Õpiraskused - mis need on ja mis need pole?

Õpiraskused - mis need on? 

Õpiraskustega on tegu siis, kui laps ei suuda teiste samavanuste laste tempos kas lugeda, kirjutada, hääldada, arvutada, ruumiliselt mõtelda või abstraktseid mõisteid (nt sõprus, kurbus, vendlus) mõista, selgitada või kirjeldada. Kehv käekiri, puudulik arvutamisoskus, vastumeelsus puslede ja (pilt)mõistatuste vastu, tähelepanu-, mälu- ja keskendumisraskused liigituvad kõik õpiraskuste tunnuste alla.

Selliseid raskusi kogevad lapsed pole muudes valdkondades sugugi rumalad. Nende üldine intelligentsitase on sageli samasugune või mõnikord kõrgemgi kui eakaaslastel. Mõni neist on väga andekas kunstis, muusikas, spordis. Sestap taipavad nad tihtipeale, et on teistest omavanustest erinevad ja kui laps jääb diagnoosimata, kui ta ei saa võimalikult varakult abi ja toetust, võivad eelpool toodud õpiraskustega kaasneda kas apaatsus või vastupidi, hoopis käitumisraskused.




Foto internetist


Õpiraskused - mis need pole? 

Väga oluline õpiraskuste mõistmisel on vanematel ja õpetajatel teha endale selgeks, et need

A) EI TULENE laiskusest, lollusest, kodusest taustast või saamatust emast / õpetajast, vaid on konkreetse lapse ja hiljem täiskasvanu NEUROLOOGILINE ISEÄRASUS, millest johtub, et ta ei suuda teiste samavanustega samaväärselt kas lugeda (düsleksia), kirjutada (düsgraafia), arvutada (düskalkuulia) või oma liigutusi koordineerida (düspraksia, nt kolmnurga haarade kokkusobitamine või käekirjas tähtede ühendamine on sellisele lapsele keeruline). Õpiraskuste alla liigitatakse ka tähelepanu- ja keskendumisraskused. Väga sageli on õpiraskused kombineeritud, nt suutmatus lugeda võib olla seotud keskendumisraskustega, suutmatus kirjutada võib tekitada kas apaatsust või käitumisprobleeme jne.

B) EI TULENE madalast intelligentsitasemest. Väga sageli on kirjutamisraskustega laps andekas end suuliselt väljendama, võib olla väga tugeva loogilise mõtlemisega, võib mäletada visuaalseid materjale vähimate detailideni, võib olla tubli käelises tegevuses, spordis jne.

C) EI KAO AASTATEGA. Õpiraskuste mõju lapsele on võimalik leevendada, last on võimalik toetada ja erinevate meetmetega abistada (nt kirjutamisraskustega lapsele on sageli arvutiklaviatuur abiks, lugemisraskustega lapsi aitavad õppimisel visuaalsed ja audiomaterjalid jne), kuid laps ei kasva sellest konditsioonist välja ning peab õppima sellega elama. Mis on abi ja toetuse korral täiesti võimalik!


Kust leida abi?

Enamasti on märke tulevastest õpiraskustest võimalik ära tunda juba enne kooli, vanuses 0 kuni 5. Kui vanemal on tähelepanekuid või kahtlusi, tasuks kindlasti asja arutada lapse õpetajaga. Järjest rohkem koolitusi on pedagoogidele saadaval õpiraskuste äratundmiseks ja nendega tegelemiseks. Järjest rohkem materjale on saadaval internetis ja raamatukaante vahel.

Kindlasti tasuks konsulteerida spetsialistidega RAJALEIDJA keskustes, need peaks olema kõigis maakonnakeskustes. Igasugused kõhklused ja kahtlused ning võimalik valehäbi tuleks kõrvale jätta ning otsida abi, sest mida varasemas staadiumis laps abi saab, seda parem talle pikemas perspektiivis. Minu klassi tuli kord poiss, kellel olid suured käitumisprobleemid; kui temaga süvitsi tegelema hakkasime, selgus, et poiss oli diagnoosimata düslektik ja düsgraaf, Aspergeri joonte ning keskendumisraskustega. Pärast seda, kui ema nõustus poisiga spetsialistide juurde minema ja talle määrati diagnoos, selgitati põhjuseid, miks lugemine ja kirjutamine talle teistest eakaaslastest raskem on ning määrati teatud ainetes diferentseeritud õpe ja hindamine, toimus käitumises märgatav paranemine. Laps mõistis oma konditsiooni palju paremini ega tundnud end enam teistega võrreldes väärtusetuna. Ja see on oluline!

Kindlasti tuleks omal käel lugeda ja uurida, milliseid võimalusi veel lapse aitamiseks on. Hulgaliselt on terapeute ja erispetsialiste, kes oskavad ja teavad, kuidas õpiraskustega last aidata (vt nt sensus.ee või kes loeb inglise keeles, understood.org). Ka seadus lubab määrata lapse näiteks diferentseeritud hindamisele või abiõppele ja see pole mingi häbiasi, vaid aitab parandada lapse enesetunnet ja tuua koolirõõmu tagasi. Katse-eksitusmeetodil kodus ja koolis tuleb välja sõeluda, millised õpivõtted aitavad lapsel teadmiste sisuni jõuda - kui ta ei suuda keskendumisraskuste tõttu ajalooõpikust tervet peatükki järjest lugeda või lühiajalise mälu tõttu daatumeid peast ette vuristada või inglise keele sõnu pähe tuupida, võib-olla on hoopis rohkem kasu visuaalsest materjalist - piltidest, filmidest, lahingu läbimängimisest, võõrkeeleõppes mängudest? Kui laps ei suuda kirjutada, ehk on mõistlikum lubada tal tunnis kasutada sülearvutit ja hinnata pigem tema suulisi teadmisi kui kirjavigu?

Õpetamise eesmärk on anda lapsele eluks vajalik teadmiste pagas ning täiskasvanud peaksid suutma lapsele õppimisprotsessi hõlbustamiseks pakkuda erinevaid võtteid tuumani jõudmiseks. Väga sageli aga nõutakse kirjutamisraskustega lapselt endiselt töövihiku harjutuste tegemist teistega võrdsel tasemel ning selge see, et kehv tulemus tõmbab motivatsiooni ja õppimisrõõmu nulli. Me oleme kõik erinevad ja pigem tuleks õpetamisel toetuda positiivsele, lapse tugevatele külgedele, ning selles võtmes leida võimalusi alternatiivideks. Kindlasti on õpetajaid, kes seda ka teevad ning tulemuslikult, tuleks osata seda hinnata ning nendega kindlasti kogemusi vahetada.