Järelmõtteid Hvostovi artiklile - insuldist ja muust

 

Andrei Hvostovi kirjutisi loen alati, kui miskit silma jääb. Tal on tundlik sotsiaalne närv, terav sulg ja stiil, mis mulle meeldib. Seekordne  Hvostovi lugu elust elukaaslase voodihaige ema Annleenaga näitab taas selgesti üht tahku Eesti elust, mis on teenimatult ja üldsüsteemi majanduslikku efektiivsust taga ajades endiselt suuresti tähelepanuta. „Ütle mulle, kuidas ühiskond hoolitseb oma väetite eest, ja ma ütlen sulle, milline see ühiskond on ...“ Ma ei väida siinkohal, et üldse ei hoolitseta, pigem tahan välja tuua tähelepanekuid, mille varal annaks olukorda veelgi paremaks muuta.

Lihtsad asjad on head ja ilusad ning tavaliselt toimivad hästi. Vanasti oli asi lihtne – kõige aluseks oli perekond. Tavapäraselt elas koos mitu põlvkonda ja väetid olid hoitud – tööealised tegid tööd, vanad valvasid lapsi ja lapsed omakorda hoidsid vanadel silma peal. Alaealised õppisid vanema generatsiooniga arvestama ning vanad said rahus ja väärikalt oma teed minna, kui aeg kätte jõudis. Kuid mis põhiline – kõigil oli asjade sellises korralduses oma koht ja võimalus tunda, et oled vajalik. Kui inimesel mingil põhjusel perekonda polnud, hoolitses tema eest kohalik kogukond. Nagu võis lugeda Kampmanni 1908. aasta Kooli Lugemiseraamatust: „Kui hulk perekondasid üleüldise kasu ja korrapidamise pärast ühendatakse, siis sünnib  w a l d  ehk     k o g u k o n d. Walda walitseb  w a l l a w a n e m. Wargad, rööwlid ja hulgused paneb wallawanem kinni ja annab nad kohtu kätte. Asutused, mis wald üleüldiseks kasuks ülewal peab, on wallakohus, wallakool ja waestemaja.“ (lk 64).  Linnas olid mõistagi omad reeglid. Asi oli paigas ja läbi mõeldud, kas polnud? Ja ei mingit tsentraliseerimist ...

Praegune elu on loetuga võrreldes loomulikult kõvasti muutunud. Traditsiooniline maa- ja taluelu on eurotuultes praktiliselt hävitatud (jah, ma julgen kasutada just seda sõna – ’hävitatud’, eurodirektiive peale surudes pole arvestatud Eestile iseloomuliku hajaasustusega, südamaal või lõunapiirkondades elamisväärseks eluks peab olema vist isegi jõukam kui linnas, sest nii liikumine kui ka toitumine ning neist kahest tingitult ka näiteks laste koolitamine või huvitegevus on paraku laias laastus siiski märkimisväärselt kallim kui linnas, samas kui hakkamasaamist võimaldavate erinevate „maaproduktide“ müük, olgu selleks siis piim, kanad-munad, söödavad juurikad või käsitöötooted, on muudetud võimalikult keeruliseks); perekond ise on küsimärgi all aegadel, mil majanduspagulus ongi juba erinevatel põhjustel traditsioonilise paarielu lõhkunud või siis lihtsalt väärastanud – kaugsuhe pole tegelikult mingi suhe, ei elukaaslasi ega ammugi mitte lapsi silmas pidades. Iga põlvkond üritab muutunud oludes ise hakkama saada nii hästi või halvasti kui parasjagu õnnestub. Aga silmatorkavalt paljudel (erivajadustega lapsed ja täiskasvanud, üksikvanemad, paljulapselised pered, töötud, pöördumatult haiged) hakkamasaamine enam ei õnnestu ja seepärast on mu meelest aeg küps muutusteks.

Hvostovi artiklit lugedes tuli mulle meelde ridamisi näiteid, mida sel teemal viimastel aastatel ise kogenud või sõpruskonnalt kuulnud olen. Igast näitest on loodetavasti midagi õppida, seepärast panen need siia kirja.

Esimene näide. Üheksakümnendate esimesel poolel oli mul võimalus elada, töötada ja keelt õppida Rootsis. Juhuslikult tekkis muu hulgas tutvusi ka rootsieestlaste hulgas. Kord kutsuti mind ühe toreda perekonna sünnipäevapeole. Sünnipäevalaps oli minu hämmastuseks minu tuttava proua viiekümnendates vend, kes aastaid tagasi autoõnnetuse tõttu oli jäänud liikumisvõimetuna ratastooli ja hooldekodusse. Seljaajuvigastuse tõttu oli mees tegelikult nii liikumisvõimetu kui ka suhteliselt kontaktivõimetu. Mulle, nõukaajal kasvanule, oli see harjumatu vaatepilt. Kuid mis ma sellest sünnipäevast õppisin, jäi mulle eluks ajaks meelde – ta oli pereliige, ta oli väärt suurt sünnipäevapidu ilusas talveaias ja endisi sõpru, ta oli keegi, isegi kui ta oli ratastooli aheldatud hooldekodu elanik, kelle oleks võinud lamatiste kätte surema jätta. Kuid seda ei tehtud – temast hooliti ja ta tundus sellest rõõmu tundvat – nii hästi-halvasti, kui ma seda oma varastes kahekümnendates hinnata mõistsin. (Võrdlusmoment – lugesin Ekspressist mõni aeg tagasi ajakirjaniku eksperimenti sulanduda hooldushaiglasse, kus vanuritest patsientidel ei vaevutud meeles pidama nimesidki, vaid neid kutsuti palatinumbrite järgi, n „16.1“ või konditsiooni järgi, n „Sond“ ... Selliseid asju lugeda on pehmelt öeldes õudne ja ebainimlik.)

Teine näide. Mul on tuttav, kel olnud traditsioonilisuse mõttes igati toetav suguvõsa ja toimiv perekond. Peale isa surma jäi mõne aja möödudes ka nende kaheksakümnendates ema hädiseks ja hakkas oma kolme lapse vahet käima, kes töö kõrvalt kohusetundlikult seni täiesti normaalse vanainimese heas toitumuses ja tema elu korralikes rööbastes hoidsid. Nähtavasti oli tegu siiski mingit laadi progresseeruva dementsusega, mida tavainimesel oli raske tuvastada, sest enamasti oli jutt küll üldjoontes mõistlik, kuid üha sagedamini hakkas juhtuma, et memm ähvardas teha üht-koma-teist, äsas vahelduseks karguga, lubas kodakondsed öösel vagaseks teha või ise tänaval auto alla hüpata, tagatipuks leiti taskust kahe teraga nuga, jumal-teab-kust pärit. Memm tukkus päeval ja nö „aktiveerus“ öisel ajal, mis tegi teistele töölkäimise ikka väga keeruliseks. Lapsed võitlesid kordamööda kangelaslikult dementsusega ja asi „lahenes“ lõpuks sellega, et memm keeldus äkitselt kategooriliselt söömast, mispeale paigutati ta haiglasse, kus ta oma elupäevad ka lõpetas – lihtsalt ei söönud enam ja kõik. Näite moraal – inimesed ja eriti vanainimesed võivad olla vägagi erinevad. Isegi kui sa arvad, et ta on su pereliige ja sa tunned teda läbi ja lõhki, võib vanuigi mõni haigus täiesti ootamatuid tagajärgi tuua, millega sa pole osanud uneski arvestada.  

Kolmas näide pärineb ühe teise tuttava koduseinte vahelt ja peegeldab samuti olukorda, kus inimene muutub vananedes täiesti abituks. Kahe üle keskeas õe dementset kaheksakümnendates ema hooldas ühe õe abikaasa, kes oli ise insuldi läbi teinud ja seepärast töövõimetu ning kodune (üks käsi ja üks jalg ei taha hästi sõna kuulata, muidu saab hakkama). Hooldekodu eest maksta see pere ei jõudnud,  rahateenijaid oli ju vaid üks. Oma ema võõrastele hooldada jätta nad ei tahtnud. Ka nende vaevad ja mähkmevahetamised on nüüdseks läbi, aeg sai ümber, koorem sai kantud, elu läheb edasi, küsimus on, millise hinnaga?

Järgmine näide on samuti eluline, kuid pigem juriidilist laadi probleemipundar. Ma olen aastast 2005 siin maal korteriühistut vedanud. Meil elas kortermajas täiesti kõbus üksik naisterahvas, ütleme vast kuuekümnendates või sinnakanti, ühetoalises korteris koos oma väikese koeraga. Arved olid tal korralikult makstud ja ega sa ju iga päev ega isegi mitte iga kuu inimesel ukse taga ei käi – ka siin maal mitte, kus inimesed suhtlevad ikka väheke rohkem kui linnamajades. Ühel päeval tulin autoga tagasi oma ca viis kilomeetrit eemal asuvalt krundilt, kui äkki näen – inimene kõnnib keset teed. Pidurdasin hoo maha, lõpuks vaatan – meie kortermaja mutike. Pidasin kinni ja küsima, et kuhu sa siin nüüd niiviisi lähed külmaga, keset teed ja palituhõlmad laiali? Tädike oli kuidagi liiga hajevil. Napsutaja ta polnud, nii et asi tundus kahtlane. Aitasin ta auto peale, üks jalg ei tahtnud hästi liikuda. Tõin ta siis maja ette – teel tuli välja, ta ei teadnudki, kus ta on või kes mina olen. Läksin siis teda tuppa aitama, oma maja inimene ikkagi, ja pilt, mis esikust avanes, näitas, et asi polnud juba jupp aega normaalne olnud. Köögilaua all oli prügimägi, koer polnud nähtavasti mõnda aega regulaarselt õue saanud jne. Helistasin sotstöötaja välja, tädike viidi joonelt haiglasse, olnud mingi kergemat sorti insult ja infarktieelne seisund. Rohkem ta koju ei jõudnudki, haiglast viidi edasi hooldekodusse, kus ta umbes poole aasta pärast suri. Mille juurest ma jõuan nüüd - mitte kui majanaaber, vaid kui korteriühistu juhataja - eespool nimetatud juriidilise probleemi juurde. Tädikesel perekonda ja lapsi polnud, sugulasi ka mitte. Et ta polnud enam pädev ühelegi paberile ega volitusele alla kirjutama, jäi korter ripakile ajani, mil ta suri, ja reaalselt jääb veel mingiks ajaks omanikuta. Seaduse järgi läheb sellise inimese vara pärijate puudumisel riigile ehk siis antud juhtumi puhul vallale, kuid tema arved on senikaua maksmata, kuni vald korteri koos võlgadega pärib. Ehk siis, kuidas korteriühistu seisukohast majandada 18 korteriga lokaalküttel maja, mille niigi kasinatesse laekumistesse rebib pikaks ajaks korraliku augu korter, mille omanik on päevapealt (ehk siis insuldijärgselt) muutunud otsustusvõimetuks, igasugune tegevus, ka eestkostja määramine, võtab kõik tohutult aega, pärimismenetlusest ma ei räägigi – millega katta miinus, millega osta kütet, millega maksta maja arved? Ometi laekus tema pangaarvele pension, mida sotstöötaja ei tohtinud arvete maksmiseks kasutada. Miks poleks võinud korterit müüki panna, et katta kasvõi hooldekodu arved, kui oli täiesti selge, et kodus pole temast enam omapead toimetajat? Moraal – õnnetus (eriti insult) ei hüüa tulles, täiesti üksikutel sugulasteta inimestel ja miks mitte ka sotstöötajatel tuleks vastavad korraldused palju varem läbi mõtelda, oleks jama palju vähem. Lahenduseks on kasvõi omakäeliselt kirjutatud lihtviisiline testament, mis kehtib allkirjastamise kuupäevast kuus kuud, siis tuleb peeglisahtlisse uus paber kirjutada. Või siis tehke notariaalne testament ning jätke oma dokumentide hulka või kohalikule sotstöötajale (või kellelegi teisele) info, millised korraldused on tehtud. Aga meie inimesed elaks justkui igavesti ...

Insuldist veel. Tõlkijana olen eriti viimasel ajal puhtjuhuslikult kokku puutunud insulditeemaliste meditsiinitekstidega, hooldusravis on sellele haigusele hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama. Sealt olen lugenud, et näiteks inimese insuldijärgne hakkamasaamine sõltub paljuski sellest, millises ajupiirkonnas haiguskolle asub. Teatud piirkondade puhul on võimalik taastumine sel määral, et inimene suudab oma eluga ise edasi minna. Teatud piirkondade vigastuste korral  tuleb õppida elama näiteks põie- või soolestikuprobleemidega ja/või omaste toetusega. Kuid kõik need piiritagused uurimistööd rõhutavad, et hooldusõde peaks aitama patsiendil taastada usku iseendasse, õpetada haiget kasutama vahendeid ja võtteid, mis aitaks uuesti saavutada teatud rahulolu pakkuva elukvaliteedi taseme. Omaenda kogemusele tuginedes võin öelda, et ega inimesed tegelikult ei tea, mis see insult täpselt on, kuidas seda ära tunda, mida sel puhul teha, millised võivad olla selle tagajärjed ja kuidas viimastega üldse toime tulla ...

Perekond ja sõbrad on selliste juhtumite korral kindlasti suureks abiks. Siiski on meil ka kogukonna ja riigina veel paljutki õppida. Kas meil on ikkagi lõpuni läbi mõeldud, kuidas kulgeb edasi inimese elu, kes pärast insulti või rasket autoõnnetust enam enesega hakkama ei saa ja kellel pole mingil põhjusel perekonna toetust? Või kellel on mõni geneetiline progresseeruv haigus, mis määrab inimese aeglaselt hääbuma? Miks peaks üksiku inimese vara minema riigile, kui tema varaga saaks ju rahastada tema enda väärikat elulõppu hooldekodus või hooldushaiglas? Kuidas mõjutab kodakondsete elu voodihaige eest hoolitsemine, mis võib kesta mitte paar kuud, vaid pikki aastaid? Teatud lootusetutel juhtudel peaks siiski olema võimalik kasutada kasvõi mingit ajutist tugiteenust, et hooldajate elu ei kaotaks mõtet? Miks üldse koheldakse hooldajaid nagu rämpsu, nad ohverdavad teise inimese aeglase suremise eest, mis on niigi piin, veel lisaks omaenda elu? Kas meie inimesed on vajalikud üksnes maksumaksjana või on meil inimlikus mõõtmes võetuna siiski ka muid väärtusi veel käibel?