"Kalevlaste Maleva" rajajad 1918; Boris Parm/Raiu Mullari mälestused

Vaat siis. Käisin arhiivis Järva-Peetri kihelkonna kohta materjali lugemas ja leidsin samast kaustast puhtjuhuslikult ühe mehe mälestused hoopis sellest, kuidas Tallinnas spordiseltsi “Kalev” mehed 1918. aastal “Kalevlaste Maleva” rajasid, millega Vabadussõtta võitlema mindi. Patt oleks seda lugu teistega mitte jagada. 

Mälestused üles tähendanud Boris Parm (hiljem Raiu Mullari, 1891 Lehtse (Järvamaa) - 1979 Tallinn) oli sõjaväelane (ohvitseri asetäitja, mida iganes see ka tähendas, auaste see vaevalt oli), teenis Vabadussõjas Kalevlaste Malevas, oli Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige ja vabadussõjalaste häälekandja “Võitlus” esimene toimetaja. Parm oli see värvikas vaps, kes läks jaanuaris 1931 (või 1932?) Pätsu jutule, kaigas kaasas, ja nõudis, et täidetaks Vabadussõjas käinud meestele sõja ajal antud lubadused. Päts olla teatanud, et kõiki lubadusi on võimatu täita ja palunud Parmul lahkuda, mispeale Parm saatnud veel samal päeval oma Vabadusristi Vabariigi Valitsusele tagasi (vt nt Vikipeedia, “Boris Parm”.) Selline põhimõtetega tegelane all pildil, viide on näha foto allservas. 

 Nüüd siis mälestused (leitud kaustast ERA.2151.2.163 "Ajaloolised ülevaated Kaitseliidu organiseerimise ja arengu kohta aastail 1917-1924" Järvamaal"; kaust on koostatud aastal 1934, allpool toodud mälestused on leitavad lk 10-13). Üldiselt on keelekasutus jäetud täpselt selline nagu ta siis oli, mõned komakohad parandasin, professionaalne kretinism, mis parata ... :)  

***

“B. Parm tehnilisest roodust. 

Ühel detsembri kuu päeval olime sõbra Annikuga sadamas katset tegemas Lembitule peasemiseks, sest olime kuulnud, et vajatakse madruseid. Kui selgus, et laevale tegelikult kedagit ei lasta, siis olime natukene aega nõutud - et mida ette võtta. Seal tuli Annikul korraga meele, et Kalevi spordi seltsis olla midagi käärimas - tahetavat looma hakata väesalka. Otsustasime sinna minna.

Koosolek oli “Esto’s”. Koos olid Tõnson, Abrams, Normak, Klein, Linnaks, Lossmann, Annik ja veel mõned teised, seal hulgas ka mina, ehk ma küll olin võõras. Ei olnud isegi mitte seltsi liige. Neid oli kokku toonud Vabariigi Valitsuse käsk S/S “Kalevile” asuda väeosa loomisele. Käsk kandis kindral Larka allkirja. Selle käsu tõttu oli Lossmann juba ministeeriumis käinud aru andmas seltsi liikmete ja alaliste võõraste arvu üle - nimekirjade järele mitusada meest ja naist. 

Lossmann informeeris teisi sellest käigust ja avaldas arvamist, et Vabariigi Valitsus tahab kõikide andmete järele seega kõiki sportlasi püssi alla panna, mida aga tema isiklikult mitte kuidagi ei saavat heaks kiita. Juhtis hoiatades eestseisuse tähelpanu Soome peale, kus ka spordiseltsid sõtta läksid. Selle tagajärjena olla paljud paremad mehed kaotanud oma elu ja tervise. Soovitas Kalevi seltsile mitte nende jälgedesse astuda - selts olevat oma sihiks võtnud ainult spordi edendamise ja klassivõitlusest oleks seltsil kohasem kõrvale jääda. 

Sellele vastas Klein õige mõnusa jutuga: “No egas “Kalevi” selts pole oma poisse ainult maadlusmati ja jooksuvälja kasvatanud. Nüüd tarvis kord ka püss pihku võtta.” Sedasama toonitas ka Tõnson. “Et nüüd on tarvis kõigil riikliselt mõtlejatel välja astuda - teist teed ei ole.” Mõtete lahkuminek eestseisuse liigete vahel pikemaid vaidlusi ei tekitanud. Tekkis otsekohe lõhe. Ühelpoolt Tõnson, Abrams, Klein, Normak, Annik - teisel pool Lossmann ja tema mõttevennad. Lossmann oma kaaslastega lahkus koosolekult ja teised jäid edasi nõupidama. 

Vasakult II Jüri Lossmann, pikamaajooksja, 1923 Göteborg, maratonijooksus kuld; Lossmanni kõrval vasakul seisab väidetavalt Eesti Kerge-Raske Veespordiliidu esimees Johannes Kauba. 

Tõnsoni ettepanekul otsustati Sõjaministrile saata vastus, et “Kalevi” eestseisus püüab Valitsuse käsku täita ja asub vabatahtliste kogumisele, eeskätt Kalevi seltsist ja saab vastuvõtma ka teisi, kes vabatahtliselt tahavad sellesse väeosasse astuda ja on liikmete poolt soovitatud. See otsus tehti 15. detsembril. Ilma et seda kui eestseisuse otsust oleks kunagi protokolleeritud - ruttas Tõnson sellest Vabariigi Valitsusele teatama. Sellepeale andis Valitsus 16. detsembril tunnistuse Kalevi seltsi eestseisusele, millega võidi asuda väeosa vormeerimisele.

16. detsembril oli jälle koosolek. Seekord “Estoonias” üleval, väikeses toakeses, kust turu pealne paistis nagu pihu pesalt. Alt kostis ülesse miitingu kära. Pidasime viiekesi nõu, mida ja kuidas pealehakata. Saadud teated olukorrast ei olnud sugugi rõõmustavad - näis, et kõik on juba kadumas. Otsustasime ühemeelselt, et meie ei lase ennast sellest eksitada. Väesalga asutamiseks oli meil luba käes ja saagu, mis saab, hakkame tööle.

Realkooli ruumis, mida saime esialgselt büroo jaoks, algasid eeltööd. Kõige hing oli Tõnson. Siin õppisin teda lähemalt tundma.

Tõnsonil oli alati hea tuju, julgusest ja külmaverest ei näinud ka puudu olevat. Lootsin, et tal küllalt kindlust saab olema ka seatud sihist kinnipidamiseks ja sinna jõudmiseks. Meie teised neli tahtsime kõik temale selleks kaasa aidata.

Leopold Tõnson aastal 1919. Viide foto allosas. 

Realkoolis algas kibe töö. Olin ettevõttest vaimustatud ja uskusin, et asjast tuleb tõesti midagi välja. Meie asutavale väeosale soovitasin nimeks võtta “Kalevlaste Maleva”, Tõnson oli sellega nõus ja nagu kuulsime, ei olnud ka Valitsusel midagi selle vastu, Strandmann olnud isegi väga peri selle nimetusega.

Väljavõte Boris Parm'u mälestuste tekstist, ERA.2151.2.163, lk 10-14.

Koostasin üleskutse. Peale selle kui see oli ühiselt redigeeritud, avaldasime selle kõigis Tallinna lehtedes. Üleskutsel oli kohe tagajärg.

Esimisel päeval peale üleskutse avaldamist, ilmusid registreerima 3 meest, nende hulgas spordimees Tammer, järgmisel päeval juba kümmekond ja siis ikka juure ja juure. Kokkutulnud mehed said kohe püssid kätte ja alustasid õppustega. Õppust juhatas Tõnson ühes Abramsiga. Minu hooleks olid kirjatööd - asjaajamine, sest asjaajajaks valitud Normak oli oma teenistuse tõttu pangas vaba ainult õhtuti. Tegi omal vabal ajal tööd nii palju kui jõudis, kuid suur osa jäi siiski minu teha. 

Annik töötas kui agitaator. Temal tuli Realkoolis lahinguid lüüa nii mitmegi mehega, kes käisid tööd mahategemas ja hurjutamas “Või teie lähete siis burshuisid kaitsma - hullud peast, suur Venemaa vastu tahate sõdima minna”.

Kalevi seltsis oli sarnaseid mehi kaunikene kogu, nende seas mitu nimekat spordimeest (Kiilem, Villemson, Burmeister, Lossmann ja t.). Tõnson oli nende peale tulivihane ja lubas neid, kes Malevasse ei tule, kõiki “Kalevi” seltsist välja peksta.

Niisugustel asjaoludel oli paratamata, et juba rohkearvuliste vabatahtlikkude seas oli võrdlemisi vähe Kalevi seltsi liikmeid, enamjagu tuli võõraid soovituste läbi. Tõnson oli lootnud Kalevist rohkem.

Üks, kelle juuretulek asjale elu sisse tõi - oli A. Õunapuu. Tema lõi kohe laulu lahti “Estimaa mu isamaa” ja “Kui Kungla rahvas kuldsel aal” ... Tänaval marssides kõlasid need laulud Kalevi linnas vist küll esimest korda sõdurite suust.

Vasakult: O. Tief, A. Õunapuu, L. Tõnson, J. Triumpf ja K. Pomerants.

Ma olin juba kindel, et väeosast kujuneb väljapaistvam ja vapram sõjajõud.

Juhtumisi oli võimaldatud sarnase vabatahtliste väeosa loomine ilma iseäraliste juhtnöörideta Valitsuse poolt nagu jatkuks Rahvaväele, mis mobiliseeriti sundusliselt ja selle tõttu oli meil võimalik mahutada üht kui teist omapärast endi väeosa korraldusse. Nii näiteks võeti tarvitusele ülema nimetuse asemele “päälik” ja “vanem”. Ohvitserisi aukraadi järele üldse ei tuntud. Ka jaotuses püüdsime ennast eraldada Vene “roodu” nimetusest - selle asemele võtsime tarvitusele “salk”, “salkkond”. Tervitati mitte “Tere”, vaid “Tervist” - see oli kõigiti kõlavam. Hiljem said ülemjuhataja poolt käsuga maksma pandud aukraadid ja tarvitusele võetud roodu nimetus.

Kalevlaste maleva, kes kauemat aega püsis kahe roodu suuruses, pidi oma nimetuseks tarvitama “Kalevlaste Maleva” bataljon.

Väeosa märgiks varukatele võeti Tõnsoni ettepanekul S/S “Kalevi” vapp, mille all oli teravnurgana värviline Eesti lint, mis pidi tähendama löögi jõudu. 

Eraldusmärk B. Parmu vormiriietuse varrukal. Foto originaal näha ülalpool koos viitega. 

Isiklikult see märk minule ei meeldinud, sest mulle näis, et Tõnson tahab “Kalevi” märgi all reklameerida “Malevat” kui sp selts Kalevi ettevõtet, kuigi tegelikult viimane ei oma eestseisust ega ka Tõnsoni isiklikult selleks ei olnud volitanud. Neil asjaoludel tundus “Kalevi” märgi tarvitamine täiesti mitte kohasena.

Vasakult I rida: Otto Tief, Leopold Tõnson, Jaan Riisenberg, Arnold Neigart.

Vasakult II rida: Eduard Hiiop, Boris Parm, Aleksander Sõster; tuvastamata, kuid Kalevi Maleva tunnusmärkidega vormil. Viide pildi allserval. 

Ei mäleta enam täpset kuupäeva, igatahes oli see enne väljaastumist, kui Tõnson teatas, et Valitsus olla lubanud igale mehele meie hulgast tuhat (1000) marka tasuks, kui meie jõuame midagi ärateha väeliinil. See lubamine tundus meile õieti imelikuna ja Tõnson arvas ka kohe, et meil ei maksaks seda pakutavat summat mitte vastu võtta - pidades kõige kohasemaks, kui valitsus ehitaks hiljem tänutäheks sportlastele uue spordi palee.

Tõnsonil oli nagu selge oma tagamõte. Sõtta minekut kasutada “Kalevi” seltsi huvides ja sellele loorberisi lõigata. Ajajooksul pidi aga Tõnson nägema, et teenete jagamine seltsiga ei olnud sugugi lihtne. Olemasolevad sidemed olid Maleva ja seltsi vahel väga nõrgad ja mis olid alguses, rebenesid pika peale täiesti."

***

Kuidas Kalevi Maleva saatus edasi kulges, võib lugeda Kaitse Kodu! nr 21, 1934, alates lk 619, "Jooni Kaleva malevkonna tööst ja tegevusest", saadaval pdf-failina internetis. Ka seal on toonitatud, et Kalevi Maleva asutamise loos mängisid juba 1918 tähtsat osa Leopold Tõnson (1874 Haapsalu - 1935 Tallinn), Jaan Naaris (1893 Laatre - 1919 Tallinn, suri pärast Vabadussõjas haavatasaamist), Bernhard Johannes Abrams (1891 Tallinn - 1945 GULAGi Intalag, Komi ANSV), Harald Normak (1890 Kohtla mõis - 1957 Rootsi, Uppsala), F. Annik (?), K. Klein (veesportlane?) ja Boris Parm. Samast võib lugeda, et juba jaanuari alguspäevil 1919 läksid 127 meest Kalevi Maleva ridades Vabadussõjas rindele. Allolev foto Abramsist ja hilisemast Kalevi malevkonna juhatusest on sealtsamast pdf-failist (Kaitse Kodu! nr 21, 1934, lk 619) pärit. 

1586. aasta adramaarevisjonist Järvamaal

Alljärgnevas kirjutises on minu isiklikud märkmed selle kohta, mida huvitavat leidsin, lugedes internetist leitud pdf-faili 1915. aastal välja antud üllitisest "Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. Ein Beitrag zur Gütergeschichte Estlands von Paul Frhr. von Ungern Sternberg. Reval 1915, Franz Kluge." (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Herausgeben von der Estl. Literärischen Gesellschaft in Reval. Band VIII, Heft 1 u. 2.)

Olgu üksiti kohe alguses hoiatatud - et ma ise olen erialalt hoopiski TÜ lõpetanud anglist ja seetõttu saksa keelt kahjuks suhteliselt pealiskaudselt õppinud eesmärgiga olla võimeline seda vajadusel lugema, ei pretendeeri mu märkmed siin mitte mingiks ülalnimetet üllitise ametlikuks ega ammugi mitte põhjalikuks tõlkeks, vaid ma teen tekstist kokkuvõtteid ja väljanoppeid vastavalt mind huvitavatele detailidele Järvamaa ühe teatud piirkonna kohta (Järva-Peetri khk, endise Koigi valla ümbruse külad ja mõisad, mille kohta siitsamast blogist leiab huvi korral ka rohkem materjali, olen siia aastaid oma märkmeid talletanud). Lisaks on erinevad andmed kõigepealt mu enda jaoks, et võiksin vajadusel need kiiresti ja ühest kohast  üles leida. Kui mu alljärgnevate märkmete sisu aga peaks tekitama tahtmise neid mujal kasutada, siis palun viidata algallikale ehk ülaltoodud saksakeelsele kogumikule.

***

Vihikuke on tegelikult suhteliselt mahukas, üle 200 lehekülje.
Sisukord annab teada, et üllitis algab Ungern Sternbergi eessõnaga (lk 1), edasi leiab sealt ülevaate kasutatud käsikirjadest (lk 5), kasutatud lühendid (lk 10), seejärel on kirjas 1586. aasta Eestimaa suure adramaarevisjoni protokoll (Das Protokoll der Ao 1586 gehaltenen Grossen Revision in Estland, lk 11),  siis rüütelkonnas läbi viidud 1589. aasta küsitlus või uurimus, ülekuulamiseks ei tihkaks seda tõlkida vist (Das Verhör der Ritterschaft Im J. 1589, lk 133), kuningas Johann III otsus (lk 157), edasi tuleb Lisa: ülevaade vist kuberneridest Eestis (lk 160), register (eessõna/Vorwort) lk 164, edasi isikuregister lk 188, kohanimeregister lk 226, ja päris lõpus on ära toodud sisse lipsanud trükivead ja parandused.

***

Eessõna/Vorwort lk 1

Ungern Sternberg avaldab imestust, et üldiselt väga põhjalikult revideeritud Liivimaa alade kõrval pole Eestimaal teadaolevalt säilinud kirjalikke teateid sarnasest suurest adramaarevisjonist enne 1586. aastat. Üksiti pakub ta eessõnas ka välja, et selline otsus (s.t kuninga otsus revideerida maavaldusi) ühendas ilmselt esimest korda Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa ühtsetel alustel mõistetavaks Eestimaaks. Ordu ajal seega ei olevat saanudki rääkida mingist ühtsest Eestist.
Säärane ühinemine tulenenud Rootsi kuningas Johann III (Gustav I Vasa poeg, 1537-1592, oli Rootsi kuningas 1569-1592, abielus Katariina Jagellonicaga ja verinoore preili Bielkega, kui mälu ei peta) privileegidest, allikat ei näinud, küll oli kuupäev vist siis Johanni privileegide tekkimise algusest 25. august 1584. (Pole selle kohta kusagil mujal näinud silpigi lugeda. Võimalik, et tegu oli 25-aastase Rootsi-Vene sõja aegsete kokkulepetega? Või siis võttis Johann III need privileegid üle oma vennalt kuningas Erikult, kellelt ta Rootsi krooni ja trooni pehmelt öeldes pihta pani. Mis on peaaegu mõistetav, sest Erikul oli kuuldavasti katus vähemalt aeg-ajalt korralikult sõitnud - hoogudeni, mis lõppesid nt suursaadik Nils Sture tapmise või muu taolisega. Mäletatavasti hakkas vaherahu 1585, mida pikendati, ju siis leidis Johann olevat paraja aja oma valdused üle lugeda).

Igatahes olid ajad segased, Rootsi kroon oli vägagi huvitatud, et aadel tagaks militaarvõimekuse ja vähe sellest, ju oli kuningas ka selle aja jooksul, mil Eesti maakonnad tema vennale, Rootsi kuningas Erikule kuulusid, taibanud, et need valdused toodavad päris toredasti tulu. Kahtlemata oli oma osa ka Pontius de la Gardie ponnistustel Virumaa ja Eestimaa ning seejärel Läänemaa Rootsi kroonile tagasivõitmisel, seega oli küsimus ilmselt mitte üksnes ahnuses, vaid vajaduses piirkonda de facto valitseda.

Revisjoni läbi viima palgatud kuninglikud "komissarid", kelle nimed pole Ungern Sternbergi sõnul kahjuks säilinud, alustasid tema teada tööd 25. jaanuaril 1586 kõigepealt Virumaalt. Ametnikud kontrollinud eelkõige õigust maaomandile ja tõendite olemasolul ka kinnitanud selle kohe. Keerulisemate juhtumitega tegelenud kuningas isiklikult. Juhtus vist ka, et arvatavalt puudulike tõendite korral võidi maaomand või küla käest võtta või aadliseisus kahtluse alla panna.

Lisaküsitlus või uuring maaomanike seas viidi läbi 1589, mille käigus, nagu ma aru sain, otsis kuningas Johann III vastust eelneva 1586. aasta revisjoni käigus lahenduseta jäänud probleemidele ja viis seega adramaarevisjoni lõpuni hiljemalt 1590. Kuninglikest arhiividest olla võimalik leida ka uusi registreeritud adramaid, kõiksugu ümberarvamisi ja muud mudru, mida sellise revideerimistegevuse käigus sõjast laastatud maal ilmselgelt ikka ette tulla võib.

Raamatus esitatud adramaarevisjoni protokoll ei ole Ungern Sternbergi (US) sõnul sugugi üks ja ainus originaal, vaid on erinevate koopiate (täpsemalt 9 koopia) põhjal proovitud taastada. Lisaks on US kasutanud andmeid hilisematest ka Tallinna lossi kuninglike sekretäride märkmetest aastaist 1595-1600, Landrollet aastast 1694 (see Landrolle on ilmselt mingi tollane "riiklik" register või maanimistu), piirivaidlustülide protokolle ja kokkuleppeid 17. sajandist. Kahes käsikirjas olnud märgitud ka kas aadliseisuse või siis maaomanduse vaidlustamised, mille kohta Johann III teinud otsuse 12. augustil 1590. aastal pärast lisaküsitluse üleviimist. Nii et nagu Eestile omane, segadust kui palju.
Üldiselt tundub võhikule, et Ungern Sternberg on vähemalt üritanud ettevõetud kirjatööd täpselt ja põhjalikult teha, kuigi ta mainib ka ära, et I maailmasõda on alanud ja ajad on muutunud segaseks ja ettearvamatuks. Eessõna lõppu on kirjutatud november 1914. Trükist on asi ilmunud järgmisel ehk 1915. aastal.

***

Ungern Sternbergi töö aluseks olnud käsikirjad (lk 5):

I Käsikirjad, mis sisaldavad vaid materjale 1586. aasta adramaarevisjoni kohta.

Käsikiri R: Käsikirjaline kaust Livonica nr 520b - Riigiarhiivis Stockholmis. 184 pärgamentlehega?, õmmeldud kaust pealkirjaga "Anteckningar af 1584 och 1586 om Estländska Gods och deras Egare" (rts k-s Märkmed 1584. ja 1586. aastatest Eesti mõisate ja nende omanike kohta). Algselt kaks erinevat käekirja, mõlemad kirjutatud 16. sajandi lõpus. Käekiri I: info Harjumaa kohta, suurem osa infot Virumaa ja Ambla kihelkonna kohta. Käekiri II algab lehelt 151, antud ülejäänud andmed, aga väga segaselt. Iga omaniku nagu ka iga mõisa kohta hakkavad andmed uuelt lehelt; eriti teises osas jääb mulje, et tegu pole mitte ühtsetel alustel protokollimise, vaid iga eraldioleva juhtumi protokollimisega. Lisaks on lahtisi lehti, mis ei puutu asjasse, koopiaid keeldumiskirjadest? jmt.

Käsikiri RA: Käsikiri Livonica nr 809b - Riigiarhiivis Stockholmis. Toodud Kuninglikust Kammerarhiivist (Königl. Kammerarchiv.) Viis kokkuõmmeldud vihikut: I Virumaa, II Läänemaa ja Ambla khk Järvamaal, III ja IV Harjumaa. Käekiri 16. sajandi lõpp, 17. sajandi algus. II vihikus hoolikam vanem käekiri, kuid sisu poolest sarnane. Ainult Harjumaa kohta on andmed enam-vähem täielikud. Muidu on sisu poolest nagu A ja B.

Käsikiri RJ: Käsikiri Livonica nr 809a - Riigiarhiivis Stockholmis. Pehmete pappkaantega kaust, pealkirjaga "Lieffl. Revisionsakta K. Johannis etc. Anno 1586." Hea käekiri aastatest 1590-1600, äratuntav mitmetelt sama perioodi (denial)-sertifikaatidelt. Võimalik, et see käsikiri oli eeskujuks hilisematele omaniku-informatsiooni sisaldavatele käsikirjadele C, D ja E, sest see sisaldab kõiki märkmeid, eriti nagu see on teada käsikirjast E (Codex Tideböhl), ka neid märkmeid, mis on lisatud pärast revisjoni toimumist, nagu omaniku muutus vmt.

II Käsikirjad, mis on seotud revisjoniga, kuid sisaldavad ka muud materjali.

Käsikiri KJ: Käsikiri Livonica nr 520 - Riigiarhiivis Stockholmis.  Tugevalt kannatada saanud kaantega kaust, esimesel lehel pealkiri "Revision, so weiland König Johannes zu Schweden etc. durch dero Commissarien im Fürstentum Ehsten in Lieffland halten lassen etc." Kaustal on register/nimestik, mis lubab arvata, et vaatamata kausta kehvale väljanägemisele on sisu lehed tervenisti säilinud. Kirjutatud mitme erineva käekirjaga 17. sajandi algul. Umbes sama sisu nagu käsikirjal R. Kõige olulisemad osad: 1) Ülevaade aadlimõisatest Virumaal. 2) Eesti rüütelkonna liikmete ülekuulamised ja küsitlemised Paides 1589. 3) Eesti rüütelkonna liikmete vanded? 1595. 4) Väljavõtted kuningate Johann III, Sigismundi ja Karl IX nimestikest mõisate kohta tehtud otsustest. 5) Koopiad erinevatest privileegikirjadest alates kuningas Erik IVst kuni Gustav Adolphini (kuni 1617) Eesti rüütelkonnale ja linnadele Eestis. Käsikiri sisaldab XXX + 344 lehte ja on ilmselt olnud eeskujuks käsikirjale A.

Käsikiri A: Käsikiri nr 152 Tartu Ülikooli raamatukogus. Nahast selja ja kergete pappkaantega kogumik. Kaanele on kleebitud tükk pärgamenti kirjaga "Revisionbuch und privilegia 1586 bis 1589". Kokku 64 lehte on kadunud. Eraldiseisvate osade järjekorda on muudetud. Näiteks tervikuna on alles 1586 revisjoni ja 1589 küsitlust ning Virumaa mõisu puudutavad materjalid, kuid rüütelkonna vandeandmise protokollid aastast 1595 on kõik kadunud. 

Käsikiri B: Käsikiri nr 4 Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. Suur kaust 647 lehega, esimesed 410 sisaldavad mitmesuguseid juriidilisi kirjutisi ja on revisjoni mõttes väärtusetud, 411. lehel algavad revisjonimaterjalid, käsikiri on peaaegu identne käekirjaga käsikirjas KJ.

Käsikiri C: Käsikiri 4 astmes 0 in weissem Pergamenteinband (ohne Titel). — U. St. A. in Reval. Ungern Sternbergi arhiiv Tallinnas, pealkirjata. Esimeses pooles nummerdamata lehtedel erinevad dokumendid, enamasti orduajast, sellele järgneb register, koopia Vana-Stettini rahulepingust 1570. II pooles koopia 1586. aasta revisjonist, nummerdatud lehed 1-182. Sama täielik nagu käsikiri RJ, kuid juhuslikus järjekorras, kõigepealt No 111 Harjumaa, Jüri kihelkond (St Jürgens), Jõelähtme (Jegelecht), Sayentacken? und Kusal (Sayentacken peaks vist olema Seyentacken, mis oli Harju-Jaani, ja Kusal oli Kuusalu). Pärast seda No 1111 Kose kihelkond (Kosch), Juuru (Jörden) ja Rapla (Rappel), siis samuti No 1111 Hageri (Haggers) ja Keila khk (Kegel). Hiljem numbriteta Järvamaa, Järva-Jaani khk (Keiting/Keytis/Küttise), Koeru khk (KoikerKoyker/Marien Magdalenen/Loppengunde), Peetri khk (Emmern/Embere/Ämbra), Türi (Turgel), Ambla (Ampel) ja Järva-Madise (Goldenberg/St Mätthai). Seejärel tulid No 1 Virumaa (Wierland) ja No 11 Läänemaa (Wieck).

Käsikiri D: nn Codex Pabst Eestimaa Rüütelkonna arhiivis.  4 astmes 0 (huvitav, kas see tähistab midagi? Formaati? Suurust? Köidet?) Pappkaante ja pruuni nahkseljaga kogumik. 18. sajandist, umbes sama ülesehitus nagu käsikirjal C, kuid C usaldusväärsus olevat suurem.

Käsikiri E: nn Codex Tideböhl Eestimaa Rüütelkonna arhiivis. Erinevad dokumendid, tunnistused, privileegikirjad; Jõelähtme pastori Heinrich Wrede kirjutatud. Sisaldab esimest 68 lehte 1586. aasta revisjonist. Need märkmed algavad sõnadega "Das Kerspel Jeggelecht. Jackewall. Anno 1586." (Jõelähtme kihk. Jägala) Järgnevad andmed Jüri khk kohta.

***

Lk 10 lühendid

***

lk 11: algab ülevaade adramaarevisjonist aastal 1586, millest ma noppisin välja vaid mind huvitavad paigad ja isikud.
Ülejäänud piirkonnad ja isikud on kirjas vaid mainimise järjekorras, et edaspidi vajadusel asja põhjalikumalt edasi uurida.

I Das Protokoll der Anno 1586 gehaltenen Grossen Revision * In Estland*

Järvamaad puudutav teave algab lk 74 (In Jerwen oder Wittensteinischem Gebiete), kihelkondadest kõigepealt Keitinge (Järva-Jaani) lk 74:

üles on loetletud 11 maaomanikku: 176 Robert Fircks Hoff Aggers, 177 Wolter Schaffhaupts, 178 Johann Fircks der Jüngere, 179 Gerhard Stalbieter, 180 Hans Bilefeldt, sama numbri alla eraldi, kuid nummerdamata Laurentz von Cöllens/Wittiben, 181 Sehl. Laurentz Kahlen (Cöllens?) Hausfrauen, kirjeldus sisaldab Peetri kihelkonda puudutavat märkust "Ihr hat H. Pontus wiederumb eine andere Möhle Cardinay mit l Haken Landes im Kirchspiele zu Emmern eingeräumbt", kõne all on 1 veski ja 1 adramaa maad mu meelest Prandis, selle vana nimi oli Kardina? Peab seda asja veel uurima. Edasi 182 Jürgen Boye, 183 Caspar Tiesenhausen (Sitzi/Preedi mõis, 10 küla, 4 veskit, 96 adramaad), 184 Hans Wardtmann, 185 Hans von Lübeck.

Edasi tuleb Im Kirchspiel Koycker, mis on vanem nimetus Koerule:

186 Jürgen Tuven, 187 Henrich Ruthen gehörig, 188 Johann Mettstaken (kes huvitab mind ka, sest Mayaver on praegune Vaali ja Merja kant), edasi 189 Berend von Zweiffel, 190 Hans Straszburg.

Kõik, mis puudutab Järva-Peetri kihelkonda, algab lk 78 pealkirjaga Im Kirschspiel Eimern, mis peaks siis tähendama piirkonna vanemat nimetust Ämbra/Embera.

Maaomanike nimistus on ära toodud 191 Jürgen Drolshagen (Assiku/Päinurme mõis ja maad + Huuksi, Tamsi, Pätsavere, Ohuvere, Killenarfe/Källomäe jmt):

Edasi on ära mainitud 192 Johann Soigen Hof Eyefer/Eivere mõisast koos muude kohanimedega, millest ma hoobilt ei tea ühtegi, v.a Otiku:

Järgmine mees on 193 Barteldt Gohren, milline nimi ei ütle mulle midagi ja tahab seega lähemat uurimist, Hof Kirrisahr (peaks Koordi olema):

Ja viimane mainitud maaomanik Järva-Peetri kihelkonnas on 194 Hinrich Stahl:

Nii vähe neid Järva-Peetri maaomanikke oligi. Asi tahab veel uurimist.

Siis läheb Järvamaa nimistu edasi lk 80 Türi kihelkonnaga (Turgel), kus on ära toodud kaks maaomanikku, juba tuttav (siin 195) Johann Mettztaken ja 196 Herman Brakel (Tecknal ehk Lokuta rüütlimõis).

Edasine Järvamaad puudutav on (18.02.1586) üles märgitud justkui hoopis teist süsteemi kasutades, ehk et Ampell/Ambla kihelkond ja Goldenberge/Järva-Madise kihelkond on üles loetletud kohanimede kaupa ja siis muu hulgas ka omanike nimesid mainitud (s.t kui on hästi läinud).

Järvamaa nimistu lõpeb lk 84, edasi läheb sealt Harjumaa nimistu.

Kus on näiteks Mäo mõis??? See ei saanud ju Liivimaa alla kuuluda? Kus on Silmsi? Väga segane värk. Rutikvere ilmselt just käis Liivimaa arvestusse ja pole seetõttu siin mainitud.



***

1589. aasta märtsis on Järva-Peetri khk-s (lk 155) uuesti arutatud/küsitletud järgmiste meeste omandit: Jürgen Drolshagen Assiku mõisast ("kelle käitumine on selline nagu alati"? :) ), Marcus Schlippenbeck Egeferist (ka Eggefer, mis koht see on? Shouldn't it be Eyefer?) ja kodanik Gohren/Gohri lesk, kelle puhul on esindaja puudumisel kahtlustatud suurt vaesust. Hmm.

Sellised lood siis pärast Liivi sõda Järva-Peetri kihelkonnas aastatel 1586-1590.

***

Abiks kohanimede dešifreerimisel (neid kirjutati tõesti mitmel erineval moel, sõltuvalt kirjutaja taustast ja haridustasemest) on nüüdseks ka internetis pdf-failina rippuv Linda Kongo koostatud "Saksa-eesti kohanimed", Abiks Loodusvaatlejale nr 100, Tartu 2016.


***

Gustav I Vasa õde Tallinnas

Selle loo peale sattusin nõnda, et otsisin miskit Tallinna ajaloo kohta ja leidsin netti üles laetud raamatukese "Tallinna juht" aastast 1910. Vanas kirjas ja puha. No vaat, ja seal seisis Tallinna Toomkiriku kohta mustvalgel kirjas, et sinna olla maetud Rootsi kuninga Gustav I Vasa õde Margareta av Hoya, aga haud ise olla kaotsi läinud.
Ei mina olnud sellest miskit kuulnud. Uudishimu tõusis nagu palavik. Hakkasin siis asja uurima, et mis, miks ja millal kuulsa kuninga õde Tallinna sattus. Tuulasin veidi internetis ringi ja uurisin rootsikeelseid materjale ka. Alljärgnevad märkmed tähendan siia eelkõige enda jaoks, et oleks kerge järgmisel korral üles leida, kui vaja mälu värskendada.

Margareta Eriksdotter Vasa sünniaasta pole vähemasti rootsikeelses Wikis teada, küll on tema ema Cecilia sissekande all antud Margareta sünniaastaks 1497.

Lars-Olof Larssoni sõnul (2002) võib Vasa suguvõsa puhul olla tegu baltisaksa juurtega suguvõsaga. Nad ei kutsunud sel ajal end Vasadeks, selline nimi anti suguvõsale alles tagantjärele, kuningakoja nimena tuntakse seda alates Gustav I Vasast. Suguvõsa dokumentaalselt jälgitav ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse. Suguvõsa meesliin suri välja Poola kuninga Johan II Kasimirsi surmaga 1672 ja naisliin kuninganna Kristina surmaga 1689. Suguvõsa liikmed olid Rootsi troonil 1523-1654 ja Poola troonil 1584-1672.

Margareta (ja Gustavi) isa oli Erik Johansson Vasa, sündinud kas 1465 või ka 1470 Örbyhusi lossis. Isa hukati Stockholmi Stortorgetil (Suurturul) 08. novembril 1520, sest ta oli toetanud Sture perekonna poliitilisi ambitsioone. Eriku ema Birgitta Gustavsdotter oli sünni poolest Sture,  kunagise kuningas Sverker Noorema (1164-1210) järeltulija Gustav Anundson Sture (ca 1410 - ca1444) ja Birgitta Stensdotter Bielke tütar, nii et perekonnad olid omavahel tihedalt seotud, tollasele kuningale (Kristian II või ka Christian II, Norra, Taani ja Rootsi kuningas) aga asi ei meeldinud.
Eriku isa Johan (ca 1426-1477) oli samuti olnud Rootsi riiginõunik ja rüütel, riiginõuniku Krister Nilsson Vasa (1365-1442) ja Margareta Eriksdotter Krummedige poeg.
Eriku ema Birgitta Gustavsdotter Sture (srn 1472) oli riiginõuniku Gustav Anundson Sture (ca 1410 - ca1444) ja Birgitta Stensdotter Bielke tütar ja Sten Sture Noorema (ca 1440-1503) õde. Kõik suurnike peredest. Sten Sture Noorem, Rootsi asevalitseja 1470-1497, oli seega Eriku emapoolne onu ning Gustavi ja Margareta vanaonu, vanaema vend. Erik oli onu surma järel pärija.

Margareta ja Gustavi ema, Erik Vasa abikaasa, oli Cecilia Månsdotter Eka. Cecilia sündis pärast 1475 ja suri katku Taanis Kopenhageni lossi Sinises tornis 1522 koos vähemalt kahe tütrega. Cecilia isa oli riiginõunik Måns Karlsson Eka suguvõsast, kes oli abiellunud aadlidaami Sigrid Eskilsdotter Banériga, kelle isa oli riiginõunik Eskil Isaksson Banér. Sigrid abiellus hiljem uuesti ja sellest abielust sündinud tütar Kristina Gyllenstierna'st sai hiljem Sten Sture Noorema abikaasa. Puhta suurnikud kõik. Riiginõustamine ja valitsemine näikse neil kodanikel olema igatahes geneetiline osa DNAst.

Margareta lapsepõlvest pole eriti midagi teada. Cecilial ja Erik Vasal oli teadaolevalt vähemalt kaheksa last:

1 Gustav I Vasa mai 1496 - sept 1560, Rootsi kuningas alates 1523;
abiellus:
(1) Katarina av Sachsen-Lauenburgiga ,
poeg Erik XIV (1533-1577, kuningas 1560-68, tõenäoliselt vaimuhaige);
(2) Margareta Eriksdotter Leijonhufvud,
poeg Johan III (1537-1592, kuningas 1562-92)
tütar Katarina (1539-1610)
tütar Cecilia (1540-1627)
poeg Magnus (1542-1595)
poeg Karl (1544, suri samal aastal)
tütar Anna (1545-1610)
poeg Sten (1546-1547)
tütar Sofia (1547-1611)
tütar Elisabet (1549-1597)
poeg Karl IX (1550-1611, kuningas 1604-1611)

2 Margareta 1497-1536,
abiellus
(1) märts 1516 riiginõunik Joakim Brahe (hukatud novembris 1520)
lapsed:
poeg Pe(de)r Brahe Vanem, 1520-1590, riiginõunik kolme järjestikuse kuninga valitsemisajal
tütar Brita Joakimsdotter Brahe, abiellus 1533 riiginõunik Birger Nilsson Grip'iga
tütar Öllegård Joakimsdotter Brahe (suri 1527)
poeg Mauritz Brahe 1517, suri noorelt ?
(2) jaanuaris 1525, organiseeritud Gustav Vasa poolt poliitilistel põhjustel, Johan av Hoya (srn 1535)
poeg Jost av Hoya 1525, Hans Gillingstami andmeil (1952:729) 1544 oli elus?
poeg Johan av Hoya 1530-1574, Osnabrücki, Münsteri ja Padenborni piiskop.

3 Johan 1499, suri noores eas
4 Magnus 1501-1529
5 Anna 1503-1545, Vadstena kloostri nunn
6 Birgitta 1505, suri noores eas
7 Märta 1507-1522, suri katku vangistuses Taanis
8 Emerentia 1507-1522, suri katku vangistuses Taanis

Niisiis ajal, mil Gustav kuningaks sai, olid ema-isa mõlemad surnud ja suur osa teistest õdedest-vendadest samuti.

Ajaks, mil Margareta 1536 suri, olid seega surnud mõlemad tema vanemad, mõlemad abikaasadki, ja lastest olid elus kindlasti Per Brahe, võib-olla ka Brita Brahe, aga ka mõlemad Hoya-poisid. Teistega on lugu ähmasem. Kindlasti oli surnud tütar Öllegård Brahe. Mauritz Brahe võis, aga ei pruukinud siis enam elus olla.

Kindlasti on teada, et Margareta oskas lugeda ja kirjutada, säilinud on kirjad piiskop Hans Braskile, nad kõnelenud kirjandusest ja vahetanud raamatuid (see oli tol ajal kallis lõbu);  lisaks rootsi keelele suutis Margareta veel vähemalt saksa keeles suhelda. On ka teada, et tütred esimesest abielust olid saanud õpetust Skoklostri kloostrikoolis. Ta võis ka ise kloostrikoolis õpetada, väidetavalt olnud selline asi tolleaegse aadli hulgas laialt levinud. Sko kloster oli tsistertslaste nunnaklooster ning pärast reformatsiooni tegutses see nii tütarlastekooli kui ka aadlidaamide hooldekoduna.

Margareta abiellus märtsis 1516 Joakim Brahega, pulmad korraldas Margareta onu, Rootsi asevalitseja Sten Sture Noorem.

Paraku sattus 1520 Rootsi sisse marssima Kristian II, kes laskis end üksiti ka Rootsi kuningaks kroonida ja otsustas miski peapiiskopi Trolle kaebuse peale karistada aadlikke ja vaimulikke, kes toetasid Sture Nooremat, kui too Mälareni järve ääres laskis maha kiskuda Almarestäketi kindluse, mille eest piiskop hakkas kahjutasu nõudma ja tembeldas selle taga seisnud mehed ketseriteks. 7.-9. novembrini 1520 hukati asjaga seotud olnud sadakond meest Stockholmi Suurturul (Stortorget), Margareta kaotas korraga nii isa kui ka abikaasa. Sellega lugu veel ei lõppenud. Meeste abikaasad/perekonnad vangistati ja saadeti Kopenhageni kuningalossi Sinisesse torni. Margareta sattus sinna koos oma ema, kahe õe, vanaema, tädi ja omaenda lastega. Suurem osa naisi suri nälga ja janusse, ka tabas vange kohalik katkupuhang. Pääsesid vaid üksikud naised, sedagi tänu Austria Elisabethi (1501-1526, Kristian II abikaasa, Norra, Taani ja Rootsi kuninganna) abile. Kristian sai pärast seda kõike hüüdnime "Türann".

Margareta ema Cecilia ja kaks õde surid niisiis vangistuses 1522. Vend Gustav oli vahepeal saanud Rootsi kuningaks, Margareta pöördus 1524 tagasi Rootsi. Seal kihlus ta Gustavi nõudmisel diplomaat Johan av Hoyaga ja abiellus temaga jaanuaris 1525. Johan oli pärit Lübeckist. Kevadel 1525 saatis Gustav Johani ja Margareta Viiburisse. Margareta kartis seal olla, peljates venelaste rünnakuid. Kuid Gustav ei lubanud neil naasta. Gustav hakkas tasahaaval riidu kiskuma, ei nõustunud Margareta poega esimesest abielust, Per Brahet, õukonda võtma ja ka isa pärandi osas oli erimeelsusi. Lõpuks 1534 põgenes perekond üle Liivi- ja Preisimaa koos lastega Saksamaale, kus Johan sai teenistusse Mecklenburgi hertsogi Albrechti juures.

Johan av Hoya sai surma Krahvisõja kokkupõrkes juunis 1535. Margareta oli taas kord lesk. Ta tegi järelepärimise Gustavile, tahtes selgust küsimuses, kas vend kavatseb ta uuesti mehele panna, kui Margareta peaks Rootsi tagasi pöörduma. Et Gustavi vastus olnud kõike muud kui selge jutt, siis otsustanud Margareta välismaale jääda. Keeruline olukord Rootsi ja Saksamaa vahel röövis noorematelt poistelt aadlitiitli. Kas ka Margaretalt? Kas Gustav võttis neilt tiitli? Miks?

Kuidas Margareta Saksamaalt Tallinnasse sattus ja kas ta oli siin koos nooremate lastega või mitte, hetkel selge küll ei ole. Võimalik, et kuningapere liikmena peatus ta Toompea lossis, aga võimalik ka, et hoopis mujal. On selgusetu, millega tegeles Margareta juunist 1535 kuni oma surmani 31. detsembril 1536, ja sama selgusetu on, kuidas või miks otsustas ta peatuda Tallinnas. Et olla lähemal oma pojale esimesest abielust - Per Brahele?

Igal juhul suri ta detsembris 1536 Revalis ja maeti ühtede andmete järgi Tallinna Toomkirikusse tollase peaaltari ette, mis hävinud 1684. aasta tulekahjus koos muu sisustusega. Aga teistel andmetel väidab Lars Bägerfeldt (2008:10), et Margareta küll põgenes koos Johaniga Viiburist, kuid jäi Tallinnasse, kus ta suri 31. detsember 1536 ja maeti 8. jaanuaril 1537 Oleviste kiriku peaaltari ette (begravdes i S:t Olofs kyrka inför högaltaret)! Bägerfeldt ei täpsusta, kust tema andmed pärit on, ütleb vaid, et Tallinna dokumentides on koopia kirjast, mis on saadetud tema mehevendadele Erik ja Jost av Hoyale, kus teatatakse, et ta on surnud 31. detsembril ja maetud 8. jaanuaril 1537.(?, rts k-s "i Revals missivbok finns en kopia av det brev som skickades till hennes svågrar Erik och Jost av Hoya där det meddelades att hon hadde gått bort den 31 dec och begravts 8 jan 1537"). Missivbok, nagu ütles Mart Kuldkepp tõlkijate grupis 17.11.2019, on missiivide ehk läkitatud kirjade raamat.

See tekitab küsimusi. Kumb kirik siis kõne all on? Kas Margareta võiski olla maetud hoopis Oleviste kirikusse ja seetõttu kirjutati 1910 "Tallinna juhis", et haud on "kaotsis"? Või on hoopiski Bägerfeldt eksinud? Samas olen lugenud, et rootslaste kirik Tallinnas oli ikka Toomkirik juba vanadest aegadest peale. Püüan seda asja lähiajal veel teadjamatelt uurida.

Veel väidab Bägerfeldt (2008:11), et Johan av Hoya võetud vangi 11. juunil 1535 vangi ja torgatud surnuks, selle tembu eest vastutanud Holsteini aadlimees nimega Detlev Rathlou. Johan maetud St Knudi kirikusse Odenses.


Kasutatud allikad:

Lars Bägerfeldt, Jost Höijers Förfäder, Göteborg 2008.
https://www.geni.com/people/Margareta-Eriksdotter-Vasa/6000000001306620995
http://historiska-personer.nu/min-s/p3504c468.html
https://en.wikipedia.org/wiki/Margareta_Eriksdotter_Vasa

Saksa printsess Ella, kelle Lenin hukkas 1918

Teadlikumad ajalooarmastajad tähistasid 17. juulil 2019 Romanovite tsaariperekonna hukkamise 101. aastapäeva. Küllap lugu sellest, kuidas Venemaa viimane tsaar Nikolai II koos naise ja lastega oma kurva lõpu leidis, on tuttav kõigile, kes ajaloost miskit arvavad või vähegi raamatuid loevad.

Vähemtuntud on aga fakt, et Lenini verejanu ei piirdunud Romanovite suguvõsa väljajuurimisel sugugi ainult konkreetselt tsaari ja tema otsese perekonna tapmisega; järgmisel päeval hukkas tšekaa veel trobikonna inimesi, kes peaaegu kõik kuulusid Romanovite perekonda.

Nimelt hukati järgmisel päeval (18.07.1918) suurvürstinna Jelizaveta Romanova ehk Saksa printsess Elisabeth (of Hesse and Rhine), keisrinna Alexandra õde, kes oli abielus olnud Aleksander II poja suurvürst Sergeiga, keisri vennaga.
Õed olid Inglise kuninganna Victoria lapselapsed, tüdrukute ema Alice (1843-1878) oli kuninganna Victoria tütar. Alice abiellus Saksa suurvürsti Ludwig IV-ga (of Hesse and Rhine), peres oli kuus last, neli tüdrukut ja kaks poissi. Elisabeth oli kahest õest vanem, snd 1864 ja Alix elik keisrinna Alexandra oli sündinud 1872.

Allikas: Wikimedia

Elisabethi kutsuti pereringis Ellaks. Ella oli tuntud oma ilu, leebuse ja armsuse poolest ja tal oli mitmeid peigmehekandidaate, kaasa arvatud suurvürst Konstantin ja hilisem Preisi kuningas Wilhelm II, kes oli samuti kuninganna Victoria lapselaps. Ella siiski Wilhelmiga ei abiellunud, põhjustades mehele sellega kuuldavasti suurt meelehärmi, vaid abiellus Vene suurvürst Sergeiga, tsaar Aleksander II ja tsaarinna Maria pojaga. Keisrinna oli Hesses väidetavalt sage külaline ja tihti olid temaga kaasas ka ta kaks poega, Sergei ja Paul.

Sergei oli väga tõsise olemisega, sügavalt usklik, ega meedinud alguses Ellale üldse. Kuid pärast Sergei vanemate surma ja tänu ühistele huvidele kasvasid nad lähedasemaks ja abiellusid juunis 1884. Nende pulmas kohtusid ka tulevane tsaar, tollal 16-aastane Nikolai ja Ella noorem õde Alexandra. Pulmad toimusid Talvepalees Peterburis. Elisabeth pöördus Vene õigeusku, isegi kui temalt seda ei oodatud ja oli tsaariperekonnas oodatud ja armastatud külaline.

Ella abikaasa, suurvürst Sergei (1857-1905), tsaar Aleksander II pojapoeg, tsaar Aleksander III vend

Elisabeth abikaasa Sergeiga. 

Suurvürstinna Elisabeth abikaasaga 1892. aastal. 

Paaril lapsi polnud, kuid hiljem kasvatasid nad Sergei venna Paveli lapsi Dimitrit ja Mariat. Kui Sergei vend tsaar Aleksander III määras Sergei Moskva kindralkuberneriks, koliti Moskvasse Kremli paleesse.

Suurvürst Sergei kasulastega. 

Sergei mõrvati Kremlis veebruaris 1905 sotsialistist revolutsionääri Ivan Kaljajevi poolt, kes vaatamata Ella vastuseisule hiljem siiski hukati. Ella võtnud teate Sergei tapmisest vastu vaikse ja kahvatuna, pidades seda kõrvalseisjate mälestuste järgi Jumala karistuseks selle eest, et mees käskis 20 000 juuti ettehoiatamata Moskvast välja ajada. Elisabeth hakanud nutma alles õhtul, kuid kogunud end peagi, siiski meenutasid mitmed inimesed tema hingepõhjani tungivat kurbust pärast juhtumit. Ta veetnud kõik päevad kuni matusteni lakkamatult palvetades.

Sergei kaarik pärast pommitabamust 1905. 

Kaljajev poodi üles mais 1905, mees ei kahetsenud midagi.

Pärast Sergei surma kandis Ella leinariideid ja loobus liha söömisest. Neli aastat hiljem müüs ta kõik oma väärtasjad, kaasa arvatud laulatussõrmuse, asutas pühakute Marta ja Maarja nimel kloostri ning hakkas seal nunnaks. Ta seadis sisse haigla ja kabeli, aitas aastaid vaeseid ja vanemliku hooleta lapsi Moskvas.

Fotod: Wikimedia

Kloostril oli muljetavaldav kunstikogu. 1920. aastal käskis Nõukogude valitsus kogu kloostri vara üles märkida ja 1922 kloostri varad järk-järgult natsionaliseeriti (riik võttis varad endale). 1926 kirikud suleti ja 1928 aastaks olid need lõplikult rüüstatud. Nõukogude riik võõpas kuulsa Nesterovi freskod värviga üle ja avas hoones kino. Napakad. Järjekordne hea näide sellest, kuidas lollid võimul suudavad hävingut külvata.

1916 kohtus Elisabeth väidetavalt viimast korda Tsarskoje Selos oma õe Alexandraga ja tsaarilaste koduõpetaja mälestuste kohaselt väljendas vestluses muret Rasputini mõju üle õele.

Ella elu lõppes aga nii. 1918. aastal käskis massimõrtsukas Lenin tšekaal Elisabeth arreteerida ja naine saadeti asumisele kõigepealt Permi, seejärel Jekaterinburgi Sverdlovski oblastis. Ella oli 54-aastane. Jekaterinburgis hoiti teda paar päeva üksi, seejärel pandi kokku teistega, kellega koos ta ka hukati: seal olid nunn Varvara Ella konvendist, suurvürst Sergei (Mihhail Romanovi poeg, tsaar Nikolai I pojapoeg), vürstid Joann/Ivan, Konstantin ja Igor (kõik kolm suurvürst Konstantin Romanovi pojad, tsaar Nikolai I pojapojad), ja suurvürst Pavel Romanovi poeg Vladimir Paley (tsaar Aleksander II pojapoeg), lisaks veel Sergei sekretär Fjodor Remez; kokku seitse meest ja kaks naist.

Suurvürst Sergei Romanov, tsaar Nikolai I pojapoeg

Kolm venda, suurvürst Konstantini pojad: 

Vürst Joann/Ivan, tsaar Nikolai I pojapoeg

Vürst Konstantin, tsaar Nikolai I pojapoeg 

Vürst Igor, tsaar Nikolai I pojapoeg

Vennad perepildil aastal 1905.

Vürst Vladimir Paley, tsaar Nikolai II vennapoeg (sünnipäraselt von Pistohlkors, ema Olga oli ametlikult ikka veel abielus Erich Gerhard von Pistohlkorsiga, kuid poisi isa oli tsaar Aleksander II noorim poeg Paul/Pavel, seega tekitas Nikolai II Olgale 1915 tiitli vürstinna Paley, mille Vladimir päris. Enne seda kandis Vladimir tiitlit von Hohenfelsen. Vladimir kasvas Pariisis.) 

Kogu seltskond viidi 20. mail 1918 Alapajevskisse. Vangid majutati Napolnaja kooli äärelinnas.

17. juuli pärastlõunal tulid kooli tšekaa ohvitserid, kes korjasid kokku vangide väärtesemed ja järelejäänud raha ning punaarmeelastest valvuritel kästi lahkuda, öeldes, et vangid viiakse mujale. Vangid aeti vankritele ja viidi linnast 18 km kaugusele Sinjatšika külla, kus asus 20 meetrit sügav rauakaevanduse šaht. Vangid peksti läbi ja visati šahti, Ella oli neist esimene. Seejärel visati auku mõned granaadid, kuid plahvatuste tagajärjel suri ainult üks neist, Sergei sekretär Fjodor.

Elisabeth ja teised vangid jäid kukkudes ellu, kuid said tõsiseid vigastusi. Lõpuks aeti auku hunnik oksaräga ja süüdati see põlema. Šahti suudme juurde seati valvur ja tapjad lahkusid.

Avalikkusele öeldi, et kooli ründas tundmatu jõuk. Lenin kommenteerinud Elisabethi tapmist nii: "Kroon moraalijüngrite peas on maailmarevolutsioonile suurem oht kui sada türannist tsaari."

Surnukehad avastati alles oktoobris 1918, kui valged kohale jõudsid. Olgugi et möödunud oli kolm kuud, olid surnukehad olnud suhteliselt heas seisukorras ja tuvastatavad. Arvati, et nad surid pigem aeglaselt ja piinarikkalt haavadesse kui põlemapandud oksaräga tõttu.

Elisabethi surma põhjustasid kukkumisest saadud vigastused, kuid enne seda oli tal jätkunud jõudu siduda vürst Joanni/Ivani peahaav oma nunnarüüst käristatud ribadega. Et Punaarmee tungis peale, võeti säilmed kaasa ja maeti Vene õigeusu kalmistule Pekingis Hiinas, praegu pidi sel kohal olema parkimisplats (kalmistu hävitati 1957). Elisabethi säilmed viidi Jeruusalemma.

Elisabeth kuulutati väljaspool Venemaad pühakuks 1981 ja Venemaal 1992. Tema ja nunn Varvara säilmed on endiselt Jeruusalemmas Maarja Magdalena kloostris. Teda on ühena kümnest 20. sajandi märtrist kujutatud Londonis Westminster Abbey läänesissekäigu kohal. Moskvasse tema rajatud kloostri õuele püstitati Elisabethi kuju.

Ametlikult rehabiliteeriti Elizaveta Fjodorovna Romanova 2009. aastal koos ülejäänud Romanovitega. Selle perekonna surm on (nagu paljud teisedki) Lenini hinge peal.

Allikas: ingliskeelse Wikipedia artiklid käesolevas kirjutises mainitud Romanovite kohta. Fotod pärinevad sealtsamast.

Materjale erivajadustega laste õpetamisest ja erivajadustest

Alljärgnev "kirjatükk", kui see satub juhuslikult kellegi teise silma alla, sisaldab eelkõige minu enda jaoks huvitavaid materjale ja lugemisvara erivajadustega laste õpetamise kohta, mille koondan ühte sissekandesse kokku, et oleks võimalik vajadusel kohe ja kiiresti ning interntis surfamata mind huvitanud detailid üles leida. Kui see pakub kellelegi veel huvi, be my guest.

Ma ise huvitun võõrkeeleõpetajana peaasjalikult düsleksiast ja düsgraafiast ning käekirjast kui peenmotoorika arengunäitajast, kuid et neil on palju erivorme ja probleemistik on enamasti kompleksselt seotud veel mingi muu konditsiooniga, siis hoian silmaringi mõttes ka muil teemat puudutavatel materjalidel jõudumööda silma peal.

Lugemisraskused e düsleksia:

Wikipedia (English, link)
Vikipeedia (eesti keeles, ülevaade)
Õpetajate Leht, 2014 (artikkel, Mari Klein)
Logopeediakliinik (koduleht)
Socrates 2014 (düsleksiast, koostööst vanematega, link)
Medical News Today (düsleksiast, link)
*blogi glossus.eu (link)
The Independent, 2017 (artikkel)
Info düsleksiaga laste vanematele (link)


Bakalaureusetööd:

2013 Tartu Ülikool, Stina Pentjärv, füsioteraapia õppekava
"Aspergeri sündroom lapseeas: olemus ja füsioterapeutilised aspektid" (Link)
Märksõnad: Aspergeri sündroom, pervasiivsed arenguhäired, motoorikahäired, kognitiivsushäired, sensoorsed häired, prosopagnoosia, füsioteraapia, lapse tugevused, Tartu Herbert Masingu Kool, individuaalteraapia, TEACCH, sensoorse integratsiooni teraapia, jpm.  


Magistritööd:

2010 Tartu Ülikool, eripedagoogika õppekava
Karin Kobolt "PEP-3 test 3-8 aastaste autismiga laste arengu hindamisel" (juh Pille Häidkind, link)


2014 Tartu Ülikool,  eripedagoogika õppekava
Eva Kõrgmaa"Kõne erivajadustega kooliuusikute lugemisoskus" (link)
Märksõnad: lugemisoskus, kõnehälbed, kõne erivajadused, mõistmisraskused.

2015 Tartu Ülikool, eripedagoogika õppekava
Helen Luik"Hooldusklassis kasutatavad õppemeetodid" (link)
Märksõnad: autismispektri häired, hooldusõpe, intellektipuue, õppemeetodid intellektipuude korral, liitpuue, hooldusklassi õppemeetodid Soomes ja Eestis, õpetajate täiendõppe vajadus, Neare 2009, Kontu ja Pirttimaa 2010, AAIDD, PGS 2010, tserebraalparalüüs, basaalne stimulatsioon, struktureeritud ja käitumisanalüütilised meetodid, Knill meetod, jpm,
Olulist:
"Peenmotoorika kahjustus raskendab ka kõnemotoorika kujunemist, mille puudulikkuse tõttu tuleb kõnesse vähe ja halvasti häälikuid (Mednick, 2007; Neare, 2009)."




Raamatud ja publikatsioonid:

*Swanson, Harris, Graham; Handbook of Learning Disabilities, 2nd Edition, The Guilford Press, 2013
*Holland, J. Train the Brain to Hear, Universal Publishers, USA 2014
*Flink, D. Thinking Differently, William Morrow/HarperCollins, 2014
*Selznick, R. What to Do about Dyslexia? Sentient Publications, 2019
*Dotterer, Handwriting Brain-Body Disconnect, Author Academy 2018
*Bayat, M. Teaching Exceptional Children, New York, 2012
*Brimer, W. Students with Severe Disabilities, Mayfield, 1990.
*Krull, E. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat, Tartu, 2000.
*Lovaas, O.I. Arenguhälbega laste õpetamine: raamat minule, Tartu, 1998.
*Mednick, M. Supporting Children with Multiple Disabilities, Continuum, 2007.
*Myeroff, Metlich, Gross. Comparative Effectiveness of Holding Therapy with Agressive Children. Child Psychiatry and Human Development, vol 29, issue 4, pp 303-313.
*Hamill, Everington. Teaching Children with Moderate to Severe Disabilities, Merill Prentice Hall, 2002.
*Kõrgesaar. Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse, Tartu, 2002.

Temaatilised netiartiklid või kodulehed:

*understood.org (harduslikud erivajadused, sh düsleksia, düsgraafia, düspraksia, düskalkuulia jpm koduleht)
*Sherborne Developmental Movement (koordinatsioon, motoorika, arendavad liikumisprogrammid, link)
*Knilli meetod (ülevaade)
*TEACCH (autism, link)
*Lovaas Institute (koduleht)
*SNOEZELEN (multisensoorne integratsioon, link)
*AAIDD (koduleht)

*Brader-Willi sündroom (link)
*Angelmani sündroom (Eng link, Est link)
*Düsartria (Eng link, Est link)
*Sanfilippo sündroom (Eng link)
*DiGeorge'i sündroom (Eng link)


*Tartu Ülikool, Haridusteaduste Instituut
Eripedagoogika osakonna lõputööd 1973-1998 (ülevaade, link)
Eripedagoogika osakonna lõputööd 1998-2019 (ülevaade, link)
*Tallinna Ülikool (eripedagoogilise täiendõppe kursus)
*Muusikateraapia keskus (koduleht)
*Käo Tugikeskus (koduleht)
*MTÜ HENK (koduleht)
*Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit (koduleht)

Uurijaid: 

*Sarnoff A. Mednick (Wikipedia link, publikatsioonid, skisofreenia)
*Lilli Nielsen (Wikipedia ülevaade)
*Britt-Marie Adolfson, (muusikateraapia, Rootsi, väljaanded)