Admiral Nelson marinaadis ja muud kuulujutud

Teate, miks rummi (või mõnikord ka konjakit) kutsutakse inglise keelt kõnelevates maades ‘Nelson’s blood’ - Nelsoni veri? Rääkisin just seda lugu ühele oma endisele õpilasele ja panen siis siia ka üles. 

Sellega oli nii. Läinud vana admiral Nelson Napoleoni sõdade ajal Trafalgari lahingus Hispaania ranniku lähedal prantslaste ja hispaanlaste vastu taplema. Aasta siis oli 1805 ja Nelson 47-aastane, ühest silmast peaaegu pime ja kätest alles ainult vasak. Inglased võitsid lahingu, prantslased ja hispaanlased said haledalt peksa ja kaotasid merel üle 20 laeva. Aga üks prantslasest teravsilm laskis Nelsonile kuuli õlast sisse ja selgroost läbi ning vaene vennike viskas kolm tundi hiljem lusika nurka. Otsustati kuulus admiral ja rahvuskangelane seal Hispaania ranniku lähedal kaunil oktoobrikuu päeval siis rummi (mõnedel andmetel Prantsuse konjakit) täis tünni libistada, et surnukeha hapuks ei läheks, kuni nad suurmehe Inglismaale transpordivad, et ta kodumaal suurte auavaldustega maha matta. Aga madrused, va rajakad, käisid öösiti laevatrümmis salaja märjukest varastamas, puurisid aga oherdiga tünni põhja väikse augu ja niristasid kõrrega kinnise rummitünni tühjaks, kapten ei saanud midagi aru - kõik vaadid alles, aga madrused täis nagu tinaviled. Kui siis Nelsonit ükskord Inglismaal tünnist välja hakati võtma, oli rumm muidugi kadunud ja suur admiral lödi nagu käpardist taluperenaise sooja kätte jäetud hapukurgitegu. Madrustel millegipärast kadunud tükiks ajaks rummivarastamise isu ära. Vaat nõnda, sealtmaalt saanudki rummi nimeks “Nelson’s blood”.

Ajaloolise tõe huvides tuleb siiski ära mainida ka versioon, kus Nelsoni surnukeha pistetud kodumaale viimise ajaks tõepoolest mürri ja kampriga segatud rummi või konjakisse “hoiule” (sealt ka väljend inglise keeles “pickled Nelson” - marineeritud Nelson), kuid konjakivaat tõmmatud laeva peamasti ja relvastatud valvurid pandud alla valvama. Iseküsimus on, kas valvurid pandi sellepärast vaati valvama, et madrused konjakit ära ei varastaks või hoopiski seetõttu, et surnukeha laevapardale omapäi ringi kondama ei läheks (meremehed, eriti tol ajal, olid üks ebausklik kamp tegelasi!) :D

Inglise keele väljendid “sucking the monkey” ja “bleeding the monkey” ongi tulnud omaaegsest kuningliku mereväe madruste kõnepruugist ja mõlemad tähendasid vaadi kõrrega tühjaks niristamist. Väljendid “tapping the admiral” ja “Nelson’s blood” on konkreetselt seotud Nelsoni surmaga. Loost ringles erinevaid versioone, kus detailid veidi erinesid. Ametlik versioon tunnistanud küll napisõnaliselt, et admirali surnukeha paigutati “kangesse piiritusse”, kuid täpsemaid detaile ei avaldatud.

Photo credit: https://en.wikipedia.org/wiki/Nelson%27s_Column#/media/File:Trafalgar_Square-2.jpg

Kes Londonis ringi luusinud, on ilmselgelt käinud ka tuviderohkel Trafalgari väljakul, kus kuulsa strateegi kivist kuju on üle 50 meetri kõrge graniitsamba otsa tõstetud. Ma ei tea, kuidas teiega on, mina olen seal mitu korda tuvidega võidelnud :D  Tänapäeval, kuuldavasti, on inglased ise ka oma pähelendavatest tuviparvedest silmini tüdinenud ja harrastavat Trafalgari väljakul tõhusalt tuvitõrjet J Olgu tuvidega kuidas on, Trafalgari väljaku monumendi ehitamist Nelsoni mälestuseks alustati 1840 ja valmis sai see kolm aastat hiljem 1843, kuid ettevalmistustööd alanud juba 1838, mil kutsutud kokku hiiglaslik komitee, mis koosnenud rohkem kui 120 omaaegsest tähtsast ninast.

https://en.wikipedia.org/wiki/Nelson%27s_Column#/media/File:William_Henry_Fox_Talbot_-_The_Nelson_Column_in_Trafalgar_Sqaure_under_Construction_-_Google_Art_Project.jpg

Kuju seisab näoga lõunasse, Whitehalli ja parlamendihoone (Palace of Westminster) poole. Monumente on Nelsonile püsitatud mujalegi, nii üsna mitmesse kohta Inglismaal kui ka näiteks Barbadose saarele Kariibi merel, Šotimaale Glasgow’sse ja Kanadasse.

Mind on igasugu ajaloolised tegelased huvitanud just inimlikust aspektist. 

Horatio Nelson on inglaste rahvuskangelane, sest just tänu tema tarkusele ja jonnakusele saavutanud inglased merel rea võite prantslaste üle, mille tagajärjel väidetavalt sai Napoleon ka Waterloo lahingu käigus lõplikult lüüa. Nelsoni ema, kes suri siis, kui poisike oli 9-aastane, oli kuulsa Robert Walpole’i, Suurbritannia de facto esimese peaministri veresugulane. Poiss sai nime oma vanaisa, Horatio Walpole’i järgi, õppis Paston Grammar School'is ja hiljem King Edward VI’s Grammar School’is (mõlemad riigikoolid) ning läks 12-aastaselt mereväkke teenistusse aastal 1771. Teenistus kuninglikus mereväes viis teda kõikvõimalikesse kohtadesse, muu hulgas näiteks Taani, Vahemerele, Korsikale, Egiptusesse, Prantsusmaale, Hispaaniasse, Kariibi merele ja isegi Arktikasse.

Viimase paigaga seoses ringleb veidi uskumatu lugu, kuidas Nelson läinud koos sõbra ja vintpüssiga laeva pardalt jääle jääkaru taga ajama, püss aga ei teinudki õigel ajal pauku ja Nelson tõrjunud püssipäraga jääkaru seni tagasi, kuni jäässe tekkinud hiiglaslik pragu, karu jäänud teisele poole vett ja Nelson pääsenud tagasi laeva. Lmao! Arvestades, et kirjelduste järgi oli Nelson mitte rohkem kui keskmist kasvu kõhnapoolne mees, pidi ta olema kas erakordselt sitke tegelane erakordselt vinge vintpüssipäraga või siis oli tegu eriti tillukest kasvu jääkaruga. Ja pole varem ka kunagi kuulnud, et jääkarusid kohutaks miski jäässe tekkinud pragu või külm vesi. Ning lõpetuseks, pidi ikka võitlus olema, et Arktikas jäässe pragu tekitada! :D Nii et vähemalt see lugu tundub paras muinasjutt, aga kes teab, kus suitsu, seal tuld. 

Nelson sai lahingutes mitmel korral haavata, jäädes ilma nii paremast käest kui ka paremast silmast. Sellega seoses meenub veel üks lugu, kus kangekaelsusega silma paistnud Nelson (talle meeldis aeg-ajalt käske eirata ja asju oma äranägemise kohaselt teha) toonud kord vabanduseks, et ei saanud käsule alluda ega laevu lahingus tagasi tõmmata, sest ei näinud signaali, kuna hoidis pikksilma oma viga saanud silma ees. Loll on see, kes vabandust ei leia! :D

Laeva nimega Victory, mille pardal Nelson saatusliku kuulihaava sai, võib tänapäeval näha Porthsmouthis. Õelad keeled räägivad, et Nelson seisnud rohkem reelingu ääres öökimas kui kaptenisillal, sest olgugi et terve tema karjäär alates poisikesepõlvest kuni surmani oli lahutamatult seotud kuningliku mereväe ja laevadega, olnud ta peaaegu kogu aeg merehaige.

Source: http://www.rmg.co.uk/discover/researchers/research-guides/research-guide-n1-horatio-nelson

Alati kui Nelsoni välimust mainitakse, armastatakse ette kujutada, et ta kandis paremal silmal musta sidet. See olla müüt. Tegelikus elus polevat ta mitte kunagi sidet kandnud, sest silm oli küll viga saanud, kuid mitte väliselt. Ka portreedel pole ta kordagi silmasidemega. Väidetavalt olnud hoopis parema silma pupill sama suur kui “teise silma sinine osa” ja silma sees olnud lähedalt vaadates üle pupilliosa näha miskit kilejat moodustist. Kae? 

Näojooned olnud Nelsonil teravad, juuksed lokkis ja lopsakad (täpset juuksevärvi ei teata, noorema ea portreel kandvat ta parukat, sest põdenud malaariat ja lasknud ülemäärase higistamise tõttu juuksed maha ajada; keskeas, kui ta 38-aastaselt käe kaotas, kirjeldati juukseid kui liivahalle, mis pärast oppi muutunud täiesti halliks), jume tugevasti päevitunud nagu merekarudel ikka, pilk karm ja terane, kuid välimuselt pigem lühemat või keskmist kasvu õbluke, kuid sitke kehaehitusega mees. Tal puudunud esihambad, nagu kirjeldanud keegi, kellega koos ta kord maitsi tagasi Inglismaa poole reisinud ja see olnud põhjus, miks ta peaaegu mitte kunagi ei naeratanud. Samas siiski võib internetist leida ka vastupidiseid väiteid, et tal olnud meeldiv naeratus ja lahke silmavaade. Nii et mine võta kinni, kuidas sellega täpselt oli, elus on ikka nii, et osa inimesi näevad positiivset, teised jälle ainult kõike negatiivset. 

Kas krahv Nelsonil oli ka leedi Nelson? Muidugi oli. Nelson abiellus märtsis 1787 ühel Kariibi mere saartest, enne kui laevastik juulis Kariibi merelt lahkus. Frances või Fanny, nagu teda kutsuti, oli jõukate vanemate laps, varases lapsepõlves orvuks jäänud ja suureks sirgudes abiellunud arstiga. Abielupaar sõitis Inglismaale, kuid Fanny mees suri peagi ja lesestunud kaunitar pöördus koos aasta ja viis kuud vana pojaga tagasi Kariibi mere saarele, kus elas oma onu juures, kes oli väidetavalt prominentne kohaliku tähtsusega poliitik, kuivõrd see väiksel saarel võimalik on. Onu jõukas majapidamises kohtus Fanny Nelsoniga, nad abiellusid ja Fanny kolis Nelsoni juurde Inglismaale. Fannyt on Nelsoni kaasaegsed kirjeldanud kui ebatavaliselt värske välimusega kaunitari, kes siiski intellekti poolest oli pigem keskpärane, kuid tõsiasi, et ta suure tõenäosusega oli jõukas (ta päris nii oma vanematest kui ka esimesest abikaasast järelejäänud vara) ja pidi ka pärima oma prominentse onu varandusest vähemasti osa, tegi temast nähtavasti siiski Nelsoni jaoks atraktiivse partii. Ajal, mil Nelson oli merel, hoolitses Fanny Inglismaal majapidamise ja Nelsoni eaka isa eest. Abielu päris pilvitu polnud, sest nagu teada, kohtus Nelson Vahemere piirkonnas teenistuses olles Emma Hamiltoniga ja katkestas suhte arenedes Fannyga läbikäimise. Ühiseid lapsi neil polnud. 

Olgugi et Nelson kirjutas pärast abiellumist oma sõbrale William Lockerile, et ta oli oma valikuga väga rahul ja täiesti kindel, et naine teeb ta õnnelikuks kogu ülejäänud eluks, olid saatusel siiski teised plaanid ning selleks ajaks juba keskeas ja ühe käe kaotanud Nelson kohtus Briti kõrges eas suursaadiku, Šoti verd söör William Hamiltoni (1730-1803) proua leedi Emma Hamiltoniga (1765-1815), keda on kaasaegse näitsiku päevikus kirjeldatud kui kaunist, heatujulist ja sõbralikku. Heatujuline ja sõbralik Emmake aga ei raisanud aega ja kuulutas kõikjal, kui paha on Fanny kõiges, mida ta teeb ja kuidas ta on isegi Nelsoni isa poja vastu üles keeranud. Mis puutub Nelsoni isasse, siis vanahärra oli olnud täiesti šokeeritud sellest, kuidas poeg ei teinud abielu praavitamiseks midagi, jättes oma seadusliku naise maha ja elades avalikult koos Emma Hamiltoniga. 

See olla kuuldavasti olnud Nelsoni lemmikportree Emma Hamiltonist. 

https://en.wikipedia.org/wiki/Emma,_Lady_Hamilton#/media/File:Johann_Heinrich_Schmidt_-_Emma,_Lady_Hamilton.jpg

Emma oli kahtlemata värvika saatusega kaunitar. Tema sünnijärgne nimi oli Amy Lyon, tüdruk oli kahekuune, kui suri ta sepast isa ja ema kasvatas tüdrukut üksi. Korralikku ametlikku kooliharidust ta ei saanudki, kui ma õigesti aru sain. Tüdruku lapsepõlv oli ilmselt keeruline ja on teada, et 12-aastaselt oli ta juba miski kirurgi majapidamises Chesteris teenija ja edasi sattus Londonisse. Seal olevat ta kohanud teist teenijat, kes tahtnud saada näitlejaks, üks asi viis teiseni ja Amy edasine saatus oli Covent Gardenis kuulsaid näitlejannasid ümmardada. Nõndaks. Edasi läks nii, et mingi söör, kelle eestkoste alla ta sattus, tegi talle 15-aastaselt tite, aga ei kihutanud teda minema, vaid kärkis ja paukus, kuid majutas piiga lõpuks ühte oma paljudest Londoni majadest. Laps sündis arvatavalt suvel 1781, sai nimeks Emma Carew ja anti kasvatada ühele kenale paarile ja edaspidises elus sai temast koduõpetajanna. 

Amy aga sattus järgmisesse suhtesse kellegi kodanik Greville'iga, kes käis peale, et Amy muudaks oma nime Emma Hartiks. Noormehe sõber juhtus olema maalikunstnik George Romney, kes langes kaunist noorest modellist elu lõpuni kestvasse vaimustusse ja maalis temast rea kauneid kunstiteoseid, mistõttu Emma oli peagi hõrgu kaunitarina tuntud ka kõrgemates ringkondades. 

Edasi läks nagu sellistel puhkudel ikka vahel juhtub. Greville'il said rahad otsa, tal oli kiiresti vaja leida rikas naine, et oma rahalist olukorda päästa (selleks sai Henrietta Middleton), ja kaunis, kuid rahatu Emma muutus tülikaks koormaks, kellest oli vaja kiiresti vabaneda. Greville rääkis augu pähe oma eakale suursaadikust onule William Hamiltonile, kelle naine oli 1782 surnud. Vanale Williamile oli poisi abielu mokkamööda, sest ta pääses siis poisi kulukast ülalpidamisest ja kaunis Emma lisati meeste omavahelises kokkuleppes kena nipsasjana vanamehe silmipimestavasse kunstikogusse. 

Greville, va silmakirjalik ahv, ei iitsatanudki Emmale kokkuleppest onuga, vaid pakkus süütult välja, et Emma võiks onu Williamile külla sõita ajaks, mil tema, Greville, käib "äriasjus Šotimaal". Emma saadeti onu juurde jutu järgi kuueks kuni kaheksaks kuuks, kuid kohale jõudes sai näitsik teada, mis sorti kaupa oli temaga tehtud. Emmast sai Williami (üle kogu Euroopa tuntud külalislahke) salongi kaunis perenaine, kelle tantsuoskust ja lauluhäält, kuid mis peamine, kauneid kehavorme käidi imetlemas lähedalt ja kaugelt. Pärast kuid Greville'i naasmist oodates ja mõistes, et seda ei juhtu, lõpetas Emma viimaks Williami voodis. Vanamees oli viiekümnene, piiga temast 35 aastat noorem. Nad abiellusid septembris 1791 ja Amyst sai leedi Emma Hamilton. Ta oli nutikas ja õppis kiiresti ning rääkis peagi vabalt nii prantsuse kui ka itaalia keelt ja koolitas end lootustandva lauljana. Leedi Hamiltonist sai kuninganna Maria Carolina lähedane sõbranna (kes oli juhuslikult Napoli kuninga abikaasa ja Prantsusmaa kuninganna Marie Antoniette'i õde). Vaat nii. 

Nelsoniga kohtus Emma esimest korda vastuvõtul 1793 oma suursaadikust abikaasa majas. Nelson naasis viis aastat hiljem koos oma kasupoja Joshuaga, kes selleks ajaks oli juba kahekümnendates noor mees. Emma korraldas suurejoonelise peo tähistamaks Nelsoni 40 juubelit ja varsti pärast seda olevat nad teineteisesse armunud. Vana Hamilton olnud selleks ajaks juba igavesti vana mees, oodanud igatsusega pensionipõlve ja toetanud väidetavalt Nelsoni ja oma naise suhet igati, suhtudes selleks ajaks elavasse legendi Nelsonisse imetluse ja austusega. No ma ei tea ...  Olgu sellega kuidas oli, Emma sünnitas Nelsonile 1801 tütre Horatia ja Nelson elas Emmaga avalikult koos. Abielluda nad ei saanud, sest Emma austas oma eakat abikaasat sedavõrd, et ei kavatsenud mingit lahutust nõuda, vaid ootas viisakalt ja trikkideta tema surma. Ka Nelson oli endiselt abielus, isegi kui ta sisemuses võib-olla hellitas lootust lahutusele. Proovikivi missugune kõigile asjaosalistele! Nii nad siis kõik koos Merton Place'is rõõmsasti elasid: Nelson, Emma, nende tütar, Emma ema ja Emma abikaasa vana William. Ohjah. Loomulikult oli see skandaal, miks siis ei olnud, 19. sajand ju. 

Vana Hamilton suri 1803 ja Nelson läks uuesti merele, jättes Emma ootama nende teist tütart, kes mõne nädala pärast siiski suri. Emma hakanud Nelsoni merel olles meelt lahutama hasartmängudega ja kulutanud suhteliselt palju raha. Ta oli nüüd vaba ja saanuks Nelsoniga abielluda, kuid Nelson-poiss ei ajanud pabereid korda või siis lihtsalt ei saanud Fannylt lahutust. Kui Emmale oktoobris 1805 toodi teade Nelsoni surmast, karjatanud ta ja kukkunud maha ega suutnud kümme tundi ei sõnagi rääkida ega ainsatki pisarat valada. 

Pärast Nelsoni surma ignoreerisid ametimehed Nelsoni testamenti ja näpunäiteid Emma ja Horatia ülalpidamise suhtes ja kõik rahad suunati millegipärast hoopis Nelsoni vennale. Patriarhaalne gäng, pole midagi lisada. Emma langes võlgadesse, üritades Nelsoni mälestuseks Merton Place'i üleval pidada ja põgenes lõpuks võlausaldajate eest Prantsusmaale, kus ta hakkas masendusest jooma ja suri 10 aastat hiljem 49-aastaselt Calais's samal aastal, mil Napoleon Waterloo lahingus inglaste Wellingtoni ja preislaste printsi käest tappa sai (1815. Prantslastega ei tasu seda teemat mõistagi jutuks võtta, nende meelest sai Wellington juba kere peale, kui preislased kohale ilmusid ja kõik ära rikkusid. Prantslaste peanuppudesse ei mahu kuidagi võimalus, et Napoleon võiski luuser olla, nende meelest olid ikka kõik teised pahad :D ). Admiral Nelsoni suure armastuse Emma haud aga rüüstati järgnevates sõdades ja mälestus sellest läks kaduma. 

Nelsoni tütar Horatia abiellus hiljem pastoriga ja suri alles 1881. Tal oli kümme last, sealhulgas poeg Horatio Nelson ja tütar Horatia. Nelsoni tütar ei tunnistanud end iialgi avalikult Emma lapseks ja ühelegi oma tütardest ta ema nime ei andnud. Inimesed on ikka imelikud ja nende saatused ja valikud on ettearvamatud. 

Nelsoni tütar Horatia ca 1815. 

https://en.wikipedia.org/wiki/Horatia_Nelson

Lõpetuseks ikkagi tagasi Nelsoni enda juurde. Kõige sagedamini olla inimesed siiski imestanud, kui “tavaline” ja “silmatorkamatu” ta olnud välimuselt. Rahvuskangelase puhul ilmselt eeldatakse, et tal on kuldsed kiharad ja igavesti kestev nooruslik jume :) Tegelikult aga vananes Nelson nii nagu kõik teisedki normaalsed inimesed, läbielatu vajutas talle nagu teistelegi näkku sügavad vaod ja muutis juuksed halliks. Rahvuskangelaseks sai ta alles pärast surma.

Vaat niisugused olid lood Nelsoni ja tema eluga. Keda see põnev tegelane ja tema elukäik huvitab, loeb ise juurde ;)

Allikad:

https://en.wikipedia.org/wiki/Horatio_Nelson,_1st_Viscount_Nelson

https://en.wikipedia.org/wiki/Emma,_Lady_Hamilton#Meeting_with_Nelson

https://en.wikipedia.org/wiki/Frances_Nelson

http://www.anglotopia.net/british-history/ten-interesting-facts-admiral-horatio-nelson/

http://hmshinchinbrook.weebly.com/1/post/2012/06/what-did-nelson-look-like-part-two-what-was-said.html