Käitumisraskused emotsionaalse trauma tõttu

Kuidas õpetajana aidata lapsi, kes on läbi teinud emotsionaalse trauma?

(Allikas: edutopia.org, Lori Desautels, aprill 2017)

Kogemustega haridustöötaja Lori Desautels (Butler University) pakub Edutopia artiklis aprillis 2017 välja neli töövõtet, kuidas toetada õpilasi, kes on hetkel või siis minevikus läbi teinud emotsionaalselt raske olukorra. Maandamata sisemised pinged ja ärevus väljenduvad laste puhul sageli käitumisraskustena.

Väljend “emotsionaalne häiritus” tähendab lapsele käitumise ja vaimse tervise mõttes suurt väljakutset. Emotsionaalselt häiritud laste arenguloost võib tavaliselt leida intsidendi, kus side lapse emotsionaalselt toetava hooldaja/kasvatajaga on mingil põhjusel katkenud või on varasemas lapsepõlves toimunud mingi olulise tähtsusega traumeeriv sündmus (lahutus, surm, kolimine, kodused vägivaldsed riiud, alkoholism, hoolimatus, vmt), mille järelmõjud on ulatuslikud ning millega seotud emotsioone ei oska laps üksipäini ei analüüsida ega mõista. Sellised lapsed kannatavad pidevalt ärevushäirete ja liigse murelikkuse pärast, mis omakorda üsna sageli väljenduvad käitumishälvetes, mis segavad õppimisprotsessi.

Desautelsi sõnul on hea uudis see, et ümbritsev turvaline ja toetav keskkond aitab lastel lõpuks sisemise stabiilsustunde taastada. Täiskasvanu roll on aidata lapsel mõista, kuidas negatiivsed emotsioonid seavad ohtu õppimise protsessi üldisemalt ja õpitulemused konkreetsemalt. Sageli võivadki käitumisraskuste taga olla just emotsionaalsed üleelamised, mida laps sageli ei oska analüüsida ega viha või hirmu adekvaatselt kontrollida ega suunata.

Desautels pakub artiklis välja neli töövõtet, mida ta on õpilastega tunnis tulemuslikult kasutanud:

1. Aita lapsel aru saada, kuidas aju ja emotsioonid tema elu mõjutavad

Desautelsi klass on jaotatud eri aju-piirkondadeks. Näiteks võivad lapsed tema tunnis minna rahunemisnurka, kus negatiivsest emotsioonist omas tempos vabaneda. Nurgale on nimeks pandud “Amügdala esmaabi” ning eelnevalt on lastele selgitatud, et just amügdala on ajus see piirkond, mis tekitab emotsioonile reaktsiooni ja annab kehale käskluse stiilis võitle/põgene/tardu paigale. Ärevushäire all kannatav laps peab saama võimaluse vaikselt tööd teha, sellise vajadusega lastele on klassis mõeldud hipokampuse-nurk, mille nimi viitab aju sellele piirkonnale, mis tegeleb mälu, informatsiooni salvestamise ja oskusega seostada uusi asju juba varem õpituga. Lisaks on Desautelsi klassis kasutusel ka nn otsmikusagara piirkond, probleemidele lahenduse otsimise nurk. Seal saavad õpilased probleeme omavahel arutada, dokumentaale vaadata või koostööd teha.

Kui lastele selgitada (esialgu muidugi lihtsas võtmes), kuidas aju funktsioneerib ning kuidas emotsioonid ja reaktsioonid nende käitumist mõjutavad, mõistavad nad iseennast ja kognitiivseid protsesse paremini ning mõistmine aitab neil rahuneda ja tõhusamalt oma käitumist kontrollida. Seega on turvaline ja toetav keskkond ülioluline, et laps õpiks pingeid maandama, õppima ja sotsialiseeruma.

2. Märkmepaberi süsteem ehk individuaalne tagasiside

Desautels rõhutab, et enne igasugust tulemuslikku õppimisprotsessi on ülioluline saada käitumine kontrolli alla. Mõnikord laseb ta lastel märkmepaberile üles tähendada, kuidas nad end parajasti tunnevad (töötab hästi laste puhul, kel on raskusi suulise eneseväljendusega) ja mida nad peaks tegema, et rahuneda ja õppimiseni jõuda. Kui laps seab ise endale eesmärgi, on seda lihtsam järgida kui siis, mil käsklus tuleb täiskasvanult. Ka tagasiside käitumisele ja eesmärgi täitmisele annab õpetaja väiksel märkmepaberil, nii saab laps tagasiside, aga seda ei tehta teiste ees ja avalikult, vaid individuaalselt, ainult talle. Eesmärgi täitmise eest tuleb last kiita (nt tubli, suutsid rahuneda vmt). Kui eesmärk jääb täitmata, tuleb lapsega koos analüüsida, mis läks untsu ja mida järgmisel korral annaks paremini teha. 

3. Wlodkowski strateegia / struktureeritud emotsionaalne toetus

Desautels kirjeldab, kuidas ta kasutab psühholoog Raymond Wlodkowski "2x10 strateegiat", mis seisneb selles, et õpetaja pühendab käitumishäirega lapsele vähemalt kümme päeva järjest igapäevaselt vähemalt kaks minutit, mil laps võib temaga rääkida kõigest, mis teda huvitab, kuni see on eakohane ja sobilik. Wlodkowski sõnul parandab selline järjepidev tähelepanu (ärakuulamine) probleemse lapse käitumist kuni 85 protsenti. Lisatähelepanekuna toob Desautels välja, et selline tähelepanu võimaldamine paariks minutiks parandab lisaks ka kogu klassi käitumist. 

Lapsed tahavad sageli oma emotsioone jagada, et näha teiste inimeste reaktsiooni ja võrrelda seda enda emotsioonide ja reaktsioonidega, et näha, kas nad on ikka n-ö “õigel teel”.

4. Lukustatud päevik turvaliseks eneseväljenduseks.

Desautels viitab, et kui me oma mõtted ja tunded kirja paneme, analüüsime alateadlikult olukorda, maandame negatiivsust ning teeme aju otsmikusagaras ruumi uutele positiivsetele emotsioonidele ja suuremale teadlikkusele enesest ja oma reaktsioonidest. Lukustamisvõimalusega märkmik või päevik annab lapsele võimaluse ärevus n-ö maha laadida ja samal ajal analüüsida ja mõista, mis teda segab ja vaevab, laskmata kellelgi teisel oma privaatsust häirida. Ka joonistamine või millegi meisterdamine maandab sageli pingeid. Kui lapsel on raskusi suulise eneseväljendamisega, on selline salapäevik hea võimalus talle õpetada, kuidas niisugune märkmik võib olla usaldusväärne sõber, kui inimesed ümberringi pole võib-olla nii usaldusväärsed. Negatiivsed emotsioonid on vaja õpitulemusteni jõudmiseks kõigepealt maha laadida ja iga lapse puhul on vaja selgeks teha, missugune vorm selleks just temale kõige paremini sobib - usalduslik jutuajamine, tunnete paberile kirjutamine või emotsioonide pildiks vormistamine.

Desautels rõhutab, et täiskasvanul on ülioluline leida viis, kuidas oma töövõtet tunnis rakendada. Lapsele, kes on emotsionaalselt lukustunud ja kelleni suuline jutt ei jõua, võib sõnum kohale jõuda just individuaalse kirjakesena, visuaalselt. Hea näide on värvilistest paberitest valgusfoor, kus punane värv keelab kogu klassile rääkimise ära ja räägib ainult õpetaja, kollane lubab probleemi pinginaabriga vaikselt arutada ja roheline lubab rühmas valjuhäälsemat diskussiooni jne. Mõne asja saab selgeks õpetada hoopis mängides. 

Täiskasvanuna ei tohi me unustada, et ka käitumine on kommunikatsioonivorm. Laps ei oska sageli tundeid ja ärevust sõnades väljendada nagu täiskasvanud seda teevad, seega õpetaja üks ülesandeid klassiruumis on üritada laste käitumisest välja lugeda nende võimalikud sisemised mured, mida väline käitumine võib peegeldada. Samuti on täiskasvanu ülesanne parimate õpitulemuste saavutamiseks tagada kontroll käitumise üle enne, kui õppimise juurde asutakse. 

Originaalartikkel: https://www.edutopia.org/article/reaching-students-emotional-disturbances-lori-desautels?utm_source=facebook&utm_medium=socialflow

Photo credit: https://mind42.com/mindmap/fe2cab3e-1c77-4298-b757-a2949aebe301?rel=gallery