubada, et seda veel kord loen, aga mine tea. Never say never.