Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Raamatuarvustus

Jonas Jonasson „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“

(Maaris Aas, 15.01.2013)

Läksin hiljuti Ülemiste Apollosse Italo Calvino viimast eesti keelde tõlgitud raamatut („Kui rändaja talvisel ööl“) nõutama ja nagu paadunud raamatukoidega ikka juhtub, ei saanud sugugi sellega piirdutud. Pihku jäi veel kaks raamatut: baltisakslase Jakob von Uexkülli „Omailmad“, mille võtsin pikema jututa kaenlasse, ja juba mitmeid kordi kaupluses näpu vahel olnud, aga „olulisemate“ üllitiste arvelt ikka letile tagasi pandud Jonas Jonassoni „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Otsustasin selle lõpuks ära osta ega kahetse.

Viimati mainitud raamat on rõõmsa välimusega oranž kõvakaaneline teos, originaalis ilmunud rootsi keeles kirjastuses Piratförlaget aastal 2009. Raamatu eesti keeles väljaandmist 2012. aastal on toetanud Eesti Kultuurkapital, eesti keelde on lõbusa laipadega forrestgumpiliku jandi rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp ja välja andnud kirjastus Varrak.

Jonasson on sündinud 1961. aastal Lõuna-Rootsis ning töötanud ajakirjaniku, meediakonsultandi ja teleprodutsendina. Tema kodulehelt www.jonasjonasson.com võis lugeda, et ühel hetkel otsustas ta põhjalikult muuta oma elu, kirjutas käsikirja, müüs kogu maise vara Rootsis maha ja kolis Šveitsi väikelinna Itaalia piiri äärde. Praegu elab kirjanik taas Rootsis ning töötab kuuldavasti oma uue raamatu kallal. Eespool nimetatud käsikiri sai lõpuks kaante vahele ja oli 2010. aastal müüduim romaan Rootsis, kui samale allikale toetuda. Teos sattus silma alla Hispaania filmi- ja kirjastusagentuuri Pontas töötajatele ning tänaseks päevaks on Jonassoni lõbus jant tõlgitud väidetavalt 35 keelde ning raamatut on müüdud üle 3,5 miljoni eksemplari maailmas. Ka filmiõigused on müüdud.

Kui minu arvamust küsida, siis on eestikeelse teose pealkiri veidi ebatäpne. Millist saja-aastast tegelast te ikka kujutleks aknast välja „hüppamas“, niiviisi hooga? Rootsi keeles on pealkirjas tegusõna „klev ut“ ja inglise keeles „climbed out“, mis teadupärast mõlemad tähendavad eesti keeles siiski „ronis välja“? Ja ka tekst ise sedastab: „Niisiis jõudis mõte vana mehe peas vaevalt idanema hakata, kui ta juba avaski Sörmlandi maakonna Malmköpingi alevi vanadekodus oma esimese korruse toa akna ja ronis välja lillepeenrasse.“ (lk 4). Aga see on minu arvamus ning lisaks paarile kirjaveale ka ainus, mille kallal vinguda; küllap oli kirjastusel sellise pealkirja valikul siis oma põhjendus ning ülejäänud raamat kutsub siiski esile ohtralt naeruturtsatusi.

Teose olemuse võtab suhteliselt hästi kokku Jonassoni pühenduses „tare seina ääres pingil lugusid vestev, kergelt kössis ja kepile toetuv“ vanaisa, kes vastab laste küsimusele „On see kõik tõsi?“ olukorda ilustamata: „Seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi“. Oma järeldused teeb pärast raamatu lugemist igaüks ise.

Säravaim tegelane on muidugi saja-aastane Allan Karlsson, kes vahetult enne oma sajanda sünnipäeva tähistamist otsustab pidustuste eest vanadekodust pageda, ronib oma „pissisussides“ („susse nimetatakse nii, kuna üliküpses eas mehed suudavad harva jalatsitest kaugemale pissida“, lk 5) aknast välja, suundub läbi kalmistu bussijaama ja paneb seal bussi peale rutates ühe ebameeldiva kaagi käest pooleldi meelega pihta kohvri teadmata, et selles on väga suur hulk sularaha. Praktiliselt null-ajaga suudab vanake väikese asula rahuliku elu pea peale pöörata, aga kes raamatut edasi loeb, näeb, et tal on selles ka pea sada aastat kogemusi, sest lõhkeainespetsialistist Allani (kes ühel hetkel ka kogemata kombel tuumapommi leiutab) elufilosoofia on elada üks päev korraga: „on nagu on, ja tuleb, mis tuleb“ (lk 29).

Saja-aastast, kohvrit ja viimast ihaldavaid kummalistel asjaoludel üha kadumakippuvaid kaake hakkab lisaks pressile jälitama kriminaalkomissar Aronsson. Kohvri ja Allani seltsilisteks satub põgenemisteel veel terve rida tegelinskeid, alustades pisisulist Julius Jonssonist ja lõpetades tsirkusest jalga lasknud elevant Sonjaga. Paralleelselt pärast vanadekodust põgenemist juhtuvate sündmustega heidab autor valgust Allani pikale eluteele, kus figureerivad näiteks nii Stalin, rida Ameerika presidente kui ka Mao Tse Tung.

Autori ergas huumorisoon ei jäta tögamata ühtki aspekti, mida vähegi kannatab heatahtlikult tögada. („Allan jäi töö käigus veidi vinti, aga valvur, kelle ta laua alla pidi jooma, oli sobiva laua puudumise tõttu uinunud otse tekil. „Nõndamoodi,“ ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.““, lk 109)

On üsna iseloomulik, et kogu seltskond, kellega on vahepeal liitunud ka Aronsson, maandub lõpuks koos elevandiga Bali saarel (muu hulgas on nauditav ja naljakas, kuidas Allan Bali lennujaamalt pikemate ettevalmistusteta maandumisluba taotleb, lk 299–300). Raamatu sõnum ongi ju suuresti see, et tuleb julgeda olla sina ise, teha seda, mida sa tahad elus teha, säilitada oskust enda üle nalja visata, võtta elu üks päev korraga, kasutada võimaluste piires oma halle ajurakke ja uskuda endasse, mitte karta muudatusi ja seiklusi, teha vahet heal ja kurjal ning mitte olla liiga tõsine selle suhtes, mis mingite (või kellegi) normide järgi on hea või halb, mis normaalne või mis ebanormaalne. Normaalsus on müüt.

Aga mainitud raamat on loetav, soovitan soojalt. Selle kaante vahele süvenedes tundub, et olete korraga kohtunud Pipi Pikksuka, Sancho Panza, vahva sõduri Švejki ja Kosmosemuttidega. :)