Ähh, jälle ma olen viikingite juures tagasi ... Nad kohe
meeldivad mulle ;)
Igatahes, alguse sai sedapuhku asi sellest, et FB
välgutas silme vahel muinasaeg.ee postitust, kus oli taas juttu Salme
viikingilaevadest ja nagu ma juba korduvalt olen vingunud, ei saa ma aru,
kuidas ikka veel, pea kümme aastat, ei ole leitud rahastust, et täpsemalt uurida laevamatuseid,
mis võivad väidetavalt muuta ajalugu ja tõsta viikingiajaloo algusaasta praeguselt
kurikuulsalt 793 toimunud Lindisfarne’i mungakloostri rünnakult võib-olla isegi
kuni saja aasta võrra varasemaks. Leiust võib lugeda näiteks muinasaeg.ee (vt register vasakul menüüs) või
ingliskeelsest Wikipediast otsinguga Salme
ships.
Niisiis lugesin ma Salme laevadest ja leidsin ühe huvitava detaili,
mis omakorda meenutas mulle üht legendi suure lahingu kohta Rootsis, mille kohta
olen inglise ja rootsi keeles varem miskit lugenud ja mis toimunud samuti kaheksanda
sajandi keskpaiku ehk siis seitsmesajandatel. Leitud muinaslaevad arvatakse olevat ehitatud ajavahemikus
650-700 Skandinaavias ja sündmus/lahing, kus mehed hukkunud, puutuvat aastaisse 700-750 AD. Salmes kahelt
laevalt kokku leitud üle 40 sõdalase luustikud kuuluvat 30-40 aastastele
meestele, luustikud näitavat, et nad on saanud vigastusi ja langenud lahingus. Suuremasse
laeva on maetud nelja kihina 36 meest, väiksemasse 7. Ja seal kirjas ka lause: “Mehel,
kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud,
tema pea liikumine oli seetõttu tõenäoliselt piiratud. Selle mehe suust leiti
viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp." Põnev, on ju? J
Hnefatafl,
vahelepõikena, oli põhjamaalaste hulgas populaarne strateegiamäng enne nt male
või backgammoni (triktrakk) tulekut. Seda on erinevates allikates nimetatud
viikingite mänguks, kuningamänguks või lihtsalt tafl-iks (laud, tahvel).
Tafl-mängud olid paljude reeglivariatsioonidega muistsete germaani ja kelti
hõimude strateegilised, enamasti ruudustikuga lauamängud, kus nupud kujutasid
kaht vastasleeri armeed, kusjuures armeed olid ebavõrdse suurusega, mängijal,
kellel oli kuninganupp, mida arvatavalt kutsuti húnn, oli poole vähem nuppe kui vastasarmeel ehk kuninganupu
ründajal. Tafl-mänge on leitud kõikjalt, kuhu viikingid sattusid, näiteks
Inglismaal, Iirimaal, Islandil ja Lapimaal.
Sedatüüpi mänge mängiti
Põhja-Euroopa aladel väidetavalt juba enne 400 e.K kuni 12. sajandini välja. Tafl-mängude nimetus tulevat
vanapõhja- ehk vanaskandinaaviakeelsest (Old
Norse, rts fornnordiska, taani oldnordisk, see oli germaani keelte
põhjagermaani harusse kuuluv keel, mida kõneldi Skandinaavias ja
skandinaavlaste ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguspoolel kuni 13.
sajandini) sõnast TAFL (table, board - laud, tahvel). Viikingiaja lõpus hakati
seda konkreetset mängu aga nimetama HNEFATAFL, et eristada seda teistest mängudest nagu SKA’KTAFL
(male), KVATRUTAFL (nagu triktrakk, backgammon-tüüpi mäng) ja HALATAFL (rebane
ja haned, või hunt ja lambad, kuidas soovite, fox games). Hnefatafl-mängu on mainitud mitmes keskaegses saagas (Orkneyinga saga ehk History of the Earls
of Orkney; Fritjofi saagas; Hervarar saga ehk The Saga of Hervör and
Heidrek. Viimasest peaks ükskord eraldi kirjutama, see muinasislandi saaga on muu hulgas kokku keevitatud mitmest
varasemast saagast ja kirjeldab sõdu gootide ja hunnide vahel alates 4.
sajandist, ning üks osa saagast on Rootsi keskaegse ajaloo allikaks. Sinna on
tõenäoliselt hiljem juurde lisatud enneviikingiaegset kuningadünastiat
kirjeldav lugu (dünastia on siis Munsöätten,
The House of Munsö, või The House of Uppsala, või lihtsalt The Old Dynasty),
mis väidetavalt saanud alguse praeguse Prantsusmaa aladel valitsenud viiking Björn
Raudküljest - Björn Järnsida/Ironside, ladina Bier Costae ferreae). Visuaalselt on tafl-mängu kujutatud Ockelbo
kiriku seinast leitud ruunikivi koopial Rootsis.
Source: https://en.wikipedia.org/wiki/Tafl_games#/media/File:Gs_19,_Ockelbo_(game).jpg
Nimetus hnefatafl
tähendas suure tõenäosusega “rusikaga lauamäng” (hnefi=rusikas+tafl=tahvel
v laud), kus “rusikas” viitab kuninganupule. Lauamängude sage mainimine
saagades võiks vihjata sellele, et need olid populaarne kultuuriline meelelahutus. Saagades
leidub ka lisavihjeid, näiteks, et kuninga mehed olid kas punased või pruunid
nupud ja ründajate omad valged/heledad. Hervarar
sagas olevad mõistatused andvat samuti mängu kohta lisavihjeid. Nuppude arv
ja laua suurus võis piirkonniti olla erinev, kuid igal pool oli ühtemoodi see,
et nuppude arvu suhe oli 2:1, kusjuures keskelt põgenemist alustav kuninganupp kuulus
sellele mängijale, kellel oli vähem nuppe.
Ristiga nupp keskel oli kuninganupp, kellele vastasleer jahti pidas. Source: https://en.wikipedia.org/wiki/Tafl_games#/media/File:Hnefatafl11x11.png
Mäng on ülioluline, sest heidab valgust nii tolleaegsele
kultuuritaustale kui ka arusaamadele sellest, kui oluline oli viikingite
meelest lahingus pealiku/kuninga/vanema kohalolek. Viikingipealiku aukoodeks
tegelikus elus nõudis nähtavasti lahingus kohalolekut ja osalemist, hilisemate
Euroopa kuningate jaoks oli olulisem troon ja mammona.
Hnefatafl peegeldab omamoodi sõja/lahingu olulisust viikingite
elus, esiteks oli mäng ju oma olemuselt lahingustrateegia mäng, mis omakorda
selgitab, miks taolisi lauamänge on hauapanustena leitud kõikides vanustes
meeste juurest. Balnakeilist
(Sutherland) Šotimaa põhjarannikult leiti 1991 liivadüünidest ca 8-13 aastase
poisi skelett, hauapanustena kaasas muu hulgas viikingiajale tüüpiline mõõk,
mille ots oli murtud, ja hnefatafl-tüüpi mängu tõenäoliselt hirvesarvedest
tehtud nupud. Et nuppude kuju on koonuseline, on arvatud, et neid tehti ehk
sarvetippudest. Nuppude analüüsi põhjal arvatakse, et materjali valiti hoolikalt
ja nupud poleeriti/lihviti enne kasutamist siledaks, seega polnud need suvalised kättesattunud jublakad, vaid spetsiaalselt kindla eesmärgiga valmistatud. Nuppude põhja läbimõõt oli ca 11 mm,
kõrgus u 20 mm. Neliteist luust nuppu leiti poisi jalgade juurest kõik koos,
mis vihjab, et need olid ilmselt hauda kaasapandud kotis või märsis. Arvatakse,
et nuppe oli veel, osa leiti skeleti ümbrusest ja kuninganupp oli üldse puudu.
Sarnaseid nuppe olla leitud veel Scarist (Sanday, Orkney). Viikingid võtsid
väidetavalt poisikesed lahingusse kaasa, mis selgitab, miks ka noored poisid
strateegilisi sõjalauamänge mängisid, seega oli mängul nähtavasti ka hariduslik funktsiooon. Kui siiamaani on arvatud, et hnefatafl sai populaarseks 8. sajandi lõpus, siis nüüd näitab Salmest leitud kuninganupp, et see mäng oli
juba 50-100 aastat varem sedavõrd oluline, et see pandi hauapanusena surnutele
kaasa, seega kuulus tõenäoliselt igapäevaelu oluliste asjade hulka. Just vanade
käsikirjade uurimine on andnud aimu sellest, kuidas mängu mängiti. Kui on ükskord rohkem aega, proovin selle siia lisada.
Vaat sihuke
muinasaegne kuninganupp oli ühe Salme laevast leitud sõdalase suus. Miks see seal oli
või mida see tähendab või sümboliseerib, saame ehk ka kunagi teada. Mis juhtus,
et korraga tuli maha matta laevatäis mehi, nende hulgas tegelane, kelle suus
oli kuninganupp, mis ilmselt oli staatusesümbol?
Sellest ajast on
tegelikult legendide järgi teada suur Bråvalla (vanapõhja
Brávellir) lahing ilmselt nüüdisaegse Norrköpingi külje all Rootsis, mis ajaliselt jääb umbes samasse perioodi Salme paatide dateeringuga ehk siis ajavahemikku
700-750. Tegelikult on lahingupaigana välja pakutud ka Smålandi Bråvallat. Igatahes, omavahel läinud taplema taanlaste kuningas Harald Sõjahammas
(Hildetönn/Hildetand/Hildetann, ingl Wartooth/Hiltertooth) ja rootslaste ja
lääne-götalaste kuningas Sigurd Hring
(ka Ring), kes olnud Haraldi õe- ja kasuvenna poeg ja kelle väes võidelnud ka
eestlased. Asi saanud alguse sellest, et Harald Sõjahammas, kes olnud legendi
järgi vana mees, mis tollal võib-olla tähendaski vanust 30-50, kui sedagi,
hakanud kartma, et ta sureb voodis vanadusse ega pääse nii Valhallasse. Sõjahammas
saanud kuningaks pärast seda, kui tema vanaisa Ivar Vidfamne suri, huvitav detail on siinkohal, et vastavalt
iidseid Põhja kuningaid käsitlenud islandi tekstile Sögubröt af nokkrum fornkonungam (Fragment of a Saga about Certain
Ancient Kings) ta lahkunud GARDARIKE’st (varjaagid, Kiievi Venemaa alad,
Haraldi ema abiellunud Gardarike’i kuningaga ja Haraldil olnud seal poolvend)
ja läinud 15-aastasena Rootsi aladele vanaisa maid kätte nõutama (mis üksiti
vist tähendab, et reis Venemaalt Rootsi poole läks Eesti aladelt kas läbi või meritsi mööda ja ta teadis eestlastest). Ta valitsenud kogu Taanit, osa Norrast ja
Lõuna-Rootsi alasid. Hirm surra tavalist vanadussurma ja mitte kangelaslikku
sõdalassurma sundis teda Sigurdile tegema ettepaneku korraldada lahing, et Harald
võiks surra lahingus ja pääseks nii Valhallasse, mitte ei lõpetaks Niflheimis
(Niflheimris), mis põhjamaade mütoloogias tähendas kas pimeduse maad või
igavese udu maad, või ka ühte üheksast maailmast, kus on külm ja jää, külmunud
jõgi Elivagar ja Hvergelmiri kaev, kust saavad alguse kõik maailma jõed. Midagi
niisugust, kuhu Sõjahammas ei tahtnud minna, ega ta mingi mömm polnud,
Valhallas ikka lõbusam.
Legend räägib lahingu kohta, et mõlemad
armeed valmistunud seitse aastat (khmm, kui keegi kartis vanadusse surra, miks nad siis nii kaua kokutasid?) ja kui kokkulepitud aeg käes, kogunenud vägi, kus kokku
umbes 200 000 sõdalast (? No ma ei tea, tundub ulmeline number). Igatahes Saxo
Grammaticuses seisvat kirjas, et Haraldi leeriga ühines kamp tuntud
sõdalaskangelasi (Ubbe of Friesland, Uvle Brede, Are Ükssilm/the One-eyed, Dag
the Fat, Duk the Slav, Hroi Whitebeard, Hothbrodd the Indomitable ja 300 naist
(shieldmaidens/sköldmö/Schieldmaid, kes olid siis võitlusega ühinenud naised
germaani hõimudes, valküürilegendide allikas ilmselt), lahingukarud (?), kaarikud
ja mida iganes veel. Sigurdi poolel võidelnutest on ära mainitud legendaarne hiiglane Starkad,
Egil the Bald, norrakas Grette the Evil, Blig Bignose, Einar the Fatbellied,
Erling Snake. Kuulsatest rootslastest on mainitud Arwakki, Keklu-Karl, Krok the
Peasant, Gummi ja Gudfast Gislamarkist. Lisaks olevat osalenud norrakad,
slaavlased, soomlased, eestlased, kuralased, permid, liivlased, saksid, anglid,
friisid, iirlased, varjaagid. Metsade kaupa oli palke tehtud, et rootslaste
väele 3000 laeva ehitada - neid numbreid vaadates tekib vägisi tunne, et nad
vist ei teadnud, et nulle ei panda ilu pärast numbrile otsa :D Harald polnud kehvem mees ja ehitanud nõnda
palju laevu, et mööda neid saanud kõndida üle Sundi väina (rts Öresund, ingl
the Sound, väin Taani ja Rootsi vahel).
Lahing alanud sümboolsest odade ja
noolte vahetamisest leeride vahel. (Nii, las ma mõtlen, meil Järvamaal Rikassaares Prandi jõe kaldal leiti kunagi ka relvaleid, 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga, relvad olid asetatud otsad vastamisi otse maapinnale, kuid aja jooksul kattunud jõesetetega. Dateering oli mäletatavasti ka 6.-7. sajand ehk sulaselge viikingiaeg. Lahingu alguse rituaal või mingi kokkulepe?)
Siis tõmmati mõõgad tupest ja möll läks lahti.
Episoodid
lahingukirjeldustest Gesta Danorumis ja Sögubrötis olevat sarnased. Räägitakse
vihastanud Starkadi ja Ubbi taplemisest. See olnud vihaseim kahevõitlus terves lahingus, kus
Starkadil löödud mõõgaga alalõug pooleldi küljest ning et edasi tapelda, võtnud
ta Ubbiga võideldes habeme hammaste vahele, et lõuga paigal hoida. Lõua löönud küljest
sõdalaspiiga Vebiorg, kes kõigepealt tapnud Söti, siis veristanud Starkadil
lõua küljest ja saanud lõpuks ise tapetud Thorkil the Boldi poolt. Starkadil olnud
lõpuks suur auk kaelas ja haigutav tühimik rinnas, nii et kopsud välja rippunud,
ja paremalt käelt olnud sõrm kadunud. (Mul kui blondil jäi küll selgusetuks,
kuidas hoida habet hammaste vahel, kui alumine lõug on küljest löödud, aga mida
ma ka tean! :D ) Juttu oli ka teistest sõdalasnaistest, nt Ursinast, kes kandnud
kuningas Haraldi lippu ja kellel Starkad käe koos lipuga otsast lõi; Sötist ja
viimaks siis ka Haraldist, kes vaadanud esialgu kangelaste taplemist pealt, siis
põlvitanud kaarikusse, võtnud kumbagi kätte mõõga ja sööstnud niiviisi
lahingusse, raiudes mõlema mõõgaga surnuks palju sõdalasi. Siis otsustanud kuningas Haraldi parem käsi Bruni, et kuningas on küllaldaselt au ja hiilgust välja
teeninud, et sissepääs Valhallasse oleks garanteeritud, ja lõi Haraldi pealuu nuiaga sisse. Karmid vennad, pole midagi öelda.
Kui Sigurd kuulis, et
vastane oli langenud, andis ta kohemaid käsu taplus lõpetada. Lisaks Haraldile
oli surma saanud veel 15 jarli (ülikut) ja 30 000 kuni 40 000 vabameest (rts
ühiskonnahierarhias keskklass ehk karlid).
Päev pärast lahingut otsis Sigurd
Haraldi surnukeha üles ja laskis selle koos hobusega tuleriidale kanda. Sigurd
seisnud tuleriida ees ja austanud oma jumalajätuga Haraldit, kes tõusnud otse
jumalate juurde Valhallasse, mida arvati olevat jumal Odini ja lahingus
langenud sõdalaste elupaik (“de stupade krigarnas hall”), Vallhallasse pääsenud
tohtisid tapelda hiidudega, nad surid iga päev lahingus ja tõusid taas ellu ning igal
õhtul võtsid nad osa rammusast pidusöögist. No miks siis mitte sinna ihata ...
Vallhall(a) või vanapõhja keeles
Vallhöll olevat olnud jumal Odini koda 540 uksega ja kuldkilpidest katusega. Ustest
mahtunud korraga läbi marssima 800 (langenud) sõjameest. Rootsi keeles esinevad
veel nimekujud Gladsheim (den glansfulla världen, hiilgav maailm) ja Valaskjalf
(de stupade krigarnas hall, langenud sõdalaste koda).
Valhalla vanas islandi käsikirjas.
Source: https://sv.wikipedia.org/wiki/Valhall#/media/File:AM_738_4to_Valhöll.jpg
Vaat seda sõdalaste
tulevärki vaadates ja legendi uuesti üle lugedes tekkiski mul uitmõte, et pole ju
võimatu, et saarlaste parimad mehed samuti sellesse suurde ja kuulsasse lahingusse
läksid ja surma saanud mehed pärast taplust kas rootslaste poolt või saarlaste initsiatiivil kodumaale tagasi saadeti, et omadega veel viimast korda hüvasti jätta? Ehk saame ükskord ikkagi
teada, mis lugu nende Salme paatidega oli? Kas Salme muinaslaevad ja legendaarne
Kasutatud allikad:
Muinasaeg.ee
https://en.wikipedia.org/wiki/Tafl_games
Šoti viikingimatus
http://eprints.gla.ac.uk/45706/1/45706.pdf
https://en.wikipedia.org/wiki/Sögubrot_af_nokkrum_fornkonungum
http://spangenhelm.com/battle-of-bravalla/
https://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Brávellir
http://spangenhelm.com/norse-class-system-viking-age/
No comments:
Post a Comment