Kõik on kõige peegeldus ...: Aleksander Kurson/Kurtna, Vatikanis õppinud polüglott ja tõlkija, 1914-1983

Eks tuhlasin jälle mööda internetti ja sattus mu silma alla 1939. aasta Päewalehest (22.11.1939) artikkel sellest, kuidas enne viimast suurt sõda president Konstantin Päts maksis stipendiumi ühele eestlasele, et too Vatikani arhiivides ringi vaataks ja võtaks kaeda, kas seal ehk miskit huvitavat Eesti kohta leidub. Asi hakkas huvitama, otsisin veel lisa ja alljärgnev on see, mida erinevaid allikaid lugedes avastasin.

Artikkel kandis pealkirja "Eesti minewik Vatikani Salaarhiiwis" ja arvata võib, et see köitis pilku ja tekitas uudishimu. Kirjas oli järgmist:

"Möödunud nädala lõpul jõudis lühikeseks puhkuseks kodumaale Vatikani paavstliku ülikooli Pontificia Universitas Gregoriana - diplomeeritud edasiõppija drs. phil. Aleksander Kurtna, kes otsese õppetöö kõrval töötab vabariigi presidendi K. Pätsi stipendiaadina ja haridusministeeriumi osalisel toetusel ka V a t i k a n i S a l a a r h i i v i s, kus leidub ammendamatu hulk arhivaale ja seni avastamata ürikuid, missuguste edasine ja hoolsam uurimine võimaldab heita pilku Eesti maa ja rahva minevikku.

A. Kurtna alustas Vatikani Salaarhiivi uurimist 1. juunil s.a. Varemalt on eesti ja Liivi kohta käivaid materjale samas arhiivis uurinud rida balti, samuti soome, rootsi, norra, daani, saksa, prantsuse ja eriti rohkesti poola ajaloolasi, kelle töö tulemused on avaldatud vastavate maade rohketes teaduslikes-diplomaatilistes väljaannetes.

Nendest väljaannetest on aga meile vähe kasu, kuna nendes käsitletakse Eestit puutuvaid materjale möödaminnes, ja teiseks nende läbiuurimine nõuab omakorda pidevat, süstemaatilist tööd.

Liivimaa rsp. Eesti ajaloo jaoks on Vatikani arhiivis töötatud seni ainult kolmel korral: 1885. a. uuris Hildebrand Fr. G. v. Bunge "Liv-, Esth- und CurländischesUrkundenbuch'i" jaoks mõned arhiivi osakonnad 15. ja 16. sajandeist, koostades seejuures ka n.-n. "livonica'te" nimistu paavstide registreist 1198.-1304. a (204 livonicat) ja avaldades trükis 47 senitundmatut ürikut. 15. ja 16. sajandite osad on vähehaaval ilmunud "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch'i" veergudel.

Teine süstemaatiline töö võeti ette 1913. a. A. Motzki poolt, tegeldes Vatikani arhiivi raskeima osakonnaga, n.-n. supliikiga registritega, millistel puudub sisujuht ja nad tuleb läbi sorida lehekülg leheküljelt. A. Motzki avaldas 152 Liivimaad puutuvat osa 11. okt. 1342 - 9. maini 1366 ajavahemikust.

Lõpuks põhjalikuma töö, mis aga kahjuks on lõpetamata, on sooritanud Liivimaa ajaloo alal Vatikani arhiivis prof. Leonid Arbusov Riiast, kes 1928.-1933. aastatel oli neljal korral läkitatud Läti Riigiarhiivi poolt Vatikani uurimistöödele. Nüüd L. Arbusov sakslasena on kolinud Saksamaale ja seega on katkenud ka ta uurimistöö.

Peale mainitud teadlaste on Vatikanis kaudselt Liivimaa ajalooga varem tegelnud venelased A. Turgenev ja E. Šmurlo.

Kaasaegsetest eesti ajaloolastest pole teadaolevatel andmetel mitte ükski isiklikult uurinud Vatikani Salaarhiivi, kuid mõned meie teadlasist on astunud kontakti Vatikani õpetlastega ja on nõnda saanud mõningaid soovitud andmeid.

Praegu töötavad süstemaatiliselt kõikide rahvaste teadlased Vatikani arhiivides ja ainult kaks rahvast on selle ürikute-allika seni veidi unarusse jätnud - itaallased ise ja eestlased, kui viimaste suhtes jätta arvestamata A. Kurtna äsjaalustatud uurimised.

Vatikani Salaarhiiv aga väärib põhjalikku uurimist, sest sealse tohutu materjali hulgas - mille köited üksteisele kõrvutatuna annavad üle 100 km (!) paksuse raamatu, ja mille sisujuhendid või indeksid üksi moodustavad üle 800 köite à 600 lehekülge, - peaks leiduma ja leidub kindlasti palju huvitavat, mis suudab valgustada meie rahva mineviku elu-olu, samuti peaks leiduma seal lähemaid andmeid eestlaste muinasusundi j.m. kohta, mille suhtes praegu meie ajaloolased kobavad pimesi ja oletades. Ja kui võtta arvesse, et peale Vatikani Salaarhiivi on Roomas veel teisigi arhiive ja raamatukogusid, kus leidub palju käsikirjalisi ja meie seisukohast läbi uurimata materjale, siis võib loota Vatikanist ja Roomast meie ajaloo alal veel palju üllatusi. On aga vaid vaja tööle asuda.

Kuid see töö on keeruline ja aeganõudev: Vatikani Salaarhiivis on üle 100 eriosakonna, milledest näiteks ainult Regasta Vatikana sisaldab 2019 köidet, millest meie ajaloo huvides tuleks tingimata läbi vaadata vähemalt 1900 köidet, kui mitte kõiki. Või teiseks: supliikide (Eestist paavstidele läkitatud palved soodustuste, ülenduste jne. saamiseks kohalike vaimulike ja eraisikute poolt) registri osakond sisaldab 7456 köidet, millest võivad Eesti ajalugu sisaldada vähemalt 2600 köidet kuni 16. sajandi keskpaigani, millal katkevad suhted katoliku kiriku ja Eesti vahel.

Ei ole sugugi võimatu, et Vatikani arhiivides leidub Eesti kohta käivaid materjale juba 6.-7. sajandist alates, mis oleksid meile üliväärtuslikud. On ju täiesti mõeldav, et tolleaegsed usukuulutajad, rännates mööda maailma, sattusid ka Eestisse ja kindlasi esitasid paavstile kõigest kuuldust-nähtust kirjaliku aruande. Kahjuks on aga suur osa Vatikani arhiivist alles korrastamisel, materjalide peitudes kirikute ja muude Vatikani hoonete pööningutel ja keldrites. Praegu tuhnivad neis ainult auväärsed monsignored-õpetlased, luues korda ajaloo kestes koltunud paberites. Ja kui mõelda, et paavsti kantselei, kui säärane eksisteerib juba 2. sajandist alates, siis on seda korraldustööd veel küllaltki.

Kui nüüd küsida, mis on meie noor uurija mõnekuise töö suhtes saavutanud, siis võib ütelda, et küllaltki palju. Ta on avastanud ümmarguselt 600 Eesti ajalugu puudutavat ja seni avaldamata supliiki.

Paljud meist on endalt küsinud, kust on pärit meie maa nimetus Eesti - Estonia - ja kui vana on see nimetus. Sellelegi leiame vastuse Archivio Segreto Vaicano - vatikani Salaarhiivi - dokumentidest, kus esmakordselt mainitakse Estonia nimetust juba 1220. a. Ja sedagi kuuldub arhiivist, et tolleaegne kirik käskis maha raiuda iga vastuhakkava eestlase parema käe. Niipalju Vatikani Salaarhiivist."

Lennuka artikli autorit pole muidugi kirjas. Ka pole päris selge, kas see on autori enda või Kurtna versioon asjade seisust.

Mõni päev hiljem ilmus Päewalehes (25.11.1939) veel üks artikkel Vatikanis õppivast Kurtnast:

Seda ma siia ümber kirjutama ei hakka. Kuid siit saame teada, et ülikoolis, kus Kurtna ja Raidal õppisid, oli range kord. Õpilasi on üle 60 eri rahvuse, õppima tuldi peaaegu eranditult tänu stipendiumile, õppekeel oli enamasti ladina keel. Kurtnal oli käsil doktoritöö filosoofias ning ta on täielikult kodus ladina, itaalia, saksa, poola, vene ja eesti keeles, seal kõrval aga mõistab ka kreeka, heebrea, kiriku-slaavi, esperanto, prantsuse, inglise, tšehhi, ukraina ja valgevene keelt. Muljetavaldav loend. Ka õpetanud Kurtna eesti keele selgeks itaallane dr. jur. Mario Brini'le, kes pidi saama atašeeks Eestisse, see jäi aga ära sõja tõttu. Kõik üliõpilased olla koondunud kolleegiumidesse peamiselt rahvuste järgi. Et eestlasi aga vähe ja nende jaoks eri-kolleegiumi pole tehtud, siis olla nad liidetud paavstlikku vene kolleegiumi "Pontificium Collegium Russicum". Üliõpilased pidid kandma eri värvi talaare eri värvi vöödega, Russicumi talaar olnud süsimust. Päev algas hommikul kell viis, mediteerimine, jumalateenistus, hommikusöök, loengud, mediteerimis- või lugemispooltund, lõuna, rekreatsioon, sport; siesta, mille ajal tuli magada, siis taas loengud, õhtused õpingud, õhtusöök, vaba aeg, meditatsioon, õhtupalve, öörahu. Lisaks on antud ülevaade Universitas Gregorianast, Vatikani Gregoriuse ülikoolist, kolm aastat filosoofiat ja neli aastat usuteadust, järgneb magistritöö, seejärel spetsialiseerumine kas missioloogia, kirikuajaloo või kirikuõiguse fakulteedis või eriinstituutides, nagu ida-, arheoloogia- ja piibliinstituut. Selle lõpetades sooritatakse doktoritöö ja saadakse teaduslik kraad. Sealt edasi on võimalik veel õppida ja saada saadetud nuntsius-saadikutena eri riikide valitsuste juurde. Kurtna olla artikli ilmumise ajaks (1939) lõpetanud filosoofiateaduskonna Gregoriuse ülikoolis ja koostavat filosoofia doktori väitekirja Leo Šestovi eksistentsiaal-filosoofiast. Kurtna jätkas artikli sõnul õpinguid Vatikani paleograafilis-diplomaatilises akadeemias - "Pontificia Academia Vatikana di Paleografia Diplomatica e Archivistica", pühendudes sealjuures vanade käsikirjade uurimisele Vatikani arhiivist.

Seega olid Kurtnal rohkem kui ühelgi teisel eestlasel kõik eeldused arhiivis dokumente uurida, et sealt Eesti ajaloo kohta noppeid teha, ükskõik mida kodu-Eesti temast ka samal ajal või tagantjärele arvata võis. 1940. aastaks oli ta niisiis juba vähemalt aasta õppinud paleograafiat ja arhiivinduse aluseid. Tartu arhiivis on säilinud tema aruanne tööst Vatikani arhiiviga (EAA.661.1.489, 20.04.1940 - 26.04.1940), kuid sellest allpool.

***

Edasi hakkasin uurima, et kes see "noor uurija" siis oli, kelle Päts nii lahkelt Vatikani lähetas. Arhiivis on temast pilt aastast 1968 kõige varasem (EFA.263.0.60524), hilisemaid on küll ka seitsmekümnendatest, ilmselt korjati nõuka-ajal siis Eesti-aegsed käibelt ära või mine tea.

Arhiivi info ütleb, et foto on teinud Kaljo Raud ja et kodanik Kurtna vestlevat siin Ajakirjanike Liidu Lõuna-eesti osakonna satiirisektsioonis huumorist sotsialismimaades ja absurdihuumorist. Sotsialismimaad olid ise üleni üks huumor, nii et juttu jätkus ilmselt kauemaks :)

Varaseima info Kurtna elukäigu kohta leiab geni.com-ist. Kurtna sündis 20. oktoobril 1914 Räpinas, näib olevat pere vanim laps, isa oli eestlane, ema oli venelanna. Peres oli teisigi lapsi: 1916 Venemaal sündinud Veera Kurson, 1923 Maidla vallas sündinud vend Georg/Jüri Kurson/Kurtna, kes suri 1973 50-aastasena ja kel oli vähemalt 3 last, Jüri on maetud Rahumäele ning ta olnud Punaarmees vabatahtlik; lisaks 1924 Izborskis (Petserimaa?) sündinud vend Nikolai Kurson/Kurtna, kes suri täpsustamata põhjustel 1941. Erelt väidab oma artiklis, et Nikolase/Nikolai lasksid maha sakslased. Teine vend Georg/Jüri istunud sakslaste käes vangis 2 aastat.

Aleksandri isa oli luteri usku Viljandimaal Pöögle vallas 1887 sündinud Wiktor Alexander Kursohn/Kurson ja isapoolne vanaisa Jakob Kursohn oli sündinud 1848 hoopiski Lõuna-Taanis Odenses, kuid tema isanimi omakorda oli Rein, kellest pole miskit täpsemat teada, aga nime järgi otsustades ikka vist eesti verd.
Taanimaal sündinud vanaisa Jakob kosis naiseks Viljandimaal Sürgaveres sündinud Anna Lowisa (ka Anna Luise) Puhsiti (1860-1945), kelle isa David omakorda oli sündinud Ronneburgis/Raunas Cesise maakonnas, seega Liivimaal. Sel ajal, kui Aleksandri isa Wiktor sündis, oli Jakob Pöögle vallas metsnik.

Isa Wiktor lõpetas Venemaal põllutöökooli ja töötas mitmes mõisas mõisavalitsejana nii Venemaal kui ka Räpinas, teenis arvatavasti I maailmasõjas nooremleitnandi auastme ja jäi 1922 reservi. 1921 tuli üksi Eestisse, pere jäi veel Venemaale, kuni oktoobris 1922 tuli pere Narva kaudu talle järele. Kõik siis kui optandid, kui ma asjast õigesti aru sain. 1935 eestistati nimi Kurtnaks. Aleksandri isa töötas ametnikuna ja oli hiljem Kadrioru pargi töötaja, mida iganes see ka tähendab. 1941 leiame isa Wiktori Punaarmee hävituspataljonist leitnandina, sinna sattusid kuulu järgi nõukogude võimu pooldajad vabatahtlikkuse alusel. Kes neid vanu asju enam teab, võib ka olla, et see oli mingi ellujäämistaktika. Igatahes pärast seda ei leia isa Viktorist enam mingit märget, ka pole täpset surmaaega kirjas.

Aleksandri ema Eugeniast/Jevgeniast pole just palju teada peale selle, et ta olnud Vene õigeusku, teda kutsuti Jenny'ks, ta oli sündinud jaanuaris 1892 kusagil Venemaal ja tema isa nimi oli olnud Vladimir, eesti keelt ta ei rääkinud üldse ning tal oli Viktoriga niisiis vähemasti 4 last. Genis on kirjas, et Irboska vallas olnud Jevgenia 1929 algkooli juhataja ja 1929-1930 Petseri vallas ka miskis koolis asjapulk. Jevgenia suri detsembris 1967 ja on maetud Männikule Liiva kalmistule.

Aleksander Kurtna enda elu kohta annab aimu Vikipeedia artikkel, mida on viimati muudetud jaanuaris 2020. Seal on mitmele allikale viidates kirjas järgnev info: Aleksander õppis Kuressaare algkoolis 1921-1923, Valga algkoolis 1923-1925, Petseri gümnaasiumi ettevalmistusklassis 1925-1927, Võru Õpetajate Seminaris 1928-1930, Petseri gümnaasiumis 1930-1932, Petseri vaimulikus seminaris 1933-1935, Poolas Dubno paavstlikus Idaseminaris 1935. 1935 sai jesuiitide ordult stipendiumi Vatikanis õppimiseks ja suundus ettevalmistavateks õpinguteks Lvivi Ülikooli. 1936 läks Kurtna õppima paavstlikku kolleegiumisse Pontificium Collegium Russicum (Päewaleht 25.11.1939), 1939 sai Pätsilt stipendiumi uurimistööks Vatikani arhiivis. Muuseas, jesuiitlus on esmapilgul ka ainus silmatorkav seos piiskop Profittlichi ja Kurtna vahel. Profittlich saadeti Venemaale ja mõisteti surma (suri enne kohtuotsuse elluviimist Kirovis), tema toimikus oli mainitud Kurtnat. Või kuidagi nii. Selle ümber levib selliseid ähmaseid vihjeid, ühtegi fakti nende kahe seotuse kohta ma oma silmaga näinud pole.

Väidatavalt läinud Kurtna Petseri vaimulikku seminari sooviga saada õigeusu vaimulikuks, teab Vikipeedia rääkida. Kui Rooma-Katoliku kirik alustas Eestis idariituse misjonitegevust, vahetas Kurtna koos veel ühe Petseri seminaristi Johannes/Juhan Raidal'iga konfessiooni ja mõlemad otsustasid sõita õppima Rooma, et tulevikus hakata Eestis idariituse preestriteks (Wrembek 2003). Preestrit temast siiski ei saanud, sest jesuiitide ordu otsustanud Erelti sõnul 1940, et Kurtnal polevat sisemist soovi preestriks saada. (Kuivõrd oli sellega seotud Profittlich?) Seega tulnud Kurtnal kolleegiumist lahkuda, kuid Vatikani jäi ta siiski edasi.

Vatikanis olnud Kurtna kuni aastani 1942. Kui eestlaste rahastus õppimiseks sügisel 1940 kadus, hakanud Kurtna raha eest väidetavalt spiooniks nii Nõukogude Venemaale kui ka sakslastele. See võis nii olla, kuid võis ju ka mitte. Igal juhul saanud ta Vatikani uue stipendiumi NSVL Teaduste Akadeemialt ja sõitis tagasi Rooma. Imelik tõesti, kuidas ta Eestist välja pääses, kuid jällegi, me ei tea, kes tema eest kostis või mis toimus. Ka ei ole ma eelnimetatud rahastuse kohta näinud ühtegi dokumenti. Edasi otsinud Kurtna rahalist abi oma uurimistöö jätkamiseks sakslastelt ja raha ka saanud Saksa Ajalooinstituudilt, ning Erelt kirjutab, et instituut olnud Saksa luure käepikendus Roomas. Millele see väide toetub? Igatahes viinud instituudi kontakt Bock Kurtna kokku kellegi Kappleriga, kes olnud Gestapo esindaja. Ju siis seda panid punased talle pahaks.
Juunis 1942 Kurtna abiellus, kuid vahistati, saadeti augustis 1943 sõjatribunali ette ja mõisteti 10 aastaks (1944-1954) Siberisse Norilskisse. (Erelt 2010). Erelt mainib ära ka Kurtna tollase abikaasa, andeka lauljanna Alma Hablitzi (1906 - juuni 1984, autoavarii). Alma oli sündinud Peterburis, kuid tema isa Karl Gustav Hablitzi sünnilinn oli Tartu ja ema Ida Emilie Wisnapuu oli samuti pärit Tartust. Almal sündis 1945 veebruaris tütar Veronika, kellel omakorda on vähemalt 2 last (geni.com).

Hablitz/Kurtna on samuti huvitav persoon. Tüdruk lõpetas 1931. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna cum laude (Postimees 31.10.1936) ja muutis ühtäkki suunda, lõpetades nelja aasta pärast (1935) Budapesti Liszti-nim. muusikaakadeemia ooperiklassi (sopran), täiendas end 1935-36 Budapestis ja Viinis, laulis 1936-37 Berliini rahvusooperis. Oli Tallinnas diktsiooniõpetaja ja esines kontsertlauljana (Postimees 22.10.36, 31.10.36, 05.11.36, 25.11.36).

Täiendas end Itaalias 1939-42, ilmselt kas tutvudes või sattudes taas kokku seal Kurtnaga, töötas Accademia Nazionale di Santa Cecilias laulupedagoogina, oli 1941-42 Rooma Raadio kammerlaulja. 1942-44 sattus abikaasa väidetava luuretegevuse tõttu vangi. Pärast vabanemist elas Moskvas, tütar sündis veebruaris 1945, mees saadeti 10 aastaks Siberisse. Edasine elu tõi 1945-1980 töö Tartu Muusikakoolis (õpilased Silvia Urb, Mare Jõgeva, Kaie Konrad, Voldemar Kuslap, Silvia Vestmann, Nadia Kurem, jt) ja 1957-79 Vanemuises hääleseadja ning laulupedagoogina. Kodanik Allikvee on kirjutanud artikli "Maestra Alma Kurtna 70" (Edasi, 01.04.1976) ja nekroloog ilmus Sirbis ja Vasaras 20.07.1984.

Alma Hablitz'i Tartu Ülikooli matriklipilt, viide foto allservas, aasta on väidetavalt 1925.

Aga tagasi Aleksander Kurtna juurde.

Igatahes teab Erelt kuskilt, et Kurtna olnud Eesti sõjaväes 1932-1933 ja õppinud seal ära morse ja oskuse käsitleda raadiosaatjat. Kuskohast Erelti teadmised pärinevad, ma aru ei saanudki, vihjatud on mingile Briti arhiivile, mis on ju lai mõiste. Ereltil on teisigi väiteid, mis panevad kulmu kergitama, nagu Pätsi lause Stalini kohta. Aga see pole praegu teema. Erelt teab näiteks, et Vatikani stipendiumi rääkinud pojale Pätsilt välja Kadrioru pargitöölisest isa ja et stipendiumi suurus olnud alul 1500, hiljem 2000 liiri. Millele Erelti väited toetuvad, teab ainult tema ise, artiklist see ei selgunud.

Siberist 1954 naastes hakkas "vaikne ja tagasihoidlik" Kurtna (Erelti sõnad) tegelema kirjandusega, esialgu Tartus, hiljem Tallinnas. Pseudonüüm Ex-Vaticanus on kõnekas. 1957. aastal ilmus Boccaccio "Dekameron" eesti keeles ja selle taga seisnud Kurtna. Eesti biograafilise andmebaasi ISIK järgi mõistnud Kurtna 26 keelt, muu hulgas valdas ta juba noorena nt ladina, itaalia, saksa, poole, vene, ukraina keelt ja mõistis nt prantsuse, inglise, uuskreeka ja soome keelt. Autorite nimekirjas, kelle töid Kurtna on tõlkinud eesti keelde, on sellised nimed nagu Alighieri, Pirandello, Dürrenmatt, Saavedra jpt.

1967. aastast oli Kurtna Kirjanike Liidu liige. Kui ta 1983. aastal suri, siis maeti ta Tallinna Metsakalmistu kirjanike künkale.

Kurtna elukaaslasena on mitmes allikas mainitud lauljanna Silvia Urbi (1924 Võru - 2018, geni.com). Juhuslikult oli Silvia Urb muusikapedagoogist Alma Kurtna klassis Tartu Muusikakoolis 1945-49. Selline silmatorkav fakt.

Aaloe, Undi ja Rummo ettepanekul annab teatriliit alates 1988 välja Aleksander Kurtna nimelist auhinda teatritekstide tõlkimise eest.

Vaat selline elukäik.

***

Nüüd Kurtna 1940. aastal kirjutatud Vatikani-aruandest.

Kui AISi sisestada otsingusõnadeks 'Aleksander Kurtna', võib kohe esimeselt lehelt leida teabe kausta kohta, mis sisaldab Kurtna aruannet Vatikanis tehtava arhiivitöö kohta ja lõpus O. Liivi hinnangut Teaduste Akadeemiale Kurtna töö kohta Vatikanis. Mainitud O. Liiv on üsna ilmsesti Otto / Otu Liiv (1905-1942), kes oli ajaloolane ja Riigi Keskarhiivi juhataja 1932-1941 ning kes ilmselt lihtsalt töötas ennast surnuks.

Põhimõtteliselt sealtsamast saab sisse logida Saagasse ja lugeda kausta digis. Kõik edasised fotod ja kokkuvõtlik info pärineb allpool seega säilikust EAA.661.1.489, mis käegakatsutaval kujul asub Tartus ja digis ripub üleval Saaga keskkonnas, kuhu tuleb oma kasutajaga sisse logida.

Kokku on kaustas ligi 40 lk, millest mõned viimased on Otto Liivi hinnang Eesti Teaduste Akadeemiale Aleksander Kurtna aruande ja töö kohta Vatikanis. Kes temalt täpselt sellist kirjatööd küsis või nõudis, jääb selgusetuks.

Kaas näeb välja selline:

Lk 1 kujutab endast loetamatu allkirjaga Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna sekretäri kirja riigi Keskarhiivi direktorile: "Saadan Teile siinjuures härra Aleksander Kurtna aruanded, millised saadud Välisministeeriumi kaudu. Teise aruande palun anda Eesti Teaduste Akadeemiale. Lisa: nimetatud aruanded. 19. aprillil 1940."

Lk 2 on näha Kurtna aruande sisukorda:

1. (I) Aruanne V. Presidendi Kantseleile 1939. a. 5. augustist lk 1-5 (käsitsi lisatud "puudub"?)
2. Selle aruande lisa - Regesta Vaticana 13. sajandist lk 6-14 (käsitsi lisatud "puudub"?)
3. (II) Aruanne Eesti Teaduste Akadeemiale lk 15-18
4. (III) Õpingud Vatikani Paleograafilis-diplomaatilises koolis lk 18
5. (IV) Tuleviku väljavaated tööks lk 19
6. (V) 14. ja 15. sajandi "suppliigindusest" lk 22
7. (VI) Regesta supplicationum. Köited 1-166. lk 27-34
I. A. Motzki töö kontroll lk 27
II. "Grand schisme" aegseid paavste. lk 30
III. Martinus V. lk 31
8. (VII). Fondo "Ospizio dei Convertendi". lk 35-44
9. Kasutatud kirjandust. lk 45-53 (käsitsi lisatud "puudub"?)
10. Lisana kaks fotostaatilist koopiat Fondo "Ospizio dei Convertendi" üldjuhendist. (lisatud "puudub"?)

Lk 3 [on tegelikult Kurtna lk 15, miski on algusest plehku pannud?]:
"(II.)

Vabariigi Presidendi otsusega 25.XI.1939. a. pikendati minu töötamiseaega Vatikani arhiivis ja määrati toetus üheks aastaks alates 1. XII. 1939. a. tööde ja paralleelselt õpingute jätkamiseks Vatikani paleograafilis-diplomaatilises koolis. Olles seotud loengutega Riigi Keskarhiivis ja Raadio Ringhäälingus, võisin teele asuda 13. detsembril ja 20. XII. asusin Roomas katkestatud töö jätkamisele.

A r h i i v i s piirdusin 10. töönädala jooksul suppliikide registrite uurimisega, milliste kallale olin asunud juba möödunud aasta septembris. Lisaks varemleitud andmeile on tulnud ilmsiks umbes 200 palvesisulist kirja 14. sajandi lõpult ja 15. sajandi alult. Antud hetkel on käsil Martin V 3. valitsemise aasta (1419-1420). +) Cfr. registrid aruande lisas.

Ainult paaril korral olen siirdunud muudesse osakondadesse või väljaspool Vatikani asuvaisse arhiivesse. Nn. konvertiitide fondo on sooritatud lõpulikult ++) Vt Fondo dei Convertendi lisas (käsitsi lisatud lk 35-44). kuna Propaganda Fide arhiivis on asutud ainestikus orienteerumisele.

Olen asunud nimistu (loenduse) koostamisele kõige Vatikani arhiivis leiduva eesti ainestiku üle. Sel kombel loodud kartoteek sisaldab ligi 600 üriku kohta käivaid märkmeid, milliseist siin esitatud pooled. Antud juhul juhindusin veendumusega, et eelnev kujutlus selle aine suurusest ja loomust, mis kallal tuleb hiljem põhjalikumalt töötada. Ühtlasi ka kujutlus sellest, mis osakondades tuleb seda ennekõike otsida, ilmneb hädavajaliku töö tingimusena, sest kõik nood tööd oma tervikus peavad hõlmama mitte mõne ajastu või üksiku eriküsimuse, vaid

Lk 4: kogu Eesti-Itaalia (täpsemalt Püha Tooli) suhete kogumi, kusjuures ei ole võimalik luua sellest ka Paavsti Riigi tegevust katoliikluse levitamise alal Põhja-Euroopas.

Mis puutub otsest tööd ja meetodit Vatikani arhiivist ürikute (estonica'te) ammutamiseks, siis nõuab teatavat sõnavõttu õigustuseks tõik, et olen tegelenud suppliikregistritega. Kahtlemata pole see fondo esmajärgulise tähtsusega eesti ajaloole kvalitatiivselt, (ehhki keegi ei söandaks eitada ta kvantitatiivset üleolu kõigist muist osakondadest). Leiduvad ju siinses arhiivis Regestra Vaticana, Camera Nunziatura osakonnad, mis kõik sisaldavad ülihuvitavaid andmeid meie kodumaa kohta. Ent pidin arvestama üheltpoolt oma algaja-võimeid ja teisalt teiste teadlaste senisooritatud tööd. Põhjaliku tutvumise järele H. Hildebrandi, A. Motzki ja L. Arbusowi töiga selgus otsekohe ilmatu suure lünga olemasolu. Nimelt on suppliikregistrid meie kodumaa kohta peagu üldse uurimata. +) Võrdle mu aruande lk (23, 24). Selle huvitava asiolu mõningaid põhjusi oleks tänuväärt siinkohal mainida. Juba paljudele teadlasile on muret valmistanud suppliikregistrite vaevalt loetav käekiri. On selge, millise ajakaotusega on seotud suppliikide kasvõi paljas otsimine. Sellele raskusele on tähelepanu juhtinud mitmeti ka L. Arbusow, kes ongi loobunud nende uurimisest. ++) Vt selle aruande lk 24 Põhjamaade Ajaloolise Eksped. kohta. Olgu tähendatud, et isiklikult olen keskaja ladina keele tundmises kaunis õnnelikus olundis. Aastaid kestnud õpingud katoliku kiriku ladina õppekeelega ülikoolides ja praktilised harjutused Vatikani Paleograafilises akadeemias on

lk 5: võimaldanud mulle ilma suurema vaevata lugeda 14., 15. ja 16. sajandi suppliike. Oli seetõttu üsna loomulik (kuna nagu ülal mainitud arvestasin teisalt ka oma ajaloolise ettevalmistamise nõrkusi), et asusin osakonda, milline jäetud seni hooletusse ja paiguti unarusse balti teadlaste poolt.

Sellist pea instinktiivset esivalikut on hiljem heaks kiitnud siinsed Saksa Ajaloolise Instituudi eriteadlased [Erelt mainis kedagi Bochi], kes alles mõne aasta eest on üle läinud samasugusele meetodile, alustades uurimisi suppliigest ja võrreldes neid hiljem üldregistritega. Käesolev probleem on huvitavamaid Vatikani arhiivis toimuvate uurimuste metoodikast ja ligemates aruannetes tuleks seda pikemalt käsitella. Üliväärtuslikke vihjeid ja nõuandeid, milliseid olen saanud Istituto Storico Germanico Rooma osakonna direktorilt Dr. Fr. Bockilt loen oma kohuseks siinkohal tänuga mainida. [Seega olid Kurtnal suhted Bockiga juba ammu enne, kui Eesti okupeeriti ja Kurtna rahastus lõppes!].

Lõppeks, mis puudutab ürikute valikut ja ja nende kopeerimist, siis ei toimunud see töö aruande alla käiva aja jooksul selle süstemaatilisusega, millist võiks oodata selletaoliselt töölt.

Kaks põhjust oli sellel süstemaatilisel puudusel:

1. vastavate summade puudumine leitud ürikute fotostaatiliseks kopeerimiseks,

2. ajapuudus käsikirjaliseks kopeerimiseks.

Neile lisaks oli veel üks eriloomuline põhjus, mis tõkestas ürikute süsteemikat valikut ja mis otse vastu rääkis liigsele kiirustamisele sel alal. Itaalia arhiives leiduvate eesti ajalugu käsiteldavate andmete uurimine, võrreldes sellega, kuidas samailmelist ülesannet

lk 6: võiks teostada teiste Euroopa riikide suhtes, on ühe vaatepunkti all vähem soodsas olundis. Eesti pole Vatikani arhiivis esindatud mõne erilise ja iseseisva "fondo'ga"; suurem osa teisi riike evivad aga siin oma "nunziatura'd", ent juba see üksi annab kindla toepunkti uurimistele. Igaüks, kes tegeleb Lääne-Euroopa ajalooga, kohates nii soliidseid kogusid kui bullade, breevide registreid, paavstliku Camera, Dataria jt. arhiive, võib juba ennakult väita täie kindlusega, et leiab neis rikkalikku ja kaugeltki mitte juhuslikku ainistut oma maa ajaloost.

Sellevastu eesti ajaloolane peab ennakult valmistuma katkendlisile otsinguile, üksikutele pisileidudele, ühe sõnaga, palju ahtlikumale lõikusele, e n t milline vajab sama aja ja jõudude kulu. Pealegi vaatamata kogu eesti ainistu puistele Vatikani arhiivis, ei või öelda, et ta oleks täiesti tundmatu. Hildebrandi, Motzki, Turgenewi, Theineri, Pirlingi ja peamiselt Arbusowi tööd andsid palju väärtuslikku ja huvitavat ning iga värske tööjõud peab sooritama enne iseseisvat tegevust põhjaliku ja aegarööviva järelelugemise töö.

Selletõttu on vägagi kasulik ja otstarbekohane tühimike vältimiseks üheltpoolt ja suuremaks eelseisva töö stabiilsuseks teisalt asuda veidi hiljem süstemaatilisele ürikute kopeerimisele, alles peale eelkäivat vaatlust ja tutvust peamiste arhiivi osakondadega, teiste sõnuga - enne orienteerumist arhiiviainistu määratus hulgas on otse lubamatu mainitud tööle asuda.

Õpinguist Vatikani Paleograafilises-diplomaatilises-arhiivinduse koolis on sedapuhku teatada ainult pisut. Paleograafiast olen välja jõudnud 13. sajandi käsikirjade juurde, olles antud hetkel tegevuses hilisemate Beneventano käsikirjadega. On lõppenud ka keskaja lühendite õpetus, milliseist

lk 7: vastava katse olen sooritanud "cum laude". Loengud paleograafias on osutunud ootamatult väga aega nõudvaiks, kuna tuleb osa võtta ka õhtupoolikuil korraldatavaist käsikirjade ja miniatuuride projektsioon-õhtuist. See kõik on kahjustavalt mõjustanud arhiivi otsese töö kiirust. Diplomaatikast kuulen loenguid keskaja paavsti sekretariaadi korraldusest, mis pakkuvad abi suppliikidega tegevuseks. Lõppeks ajaloolise filosoofia ja metoodika alal on Rooma riigiülikoolis lõppenud neil päevil sissejuhatav osa, mille kuulsin Giovanni Gentile juures. Paralleelselt on toimunud õpingud ka Saksa Ajaloolises Instituudis.

Tuleviku väljavaated tööks oleksid järgmised:

On selge, et esialgsete uurimuste keskkohaks peab jääma Vatikani arhiiv, kuigi andmeid Eesti kohta võib leida ka muis Rooma ja Itaalia impeeriumi arhiives. Ei vaja enesestmõista erilist õigustust Vatikani arhiivi eelistamine teisile ürikute kogudele. Sellise eelistamise põhjusi tuleb otsida ajaloost: intensiivsemad suhted olid Baltimail paavsti tooliga. Pealegi arvestades seda, kuivõrd on piiratud ühe inimese tööjõud, tuleb hoiduda enese pillamisest kõikjale. Neil kaalutlusil peagu kogu aja aruande ajastki olen pühendanud tööle Vatikanis, soovides koduneda ennekõike temas ja jättes tulevikuks tutvumisretki muisse Rooma ja välispoolseisse arhiivesse. Vaatamata tõigale, et Vatikani arhiiv on avatud üldiseks kasutamiseks üle 50 aasta ja ta kohta leidub arvuliselt mitte just vaene kirjandus, orienteeruda temas on esialgu kaunis raske. Sellise sisseelamise kogemusi olen puudutanud esimeses aruandes Vabariigi Presidendi Kantseleile [kuhu see on kadunud?] ja antud hetkel on asutud ka erilise kirjutise valmistamisele Vatikani arhiivist, arvates, et tutvustades nende andmeiga

lk 8: meie teadlasi kergendan teataval määral samaloomulise töö neile, kellele tulevikus võimalduks siin töötada.

Konkreetsemalt oleks ligemate kuude töö kahesugune:

1. repertooriumi (loenduse) koostamine eesti ajaloo aineil kõigis saadaolevais osakondades ja

2. leitud ürikute kopeerimine ja pildistamine nende teadusliku väljastamise otstarbel.

Loenduse sihiks on määrata kindlaks ainistu asukoht, ta piirid, hulk, anda võimalus temas orienteerumiseks ja koostada peajoonis ülevaade selle sisust, ühesõnaga - kergendada tuleviku teaduslikku tööd nii loendatud fondo uurimisel kui ka otsinguil veel loetlemata osakondades. Ürikute publitseerimine peab käiku panema uue ajaloolise materjali.

Märgistatud ülesandeist olenevalt näib antud hetkel otstarbekohane jätkata tööd kahes paralleelsuunas: 1) asuda suppliikide väljaandmise töö ettevalmistamisele, kusjuures on hädavajalik teostada nende fotostaatiline kopeerimine (antud hetkel umbes 600 ürikust) ja 2) jätkata Vatikani arhiivi teiste fondide tutvumistöid, mille juures on loomulik jätkata töö sealt, kus ta katkestanud L. Arbusow.

Seoses sellise töökavaga oleks mõeldav järgmiste kogude publitseerimise ettevalmistamise töö:

1. Acta Pontificum Estonica,

2. Kultuur-diplomaatilisi mälestusi (suhteid) Liivimaa ja Vatikani vahel,

3. Eesti ja Vatikan (resp. Itaalia). Ajalooliste ürikute ja uurimuste kogu, mis käsitleks Itaalia-Eesti vahekorda keskajal.

NB: 2. kogusse tuleks võtta materjalid, mis moodustaksid kogusummas

lk 9: enamvähem tervikulise ühtlase kogu: missioonide ja saatkondade ajaloo ürikud, allikad, milliseil lähem side ühe või teise rahvusvahelise kavaga või ettevõttega; tuntumate ajalooliste isikutega seotud andmed või üldiselt need, mis haaravad teatavat ajastut, kui selline evib sisemist terviklikkust ja iseseisvat tähtsust.

3. alla läheksid: arhiivide ja raamatukogude loendused; üksikürikud, mis otsese või kaudse sideme puudumisel antud missiooni (või saatkonna või ettevõtte) ajalooga, ei leidnud ruumi "Mälestusis", igat liiki aruanded, uurimused, märgendid jms.

Vastavate volituste saamisel tuleks välja töötada üksikasjalikum kavand ja esitada kinnitamiseks Eesti Teaduste Akadeemiale.

Tuliprobleemidest antud hetkel on muidugi fotode valmistamise majandusliku külje lahendamine. 3000 liiri (s.o. umbes 600 Ekr), millised vajaksin kiiresti koopiate valmistamise läbiviimiseks, puuduvad praegu, kuid milline summa tuleks tingimata hankida. Pealegi tuleb siin arvestada ja hinnata aega, kuna Vatikani fototöökoda töötab kaunis aeglaselt.

Läkitades käesoleva aruande, paluksin peamiselt arvestada just seda ja võtta ette vastavad sammud selle küsimuse lahendamiseks.

Aruanne esitatud Eesti Teaduste Akadeemiale 15. märtsil, 1940.a."

lk 10: algab Kurtna ülevaade
"14. ja 15. sajandi suppliigindusest". REGISTRI DELLE SUPPLICHE - REGESTRA SUPPLICATIONUM (1342-1419).

Võrdle: P. Bruno Katterbach OFM, Inventario dei registri delle suppliche. Città del Vaticano 1932. Dr. Arthur Motzki, Livonica aus den Supplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 - 1366 Mai 9), Mitteilungen aus den Livländischen Geschichte, Bd. 21, Heft II. Riga 1921. L. Arbusow, Römischer Arbeits Bericht II (Acta universitatis Latviensis XX, 1929), lk. 622-645; Idem RA, III (Acta universitatis Latviensis, Filologijas un Filosofijas Fakultates serija I, 3), lk. 150-152; Idem RA IV (Acta univ. Latv. Fil. u. Filos. fakul. s. II, 4), lk. 387-388.

Töökava ajaline piiritlus.

Clemens VI (1342, mai 7 - 1352, detsember 6)
Innocentius VI+) (1352, detsember 18 - 1362, september 12)
Urbanus V (1362, september 28 - 1370, detsember 19)++)
Clemens VII (1378, september 20 - 1394, september 16)o)
Benedictus XIII (1394, september 28 - 1417, juuli 26)oo)
Martinus V (1417 - ).

-------------------------
Kurtna allmärkused:

+) Innocentius VI 10. valitsemise aastast puuduvad kõik suppliigid. Kahest suppliigist on ärakiri Vatikani arhiivis (Instrumenta Miscellanes 5439, fol 7). Samas kaustas on ka teisi I. VI 9. valisemise aasta suppliike. Vrdl. Reg. suppl. vol. 35, ff. 251-253; 310-310-v.

++) Urbanus V aastad 5-8 puuduvad täielikult. Samuti puuduvad kõik köited järgmiste paavstide valitsemise ajast: Gregorius XI (1371-78), Urbanus VI (1378-89), Innocentius VII (1404-1406), ja Gregorius XII (1406-1415). Bonifatius IX (1389-1404) ajast eksisteerib ainus köide ta 5. valitsemise aastast (1394. a. september ja oktoober) mõningate lehtedega. See köide oli varem Saksas Eichstätti raamatukogus, märgistatud Cod. in fol. 174, kuid toodi üle Vatikani arhiivi 5. aprillil 1932. a. ning asub nummerdamata 104. ja 105. supliikköite vahel. Võrdle kirjeldust G. Erleri, Ein Band des Supplikenregisters Bonifatius IX. in der Königlichen Bibliothek zu Eichstätt, ilmunud kogus "Historisches Jahrbuch VIII" (1887), lk. 487-495 juures ja ühtlasi L. Arbusowi RAB II, lk. 640-641.

Samuti puuduvad kõik köited antipaavstide Aleksander V (1409-1410) ja Johannes XXIII (1410-1415) ajast. Cfr. seeüle Br. Katterbach, Inventari ... lk. 7, märgend 1.

lk 11: Vormsi konkordaadiga 1122. a. oli korraldatud paavsti ja keisri vahel küsimus piiskopkondade haldamisest. Riigipead evisid õiguse vabaks piiskope valimimiseks, kuid paavstid olid siiski säilitanud suure mõju piiskoplikele ja teisile kiriklikele ameteile nimetamisel. Vaidluste korral valimistel appelleeriti kuuriasse ja viimasel oli õigus nimetada oma poolt piiskop. 1)

-------------
Kurtna allmärkused:

o) Clemens VII antipaavsti kõik olemasolevad registrid on on väljastanud E. Göller: Repertorium Germanicum I, Clemens VII von Avignon, Berlin 1916. Mis puutub suppliike, siis on need läbi töötatud puudulikult, mis selgus mu töö jooksul livonicate alal. Gölleri töö "relatiivsusele" vihjab ka L. Arbusow. Igal juhul lüngad on kaunis arvulised. Sellest paavstist leidub Vatikani käsikirjade raamatukogus üks köide suppliike Codex Barber. lat. 2101. E. Göller väidab, et need on originaalsuppliigid (l. c. p. ll sq.), kuid üsna vastupidisel arvamusel on P. Br. Katterbach. Ent viimane (cfr. Inventari, pg.7 märgend 2) ei esita oma väite kinnituseks ühtegi põhjendit.

oo) Benedictus XIII antipaavsti suppliigid pole seni üldse käsitust leidnud, peamiselt põhjusel, et põhjamaadega oli sel paavstil üsna vähe suhteid. Sirvides selle paavsti registreid selgus, et on võimalik leida ainult üsna piiratud arvul suppliike Freiburgi piiskopkonnast.

1) Vt. seeüle A. Motzki, Urkunden zur Caminer Bistumsgeschichte, Heft 1 der Veröffentlichungen der historischen Kommission für Pommern. Stettin, 1913, pg.1 jj.

Lisaks on "maximi momenti": Kirsch, Die päpstlichen Kollektorien in Deutschland etc. 1894 ja A. Motzki, Avignonesische Quellen zur Geschichte des Ordenslandes, Braunsberg 1914.

Allpool püüan vältida paavstliku kantselei terminoloogiat, kuna mitmele oskussõnale puudub mul julgus antud hetkel vastete loomiseks. Olgu antud ainult lihtsamad:

provisio - nimetamine

confirmatio - kinnitamine

expectatio - pärimisõigus

translatio - üleviimine, ülekanne

resignatio - tühistamine

postulatio - nõudmine.

lk 12: Samuti oli paavstidel lõppotsuse õigus sellistel juhtudel kui nimetamine, kinnitamine kohale, pärimisõiguse täiendamine, tühistamine, jt. Neil puhkudel oli vajalik kantseleisse sisse maksta kindel lõiv.

Benefiitside annetamise, maksvast seadusest vabastamise kaudu kasvas paavstide mõju piiskopkondades üha suuremaks. Erilise tähtsuse evisid need vahekorrad Avignoni paavstide ajal. Sel ajal laiendati eriti nimetamise ja pärimisõiguse piire.

Tavaliselt pöördusid piiskopkondade vaimulikud või eraisikud, kes kes soovisid soetada endile mõnda kohta, paavsti hoovi poole armupalvega+) (Gnadengesuch) - suppliigiga ja palusid kas ühe nimetamise võimaldamist või kinnitamist, tulevikus vabanevat kohta, jne. Paavstide poolt jaatavalt lahendatud (otsustatud) palved või armuotsingud kanti sisse vastavaisse registreisse, millised said suppliikide registrite nimetuse. ++)

----------------------
Kurtna allmärkused:

+) Vaata selle üle Sägmüller, Lehrbuch der katolischen Kirschenrechts, Freiburg 1909.

++) Suppliikregistritega on seni tegelenud ainult vähesed teadlased. Sakside jaoks on need läbi töötanud Schmidt-Kehr, Päpstliche Urkunden und Regesten, 2 Bände, 1886-1889; Reinimaade ja Lotringi jaoks - Sauerland; Konstantsi provintsi kohta - Rieder; Breslau - Carl Lux; Belgia piiskopkondade jaoks Berliere, Pommerni ja Liivimaa jaoks (osaliselt) A. Motzki. Viimane on läbi töötanud registrite esimesed köited 1-46 (vanasti 1-43) ja on töö katkestanud Urbanus V 4. aastal, millal algab tühimik suppliikide kogus. Ent 1932. a. on P. Br. Katterbach sooritanud põhjaliku suppliikregistrie ümberkorrastuse, mistõttu kõigi nende teadlaste töö nõuab järelevaatamist ja vähemalt ümbermärgistamist uue paginatsiooni alusel.

Liivimaa suppliike on suure hulga (umbes 600) märgistanud Skandinaavia teadlased "Põhjamaade Ajaloolisest Ekspeditsioonist" (vt. mu esimest aruannet) prof. L. Arbusowi jaoks, kes neid märkmeid on esitanud oma II, III ja IV aruandes.

Põhjaliku kirjanduse Suppl. kohta leiad Br. Katterbachi juures tema "Inventari dei registri delle suppliche" pg. VIII-X. Siin olgu antud tähtsamad tööd XIV sajandi suppliikide kohta:

P.A. Munch, Aufschlüsse über das päpstliche Archiv. Aus dem Dänischen übersetzt von S. Loewenfeld, Archivalische Zeitschrift IV (1879), 66-149.

P. Kehr, Bemerkungen zu den päpstlichen Supplikenregistern des 14. Jahrhunderts kogus: Mitteilungen des Instituts für österr. Geschichtsforschung, VIII (1887), 84-102.

G. Erler, Ein Band des Supplikenregisters Bonifatius IX. in der kgl. Bibliotek zu Eichstätt, Histor. Jahrbuch VIII (1887), 487-495.

E. Göller, Zur Entstehung der Supplikenregister, Röm. Quartalschrift, XIX (1905), 194-196.

U. Berliere O.S.B. Analecta Vaticano-Belgica, I (1906), IX-XXXIII, ib.V (1911), VII-XXIV.

H. Breslau, Handbuch der Urkundenlehre, II, 1 (1915), 11-17.

E. Göller, Repertorium Germanicum, Vol. I. Clemens VII von Avignon (1916), pp.3aq.

Br. Katterbach, Specimina supplicationum ex registris Vaticanis. Subsidiorum Tabularii Vaticani vol.II extra (1927) pp. XIV-XVII.

L. Arbusow, tsiteeritud kohad aruandeist.

lk 13: Nende registrite päritolu on senini selgitamata o). Nad algavad Clemens VI (1342) esimese valitsemise aastaga ja kaovad Urban V neljandal valitsemise aastal (1366) oo). On säilunud 46 ooo) köidet aa. 1342-1366, kuid puuduvad paljud leheküljed ja isegi kaustad. Benefiitsiad on sisse kantud kirikute ja provintside järele +). Need oleks Avignoni paavstide registrid. Mis puutub Rooma 14. sajandi paavste, siis on nende suppliikregistrid kadunud. Nad algavad alles Martin V ajal sulgudes vahenditult kahe antipaavsti Clemens VII ja Benedictus XIII köiteile.

Antud hetkel on Vatikani arhiivis 7363 suppliikköidet, kusjuures ainult 15. sajandile langeb üle 1000 köite. Need köited sisaldavad armupalveid, millised juhitud paavstide poole aa. 1342 kuni 1899, millal paavst Leo XIII kaotas suppliikide registeerimise ameti ++). Selles tohutus ainestikus puuduvad enesestmõista poliitilised aktide osad. Samuti ei sisalda nad tavaliselt üksikasjalikke andmeid piiskopkondade ja koguduste suhete kohta. Pea eranditult on nad palved vakantseile kohtadele või pea vabanevaile madalamatele ameteile. Kuid nad pakuvad rikkalikke biograafilisimärkmeid, kuigi paljud nimed on kahjuks sisse kantud vigadega. Edasi leiavad siin käsitluse aadlike suhted üksikperedega ja kuuriaga, perekondade ajalugu, ülikoolide töökäik ja üksike piiskopkondade ja koguduste tegevus. +++)

-----------------
Kurtna allmärkused:

o) Suppliikide tekkelugu on pikemalt käsitlenud (peale ülalesitatud teoste 14. s. suppliike kohta): H. Denifle, Die Entstehung der Universitäten des Mittelalters bis 1400, I. lk XX ss.

E. Göller, Mitteilungen und Untersuchungen über das päpstliche Register- und Kanzleiwesen im 14. Jahrhundert, Rom, 1904. kl 74. Idem, Beiträge zum päpstlichen Kanzleiwesen des 13. Jahrhunderts. MIÖG, XVII, lk 413 (art. 9). Ja eriti väärtuslikke andmeid annab teos "Vitae paparum Avinionensium II" (Pariisis 1693), lk 214 ja 232. Võrdle samuti A. Motzki, Livonica ... Mitteilungen aus den Livl. G. Bd. 21, II, lk 104.

oo) Tekkeaja määramise kohta vt. Kehr, Bemerkungen ... lk 86. Rieder, Römische Quellen zur Konstanzer Bistumsgeschichte, Innsbruck 1908, lk XV.

ooo) Vana numeratsiooni järele 43.

+) Parima suppliikregistrite kirjelduse annab Berliere, Analecta Vaticano-Belgica Tom. I, Clemens VI, Roma 1906, lk XXX ss.

++) Cfr. Archivio della Dataria apostolica, Registro delle corrispondenze in partenza dall'ufficio di Segreteria. nr. 105 a. 1899.

+++) Suppliigid sisaldavad paiguti ka selliseid andmeid, milliseid oleks asjata otsida bullades või brevides, mis saadetud ühe suppliigi järele (dietro una supplica). Selletõttu on omaette teaduslik distsipliin uurida ja võrrelda suppliike kommuunregistritega (Vat. ja Laterani reg.), milliseis sama suppliik kordub ühe privileegiumi kujul.

lk 14: Kuue paavsti suppliikköited, millistega tegelesin sel korral on ühetaolised pappkaantega paberköited suures kaustas, väga tugev paber on niiskuse all paiguti väga kannatanud. Lehekülgede nummerdamine on läbi viidud prantsuse süsteemi järele. 1932. aastal on Vatikani arhiivijõud korraldanud ümbernummerdamise lehe alumisel paremal serval. Üksikud suppliigid on korrastatud kronoloogiliselt, kuid üsna tihti esineb ka hilisemaid sissekandeid. On selge, et sissekandmine toimus vähehaaval ja mitme isiku poolt ühel ajal, mis nähtub erinevast käekirjast ja tindist.

Väga tihti esineb suppliigist vasakul suur täht, milline tähistab käsiteldava piiskopkonna nime algtähte. Peale selle võib leida ka arvukaid valemeid (vormulaare) nagu "extra", "remissio", "habilitatio", "dispensatio super matrimonio" de absolutione jt. - nood märkmed käivad antud suppliigi sisu kohta. Paremal küljel esineb tihti märgend "pro camera" (pro Ca.).

Suppliike võib otsekohe jaotada kahte suuremasse kategooriasse: üksiksuppliigeks ja kogusuppliigeks (nn. rotuli). Nood viimased jagunevad omakorda eriliikidesse. Rotuli koondavad endisse vahel mitu sada üksiksuppliiki.

Need rotulid esitati piiskoppide poolt peamiselt, kuid ka kardinalidelt, ülikoolelt, vürstidelt paavstile. Nad lahendati (otsustati) tavaliselt ühe kuupäeva all märgiga "Fiat de omnibus non cancellatis".

Teine liik rotuleid on see, milline koostati paavsti kantseleis. Seal koondati samasisulised suppliigid, lühendati, milled paavst ühe "fiat'iga" otsustas. Need kannavad nimetuse "Rotuli pauperum clericorum" või "rotuli confirmationum" (vahel on lisatud "auctoritate apostolica") või lõppeks "rotuli resignationum et permutationum".

Seega esitab viimane liik rotuleid ainult lühikese kokku- või väljavõtte esitatud originaalsuppliikidest, kuna esimene liik rotuleid annab edasi originaalsuppliigid. +)

-------------------
Kurtna allmärkus:

+) Kuuria ametiasjade käigu kohta cfr. A. Motzki, Livonica ... Mitt. Bd. 21, II. Geschäftsgang der Kurie. lk 106-110.

lk 15 algab Regestra Supplicationum. Köited 1-166.
I osa kujutab endast Kurtna sõnul Motzki töö kontrollivat lugemist, parandamist, ümbermärgistamist ja täiendamist; köited 1-46. Nimekiri algab 1342, oktoober 11 ja lõpeb kausta lk 17, aastaga 1366 mai. Põhiliselt mainitakse Tartut (Episcopus Tarbatensis) ja Saaremaad (Eccl. Osiliensis), aga vilksab ka tuttavlikke nimesid, nagu Magnus Suessiae, Godfridus de Bremen, Nikolaus de Ixkulle (1357, jaanuar 10), Nic. de Tisenhusen Eccl. Osiliensis (1359, veebruar 12), Conradus electus Osilien (1363, juuli 28), Thidericus Vrezen Tarbaten (1364, märts 1), jne, kel suurem huvi, loeb Saagast. Mõni targem inimene loeb siit ilmselt veel midagi välja, mind on paraku õnnistatud ülikooliaegse haridusreformiga, mis mingil kummalisel põhjusel kaotas ära õppekavast ladina keele, nii et minu teadmised on sel alal kahjuks pigem kahvatud.

lk 18 kannab pealkirja
II. "Grand schisme" aegseid paavste (1378-1417). Urbanus VI (1378-1389), Bonifatius IX (1389-1404), Innocentius VII (1404-1406), Gregorius XII (1406-1417). Nimedest hakkavad silma Tartu ja Saaremaa, Joh. Lodex, Hartwicus de Eckeren Osiliensis eccl., jmt.

Lk 19 kannab pealkirja
III. Martinus V aeg alates 1417, köited 105-166, lõpetamata. Mainitakse Riiat, Saaremaad, Tartut, Tallinnat, Kuramaad. Nimekiri lõpeb lk 22.

Lk 23 algab Kurtna ülevaade fondist "Ospizio dei convertendi". Sissejuhatuseks ütleb Kurtna nii:
"Vatikani arhiivis on antud hetkel hoiul 15 köidet registreid. Võib eraldada kaks paralleelseeriat: üldjuhendit (Registro generale) ja arveraamatuid (spese fatte per gli ospiti). Esimesest liigist on säilunud 5 köidet, teisest 9. Üks köide on erilise loomuga. Nimelt on sellesse sisse kantud saabunud külaliste jutustised nende päritolust, elukäigust, motiividest, millised andsid tõuke katoliku usku pöördumiseks jne. Selliseist üliväärtuslikest märkmeist on aga meieni jõudnud ainult mõni sada lehte (nr. 1148 - 1952 mõningate lünkadega). Liivimaalt on nimetatud köitesse sisse kantud ainult 4 isikut."

Ülejäänud sissekanded on itaalia keelest ülalmainitud fondist. Mõnikord koos Kurtna selgitava eestikeelse märkusega. Mainitud on nimesid Liivimaalt, Narvast, Revalist jpt, nt rootslane Stenghel Liivimaalt Pärnust, rootslane Karl de Wyboedt Revalist, rootslane Staelgren Narvast, Johannes Godefridus, cancellista in Reval (anno 1775), jmt.

Alates lk 28 kirjeldab Kurtna märkmeid kitsast märkmikutaolisest kaustast, kus on 590 sissekannet. Tekst on itaalia keeles, nimedest on mainitud nt Aleksander Karl Curtio?, arsti Pärnust anno 1678, luterlast Stenghet Pärnust, Maria Elisabeth de Dornsteini Narvast novembris 1717, jmt.

Lk 33 ja 34 on fotokoopiad, tõenäoliselt mingi fondi nimekiri üsna selgelt loetava käekirjaga aastast 1622.

Lk 35-38 võib kausta lõpust leida Otto/Otu Liivi allkirjaga kirja Eesti Teaduste Akadeemiale, kus ta kirjutab 26.04.1940 nii tööst Vatikanis kui ka Kurtnast nii:

"V.A Eesti Teaduste Akadeemiale"

Vastuseks Teie kirjale 24.IV 40 nr. 50 teatan, et minu arvates oleks väga tähtis teostada Eesti ajaloo huvides uurimistöid Vatikani arhiivis. Kuid on tähtis, et see töö seataks juba alguses õigele alusele. Isikuil, kes tahavad tulemustega töötada Vatikani hiiglaslikes arhiivikogumites, peavad olema sellekohase huvi kõrval veel suured teaduslikud eeldused. Tuleb tunda põhjalikult Eesti ajalugu, eriti vanemat kuni 17. sajandi algupooleni, rõhutatult hästi Eesti vanemat kirikulugu. Selle kõrval tuleb põhjalikult tunda mitmeid keeli, (eriti hästi ladina ja itaalia keeli) ja mitmeid ajaloo-abiteadusi, esijoones paleograafiat. uurija peab hästi tundma nende teadlaste tööd, kes on Eesti või Baltimaade suhtes juba töötanud Vatikanis (ja neid on rohkesti), et mitte teha asjatut tööd. Lisaks balti ajaloolaste väljaannetele tuleb tunda sakslaste, poolakate, Skandinaavia maade teadlaste poolt avaldatud ürikutepublikatsioone. Et kohapeal edukalt saaks töötada, peaks muretsema sinna rea Eesti ajaloo alalt ürikpublikatsioone, käsiraamatuid ja eriuurimusi. Need on Roomas praegu väga puudulikult esindatud. Suuremail mail töötavad Roomas eri instituudid või ekspeditsioonid rohkearvsete kaastöölistega. Kuna Eesti seda ei suuda, tuleb neil üksikisikuil, kes seal töötavad, omada vähemalt küllaldaselt abivahendeid teadusliku kirjanduse näol.

Olen küsimusest juba aastaid huvitatud olnud. Mitme aasta eest leppisin kokku ühe oma tuttava, tuntud hollandi uurija, prof. J. Kleijntjens'iga, kes aastakümneid on töötanud Roomas ja avaldanud suuri publikatsioone ja uurimusi, et ta koostaks Eesti ainestiku suhtes Vatikani arhiivis nendes osades, kus seni veel töötatud pole, R. Keskarhiivi jaoks nimestiku. Töö on jäänud seni teostamata, ja seda suurel määral küll selle tõttu, et vastav uurija ei tunne küllalt hästi Eesti ajalugu ja meie ajalooalalist kirjandust, mida talle soovitud määral Rooma saata R. Keskarhiiv ei suutnud.

Minu arvamise järele - olen kogunud aastate jooksul erikirjanduse kaudu andmeid Vatikanis asuva eesti ainestiku kohta - tuleb seada esijoones küsimus: mida eeskätt tahame saada töötamise kaudu Vatikanis? On nimelt võimalik, et ülesandeks seatakse ülevaate saamise sealasuvaist ainestikest kas nimestikkude või regestide näol, mis umbkaudseltki juhiks neile materjalidele, mis arhiivis asuvad ja mis juba tuntud või seni veel tundmata on. Teine võimalus on teatava konkreetse ja kitsama uurimisteema piiridel sooritada Vatikani arhiivis uurimusi. Kolmas võimalus on alustada mõnes seni veel meie ajaloo suhtes kasutamata fondis materjalide üksikasjalikku ja tühjendavat läbivaatamist, nende nimistamist või kopeerimist või fotostateerimist. Kõigi nende võimaluste juures kerkib alles küsimus hiljem töötulemuste avaldamiseks. Kõik need võimalused on aga aeganõudvad, kui arvesse tuleb ühe töötaja alaline pikemaaegne viibimine kohal. Suuremat arvu aga meie vaevalt suudame tööle rakendada.

Majanduslike võimaluste olles oleks mõeldav, et vastav teadlane, kes uurimuse endale võtab, kohale sõites rakendab tööjõu tööle, töötades ise ja andes oma abilisele juhiseid töötamiseks pikemaks ajaks, ise tööd ajuti kontrollimas käies kohapeal.

Millist võimalust esijoones teostada, tuleks veel lähemalt kaaluda. Kuna ma kunagi pole Vatikani arhiivis töötanud, võib mul olla kergesti ekslik ettekujutus küsimusele lähenemisest. Siiski pooldan ma kõigepealt teatava orienteeruva ülevaate saamise võimalikkust. Sellele võiks lisanduda juba hiljem eriteemal või eri fondis töötamise.

Eelpool avaldatust selgub, et isik, kes ka teatava uurija abilisena töötaks Vatikanis, peab olema tugeva teadusliku ettevalmistusega. Mis hra Kurtnasse ses suhtes puutub, siis isikliku paarikordse kokkusaamise järgi Tartus 1939. a. detsembri algul ning hra Kurtna ja minu vahelise kirjavahetuse põhjal, mis algas juunis 1939, võin kinnitada, et tal sellealalise töötamise vastu igatahes on elav huvi. Püüdsin kontrollida tema teaduslikke eeldusi. Mulle tundub, et hra Kurtna peaks k õ i g e p e a l t tutvuma põhjalikult Eesti ajalooga, mille lähem tundmine tal kindlasti veel puudub. Juhtisin tema tähelepanu sellele asjaolule. Ta ütles, et ise tunneb siin suurt lünka (mida ta ka oma aruandes mainib) ja lubas seda täita. Kuivõrd hra Kurtna omab üldist ajalooteaduslikku koolitust ja süsteemitunnet, täpsust, metoodikat, ajalooallikate kriitikat, mis on tarvilik arhiiviuurimuste juures, selles pole ma teadlik. Tema aruande juures olevad lisad igatahes on veel õige abitud. Paleograafias ütles ta end veel nõrga olevat ja lubas astuda Roomas paleograafia kooli. Nagu nähtub tema aruandest, on ta seda teostanud. Õpingud seal minu teada kestavad aga vähemalt paar aastat. Samuti tuleks õppida hr. Kurtnal kronoloogiat ürikute dateerimise oskuse omandamiseks. Õpingute kõrval võiks hr. Kurtna mõnevõrra ju töötada Vatikani arhiivis, kuid täie tööjõuga olles vastavate õpingute sooritamisel. Ladina keelt ütles hr. Kurtna end vabalt valdavat. Tema võimisi sel alal minul polnud võimalik kontrollida meie võrdlemisi lühikestel kohtamistel. Andsin talle kirjalikult juba varem ja hiljem ka kokkusaamistel ülevaate neis küsimustes orienteerivast kirjandusest Eesti ajaloo alal, mis ta osalt nähtavasti on kasutanud (vt. aruanne). Omas kirjas mulle kurdab ta aga kirjanduslike abivahendite puudumist kohapeal, otse "kannatusega" (nii on ta kirjas mulle Roomast 15. III 40) tunduvat, kaugusest tingitud kontakti puudust Eestis asuvate ajaloolastega, kes teda abistada suudaksid, ning ka arhiivinduslike ja ajalooliste terminoloogiliste teoste puudust, mille all näib kannatavat ka ta teaduslik väljendusstiil ajaloolistes ja arhiivinduslikes eriküsimustes. Kauge vahemaa tõttu ongi Eestist väga raske juhtida hr Kurtna tööd koha peal, veel enam seda kontrollida. Nõu on võimalik anda rohkem üldistes ja sagedasti ebaolulistes küsimustes. Sõit selleks kohapeale Rooma võiks aidata märksa rohkem, kuid mitte määravalt, kui sõitjal endal puudub lähem ettekujutus Vatikani ainestikust. Ühtlasi on vajalik sel puhul kaasa võtta mõnevõrra ajaloolist kirjandust, töö otstarbel kohapeale jätmiseks. Uurija, kes töötab kohapeal üksinda, kaugel Eestist, peab olema teaduslike eelduste kõrval teadlik, millist ülesannet tuleb tal lahendada, et siis selles suunas initsiatiivikindlalt ja järjekindlalt töötada.

Mis hr. Kurtna palvesse, talle fotostateerimiseks määrata kr. 600.-, puutub, siis pole mulle hr. Kurtna aruande põhjal siiski küllalt selge, miks nii kiire on fotostateerimisega. Minu arvates ei saaks hr. A. Kurtna veel mõelda ulatuslikumate publikatsioonide peatsele avaldamisele, selleks kulub veel õige rohkesti eeltööd, kui ta publikatsioonide väljaandmisele võiks mõtlema hakata. Seetõttu publikatsioonikava arutamine tundub mulle praegu pisut enneaegne ja etteruttav.

Minu arvamine oleks, et hr. Kurtna peab kõigepealt lõpetama ajalooteaduslikud õpingud E e s t i a j a l o o, ajaloolise uurimuse metoodika, allikakriitika, paleograafia j.m. abiteaduste aladel, selleks, kui vaja, ka kodumaal ülikooli juures või muul teel Eesti ajalookirjandusse süvenedes. Ühtlasi peaks kontrollitama hr. Kurtna õpinguid, teadmusi ja tegevust (seda siiski mitte tema kahtlustamise, vaid tema abistamise ja talle juhiste andmise mõttes). Esialgseks ülesandeks võiks hr. A. Kurtnale õpingute kõrval ta Roomas viibimisel määrata Vatikani arhiivifondidest orienteeriva nimistu (koos regestidega) valmistamise, millist ülesannet ta ise oma aruandes märgib kui esimest, mis oleks talle vajalik edaspidisel töötamisel kui ka meie ajaloo uurimusele.

See oleks praegu kõik, mis mul Teie poolt mulle seisukohavõtmiseks saadetud aruande kohta oleks öelda, silmaspidades lühikest aega, mis vastuse tähtajani oli kasutada muude tööde kõrval.

Lisa: A. Kurtna aruanded.

Tartu, 26.IV. 40

O. Liiw"

Sellega kaust lõpeb.

Liivi vastus on ausalt öeldes paljusõnaline, kuid suht sisutühi. Või siis juba baaside lepingu järgsete olude tõttu ettevaatlik. Liiv tunnistab ise, et ei tea ööd ega mütsi, mismoodi töö Vatikani arhiivis välja näeb ja jätab oma targutav-heietavas vastuses täiesti tähelepanuta asjaolu, et Kurtna ON JUBA VATIKANIS alates 1936 ehk neljandat aastat, et ta ON JUBA ÕPPINUD PALEOGRAAFIAT üle aasta, et ta MÕISTAB NII ITAALIA KUI LADINA KEELT keskmisest eestlasest (ja arvatavasti ka Liivist) kõvasti paremini ning on hetkel üleüldse parim variant, mis Eestil kasutada on. Juba 1939. aasta ajaleheartiklid Kurtna õpingutest Vatikanis andsid aimu nii mitmete keelte oskusest, milleni Liiv ilmselt ei küündinud kuidagi. Saata Kurtnale ajalooalased üllitised postipakiga Eestist Rooma poleks olnud just keeruline ülesanne. Pigem oli asi juba selles, et Kurtna oli Vatikanis arhiivis tööle määranud Päts (juba 1939, seega on Liivi heietused sellele tööle sobiva inimese üle eriti imelikud), Kurtna suhtles Saksa Ajalooinstituudi tegelastega Roomas, ise ilmselt hoomamata, millised pilved see tema pea kohale kogub Nõukogude okupatsiooni alla sattunud Eestis, jne. Liivi sõnadest kumab läbi Kurtna suur huvi teema vastu, seega tekib küsimus, kas Kurtna ikka töötas mingi mitme riigi luure kasuks raha eest, või hoolis ainult ja ainult sellest, et oma uurimistööle rahastust leida ja seda, mida ta armastas, edasi teha.

Mina seega ei nõustu Erelti sõnadega tema artiklis, et Kurtna oli 10 aastat Siberis "välja teeninud". Esiteks polnud MITTE KEEGI eestlastest mingit Siberit "välja teeninud" ja teiseks, nagu ka Liivi kirjast tegelikult natuke saab aimu, mängis Eesti pahatihti ise oma säravad ja targad mingis võtmes maha, jättes tahtlikult või tahtmatult nende talendi märkamata või rakendamata.

Olgu sellega, kuidas oli, ma mõtlen sageli kahetsusega sellele, milline oleks võinud olla Eesti, kui me poleks 50 aastaks sotsialistliku ikke alla sattunud, kui meie parimaid poleks 1940-41 maha notitud, kui meid poleks laastanud sõda ja Siber, kui meie targad ja säravad oleks saanud oma elu lõpuni elada ja oma teadmiste pagasi kellelegi edasi anda? Sõja hammasrataste vahele jäid sageli just intellektuaalid. Kui Kurtna oleks saanud oma tööd Vatikanis jätkata, mida me teaks täna Eesti kohta? Nüüd peab keegi poolelijäänud tööd jätkama. Kellel oleks sellised teadmised kõrvale panna, nagu seda olid tollal Kurtnal, 26 keelt suus ja põletav tahe olukorrast viimast võtta?