"Tallinna ajalugu" - olulisi noppeid (ajalugu, haridus)

Juulikuu viimastel päevadel sai loetud Tallinna ajalugu (Brüggemann, Tuchtenhagen 2013). Iseenda jaoks mõned ülestähendused, et oleks vajadusel lihtsam üles leida:

* Julianuse kalender kehtis:

- saksakeelsetes protestantlikes maades kuni 1700

- Rootsi riigis kuni 1700 ja 1711-1753

- Vene riigis kuni 1918

Julianuse kalendri kuupäevade ümberarvestamiseks Gregoriuse kalendri päevadeks tuleb 16. ja 17. sajandil liita 10 päeva, 18. sajandil 11 päeva, 19. sajandil 12 päeva, 20 sajandil 13 päeva.

Eesti esiajaloost:

Jäljed esimestest asundustest juba u 10 000 aastat eKr.

Soomeugri keeleteaduse andmetel kasutati u 3000 eKr üht läänemeresoome keelevormi.

Lk 13 Võimalik, et eestlasi kui selgelt piiritletud etnilist rühma mainitakse esimest korda Tacituse “Germania” 45. Peatükis. Seal on AESTI nime all üks hõim (gens), kes elas Sveebi mere (Läänemere kaldal), Vistulast (Vislast) kirde pool, suioonidest/svioonidest (skandinaavlased?) ida ja sitoonidest lääne pool. Tacitus kirjeldas aeste küll kui hõimu, kes oma kommetelt ja rõivastuselt sarnanes sveebidega, kuid ei kirjeldanud neid sarnasusi lähemalt. Sveebide kohta teadis Tacitus rääkida, et neid valitsesid “vürstid” (principes) ja “kuningad” (reges), nad läkitasid saadikuid (legationes) pühades hiites peetud sveebi alamhõimude koosolekutele ja nende ühiskond jagunes aadlikeks (nobiles), vabana sündinuteks (ingenui), vabakslastuteks (libertini) ja orjadeks (servi). Nii aeste kui fenne kirjeldas Tacitus kui jahi- ja korilusrahvaid, kes võrreldes roomlastega paistsid olevat äärmiselt primitiivsed ja metsikud (viikingid?). Tacitus ise ei reisinud nendel aladel kunagi.

Lk 15 Esimesed, ka arheoloogiliselt tõendatud kokkupuuted olid Eestimaa esimestel asukatel varjaagidega (idaviikingid), kes seilasid alates 9. sajandi keskpaigast Läänemere idapoolses piirkonnas, kasutasid röövkäikudeks ja kauplemiseks Venemaa suuri jõgikondi // ning jõudsid oma sõitudel välja Musta ja Kaspia mereni, kuid kauplesid ka Konstantinoopoli ja Bagdadiga. Kaks väiksemat jõekaubateed kulgesid ka läbi Eesti, ühelt poolt mööda Pärnu, Tänassilma ja Suurt Emajõge ning teiselt poolt Narva jõe ja Peipsi järve kaudu. Alates 10. Sajandist oli kaupmeeste hulgas ka eestlasi. Põhjamaade vanades allikates mainitakse Eistlandi varjaagide idapoolsete kaubateede ääres asuva alana. Selle elanikud esinevad nime all eistar (ainsus eistr). Vanades slaavi kroonikates nimetatakse neid nagu teisigi soome keelte rääkijaid tšuudideks.

Tallinnas ristusid paljud maanteed, mida mööda vedasid kaupu eestlased //1150. aastale järgneval ajal võib rääkida Revali kaubaplatsist (ladina Revala, soome Rävälä, vene Revel). See nimi esineb Läti Henriku kroonikas korduvalt ja tähistab nii kaubaplatsi ennast kui ka ümbruskonda. Russide valitsusalalt pärit allikates esineb konkureeriv nimi Kolõvan, mida mainitakse esmakordselt 1223 ja mis mõnede uurijate tõlgenduses võib olla kajastatud nimes Qlwri (araabia geograaf al-Idrisi, ladina Dreses, “Mappa Arabicae” I, 1134). Al-Idrisi võis oma teadmised hankida varjaagidelt, kelle Kolõvan oli varjaagikeelne vorm eesti nimest (Kalevan linna, Kalevi linn).

Lk 22 Taani ekspansiooni kõrgpunkt Läänemere ruumis oli Eesti alade vallutamine 1219. Juba 1191 oli Eestimaal tegutsenud tsistertslasest munk Theoderich, eestlaste misjonipiiskop 1211-1219. (lk 23) 15. juuni ründasid eestlased taanlaste Lindanise laagrit, legendi järgi langes lahingu ajal taevast alla Dannebrog, märk jumala soosingust taanlaste üritusele. Valdemar II andis välja korralduse Revali linnuse ja Toomkiriku (algselt puitehitis, kümnekonna aasta pärast hakati kivikirikuks ümber ehitama; ürikutes mainitud esimest korda 1233) ehitamiseks. Taanlaste huvi olnud juba varasem (lk 25), Knud IV Püha (1080-1086) teinud Liivimaale ja Eestimaale 1075 ja 1080 kaks sõjakäiku, võttes endale Eestimaa hertsogi tiitli. Sama tiitel eraldatud paavsti Coelestinus III poolt 1197 ka Taani kuningas Knud VI (1182-1202). Hiljem läks linnus sakslaste Mõõgavendade ordu kätte. Kolmas Tallinna linna tekkimise ajend olnud Hansa Liit.

Koolidest ja haridusest, raamatukogudest:

Lk 35 Hiljemalt 14. sajandil rajati Toomkiriku kõrvale toomkooli hoone.

Lk 37 dominiiklaste Katariina klooster - kloostri juurde kuulus 13. sajandil asutatud kool, kus poisid õppisid algteadmisi grammatikas ja teoloogias. Õppetöö koosnes aastasest kursusest, millele järgnes kolm aastat teoloogiaõpetust. Kes selle edukalt lõpetas, võis juba kuskil mujal läbi teha vabade kunstide õpingud (artes liberales: loogika, grammatika, retoorika, geomeetria, aritmeetika, astronoomia, muusika), mis päädis magister artium’iga. Sel moel jõuti kõrgeima teoloogiastuudiumini mõnes Euroopa suures keskaegses ülikoolis: Bologna, Pariis, Oxford, Cambridge, Salamanca, Padova, Praha, Kraków, Heidelberg, Freiburg, Tübingen jt. Tänaseni säilinud kloostrisein Katariina käigus.

Lk 60 Koolikorraldusest saab keskaegses all-linnas kuni 15. sajandini rääkida üksnes selles mõttes, et linnakodanike poegadel oli õigus käia ülalinnas asuvas, 1319. aastal esmakordselt mainitud ja Tallinna toomkapiitlile alluvas toomkoolis, kus õpetati klassikalist keskaegset trivium’it (grammatika, retoorika, dialektika) ja quadrivium’it (matemaatika, geomeetria, muusika, astronoomia). Toomkapiitel püüdis kõigest väest kaitsta Taani kuningalt saadud ainuõigust hariduse andmisele terves linnas. Nii puhkes Tallinna piiskopi ja dominiiklaste kloostri vahel 1365. aastal dominiiklaste kloostrikooli pärast tüli, mis tuli lahendada vahekohtukomisjonil eesotsas paavst Urbanus V-ga (1362-1370). Komisjon andis teada, et edaspidi peavad dominiiklased oma õpilased toomkoolile üle andma. Et kloostrivennad seda nõudmist sugugi ei täitnud või vähemasti ei teinud seda järjekindlalt, järeldub sellest, et 1424 pidi Rooma kuuria välja andma uue keelu. Teine juhtum leidis aset mõni aasta varem, 1413, kui keegi Franciscus Witchennow tahtis Tallinnas asutada kirjutamise ja lugemise kooli sakslastele. Sellegi algatuse surus Tallinna toomkapiitel maha. Teisalt toetas paavst Martinus V (1417-1431) Tallinna rae taotlust rajada Oleviste kiriku juurde linna poistekool (ladina kool), kus kõrvuti ladina keelega - lähtudes hansalinnade standardist - õpetati peamiselt lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja kirikulaulu. Teine ladina kool tekkis alles reformatsiooni eel 1525 Niguliste kiriku pastori Johann(es) Lange ärgitusel.

Pastorite koolitamise kohta on lause lk 97: keegi ei võinud pastoriks saada enne, kui tal oli selge [Philipp] Melanchthoni “Loci communes” ja eesti keel.

Varauusaegne haridus Tallinnas lk 141 ja edasi: Kloostrid olid keskaegsed hoolekande- ja haridusasutused. // Jumalateenistuse korda ja koolikorraldust muudeti vastavalt Wittenbergi reformaatorite soovitustele ja need ühtlustati erinevates linnades. // Paralleelselt Tallinna traditsioonilise kloostriharidusega algas Tallinnas, Riias ja Tartus pärast 1533 linna- ja toomkoolide reform ehk taasasustamine Melanchthoni reformaatorliku haridusidee vaimus, eeskujuks Pommeris ja Taani kuningriigis kehtiv Johannes Bugenhageni koostatud kirikukord. Igaüks pidi oskama lugeda jumalasõna, katekismust ja lauluraamatuid. Reformatsioon soodustas ka raamatute trükkimist. Esimene teadaolev Tallinna trükis 1535 alamsaksa ja eesti keeles Tallinna rae algatatud paralleeltekst, koostajad Simon Wanradt ja Johann Koell, trükitud Hans Luffti juures Wittenbergis. 1554 Tartus Johann Witte koostatud/tõlgitud luterlik katekismus.

Lk 147 Koolikorraldus: varauusajal rae korraldada. Tähtsaim ikka juba 1319 mainitud toomkool (schola cathedralis ecclesiae). Toomkool ilmalikustati alles 1765.

Lk 148: koolikorralduse aluseks reformatsiooniaegsel ajal sai Tallinna koolikord aastast 1600. See reguleeris õppetööd linna nn rahvakoolides ehk linnakoolides (Trivialschule), kus õpetati kolme klassikalist keskaegse skolastika ainet (trivium) - grammatikat koos kirjandusega, dialektikat koos loogikaga ja retoorikat koos õiguse ja eetikaga. Tallinnas oli kaks linnakooli - poistele Oleviste juures “ladinakool” (Partikularschule, ka rehkendamise ja kirjutamise kool, saksa kool, suur kool) ja tüdrukutele “tütarlastekool” Pühavaimu kiriku juures. Mõlemad allusid // rae ja linna vaimulike esindajatest moodustatud komisjonile, kes tegeles linnakoolide küsimustega. Ladinakool koosnes kolmest klassist, kus õpetasid rektor, konrektor, kantor ning üks kirjutamise ja rehkendamise õpetaja. // Ladine keelt õpetati intensiivselt ja see ei olnud ilmselt kuigi populaarne. Muus osas kuulusid programmi // lugemine, kirjutamine, rehkendamine ja kõnepidamine. Õpilaste arvu muutumise kohta ei ole suurt midagi teada, ainult 1635 arvuks on üks kord mainitud 120-130 poissi. Rae nõudmisel tuli lapsi õpetada võimalikult võrdselt (sõltumata taustast, vanemate haridusest või varanduslikust seisust). Õpetajaid värvati vaimulike hulgast, osaliselt kaupmeeskonnast (?!), aga kohati oli tegemist ka haritud pedagoogidega, tihti Saksamaalt ja Rootsist. Enne kohalemääramist pidi õpetaja andma proovitunni ja kinnitama, et jääb truuks Augsburgi usutunnistusele ning püüab igati järgida sündsaid elukombeid. Sageli tuli õpetajal pidada kõrvalteenistust, näiteks kantorina kirikus või siis arstina (?!). Tavapärane oli ka eratundide andmine tallinlaste kodudes. Muuseas aitasid need kõrvaltegevused õpetajal suurendada oma sissetulekut, mis tihtipeale oli napp, ja parandada viletsaid elutingimusi. // Tütarlastekooli kohta on teada veelgi vähem kui ladinakooli kohta. Õppeainetena on dokumentides  mainitud kristluse-õpetust (katekismuseõpetus) ja kirjutamist. // Mõlema rahvakooli kõrval tegutsesid ka mitmed “nurgakoolid” ja “väikekoolid”, st erakoolid, mida pidasid mitteelukutselised õpetajad ja mida raad // üritas (kaebuste põhjal) ikka ja jälle ära keelata, kuni 4.11.1696 keelas kuningas avada uusi nurga- ja väikekoole. Vastuseisust hoolimata olid mõned neist koolidest väga edukad. (Näiteid?) Ei tohiks alahinnata ka kirikute juures tegutsenud köstrite tähtsust Tallina hariduselus varauusajal. // Linna ja kuningriigi tõeliseks ühisprojektiks kõrghariduse vallas pidi saama Tallinna gümnaasium. Idee asutada linnagümnaasium oli liikvel juba 16. sajandi lõpust. // 1631 avati pärast kuningas Gustav II Adolfi sekkumist rae ja rüütelkonna erimeelsustesse vana (Mihkli?) ordukloostri müüride vahel gümnaasium, kus pidid õpetust saama nii kodanike kui ka aadlike lapsed. 1651 sai kuningliku gümnaasiumi staatuse, alates 1725 oli kooli nimi Linna Akadeemiline Gümnaasium (Stadtgymnasium Academicum). 1633 asutati gümnaasiumi juurde trükikoda. Alates 1726 tsenseeris rektor kõiki Eestimaa trükiseid, välja arvatud teoloogilisi. Anton Thor Helle ja tema kaastöötajad valmistasid siin aastail 1737-1739 ette esimese eestikeelse piiblitõlke trükkimist. 1631 // määrati ametisse õppejõud (praeceptor): neli professorit ja kaks õpetajat (collega). Hiljem võeti ametisse matemaatikaõpetaja ja muusikaõpetaja (kantor). Õppetöö toimus neljas klassis, õppeained olid ladina keel, kreeka keel, teoloogia, kirjandus, poeesia, kirjutamine, retoorika, matemaatika ja ajalugu. Vanemaid õpilasi rakendati nooremate tuutoritena. // Andekad õpilased said linnalt stipendiumi. // Varauusaeg tõi kaasa kirjanduse ja kunstide arengu. Alates 1630ndatest trükiti raamatuid ka Tallinnas. //kiriklikud trükised, piibliosade tõlked, katekismused, laulu- ja koduraamatud, hingekosutuskirjandus, religioossed luuletused. // Uue Testamendi eestikeelne tõlge 1715. // juhuluuletused, ametlikud teadaanded, lendlehed ja ajalehed. // 1772 Hörschelmanni asutatud “Revalsche Wöchentliche Nachrichten” jne // Ilmaliku kirjanduse esindajatest Paul Fleming (1609-1640), kajastas juhuluules Tallinna linna ja lähiümbrust; sonetivormi meister. // Kroonikad: Balthasar Russow 1578 “” Chronica der Prouintz Lyfflandt” Augustin Ferberi trükikojas Rostockis, kaetud ajavahemik varakristlikust Liivimaast kuni 1577.  Russow oli õppinud klassikalisi keeli ja teoloogiat Stettini Paedagogium’is 1558-1562 ja oli Pühavaimu kiriku abiõpetaja 1563-1567, pastor samas koguduses 1567-1600. // Teine oluline kroonika oli pastor Christian Kelchi “Liefländische Historia”, mille kirjastas Tallinna raamatukaupmees Johann Mehner 1695. Kelch käis samuti Stettini Paedagogium’is 1668-1675, oli gümnaasiumiõpetaja Berliinis, õppis Oderi-äärses Frankfurdis ja Rostockis ajalugu ja teoloogiat. 1692 läks pastoriks Järva-Jaani, 1697 asus ümber Viru-Jaagupisse. 1710 kutsuti Niguliste kiriku ülempastoriks, kuid suri enne ametisseasumist katku. Kelchi “Liivimaa ajaloo” järg (“Liefländische Historia. Continuation 1690 bis 1707”) jõudis trükki alles 1875. // Oleariuse reisikiri “Offt begehrte Beschreibung Der Newen Orientalischen Reise” 1647 kirjeldab muuhulgas kuuenädalast viibimist Tallinnas 1633. //

Lk 157 - Hoolimata raamatuturu märkimisväärsest avardumisest varauusajal jäi lugemine üsna eksklusiivseks nähtuseks (aint it the case now as well ...). Tallinna linnal oli Rootsi ajal küll palju raamatukogusid, mida võisid kasutada ka erinevate korporatsioonide liikmed. Oleviste kiriku raamatukogu ja raeraamatukogu tegutsesid Rootsi ja Vene ajal edasi. Mõlema kogud ulatusid välja keskkaega, sisaldades muu hulgas endise dominiiklaste kloostri raamatukogust pärit raamatuid. // Oleviste kiriku 1552. aastal asutatud raamatukogu teenis Rootsi ajal vaimulikku ja poliitilist eliiti // ning raha selleks sai raamatukogu konsistooriumilt ja raelt. 17 saj II poolel tekkis õpetajate ja õpilaste kingitustest ning Rootsi raamatukogude annetatud dublettidest gümnaasiumi raamatukogu. 1727 sai ka toomkool endale raamatukogu. Raamatukogude arengule aitasid kaasa ka raamatukauplused. Alates 1772 laenutasid nad tasu eest, kutsudes sel moel ellu Tallinna esimesed laenuraamatukogud. Kiriku- ja kooliraamatukogud ning raeraamatukogu // hankisid ka rooma (Juvenalis, Valerius Maximus, Ovidius) ja humanistlikke autoreid (Dominicus Nanus, Marcus Antonius Coccius), kuulsaid kroonikaid (Hartmann Schedel, Werner Rolewinck, Jacobus de Voragine) ja loodusteaduslikke käsitlusi (Ptolemaios, Johannes Schöner, Peter Apian, Sebastian Münzer). 18 saj-l võis neist muuhulgas leida Voltaire’i, Daniel Defoe, Vergiliuse ja Horatiuse teoseid. //

Viikingid, Salme muinaslaevad, Hnefatafl ja legend Bråvalla lahingust

Ähh, jälle ma olen viikingite juures tagasi ... Nad kohe meeldivad mulle ;)

Igatahes, alguse sai sedapuhku asi sellest, et FB välgutas silme vahel muinasaeg.ee postitust, kus oli taas juttu Salme viikingilaevadest ja nagu ma juba korduvalt olen vingunud, ei saa ma aru, kuidas ikka veel, pea kümme aastat, ei ole leitud rahastust, et täpsemalt uurida laevamatuseid, mis võivad väidetavalt muuta ajalugu ja tõsta viikingiajaloo algusaasta praeguselt kurikuulsalt 793 toimunud Lindisfarne’i mungakloostri rünnakult võib-olla isegi kuni saja aasta võrra varasemaks. Leiust võib lugeda näiteks muinasaeg.ee (vt register vasakul menüüs) või ingliskeelsest Wikipediast otsinguga Salme ships.

Niisiis lugesin ma Salme laevadest ja leidsin ühe huvitava detaili, mis omakorda meenutas mulle üht legendi suure lahingu kohta Rootsis, mille kohta olen inglise ja rootsi keeles varem miskit lugenud ja mis toimunud samuti kaheksanda sajandi keskpaiku ehk siis seitsmesajandatel. Leitud muinaslaevad arvatakse olevat ehitatud ajavahemikus 650-700 Skandinaavias ja sündmus/lahing, kus mehed hukkunud, puutuvat aastaisse 700-750 AD. Salmes kahelt laevalt kokku leitud üle 40 sõdalase luustikud kuuluvat 30-40 aastastele meestele, luustikud näitavat, et nad on saanud vigastusi ja langenud lahingus. Suuremasse laeva on maetud nelja kihina 36 meest, väiksemasse 7. Ja seal kirjas ka lause: “Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, tema pea liikumine oli seetõttu tõenäoliselt piiratud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp." Põnev, on ju? J

Hnefatafl, vahelepõikena, oli põhjamaalaste hulgas populaarne strateegiamäng enne nt male või backgammoni (triktrakk) tulekut. Seda on erinevates allikates nimetatud viikingite mänguks, kuningamänguks või lihtsalt tafl-iks (laud, tahvel). Tafl-mängud olid paljude reeglivariatsioonidega muistsete germaani ja kelti hõimude strateegilised, enamasti ruudustikuga lauamängud, kus nupud kujutasid kaht vastasleeri armeed, kusjuures armeed olid ebavõrdse suurusega, mängijal, kellel oli kuninganupp, mida arvatavalt kutsuti húnn, oli poole vähem nuppe kui vastasarmeel ehk kuninganupu ründajal. Tafl-mänge on leitud kõikjalt, kuhu viikingid sattusid, näiteks Inglismaal, Iirimaal, Islandil ja Lapimaal. 

Sedatüüpi mänge mängiti Põhja-Euroopa aladel väidetavalt juba enne 400 e.K kuni 12. sajandini välja. Tafl-mängude nimetus tulevat vanapõhja- ehk vanaskandinaaviakeelsest (Old Norse, rts fornnordiska, taani oldnordisk, see oli germaani keelte põhjagermaani harusse kuuluv keel, mida kõneldi Skandinaavias ja skandinaavlaste ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguspoolel kuni 13. sajandini) sõnast TAFL (table, board - laud, tahvel). Viikingiaja lõpus hakati seda konkreetset mängu aga nimetama HNEFATAFL, et eristada seda teistest mängudest nagu SKA’KTAFL (male), KVATRUTAFL (nagu triktrakk, backgammon-tüüpi mäng) ja HALATAFL (rebane ja haned, või hunt ja lambad, kuidas soovite, fox games). Hnefatafl-mängu on mainitud mitmes keskaegses saagas (Orkneyinga saga ehk History of the Earls of Orkney;  Fritjofi saagas; Hervarar saga ehk The Saga of Hervör and Heidrek. Viimasest peaks ükskord eraldi kirjutama, see muinasislandi saaga on muu hulgas kokku keevitatud mitmest varasemast saagast ja kirjeldab sõdu gootide ja hunnide vahel alates 4. sajandist, ning üks osa saagast on Rootsi keskaegse ajaloo allikaks. Sinna on tõenäoliselt hiljem juurde lisatud enneviikingiaegset kuningadünastiat kirjeldav lugu (dünastia on siis Munsöätten, The House of Munsö, või The House of Uppsala, või lihtsalt The Old Dynasty), mis väidetavalt saanud alguse praeguse Prantsusmaa aladel valitsenud viiking Björn Raudküljest - Björn Järnsida/Ironside, ladina Bier Costae ferreae). Visuaalselt on tafl-mängu kujutatud Ockelbo kiriku seinast leitud ruunikivi koopial Rootsis.

Source: https://en.wikipedia.org/wiki/Tafl_games#/media/File:Gs_19,_Ockelbo_(game).jpg

Nimetus hnefatafl tähendas suure tõenäosusega “rusikaga lauamäng” (hnefi=rusikas+tafl=tahvel v laud), kus “rusikas” viitab kuninganupule. Lauamängude sage mainimine saagades võiks vihjata sellele, et need olid populaarne kultuuriline meelelahutus. Saagades leidub ka lisavihjeid, näiteks, et kuninga mehed olid kas punased või pruunid nupud ja ründajate omad valged/heledad. Hervarar sagas olevad mõistatused andvat samuti mängu kohta lisavihjeid. Nuppude arv ja laua suurus võis piirkonniti olla erinev, kuid igal pool oli ühtemoodi see, et nuppude arvu suhe oli 2:1, kusjuures keskelt põgenemist alustav kuninganupp kuulus sellele mängijale, kellel oli vähem nuppe.

Ristiga nupp keskel oli kuninganupp, kellele vastasleer jahti pidas. Source: https://en.wikipedia.org/wiki/Tafl_games#/media/File:Hnefatafl11x11.png

Mäng on ülioluline, sest heidab valgust nii tolleaegsele kultuuritaustale kui ka arusaamadele sellest, kui oluline oli viikingite meelest lahingus pealiku/kuninga/vanema kohalolek. Viikingipealiku aukoodeks tegelikus elus nõudis nähtavasti lahingus kohalolekut ja osalemist, hilisemate Euroopa kuningate jaoks oli olulisem troon ja mammona. 

Hnefatafl peegeldab omamoodi sõja/lahingu olulisust viikingite elus, esiteks oli mäng ju oma olemuselt lahingustrateegia mäng, mis omakorda selgitab, miks taolisi lauamänge on hauapanustena leitud kõikides vanustes meeste juurest. Balnakeilist (Sutherland) Šotimaa põhjarannikult leiti 1991 liivadüünidest ca 8-13 aastase poisi skelett, hauapanustena kaasas muu hulgas viikingiajale tüüpiline mõõk, mille ots oli murtud, ja hnefatafl-tüüpi mängu tõenäoliselt hirvesarvedest tehtud nupud. Et nuppude kuju on koonuseline, on arvatud, et neid tehti ehk sarvetippudest. Nuppude analüüsi põhjal arvatakse, et materjali valiti hoolikalt ja nupud poleeriti/lihviti enne kasutamist siledaks, seega polnud need suvalised kättesattunud jublakad, vaid spetsiaalselt kindla eesmärgiga valmistatud. Nuppude põhja läbimõõt oli ca 11 mm, kõrgus u 20 mm. Neliteist luust nuppu leiti poisi jalgade juurest kõik koos, mis vihjab, et need olid ilmselt hauda kaasapandud kotis või märsis. Arvatakse, et nuppe oli veel, osa leiti skeleti ümbrusest ja kuninganupp oli üldse puudu. Sarnaseid nuppe olla leitud veel Scarist (Sanday, Orkney). Viikingid võtsid väidetavalt poisikesed lahingusse kaasa, mis selgitab, miks ka noored poisid strateegilisi sõjalauamänge mängisid, seega oli mängul nähtavasti ka hariduslik funktsiooon. Kui siiamaani on arvatud, et hnefatafl sai populaarseks 8. sajandi lõpus, siis nüüd näitab Salmest leitud kuninganupp, et see mäng oli juba 50-100 aastat varem sedavõrd oluline, et see pandi hauapanusena surnutele kaasa, seega kuulus tõenäoliselt igapäevaelu oluliste asjade hulka. Just vanade käsikirjade uurimine on andnud aimu sellest, kuidas mängu mängiti. Kui on ükskord rohkem aega, proovin selle siia lisada.

Vaat sihuke muinasaegne kuninganupp oli ühe Salme laevast leitud sõdalase suus. Miks see seal oli või mida see tähendab või sümboliseerib, saame ehk ka kunagi teada. Mis juhtus, et korraga tuli maha matta laevatäis mehi, nende hulgas tegelane, kelle suus oli kuninganupp, mis ilmselt oli staatusesümbol?

Sellest ajast on tegelikult legendide järgi teada suur Bråvalla (vanapõhja Brávellir) lahing ilmselt nüüdisaegse Norrköpingi külje all Rootsis, mis ajaliselt jääb umbes samasse perioodi Salme paatide dateeringuga ehk siis ajavahemikku 700-750. Tegelikult on lahingupaigana välja pakutud ka Smålandi Bråvallat. Igatahes, omavahel läinud taplema taanlaste kuningas Harald Sõjahammas (Hildetönn/Hildetand/Hildetann, ingl Wartooth/Hiltertooth) ja rootslaste ja lääne-götalaste kuningas Sigurd Hring (ka Ring), kes olnud Haraldi õe- ja kasuvenna poeg ja kelle väes võidelnud ka eestlased. Asi saanud alguse sellest, et Harald Sõjahammas, kes olnud legendi järgi vana mees, mis tollal võib-olla tähendaski vanust 30-50, kui sedagi, hakanud kartma, et ta sureb voodis vanadusse ega pääse nii Valhallasse. Sõjahammas saanud kuningaks pärast seda, kui tema vanaisa Ivar Vidfamne suri, huvitav detail on siinkohal, et vastavalt iidseid Põhja kuningaid käsitlenud islandi tekstile Sögubröt af nokkrum fornkonungam (Fragment of a Saga about Certain Ancient Kings) ta lahkunud GARDARIKE’st (varjaagid, Kiievi Venemaa alad, Haraldi ema abiellunud Gardarike’i kuningaga ja Haraldil olnud seal poolvend) ja läinud 15-aastasena Rootsi aladele vanaisa maid kätte nõutama (mis üksiti vist tähendab, et reis Venemaalt Rootsi poole läks Eesti aladelt kas läbi või meritsi mööda ja ta teadis eestlastest). Ta valitsenud kogu Taanit, osa Norrast ja Lõuna-Rootsi alasid. Hirm surra tavalist vanadussurma ja mitte kangelaslikku sõdalassurma sundis teda Sigurdile tegema ettepaneku korraldada lahing, et Harald võiks surra lahingus ja pääseks nii Valhallasse, mitte ei lõpetaks Niflheimis (Niflheimris), mis põhjamaade mütoloogias tähendas kas pimeduse maad või igavese udu maad, või ka ühte üheksast maailmast, kus on külm ja jää, külmunud jõgi Elivagar ja Hvergelmiri kaev, kust saavad alguse kõik maailma jõed. Midagi niisugust, kuhu Sõjahammas ei tahtnud minna, ega ta mingi mömm polnud, Valhallas ikka lõbusam.

Legend räägib lahingu kohta, et mõlemad armeed valmistunud seitse aastat (khmm, kui keegi kartis vanadusse surra, miks nad siis nii kaua kokutasid?) ja kui kokkulepitud aeg käes, kogunenud vägi, kus kokku umbes 200 000 sõdalast (? No ma ei tea, tundub ulmeline number). Igatahes Saxo Grammaticuses seisvat kirjas, et Haraldi leeriga ühines kamp tuntud sõdalaskangelasi (Ubbe of Friesland, Uvle Brede, Are Ükssilm/the One-eyed, Dag the Fat, Duk the Slav, Hroi Whitebeard, Hothbrodd the Indomitable ja 300 naist (shieldmaidens/sköldmö/Schieldmaid, kes olid siis võitlusega ühinenud naised germaani hõimudes, valküürilegendide allikas ilmselt), lahingukarud (?), kaarikud ja mida iganes veel. Sigurdi poolel võidelnutest on ära mainitud legendaarne hiiglane Starkad, Egil the Bald, norrakas Grette the Evil, Blig Bignose, Einar the Fatbellied, Erling Snake. Kuulsatest rootslastest on mainitud Arwakki, Keklu-Karl, Krok the Peasant, Gummi ja Gudfast Gislamarkist. Lisaks olevat osalenud norrakad, slaavlased, soomlased, eestlased, kuralased, permid, liivlased, saksid, anglid, friisid, iirlased, varjaagid. Metsade kaupa oli palke tehtud, et rootslaste väele 3000 laeva ehitada - neid numbreid vaadates tekib vägisi tunne, et nad vist ei teadnud, et nulle ei panda ilu pärast numbrile otsa :D  Harald polnud kehvem mees ja ehitanud nõnda palju laevu, et mööda neid saanud kõndida üle Sundi väina (rts Öresund, ingl the Sound, väin Taani ja Rootsi vahel). 

Lahing alanud sümboolsest odade ja noolte vahetamisest leeride vahel. (Nii, las ma mõtlen, meil Järvamaal Rikassaares Prandi jõe kaldal leiti kunagi ka relvaleid, 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga, relvad olid asetatud otsad vastamisi otse maapinnale, kuid aja jooksul kattunud jõesetetega. Dateering oli mäletatavasti ka 6.-7. sajand ehk sulaselge viikingiaeg. Lahingu alguse rituaal või mingi kokkulepe?) 

Siis tõmmati mõõgad tupest ja möll läks lahti.

Episoodid lahingukirjeldustest Gesta Danorumis ja Sögubrötis olevat sarnased. Räägitakse vihastanud Starkadi ja Ubbi taplemisest. See olnud vihaseim kahevõitlus terves lahingus, kus Starkadil löödud mõõgaga alalõug pooleldi küljest ning et edasi tapelda, võtnud ta Ubbiga võideldes habeme hammaste vahele, et lõuga paigal hoida. Lõua löönud küljest sõdalaspiiga Vebiorg, kes kõigepealt tapnud Söti, siis veristanud Starkadil lõua küljest ja saanud lõpuks ise tapetud Thorkil the Boldi poolt. Starkadil olnud lõpuks suur auk kaelas ja haigutav tühimik rinnas, nii et kopsud välja rippunud, ja paremalt käelt olnud sõrm kadunud. (Mul kui blondil jäi küll selgusetuks, kuidas hoida habet hammaste vahel, kui alumine lõug on küljest löödud, aga mida ma ka tean! :D ) Juttu oli ka teistest sõdalasnaistest, nt Ursinast, kes kandnud kuningas Haraldi lippu ja kellel Starkad käe koos lipuga otsast lõi; Sötist ja viimaks siis ka Haraldist, kes vaadanud esialgu kangelaste taplemist pealt, siis põlvitanud kaarikusse, võtnud kumbagi kätte mõõga ja sööstnud niiviisi lahingusse, raiudes mõlema mõõgaga surnuks palju sõdalasi. Siis otsustanud kuningas Haraldi parem käsi Bruni, et kuningas on küllaldaselt au ja hiilgust välja teeninud, et sissepääs Valhallasse oleks garanteeritud, ja lõi Haraldi pealuu nuiaga sisse. Karmid vennad, pole midagi öelda.

Kui Sigurd kuulis, et vastane oli langenud, andis ta kohemaid käsu taplus lõpetada. Lisaks Haraldile oli surma saanud veel 15 jarli (ülikut) ja 30 000 kuni 40 000 vabameest (rts ühiskonnahierarhias keskklass ehk karlid). 

Päev pärast lahingut otsis Sigurd Haraldi surnukeha üles ja laskis selle koos hobusega tuleriidale kanda. Sigurd seisnud tuleriida ees ja austanud oma jumalajätuga Haraldit, kes tõusnud otse jumalate juurde Valhallasse, mida arvati olevat jumal Odini ja lahingus langenud sõdalaste elupaik (“de stupade krigarnas hall”), Vallhallasse pääsenud tohtisid tapelda hiidudega, nad surid iga päev lahingus ja tõusid taas ellu ning igal õhtul võtsid nad osa rammusast pidusöögist. No miks siis mitte sinna ihata ... 

Vallhall(a) või vanapõhja keeles Vallhöll olevat olnud jumal Odini koda 540 uksega ja kuldkilpidest katusega. Ustest mahtunud korraga läbi marssima 800 (langenud) sõjameest. Rootsi keeles esinevad veel nimekujud Gladsheim (den glansfulla världen, hiilgav maailm) ja Valaskjalf (de stupade krigarnas hall, langenud sõdalaste koda).

Valhalla vanas islandi käsikirjas. 

Source: https://sv.wikipedia.org/wiki/Valhall#/media/File:AM_738_4to_Valhöll.jpg

Vaat seda sõdalaste tulevärki vaadates ja legendi uuesti üle lugedes tekkiski mul uitmõte, et pole ju võimatu, et saarlaste parimad mehed samuti sellesse suurde ja kuulsasse lahingusse läksid ja surma saanud mehed pärast taplust kas rootslaste poolt või saarlaste initsiatiivil kodumaale tagasi saadeti, et omadega veel viimast korda hüvasti jätta? Ehk saame ükskord ikkagi teada, mis lugu nende Salme paatidega oli? Kas Salme muinaslaevad ja legendaarne Bråvalla lahing võivad olla omavahel seotud? 

Kasutatud allikad: 

Muinasaeg.ee

https://en.wikipedia.org/wiki/Tafl_games

Šoti viikingimatus http://eprints.gla.ac.uk/45706/1/45706.pdf

https://en.wikipedia.org/wiki/Sögubrot_af_nokkrum_fornkonungum

http://spangenhelm.com/battle-of-bravalla/

https://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Brávellir

http://spangenhelm.com/norse-class-system-viking-age/

https://sv.wikipedia.org/wiki/Valhall  

SaveSave