Juulikuu
viimastel päevadel sai loetud Tallinna
ajalugu (Brüggemann, Tuchtenhagen 2013). Iseenda jaoks mõned
ülestähendused, et oleks vajadusel lihtsam üles leida:
* Julianuse kalender kehtis:
-
saksakeelsetes protestantlikes maades kuni 1700
- Rootsi riigis
kuni 1700 ja 1711-1753
- Vene
riigis kuni 1918
Julianuse
kalendri kuupäevade ümberarvestamiseks Gregoriuse kalendri päevadeks tuleb 16.
ja 17. sajandil liita 10 päeva, 18. sajandil 11 päeva, 19. sajandil 12 päeva,
20 sajandil 13 päeva.
Eesti esiajaloost:
Jäljed
esimestest asundustest juba u 10 000 aastat eKr.
Soomeugri
keeleteaduse andmetel kasutati u 3000 eKr üht läänemeresoome keelevormi.
Lk 13 Võimalik, et eestlasi kui selgelt piiritletud etnilist
rühma mainitakse esimest korda Tacituse “Germania” 45. Peatükis. Seal on AESTI
nime all üks hõim (gens), kes elas Sveebi mere (Läänemere kaldal), Vistulast
(Vislast) kirde pool, suioonidest/svioonidest (skandinaavlased?) ida ja
sitoonidest lääne pool. Tacitus kirjeldas aeste küll kui hõimu, kes oma kommetelt
ja rõivastuselt sarnanes sveebidega, kuid ei kirjeldanud neid sarnasusi
lähemalt. Sveebide kohta teadis Tacitus rääkida, et neid valitsesid “vürstid”
(principes) ja “kuningad” (reges), nad läkitasid saadikuid (legationes) pühades
hiites peetud sveebi alamhõimude koosolekutele ja nende ühiskond jagunes
aadlikeks (nobiles), vabana sündinuteks (ingenui), vabakslastuteks (libertini)
ja orjadeks (servi). Nii aeste kui fenne kirjeldas Tacitus kui jahi- ja
korilusrahvaid, kes võrreldes roomlastega paistsid olevat äärmiselt
primitiivsed ja metsikud (viikingid?). Tacitus ise ei reisinud nendel aladel
kunagi.
Lk 15 Esimesed, ka arheoloogiliselt tõendatud kokkupuuted olid
Eestimaa esimestel asukatel varjaagidega (idaviikingid), kes seilasid alates 9.
sajandi keskpaigast Läänemere idapoolses piirkonnas, kasutasid röövkäikudeks ja
kauplemiseks Venemaa suuri jõgikondi // ning jõudsid oma sõitudel välja Musta
ja Kaspia mereni, kuid kauplesid ka Konstantinoopoli ja Bagdadiga. Kaks
väiksemat jõekaubateed kulgesid ka läbi Eesti, ühelt poolt mööda Pärnu,
Tänassilma ja Suurt Emajõge ning teiselt poolt Narva jõe ja Peipsi järve kaudu.
Alates 10. Sajandist oli kaupmeeste hulgas ka eestlasi. Põhjamaade vanades
allikates mainitakse Eistlandi varjaagide idapoolsete kaubateede ääres asuva
alana. Selle elanikud esinevad nime all eistar (ainsus eistr). Vanades slaavi
kroonikates nimetatakse neid nagu teisigi soome keelte rääkijaid tšuudideks.
Tallinnas
ristusid paljud maanteed, mida mööda vedasid kaupu eestlased //1150. aastale
järgneval ajal võib rääkida Revali kaubaplatsist (ladina Revala, soome Rävälä,
vene Revel). See nimi esineb Läti Henriku kroonikas korduvalt ja tähistab nii
kaubaplatsi ennast kui ka ümbruskonda. Russide valitsusalalt pärit allikates
esineb konkureeriv nimi Kolõvan, mida mainitakse esmakordselt 1223 ja mis
mõnede uurijate tõlgenduses võib olla kajastatud nimes Qlwri (araabia geograaf
al-Idrisi, ladina Dreses, “Mappa Arabicae” I, 1134). Al-Idrisi võis oma
teadmised hankida varjaagidelt, kelle Kolõvan oli varjaagikeelne vorm eesti
nimest (Kalevan linna, Kalevi linn).
Lk 22 Taani
ekspansiooni kõrgpunkt Läänemere ruumis oli Eesti alade vallutamine 1219. Juba
1191 oli Eestimaal tegutsenud tsistertslasest munk Theoderich, eestlaste
misjonipiiskop 1211-1219. (lk 23) 15. juuni ründasid eestlased taanlaste
Lindanise laagrit, legendi järgi langes lahingu ajal taevast alla Dannebrog,
märk jumala soosingust taanlaste üritusele. Valdemar II andis välja korralduse
Revali linnuse ja Toomkiriku (algselt puitehitis, kümnekonna aasta pärast
hakati kivikirikuks ümber ehitama; ürikutes mainitud esimest korda 1233) ehitamiseks.
Taanlaste huvi olnud juba varasem (lk 25), Knud IV Püha (1080-1086) teinud
Liivimaale ja Eestimaale 1075 ja 1080 kaks sõjakäiku, võttes endale Eestimaa
hertsogi tiitli. Sama tiitel eraldatud paavsti Coelestinus III poolt 1197 ka
Taani kuningas Knud VI (1182-1202). Hiljem läks linnus sakslaste Mõõgavendade
ordu kätte. Kolmas Tallinna linna tekkimise ajend olnud Hansa Liit.
Koolidest ja haridusest, raamatukogudest:
Lk 35
Hiljemalt 14. sajandil rajati Toomkiriku kõrvale toomkooli hoone.
Lk 37
dominiiklaste Katariina klooster - kloostri juurde kuulus 13. sajandil asutatud
kool, kus poisid õppisid algteadmisi grammatikas ja teoloogias. Õppetöö koosnes
aastasest kursusest, millele järgnes kolm aastat teoloogiaõpetust. Kes selle
edukalt lõpetas, võis juba kuskil mujal läbi teha vabade kunstide õpingud (artes liberales: loogika, grammatika,
retoorika, geomeetria, aritmeetika, astronoomia, muusika), mis päädis magister artium’iga. Sel moel jõuti kõrgeima
teoloogiastuudiumini mõnes Euroopa suures keskaegses ülikoolis: Bologna,
Pariis, Oxford, Cambridge, Salamanca, Padova, Praha, Kraków, Heidelberg,
Freiburg, Tübingen jt. Tänaseni säilinud kloostrisein Katariina käigus.
Lk 60
Koolikorraldusest saab keskaegses all-linnas kuni 15. sajandini rääkida üksnes
selles mõttes, et linnakodanike poegadel oli õigus käia ülalinnas asuvas, 1319.
aastal esmakordselt mainitud ja Tallinna toomkapiitlile alluvas toomkoolis, kus
õpetati klassikalist keskaegset trivium’it
(grammatika, retoorika, dialektika) ja quadrivium’it
(matemaatika, geomeetria, muusika, astronoomia). Toomkapiitel püüdis kõigest
väest kaitsta Taani kuningalt saadud ainuõigust hariduse andmisele terves
linnas. Nii puhkes Tallinna piiskopi ja dominiiklaste kloostri vahel 1365.
aastal dominiiklaste kloostrikooli pärast tüli, mis tuli lahendada
vahekohtukomisjonil eesotsas paavst Urbanus V-ga (1362-1370). Komisjon andis
teada, et edaspidi peavad dominiiklased oma õpilased toomkoolile üle andma. Et
kloostrivennad seda nõudmist sugugi ei täitnud või vähemasti ei teinud seda
järjekindlalt, järeldub sellest, et 1424 pidi Rooma kuuria välja andma uue
keelu. Teine juhtum leidis aset mõni aasta varem, 1413, kui keegi Franciscus
Witchennow tahtis Tallinnas asutada kirjutamise ja lugemise kooli sakslastele.
Sellegi algatuse surus Tallinna toomkapiitel maha. Teisalt toetas paavst
Martinus V (1417-1431) Tallinna rae taotlust rajada Oleviste kiriku juurde
linna poistekool (ladina kool), kus kõrvuti ladina keelega - lähtudes
hansalinnade standardist - õpetati peamiselt lugemist, kirjutamist,
rehkendamist ja kirikulaulu. Teine ladina kool tekkis alles reformatsiooni eel
1525 Niguliste kiriku pastori Johann(es) Lange ärgitusel.
Pastorite
koolitamise kohta on lause lk 97: keegi ei võinud pastoriks saada enne, kui tal
oli selge [Philipp] Melanchthoni “Loci communes” ja eesti keel.
Varauusaegne
haridus Tallinnas lk 141 ja edasi: Kloostrid olid keskaegsed hoolekande- ja
haridusasutused. // Jumalateenistuse korda ja koolikorraldust muudeti vastavalt
Wittenbergi reformaatorite soovitustele ja need ühtlustati erinevates linnades.
// Paralleelselt Tallinna traditsioonilise kloostriharidusega algas Tallinnas,
Riias ja Tartus pärast 1533 linna- ja toomkoolide reform ehk taasasustamine
Melanchthoni reformaatorliku haridusidee vaimus, eeskujuks Pommeris ja Taani
kuningriigis kehtiv Johannes Bugenhageni koostatud kirikukord. Igaüks pidi
oskama lugeda jumalasõna, katekismust ja lauluraamatuid. Reformatsioon
soodustas ka raamatute trükkimist. Esimene teadaolev Tallinna trükis 1535
alamsaksa ja eesti keeles Tallinna rae algatatud paralleeltekst, koostajad
Simon Wanradt ja Johann Koell, trükitud Hans Luffti juures Wittenbergis. 1554
Tartus Johann Witte koostatud/tõlgitud luterlik katekismus.
Lk 147
Koolikorraldus: varauusajal rae korraldada. Tähtsaim ikka juba 1319 mainitud
toomkool (schola cathedralis ecclesiae). Toomkool ilmalikustati alles 1765.
Lk 148:
koolikorralduse aluseks reformatsiooniaegsel ajal sai Tallinna koolikord
aastast 1600. See reguleeris õppetööd linna nn rahvakoolides ehk linnakoolides
(Trivialschule), kus õpetati kolme
klassikalist keskaegse skolastika ainet (trivium)
- grammatikat koos kirjandusega, dialektikat koos loogikaga ja retoorikat koos
õiguse ja eetikaga. Tallinnas oli kaks linnakooli - poistele Oleviste juures
“ladinakool” (Partikularschule, ka
rehkendamise ja kirjutamise kool, saksa kool, suur kool) ja tüdrukutele
“tütarlastekool” Pühavaimu kiriku juures. Mõlemad allusid // rae ja linna
vaimulike esindajatest moodustatud komisjonile, kes tegeles linnakoolide
küsimustega. Ladinakool koosnes kolmest klassist, kus õpetasid rektor,
konrektor, kantor ning üks kirjutamise ja rehkendamise õpetaja. // Ladine keelt
õpetati intensiivselt ja see ei olnud ilmselt kuigi populaarne. Muus osas
kuulusid programmi // lugemine, kirjutamine, rehkendamine ja kõnepidamine.
Õpilaste arvu muutumise kohta ei ole suurt midagi teada, ainult 1635 arvuks on
üks kord mainitud 120-130 poissi. Rae nõudmisel tuli lapsi õpetada võimalikult
võrdselt (sõltumata taustast, vanemate haridusest või varanduslikust seisust).
Õpetajaid värvati vaimulike hulgast, osaliselt kaupmeeskonnast (?!), aga kohati
oli tegemist ka haritud pedagoogidega, tihti Saksamaalt ja Rootsist. Enne
kohalemääramist pidi õpetaja andma proovitunni ja kinnitama, et jääb truuks
Augsburgi usutunnistusele ning püüab igati järgida sündsaid elukombeid. Sageli
tuli õpetajal pidada kõrvalteenistust, näiteks kantorina kirikus või siis
arstina (?!). Tavapärane oli ka eratundide andmine tallinlaste kodudes. Muuseas
aitasid need kõrvaltegevused õpetajal suurendada oma sissetulekut, mis
tihtipeale oli napp, ja parandada viletsaid elutingimusi. // Tütarlastekooli
kohta on teada veelgi vähem kui ladinakooli kohta. Õppeainetena on dokumentides
mainitud kristluse-õpetust
(katekismuseõpetus) ja kirjutamist. // Mõlema rahvakooli kõrval tegutsesid ka
mitmed “nurgakoolid” ja “väikekoolid”, st erakoolid, mida pidasid
mitteelukutselised õpetajad ja mida raad // üritas (kaebuste põhjal) ikka ja
jälle ära keelata, kuni 4.11.1696 keelas kuningas avada uusi nurga- ja
väikekoole. Vastuseisust hoolimata olid mõned neist koolidest väga edukad.
(Näiteid?) Ei tohiks alahinnata ka kirikute juures tegutsenud köstrite tähtsust
Tallina hariduselus varauusajal. // Linna ja kuningriigi tõeliseks
ühisprojektiks kõrghariduse vallas pidi saama Tallinna gümnaasium. Idee asutada
linnagümnaasium oli liikvel juba 16. sajandi lõpust. // 1631 avati pärast
kuningas Gustav II Adolfi sekkumist rae ja rüütelkonna erimeelsustesse vana
(Mihkli?) ordukloostri müüride vahel gümnaasium, kus pidid õpetust saama nii
kodanike kui ka aadlike lapsed. 1651 sai kuningliku gümnaasiumi staatuse, alates
1725 oli kooli nimi Linna Akadeemiline Gümnaasium (Stadtgymnasium Academicum).
1633 asutati gümnaasiumi juurde trükikoda. Alates 1726 tsenseeris rektor kõiki
Eestimaa trükiseid, välja arvatud teoloogilisi. Anton Thor Helle ja tema
kaastöötajad valmistasid siin aastail 1737-1739 ette esimese eestikeelse
piiblitõlke trükkimist. 1631 // määrati ametisse õppejõud (praeceptor): neli professorit ja kaks õpetajat (collega). Hiljem võeti ametisse
matemaatikaõpetaja ja muusikaõpetaja (kantor). Õppetöö toimus neljas klassis,
õppeained olid ladina keel, kreeka keel, teoloogia, kirjandus, poeesia,
kirjutamine, retoorika, matemaatika ja ajalugu. Vanemaid õpilasi rakendati
nooremate tuutoritena. // Andekad õpilased said linnalt stipendiumi. // Varauusaeg
tõi kaasa kirjanduse ja kunstide arengu. Alates 1630ndatest trükiti raamatuid
ka Tallinnas. //kiriklikud trükised, piibliosade tõlked, katekismused, laulu-
ja koduraamatud, hingekosutuskirjandus, religioossed luuletused. // Uue
Testamendi eestikeelne tõlge 1715. // juhuluuletused, ametlikud teadaanded,
lendlehed ja ajalehed. // 1772 Hörschelmanni asutatud “Revalsche Wöchentliche
Nachrichten” jne // Ilmaliku kirjanduse esindajatest Paul Fleming (1609-1640),
kajastas juhuluules Tallinna linna ja lähiümbrust; sonetivormi meister. //
Kroonikad: Balthasar Russow 1578 “” Chronica der Prouintz Lyfflandt” Augustin
Ferberi trükikojas Rostockis, kaetud ajavahemik varakristlikust Liivimaast kuni
1577. Russow oli õppinud klassikalisi
keeli ja teoloogiat Stettini Paedagogium’is
1558-1562 ja oli Pühavaimu kiriku abiõpetaja 1563-1567, pastor samas koguduses
1567-1600. // Teine oluline kroonika oli pastor Christian Kelchi “Liefländische
Historia”, mille kirjastas Tallinna raamatukaupmees Johann Mehner 1695. Kelch
käis samuti Stettini Paedagogium’is
1668-1675, oli gümnaasiumiõpetaja Berliinis, õppis Oderi-äärses Frankfurdis ja
Rostockis ajalugu ja teoloogiat. 1692 läks pastoriks Järva-Jaani, 1697 asus
ümber Viru-Jaagupisse. 1710 kutsuti Niguliste kiriku ülempastoriks, kuid suri
enne ametisseasumist katku. Kelchi “Liivimaa ajaloo” järg (“Liefländische
Historia. Continuation 1690 bis 1707”) jõudis trükki alles 1875. // Oleariuse
reisikiri “Offt begehrte Beschreibung Der Newen Orientalischen Reise” 1647
kirjeldab muuhulgas kuuenädalast viibimist Tallinnas 1633. //
Lk 157 -
Hoolimata raamatuturu märkimisväärsest avardumisest varauusajal jäi lugemine
üsna eksklusiivseks nähtuseks (aint it the case now as well ...). Tallinna
linnal oli Rootsi ajal küll palju raamatukogusid, mida võisid kasutada ka
erinevate korporatsioonide liikmed. Oleviste kiriku raamatukogu ja
raeraamatukogu tegutsesid Rootsi ja Vene ajal edasi. Mõlema kogud ulatusid
välja keskkaega, sisaldades muu hulgas endise dominiiklaste kloostri
raamatukogust pärit raamatuid. // Oleviste kiriku 1552. aastal asutatud
raamatukogu teenis Rootsi ajal vaimulikku ja poliitilist eliiti // ning raha
selleks sai raamatukogu konsistooriumilt ja raelt. 17 saj II poolel tekkis
õpetajate ja õpilaste kingitustest ning Rootsi raamatukogude annetatud
dublettidest gümnaasiumi raamatukogu. 1727 sai ka toomkool endale raamatukogu.
Raamatukogude arengule aitasid kaasa ka raamatukauplused. Alates 1772
laenutasid nad tasu eest, kutsudes sel moel ellu Tallinna esimesed
laenuraamatukogud. Kiriku- ja kooliraamatukogud ning raeraamatukogu // hankisid
ka rooma (Juvenalis, Valerius Maximus, Ovidius) ja humanistlikke autoreid (Dominicus
Nanus, Marcus Antonius Coccius), kuulsaid kroonikaid (Hartmann Schedel, Werner
Rolewinck, Jacobus de Voragine) ja loodusteaduslikke käsitlusi (Ptolemaios,
Johannes Schöner, Peter Apian, Sebastian Münzer). 18 saj-l võis neist muuhulgas
leida Voltaire’i, Daniel Defoe, Vergiliuse ja Horatiuse teoseid. //
No comments:
Post a Comment