Mikk Sarv SÕNA JÕUD

Mikk Sarv SÕNA JÕUD, kirjastus Pilgrim 2012, toimetaja Jaakko Hallas.

Raamatuarvustus. Ülevaade ilmus veidi muudetud kujul ajalehes „Sakala“ 23.01.2013

 

Mikk Sarv on telepildist tuntud koolitaja, rahvapärimuse uurija ja teadmamees, kes oskab suhestuda ja suhelda loodusega, peab lugu juurtest ja esivanemate mõtteilmast, austab eestlust, vanu kombeid ja traditsioone ning oskab, tahab ja suudab inimestes kõige eelmainitu vastu huvi ja vaimustust tekitada.

Sarv on raamatumaailmas tuntud suurus. Kõik tema kirjanduslikud saavutused on iseloomulikult seotud teemadega, mis talle endale huvi pakuvad. Ta on kirjutanud „Rahvakalendri tähtpäevad“ (Eesti Raamat 1988) ja „Ilmasilmaja“ (Maalehe Raamat 2005); eestindanud Oweni teose „Avatud Ruumi meetod“ (Eesti Ekspressi Kirjastus 2005), Dahlgreni ja Szczepanski „Õuesõppe pedagoogika“ (Ilo 2006) ning Brügge, Glantzi ja Sandelli raamatu „Õuesõpe“ (Ilo 2008); olnud kaasautoriks teostele nagu „Põhjala maad ja rahvad“ (Vanalinna päevad 1991), isikulooline filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ (Estinfilm 2009) ja „Suur koolilaste mälumäng“ (Cum Laude 2012).

Raamatu „Sõna jõud“ esimeses osas on kirjeldatud maakeele olemust, keele vajalikkust „maailmas toimuva kirjeldamise vahendina“ (lk 10) ning võõrkeelsetele väljenditele „maakeelsete vastete“ leidmise olulisust (lk 29). Tähelepanuta pole jäetud ka eestlusest lugupidamist ja kogetu talletamist (Sarv rõhutab raamatus korduvalt regilaulude kui teabeallika tähtsust), sest nagu autor sedastab: „Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnevate põlvkondadega.“ (lk 24). Sarv soovitab maakeelt koolis suisa eraldi õppeainena õpetada, sest see aitaks meil „osa saada meie rahva mõtterikkusest ja loovusest läbi aegade.“ (lk 31). Siiski ei kaota autor sidet reaalsusega: „Samas aitab arusaamine keelevõimaluste paljususest õppida ja mõista ka võõrkeeli. Väikerahvaste arengueeliseks ongi paljude keelte oskamine.“ (lk 32).

Raamatu teises osas on mikksarvlikus võtmes lahti seletatud tähestikulises järjekorras valik sõnu, näidates seoseid ning tuues mõnusaid ja lihtsaid näiteid nii minevikust kui ka tänapäevast. Nii on sõna „lepe“ seletuse all viidatud õpetussõnadele vanast regilaulust valitsejate ja valitsetavate suhete kohta: „ ... valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad oma soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist, ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.“ (lk 116).

Austades esivanemate mõtteilma, ei unusta Sarv sõrme pulsil hoida ka tänapäevaste murede suhtes. Ta juhib tähelepanu linnaelu liigsele tõtlikkusele, kogukondliku arengu toetuse vähesusele, maaelu halvustamisele ja hävitamisele, metsade lagedaks raiumisele, vaimustuse ja vaimukuse puudumisele, ühtehoidmise oskuse minetamisele. Kuid kõigele vaatamata lõpetab autor teose ikka positiivse noodiga: „Maailm on mõnus, kui ümber on palju hea meelega inimesi. Sellepärast tulebki pidevalt teha nii palju head meelt kui vähegi võimalik.“ (lk 227). Ka selles suhtes on Mikk Sarv võrratuks eeskujuks: oma sümpaatse raamatuga teeb ta head meelt paljudele lugejatele, kellele eesti keel ja meel korda lähevad.