Lugu sellest mehest jõudis minuni sellist rada pidi.
Ühel õhtul sain FBs sõbrakutse ühelt natuke eakamalt ilmakodanikult A. H., kes oli kuskilt juhtunud nägema mu kirjutist kindral Nikolai Reek'ist. Ennast tutvustades jagas mu uus sõber muu hulgas ka lugu, kuidas ta kunagi Eesti Kongressi ajal saanud Estonia kontserdisaalis jutuotsale tõlkija Ain Kaalepiga ja kuidagimoodi tulnud juttu viimse sõja ajal kaduma jäänud A. H. hõimkondlasest, kaptenmajor Tiido Krausist (hilisema nimega Tiido Kore). Too olnud esimese Eesti aegu mereväes ja sõbralikes suhetes admiral Johan Pitkaga. Jutustaja elanud tollal oma emaga Tapal. Pitka jälle käinud sageli Väike-Maarjas, olnud teisel kuulu järgi seal vist isegi suvekodu olnud. Igatahes tulnud kord kaptenmajor sugulaste poole kohvile, admiral Pitka ühes.
Seepeale rääkinud Kaalep loo, kuidas tema viibinud koos kaptenmajor Korega Tartu vanglas. Kui NKVD mehed Koret pinnima hakanud, tahtnud nad teada Pitka asukohta, Kore aga polevat seda tegelikult teadnud. Igatahes alustatud piinamist, Kore olnud aga suur ja tugev mees, raputanud pisikesed NKVD-putukad endalt maha ja tormanud uksest välja vangla siseõuele, kus ta jälle kätte saadud ja kus NKVD-lased ta püssivarrastega siis juba kambakesi veriseks peksid. Viimane pilt, mida Kaalep näinud, olnud see, kuidas veriseks pekstud ja oigav Kore paigutatud kuhugi teisele korrusele viiva trepi alla kongi ja Kaalepi arvates ta sinna ka suri.
No ma loomulikult hakkasin otsima, et mis mees see kaptenmajor Kore siis oli. Alljärgnev ongi see, mis ma üldjoontes tema kohta leidsin.
Et jutustaja mainis kaptenmajori auastet, kiikasin kõigepealt ohvitseride andmebaasi. Jah, selline mees seal tõesti oli. Kirjas oli järgmine info:
Tiido Johani poeg Kraus sündis Virumaal Jõhvi vallas Sompa mõisas 26. novembril 1887. 1915 sai Kraus tsaariarmees praportšikuks (lipnik). 4. jaanuaril 1919 nimetati mees mereväes miiniristlejal "Lennuk" vanemohvitseriks leitnanti auastmes. 26. jaanuaril 1919 nimetati Kraus juba ülemohvitseriks ja "Lennuki" komandöriks. 31.10.1919 on Kraus miiniristlejal "Vambola" leitnanti auastmes ja 15.01.1919 nimetatud "Vambola" komandöriks. 21.02.1920 on Krausi autasustatud VR II/3 ja 01.09.1920 VR II/2. 17. detsembril 1920 autasustati Krausi normaalmõõdus taluga. 22. veebruaril 1923 ülendati Kraus Läänemere laevastiku divisjonis kaptenmajoriks. 1923. aasta märtsist arvati Kraus taas "Lennuki" komandöri kohalt reservi. 1925. aastal anti talle luba kanda Karutapjat (III järk). 1936. aasta veebruaris on teda autasustatud Kaitseliidu Harju maleva rinnamärgiga. 08. juunil 1936 otsustas ta muuta nime, uus nimi oli Tiido Kore. 1938. aasta veebruaris sai Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.
Arreteeriti Nõukogude võimu vastasena 23.03.1945 ja suri paar kuud hiljem, mais 1945 Tallinna vanglas, ilmselt NKVD käsualuste käe läbi.
Seega ohvitseride andmekogu info kohaselt suri kaptenmajor Kore Tallinnas, mitte Tartus? Kas Kaalepi lugu vastab ikka tõele?
Tiido Kraus/Kore 1930ndate lõpus.
Edasi vaatasin loomulikult vanadesse ajalehtedesse ja leidsin sealtki infot.
Postimees 25.11.1927 avaldas Krausist enne tema 40-aasta juubelit terve artiklikese, kujutisel klikates peaks olema lihtsam lugeda:
Siit saame teada, et Kraus läinud Kroonlinnast merele juba 16-aastasena, sõites aastaid erinevate lippude all. 22-aastaselt astus noormees Narva merekooli ja tegi kaugsõidu kapteni eksami Magnushofis (Saaremaal? Vormsis?) ning teenis kuni I maailmasõja puhkemiseni mitmel tsaari-Vene kaubalaeval. Sõda viis Krausi esiti navigatsiooniohvitseriks, seejärel vanemohvitseriks miinitraaleril. 1915 sai sõjaliste teenete eest lipniku auastme ja nimetati sama miinitraaleri komandöriks. Tsaari-Vene valitsuse poolt anti Krausile Anna ja Stanislause ristid mõõkade ja lindiga.
Vabadussõja puhkedes astus Kraus Eesti sõjaväkke ja määrati mereväe operatiivosakonna juhatajaks, hiljem juba kogu Läänemere laevastiku divisjoni juhatajaks (nt Peipsil oli oma laevastik), ning ta võttis osa kõigist Vabadussõja-aegsetest mereoperatsioonidest ja "Luuga lahe dessantidest" (15. mai 1919).
Samast selgub ka, et tegevteenistusest lahkus Kraus omal soovil aastal 1923 (teistel andmetel 1924) kaptenmajori auastmes ja vormikandmise õigusega. Mõlemad Vabaduse Ristid on ta pälvinud vapruse eest ja lisaks on ta saanud normaalmõõdus talu ning rahalise autasu summas 225 000 marka. (Näiteks võikilo maksis 1926. aastal ca 305-325 marka, lihtsalt võrdluseks).
Poola valitsus andis talle Vahvuse risti/lahingristi ning Läti valitsus Karutapja ordeni ja Läti sõja mälestusmärgi. Inglise valitsus tänanud teda töö eest rahvusvahelises miinide koristamise komitees Londonis. Ajalehe sõnul olla sünnipäevalaps 1927. aastal tegev "Laewanduses", Eesti Laewajuhatajate Seltsis ja AS Tallinna Laewaühisuses.
Kraus/Kore miiniristleja pardal. Viide foto allservas, aasta peaks olema 1919.
Samalaadne juubelinupuke ilmus 10 aastat hiljem Krausi (siis tegelikult juba Kore) 50. juubeliks, näiteks Postimehes 25.11.1937:
Siit nüüd väga palju lisainfot ei leia, vast ainult nii palju, et Kore on merd sõitnud mitte üksnes tsaari-Vene, vaid ka Inglise, Saksa ja Skandinaavia riikide lippude all. Ka selgub siit eelnevale lisaks, et Kore on aktiivne seltskonnategelane ja võtab osa mitmete organisatsioonide tööst, tegutsedes näiteks Tallinna linnavolikogus ja Kaitseliidus. Viimane võis vabalt olla ka üheks põhjuseks, miks NKVD Koret kimbutama hakkas.
Veel üks artikkel ilmus Kore 50. juubeliks ajalehes Uus Eesti 25.11.1937 ja siit leiab juba midagi ka eelnevale lisaks:
Seega õppis Kraus/Kore noore poisina Repniku vallakoolis ja Jõhvi ministeeriumikoolis. Narva merekooli on siin nimetatud Peeter I nimeliseks. Kaugsõidukapteni eksami sooritas 1913. Punaste sissetungimisel Eestisse oli üks neist, kes hakkasid mereväge organiseerima.
Lisaks saame rohkem teavet ka Kore seotuse kohta Kaitseliiduga: Kore oli kuni 1928 Tallinna malevkonna pealikuks (1937 kutsuti seda Ida malevkonnaks), hiljem Harju maleva meremalevkonna pealikuks.
Artikli kohaselt aastal 1937 ehk eelmisest juubelist kümme aastat hiljem oli Kore endiselt AS Tallinna Laewaühisuse teenistuses, Laewajuhatajate Seltsi juhatuses, Vabadussõja Lahingvendade Klubis, Eesti stewidoride (ingl k stevedore, see on ilmselt miski sadamakorraldusega seotud tegelane?) ühingus, mereväe tagavaraohvitseride sektsioonis (ehk siis reservis?), Tallinna linnavolikogus ja Tallinna linna haridusnõukogus.
Selline tegus tegelane.
Ja sama kurb lõpp, nagu paljudele Eesti ohvitseridele 1940ndatel osaks sai. Kõigest kaheksa aastat hiljem suri Kore Tallinna vanglas ilmselt NKVD ebainimlike julmuste tõttu.
Perest ka. Geni järgi abiellus Kore Järvamaalt Koeru kihelkonnast Liigvallast pärit Lydia Vilmanseniga (snd 1893, vanemad Gustav ja Mathilde/Madli Vilmansen), paaril oli vähemalt 1 poeg ja 1 tütar.
Ohvitseride andmekogus on napp sissekanne Kore poja Härm Kore kohta. Hermes Kraus/Härm Kore oli sündinud veebruaris 1915 Järvamaal, Koeru kihelkonnas Liigvallas Kellamäe külas Kubja talus. Edasi saame teada, et 1937. aasta augustis ülendati Härm portupee aspirant nooremallohvitserist lipnikuks ja 1939. aasta novembris sai temast õhukaitse suurtükiväegrupis nooremleitnant kutseohvitseri õigustega. 25. veebruaril 1995 on teda andmekogu järgi mainitud teenistuses ja 1998. aasta septembris on Härm surnud Torontos.
Genis on natuke lisainfot: Hermes Kraus/Härm Kore õppis 1923-1934 Jakob Westholmi gümnaasiumis (16. lend aastal 1934), lõpetas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste koosseisus oleva sõjakooli, kaitseväes alates 1934. 1941 mobiliseeriti Saksa okupatsiooni Eesti Omakaitsesse, teenis 1942-44 20. eestlaste SS-diviisi 30. politseipataljonis, oli selle väljaõppekooli ülem, osales 1944 Narva lahingus. 1945. aasta kevadest oli Inglise Uklei sõjavangilaagris, vabanes septembris, töötas 1945-48 USA vahi- ja töökompaniides juhtivatel kohtadel. 1948 suundus Kanadasse, õppis Ryersoni Polütehnilises Instituudis, lõpetas joonestamise ja tööriistade disaini kursuse, töötas 26 aastat ettevõttes Massey Ferguson, algul joonestaja, hiljem vaneminsenerina. Tegus oli ta ka: Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas juhatuse liige ja abiesimees, Toronto Eesti Võitlejate Ühingu esimees, Westholmlaste Koondis (Kanadas) liige, Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas liige ja selle esimees 1961-1969. Härm oli abielus Tallinnas 1915 sündinud Erika Sommer/Suvi'ga, neil oli vähemalt üks laps.
Tiido Kore tütar Aino Kraus/Kore-Lampinen oli sündinud 1916 Lääne-Virumaal, tema kohta ei ole väga palju infot leida ja eraldi kaevata polnud mul aega, tal oli vähemalt kaks last, Aino abikaasa Toimi Lampinen oli sündinud 1914 Soomes ja suri 1993 Stockholmis. Võimalik, et Aino elas oma elu samuti Stockholmis, sest ka Tiido Kore abikaasa, Härmi ja Aino ema Lydia Kraus/Kore (snd 1893 Vilmansen) suri Stockholmis Bandhagenis 1978.
Taas üks mööda ilma laiali pillutatud purustatud perekond. Vähim, mida meie nüüd teha saame, on otsida üles vähimgi Nõukogude okupatsiooni ajal kustutatud mälestuskild, et saada kokku tervikpilt esimese Eesti ajudest ja potentsiaalist, mis läksid kahjuks igaveseks kaotsi.
No comments:
Post a Comment