Laste unehäiretest

Mida peaks õpetaja teadma lapse unehäiretest?

Tänane teema kirjutamiseks on laste unehäired (sleep disturbances, sleep disorders). Mul on kogemustepagasis üks põhikooli õpilane, kelle individuaalõppe vajadus baseerus unetsükli häiretel - pärast miskit operatsiooni läks totaalselt paigast ära tema ööpäevane une-ärkveloleku aeg ja seega juhtus sageli, et ta ei suutnud oma uneperioode kontrollida ja jäi tavaklassis tundides lihtsalt magama, mis mõistagi põhjustas üsna ebamugavaid ja piinlikke hetki. Kooli juhtkond võimaldas lapsel individuaaltunde võtta. Laps ise on mitmel alal vägagi andekas, lahtise käega joonistaja ja väga tubli inglise keele oskaja, aga mida pikemalt temaga töötasin, seda enam tekkis veendumus, et tegu oli ka ilmselt mingit sorti diagnoosimata ADH-äärealaga. Et erivajadustega seoses unehäireid väga sageli just ei mainita, tavaliselt räägitakse ikka ADHst, autismist, düsleksiast-düsgraafiast jne, otsustasin suvepuhkuse ajal seda teemat iseseisvalt veidi uurida ja tähendan oma leiud siia ka üles koos allikatega, ehk on kellelgi veel kunagi samalaadseid teadmisi vaja.

Photo credit: http://www.abovetopsecret.com/forum/thread948596/pg1

Kõigepealt vaatasin, mida eesti keeles leida võib. Esmane guugeldamine otsinguga “erivajadus unehäire” andis tulemuseks umbes kolm lehekülge pahna, millest noppisin välja ühe saidi, mis pakub korraliku ülevaate unehäiretest, kliinikum.ee - seal on lahti räägitud rahvusvaheline psüühika- ja käitumishäirete klassifikaator RHK-10/V, kus on vasakul leheserval eraldi alajaotus F51 Mitteorgaanilised unehäired, mille all on lähemalt selgitatud insomnia, hüpersomnia, une-ärkveloleku rütmihäire, somnambulismi, unepaanika, uneärevuse jmt olemust ja tunnuseid. Lisaks on antud iga juhtumi puhul diagnostilised juhised ja diferentsiaaldiagnoosid.

Õpetajad võivad koolis kõige tõenäolisemalt kokku puutuda hüpersomniaga F51.1 (mis EI OLE ebapiisava une (nt öine arvutisolek) tagajärg!!!): pikemal perioodil (vähemalt kuu aega) vältav ülemäärane päevane unisus, mis on lisaks seotud mingit laadi psühhopatoloogia tunnustega; tunduvalt pikenenud virgumisperiood (sleep drunkenness).

Samuti on tõenäoline koolis kokku puutuda une-ärkveloleku rütmi F51.2 häiretega, mis võivad oma olemuselt olla kas psühhogeensed või orgaanilised. Viimasega kaasnevad sageli isiksusehäired ja meeleoluhäired, sest inimese sisemine bioloogiline kell (= tsirkadiaanostsillaator, jälle sõna võrra rikkam :D ) on paigast ära. Enamasti on selle häire all kannatajad lisaks emotsionaalses madalseisus, nende une-ärkveloleku rütm pole ühiskonnas tavapärasena mõistetava rütmiga sünkroonne ja tekitab pingeid nii emotsionaalses ja sotsiaalses võtmes kui ka õpilase puhul õpitulemustes. Igati kasulik lugemine.

(Allikas: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm)

Selle otsingu alt midagi muud asjalikku ei leidnudki. Edasi vaatasin, mida inglise keeles leiab näiteks une-ärkveloleku rütmi häirete kohta (circadian rhytm sleep disorder, CRSD). Wikipediast saab teada, et selliste häiretega inimesed on küll võimelised organismile vajaliku une täis magama, kui neile võimaldatakse teha seda omaenda keha bioloogilise kella järgi, kuid see rütm võib oluliselt erineda ühiskondlike normide kohaselt normaalseks peetavast ajakavast ja seega tekitada suurt stressi häire käes vaevlejale. Wikis on tsiteeritud uneuurijat Yaron Daganit, kes väidab, et “sedalaadi häired võivad põhjustada psühholoogilisi ja funktsionaalseid vaevusi, neid diagnoositakse ja ravitakse sageli valesti põhjusel, et arstid isegi ei tea, et selline häire võib olemas olla”. Või umbes nii. Mis siis veel õpetajatest rääkida, kellel on niigi muresid üle pea.

Unerütmihäired võivad olla tingitud välistest teguritest (extrinsic type), nt öistest vahetustest tööl või minu näite puhul kirurgilisest sekkumisest; ja kaasasündinud teguritest (intrinsic type), mille all tuuakse eraldi välja järgmised:

*ASPD ehk advanced sleep phase disorder, mille puhul inimesel on raskusi õhtul ärkvel püsida ja hommikul “normaalse” kellaajani välja magada.

*DSPD ehk delayed sleep phase disorder, mille puhul inimene jääb magama ja ka ärkab palju hiljem kui normaalseks peetakse, vahel kaasnevad ka öösel täielikult ärkvel veedetud perioodid.

*Ebareeglipärane une-ärkveloleku rütm (irregular sleep-wake disorder), mille puhul inimene magab täiesti ebareeglipärastel aegadel, sageli rohkem kui kaks korda ööpäevas, öösel tihti ärgates ja päeval mitmeid kordi tukastades, kuid ealiselt vajaliku arvu tunde uneaega siiski täis magades.

*Mitte-ööpäevase-tsükli unehäire (tõlge on kohmakas, inglise keeles non-24-hour sleep-wake disorder; non-24=hypernychtheremal syndrome), mille puhul inimese ööpäevane unerütm ja ärkvelpüsimise aeg on juba mitmete päevade raames täiesti paigast ära.

Häirete põhjuseks arvatakse olevat organismi võimetus reguleerida une-ärkveloleku aega vastavalt ümbritsevast keskkonnast saadavatele vihjetele-signaalidele ühiskondlike normide poolt aktsepteeritavatel aegadel, magatakse näiteks kella 4st varahommikul kuni hilislõunani vmt. Mõni unetsüklihäirega inimene küll reageerib looduse poolt paika pandud 24-tunnisele ööpäevale, kuid enamasti on nende organismi uneajatsükkel siiski kas palju pikem või oluliselt lühem ega kohandu n-ö normiks peetava ööpäevaga ja inimene ise ei saa seda eriti kontrollida.

Photo credit: https://www.recoveryranch.com/articles/trauma-and-ptsd-articles/ptsd-related-sleep-problems-far-different-from-insomnia/

Wikipedia sedastab, et unetsükli häired (näiteks insomnia) käivat sageli (aga mitte ilmtingimata) kaasas nt ADH-diagnoosiga, viidates geneetilisele polümorfismile (vt genetic polymorphism), kuid möönab samas, et põhjalikke uuringuid selles vallas läbi viidud pole.

Teraapilistest võtetest mainitakse Wikipedias käitumissoovitusi (vältida tukastamist, kofeiini, ergutavaid aineid; heita voodisse vaid uneajaks jne), samuti pimendamist (valguse blokeerimist õhtul, et mõjutada melatoniinikoguse tootmist; melatoniin on käbinäärmes sünteesitav hormoon, mis reguleeribki organismide ööpäevast tsüklit: melatoniini sünteesi hulka reguleerivad ajust hüpotalamusest algavad närviteed, mille aktiivsus sõltub reetina fotoretseptorite aktiveerumisest ehk lihtsamalt, silmadeni jõudva valguse hulgast. On kindlaks tehtud, et melatoniini tootmine hakkab suurenema õhtul pärast pimeduse saabumist.) Ravimitest kasutataksegi melatoniini, mis EUs on retseptiravim, USAs ja veel paljudes maades saadaval käsimüügis. Melatoniini kasutatakse ka ADH-ravis, sest ADH puhul välja kirjutatavad muud ravimid põhjustavad sageli unetust. Ravimitest mainitakse veel modafiniili (Provigil), kasuks tulevad ka teised unerohud. USAs kasutatakse non-24-hour tsüklihäire puhul Tasimelteoni, teise nimega Hetlioz. Lisaks üritatakse rakendada kronoteraapiat, mis sisuliselt pole muud kui katse kohandada voodissemineku ja ärkamise aega üldlevinud ühiskondlikele normidele vastavaks.

(Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Circadian_rhythm_sleep_disorder)

Mõnevõrra targem ikka ;)

Ma pole kursis ja kuskilt ei tule hetkel välja ka, kui palju on Eestis uuritud, kui suur osa lastest unehäirete all võivad kannatada. Inglise keeles on teemat rohkem arutatud ja kui guugeldada, leiab materjali küll. Näiteks on saidil schoolbehavior.com keegi kodanik Leslie E. Packer (PhD, Kennedy Krieger Institute) väitnud, et kuni kolmandik lastest põhikooli osas vaevlevad unehäirete käes ja teismeliste hulgas on vastav protsent 10. Seda on ju palju! Packer juhib tähelepanu, et unehäired kaasnevad terve rea muude diagnoosidega (ADH, autismispektrihäired, Tourette’i sündroom (motoorikaga seotud krooniliste tikide (kontrollimatud sundliigutused) ja vähemalt ühe vokaalse kontrollimatu tiki (nt köhatus, mõne hääliku venitamine vmt) esinemine); rahutute jalgade sündroom, obsessiiv-kompulsiivne ehk sundhäire, bipolaarsuse häire (varasem maniakaal-depressiivne psühhoos), depressioon jpm) ja seetõttu tuleks unehäiretele  oluliselt rohkem tähelepanu pöörata, sest need põhjustavad hälbeid nii käitumises kui ka õpitulemustes. Packeri meelest peaksid koolid tegema koostööd vanematega, et unega seotud hälbed avastada ja diagnoosida ning nendega tõsiselt tegeleda.

Packeri sõnul on laste tavapärane uneaeg eri arenguetappidel järgmine:

3-6 aastastel 10-12 tundi ööpäevas,

7-12 aastastel 10-11, mõnedel andmetel 9-11 tundi ööpäevas,

12-18 aastastel noortel vähemalt 8-10 tundi ööpäevas.

Vanematele soovitab Packer tähele panna järgmisi ohumärke kodus, mis kestma jäädes võivad viidata unehälvetele: norskamine, sagedased või kroonilised probleemid magamajäämise või ärkamisega, uneskõndimine, öised õudusunenäod, muud silmatorkavad tegevused ajal, mil laps peaks rahulikult magama; samuti lapse nõudmine, et vanemad peaksid olema juures, kuni ta uinub jne. Samuti tuleks jälgida ravimite kõrvalmõju, eriti kui ravimit mingi muu konditsiooni puhul vahetatakse. Ka õpetaja peaks ravimite kõrvalmõju märgates teavitama lapsevanemat, et vastav info jõuaks sedakaudu ka raviarstini. Uneteadlikkuse teemat tuleks arutada lastevanemate koosolekutel ja õpetajate töökoosolekutel praegusest palju enam. Packeri üks soovitus on koolidele uneprobleemidega lastele võimaldada kas individuaaltunde, hilisemat päeva alustamise võimalust või siis päeva alguses tunde, mis ei nõua kohe varahommikul täiel määral tähelepanu teritamist.

(Allikas: http://www.schoolbehavior.com/disorders/sleep-disorders/sleep-problems-overview/)

No vaat nii. Kui järgmisel korral laps tunnis tukub, siis on (peale arvuti ja laiskuse) veel, millele mõelda ;)